Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2639
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse – rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning sissesõidukeeld – tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsus muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X saabus 04.04.2022 Eestisse ning esitas 06.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 01.11.2022 otsusega nr 12204060251-1 tema taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1). Samuti tegi PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva. PPA kohaldas kaebajale VSS 74 lg-te 1 ja lg 3 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). PPA leidis, et on vähetõenäoline, et Venemaa võimud hakkavad kaebajat taga kiusama tema vaadete tõttu. Talle ei ole 2014. a-st saadik tehtud takistusi igapäevaelus ja ta pole oma meelsust väljendanud. Kaebajal küll oli soov osaleda miitingutel, kuid ta ei teinud seda. Instituudis, kus ta õppis, väljendas ta oma seisukohti 2022. a puhkenud sõjategevuse üle, kuid see ei toonud talle kaasa kahjulikke tagajärgi, instituut mõistis lihtsalt tema arvamuse hukka ja üritas teda ümber veenda. On alust arvata, et pelgalt erioperatsiooni sõjaks nimetamine või Venemaa tegevuse kritiseerimine ei too enam kaasa võimude tähelepanu ja tagakiusamist. Kaebaja ei ole PPA-le avaldanud Venemaa riigisaladusi ja puudub teave, et kaebaja suhtes oleks Venemaal algatatud menetlus riigisaladuse avalikustamisega seoses. On ebatõenäoline, et kaebaja kaasatakse Venemaa sõjategevusse Ukraina vastu. Kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku sõjaväeteenistust ega relvaõpet ja puuduvad tõendid, et teda kutsutakse sõjaväeteenistusse või mobiliseeritakse. Tema sõjaväepiletis on kategooria „V“, mis viitab teatud terviseseisundile, ja teda ei saa pidada reservväelaseks. Hirm lahingutegevuse ees ei saa olla aluseks anda pagulasstaatus. Kaebaja ei ole mobilisatsioonikutset saanud. Venemaal ei ole täielikku mobilisatsiooni. Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset, sest Venemaa pinnal ei toimu relvakonflikti. PPA andis kaebajale tähtaja lahkuda Eestist vabatahtlikult. Ettekirjutuse tegemata jätmiseks ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid. Kaebaja on viibinud Eestis alates 04.04.2022 ega ole integreerunud märkimisväärselt Eesti ühiskonda. Tal pole Eestis ega mujal Euroopa Liidus tööd, vara ega sugulasi. Tervis on normaalne ja psühholoogilist abi pole ta Eestis saanud. Kaebaja on Venemaa kodanik ning ta ei nimetanud ühtegi teist riiki, kuhu tal oleks võimalik lahkuda, seega on põhjendatud määrata sihtriigiks Venemaa. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mis ohustaks kaebaja elu ning takistaks Venemaale minemist. Puudub vajadus määrata pikem lahkumistähtaeg. Sissesõidukeelu puhul arvestab PPA kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kaebaja tervis ega vanus ei takista sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebajal puuduvad Eestis majanduslikud huvid, ta ei tööta, tal pole Eestis ega Euroopa Liidus vara või sugulasi, s.o kaitsmist väärivaid huvisid. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud ning 3-aastane tähtaeg on proportsionaalne. Kaebaja puhul ei esine ka asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu tähtaja lühendamise.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2022 kaebuse, paludes tühistada PPA 01.11.2022 otsus nr 12204060251-1 ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi. Venemaal ähvardas kaebajat oht tema veendumuste tõttu. Kaebaja on XXX viimase kursuse tudeng ning on avaldanud ülikoolis avalikult oma sõjavastaseid seisukohti. Selle eest karistatakse inimesi, sh pikaajalise vangistusega ning kaebaja tundis end ohustatuna. Lisaks tundis kaebaja hirmu mobiliseerimise ees. Kaebaja ei soovi osaleda sõjas. Kaebajale on teada, et sõjas osalemisest keeldunud mobiliseerituid hakatakse taga kiusama, võidakse karistada vabadusekaotusega või tapetakse. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei ole sattunud õigusorganite 2(7)
3-22-2639 huviorbiiti ning on käitunud seadusekuulekalt. Eelnev ei välista, et seda ei juhtu Venemaale naasmisel. PPA hinnang rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumise kohta ei põhine kontrollitud faktidel. PPA on tuginenud välisajakirjanduses avaldatud arvamustele, mille tõesust ei ole võimalik objektiivselt kinnitada. Ainuüksi asjaolu, et Venemaal ei ole lubatud võimusid kritiseerivaid väljaandeid, viitab sellele, et eriarvamusi sanktsioneeritakse. PPA on ekslikult leidnud, et Venemaa on turvaline päritoluriik. Venemaal on hulgaliselt näiteid, kus karistuse saamiseks ei pea osalema võimudevastastel üleastumistel. Karistuse saamiseks piisab sõjavastasuse väljendamisest igapäevases suhtluses. Kaebaja suhtes pole alust ega vajadust kohaldada sissesõidukeeldu. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine ei anna alust sissesõidukeelu kohaldamiseks. Kaebaja pole Eestis viibinud seadusliku aluseta ühtegi päeva. Kaebaja on teinud PPA-ga koostööd. Ettekirjutuses puuduvad põhjendused, miks on vajalik kolmeaastane sissesõidukeeld.
3.PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. PPA on rakendanud kaalutlusõigust ning arvestanud otsuses kaebaja ja Venemaad puudutavate asjaoludega. Kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Samuti on otsuses välja toodud, et kaebaja taotlus on põhjendamatu, kuna subjektiivne kartus tagakiusamise ees pole objektiivsete asjaoludega kinnitust leidnud. Kaebaja kinnitas vestluses PPA-ga ning kaebuses, et lahkub juhul, kui Eesti ei pea võimalikuks talle rahvusvahelist kaitset anda ja tal kaob Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA otsuses on selgitatud, et puudusid humaansed põhjused jätta kaebajale sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada seda alla 3 aasta. Kaebaja kaasaaitamise kohustus tuleb VRKS § 11 lõikest 3 ning selle täitmine ei ole alus jätta sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada selle kestust. Kehtiva sissesõidukeelu olemasolu ei ole takistuseks vajadusel uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks.
4.Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus PPA seisukohaga, et vaatamata ülikooli ja kaebaja erimeelsustele ei järgnenud kaebajale mingeid sanktsioone. Kaebaja eesmärgiks oli üksnes Eestisse tulla. Ta ei osalenud demonstratsioonidel ega avaldanud avalikult arvamust Ukraina sõja kohta mujal kui ülikoolis. Kaebaja kinnitas, et ta ei kuulu parteisse ega osale mõnes teises liikumises. Teda ei ole Venemaal kinni peetud ning ta pole ole tagaotsitav. Kaebaja kardab Venemaale naasta, kuna kaebaja teatas ülikooli juhtkonnale, et sõidab Eestisse tööle, mistõttu on tal oht saada karistatud kriminaalkorras. Kohus ei pidanud seda tõenäoliseks. Kaebaja kinnitab, et on oma meelsust ülikoolis Venemaa poliitika kohta avaldanud juba 2014. aastast. Lisaks teatas kaebaja ülikoolis, et soovib ülikoolist akadeemilist puhkust, kuna soovib alustada Eestis tööd. Eelneva tõttu puudub alus arvata, et ülikoolis võidakse asuda järeldusele, et kaebaja saabus Eestisse muul eesmärgil peale töötamise. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning ta on praeguse ajani sellest vabastatud tervislikel põhjustel. Samuti puuduvad tõendid, et kaebaja on kohustatud ilmuma sõjaväekomissariaati seoses käimasoleva mobilisatsiooniga. Kaebaja toob ka ise välja, et ei tea nimetada Moskvas elavat inimest, kes ei oleks läbinud sõjaväeteenistust ning oleks saanud mobilisatsiooni kutse. Seega ei ole praegusel ajal kindlust, et kaebaja profiiliga inimest võidakse mobiliseerida, arvestades et kaebaja on jätkuvalt üliõpilane, kellel on tervisega probleeme. Asjas esitatud seisukohad ja tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et sõjategevusest keeldunud mobiliseerituid hakatakse taga kiusama, võidakse karistada vabadusekaotusega või tapetakse. PPA on tuginenud vaidlustatud otsuses Taani Immigratsiooniameti, Eesti Rahvusringhäälingu 3(7)
3-22-2639 ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) avalikele andmetele, mida saab kohtu hinnangul lugeda sellisteks allikateks, kust on võimalik saada adekvaatset tõendatud infot. Lisaks on PPA tuginenud järgmistele interneti kanalitele: Meduza; Reuters; The Moscow Times. Isegi kui arvestada, et viimati nimetatud väljaannetes võivad kajastuda ka tõendamata andmed, on PPA tuginenud ka sõltumatutele allikatele. Kaebaja ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele. Venemaal ei toimu selliseid relvakonflikte, millest võib kaebajale tuleneda oht. Usutavad ei ole kaebaja väited selle kohta, et ülikool karistab kaebajat kriminaalkorras, kuivõrd ülikoolil puudub selleks pädevus. Asjaolu, et Venemaa (sh majanduslik) olukord üha halveneb, ei ole samuti täiendava kaitse saamise aluseks. Kaebaja ei nõustunud 7-päevase vabatahtliku lahkumistähtajaga, kuid ei nimetanud ka põhjuseid, miks tal on vajalik määrata pikem tähtaeg. Seega oli PPA määratud tähtaeg piisav. Kaebaja selgitas, et vajab aega uue elamise otsimiseks ning elu planeerimiseks teises riigis, mis vajab palju aega. VSS § 72 lg 4 järgi on maksimaalne määratav tähtaeg 30 päeva. Seetõttu ei saaks ka 30-päevast tähtaega lugeda piisavalt pikaks uue elukoha sisseseadmiseks olukorras, kus kaebaja ei tea, millisesse riiki ta soovib elama asuda. PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu 3 aastaks. Kaebajal ei ole Schengeni alal lähemaid sidemeid, mis vääriksid kaitsmist. Kaebajal on Venemaal sugulased. Seega tal on side päritolumaaga. Samuti ei ole kaebaja toonud esile humaanseid vajadusi, mis välistaksid sissesõidukeelu määramise. Kuivõrd kaebaja tõi välja, et ta soovib esitada rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes teises Euroopa Liidu riigis, on sissesõidukeelu kohaldamine 3 aastaks proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X esitas Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja arvates pole halduskohus otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Tänaseks on Venemaal mobilisatsioon välja kuulutatud. Mobilisatsioonikutse on saanud palju „V“-kategooria sõjaväekohustuslasi, erinevate krooniliste haigustega inimesi. Mobilisatsiooni kasutatakse võimudele mittesobivate vaadetega noormeeste karistamiseks. Paljud saadetakse lahingusse ilma varustuse ja väljaõppeta. Kaebaja pole oma sõjavastast ja võimukriitilist seisukohta varjanud ning on tõenäoline, et ta satub mobiliseeritute hulka. Mobilisatsioon ei toimu vabatahtlikkuse alusel. Kaebaja tunneb, et talle on heidetud ette seda, et ta pole aktiivselt osalenud sõjavastastel demonstratsioonidel. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu etteheide, et ta pole võimude huviorbiiti 22-aastasena veel sattunud. Olukord on viimastel kuudel Venemaal oluliselt muutunud. Kaebajat ähvardav oht on reaalne. Kaebaja mõistab, et riigil on õigus otsustada, keda ta lubab riiki. Lahkumisettekirjutuse tegemiseks puudub praegu alus, sest kaebaja ei viibi Eestis ebaseaduslikult. Ka ei ole kaebaja suhtes alust kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu. Selleks ei anna alust kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine. Tegemist on meetmega, mis oluliselt piirab kaebaja liikumisvabadust. Ei ole selge, milles seisneb apellandi ohtlikkus Schengeni viisaruumis järgmise kolme aasta jooksul.
6.PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
4(7)
3-22-2639 Halduskohtu otsus on põhjendatud. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 sätestab, et tagakiusamisena käsitletakse muu hulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Viidatud sätte aluseks on direktiivi 2011/95 artikkel 9 lg 2 punkt e. Seda tagakiusamise vormi on sisustanud nii Riigikohtu halduskolleegium oma 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 kui ka korduvalt Euroopa Kohus. Riigikohus selgitas, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 kohaldamiseks peaks olema selgunud, et isikule on saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse ning hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Praegusel juhul ei ole kaebaja veenvalt põhistanud, et tal puuduks Venemaal võimalus sõjaväeteenistusest keelduda või asendada see tsiviilteenistusega või taotleda sõjaväekõlblikkuse kordushindamist. Kaebaja ei ole sõjaväekutset saanud. Kaebajal puuduvad Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed. Ka Schengeni alal sellised lähemad sidemed puuduvad. Kaebaja esitas 16.03.2023 PPA-le taotluse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmiseks, ettekirjutuse Eestist lahkumise ja Schengeni sissesõidukeelu tühistamiseks. Ta selgitas, et on Schengeni alalt 22.12.2022 lahkunud ning juhul kui PPA tunnistab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtetuks, siis loobub kaebaja halduskaebusest. Kaebajal puudub praegusel ajal võimalus tagasi võtta 06.04.2022 esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotlust, kuna selle kohta on otsus tehtud ning otsuse üle käib kohtuvaidlus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Halduskohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus on põhjalikult analüüsinud, kas kaebaja vastab rahvusvahelise kaitse saamise eeldustele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu poolt tõendite hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise tulemusel tehtud järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks vääralt kohaldanud menetlusõigust või materiaalõigust.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ega PPA heitnud kaebajale ette seda, et ta pole sattunud Venemaa võimude huviorbiiti. Halduskohus ja PPA on märkinud, et kaebaja senine tegevus ei ole talle soovimatut tähelepanu toonud määral, mis viitaks, et kaebajat võidakse tema poliitiliste veendumuste pärast hakata taga kiusama. Tegemist ei ole etteheitega, vaid faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et need kohtu tuvastatud asjaolud ei vasta tõele. Kaebaja esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kaebajal ei ole olnud Venemaa õiguskaitseorganitega sellist kokkupuudet, mis võimaldaks järeldada, et kaebajat kiusatakse tema vaadete eest reaalselt taga. Apellatsioonkaebusest ja muudest dokumentidest nähtub kaebaja hirm olla mobiliseeritud sõtta või väärkoheldud poliitiliste veendumuste pärast. Kaebaja on ohu tõendamiseks väitnud, mille kohaselt represseeritakse Venemaal kõiki inimesi, kes näitavad vastumeelsust sõja vastu. Kaebaja sellised väited on siiski üldsõnalised. Päritolumaa teabest selliseid fakte ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esile toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajat ohustaks poliitilise meelsuse tõttu Venemaal reaalne tagakiusamine (VRKS § 19 lg 1 p 1). Kaebaja varasemat (pigem alalhoidlikku) käitumist arvestades ei ole põhjust eeldada, et tema varasem tegevus Venemaa võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki naasmisel muutuda selliseks, et oleks alust järeldada 5(7)
3-22-2639 võimude tegevust, mis küündiks tagakiusamiseni. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma poliitilist meelsust muutma. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud.
10.Apellatsioonkaebuses palub kaebaja arvestada, et Venemaal on olukord vahepeal muutunud. HKMS § 158 lg 31 esimese lause järgi hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Varem tuvastatud ja uute (apellatsioonkaebuses esile toodud) asjaolude valguses ei ole praeguses asjas alust teha järeldust, et olukord Venemaal ja arengud seoses Ukraina sõjaga oleksid sellised, mis tingiks vältimatult rahvusvahelise kaitse andmise. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse, kas ja millised oleks tema keeldumise võimalused ning kas ja miks poleks tal võimalik neid kasutada (vt nt C-238/19 Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, p-d 28 ja 29). Ei ole teada, millisesse üksusesse kaebaja kuuluks, milliseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt C-472/13 Shepherd, p-d 30–46), vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.02.2023 otsus asjas nr 3-20-1115, p 26. Kaebaja väide, mille kohaselt võidakse talle mobilisatsioonikäsk juba piiripunktis kätte anda, on oletuslik ja põhineb pigem kaebaja abstraktsel hirmul mobiliseerimise ees. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus. Venemaal ei toimu laiaulatuslikku sõjategevust ja Ukrainaga piirnevast konfliktikoldest on võimalik eemale hoida. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks puudus alus. Lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes viibib Eestis seadusliku aluseta või kelle seaduslik alus riigis viibimiseks lõppeb. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. PPA on otsuses õigesti leidnud, et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2023 otsus asjas nr 3-21-838, p 18). Kaebaja ei ole toonud haldus- ega kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise.
12.Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pole siinsel juhul esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu lühendamiseks.
13.Seega on vaidluse all eelkõige küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjenduse 14 kohaselt tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat; eelkõige tuleks arvesse võtta asjaolu, kui 6(7)
3-22-2639 asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud juba üle ühe tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse või ta on sisenenud liikmesriigi territooriumile sisenemiskeelu ajal. Eesti seadusandja on esimese etapi kaalumise juba teostanud ja leidnud, et vabatahtliku lahkumisaja saanud välismaalasele ei ole proportsionaalne seada üle 3-aastast keeldu. Vabatahtliku lahkumisaja määramine eeldab üldjuhul, et isikul pole kehtivat sissesõidukeeldu ja ta pole varem Euroopa Liitu sisenemise ja siin viibimise eeskirju rikkunud (vrdl VSS § 72 lgs 2 loetletud alused lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks). VSS § 74 lg-s 1 nimetatud 3-aastast tähtaega võib põhimõtteliselt lühendada nullini. Vaidlustatud sissesõidukeeld on piisavalt põhjendatud ning halduskohus leidis õigesti, et see on antud kaalutlus- ja hindamisvigadeta. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 alusel.
14.Kaebaja hinnangul on riive intensiivne ja piirab tema liikumisvabadust. Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju.
15.Vaidlus puudub, et kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kaebaja on kinnitanud, et tema sooviks on varjupaika taotleda teistest Schengeni riikidest ning et ta soovib otsida uut elamist teises riigis (p-d 33 ja 37, dtl 98). Selliste käitumismustrite takistamiseks ongi loodud (taas)sisenemiskeeld. Seega nõustub kolleegium halduskohtu järeldusega, et PPA otsus sisenemiskeelu kohaldamisel on proportsionaalne ja põhjendatud.
16.Sissesõidukeelu kestuse vähendamist ei tingi ka see, et kaebaja ei ohusta Eesti julgeolekut. Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul erinevad. Praeguses asjas pole kohus kaalutlusvigu tuvastanud. Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA eest otsustada, kas ja kui pikaks ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18).
17.Eespool märgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja kannab oma menetluskulud seega ise. Vastustaja ei ole menetluskulude kohta taotlusi esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.