Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 15.03.2023, Jõhvi 3-22-218
Haldusasi
J. R kaebus Viru Vangla 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 ja 17.11.2021 käskkirja nr 63/1020-1 tühistamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: J. R Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Indrek Arming
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tühistamisnõude osas rahuldamata.
2.Jätta kaebus hüvitamisnõude osas rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.04.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla 18.10.2021 käskkirjaga nr 6-3/906-1 karistati kinnipeetav J. R t vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse süülise rikkumise eest ja määrati talle
3-22-218
distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kaheteistkümneks ööpäevaks. Käskkirja põhjenduste kohaselt koostati 17.09.2021 ettekanne nr 3-21-7112, mille kohaselt kella 14.40 paiku ei allunud kinnipeetav J. R valvuri poolt antud korraldusele asuda tööle S2 eluosakonnas koristajana, viidates halvale terviseseisundile. Kohale saabus üksuse meditsiiniõde, kes hindas J. R tervislikku seisundit koos perearstiga ning andsid teada, et tööst vabastamiseks põhjust ei ole. Seejärel anti J. R uus tööle asumise korraldus, mida tema jätkuvalt eiras.
2.J. Raidur esitas Viru Vanglale 10.11.2021 vaide, milles taotles Viru Vangla 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 kehtetuks tunnistamist. J. Raidur tõi välja, et tema ei saanud 17.09.2021 tööst vabastust tervislikel põhjustel alusetult. Tal on diagnoositud kroonilise valu sündroom ja muud tõsised haigused, mis jäid tähelepanuta. Rahumeelselt tööst keeldumisel ei tohtinud vangla määrata kartserikaristust.
3.J. R esitas 10.11.2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles 18.10.2021 käskkirjaga nr 6-3/906-1 talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 100 eurot päevas.
4.Viru Vangla jättis 6.01.2022 vaideotsusega nr 6-12/481-2 vaide rahuldamata. VangS tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja kinnipeetava töövõimet hindab arst. Meditsiiniõde hindas 17.09.2021 J. R töövõimet, kui ei andnud talle tööst vabastust. Kinnipeetavale on määratud maksimaalsest karistuse määrast rohkem kui poole võrra lühem kartserikaristus. Distsiplinaarkaristus oli määratud tähtaegselt.
5.Viru Vangla jättis 11.01.2022 otsusega nr 6-16/267-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Viru Vangla 6.01.2022 vaideotsusega ei ole tuvastatud 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 õigusvastasust. Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldusi.
6.Viru Vangla 17.11.2021 käskkirjaga nr 6-3/1020-1 karistati kinnipeetav J. R kartserisse paigutamisega 12-ks ööpäevaks allumatuse eest, kuna ta ei allunud 17.10.2021 kella 21:05 paiku vanglateenistuja poolt antud korraldusele asuda koristajana tööle, millega süüliselt rikkus VangS § 67 p-s 1 sätestatud korraldust. Korralduse eiramise põhjuseks tõi kinnipeetav välja halva tervise ja tal diagnoositud haigused. Kohale saabunud meedik mõõtis kinnipeetaval vererõhku, kehatemperatuuri ja südamelöögisagedust, kuid ei tuvastanud normidest kõrvalekallet.
7.J. Raidur esitas 25.11.2021 Viru Vanglale vaide, milles taotles 17.11.2021 käskkirja nr 63/1020-1 kehtetuks tunnistamist. Kuigi vaidlusaluses käskkirjas on viidatud vaide esitajal esinenud terviseprobleemidele, ei ole neid täpsemalt uuritud. Rahumeelse tööst keeldumise eest karistati J. R ebaproportsionaalse kartserikaristusega. Selline karistuse määr on vastuolus õiguskantsleri seisukohtadega.
8.Viru Vangla jättis 6.01.2022 vaideotsusega nr 6-12/516-2 vaide rahuldamata. Kinnipeetav J. R on meditsiiniosakonna poolt hinnatud töövõimeliseks. Tööst keeldumise päeval ei saanud J. R samuti tööst vabastust. Distsiplinaarkaristuse määr ja selle ulatus on toime pandud rikkumisega proportsionaalsed.
9.J. R (kaebaja) pöördus 24.01.2022 Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles taotles Viru Vangla 17.11.2021 käskkirja nr 6-3/1020-1 ja 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 tühistamist ning nimetatud käskkirjadega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. (Kohus tagastas
3-22-218
17.10.2022 määrusega kaebuse hüvitamisnõude osas seoses käskkirjaga nr 6-3/1020-1, määrus jõustus vastavas osas 3.11.2022, dtl 139).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja peab Viru Vangla 17.11.2021 käskkirja nr 6-3/1020-1 ja 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 õigusvastaseks. Kaebaja on rahumeelselt tööst keeldunud, mistõttu ei ole põhjendatud talle kõige karmima karistuse määramine, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga ja VangS § 6 lg-ga 1. Kinnipeetavat tuleb suunata õiguskuulekale käitumisele. Suunamine ei tähenda sundimist. Seega, vastustaja praktika kinnipeetava sundimisel tööle kartserikaristuse ähvardusel on vastuolus VangS § 6 lg-ga 1. Selline vangla tegevus on otseses vastuolus seadusega ja see tuleb ära keelata. Kaebaja palus kohtul arvestada tema poolt vaides esitatud põhjendustega ja hinnata vastustaja poolt hindamata jäetud asjaolusid, tühistada vaidlusalused käskkirjad ning välja mõista talle mittevaraline kahju 100 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest.
11.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri arvamused on soovitusliku iseloomuga. Kaebajal ei olnud õigustust tööst keeldumisele. Kaebaja tervislik seisund võimaldas teostada vanglas koristustöid. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte järgi on 20.12.2020 doktor Viktoria Pronevitš hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Vahetult sündmuskohal oli samuti meediku poolt tuvastatud kaebaja töövõimelisus ja tööst vabastust talle ei antud. Vangla meedikutele on teada majandustöö laad ja tingimused, mistõttu kooskõlastuse andmisel arvestati kaebaja tervisliku seisundiga. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kinnipeetava töökohustus vanglas kannab eelkõige taasühiskonnastavat eesmärki, et vabanemise korral oleks isik võimeline majanduslikult toime tulema. Samuti tagab töötamine sissetuleku ja kinnipeetav saab asuda kuriteoga tekitatud kahjusid hüvitama. Lisaks on töötamise puhul tegemist mõtestatud tegevusega, mis aitab sisustada kinnipeetavate vangistuses viibimise aega. Kaebajale määratud karistused on piisavalt põhjendatud ja proportsionaalsed ning õiguspärased. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi ei ole täidetud.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kohus selgitab, et esmalt hindab 18.10.2021 käskkirja nr 6-3/906-1 õiguspärasust (I), seejärel 17.11.2021 käskkirja nr 6-3/1020-1 õiguspärasust (II), järgmisena kaebuse põhjendatavust mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (III), viimasena jagab kohus menetluskulud (IV). I
13.18.10.2021 käskkiri nr 6-3/906-1
13.1.Vaidluse all on vastustaja 18.10.2021 käskkiri nr 6-3/906-1, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 12-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest, kuna kaebaja ei allunud 17.09.2022 kella 14.40 paiku vanglaametniku poolt korduvatele korraldusetele asuda koristaja tööle (dtl 62-65).
13.2.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tulenevalt VangS §-st 37 esineb kaebajal töökohustus (dtl 153 ja 169), aga samuti selle üle, et kaebaja ei allunud 17.09.2021 vanglaametniku poolt antud tööle asumise korraldusele. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle,
3-22-218
kas 17.09.2021 seisuga võimaldas kaebaja terviseseisund täita koristaja tööülesandeid ja kas talle määratud distsiplinaarkaristus korralduse eiramise eest on proportsionaalne.
13.3.Tulenevalt VangS § 37 lg-st 1, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Seega on alusetu kaebaja väide, et tööst keeldumise eest (sh vanglaametniku korralduse eiramine asuda tööle) distsiplinaarkaristuse määramine on vastuolus VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärgiga. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge1 või kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest.2 VangS § 37 lg 2 p 3 sätestab, et töötama ei ole kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Justiitsministri poolt 7.02.2007 vastu võetud määruse nr 9 (edaspidi määrus nr 9) „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 5 lg 2 p 5 kohaselt peatub kinnipeetava töökohustus ajutise töövõimetuse ajal. Nimetatud määrus ei näe ette, et kinnipeetava töövõimet hindaks arst3 Riigikohus on pidanud kinnipeetava keeldumist tööle asumast õigustatuks ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise.4
13.4.Kaebaja väitis, et meditsiinitöötaja hindas 17.09.2021 valesti tema terviseseisundit, kui ei andnud talle tervislikel põhjustel 17.09.2021 tööst vabastust. Kaebajal on tuvastatud invaliidsus, mitmed haigused ja koonilise valu sündroom, mis ei võimalda tal täita koristaja tööülesandeid.
13.4.1.Riigikohus on leidnud, et arsti hinnang (kooskõlastus) kinnipeetava töövõime kohta on üks tõenditest halduskohtumenetluses ja teiste tõenditega ümberlükkav.5 Seega hindab kohus kõiki halduskohtumenetluse käigus kogutud tõendeid kogumis, viitamata vaid medõe hinnangule.
13.4.2.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest tulenevalt kirjeldas medõde Katrin Venela 17.09.2021 kontrollitud kaebaja terviseseisundit järgnevalt: kinnipeetav kaebab nõrkust ja samasid probleeme, mis varasemal ajal. Elulised näitajad RR-120/70, fr- 72, SpO2-97%. Konsulteeritud telefoni teel doktor Silvetiga ning antud edasi kinnipeetava kaebused ja elulised näitajad. Dr. Silvet otsustas, et tööst vabastust ei tee (dtl 167).
13.4.3.Eelnevast nähtub, et 17.09.2021 kaebaja elulised näitajad olid normis ja meedikud, sh dr Silvet, ei andnud hoolimata kaebajal diagnoositud haigustest talle tööst vabastust. Kohus märgib, et tulenevalt kaebaja tervisekaardist tegeleb ta pidevalt nii spordiga kui ka võimlemisega. Nimelt, 13.09.2021 tegi kaebaja lõuatõmbeid. Samas, ka muudel kuupäevadel on kaebaja tervisekaardis fikseeritud kaebaja spordiga tegelemine. Tõsi on ka see, et hoolimata kaebaja füüsilisest aktiivsusest vanglas on ta mitmel päeval saanud tööst vabastuse seoses halva
RKHKo 3-3-2-1-15, p 17 RKHKo 3-3-1-53-14, p 15
RKHKo 3-3-1-53-14, p 16.
RKHKo 3-3-1-14-12, p 10.
RKHKo 3-3-1-44-14, p 19.
3-22-218
enesetundega. Näiteks 13.09.2021 vabastati kaebaja tööst ja määrati spordikeeld kuni 19.09.2021 ja vereanalüüsid, mille hilisemad tulemused olid suhteliselt korras (dtl 165-166). 16.09.2021 oli kaebaja tööst vabastatud peale Covid 19 vastase vaktsiini saamist (kaebas pearingluse ja iivelduse üle) ja talle oli määratud spordikeeld kuni 29.09.2021, kuid 17.09.2021 samade kaebuste esinemisel ehk järgmisel päeval ei saanud kaebaja tööst vabastust. Kohus märgib, et kui võrrelda kaebaja elulisi näitajaid 16.09. ja 17.09.2021, oli kaebajal 16.09.2021 fikseeritud veidi kõrgendatud vererõhk. Sellest võib tal tekkida pearinglus ja iiveldus. Seevastu 17.09.2021 olid kaebaja elulised näitajad korras. Kaebajal olid korras ka varasemalt tehtud vereanalüüsi näitajad. See kõik kogumis viitab kohtu hinnangul pigem sellele, et kaebaja oli 17.09.2021 töövõimeline, hoolimata temal diagnoositud haigustest. Seda kinnitab ka see asjaolu, et kaebaja pidevalt tegeleb vanglas spordiga, mille tulemusena lausa valutavad tal lihased ja talle soovitatakse harjutamiskoormust vähendada (dtl 157). Koristaja tööülesannete täitmine näeb ette kergemat laadi liigutusi, millest tulenev füüsiline koormus inimkehale on tunduvalt väiksem, kui spordiga tegelemisest tulenev koormus (nt lõuatõmbed, käte kõverdused, dtl 160). Tuvastatud on, et nähes vanglaametnikku, võib kaebaja lõpetada aktiivse spordiga tegelemise ja üritab näidata enda vaevusi teistmoodi liigutades. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et arst ja medõde on õigesti tuvastanud kaebaja töövõimelisuse 17.09.2021. Kohtu hinnangul, et kaebaja poolt väidetavad pidevad valud kogu kehas on kaebaja subjektiivne arvamus, mille tõsiduse paneb kaebaja enda füüsilise aktiivsusega vanglas tõsiselt kahtluse alla. Eluliselt ei ole usutav, et valudes piinlev kinnipeetav on võimeline tegelema spordiga, mida esinevad valud kuidagi ei häiriks. Üldteada on fakt, et tõsiste valude korral ei lähe inimene spordiga tegelema. Selles valguses ei ole kohtu hinnangul oluline see asjaolu, et kaebaja tööle määramise käskkiri nr 6-2/786-1 oli väljastatud 1.10.2018. Uuesti kaebaja töövõimet hindas arst 20.12.2020 (dtl 153) ning ei andnud kaebajale tööst vabastust.
13.5.Kaebaja väitis, et vastustaja on rikkunud uurimisprintsiibi, kuna ei ole arvestanud temal diagnoositud haigustega.
13.5.1.Kohus kaebajaga ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Kohus nõustub vastutajaga, et kaebaja on vanglas arstide pideva järelevalve all, kes on teadlikud kaebaja terviseseisundist, mh talle pandud diagnoosidest. Seega, kui arst ei anna konkreetsel päeval kaebajale töövabastust, on kohtu hinnangul võimalik eeldada, et kaebaja töövõime hindamisel on arvestatud kaebajale pandud diagnoosidega, aga samuti muude kaebajate hoiakutega. Kohus rõhutab, et kohtupraktikas on juba korduvalt mainitud, et isegi siis, kui Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusamet tuvastab kinnipeetaval täieliku töövõimetuse või sügava puude, ei tähenda see automaatselt seda, et vanglaarst peab lähtuma just nendest otsustest. Üldkasutatavate ruumide koristaja ülesannete täitmise iseloom võimaldab koristaja tööülesandeid täita ka eelpoolkirjeldatud isikutel. Järelikult, Eesti Töötukassa poolt kaebaja täieliku töövõimetuse tuvastamine ei ole vanglaarstile siduv.6 Kaebajal diagnoositud valusündroomiga on vanglaarst arvestanud kaebaja 17.09.2021 töövõimelisuse hindamisel. Kohus on seisukohal, et tööst vabastamine konkreetsel päeval on arsti hinnang, mis põhineb kaebaja väidetel, mõõdetud elulistel näitajatel ja varasemalt pandud diagnoosidel. Kohus rõhutab, et kaebajal hoolimata haigustest, esineb varasemalt arsti poolt tuvastatud töökohustus. See viitab aga sellele, et varesemalt on arst arvestanud kaebaja terviseseisundiga, sh tema haigustega. Juhul, kui mõni päev anti kaebajale tuginedes tema poolt esitatud vaevusele tööst
TrtRKo 3-20-176, p 43.
3-22-218
vabastus, et hiljem kontrollida määratud ravimite tõhustust ja vajadusel seda korrigeerida vms, ei muuda üldist arsti seisukohta kaebaja töövõimelisuse osas.
13.5.2.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja on süüliselt rikkunud VangS § 67 p-s 1 ja § 37 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava kohustust, kui ei täitnud vanglaametniku poolt antud tööle asumise korraldust.
13.6.Kaebaja väitis, et kuna ta ei allunud vanglaametniku korraldustele rahumeelselt, oli kaebajale kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramine ebaproportsionaalne. 13.6.1.Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus, kus kasutatakse nii otsustamise (kas määrata karistus või mitte) kui ka valikulise (milline karistus määrata) diskretsiooni. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
13.6.2.Riigikohtu Halduskolleegiumi on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. Tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks, mis õigustaks kartserisse paigutamist.7
13.6.3.Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt on vastustaja leidnud, et ametnike korralduste täitmata jätmine on käsitletav raske rikkumisena. Tegemist on rikkumisega, mille sarnased õõnestavad vanglateenistuse autoriteeti, mille tulemusena muutub raskemaks korra ja julgeoleku tagamine vanglas. Kaebajat on varasemalt karistatud vanglaametniku korralduse allumata jätmise eest 11-ööpäevase kartserikaristusega. Seda arvestades jõudis vastustaja järelduseni, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on põhjendatud ja valitud karistuse liik on proportsionaalne.
13.6.4.Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja allumatust raskeks rikkumiseks. Nimelt on Riigikohus leidnud, et korralduse süstemaatilist täitmata jätmist saab pidada raskeks rikkumiseks, kuigi korralduste täitmata jätmine oli rahulik.8 Kaebaja on juba varasemalt keeldunud vanglaametnike korralduse täitmisest, see annab kohtu hinnangul aluse pidada teisel korral kaebaja allumata jätmist raskeks rikkumiseks, mis vääriks talle kartserikaristuse määramist. Kohus selgitab täiendavalt, et vastustaja ei ole määranud kaebajale maksimaalset karistuse määra, mis on 45-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine, vaid piirdus 12 ööpäevaga. Vastustaja on õigustatult arvestanud varasemalt kaebaja poolt toime pandud samalaadse rikkumisega, aga samuti sellega, et varasemalt kaebajale määratud leebemat laadi kartserikaristus ei suunanud kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Kohtu hinnangul on kaebajale määratud karistus eelnevat arvestades proportsionaalne. Käskkirjas on olemas vajalikul tasemel faktilised põhjendused, mis on jälgitavalt seotud õiguslike põhjendustega.
RKHKo 3-18-1895, p-d 17 ja 19. RKHKo 3-18-1895, p 19.
3-22-218
13.6.5.Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri seisukoht. Kohus rõhutab, et Riigikohus on arvestades õiguskantsleri seisukohas viidatud õiguspraktikaga9, siiski leidnud, et kuigi kinnipeetav keeldus tööle asumise korraldust täitmast rahumeelselt, oli tegu kaebajal lasuva kohustuse täitmisest keeldumisega, mitte õiguste kasutamisest loobumisega ja järeldas, et tööst keeldumise puhul on kartserikaristuse määramine võimalik. 13.7 Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei pidanud määrama kaebajale distsiplinaarkaristust selle aegumise tõttu. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. . Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.10 Käesolevas asjas pani kaebaja rikkumise toime 17.09.2021. Järelikult, distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg lõppes 17.10.2021. Nimetatud kuupäev langes aga pühapäevale TsÜS § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana käsitada 18.10.2021, kuna see oli puhkepäevale järgnev esimene tööpäev. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja andnud vaidlusalust käskkirja tähtaega ületades. II
14.17.11.2021 käskkiri nr 6-3/1020-1
14.1.Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt oli distsiplinaarmenetluse alustamiseks vanglaametniku poolt 17.10.2021 koostatud ettekanne nr 3-21-7956, mille kohaselt 17.10.2020 kella 21.05 paiku andis vanglaametnik kambris kaebajale korralduse asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja keeldus ja soovis arsti. Kohale tulnud meedik ei vabastanud kaebaja tööst ja talle anti uus tööle asumise korraldus, kuid kaebaja ei asunud tööle (dtl 104-107).
14.2.Haldusasja materjalide kohaselt käib pooltevaheline vaidlus selle üle, kas 17.10.2021 seisuga võimaldas kaebaja terviseseisund täita koristaja tööülesandeid ja kas talle määratud distsiplinaarkaristus korralduse eiramise eest on proportsionaalne ja tähtaegne.
14.3.Kaebaja väitis, et talle jääb arusaamatuks, miks üks kord arvestades temal esinenud valusid, sai ta meditsiiniosakonna poolt tööst vabastuse, teine kord aga mitte.
14.4.Nähtuvalt kaebaja tervisekaardi väljavõttest kirjeldas medõde Jekaterina Kont 17.10.2021 kontrollitud kaebaja terviseseisundit järgnevalt: Anamees: kinnipeetav kaebab valu terves kehas. Objektiivne leid RR 115/60, fr 70xmin. SpO2 97%, T 36,7 C. Tööst vabastus ei ole näidustatud (dtl 168).
14.4.Kohus ei nõustu kaebajaga, et teda vabastati varasemalt tööst pelgalt sel põhjusel, et tal on tuvastatud üldised kroonilised valud. Nimelt, kui vaadata kaebaja tervisekaarti, siis näiteks vabastati kaebaja tööst 16.09.2021 meditsiiniotsusega Covid-19 vaktsineerimise ja veidi kõrgendatud vererõhu tõttu (dtl 165); 13.09.2021 oli tehtud meditsiiniotsus tööst vabastamise kohta põhjusel, et kaebajal esinesid kaebused maokrampide osas ja määratud oli vereanalüüs (dtl 165-166). Järelikult olid meditsiiniosakonna töötajatel ka teised põhjused, miks kaebaja vabastati tööst, mitte pelgalt üldine valusündroom, millele viitab kaebaja. Kohus rõhutab veel
RKHKo 3-18-1895, p 12. 10 RKHKm 3-3-1-71-02; RKHKo nr 3-2-1-116-07.
3-22-218
kord, et kaebaja füüsiline aktiivsus vanglas ei anna põhjust kahelda 17.10.2021 langetatud meditsiinilises otsuses. Kohus rõhutab veel kord, et hoolimata kaebajal esinenud haigustest on ta tunnistatud vanglas töövõimeliseks kinnipeetavaks. Vähemoluline ei ole ka see, et 17.10.2021 olid kaebaja elunäitajad korras. See kõik kogumis annab kohtule aluse nõustada vastustajaga, et 17.10.2021 seisuga oli kaebaja töövõimeline.
14.5.Kaebaja ei saanud tööst 17.10.2021 vabastust ja kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et selline meditsiiniline otsus oleks vale. Järelikult ei olnud kaebajal õiguslikku alust keelduda tööst ja tema vanglaametniku korraldusele mitteallumine oli VangS § 67 p-s sätestatud kohustuse süüline rikkumine.
14.6.Kaebaja väitis, et kuna ta ei allunud vanglaametniku korraldustele rahumeelselt oli kaebajale määratud kõige rangem distsiplinaarkaristus, mis ei ole proportsionaalne.
14.6.1.Kohus selgitab, et kaebaja rahumeelselt tööst keeldumist ja selle eest kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramise võimalust on kohus juba käsitlenud käesoleva otsuse punktis 13.6.2-13.6.4. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt määrati kaebajale vanglaametniku poolt antud tööle asumise korralduste eiramise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 12-ks ööpäevaks. Vastustaja on leidnud, et korraldusele mitteallumisel seatakse ohtu vangistuse täideviimise eesmärk ja vangla üldine julgeolek. Kaebajal on seitse kehtivat karistust, millest kaks oli määratud vanglaametnikule allumatuse ja töökohustuse eiramise eest. Viimaseks samalaadse rikkumise eest määratud karistuseks oli kartserisse paigutamine 11-ks ööpäevaks (dtl 171), kuid see ei mõjutanud kaebajat käituma õiguskuulekalt. Seda arvestades jõudis vastustaja õige järelduseni, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on põhjendatud ja valitud karistuse liik on proportsionaalne. Kohus nõustub vastustajaga. Tegemist on asjakohaste kaalutlustega, mille tulemusena on kaebajale määratud proportsionaalne karistus. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud diskretsiooni teostamisel, kui otsustas määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 12-ks ööpäevaks. Vastustaja on karistuse liigi ja määra valikul arvestanud asjakohaste asjaoludega ja andis neile õige kaalu. 14.7 Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei pidanud määrama kaebajale distsiplinaarkaristust selle aegumise tõttu. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.11 Käesolevas asjas pani kaebaja rikkumise toime 17.10.2021. Järelikult distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg lõppes 17.11.2021. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja andnud vaidlusalust käskkirja tähtaega ületades.
14.8.Kohus märgib täiendavalt, et kaebajal ei olnud tuvastatud vastunäidustusi kartserisse paigutamise kohta. Seega kaebaja poolt välja toodud negatiivsed tagajärjed, mis kaasnevad kartserisse paigutamisega (stress, frustratsioon jne), ei ole asjakohased ja ei saa mõjutada 17.11.2021 käskkirja nr 6-3/1020-1 õiguspärasust.
15.Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 18.10.2021 käskkiri nr 6-3/906-1 ja 17.11.2021 käskkiri nr 6-3/1020-1 vastavad HMS §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 õiguspärase haldusakti nõuetele ja kohtul puudub sellel põhjusel alus nimetatud käskkirjade tühistamiseks.
RKHKm 3-3-1-71-02; RKHKo nr 3-2-1-116-07.
3-22-218
16.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tühistamisnõude osas rahuldamata. III
17.1.Kaebaja taotles kohtult 18.10.2021 käskkirjaga nr 6-3/906-1 talle tekitatud mittevaralise hüvitamist summas 100 eurot iga kartseris viibitud päeva eest.
17.2.Kohus on seisukohal, et kaebus hüvitamisnõude osas ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalikõiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
17.3.Kohus tegi kindlaks, et Viru Vangla 18.10.2021 käskkiri nr 6-3/906-1 on õiguspärane. Järelikult ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.
17.4.Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata. IV
18.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. HKMS § 109 lg 1 viimane lause sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
19.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.