Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1383
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2022 otsuse nr 12203120002-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 09.03.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1383 muutmata.
2.Jätta apellandi menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
3.Tõlkida ringkonnakohtu otsuse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused inglise keelde.
4.Avaldada üksnes kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused, asendades kaebaja nime, päritoluriigi (XXX), hõimu (YYY), samuti „QQQ“ ja „FFF“ tähemärkidega.
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
9.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või
3-22-1383 karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
10.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS § 4 lg 1) ega vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3).
12.Tagakiusamise kohta dokumentaalsete tõendite esitamine on sageli keeruline või mõnel juhul suisa võimatu. Seepärast on tagakiusamise kartuse põhjendatuse kindlakstegemisel oluline kaal taotlejate ütlustel. Riigikohus selgitas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel kohalduvaid tõendite kogumise ja hindamise reegleid ning taotleja kaasaaitamiskohustust 05.11.2020 otsuses nr 3-19-990 (p-d 16–21; vt ka VRKS § 11 lg 2 ja § 18 lg-d 2, 4 ning direktiivi 2011/95/EL art 4). Halduskohus järgis neid juhiseid ja leidis õigesti, et kaebaja ütlused on üldsõnalised, vastuolulised ja ajas muutuvad ning seepärast on ka kaebaja üldine usaldusväärsus madal. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja ei ole andnud apellatsioonimenetluses, sh ringkonnakohtu istungil, PPA 27.05.2022 otsuses ja halduskohtu otsuses välja toodud puuduste ja vastuolude kohta mõistlikke selgitusi, vaid on üksnes korranud oma varasemaid üldsõnalisi väiteid, millele halduskohus on juba vastanud.
13.Kaebaja märkis 12.03.2022 ankeedis (dtl 75 jj) Eestisse saabumise eesmärgina sõprade külastamise ja õppimisvõimaluste leidmise. Kaebaja ei soovinud XXXsse tagasi pöörduda, sest seal on sõda. Enne rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse toimumist kaalus kaebaja oma taotluse tagasivõtmist, sest ei soovinud tegelikult Eestis rahvusvahelist kaitset saada, vaid naasta Slovakkiasse. Kaebaja peamine mure oli vältida enda suhtes sissesõidukeelu kohaldamist (vt PPA 04.04.2022 õiend, dtl 112). Kaebaja kinnitas ka 18.04.2022 intervjuul (protokolli p 8, dtl 104 jj), et tema Eestisse saabumise peamine eesmärk oli kohtuda sõpradega ja uurida õppimisvõimalusi. Alles hiljem selgitas kaebaja, et päritoluriiki tagasisaatmise korral ähvardab teda seal tagakiusamine QQQ iseseisvuse toetamise tõttu. Ringkonnakohus ei pea praeguse vaidluse asjaoludel usutavaks, et kui kaebaja oleks tõepoolest kartnud XXXsse tagasi pöörduda põhjusel, et teda ähvardab seal tagakiusamine QQQ toetamise tõttu või muu tõsine oht, ei oleks ta seda 12.03.2022 ankeedis märkinud ja oleks pärast rahvusvahelise kaitse taotlemist kaalunud oma taotluse tagasivõtmist. Halduskohus on kaebaja käitumisest 2(4)
3-22-1383 põhjendatult järeldanud, et kaebaja ei otsinud tegelikult Eesti riigilt kaitset tagakiusamise eest, vaid püüdis leida võimalust jääda elama Euroopasse.
14.PPA esitas kaebajale 18.04.2022 intervjuu käigus üksikasjalikke küsimusi tema tagakiusamise asjaolude kohta. Kaebaja vastused olid detailivaesed ja kirjeldasid üldist olukorda XXXs, mitte kaebajat isiklikult puudutavaid konkreetseid sündmusi, mille tõttu kaebajal oli hirm oma päritoluriiki naasta. See viitab asjaolule, et kaebajal tõenäoliselt ei olnudki selliseid isiklikke vahejuhtumeid (nt tapmisähvardusi), millest oleks saanud PPA-le täpsemalt rääkida. Ka oma pereliikmetest rääkides viitas kaebaja päritoluriigi üldisele halvale sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale, mitte juhtumitele, millest võiks järeldada, et kaebaja pereliikmete elu või tervis oli tõsises ohus. Kaebaja 12.05.2022 kirjalikus seisukohas (dtl 133) on välja toodud uusi põhjendusi (nt päritoluriigi julgeolekuasutuste esindajate ähvardavate telefonikõnede kohta) ja täiendavaid asjaolusid lisandus ka halduskohtu 16.11.2022 istungil (nt päritoluriigis QQQ toetavate meeleavalduste organiseerimine ja neil osalemine, kaebaja päritoluriigist turvalise lahkumise korraldamine, kaebaja vanemate vajadus end varjata jms; dtl 380 jj). Halduskohus on otsuse p-s 10 välja toonud ka mitmeid sisulisi vastuolusid kaebaja erineval ajal antud seletustes. Kaebaja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks tema seletused on ajas muutunud ja kuidas selgitada neis esinevaid vastuolusid. Põhjust on kahelda ka kaebaja FFF-i liikmelisust kinnitava dokumendi (dtl 136 jj) usaldusväärsuses. Dokument on docformaadis failina ja allkirjastamata. Tõendis väidetakse, et kaebaja on FFF-i aktiivne liige, kuid ei kirjeldata, milles tema aktiivne tegevus seisneb. Dokumendis on mh väidetud, et kaebaja lahkus koduriigist tapmisähvarduste tõttu, kuid puudub selgitus, millistele asjaoludele tuginedes seda väidetakse. Ilmselt on dokument koostatud üksnes kaebaja ütluste alusel Eesti varjupaigamenetluses esitatud selgitusele kaalu lisamiseks. Kokkuvõttes ei ole eespool toodud põhjustel usaldusväärsed ka kaebaja väited, mis puudutavad tema ähvardamist või muul viisil tagakiusamist põhjusel, et ta on FFF-i liige ja aktivist.
15.Kaebajat ei saa tunnustada pagulasena või täiendava kaitse saajana ainuüksi põhjusel, et ta kuulub YYY hõimu ja toetab QQQ iseseisvust. XXXs elab üle 215 miljoni inimese, kellest enam kui 40 miljonit kuulub YYY hõimu. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et suurem osa YYY hõimu liikmeid toetab QQQ iseseisvust. On usutav, et ka kaebaja pooldab QQQ iseseisvust ja FFF-i eesmärke, kuid kaebaja üldist madalat usaldusväärsust arvestades ei ole tõenäoline, et ta on osalenud aktiivselt FFF-i tegevuses ja täitnud seal mingit silmapaistvat rolli. Ringkonnakohus palus 09.03.2023 istungil kaebajal täpsemalt selgitada, millal ta sai FFF-i liikmeks ja milles konkreetselt on seni seisnenud kaebaja tegevus selle liikmena (helisalvestis alates 00:20:10). Kaebaja piirdus üldsõnalise vastusega, et osales FFF-i tegevustes juba XXXs ja täielikuks liikmeks sai 2016. a-l Ukrainas. Kaebaja ei täpsustanud, milles seisnesid tegevused, milles ta XXXs väidetavalt osales. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et XXX riigivõim oleks kaebaja vastu mingit huvi tundnud ajal, kui ta elas XXXs. Kaebajat ei ole tema päritolu või meelsuse tõttu vahistatud ega karistatud. Ukrainas viibitud aja kohta rääkis kaebaja üldiselt, et liikus tänaval, lehvitas lippu ja tõstis teadlikkust QQQst, samuti tegutses ta online. Kaebaja madalat usaldusväärsust arvestades pole aga usutav, et ta oleks pärast XXXst lahkumist QQQ toetajana aktiivselt osalenud sotsiaalmeedias või muudes kanalites, mis oleks ta teinud eriliselt nähtavaks. PPA kogutud päritoluriigi teave (vt eeskätt 27.05.2022 otsuse joonealustes märkustes nr 10, 13, 14, 22–24 ja 36 viidatud allikad), millest lähtus ka halduskohus, ei kinnita, et kaebaja profiiliga isikut ähvardaks XXXsse tagasi pöördudes tagakiusamine või tõsine oht VRKS § 4 lg-te 1 või 3 tähenduses. Seda ei saa järeldada ka kaebaja viidatud allikatest (vt PPA 27.05.2022 otsuse p 3 ja kaebaja 03.10.2022 seisukoha lisad, dtl 225 jj). Kaebaja ei ole välja toonud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada infot, mille järgi oleks olukord XXXs võrreldes halduskohtu otsuse tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et see mõjutaks kaebaja võimalust pöörduda tagasi oma päritoluriiki.
3(4)
3-22-1383
16.Lahkumisettekirjutuse osas nõustub ringkonnakohus samuti halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning kohtuistungi ja kohtulahendi tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
19.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb avaldada üksnes kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused, asendades tähemärkidega kaebaja nime, päritoluriigi (XXX), hõimu (YYY), samuti „QQQ“ ja „FFF“ (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.