Andrei Toompere kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – Andrei Toompere Vastustaja – Viru Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Andrei Toompere taotlus justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 31 lg 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata.
2.Jätta Andrei Toompere kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 25 eurot puudutavas osas Eesti Vabariigi kanda ja kaebaja tasutud 20 eurot puudutavas osas kaebaja kanda. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.05.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-21-711
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andrei Toompere (edaspidi ka kaebaja) esitas 05.01.2021 Viru Vanglale kahjunõude seoses sellega, et ajavahemikus alates 07.03.2017 kuni 22.10.2020 toimunud lühiajalistel kokkusaamistel eraldati kaebaja kokkusaajatest klaasist vaheseinaga. Kahjunõude kohaselt on Viru Vangla riivanud kaebajale Eesti Vabariigi põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevat õigust eraelu puutumatusele. Kaebaja jaoks oli alandav, et ta pidi oma lähedastega kohtuma lühiajalistel kokkusaamistel läbi neid eraldava klaasseina ja suhtlema läbi sisetelefoni ning seda olukorras, kus pikaajalistel kokkusaamistel võimaldatakse nagunii 1 ööpäev olla koos ühes ruumis ilma järelevalveta. Kaebaja kannatas seetõttu hingelist ja emotsionaalset valu ning oli nördinud ja solvunud vangla sellise üleoleva käitumise ja kaebaja perekonnaelu mitteaustamise peale. Kaebaja ei saanud oma lähedastega normaalselt suhelda, nad ei saanud teineteist puudutada ja kallistada ega kuulda üksteise loomulikku häält. Klaasist vaheseina tõttu puudus kaebaja ja tema külastajate vahel emotsionaalne kontakt. Kaebaja tundis süütunnet ja häbi, kuna vangla oli loonud mulje, et ta on nii ohtlik, et ei tohi isegi oma lähedastega kokku puutuda.
2.Viru Vangla jättis 04.03.2021. a otsusega nr 6-16/2-2 kahjunõude rahuldamata. Vangla asus seisukohale, et kuna kahjunõudes kirjeldatud kokkusaamiste ajal tuli justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lg 2 (alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis) kohaselt kokkusaajad klaasist vaheseinaga eraldada, oli vangla tegevus õiguspärane ning ainuüksi sellepärast on kahjunõude rahuldamine välistatud. Kaebaja ei tuginenud kahjunõudes sellele, et mõni tema kahjunõudes kirjeldatud kokkusaamistest oleks pidanud kuuluma VSkE § 31 lg-s 21 kirjeldatud erandi alla ning selline võimalus ei ole teada ka vanglale. Kaebaja viidatud erinevad Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad ei ole haldusorganile otsekohalduvad.
3.A. Toompere esitas 31.03.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lühiajalistel kokkusaamistel kaebaja ja kokkusaajate vahel klaasist vaheseina kasutamisega. Pärast 17.05.2021. a määrusega kaebuse osalist tagastamist jäi kaebus menetlusse 29.05.2018, 13.09.2018, 20.10.2018, 15.03.2019, 16.07.2019, 22.02.2020 ja 22.10.2020 toimunud lühiajalisi kokkusaamisi puudutavas osas.
4.Viru Vangla esitas kaebusele 14.07.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata ja arvestada kahjunõude otsuse nr 6-16/2-2 põhjendustega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja palub mõista Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Kaebaja palub arvestada kahjunõudes toodud põhjendusi ning märgib kaebuses täiendavalt järgmist. Vangla sekkus ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu ning alandas tema inimväärikust. Kaebajale on põhjustatud moraalset kahju, mis seisneb hingelistes kannatustes ning emotsionaalses ja psüühilises valus. Kaebaja on nördinud, et talle ei ole võimaldatud lühiajalistel kokkusaamistel vestelda oma lähedastega ühes ruumis, neid puudutada, kallistada ja silmast silma suhelda. Kaebaja tundis end alandatuna, et peab suhtlema läbi klaasist seina ja sisetelefoniga. Asjas tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VSkE § 31 lg 2. Sellest sättest tulenev imperatiivne nõue klaasist vaheseina kohaldamiseks on vastuolus EIK praktikaga.
6.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, ning põhjendab seda järgmiselt. Kokkusaamistaotlustest nähtub, et kuigi kaebajale oli ilmselgelt teada, et kokkusaamised
3-21-711 toimuvad üldjuhul klaasiga eraldatult, siis ühelgi puhul ei taotlenud ta erandi tegemist. Kehtiv õigusraamistik ei kohustanud vanglat omal algatusel teistsugust kokkusaamisviisi kaaluma ning vangla tegevus ei olnud seega õigusvastane. Vangla ei näe ka põhjust pidada justiitsministri määruses sätestatud lühiajalise kokkusaamise korda põhiseadusevastaseks, nagu püüab väita kaebaja. Õigusvastasuse puudumine välistab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahjunõude rahuldamise.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja palub hüvitada talle 29.05.2018, 13.09.2018, 20.10.2018, 15.03.2019, 16.07.2019, 22.02.2020 ja 22.10.2020 tekitatud mittevaralise kahju seoses sellega, et nendel kuupäevadel toimunud lühiajalistel kokkusaamistel eraldas teda ja kokkusaajaid klaasist vahesein.
8.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viidatud sätete järgi saab kohus seega rahuldada isiku esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude üksnes juhul, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja on käitunud süüliselt ja õigusvastaselt, rikutud on mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikule kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja isikule tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
9.Vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kokkusaamiste kord on sätestatud VSkE-s. Vastavalt VSkE § 31 lg-le 1 toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all ning alates 01.01.2015 kehtiva VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Samuti alates 01.01.2015 kehtiv VSkE § 31 lg 21 näeb ette juhud, mil vanglateenistus võib otsustada kokkusaamise võimaldamise ilma vaheseinata eraldamiseta, ning vastavalt VSkE § 33 lg-le 3 peab kinnipeetav või kokkusaaja juhul, kui ta taotleb kokkusaamist VSkE § 31 lõikes 21 sätestatud viisil, märkima taotluses kokkusaamise põhjuse ja selgitama, miks ta vajab kokkusaamist nimetatud viisil.
10.Kohtule on esitatud kõik seoses vaidlusaluste kokkusaamistega Viru Vanglale esitatud taotlused (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 70–74, 86) ning nendest ei nähtu, et vanglalt oleks taotletud kokkusaamiste korraldamist klaasist vaheseinata eraldamiseta või kaebaja oleks avaldanud rahulolematust kokkusaamiste toimumise korraga. Seda arvestades on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil. Kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise eesmärgi saavutamiseks oleks olnud kohustamisnõue (RVastS § 6; vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus asjas nr 3-21-129, p 13) ning kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu ei ole tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 täidetud üks kahjunõude rahuldamise eeldustest – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid.
3-21-711
11.Kaebaja väidete pinnalt ei ole kohtule eluliselt usutav, et vaidluse all olevatel lühiajalistel kokkusaamistel vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebajale hingelisi üleelamisi, mida tuleks käsitada mittevaralise kahjuna. Esiteks on kaebaja esitanud oma väited talle mittevaralise kahju tekkimise kohta üldistavalt seoses kõikide kokkusaamistega, kus kokkusaajateks olid nii kaebaja endine elukaaslane (29.05.2018, dtl 86), kaebaja sugulased (13.09.2018, dtl 70), kaebaja sõber (20.10.2018, 16.07.2019, 22.10.2020; dtl 71, 73, 74), kaebaja lapsed (20.10.2018, 16.07.2019, 22.02.2020; dtl 71, 72, 74) kui ka tema tugiisik (15.03.2019). Samuti on kaebaja kirjeldused talle tekkinud üleelamistest üldsõnalised ega lähe kokku kaebaja enda käitumisega, kus ta aastate jooksul kordagi väidetavatele rikkumistele vangla tähelepanu ei osutanud. Kohtul puudub alus kahelda, et kaebajal oli võimalus kasutada oma lähedastega suhtlemiseks ka teisi vangistusseaduses ettenähtud viise, nagu helistamine ja pikaajalistel kokkusaamistel käimine. Selliselt oli kaebajal võimalik hoida oma lähedastega sagedast sidet ja viibida enda perekonnaliikmetega ka ühises ruumis (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus asjas nr 3-21-129, p 14). Kaebaja viidatud EIK praktikas vaatluse all olnud asjaolud ei ole praeguse vaidluse asjaoludega võrreldavad ning lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina eraldamise kasutamine ei ole EIK praktikaga vastuolus.
12.VangS § 24 lg 1 annab vanglale laia kaalumisruumi kinnipeetavate kokkusaamiste korraldamisel. On ilmne, et kaebaja lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine on olnud kantud eesmärgist ja vajadusest tagada vangla julgeolek (vt ka VangS § 66 lg 1), sh hoida ära vanglas keelatud esemete vanglasse jõudmist. Arvestades, et kaebaja ei ole kokkusaamiste eel või pärast neid enda väidetavatele põhiõiguste rikkumistele ka tähelepanu osutanud, on vastustaja pidanud õigustatult kaalukamaks vangla julgeoleku tagamise vajadust. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et kokkusaamistel vaheseina kasutamise otsused oleksid olnud õigusvastased VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu. Sel põhjusel ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasuses. Seega ei ole VSkE § 31 lg 2 asja lahendamisel otsustava tähtsusega norm ning puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks (vt Riigikohtu 17.11.2022. a otsus asjas nr 5-22-3, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
13.Eelnevalt esitatud põhjustel tuleb jätta nii kaebaja taotlus VSkE § 31 lg 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks kui ka kaebus tervikuna rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui menetluskulud on kohustatud hüvitama menetlusabi saaja ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kui kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).
15.Kohus vabastas 17.05.2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 25 euro ulatuses ning kohustas kaebajat tasuma kaebuselt riigilõivu 20 eurot, mille kaebaja ka tasus. Seega jäävad menetluskulud 25 euro ulatuses HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning tasutud riigilõiv 20 eurot kaebaja enda kanda. Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Seega jäävad poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.