C.C kaebus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, valeväidete ümberlükkamiseks kohustamiseks ja mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks seonduvalt
25.septembril 2022 telesaates Aktuaalne Kaamera avaldatud väidetega
Menetlusosalises
Kaebaja – C.C Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada C.C kaebus haldusasjas nr 3-22-2075.
2.Jätta tõendi kogumise ja riigilõivust vabastamise taotlused läbi vaatamata.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
1.C.C esitas 27. septembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi vastu. Kaebuse kohaselt vaatas kaebaja 25. septembril 2022 telerist saadet Aktuaalne Kaamera, kus võttis eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate vabastamise teemal sõna Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsler R. Kuuse. Kaebaja sõnul väideti saates, et Justiitsministeerium ja vanglad teevad endast kõik oleneva, et vabanemisel oleksid viidud riskid miinimumini ning eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavatega käib pidev töö seoses nende taasühiskonnastamisega, millega jäeti ühiskonnale mulje, justkui eluaegset vangistust kandvatele kinnipeetavatele on tagatud hariduse omandamine, töö, sotsiaalprogrammid, psühholoogiline abi jne. Taolisi väiteid on kaebaja sõnul meedias esitatud ka varasemalt. Kaebaja väitel on reaalsus hoopis teine. Kaebaja märgib, et ta viibib Viru Vangla II üksuses alates 2008. aastast ning nende aastate jooksul pole kaebajale vangla poolt olnud tagatud mitte midagi. Kaebaja väitel ei ole ta saanud psühholoogilist abi, tema peresidemeid on lõhutud, ametnike poolt toimub kaebaja alandamine, hariduse omandamist ega keelekursusi ei võimaldata, samuti ei võimaldata sotsiaalprogramme ja huvitegevust, vestelda ei saa kriminaalhooldusametnikuga, ei võimaldata individuaalses täitmiskavas toodud tegevusi ega
3-22-2075 tööd ning ka kaebaja ettevõtte tegevust pidevalt takistatakse. Kaebaja leiab, et seetõttu on vastustaja poolt telesaates esitatud väited valed ja kaebaja inimväärikust alandavad ning on rikutud tema heaolu ja tekitatud talle vaimseid kannatusi, stressi ja nördimust sellega, et kõrge ametnik meelevaldselt valetab avalikkusele kaebajale tagatud vangistustingimuste osas. Kaebaja taotleb kohtult vastustaja tegevuse, mis seisneb avalikkusele kaebajale/kinnipeetavatele tagatud tingimuste osas valeväidete esitamises, õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist lükata sama telekanali kaudu valeväited avalikkuse ees ümber ning öelda, et vastustaja poolt kõnealuses saates öeldu ei vasta tõele ja tegelikkuses Justiitsministeerium ja Viru Vangla ei taga kaebajale (eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale) ega teistele kinnipeetavatele mingit taasühiskonnastavat tegevust. Lisaks taotleb kaebaja ka vastustajalt talle eelnevaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot väljamõistmist. Kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil ning taotleb asja juurde kõnealuse telesaate salvestise võtmist ja selle kohtuistungil vaatamist. Kaebuses on esitatud ka menetlusabi taotlus riigilõivust vabastuse saamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
2.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
3.Kohtu hinnangul puudub kaebajal kaebuses kirjeldatud vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks kaebeõigus. HKMS § 44 lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kohus märgib, et kaebeõiguse puhul tuleb kontrollida, kas isikul on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusakti või toiminguga, mis haldusakti või toimingu õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist (HKMS Kommenteeritud väljaanne. E. Vene. § 44, lk 180). Kohtu hinnangul ei saanud kaebuses mainitud telesaates Justiitsministeeriumi ametniku poolt avaldatud seisukohad kaebaja subjektiivseid õigusi riivata. Kohtu hinnangul ei ole haldusorgani tegevuse õiguspärasuse kontroll põhjendatud üksnes sel põhjusel, et kaebaja saaks veenduda oma seisukohtade õigsuses. Haldusorgani tegevus peab olema riivanud kaebaja subjektiivseid õigusi või riive peab olema vähemalt võimalik. Kaebaja ei väida kaebuses, et telesaates oleks mainitud konkreetselt teda ennast, vaid kaebusest nähtub, et tegemist oli üldistava informatsiooni edastamisega eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate osas. Taolise üldistava info avaldamine ei saanud kohtu hinnangul kaebaja subjektiivsetele õigustele mõju avaldada.
4.Kohus märgib, et isegi juhul, kui möönda vastustaja vaidlusalusest tegevusest kaebaja õigustele tulenevat teatavat riivet, siis oleks see kohtu hinnangul siiski äärmiselt väheintensiivne ning kaebus kuuluks sellisel juhul tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel. Nimetatud säte näeb ette, et kohus võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.Muu hulgas eeltoodud põhjendusi arvestades ei ole kohtu hinnangul põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude sisuline läbivaatamine ning see nõue kuulub tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 121 lõike 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus juhul, kui täidetud on mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning arvestades asjaolusid on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääb rahuldamata. Kohus leiab, et praegusel juhul on nimetatud eeldused täidetud.
3-22-2075
6.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd taotletav mittevaraline kahjuhüvitis ei ületa praegusel juhul 1000 eurot, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet praeguses asjas väheintensiivseks. Kui ka kaebaja nõuaks praegusel juhul suuremat hüvitist, siis ei oleks kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine siiski põhjendatud, kuivõrd kohtu hinnangul ei saanud vastustajale ette heidetav tegevus kaebaja subjektiivseid õigusi üldse riivata või äärmisel juhul oli tegemist väheintensiivse riivega (vt määruse punkte 3 ja 4).
7.Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuivõrd kohus ei näe praegusel juhul vastustaja vaidlusalusest tegevusest tingitult kaebaja õigustele riivet, siis ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kahjunõude rahuldamiseks puudub alus. Kohus märgib, et isegi kui kaebaja subjektiivsete õiguste riivet jaatada, siis ei pea kohus siiski usutavaks, et telesaates avaldatud üldistav informatsioon eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate osas oleks kaebajale põhjustanud kaebuses viidatud tagajärgi (vaimsed kannatused, stress jne) või alandanud tema kui eluaegset vangistust kandva kinnipeetava väärikust määral, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Praeguses kaebuses vastustajale ette heidetav tegevus ei ole kohtu hinnangul inimväärikust alandavate olukordadega võrreldav.
8.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus C.C kaebuse tuvastamis- ja kohustamisnõudes HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel ning hüvitamisnõudes HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel.
9.Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis puudub vajadus kaebaja tõendi kogumise taotluse (võtta vaidlusaluse telesaate salvestis praeguse asja materjalide juurde) ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks. Need taotlused jäävad läbi vaatamata.
10.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.