R.U. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.4/382-1 tühistamiseks, kohustamiseks kustutada kaebaja nimi sissesõidukeeldude riiklikust registrist ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – R.U., volitatud esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta R.U. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada jõustunud kohtuotsuses isikute nimed initsiaalidega ning kaebaja sünniaeg tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. juunil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14. juuni 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/382-1 R.U. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 14. juunist 2022, tegi kaebajale koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni mitte hiljem kui 14. juunil 2022 ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega viis aastat alates lahkumiskohustuse täitmisest (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 16-29).
2.Kaebaja esitas 22. juunil 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14. juuni 2022. a otsuse tühistamiseks ja PPA-le ettekirjutuse tegemiseks kustutada kaebaja nimi sissesõidukeeldude riiklikust registrist (dtl 2-5).
3.Tallinna Halduskohus andis 19. septembri 2022. a määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (dtl 30-32).
4.Tartu Halduskohus võttis 9. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele, seisukoht asja läbivaatamise vormi osas ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 64-67).
5.PPA esitas 9. detsembril 2022 vastuse kaebusele (dtl 71-75).
6.Vastusena kohtunõudele esitas kaebaja 28. veebruaril 2023 täiendavad selgitused (dtl 173176).
7.Tartu Halduskohus kohustas 2. märtsi 2023. a määrusega PPA-d esitama täiendava seisukoha ja täiendad tõendid ning jättis PPA taotluse Kaitsepolitseiameti (KAPO) menetlusse kaasamiseks rahuldamata (dtl 177-180).
8.PPA esitas 24. märtsil 2023 täiendava seisukoha ja tõendid (dtl 181-216).
9.Asja menetlev kohtunik tutvus 31. märtsil 2023 KAPO salajase memoga kaebaja kohta (dtl 224-225).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb PPA 14. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.4/382-1 tühistamist, kohustamist kustutada kaebaja nimi sissesõidukeeldude riiklikust registrist ning mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
10.1.PPA on oluliselt ületanud oma volitusi, kuna kasutas põhjendamatult kaebaja konvoeerimisel käeraudu.
10.2.Kaebajale pandi käerauad PPA jaoskonnas ning kaebaja viibis käeraudades transportimisel kuni Koidula piirivalvepunktini. Kaebaja viibis käeraudades üle 6 tunni.
10.3.Vaatamata sellele, et otsuse osas “õiguslikud alused ja sisulised põhjendused” viitab PPA välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-le 1, ei kasuta PPA seda sätet otsuse alusena. Otsuse resolutsioonis viitab PPA ainult VMS § 241 lg 2 p-le 2.
10.4.VMS § 241 lg 1 p-de 1 ja 2 puhul ei ole tegemist imperatiivse elamisloa kehtetuks tunnistamise alusega. See tähendab, et PPA-l on kaalutlusõigus. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et mida suurem on haldusakti andja kaalutlusruum, seda põhjalikumalt peab haldusakt olema motiveeritud. Selles osas ei ole PPA otsus piisavalt motiveeritud ega
3-22-1363 põhjendatud. Ainult viide sellele, et isik on väidetavalt varjanud või esitanud andmeid osaliselt, ei tähenda ega tõenda, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule.
10.5.Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule.
10.6.Vaatamata sellele, kas PPA kasutab otsuse põhjendamisel KAPO hinnangut, vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb PPA-le. Asjaolu, et PPA-l on ulatuslik otsustusruum ja kaalutlusõigus hinnangu andmisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Kaebajale jääb endiselt arusaamatuks, kuidas on PPA jõudnud otsuses toodud lõppjäreldusteni ning millist kaebaja tegevust saab pidada ohuks julgeolekule.
10.7.Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise automaatne tagajärg ei ole isiku väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki. Oht, mis õigustab pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (Riigikohtu lahend asjas nr 3-17-1545).
10.8.Isegi olukorras, kus kaebaja on kujutanud endast ohtu julgeolekule, ei ole see oht reaalne (tegelik) ja piisavalt tõsine, et lisaks elamisloata jätmisele õigustada kaebajale tehtud sissesõidukeeldu. Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, tuleb isikule anda võimalus taotleda tähtajalist elamisluba (Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1545).
10.9.Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, mistõttu tuleb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS) sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p-d 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Sissesõidukeeld ei ole riigi julgeoleku kaitse eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, mistõttu ei ole see keeld mõõdukas abinõu. Keeld on seetõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 41 ja 45.
10.10.Otsusest ei selgu, missugused kaebaja toimingud tegelikult ohustavad julgeolekut ning kuidas nimetatud olukord saab põhjendada temale tehtud lahkumisettekirjutust. Arvestades eeltoodut on PPA kaalutlused sissesõidukeeldu puudutavas osas puudulikud. Vead kaalumisel võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-i 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust ja sissesõidukeelu vastavas osas tühistamata.
10.11.Kaebajal on Eestis perekond. Abikaasa on Eesti kodanik, kes ei andnud nõusolekut kolimiseks Venemaale. Kas üldse on võimalik pidada mõistlikuks sundida aastaid Eestis elanud isikut riigist viivitamatult lahkuma ja kõiki oma seniseid suhteid lõpetama, kuna see võiks tuua isiku jaoks kaasa ebaproportsionaalselt koormavad tagajärjed, mille kõrvaldamine oleks väga raske või võimatu.
10.12.Riigil on positiivne kohustus tagada kõikidele inimestele eraelu puutumatuse õiguse efektiivsete kaitsevahendite olemasolu (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 26. märtsi 1985. a otsus asjas X ja Y vs Holland; EIK 18. detsembri 1986. a otsus asjas Džonston ja teised). Lisaks mittesekkumisele eraõigusse säilitada suhteid teiste isikutega, pärast selliste suhete kehtestamist võib nende austamise tagamist nõuda riigilt vastava seadusandluse, reguleerivate normide ja teiste vahendite abil. Kaebaja soovib pöörata kohtu tähelepanu EIK otsusele asjas
3-22-1363 Boultif vs Switzerland, kus kohus leidis, et isiku väljasaatmine riigist, kus elab tema abikaasa, on õiguse pereelule oluline rikkumine.
10.13.Vastustaja ei hinnanud ka sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. VSS §74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS §74 lg-tes 3 ja 4.
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.
11.1.PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS ega VSS norme.
11.2.Kaebuses on väidetud, et kaebaja ei ole PPA otsusest teadlik ning seetõttu palus ta, et kohus võimaldaks tal kaebust täiendada pärast vastustaja vastuse esitamist. PPA esitas kohtule
12.augustil 2022 vaidlusaluse otsuse, kaebajale ja kaebaja esindajatele tehti nimetatud otsus nähtavaks 19. septembril 2022 ning kohus andis 14. oktoobri 2022 määrusega kaebajale võimaluse kaebust täiendada, kuid kaebaja seda ei teinud. Seega ei ole kaebaja selgitused kaebuse täiendamise vajaduse osas põhjendatud.
11.3.Lisaks on kaebaja väited vastuolulised. Esmalt väidab kaebaja, et ta ei ole PPA otsust kätte saanud (kaebuse p 5). Kuid kaebuse p-s 11 kinnitab, et ta sai kaebusest teada 14. juunil 2022 ning p-s 17 märgib kaebaja, et ta ei saa aru, mille alusel saab arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariiki. Selgusetuks jääb, miks kaebaja arvab, et tema Eestis viibimine ohustab Eesti Vabariiki, kui ta ei ole PPA otsust kätte saanud. Vastustaja hinnangul annab selline kaebaja väide tunnistust justnimelt sellest, et kaebaja on PPA otsuse kätte saanud ja sellest aru saanud. Seda enam, et ta on seda ise kinnitanud otsuse äratrükil.
11.4.Kaebuse õigusliku põhjenduse osas on kaebaja kirjeldanud haldusmenetluse põhimõtteid, väitmata samas, et PPA oleks mõne põhimõtte vastu otsuse tegemisel eksinud. Vastustajal on võimatu esitada kaebusele sisulist vastust, kuna sisuliselt ei ole kaebuses välja toodud, millises osas ei vasta PPA otsus haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele või kuidas rikub PPA otsus kaebaja õigusi. PPA on otsuse tegemisel lähtunud haldusmenetluse põhimõtetest ning PPA otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.
11.5.Kaebaja väidab 1. novembril 2022 esitatud kahju hüvitamise taotluses korduvalt (lk 2 ja lk 4), et PPA kasutas kaebaja suhtes käeraudu ning käerauad võeti ära pärast piiri ületamist, kui kaebaja viibis juba Narva sillal Venemaa poolel. Vastustaja ei saa sellise kaebaja väitega nõustuda. Kaebajat ei saadetud Eestist välja mitte Narva piiripunkti, vaid Koidula piiripunkti kaudu. Seega ei saanud käeraudu kasutada kuni Narva sillani jõudmiseni.
11.6.Kaebaja leiab, et tema õigused on liigselt piiratud, kuna puudusid korrakaitseseaduse (KorS) § 79 lg-s 1 nimetatud eeldused – kaebaja ei olnud argessiivne, ei kasutanud jõudu ega takistanud PPA-l toiminguid tegemast. Kaebajal ei olnud soovi põgeneda. Kaebaja hinnangul tekitati talle mittevaraline kahju sellega, et PPA kasutas käeraudu kogu piirile transportimise jooksul. Kaebaja hinnangul puudus vajadus erivahendi kasutamiseks ning seetõttu tekitas PPA käitumine kaebajale mittevaralise kahju, kuna alandati tema väärikust. Vastustaja märgib esmalt, et kaebaja hindamispädevuses ei ole otsustada erivahendi kasutamise vajaduse üle. Selline pädevus on PPA-l tulenevalt VSS §-st 192 , mis sätestab, et PPA võib VSS-is sätestatud ülesannete täitmisel kasutada vahetut sundi, erivahendit ja relva KorS-is sätestatud alustel ja korras. Seda PPA ongi teinud.
11.7.Kaebaja väited väärikuse alandamise osas on paljasõnalised. Ka kaebaja väide, et teda näidati avalikkusele kui ohtlikku kurjategijat, on paljasõnaline ja tõendamata. Vastustaja
3-22-1363 hinnangul ei toonud käeraudade kohaldamine kaasa RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitatavat kaebaja inimväärikuse alandamist ning kaebaja isikut ja meetme kohaldamise kestust arvestades tuleb seda mõõdukaks pidada. Kaebaja ei ole ka selgitanud ega põhjendanud, kuidas käeraudade kohaldamine konkreetselt tema väärikust alandas. Kaebaja on küll välja toonud, et ta kannatas moraalseid kannatusi, kuna viibis pressi ja kaamerate vaateväljas, kuid ka selline väide on paljasõnaline ning põhjendamata on, kuidas kaamerate ees viibimine kaebajale moraalseid kannatusi põhjustas.
11.8.Kaebaja täpsustas 9. novembril 2022 esitatud kahju hüvitamise täpsustuses, et soovib mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot, kuid dokumendist ei selgu, millistel kaalutlustel on kaebaja hüvitatava summa kindlaks määranud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kaebaja nõuab PPA 14. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.4/382-1 tühistamist, kohustamist kustutada kaebaja nimi sissesõidukeeldude riiklikust registrist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Vaidlustatud otsusega tunnistas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr 1012762313/PE kehtetuks alates 14. juunist 2022 (resolutsiooni p 1); tegi kaebajale koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni mitte hiljem kui
14.juunil 2022 (resolutsiooni p 2); kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3).
13.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus käsitleb esmalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist (I). Seejärel hindab kohus lahkumisettekirjutuse õiguspärasust (II) ja sissesõidukeelu kohaldamist (III) ning kahju hüvitamise põhjendatust (IV). Viimasena jagab kohus menetluskulud ning selgitab jõustunud otsuse avaldamisega seonduvat (V).
14.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on sündinud xx. xxxxx xxxx. a Venemaa Baškiiria ANSVs, omab Venemaa kodakondsust ja on rahvuselt baškiir. Kaebaja on abielus I. U. ning neil on kaks täisealist last – T. U. ja A. U., kellest viimane ei ole kaebaja bioloogiline laps. Kaebajale on väljastatud Eestis pikaajalise elaniku elamisluba nr 1012762313/PE alates 10. juulist 2007.
15.Samuti ei ole vaidlust, et PPA on pädev kaevatavat haldusakti andma ning et kõik kolm otsust (pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutus, sissesõidukeeld) võis vormistada ühe haldusaktina (VSS § 11 lg 1, lg 31). I
16.VMS § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane, sõltumata sellest, et ta on Eestis elanud juba 1982. aastast (dtl 162).
17.Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. VMS § 241 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja teadlikult ja tahtlikult esitanud PPA-le nii tähtajalise kui pikaajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid ning varjanud informatsiooni, mis võinuks välistada talle elamisloa andmise. Samuti on tuvastatud kaebajast lähtuv otsene ja vahetu oht Eesti Vabariigi julgeolekule.
3-22-1363
18.Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2003/109 (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus nr 3-20-915/47, p 16 ja seal viidatud lahendid).
19.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb esiteks kindlaks teha isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Kohtupraktika on rõhutanud vajadust silmas pidada ka EIK praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22 ning seal viidatud EIK praktika). Nende hulgas on rõhutatud vajadust arvestada vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevust ning et isikute puhul, kes on seaduslikult veetnud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osa sellest, saavad väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused.
20.Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud ulatuses kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) on aga ohu tuvastamise järel kaalutlusotsus, milles kaalutakse omavahel ohtu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid (viidatud otsus asjas nr 3-18-89, p 10).
21.Kaebaja märgib (dtl 5), et ta ei saa aru, mille alusel saab arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariiki. Ta on pensionär, kes elab koos oma Eesti kodakondsust omava abikaasaga Eestis ning ei tegele äri ega avaliku tegevusega. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et vastustaja pole tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu välja selgitanud.
22.Praegusel juhul on vastustaja vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebajast lähtuva ohu olemasolu ja selle tõsidust, lähtudes seejuures ka KAPO 10. juuni 2022. a selgitustest ja 13. juuni 2022 nõudekirjast nr 4825 (dtl 19). PPA tutvus KAPO salajase memoga nr 4923 „Venemaa Föderatsiooni kodanik R.U. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, tema Euroopa Liidu territooriumilt lahkuma kohustamise ning temale Schengeni alale sissesõidukeelu kehtestamise ettepaneku põhistused“ 13. juunil 2022 ning asus seisukohale, et kaebajale ei ole võimalik teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutust ning kohaldada viiest aastast lühemat sissesõidukeeldu. Kohus on tutvunud KAPO salajase memoga kaebaja kohta ning nõustub KAPO-ga, et kaebaja kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Kohtu hinnangul on vastutaja küllaldase põhjalikkusega välja selgitanud ning vaidlustatud otsuses kajastanud kaebaja tegevusest lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Otsuses väljendatut kinnitavad ka vastustaja seletused kohtumenetluses ning otsustamisel aluseks olnud memo. Kohtul puudub alus kahelda KAPO informatsioonis. KAPO on Eesti Vabariigi pädev asutus, kes julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 sätestatud ülesannetest tulenevalt hindab ohtu riigi julgeolekule. Eesti Vabariigil suveräänse riigina on õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule. Isikust tuleneva ohu suurust ei saa hinnata isik ise, sest tema teada on vaid faktilised asjaolud ning enda kavatsused ja tegevuse eesmärgid. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on riigi otsustada.
3-22-1363
23.Vastustaja on märkinud, et kaebaja on kõikides taotlustes väitnud, et ta ei ole teeninud välisriigi relvajõududes ega ole osalenud välisriigi sõjalistes operatsioonides. Samuti ei ole isik saanud välisriigi relvajõudude väljaõpet. KAPO on PPA-le edastanud informatsiooni, mille kohaselt kinnitas kaebaja neile, et on teeninud välisriigi relvajõududes ning osalenud 1988. a Afganistanis sõjategevuses. Eeltoodu annab PPA-le aluse arvata, et kaebaja esitas teadlikult ja tahtlikult valeandmeid ning varjas informatsiooni, mis võinuks välistada talle elamisloa andmise, sest VMS § 124 lg 2 p 5 kohaselt keeldutakse välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Samuti keeldutakse VMS § 124 lg 2 p-i 12 (vastustaja ekslikult märkinud p 11) kohaselt välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on saanud või on põhjendatud alus arvata, et ta on saanud eriväljaõppe või eriettevalmistuse dessantoperatsioonideks või diversiooni või sabotaaži alal või muu eriväljaõppe, mille käigus omandatud teadmisi ja oskusi saab vahetult rakendada illegaalsete relvaformeeringute ülesehitamisel või väljaõppel. VMS § 124 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõike 2 p-des 1–4, 6 ja 9–14 nimetatud asjaolusid käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. See ei välista muude asjaolude käsitlemist ohuna riigi julgeolekule.
24.VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
25.Kohtule ei nähtu, et kaalutlused, millele vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tugines, oleksid ilmselgelt meelevaldsed. Ka ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud selliseid vigu, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. PPA on vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja käitumist ja põhjendatult leidnud, et isik võib kujutada ohtu riigi julgeolekule. Ohu mõiste on defineeritud KorS § 5 lg-s 2 ning selle järgi on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Ohu hindamine on prognoosotsus.
26.Võttes arvesse VMS § 241 lg-s 3 sätestatut ning EIÕK art-t 8, on vastustaja analüüsinud ka elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat eraelu riivet ja kaebaja võimekust Venemaa Föderatsioonis oma elu korraldada ja seal hakkama saada. Nagu ilmneb varasemast kohtupraktikast, ei ole pikaajalise elaniku elamisloa vältimatuks eelduseks hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis ning riigil on kaalukatel põhjustel õigus välja saata välismaalane isegi juhul, kui ta on selles riigis sündinud. Selliseks kaalukaks põhjuseks on ka välismaalasest lähtuv oht riigi julgeolekule (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 15 ja 16 ja seal viidatud praktika).
27.Kohus on kokkuvõtvalt arvamusel, et vastustaja on enda kaalumisruumi kasutades arvestanud erinevaid asjaolusid nii kaebaja kui avalike huvide seisukohast kui ka vastanduvaid huvisid erinevaid aspekte arvesse võttes asjakohaselt kaalunud ning esitanud argumendid, miks ta peab julgeoleku tagamist kaebaja eraelu riivega võrreldes ülekaalukaks huviks. Eelneva põhjal järeldab kohus, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt ning elamisloa kehtetuks tunnistamine on olnud sisuliselt õiguspärane.
3-22-1363 II
28.PPA tegi kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks Vene Föderatsiooni. Viidatud säte annab haldusorganile kaalutlusõiguse jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja lahkumisettekirjutus kohe sundtäita kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
29.Riigikohus on selgitanud (26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 22), et tagamaks pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et PPA-l tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (otsus nr 3-18-89/51, p 12).
30.Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid korrakaitsemeetmed, mille rakendamiseks tuleb menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eeltoodud ohulävend ületatud. Direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi peab liikmesriik, kui ta keeldub pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel, kaaluma avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tuleb isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht tuvastada pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral.
31.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et KAPO on PPA-le edastanud hinnangu, millest nähtub, et kaebaja kujutab endast ohtu riigi julgeolekule. Kohus nõustub PPA-ga, et esitatud hinnang on piisav, et jätta kaebaja osas lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmistähtaeg kohaldamata ning koostada isikule sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Riigi julgeolekut ohustava tegevuse tõkestamise eesmärgil võib olla vajalik jätta andmata tähtaeg lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis on sundtäidetav koheselt pärast isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist.
32.VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel, s.t praegusel juhul oli selleks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemine.
33.Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.t ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Kohtule ei ole ilmnenud lahkumisettekirjutuse tegemise ja käesoleva kohtuotsuse tegemise vahepealse aja kohta selliseid asjaolusid, mis annaks aluse lahkumisettekirjutust selle tegemise aja seisuga võrreldes
3-22-1363 erinevalt hinnata. Kaebaja ei ole ka kasutanud 10. aprilli 2023. a kohtumääruses antud võimalust esitada kohtu määratud tähtajal täiendavaid tõendeid või kirjalikke seisukohti (dtl 228).
34.Õigusvastasusele viitavaid aluseid ei tulene ka kaebuses osundatud direktiivi 2003/109 art-st 12. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 sätestab: „Kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule.“ Praegusel juhul ei ole tegemist selles sättes kirjeldatud olukorraga, vaid kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnenud ka koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine, mis on lubatav VSS § 72 lg 2 p-s 4 sätestatud eelduste täidetuse korral. Direktiivi kõnealune norm ei kohusta liikmesriiki lubama väljasaadetaval isikul liikmesriigis viibida ettekirjutuse vaidlustamise ajal. Eesti õiguse järgi ei ole kaebajal võimatu ettekirjutust vaide- või kohtumenetluse vaidlustada kodakondsusjärgses riigis viibides. Ka praegusel juhul on kaebaja realiseerinud oma võimaluse halduskohtus vaidlustada nii elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutust kui ka sissesõidukeeldu, kasutades selleks esindajate abi.
35.Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli sisuliselt õiguspärane. III
36.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kaevatava otsusega VSS § 74 lg 2 alusel. PPA leidis, et kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Seetõttu oli PPA hinnangul vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega viis aastat. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis PPA arvesse ka kaebajale võimalikku tekkivat pereriivet.
37.VSS § 74, mille pealkiri on "Lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramine ja lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamata jätmine", lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Riigikohus tõlgendas 19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-171545, p-s 34 seda järgmiselt: "VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne". VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
38.Vastustaja on kaalumisel ühelt poolt arvesse võtnud kaebaja tegevusega loodud ohtu riigi julgeolekule ning teisalt on vastustaja arvestanud kaebaja eraelulist aspekti. Vastustaja on välja toonud kaebaja pikaajalise elamise Eestis ning abielu Eesti Vabariigi kodanikuga. Kaebaja kaht
3-22-1363 täisealist last ei saa VSS § 29 lg 4 tähenduses välismaalase perekonnaliikmeks lugeda. Kohtu hinnangul on vastustaja ka sissesõidukeelu kohaldamisel teostanud oma kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastustaja möönis kaebaja perekonnaelu riivet sisenemiskeelu kohaldamise korral selle maksimaalses ulatuses, kuid on asjakohaselt välja toonud ka ülekaaluka huvina riigi julgeoleku. Eesti Vabariigil on suveräänse riigina õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule. Asjakohane on ka vastustaja seisukoht, et kaebajal on jätkuvalt võimalik oma lähedaste ja sõpradega suhelda sidevahendeid kasutades ning nad saavad kaebajat Venemaa Föderatsioonis külastada.
39.Kaebaja on palunud kohtult ka kohustamist kustutada kaebaja nimi sissesõidukeeldude riiklikust registrist. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna on arvamusel, et vaidlustatud otsus tervikuna on õiguspärane, sh sissesõidukeelu osas, seega ei ole sellega saanud kaebajale tekkida õigusvastaseid tagajärgi, mille kõrvaldamist ta saaks nõuda. IV
40.Lisaks on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja hinnangul on PPA oluliselt ületanud oma volitusi, kuna kasutas põhjendamatult kaebaja konvoeerimisel käeraudu. Kaebaja ei ole näidanud agressiooni ega olnud ohtlik. Kaebaja on seisukohal, et käeraudade kasutamise eesmärk oli avaldada mõju ajakirjandusele, mis oli kutsutud kohale väljasaatmisest teatamiseks. Kaebajale pandi käerauad PPA jaoskonnas ning kaebaja viibis käeraudades transportimisel kuni Koidula piirivalvepunktini, ehk kogu aeg, millal kaebajat transporditi jaoskonnast piiripunkti. Kaebaja viibis käeraudades üle 6 tunni.
41.Kohus märgib esmalt, et hüvitamiskaebuse lahendamisel kohaldatakse järgmisi õigusnorme ja põhimõtteid. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
42.Kohtu hinnangul ei ole käeraudade kasutamine (KorS § 781 p 1) olnud õigusvastane, mistõttu on täitmata kahju hüvitamise nõude eeldused. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja hindamispädevuses ei ole otsustada erivahendi kasutamise vajaduse üle. Selline pädevus on PPA-l tulenevalt VSS §-st 192, mis sätestab, et PPA võib VSS-is sätestatud ülesannete täitmisel
3-22-1363 kasutada vahetut sundi, erivahendit ja relva KorS-is sätestatud alustel ja korras. Kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes kasutati käeraudu põhjendamatult. Asja materjalidest nähtub, et vahetut sundi kasutati põhjusel, et tagada kaebaja ohutus transportimisel, samuti ametnike ohutus (dtl 192). Vahetu sunni kasutamisel on õigus kasutada vajaduse korral erivahendit (KorS § 74 lg 1 ja § 76 lg 1). Haldusasja materjalist ei saa järeldada, et kaebajat ei hoiatatud eelnevalt vahetu sunni kasutamise võimaluse eest (KorS § 78 lg 1).
43.Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väites, et kaebaja suhtes rakendati vahetut sundi käeraudade näol alates 11.40 kuni 13.35. Seda kinnitab ka isiku kinnipidamise protokoll (dtl 191-192). Seega ei vasta tõele kaebaja väide kuuetunnisest käeraudade kasutamisest. Samuti pole tõendatud kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimisest, sest ajal, kui kaebaja väljus politseijaoskonnast, ei olnud ajakirjandust seda sündmust jäädvustamas. Selle tõendamiseks on vastustaja esitanud video (dtl 182). Seega ei saanud kaebaja kogeda moraalseid kannatusi, viibides pressi ja kaamerate valve all. Kuna PPA kohaldas õiguspäraselt sunnimeetmeid käeraudade näol ning ajakirjandus ei olnud jäädvustamas kaebaja väljasaatmist, on kaebaja kahju hüvitamise nõue põhjendamatu. V
44.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on tervikuna sisuliselt õiguspärane ning selle tegemisel ei esine vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks tingida otsuse tühistamise. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata.
45.HKMS § 108 lg 1 ls-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 20 eurot (dtl 6). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja menetluskulu HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud, kui neid on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 kg 1 ls 4).
46.Kohtuotsus sisaldab kaebaja identifitseerimist võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS § 175 lg 3 alusel, asendada isikute nimed initsiaalidega ning kaebaja sünniaeg tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.