3-22-1383 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.05.2022 otsuse nr 12203120002-1 tervikuna tühistamiseks ja PPA kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks.
Haldusasi
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - X, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindajad Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 10.10.2022 ja 16.11.2022
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada PPA 27.05.2022 otsuse nr 12203120002-1 punkt 3 (sissesõidukeeld). Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Kohtuotsusest avaldada üksnes põhjendav osa, kus asendada kaebaja päritoluriigi, selles tegutseva liikumise ja rühmituse nimi tähemärgiga ning eemaldada joonealune viide.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 23.12.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
7.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu tühistamise osas. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud põhjendusi. Rahvusvahelisest kaitsest keeldumine
8.HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
9.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
10.Kohtu hinnangul annavad kaebaja Eestisse saabumise põhjuste ja rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumise kohta kokkuvõtvalt adekvaatse info kaks dokumenti - 12.03.2022 täidetud isikuandmete ankeet rahvusvahelise kaitse menetluses (vastustaja vastuse lisa 1) ja PPA ametniku poolt 04.04.2022 koostatud õiend (vastustaja vastuse lisa 10). Viidatud ankeedis on kaebaja Eestisse saabumise eesmärgina deklareerinud soovi tulla sõpradele külla ning leida siin õppimisvõimalus (sama kinnitab ta ka 18.04.2022 vestlusel, p 8). Mainitud õiendist selgub, et kaebajal polnud plaanis taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, kuid seda soovitasid teha PPA ametnikud, kuna muud viibimisalust tal ei olnud. Ukrainast saabunud X kodanikele Eestis üldjuhul ajutise kaitse regulatsioon ei laiene ning seetõttu on sama soovitus kohtule teadaolevalt antud mitmetele Ukrainas viibinud ja sõja tõttu Eestisse jõudnud välismaalastele. Õiendist nähtub, et kui kaebajale olnuks teada, et varjupaigast keeldumisel kohaldatakse talle ka sissesõidukeeldu Schengeni alale, poleks ta rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud. Seega saab ainuüksi eeltoodust järeldada, et rahvusvahelist kaitset ei taotlenud kaebaja reaalse tagakiusu ning elu ja tervist ähvardava tõsise ohu tõttu, vaid eesmärgil, et saaks jätkata elamist ja võimalusel ka õppimist Euroopas. Kaebaja lugu, millest tulenevalt võiks ta vajada rahvusvahelist kaitset, on temaga toimunud varjupaigataotleja vestluse (18.04.2022) ja kohtus (16.11.2022) antud selgituste põhjal valdavalt väljamõeldis, milles puuduvad usutavad ja kaebaja endaga juhtunud reaalseid sündmusi kirjeldavad detailid. Kaebaja seletused tagakiusukartuse kohta on paljasõnalised, üldised, ajas muutunud ning sisaldavad vastuolulisi väiteid, mistõttu pole põhjust pidada neid usutavaks. Kohus nõustub PPA vastavate järeldustega kaevatavas haldusaktis ning hinnanguga, et kaebaja 2(6)
tagakiusukartus ei põhine isiklikel asjaoludel ega ole objektiivselt põhjendatud. Isegi kui kaebaja pooldab X1 (vt haldusakti viide 10, 36), pole tema näol tegemist aktivistiga, kes oleks võtnud päritoluriigis või võtaks praegu (nt sotsiaalmeedias) avalikult sõna X võimude vastu viisil, mis võiks äratada võimude tähelepanu. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. Kohtu hinnangul on kaebaja üldine usaldusväärsus madal. 10.1 Rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumist ja kaebaja üldist ebausaldusväärsust näitavad ilmselgelt kaebaja üldised, ebamäärased, vastuolulised ja ajas muutnud ütlused haldusmenetluses ja selgitused kohtus enda kui X taasiseseisvumise liikumise väidetava aktivisti ja X rühmituse (iseseisvuse eest võitlevad separatistid) liikme tagakiusamise kohta. Kaebajale on 18.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse alguses selgitatud, et tal on kohustus rääkida üksikasjalikult ja tõeselt kõigist kaitse taotlemise põhjustest (p 4). Kaebaja ei ole 18.04.2022 vestlusel andnud mitte ühelegi konkreetsele küsimusele tagakiusu põhjuste kohta vastust, mis oleks detailne ja veenaks tagakiusukartuse reaalses olemasolus. Kaebaja on enda väitel saanud kokku 5 sõnumit ja kõne, kus teda on ähvardatud. Ühtegi sõnumit kaebaja säilitanud ei ole, selgitades seda põhjusega, et need olid vaimselt häirivad. Kohtule pole usutav selliste ähvarduste saamine ja eriti nende kustutamine olukorras, kus kaebajal muud tõendid tagakiusu kohta puuduvad, kuid käimas oli varjupaigamenetlus (Ukrainas). Vestlusel PPA-ga pole kaebaja rääkinud Xs viibimise ajal kahel meeleavaldusel osalemisest (2013, 2014) ja nende organiseerimisest; lennujaamas kaebaja turvalise lahkumise korraldamisest mingi organisatsiooni poolt; vanemate varjumisest ja nn põrandaalusest kinnisvaraärist kartuse tõttu võimude ees. Kaebaja on haldusmenetluses väitnud, et temast sai X toetaja ja X liige Ukrainas 2016 ning sellest ajast on ta saanud ähvardusi. Samuti, et tema tegevus nende toetajana toimus üksnes sotsiaalmeedias. (vt kokkuvõte haldusakti p 1.2) Kohtus väitis kaebaja, et oli liige juba Xs, kuid mitteametlikult. Haldusmenetluses ei väitnud kaebaja, et tal oleks Viinis X saatkonnas passi taotlemisel tekkinud mingeid probleeme turvalisusega vaid, et ressursid passi väljastamiseks puudusid. Kohtuistungil väitis kaebaja, et talle tehti saatkonnas ähvardavaid vihjeid tema etnilise päritolu tõttu ja passi ei soovitud tahtlikult väljastada. Kohtule pole kohtuistungil esitatud uued väited usutavad, kuna kaebaja selgitused kohtus olid samamoodi ebamäärased ega sisaldanud detaile. Kaebaja asus korduvalt kohtuniku konkreetsetele küsimustele vastuseks selgitama päritoluriigi teabest teadaolevat üldist olukorda Xs. Kohtu korduval nõudmisel rääkida enda tagakiusamise juhtumitest detailselt asus kaebaja ilmselgelt asjaolusid välja mõtlema. Vastuolud haldusmenetluses antud ütlustes on PPA välja toonud kaevatav otsuse p-s 3.15. 10.2 Kaebaja pole vaimse seisundi tõttu haavatav isik ning tal ei esine posttraumaatilist stressihäiret, mille tõttu võinuks esineda asjaolude väljatoomisel haldusmenetluses takistusi.
XXXXXXXXXX
3(6)
10.3 Kaebajat pole tema päritoluriigis isiklikult taga kiusatud enne seal lahkumist (2014) ega ole ka reaalset ohtu, et riigivõimu poolt võiks kaebaja tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 mõttes oodata tema sinna naasmisel. Isegi, kui kaebajast sai Ukrainas X liikumise toetaja, puuduvad tõendid ja usutavad selgitused, et kaebajal oleks selles liikumises roll, mille tõttu ta võiks olla tagakiusu ohus või et ta oleks väljendanud seisukohti, mis oleksid saanud X võimudele teatavaks ja võiksid neid häirida ja tuua kaebaja naasmisel päritoluriiki kaasa tagakiusu. PPA on andnud õige hinnangu kaebaja esitatud tõendile X liikmeks oleku ja sellest tuleneva varjupaigavajaduse kohta, pidades seda ebausaldusväärseks (haldusakti lk 9 esimene lõik). PPA poolt kogutud ja analüüsitud ning kaevatavas otsuses viidatud päritoluriigi info ei anna alust pidada iga tavalist X ja X toetavat isikut tagakiusu ohus olevaks (haldusakti lk 10-11). Kohtuotsuse eelneval leheküljel, joonealuses viites olev allikas kirjeldab mh päritoluriigi info kogumise üldisi põhimõtteid, millest lähtuvalt kaebaja oletus, et tegelikku olukorda päritoluriigis avalikud allikad adekvaatselt ei käsitle, on asjatundmatu. Samas viitab ka kaebaja ise avalikele allikatele. Ka kaebaja etniline päritolu ei too päritoluriigi teabe (haldusakti lk 9-10) kohaselt kaasa tagakiusamist ega esine ka muid asjaolusid, mille alusel tagakiusu põhjendatuks pidada.
11.PPA on käsitlenud päritoluriigi infole tuginedes üldist olukorda X (haldusakti viide 13); inimeste riigisisest liikumist, mis on levinud (haldusakti viide 14) ning tagasipöördumise võimalikkust ja turvalisust (haldusakti viide 15). PPA poolt päritoluriigi info allikana kasutatud materjalid viitavad Xs probleemide olemasolule, kuid ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole andnud soovitust sinna ebaõnnestunud varjupaigataotlejaid tagasi mitte saata.
12.Kaebajal puudub rahvusvahelise kaitse vajadus VRKS § 4 lg 1 või lg 3 alusel.
13.PPA pole rikkunud haldusmenetluses menetlusnõudeid, mis annaksid alust VRKS-i alusel tehtud otsuse tühistamiseks. Kaebajaga on läbi viidud vestlus ning tema arvamus ja vastuväited on ära kuulatud. PPA otsus on piisavalt põhjendatud. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel, jääb rahuldamata ka sellega seotud kohustamisnõue. Lahkumisettekirjutus
14.Lahkumisettekirjutuse on kaebaja sisuliselt vaidlustanud põhjusel, et varjupaigast keelduti õigusvastaselt, mistõttu tuleks tühistada ka lahkumisettekirjutus. Kaebaja leiab kaebuses, et temale on praegune elukeskkond Eestis turvaline ning siit väljasaatmine päritoluriiki, kus teda ootab tagakius, ei ole põhjendatud.
15.Kohus nõustub PPA põhjendustega lahkumisettekirjutuse osas ning leiab, et selle tühistamiseks alus puudub. Kohus eelnevalt leidis, et rahvusvahelisest kaitsest keeldumine oli õiguspärane. Kaebaja puhul ei esine alust seadustamisettekirjutuse tegemiseks (VSS § 9 lg 1). Selleks ei ole soov elada Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus. Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluse lõppemisel on õiguspärane (VRKS § 10 lg 2 p 2; VSS § 2 lg 1 ja § 7 lg 1). Kaebajale on õiguspäraselt määratud lahkumise sihtriigiks tema päritoluriik X (VSS § 17 lg 1), kuhu jõudmise teekonna saab kaebaja ettekirjutuse vabatahtliku täitmise korral valida ise. VSS § 171 lg-s 1 toodud väljasaatmise keeldu ei rikuta. PPA on põhjendanud, et tagasisaadetavatel või vabatahtlikult tagasipöörduvatel xxxxxlastel ei esine päritoluriigi info kohaselt naasmisel süsteemseid probleeme. Sissesõidukeeld 4(6)
16.Sissesõidukeelu kohaldamist on põhjendatud kaevatava otsuse osa II punktis 2. PPA on kohaldanud kaebajale sissesõidukeeldu maksimaalseks võimalikuks ajaks, s.o 3 aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu määramise aluseks VSS § 7 lg 1 kohaselt on viibimisaluse puudumine. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Arvestada tuleb ka VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaoludega. PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (RKHK asjas nr 3-17-1927, p 21). Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt RKHK asjas nr 3-17-1545, p 34; 3-17-1927, p 13).
17.Kohus leiab, et PPA on antud juhul põhjendamatult omistanud sissesõidukeelu pikkuse määramisel olulise kaalu asjaolule, et kaebaja ei jäänud esimesse riiki (Slovakkia), mille kaudu ta EL-i sisenes. Asja materjalid ja kaebaja seletused kohtuistungil (16.11.2022) ei anna alust väita, et ta oli teadlik, et peab ajutise kaitse alusel elamisloa saamise ära ootama Slovakkias või selle mittesaamisel taotlema just seal rahvusvahelist kaitset, kui ta leiab, et päritoluriiki tagasipöördumine on ohtlik. Kaebaja ei viibinud Ukrainas ebaseaduslikult, kuna tema 2019. a esitatud varjupaigataotluse osas polnud riik veel otsust teinud (vähemalt pole kohtule selle kohta tõendeid esitatud). Kaebaja lahkus Ukrainast sõja tõttu ja ajal, kui Ukraina piiririikides oli veel suur põgenikevool ning reeglid ajutise kaitse saamise või mittesaamise osas erinevates EL-i liikmesriikides ebaselged. Kaebaja otsustas liikuda Slovakkiast edasi Eestisse, sõpradele külla ja õppima nagu 12.03.2022 taotluses kirjas. Kaebaja käis enne seda Slovakkiast Austriasse ja tagasi, et passi taotleda ning oma sõnul järeldas sellest, et kui tal lubati käia Austrias, siis võib liikuda edasi ka teistesse EL-i liikmesriikidesse (19.05.2022 ärakuulamise protokoll, p 24). Kohus palus kaebajal istungil selgitada Slovakkiast lahkumise põhjusi. Kaebaja selgitas istungil, et ta ei olnud teadlik, et ta ei või Slovakkiast lahkuda teise EL-i riiki ning viibides põgenikelaagris soovitasid seal töötanud vabatahtlikud minna edasi, kui teistes liikmesriikides on pereliikmeid või sõpru, kelle juurde saab minna. Sellest, et tal oli 90-päevane õigus Slovakkias viibida, mida ta protokollist nähtuvalt ise väitis (19.05.2022 protokoll, p 6), ei järeldu, et kaebaja oli ühtlasi teadlik edasiliikumise õiguse puudumisest. Kaebaja ise väidab vastupidist ning tõendamiskoormis selles osas on haldusorganil. Sellises olukorras ei saa PPA tugineda pelgalt seisukohale, et kuna kaebaja teadis 90-päevasest viibimisõigusest Slovakkias, teadis ta ka sellest, et ta ei või minna teise liikmesriiki ning peab tagasi pöörduma oma päritoluriiki. Asjaolu, mis on selge PPA ametnikule ei pruugi olla samamoodi selge X kodanikule, kes elas Ukrainas ja lahkus sealt sõja tõttu. Kuna sellele asjaolule ebaõige kaalu omistamine võis mõjutada vähemalt sissesõidukeelu pikkust ning kohus haldusorgani eest ise uut otsust teha ei saa, tuleb sissesõidukeeld tühistada.
18.PPA on negatiivse asjaoluna välja toonud, et isik soovis jääda Eestisse õppima, omamata seaduslikku alust õppimiseks. Samuti märgitakse haldusaktis, et ta enda sõnul esitanud hiljuti, pärast Eestisse jõudmist avaldused Tšehhi ja Leedu ülikoolidesse õppima asumiseks, kuid taotlusprotsess on pooleli. Ilmselgelt ei saanud kaebajal olla alust Eestisse õppima asumiseks, kui ta oli sunnitud Ukrainast lahkuma sõja tõttu ja kiirustades. Kohtu arvates ei pruugi eelnevalt väljatoodu olla tingimata negatiivne (raskendav) asjaolu, kui kaebaja võis olla ekslikul arusaamisel, et Ukrainast sõja eest põgenenuna on tal õigus saada mistahes EL-i liikmesriigis ajutist kaitset, mis annab ühtlasi võimaluse asuda õppima. Märgitud asjaolu võiks isegi pigem olla aluseks, et kaaluda, kas kaebajale tuleks kohaldada sissesõidukeeldu või kas seda tuleks teha üksnes Eesti suhtes või kogu Schengeni alale. Kaebaja elukäik ja hariduslik taust ülikooli vastuvõtmist ei välista. Kohtumenetluse ajal sai kaebaja ka kinnistuse Leedus õppekoha pakkumise kohta. 5(6)
Eeltoodu võis mõjutada õiguspärase kaalutlusotsuse tegemist.
19.Kohus tühistab kaebajale PPA 27.05.2022 otsuse nr 12203120002-1 punktis 3 määratud sissesõidukeelu. PPA saab kaaluda, kas selles osas on põhjust teha uus otsus. Menetluskulud
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja sai menetlusabi (riigilõivu ja tõlkekulude kandmisel), kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
21.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.