X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2021 otsuse nr 2-13/767 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks lahendada kaebaja vastavasisuline 02.09.2021 pöördumine uuesti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja - X, esindaja Katrin Paulus; Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri; Kolmas isik – Olavi-Jüri Luik, esindaja v.adv Margus Reiland
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.05.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 07.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2021 otsuse nr 2-13/767 peale seonduvalt vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik tegevusega taotledes eelnimetatud otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist kaaluma uuesti aukohtumenetluse algatamist. Haldusasja materjalist nähtuvalt oli kaebaja esitanud 02.09.2021 Eesti Advokatuurile vastava kaebuse, kuid aukohus jättis 08.12.2021 otsusega aukohtumenetluse algatamata.
2.Tallinna Halduskohus võttis 02.02.2022 määrusega kaebuse menetlusse. Eesti Advokatuur esitas oma seisukoha kaebusele 04.03.2022.
3.Tallinna Halduskohus võimaldas 21.11.2022 määrusega kaebajal esitada oma kirjalik arvamus Eesti Advokatuuri 04.03.2022 vastuse osas.
4.Kaebaja esitas oma seisukoha vastustaja vastusele 07.12.2022.
5.Tallinna Halduskohus kaasas 09.01.2023 määrusega menetlusse kolmanda isikuna vandeadvokaat Olavi-Jüri Luige.
6.Olevi-Jüri Luik esitas oma seisukoha kaebusele 06.02.2023.
7.Tallinna Halduskohus määras 06.04.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja ja vastustaja esitasid oma täiendavad seisukohad 25.04.2023, 22.05.2023 ja 23.05.2023. Kolmas isik esitas oma täiendava seisukoha 23.05.2023.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatav aukohtu otsus on nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. Aukohus rikkus HMS § 40 lg-t 1 kui tegi otsuse ilma, et aukohus oleks kaebajalt küsinud arvamust advokaadi vastusele. Kaebaja hinnangul ei esinenud käesoleval juhul ka ühtegi faktilist alust jätta kaebaja arvamus ja vastuväited ära kuulamata. Vaidlustatavas otsuses pole välja toodud ühtegi asjaolu, millest järelduks, et – kõnesoleva õiguse täitmata jätmine oleks teeninud avalikke huve, oli vajalik kahju ärahoidmiseks, otsus oleks tehtud kaebuses esitatud andmetest kõrvale kaldumata (otsus tehti kaebaja esitatud andmetest kõrvale kaldudes), et asja poleks otsustatud kaebaja kahjuks või oleks esinenud muu HMS § 40 lg-s 3 sätestatud alus.
10.Aukohus pole uurinud väidete tõelevastavust. Aukohtu otsuse viimasel lehel on märgitud, et aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et advokaat oleks väljaspool kutsetegevust käitunud viisil, mis kahjustab advokaadi kutset või advokatuuri mainet. Samas ei nähtu aukohtu otsusest, et aukohus oleks enne sellist konstateeringut täitnud piisavas ulatuses uurimiskohustust. Uurimiskohustuse rikkumine on ilmselt ka oluline. Kohustuse täitmisel on tõenäoline, et aukohus oleks asjas teinud teistsuguse lahendi.
11.Aukohus on rikkunud ka põhjendamiskohustust. Kaebuses heitis kaebaja advokaadile ette kuute juhtumit: kaebaja halvustamist 2. augusti kõnes, väites et kaebaja olevat oma last noaga rünnanud (1), kaebaja süüdistamist kuriteo toimepanemises 3. augusti kõnes (2), kaebaja poolt oma laste huvide põhjendamatus kahjustamises seeläbi, et kaebaja ei soovi laste vaktsineerimist (3), kaebaja aadressil erinevate valeväidete esitamist (4), kaebaja süüdistamises oma laste suhtes vaimse vägivalla kasutamises (5), kaebaja korteris laamendamist (6), isikliku kasu saamist (7). Aukohus käsitles neist kaebeväidetest üksnes kahte. Aukohus leidis ka seda, et advokaadil pole põhjust end taandada üksnes seetõttu, et klient on tema sugulane (kliendil puuduvad ses osas advokaadile ka etteheited). Viimasel juhul polnud tegemist niivõrd kaebeväite lahendamise, kuivõrd kaebaja sooviavalduse osas seisukoha andmisega. Aukohus jättis otsuses täielikult põhjendamata advokaadi tegevuse, mis puudutab kaebajale oma lapse noaga ründamise etteheitmist, süüdistamist kuriteo toimepanemises, laste huvide kahjustamist, kaebajale laste suhtes vaimse vägivalla kasutamise etteheitmist ning isiklikku kasusaamist.
12.Advokaat peab vastaspoole suhtes lugupidav olema. Kaebaja on seisukohal, et advokaat on kõigil kuuel juhul rikkunud vastavalt kas eetikakoodeksi § 9 lg-t 1 või lg-t 2. Kaebaja pole kordagi väitnud, et I. P. oleks tema abikaasa olnud (kuigi aukohtu otsuses on I. P. pidevalt kaebaja abikaasaks nimetatud).
13.Täiendavas 07.12.2022 seisukohas toob kaebaja välja, et vastustaja on jäänud vastuväidetes teoreetiliseks ning ei ole arvestanud tegeliku elu vajadusi ja olusid. Arusaadavalt ei saa kaebaja nõuda vastustajalt kellegi distsiplinaarkorras karistamist (ei nõuagi), kuid kaebajal on subjektiivne õigus, et tema kaebust menetletakse läbipaistvas ja ausas menetluses hea halduse tava kohaselt. Kaebaja ei saa teostada talle antud vaidlustamise õigust aga täielikult, kui teda hoitakse teadmatuses menetluses kogutud info osas ehk tema menetluses osalemine on selgelt piiratud (ja veel reguleerimata ning reguleerimata jätmist kasutatakse argumendina kaebaja kahjuks). Samuti ei saa kaebaja realiseerida efektiivselt enda õigust kaevata advokaadi tegevuse peale, kui ta ei tea, missuguste vastuväidetega advokaat kaebuse väidetele reageerib. Halduskohus on pädev hindama kaebaja esitatud etteheiteid määral, et kontrollida kaebaja vastustajale esitatud dokumendis distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemist. See ongi kaebaja kaebuse ese. Kaebaja on seisukohal, et hinnates kaebuse faktilisi asjaolusid, on olemas alus aukohtumenetluse alustamiseks. Vastustaja ei ole osundanud aukohtu praktikale, mis välistab kaebuse aluses märgitud situatsioonis aukohtumenetluse alustamise igal juhul. Vastustaja õiguskäsitlus advokaadi vastusest teatamata jätmise ja samal ajal suures osas advokaadi tõendamata seletustele tuginemise kohta on vastuoluline. Samuti ei ole vastustaja käsitlenud üldse kaebuses nimetatud advokaadi sugulussidemeid ja sellest tingitud vaenulikku suhtumist kaebajasse. Kaebaja jääb esitatud tõendite juurde, kuivõrd tõendite hilisemaks esitamiseks esineb mõjuv põhjus. Kaebaja sai alles otsusest teada kaebuses nimetatud advokaadi seletused ning sel põhjusel esitas kohtule tõendid vastustaja uurimiskohustuse rikkumise kohta.
14.Täiendavas 25.04.2023 seisukohas palub kaebaja jätta kolmanda isiku 06.02.2023 menetlusdokumendis esitatud taotlused rahuldamata. Kõik eeldused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kaebuse rahuldamine pole ka ebatõenäoline.
15.Täiendavas 22.05.2023 seisukohas jäi kaebaja varasemalt esitaud seisukohtade juurde ning esitas menetluskulude nimekirja.
16.Täiendavas 23.05.2023 seisukohas märgib kaebaja, et kolmanda isiku seisukoht näitab, et advokaat ei ole oma sõnakasutuses kooskõlas heade kommetega ja tavadega. Advokaat ei saa eeldada, et kohtukulude mitte esitamise korral on tegemist bluffimisega. Hea tava kohaselt saab paluda esitada kuludokumendid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
17.Vastustaja vaidles kaebusele täies ulatuses vastu ja palus see rahuldamata jätta. Aukohus ei ole aukohtu 07.10.2021 istungi otsuse (allkirjastatud 08.12.2021) tegemisel rikkunud menetlusnorme ega kaebaja subjektiivseid õiguseid. HKSM § 44 lg 1 kohaselt saab halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.
18.Aukohtu menetluse läbiviimist reguleerivad AdvS § 17 ning advokatuuri kodukorra §-d 50-56. Nii AdvS § 17 kui ka advokatuuri kodukord näeb ette advokaadi õigused ja kohustused aukohtumenetluses, kuid ei advokatuuriseadusest ega advokatuuri kodukorrast nähtu, et aukohtule kaebuse esitanud isikul oleks aukohtumenetluses advokaadiga samasugused õigused. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et aukohtu poole pöördunud huvitatud isikul on need õigused ja kohustused, mis on sätestatud kas advokatuuriseaduses või advokatuuri kodukorras. Ei AdvS ega advokatuuri kodukord sätesta aukohtule kohustust edastada advokaadi selgitused ja esitatud tõendeid huvitatud isikule (kaebajale) või küsida tema seisukohta advokaadi poolt esitatu suhtes.
19.Käesolevas asjas on kaebaja subjektiivsed õigused olnud tagatud. Kaebajal oli võimalik esitada aukohtule enda kirjalik kaebus 02.09.2021 ja täiendada enda seisukohti korduvalt 29.09.2021 ja 30.09.2021 saadetud e-kirjadega. Muuhulgas teavitati kaebajat ka aukohtus asja läbivaatamise kuupäevast. Aukohus vaatas kaebaja kaebuse sisuliselt läbi 07.10.2021 istungil ning leidis, et asjas puudub alus aukohtumenetluse alustamiseks. Aukohtu resolutsioonina vormistatud otsus avaldati vastavalt advokatuuri kodukorra § 57 lg-tes 31 ja lg 5 sätestatule ja kuna kaebaja edastas 08.11.2021 taotluse motiveeritud otsuse saamiseks, edastas aukohus kooskõlas kodukorra § 57 lg-ga 31 kaebajale kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud otsuse 08.12.2021. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Kuna aukohtumenetlusega ei mõjutata huvitatud isiku õiguseid, siis on ebaõige kaebaja seisukoht justkui oleks aukohus teinud otsuse tema kahjuks. Asjaolu, et aukohus ei palunud kaebajalt seisukohta advokaadi selgitustele, ei tähenda et aukohus kui haldusorgan oleks menetlusreegleid rikkunud.
20.Aukohtu uurimiskohustus on sätestatud AdvS § 17 lg-s 4, mille kohaselt on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. AdvS § 17 lg 4 esimesest lausest kui ka kohtupraktikast nähtub, et aukohtul on kohustus koguda tõendeid omal algatusel alles siis, kui on huvitatud isiku taotluse, aukohtu enda või advokatuuri organi algatusel otsustatakse aukohtumenetluse algatada. Aukohus ei ole rikkunud AdvS § 17 lg-s 4 sätestatud uurimiskohustust ega rikkunud seeläbi menetlusnorme.
21.Aukohtu otsus on põhistatud vastavalt HMS §-le 56. Vastustaja hinnangul ei olnud kaebuses loetletud näidete puhul tegemist eraldi etteheidetega, mida aukohus oleks pidanud ükshaaval otsuses lahti kirjutama. Aukohus on otsuses märkinud, et ei pea vajalikuks kõiki näiteid ja advokaadi selgitusi nende otsuses üle korrata (vt aukohtu otsuse lk 5 lõpp). Kaebaja poolt märgitud etteheited advokaadi käitumises on käsitletavad kui eetikakoodeksi § 9 võimalik rikkumine, kuna üleolev, valelik ja olukordi absurdini võimendav käitumine ei ole kooskõlas advokaadi kohustusega käituda ausalt, väärikalt ja kooskõlas heade kommete ja tavadega. Aukohus on otsuse tegemisel hinnanud, kas advokaadi kutsetegevuses või kutsetegevuses välises tegevuses esinevad eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohusliku käitumisviisi rikkumine ning ei ole pidanud kaebaja sellekohaseid etteheiteid põistatuks. Aukohus leidis, et advokaat käitus enda kliendi huvides ning kliendi antud ülesandel. Kuna AdvS § 43 lg 4 ja ka eetikakoodeksi § 4 lg 6 keelavad advokaati samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ning eetikakoodeksi § 14 lg 5 kohaselt ei pea advokaat kontrollima talle kliendi poolt esitatud teabe õigsust, ei tuvastanud aukohus advokaadi käitumises rikkumist.
22.Vastustaja hinnangul tuleb kaebuse punktides 44 kuni 47 esitatud väited jätta tähelepanuta, sest need on etteheited vandeadvokaadi Olavi-Jüri Luige tegevusele, mitte aukohtu tegevusele.
23.Täiendavas 25.04.2023 seisukohas jäi vastustaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja rõhutab, et kaebaja kui aukohtu poolt pöördunud isiku (huvitatud isiku) roll aukohtumenetluses on piiratud ja seetõttu on piiratud ka tema menetlusõigused. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga justkui oleks kaebeõigus sisutühi, kui aukohtu poole pöördunud isikule ei võimaldata advokaadi selgitustega tutvumist. Vastustaja hinnangul ei ole aukohtul kohustust küsida aukohtu poole pöördunud isikult seisukohta advokaadi selgitustele, kui aukohus seda vajalikuks ei pea. Isegi juhul, kui kaebaja suhtes tuleks kohaldada HMS § 40 lg-s 1 nimetatud ärakuulamise õigust, ei ole aukohus seda kohustust konkreetses vaidluses rikkunud ning seetõttu puudub alus vaidlusaluse aukohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlusaluses aukohtumenetluses olid kaebaja etteheited seotud advokaadi tegevusega kliendi esindamisel ja kaebaja taotles advokaadi kliendisuhtest taandamist, sest advokaat on enda kliendi (kaebaja endise elukaaslase) sugulane (vt dtl 39-40,
aukohtumenetlusse esitatud kaebus). Advokaadi selgitustest ja selgitustele lisatud tõendist (kliendi kinnitus) nähtub, et etteheidetavad pöördumised oli advokaat teinud kliendi nimel ja lähtudes kliendi huvidest ja soovist. Seejuures nähtus aukohtule esitatud materjalist, et klient oli advokaadi poolt kliendi nimel tehtud tegevused (sh pöördumised) heaks kiitnud. Aukohtul ei olnud ka alust kahtlustada advokaadi käitumises kliendi huvide vastast tegevust, kuivõrd ka selles osas oli klient selgelt väljendanud, et tal puuduvad etteheited advokaadi tegevuse suhtes ja ta soovib kliendisuhte jätkumist. Aukohus ei pidanud kohustuste rikkumiseks seda, et advokaat on enda kliendi sugulane, kuna Eesti õigus ei piira advokaadi õigust sõlmida kliendileping enda lähisugulasega. (vt aukohtu otsuse põhjendused). Vaidlusalusel juhul aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei leidnud, mistõttu jättis aukohus õiguspäraselt aukohtumenetluse algatamata. Selle otsuse võttis aukohus vastu kaalutlusõiguse alusel ja tulenevalt kehtivast kohtupraktikast saab aukohtu kaalutlusotsust (sh kaalutlusotsust jätta aukohtumenetlus algatamata) sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Kaebajal kui aukohtu poole pöördunud isikul, kelle subjektiivseid õiguseid aukohtumenetluse alustamine või alustamata jätmine ei mõjuta, selles osas sisulise vaidlustuse õigust ei ole. Aukohtumenetlusele kui haldusmenetlusele kohaldub HMS § 5 lg 1, mis sätestab, et menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
24.Täienadavas 23.05.2023 seisukoha leiab vastustaja, et kaebaja on menetluskulude nimekirja esitanud hilinenult.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
25.Kolmas isik vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et see tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. Kaebuse rahuldamise korral ei omandaks kaebaja ühtegi uut õigust ega ei vabaneks ühestki kohustusest. Kui kaebaja leiab, et kolmas isik on talle õigusvastaselt kahju tekitanud (mida kolmas isik kategooriliselt eitab), siis ei saaks sellest järeldada haldusmenetluses kaebaja õiguste intensiivset rikkumist, kuivõrd tegemist oleks eraõigusliku vaidlusega. Kaebuses esitatud põhjenduste ning vastustaja 04.03.2022 esitatud vastuse pinnalt on ilmselge, et ärakuulamisõiguse rikkumist ning uurimiskohustuse ja põhjendamiskohustuse täitmata jätmist ei ole toimunud. Kuivõrd on täidetud mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestatud kumulatiivsed tingimused samaaegselt, siis esineb HKMS § 151 lg 2 p 1 sätestatud alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
26.Kaebaja pöördumine aukohtusse ning hilisem pöördumine Tallinna Halduskohtu poole on menetlustaktikaline vahend sundimaks kolmandat isikut lõpetama kliendisuhe oma kliendiga. Kaebaja on sellise tee valinud lootusega parandada oma positsiooni tsiviilasjas nr 2-22-7741 toimuvas vaidluses. Sellisel motiivil halduskohtusse pöördumine on kaebeõiguse kuritarvitamine. Seega on ühtlasi täidetud mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 22 sätestatud kumulatiivsed tingimused samaaegselt ning esineb HKMS § 151 lg 2 p 1 sätestatud alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
27.Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega, et ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebuses aga ei esitata ühtegi sellist tõendit või selgitust, mida ei oleks algses taotluses aukohtule juba esitatud või mille põhjal oleks alust arvata, et aukohus oleks täiendavate tõendite valguses teisiti otsustanud. AdvS § 16 lg 1 alusel tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Kaebaja pöördus aukohtu poole 02.09.2021, seega oli 21.12.2018 sündmuste osas aukohtu poole pöördumise tähtaeg
möödunud. Kuivõrd nende sündmuste osas oli pöördumise tähtaeg möödunud, siis ei oleks saanud täiendavad tõendid aukohtu otsust sisuliselt mõjutada.
28.Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega, et uurimiskohustust ei ole rikutud. Praegusel juhul aga aukohtumenetlust ei algatataud ning AdvS § 17 lg 4 uurimiskohustus ei kohaldu. Aukohtu otsusest tuleneb selgelt, et aukohus on kaalunud kaebaja 02.09.2021 taotluses esitatud väiteid ning kolmanda isiku 14.09.2021 esitatud vastust ning järeldanud nende tõendite põhjal, et kolmas isik ei ole kutse-eetika nõudeid rikkunud ega käitunud ebaväärikalt. Juhul kui aukohus oleks pidanud esitatud tõendeid ebapiisavateks, siis poleks ta nimetatud järeldusi saanud teha.
29.Ei ole mingit põhjust pidada kaebuse punktis 39 loetletut kuueks erinevaks etteheiteks, kui 02.09.2021 taotluses on see sama info esitatud vahepealkirjade „Näide 1“, „Näide 2“ jne all. Kuivõrd nende näol ei ole tegemist eraldiseisvate etteheidetega, siis ei olnud vajadust aukohtu otsuses neile igaühele eraldi vastata.
30.Halduskohtul puudub pädevus tuvastada kas aukohtumenetlust oleks tulnud algatada, seega nõustub kolmas isik vastusaja seisukohaga, et kaebuse punktides 44–47 esitatud põhjendused tuleb jätta tähelepanuta. Mitte ükski AdvS ega vastustaja eetikakoodeksi säte ei keela ega piira advokaati lähisugulasega kliendisuhte loomisel. Seega kaebaja etteheide, et kolmas isik on oma kliendi sugulane ei oma mitte mingit tähendust aukohtumenetluse algatamise otsustamisel. Kolmanda isiku klient on kinnitanud, et kolmanda isiku tegutsemine on olnud kliendiga kooskõlastatud ja kliendi ülesandel. Seega isegi kui kaebaja ja kolmanda isiku kliendi vahelise vaidluse lahendamine teeniks muu hulgas kolmanda isiku huve, siis ei annaks see alust aukohtumenetluse algatamiseks.
31.Kaebaja pöördus aukohtusse 02.09.2021, seega ei oma 21.12.2018 asetleidnud sündmused ning sellega seotud väited ja tõendid mingit tähendust aukohtumenetluse algatamisega, sest nende osas oli aukohtusse pöördumise tähtaeg möödunud.
32.Täiendavas 23.05.2023 seisukohas toetas kolmas isik vastustaja 23.05.2023 seisukohta. HMS § 109 lg 1 näeb ette kuludokumentide esitamise kohustuse ja nende mitteesitamisel kohus ei rahulda menetluskulude nõuet. Juba ainuüksi nimetatu (jättes kõrvale asjaolu, et esitatud kaebus on perspektiivitu ja alusetu) välistab menetluskulude nõude rahuldamise.
KOHTU PÕHJENDUSED
33.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2021 otsust nr 213/767 ja taotletud selle tühistamist ning vastustaja kohustamist lahendada kaebaja vastavasisuline 02.09.2021 pöördumine uuesti. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 02.02.2022 määrusega menetlusse võetud. Eelnimetatud 08.12.2021 otsusega ei peetud vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamist vajalikuks, sest distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei olnud ilmnenud.
34.Praeguse vaidluse eripära väljendub selles, et kaebajal ei ole võimalik saavutada aukohtu otsuse vaidlustamisega midagi sisulist ja seda ka nende (väidetavate) etteheidete kontekstis, mis on ära toodud esialgse kaebuse punktides 45.1. - 45.6. ja 46. ehk seonduvalt laste huvide (väidetava) kahjustamisega, (väidetava) vaimse vägivalla kasutamisega või muude (väidetavate) valeväidete esitamisega. Seoses õiguste rikkumisega oleks kaebajal võimalik pöörduda ettenähtud korras vastavatesse õigusorganitesse, kuid näiteks väidetava laamendamisega seonduvalt ei ole politseisse pöördumist vajalikuks peetud. See nähtub 07.01.2022 kaebuse seitsmendalt leheküljelt. Oma õiguste
kaitsmisel, sealhulgas kahju tekitamise juhtudel on võimalik vastavatesse õiguskaitseorganitesse-, ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras asukohajärgsesse maakohtusse pöörduda. Aukohtu otsus, olenemata sellest kas distsiplinaarmenetlus algatatakse või mitte, kaebaja õiguste sisulise tagamise aspektis enam midagi ei muudaks. Samas on kohtupraktika käigus asutud seisukohale, et olenemata eelkirjeldatust, on kaebajal siiski õigus nõuda, et aukohus selleks ettenähtud menetlusreegleid järgides taotluse läbi vaataks, teda ära kuulaks ja et seejuures oleks hinnatud kõiki asjakohaseid väiteid.
35.Kohtupraktika käigus on tegelikult üsna korduvalt asutud seisukohale ja märgitud, et taolistes vaidlustes saabki kaebeõiguse aluseks olla üksnes menetlusnormide rikkumine ehk halduskohtumenetluse esemeks on advokatuuri tegevus vastava menetluse läbiviimisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Kohus kontrollib kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas kohus seisukohta võtta ei saa. Samuti ei saa kohus asuda kontrollima ja üle hindama kaebaja väidete ja etteheidete paikapidavust ehk aukohtu asemel vastavat menetlust läbi viima. Kohus ei saa ka ette kirjutada, milliseid tõendeid oleks vastustaja võinud täiendavalt nõuda või ise koguda või millised tõendid oleksid pidanud olema või oleksid olnud kaebaja taotluse lahendamise juures esmatähtsad.
36.Lähtuvalt eeltoodust taandub vaidluse põhiolemus peamiselt küsimusele sellest kas aukohtu otsus on tehtud menetlusreegleid järgides, kas kaebaja ärakuulamisõiguse tagamise põhimõtet on mingil määral eiratud või mitte ja kas otsuses on käsitatud kõiki kaebaja olulisi väiteid. Seonduvalt eelnimetatud menetlusreeglite järgimise nõudega ja käesoleva vaidluse iseloomu arvesse võttes on rõhuasetus eelkõige ärakuulamisõiguse tagamisel. Menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise nõue on sätestatud haldusmenetluse seaduse § 40 lõikes 1. Samas sisaldub haldusmenetluse seaduse sama paragrahvi lõike 3 punktis 3 erand taolise situatsiooni puhuks, kus asja ei otsustata huvitatud isiku kahjuks. Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 lahendi punktis 19 haldusasjas nr 3-20-430 on selgitatud, et AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele ei ole põhjust omistada samavõrra määravat tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi ärakuulamisõiguse tagamisele. Veel on selgitatud ringkonnakohtu määruse samas punktis, et kuna huvitatud isiku õigused aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud isikule võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta taotluse läbi vaatamata, aga kui aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt, siis isegi juhul, kui aukohus ei algata aukohtumenetlust, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks ja kui isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda advokaatide karistamist, siis ei saa advokaatide karistamata jätmine iseenesest ka huvitatud isiku õigusi rikkuda. Seonduvalt eelnimetatuga tekib ka kaebuse läbi vaatamata jätmise küsimus, mille kolmas isik on ka tõstatanud, kuid praeguses menetlusjärgus ei pea kohus vajalikuks seda enam selle sisulises tähenduses hinnata.
37.Kaebuse läbi vaatamata jätmine on vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 küll üheks protsessuaalseks võimaluseks mida kaaluda, kuid praeguses menetlusstaadiumis ehk suhteliselt vahetult enne kohtulahendi teatavakstegemiseks määratud kuupäeva, ei oleks see olnud enam põhjendatud. Vastustaja, kelle vastu on esitatud kaebus, ei ole seda samuti taotlenud. Seetõttu ei ole põhjust kolmanda isiku kaebuse läbi vaatamata jätmisele suunatud taotlust rahuldada, kuid arvestades asjaolu, et see oli esitatud alternatiivsena, siis kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta. Vastustaja on taotlenud kaebuse kohta antud esialgses 04.03.2022 vastuses kaebuse lisade 2 ja 3 materjali juurde võtmata jätmist ja kaebajale tagastamist, kuid selle taotluse rahuldamiseks ei ole samuti otsest põhjust. Menetlusosalistel on õigus materjali esitada ja isegi juhul kui seos vaidluse esemega jääb kaudseks või isegi protsessuaalses mõttes asjakohatuks ning on
tõlgendatav pigem taustsituatsiooni ilmestamisena, ei pea seda tagastama. Selle tähenduse ja mõju seos kaebuse nõudega on aga hoopis teine teema. Arvestades aga asjaolu, et vastustaja ei ole nimetatud taotlust haldusasja kirjalikus läbivaatamises määramisel antud tähtaja raames enam korranud ja on märkinud oma 25.04.2023 vastuses, et kaebus on aluseta, siis on see tõlgendatav samuti pigem alternatiivsena ning kohus vastavate materjalide kaebajale tagastamata jätmist käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta.
38.Kaebuse rahuldamiseks antud juhul alust ei ole. Isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse ja teha aukohtumenetluse algatamiseks vastava pöördumise, seda ei ole täielikult või osaliselt läbi vaatamata jäetud ning kaebeõigus on olnud tagatud. Aukohus on pöördumise vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Seonduvalt pädevus- ja vormireeglite järgimisega ei ole tegelikult (sisulist) vaidlust menetlusosaliste vahel ka olnud. Uurimiskohustuse järgimise põhimõtet ei ole samuti eiratud. Vastavalt AdvS § 17 lõikele 4 on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Asjaolud, mille tähendus peaks olema oluline, on esmajärjekorras aukohtu hinnata ning tõendite kogumise vajadust hindab samuti aukohus. See sõltub suurel määral ka sellest, milliseid etteheiteid on huvitatud isik teinud ja kuidas hinnata nende tähendust distsiplinaarsüüteo (võimalike) tunnuste olemasolu või puudumise kontekstis. Mis puutub kaebaja väidetele vastamisse või siis absoluutselt kõigile väidetele vastamist näiteks konkreetsete punktide kaupa ehk otsustuse põhjendamisse, siis haldusmenetluse või aukohtumenetluse läbiviimise reeglistikust kõikidele väidetele eraldi vastamise kohustust järeldada ei saa. Hea halduse põhimõte eeldaks üldjuhul küll kõikidele väidetele vastamist, kuid taolist printsiipi ei saa käsitada siiski absoluutsena. See võib sõltuda väidete arvust, vaidluse asjaoludest, sellest kuidas see suhestuks kaebaja sisulise eesmärgiga ning tervikkontekstist. Olukorras, kus vastustajal on võimalik menetluse käigus või isegi koheselt selle algusjärgus tõdeda, et aukohtumenetluse algatamiseks nagunii alust olema ei saa, ei pea kõiki etteheiteid, millest osa võivad olla ka samalaadsed või siis n-ö omavaheliselt läbipõimunud, eraldi analüüsima nii nagu ei pea ka otsustuse põhjendusi kajastav alajaotus olema alati oma mahult kaebusega võrreldav.
39.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ega ka vastustajaga samal protsessuaalsel positsioonil olnud kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames taotlenud. Seega kaebaja arvelt vastustaja või kolmanda isiku kasuks teatavate menetluskulude väljamõistmise ning taolise väljamõistmise põhjendatuse hindamise vajaduse küsimust ei tõusetu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.