I.M. FIE kaebus Vabariigi Valitsuse vastu 12791 euro suuruse varalise kahju hüvitamise nõudes koos vastava viivisega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – I.M. FIE, esindaja I.M.; Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), esindaja Ave Henberg
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.03.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus (edaspidi ka vastustaja) võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (edaspidi korraldus nr 305). Vabariigi Valitsus muutis 28.10.2021 korraldusega nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ (edaspidi ka korraldus nr 373) korraldust nr 305 ning kehtestas alates 01.11.2021 piirangu, mille järgi vahemikus kell 23.00-06.00 ei tohtinud avalikus siseruumis, kus osutatakse korralduse nr 305 p 10 nimetatud teenuseid, sealhulgas meelelahutusteenuseid, viibida isikud, välja arvatud töötajad ja vastutavad isikud (edaspidi nimetatud ka kui öise meelelahutuse piirang). Vabariigi Valitsus pidas 14.03.2022 korraldusega nr 82 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (edaspidi korraldus nr 82/22) võimalikuks tunnistada korralduse nr 305 punkt 82 ehk öise meelelahutuse piirang kehtetuks alates 15.03.2022.
2.I.M. FIE esitas 08.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 82 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuselt oli tasutud ka riigilõiv summas 20 eurot.
3.Tallinna Halduskohtu 21.02.2022 määrusega jäeti kaebus nõude täpsustamiseks ja nõudest lähtuva eesmärgi väljatoomiseks käiguta. Kaebaja teatas 28.02.2022 vastuses, et soovib jätkata majandustegevust ning teeninda tulu, mistõttu on eesmärgipärane tühistamiskaebus.
4.Tallinna Halduskohtu 16.03.2022 määrusega jäeti kaebus eesmärkide täpsustamiseks veel kord käiguta, sest Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkt 82 oli vahepeal kehtetuks tunnistatud.
5.Kaebaja vastas kohtumäärusele 31.03.2022 ja teatas, et soovib muuta nõuet ning taotleb vastustajalt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punktist 82 tulenenud piirangu tõttu perioodil 10.01.2022 – 14.03.2022 õigusvastaselt tekitatud kahju välja mõistmist – saamata jäänud tulu summas 12791,00 eurot ning viivist kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni. Kaebaja tasus ka täiendava riigilõivu summas 363,73 eurot.
6.Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määrusega võeti kaebus menetlusse.
7.Vastustaja esitas oma seisukoha kaebusele 17.05.2022.
8.Tallinna Halduskohtu 23.01.2023 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kohus andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
9.Menetlusosalised esitasid oma täiendavad seisukohad 23.02.3023, 11.03.2023 ja 13.03.2023.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10.Kaebaja on seisukohal, et hiljemalt 10.01.2022 olid meelelahutusasutuste lahtioleku ajale seatud piirangud õigusvastased ja rikkusid kaebaja põhiõigust tegeleda ettevõtlusega. Enamus meelelahutus asutusi töötavad ja meelelahutusüritused kestavad pärast 23:00. Paljud baarid ja ööklubid alles alustavad programmiga sellel kellaajal. Tarbijate käitumisharjumusi ei ole lühikese ajaga võimalik muuta ning seega ei ole ettevõtjal kasu selles, et kui ta alustab programmiga varem. Seega on tegemist kõnealuse piirangu näol väga ulatusliku kitsendusega baaride, ööklubide ja teiste sarnaste meelelahutusasutuste majandustegevusele. Kaebaja tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ning pakub heli- ja valgustehnika rendi ning teenindusega üritustel seotud teenuseid ning diskori teenuseid. Kaebaja on tegutsenud sellel tegevusalal juba üle 23 aasta. Kaebaja on pidanud epideemiaga seotud piirangute perioodil jätkama laoruumide rendi, tehnika soetamiseks võetud laenu ja teisi makseid. Arvestades nõudluse vähenemist ei ole võimalik ka tehnika kiire müük, kuna tegemist on valdavalt majandustegevuses kasutatava helitehnikaga, mida kodutarbijad ei osta. Kaebaja majandustegevus on piirangute perioodil olnud pea täielikult peatunud (v.a 2021.a suvekuudel, millal majandustegevus taastus ainult osaliselt). Piirangute jätkumine pärast 01.10.2022 tähendas kaebaja jaoks jätkuvalt seda, et tal ei olnud võimalik teenuseid pakkuda ega saanud enda valitud tegevusalal majandustegevusega tegeleda. Füüsilisest isikust ettevõtjale ei ole piirangutest tuleneva kahju hüvitamiseks nähtud kultuuriministri määruste ega teiste õigusaktidega ette majandustegevusega seotud hüvitist. Samas kehtivad majandustegevuse piirangud füüsilisest isikust ettevõtjale ühetaoliselt äriühingutega. Kuna füüsilisest isikust ettevõtjad ei saa palka, siis ei olnud neil õigust ka palgatoetusele (erandina märts – mai 2021. a füüsilisest isikutest ettevõtjatele palga alammääras makstud toetus sõltumata nende piirangute eelsest käibemahust, mille tingimuseks oli, et 2020. aasta käive
ei tohtinud moodustada rohkem kui 50% 2019. aasta käibest). Samas pidi kaebaja füüsilisest isikust ettevõtjana maksma iga kuu peale muude kulude riigile 197,00 eurot sotsiaalmaksu, sest vastasel juhul kaotanuks ta ravikindlustuse kaitse. Kaebajal ei olnud võimalik käibe languse korral võtta ennast arvele töötuna, kuna füüsilisest isikust ettevõtjana oleks ta pidanud selleks enda majandustegevuse lõpetama ja maksma kogu soetatud põhivara pealt riigile tagasi sisendkäibemaksu osa. Füüsilisest isikust ettevõtja vastutab enda majandustegevusest tulenevate kohustuste eest kogu enda isikliku varaga. Seetõttu mõjutas vaidlustatud korraldusest tulenev piirang füüsilisest isikust ettevõtjate puhul lisaks majandustegevusele ka nende omandi, kodu ning perekonna- ja eraelu puutumatust. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse andmisel füüsilise isiku vastutuse erisustest tulenevate tagajärgedega arvestanud või see ei nähtu korralduse põhjendustest. Kaebaja möönab, et sisuline õiguslik probleem on pigem selles, et hüvitiste ja toetuste maksmisel koheldakse füüsilisest isikust kultuurikorraldajaid erinevalt juriidilisest isikust kultuurikorraldajatest.
10.1.Kaebaja on seisukohal, et kahju hüvitamise arvestamisel tuleb võtta aluseks nakkushaiguse COVID19 epideemilisest levikust tingitud hädaolukorra eelne olukord. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse kohaldatud piirangud 2020. aastal ja 2021. aastal olid õiguspärased ega vaidlusta neid. Seevastu ei ole alates 14.01.2022 ettevõtjate majandustegevusele kohaldatud piirangud õiguspärased ning nende piirangute kehtivuse ajal saamata jäänud tulu tuleb võrrelda olukorraga, kui piirangud oleksid tühistatud.
10.2.2022. aasta jaanuaris oli kaebaja teenuste pakkumine piiratud 2/3 kuust ehk siis ülaltoodud arvutuskäiku arvestades jäi kaebajal 2022. aasta kehtivatele piirangute tõttu teenimata keskmine tulu 6034,00 eurot. 2022. aasta veebruarikuu tuleb arvestada täies ulatuses ehk siis 4805,00 eurot ning piirangud lõppesid 15.03.2022 ehk siis 2022. aasta märts tuleb arvestada 1/2 keskmisest ehk siis 2530,00 eurot. Kõik kokku 13 369,00 eurot. Korralduse nr 305 punkt 82 ei keelanud majandustegevust täielikult, vaid enne 23:00 oli kaebajal võimalik teenuseid ja kaupu pakkuda. Kaupade pakkumine oli takistatud selletõttu, et enamus meelelahutusasutusi on avatud ning meelelahutusüritused toimuvad pärast 23:00. Kaebaja käive 2022. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis oli järgmine: 1) jaanuaris 2022 oli käive 2) veebruaris 2022 oli käive 3) märtsis 2022 oli käive 0,00 eurot; 278,40 eurot; 300,00 eurot. Kokku 578,40 eurot. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et korralduse nr 305 punktist 82 tuleneva õigusvastase piirangu tõttu jäi tal teenimata 12791,00 (13369,00 - 578,00) eurot ning just seda summat peab kaebaja temale tekitatud kahjuks. Põhiseadus lubab legitiimsetel eesmärkidel põhiõigusi piirata ning kõigil inimestel on PS § 19 järgi kohustus arvestada ka teiste isikute õiguste ja vabadustega ehk leppida enda õiguste teatud osas piiramisega. Ühelgi isikul ei ole õigust nõuda, et tema põhiõigused oleks piiramatud.
11.Täiendavas 23.02.2023 seisukohas märgib kaebaja, et ei nõustu vastustaja väidetega ning vaidleb neile vastu.
11.1.Arvestades, et Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korraldusega tunnistati kõnealune säte kehtetuks, rikuti kaebaja hinnangul tema õigusi 10.01.2022-15.03.2022. Vastustaja poolt kohtuasja esemesse mitte puutuvate haldusaktide põhjenduste väljatoomine vastuses võib olla eksitav. Kaebaja ei nõustu sellega, et selle piirangu jätkumisel pärast 10.01.2022 oleks esinenud asjaolusid, mille tõttu piirangu jätkamine võinuks olla põhjendatud. Ettevaatuspõhimõttega ei saa õigustada piirangute meelevaldset jätkamist olukorras, kus on juba teada, et alused selliste piirangute kohaldamiseks puuduvad või esinevad tõsised kahtlused aluste esinemise kohta. Ettevaatuspõhimõttega ei saa õigustada aluseta haldusakti andmist ega aluste äralangemisel piirangu jätkamist. Kaebaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus on tegelik oht rahvatervisele ning suur võimalus, et paljud inimesed nakatuvad surmava tõvega, võiks Vabariigi Valitsus lubada aastavahetuse massilist tähistamist. Kaebaja arvates on pigem eluliselt usutav, et nakkusoht oli piisavalt vähenenud, et Vabariigi Valitsuse hinnangul ei olnud risk ja oht rahvatervisele enam kõrged. Selleks ajaks olid ilmunud juba esimesed analüüsi tulemused, mille kohaselt SARS-CoV-2 viiruse variandi B.1.1.529 (omikron) oli küll kiirema levikuga, aga oluliselt kergemate haigustunnustega –
seega oli ka oht inimeste elule ja tervisele väiksem. Vabariigi Valitsuse 06.01.2022 korraldusega nr 4 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ ja Vabariigi Valitsuse 28. mai 2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ muutmine“ vähendati isolatsiooni aega 10-lt päevalt 7-le päevale (jõustus 10.01.2022). Selle korralduse andmise ajaks olid Terviseameti juhid ka selgelt välja öelnud, et SARSCoV-2 viiruse variandi B.1.1.529 (omikron) tagajärjed on kergemad ning haigestunud ei vaja haiglaravi.
11.2.Kaebaja majandustegevuseks on eeskätt tehnika rent õhtusteks pidustusteks ning seda tellivad peokorraldajad. Kaebajal on mitmeid püsilepinguid klubide ja pubidega, mille peamine tööaeg on alates 22:00 kuni 04:00 ning neid lepinguid ei olnud kaebajal võimalik majandustegevuse piirangute tõttu täita. 2019. aasta ja 2020. aasta majandustegevuse näitajatest nähtuvalt moodustab päevasteks üritusteks tehnika rent 2019. aasta ja 2020. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis keskmiselt 3,5% käibest, mis ei ole aga olnud oluliseks osaks kaebaja käibest. Kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse ja alles pärast vaidluse esemeks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist muutnud selle kahju hüvitamise taotluseks – seega on riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused täidetud. Vastustaja on ka kahju tekkimises süüdi, sest pidi hindama enda antud haldusakti õiguspärasust ning asjaolude muutumise korral seda muutma.
12.Täiendavas 11.03.2023 seisukohas märgib kaebaja täiendavalt, et on kaebuses selgelt välja toonud, et kuni 10.01.2022 kehtinud piiranguid pidas ta ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt õiguspärasteks. Vastustaja ei ole esitanud kohtumenetluse käigus konkreetset põhjenduskäiku, kuidas Vabariigi Valitsus hindas piirangute kehtima jätmise vajadust, millistest faktilistest asjaoludest, tõenditest ja kaalutlustest seejuures lähtus. Vastustaja ei ole tõendanud oma väidet, et „Jaanuar-märts on meelelahutuse madalkuud ning inimesed piirasid viiruse kõrghetkedel nagunii teenuste tarbimist, mistõttu ei oleks kaebaja kindlasti selliseid käibenumbreid saavutanud ka olukorras, kus vastustaja poleks piiranguid kehtestanud.“
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja taotleb I.M. FIE kaebuse menetlemise lõpetamist või alternatiivselt selle rahuldamata jätmist.
13.1.Kuigi kaebaja ei väida kaebuses, et öise meelelahutuse piirang oli formaalselt õigusvastane, vaid keskendub üksnes materiaalse õiguspära küsimustele, on kaebaja kaebusele lisanud õiguskantsleri 14.01.2022 seisukoha, kus õiguskantsler on esitanud oma üldised kahtlused, kas koroonapiiranguid võis kehtestada Vabariigi Valitsuse üksikaktidega.
13.2.28.10.2021 korraldusega nr 373 kehtestatud öise meelelahutuse piirangu näol oli tegemist uudse ohtliku nakkushaiguse - koroonaviiruse – leviku tõkestamise meetmega, mille eesmärk oli vähendada haiglavõrgu koormust ning tagada riigi toimepidavus. Öise meelelahutuse piirang kehtestati nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lõike 5, 6 ja 8 alusel. NETS § 28 lg 8 lubab uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võtta kasutusele rohkem meetmeid ja teistel tingimustel kui määratud NETS § 28 lõigetes 2 ja 5. Nende meetmete kehtestamisel tuleb muu hulgas lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mida ka kohtud on tunnustanud.
13.3.Vabariigi Valitsus kehtestas öise meelelahutuse piirangu 28.10.2021 korraldusega nr 373, see jõustus 01.11.2021 ning see tunnistati kehtetuks 14.03.2022 korraldusega alates 15.03.2022. Öise meelelahutuse piirang kehtis seega 4,5 kuud ning oli sellega ilmselgelt ajutine. Vastustaja rõhutab, et kaebusest tulenevalt
pidas piirangu kehtestamise aja seisuga piirangut õiguspäraseks ka kaebaja ise, mistõttu ei ole kaebuse lahendamine eesmärgipärane ja selle menetlus tuleks lõpetada.
13.4.Vastustaja ei pea usutavaks, et kaebajal on heli- ja valgustehnika, mida kasutatakse vaid öistel üritustel ja mis üldse ei leia kasutust varasemal kellaajal (nt erinevate tööpäevale järgnevate ürituste korraldamisel). Öise meelelahutuse piirang avaldas kaebajale mõju, kuid avalikult kättesaadavate andmete põhjal saab järeldada, et kaebaja ei ole spetsialiseerunud vaid ööelu sektorile, mistõttu võib piirangute mõju pidada pigem mõõdukaks. Kaebajal oli võimalik pakkuda vähemalt teatud osas oma teenuseid muudel kellaaegedel.
13.5.Vaidlustatud piirangu kehtestamise eesmärke saab pidada legitiimseks ja väga kaalukateks. Korralduse kehtestamise ajal oli koroonaviiruse leviku risk väga kõrge ja haiglaravi koormuse olukord ääretult kriitiline. Vabariigi Valitsusel oli vältimatu kohustus viiruse leviku takistamiseks ja haiglavõrgu koormuse vähendamiseks karmistada oluliselt koroonaviiruse vastu võitlemise meetmeid ja piiranguid. Öise meelelahutuse piirangu kehtestamine oli eesmärgi osas igaljuhul sobiv meede. Alusetud ja põhjendamatud on kaebaja väited, et pärast 10.01.2022 ei esinenud vajadust enam öise meelelahutuse piiranguks, kuna epidemioloogiline olukord oli sedavõrd hea.
13.6.Vastustaja leiab, et kahjunõude eeldused ei ole täidetud ja kahjunõude rahuldamiseks pole alust. Kaebaja ei ole üritanud oma olukorda lahendada õigeaegse tühistamis- või kohustamiskaebusega, ega kasutanud RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud meetmeid oma õiguste kaitseks. Kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada RVastS §-ga 13. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei eemaldanud piiranguid jaanuaris ja veebruaris 2022. Hoopis vastustaja poolne piirangute kehtetuks tunnistamine jaanuaris-veebruaris 2022 oleks olnud õigusvastane tervisepõhiõiguse kaitse osas ja tuua kaasa olukorra, et uued ja rangemad piirangud oleks tulnud kehtestada ja need oleks jõus olnud kauem kui 15.03.2022. Tuginevalt RVastS § 13 lg 1 p 5 oleks kahju täies ulatuses ning viiviste väljanõudmine äärmiselt ebaõiglane, arvestades vastustaja eesmärkide kaalukust.
14.Täiendavas 23.02.2023 seisukohas jäi vastustaja 17.05.2022 vastuses kaebusele öeldud põhjenduste ja taotluste juurde. Kuigi öise meelelahutuse ajutine piirang mõjutas kaebaja ettevõtlusvabadust 2022. aasta alguses, ei olnud sellel kaebajale siiski märkimisväärset ega pikemaajalist mõju. On hea tõdeda, et kaebaja on kodulehe parimpidu.ee andmetel ka täna jätkuvalt tegutsev ettevõtja, kelle käive Maksu- ja Tolliameti andmetel nt 2022. aasta III ja IV kvartalis oli vastavalt 50 908 ja 16 541 eurot. Seega ei omanud piirangud kaebajale väljasuretavat vm ülimalt intensiivset mõju. Mis puudutab aga aastavahetusel öise meelelahutuse piirangu ajutist mittekohaldamist, siis ei olnud see kuidagi vastuoluline ega muutnud piirangut kehtetuks. Juba aastavahetuse erandit tehes vastustaja prognoosis, et erandi ning levima hakanud omikrontüve tõttu, tuleb pärast aastavahetust piirangutega jätkata, sest muidu oleks sattunud ohtu haiglavõrgu koormus. Seetõttu vastustaja ei tunnistanudki piiranguid 16.12.2021 korraldusega kehtetuks, vaid tegi üksnes ajutise erandi aastavahetuse osas. Kaebaja ning tema viidatud õiguskantsleri väited, et olukord ei nõudnud jaanuar-märts 2022 enam meetmeid, olid paljasõnalised ning faktidega põhjendamata. Epidemioloogiline olukord ja haiglavõrgukoormus, millele vastustaja viitas 17.05.2022 vastuses näitasid ilmselgelt piirangute vajalikkust. Siinjuures viitab vastustaja ka Riigikohtu 31.10.2022 NETS põhiseaduspärasust analüüsivale lahendile, kus kohus ütles, et 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses oli koroonaviirus jätkuvalt uudne ohtlik nakkushaigus, mille kohta teadmised olid veel pidevas muutumises ja mille tõrjeks oli seetõttu asjakohane ja vajalik võtta NETS § 28 lg 2, 5 ja 8 nimetatud erinevaid avaraid kaitsemeetmeid. Riigikohus kinnitas, et 2022. aasta alguses oli vastustaja lausa kohustatud võtma viiruse tõrjeks ja haiglavõrgu koormuse langetaiseks meetmeid, sest muidu oleks vastustaja rikkunud oma kaitsekohustust inimeste suhtes.
15.Täiendavas 13.03.2023 seisukohas leiab vastustaja, et öise meelelahutuse piirang oli kogu kehtivusperioodi (01.11.2021-14.03.2022) õiguspärane. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei tunnistanud öise meelelahutuse piirangut 10.01.2022 kehtetuks: hoopis seda tehes oleks vastustaja rikkunud oma kaitsekohustust ja käitunud õigusvastaselt. Vastustaja seisukohad öise meelelahutuse piirangu osas perioodil 28.10.2021-10.01.2022 on asjakohased olenemata sellest, et kaebaja ei ole seda perioodi vaidlustanud. Vastustaja rõhutab, et öise meelelahutuse piirang ei olnud seotud kuupäevaga 10.01.2022 – piirangule ei määratud 28.10.2021 korraldusega ega ühegi varasema ega hilisema korraldusega konkreetset lõpptähtaega, vaid see kehtestati kuni vajaduse äralangemiseni. Juba 16.12.2021 korralduse andmisel prognoosis vastustaja, et olukord 2022. aasta alguses läheb viirusega keeruliseks, mistõttu peavad enamik piiranguid jääma 2022. aasta alguses edasi kehtima ning neid ei saa kehtetuks tunnistada. Eksitavalt väär on kaebaja püüd jätta muljet, nagu pidas Terviseamet jaanuaris 2022 öise meelelahutuse piiranguga jätkamist ebavajalikuks. Terviseameti 17.05.2022 ametliku seisukoha järgi Terviseamet ei soovitanud vastustajal piirangut 2022. aasta jaanuari alguses kehtetuks tunnistada. Seega oli Terviseamet jaanuaris 2022 seisukohal, et öise meelelahutuse piirang peab kehtima edasi ja selle kehtestamise põhjus (koroonaviiruse epidemioloogiline olukord ja tervishoiuvõrgu olukord) ei olnud ära langenud, mistõttu ei saanudki vastustaja võtta 2022. aasta jaanuaris vastu otsust piirang kehtetuks tunnistada, vaid pidi jätkama öise meelelahutuse piiranguga, sest ei esinenud uusi asjaolusid, mis oleks võimaldanud piirangut kehtetuks tunnistada. Vastustaja leiab, et öise meelelahutuse piirang oli kogu kehtivusperioodi (01.11.202114.03.2022) õiguspärane. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei tunnistanud öise meelelahutuse piirangut 10.01.2022 kehtetuks: hoopis seda tehes oleks vastustaja rikkunud oma kaitsekohustust ja käitunud õigusvastaselt. Eelnevatel põhjustel ei kuulu kaebaja kahjunõue ka rahuldamisele, sest vastustaja on käitunud õiguspäraselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Käesolevas haldusasjas on esitatud 12791 euro suuruse varalise kahju hüvitamise nõue Vabariigi Valitsuse vastu. Kaebaja arvates ei olnud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punktist 82 tulenenud piirang õiguspärane ning seetõttu jäi tal majandustegevuse (osalise) peatumise- ja käibe languse- tõttu perioodil 10.01.2022 – 14.03.2022 keskmine tulu saamata. Kaebaja on esitanud vastava arvestuskäigu ning leidnud, et korralduse nr 305 punktist 82 tuleneva õigusvastase piirangu tõttu jäi tal nimetatud ajavahemikul teenimata 12791 euro suurune summa.
17.Vastustaja on taotlenud kaebuse menetlemise lõpetamist või alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist. Mis puutub menetluse lõpetamise taotlusesse, siis ei nähtu, millisel alusel see võiks toimuda. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude peale üle läinud ning vastav riigilõiv on samuti tasutud. Samas on vastustaja esitanud selle alternatiivses tähenduses, mistõttu kohus taotluse rahuldamata jätmist käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta. Nõude sisulist külge puudutavas osas on vastustaja seisukohal, et kahjunõude eeldused ei ole täidetud. Vastustaja märgib, et vaidlustatud piirangu kehtestamise eesmärke võib pidada legitiimseks ja kaalukaks kuna korralduse kehtestamise ajal oli koroonaviiruse leviku risk väga kõrge ning haiglaravi koormus ääretult kriitiline, mistõttu ei peaks olema ka kahjunõude rahuldamiseks alust.
18.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Asjaolus, et Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse korralduse vastuvõtmisele järgnenud tegevus toimus avalik-õigusliku suhte raames, antud juhul vaidlust olla ei saa ning taolist küsimust ei ole ka tõstatatud. Riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 1 on sätestatud, et isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega on rikutud, võib nõuda talle
tekitatud kahju hüvitamist kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik ka kõrvaldada sama seduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse seaduse paragrahvid 3 ja 4 seostuvad vastava haldusakti kehtetuks tunnistamise või teatava toimingu lõpetamise taotlemise võimalustega ning paragrahv 6 haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Antud juhul kahju hüvitamise nõude peale üleminemise ajahetkest tagasiarvestatuna, mis toimus peale Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 82 kehtetuks tunnistamist, varasemalt tekitatud kahju hüvitamise kontekstis riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil enam midagi vältida ega kõrvaldada ei saa ning selles mõttes on üks põhilistest kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeltingimustest täidetud. Siinkohal tekib küsimus, et kas taolise nõude rahuldamise eelduslikud tingimused on ka muus osas täidetud. Antud juhul on vaja hinnata peamiselt seda, kas väidetav kahju oli tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest või tegevusetusest avalik-õigusliku suhte raamistikus, kas kahju tekkimise saab lugeda tõendatuks ning vajadusel ka etteheidetava tegevuse või tegevusetuse põhjuslikku seost tagajärgedega. Olukorras, kus kaebaja sissetulekute väidetava vähenemise tinginud piirang osutub õigusvastaseks, on põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ning väidetava kahju tekkimise vahel olemas. Taolises situatsioonis peab kohus hindama kas see kahju seostub vaidlusaluse piirangu ning osundatud ajalise perioodiga kogu ulatuses ning kas see põhjendatud kogumahus. Samas, olukorras, kus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punktist 82 tulenenud piirangu õigusvastasust ehk vastustaja õigusvastast tegevust täheldada ei saa, ei ole vaja kõiki muid nõude rahuldamise eelduslikke tingimusi enam täies ulatuses käsitada.
19.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punktiga 82 oli seatud piirang, mille kohaselt ei võinud sama korralduse p-s 10 sätestatud tegevustes, mis toimusid avalikus siseruumis, isikud (välja arvatud tegevusega seotud või selle eest vastutavad isikud) ajavahemikus 23.00 – 06.00 osaleda ega viibida (nõndanimetatud öise meelelahutuse piirang). Kaebaja on selgitanud, et tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, pakkudes heli- ja valgustehnika renti ning diskori teenuseid. Seega oli kaebaja arvates kõnealuse piirangu ehk nõndanimetatud öise meelelahutuse piirangu näol tegemist väga ulatusliku kitsendusega, sest paljud baarid ja ööklubid siis alles alustavadki oma programmiga ning kaebajal ei olnud võimalik teenuseid pakkuda ega enda valitud tegevusalal majandustegevusega tegeleda.
20.Vabariigi Valitsus kaebaja positsiooniga ei nõustu, pidades vajalikus ära märkida, et piirang oli õiguspärane, ajutine, kooskõlas volitusnormidega, mõõdukas, proportsionaalne ja põhiseaduspärane ning ei riivanud kaebaja õigusi ülemääraselt.
21.Mis puutub vaidlusega seonduvasse korraldusse, siis on Vabariigi Valitsus kohaldanud selle andmisel nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi ka - NETS) § 27 lõiget 3 ja §-i 28. NETS § 27 lg 3 ja § 28 lõigete 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati Riigikohtu 31.10.2022 lahendiga kohtuasjas nr 5-22-4 ning põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud. Seega võib üldjoontes asuda seisukohale, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi, kusjuures normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal piiranguid kehtestada, ei olnud põhiseadusega vastuolus. Piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest. Eelnimetatud lahendi punktidest 91 ja 92 järeldub, et viidatud normid kehtestati nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ning tervise kaitsmise tagamiseks ja et piiranguid kui selliseid ei olnud alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks, küll aga ei pruugi see tagada iseenesest seda, et nende normide alusel ja kaalutlusõigust kasutades antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne. Seega lähtus vastustaja talle antud volitustest ning pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas ja mis tähendab seda, et kogu sisuline vaidlus saab antud juhul taanduda kahju hüvitamise nõude eelduslike tingimuste täidetavuse kontekstis esmajärjekorras
küsimusele sellest kas vastav piirang oli proportsionaalne ning kas taolise piirangu kehtestamise puhul võis täheldada ilmselgeid kaalutlusvigu.
22.Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Käesolevaks ajaks kehtib osaliselt sarnaste või siis teataval määral võrreldavate vaidluste puhul hulgaliselt jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, milles on üldiselt leitud, et kaebused ei ole põhjendatud kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate suhtes on olnud pandeemia tõkestamiseks ja avalike huvide kaitseks põhjendatud ning piirangud ei ole kujutanud endast kaebajate diskrimineerimist.
23.Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise ajahetke seisuga. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
24.Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis märgib vastustaja, et korralduse kehtestamise ajal oli koroonaviiruse leviku risk väga kõrge ja haiglaravi koormuse olukord ääretult kriitiline. Kaebuse kohta esitatud 17.05.2022 kirjaliku vastuse punktis 2.26 on viidatud ka korraldusega juurde kuulunud seletuskirjas esile toodud statistilistele näitajatele haigestumuse kohta. Vastustaja märgib, et öise meelelahutuse piirang kui inimkontakte piirav meede oli vajalik nakkuse leviku pidurdamise ja haiglavõrgu koormuse langetamise ning riigi toimepidevuse tagamise mõttes efektiivsem kui öise meelelahutuse lubamine piiratud tingimustel, kusjuures kellaajaline piirang kehtestatigi vaid põhjusel, et varasemad meetmed ehk öise meelelahutuse lubamine piiratud tingimustel ei olnud toonud tulemust. Vastustaja hinnangul oli piirang õiguspärane kogu selle kehtimise aja ning et nende kehtetuks tunnistamiseks ei olnud alust veel ka 2022. aasta jaanuaris ja veebruaris. Sellekohased põhjendused koos viidetega Terviseameti ülevaadetele ja vastavatele statistilistele näitajatele on toodud esile eelnevalt nimetatud kirjaliku vastuse punktides 2.37 ja 2.38. Eraldi on vastustaja osundanud Terviseameti 12.01.2022 seisukohale, mille kohaselt ei tohiks öise meelelahutuse piirangut (veel) kehtetuks tunnistada. Siinkohal kohus selle soovituse sisu üle ei korda. Nimetatud seisukoht on haldusasja materjalise juurde esitatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse.
25.Vastustaja on põhjendanud kaebuse kohta esitatud 17.05.2022 kirjaliku vastuse punktis 2.43 ka hilisemat olukorda, mille pinnalt oli võimalik asuda seisukohale, et oht haiglavõrgu ülekoormuseks ning riigi toimepidevuseks ei olnud enam tõenäoline. Vastustaja sellekohaste seisukohtade ning selgitustega ei ole põhjust mitte nõustuda. Mis puutub aga menetlusosaliste erinevatesse väidetesse seonduvalt nakkuse ohtlikkuse ja viiruse erinevate tüvede riskitasemega või muude spetsiifilisi meditsiinialaseid küsimusi sisaldavate aspektidega, siis selles osas on kohtu roll mõnevõrra piiratud. Taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata kas korralduse andmisel ja vastavate piirangute jätkamisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada. Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel oli arvestatud, et haigestumise intensiivsus oli sel ajal kõrge. Nakkuse leviku tõkestamisega seonduv oli vastustaja pädevuses ja vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. See, mida keegi teataval ajahetkel konkreetselt ütles või millist arvamust enne piirangu üle otsustamist või selle järgselt avaldas, kokkuvõttes väga tähenduslik ei ole, sest loeb see otsustus, mis formeerus haldusorgani kui terviku otsustusena. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda
ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et öise meelelahutuse piirangut ei oleks olnud vaja sel ajal kehtestada või et see oleks tulnud mõnevõrra varem kehtetuks tunnistada. Inimeste elu- ja tervise kaitse, riigi toimepidevuse ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse puhul on tegemist kaalukate õiguste ning avalike huvidega, mis kaaluvad selgelt üle kaebaja huvi tegeleda ettevõtlusega oma valitud valdkonnas. Antud juhul kaalusidki vastustaja seatud piirangud üle kaebaja ettevõtlusvabadusele tekkinud riive. Tegelikult kaitsesid Covidviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud ka kaebaja enda õigusi (RVastS § 16 lg 2 p 1), ning seega ei oleks saanud see olla tõlgendatav kaebaja põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusaktina, mistõttu ei teki ka küsimust väidetava kahju osalisest hüvitamisest lähtuvalt RVastS § 16 lõikest 1.
26.Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei oleks vastanud haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks olnud proportsionaalne või ei oleks vastanud vorminõuetele. Seonduvalt vorminõuetele vastavuse küsimusega ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust ka olnud. Seega ei saanud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nr 305 punkti 82 õigusvastaseks pidada, mis tähendab seda, et õiguspäraste haldusaktide ja tegevuste pinnalt ei saa ka vastupidisel eeldusel baseeruvat kahju hüvitamise nõuet rahuldada.
27.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning vastustaja võimalikud (kui neid oli) menetluskulud vastustaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.