Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2758 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. septembri 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/604-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Haldusasi
Menetlusosalised
000Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. mai 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tõenditena asja materjalide juurde võtmata kaebaja 21. novembri 2022. a menetlusdokumendi lisad 1–4.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. mai 2022. a otsus. Teha uus otsus ja jätta X kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja tema abikaasa nimi, kriminaalasja number xxx ja kuupäev xxx tähemärkidega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-2758 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik. Ta omas elamisluba Eestis elamiseks alates 25. jaanuarist 2007. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 31. mail 2016 Xile tähtajalise elamisloa püsivalt Eestis elamiseks kehtivusega 31. mai 2016 – 30. mai 2021.
2.Kaebaja esitas 15. märtsil 2021 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel.
3.PPA keeldus 2. septembri 2021. a otsusega nr 15.3-3.2/604-1 tähtajalist elamisluba pikendamast. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) elamisloa pikendamisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 p-de 2 ja 7 alusel; 2) kaebaja sündis xxx Egiptuses ja ta on Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik; 3) kaebaja on elanud Eestis erinevate abikaasade juures erinevate tähtajaliste elamislubade alusel 25. jaanuarist 2007 – 6. juunini 2016. PPA andis kaebajale tähtajalise elamisloa püsivalt Eestis elamiseks 31. maist 2016 – 30. maini 2021. Kaebaja esitas 15. märtsil 2021 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks; 4) kaebaja abiellus teistkordselt 5. detsembril 2018 Eesti kodanikuga. Kaebajal pole lapsi. Kaebaja oli varem abielus Eesti teise kodanikuga 19. augustist 2006 – 22. novembrini 2016. Viimati nimetatud abielu lahutas kohus; 5) PPA ametnikud külastasid 2. augustil 2021 kaebaja ja tema abikaasa elukohta. Isikute väidete kohaselt olid isikud koos elanud üle 6,5 aasta. Kaebaja elas aastatel 2011–2013 Egiptuses. Peres kasvavad 16-aastane ja 12-aastane poiss. Tulevikus plaanitakse ühist last saada; 6) taotlejal on üks kehtiv kriminaalkaristus ja viis arhiveeritud väärteokaristust; 7) kaebaja mõisteti kriminaalasjas nr xxx süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 alusel kvalifitseeritud kuriteos. Kaebajale määrati karistuseks kolm aastat vangistust, millest kolm kuud kuulus kohe ärakandmisele ja see on täidetud seisuga 11. detsember 2020. Ülejäänud vangistus kaks aastat ja üheksa kuud määrati tingimisi. Katseajaks määrati kolm aastat kuus kuud. Vägistamine on esimese astme kuritegu. Tegemist on raske kuriteoga, mis kujutab ohtu avalikule korrale. Kaebajat on karistatud väärteokorras kiiruse ületamise ja Eestis seadusliku aluseta viibimise eest. Alust on arvata, et kaebaja edasine viibimine Eestis ohustab avalikku korda ka tulevikus; 8) kuna kaebaja ei ole omanud pikaajalise elaniku elamisluba, ei kohaldu tema suhtes nõukogu
25.novembri 2003. a direktiiv 2003/109/EÜ (direktiiv 2003/109). Talle ei laiene pikaajalise elaniku kaitse kohta kohtupraktikas võetud seisukohad; 9) elamisloa andmisest keeldumine ei ole karistus ja seetõttu pole rikutud topeltkaristamise keeldu; 10) kaebaja selgitused selle kohta, et ta ei saa Egiptusesse naasta, ei ole veenvad. Ühelt poolt väidab kaebaja, et Egiptuses on tema elu ohus, kuid teisalt väidab, et käib perega Egiptuses puhkamas, sh elas ta Egiptuses 2011–2013. Egiptuses elavad taotleja ema, vend ja õde; 11) kaebaja on esitanud endast küll positiivse kuvandi (abikaasa, kodu ja töö), kuid paneb toime raske isikuvastase kuriteo. Kui taotleja eraelu on korras, siis jääb selgusetuks, mis ajendas kaebajat sellist rasket kuritegu toime panema. Positiivsed aspektid ei kinnita, et kaebaja oleks asunud ennast muutma. Kuritegu tekitas ohvrile sügavaid üleelamisi; 12) PPA sai 8. augustil 2017 kell 23.35 väljakutse seoses kaebaja ja tema abikaasaga. Info kohaselt oli kaebaja agressiivne ja ründas abikaasat. Naine väitis, et kaebaja oli talle kättpidi 2(13)
3-21-2758 kallale tulnud. Naisel olid sinikad käte ja jala peal. Mehel olid kriimud kaelal ja kätel. Mõlemad avaldasid, et ei soovi kriminaalmenetlust; 13) iga kuritegu rikub suuremal või vähemal määral avalikku kindlustunnet. Kuritegu on minevikusündmus, mis on isikust lähtuva ohu hindamisel üks oluline asjaolu. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda; 14) arhiveeritud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning tema eelnevat käitumist. Kaebajat karistati 27. oktoobri 2018. a otsusega liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 toimepandud süüteo eest rahatrahviga 240 eurot. Kaebajat karistati 21. oktoobri 2016. a otsusega LS § 227 lg-s 2 ja § 242 lg-s 1 sätestatud süüteo eest rahatrahviga 92 eurot. Kaebajat karistati 20. juuli 2011. a otsusega VMS §-s 298 sätestatud süüteo eest rahatrahviga 100 eurot. Kaebajat karistati 30. märtsi 2009. a otsusega LS § 7422 lg-s 2 sätestatud süüteo eest; 15) kaebaja ei ole järginud Eestis elades põhiseaduslikku korda ja õigusakte, kuna teda on karistatud kriminaalkorras esimese astme kuriteo toimepanemise eest ja teda on varem viiel korral karistatud väärtegude toimepanemise eest. Kaebaja sooritatud kuritegu, eriti arvestades kuriteo asjaolusid, ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste inimeste õigustes ja vabadustes vastu (VMS § 124 lg 2 p 2); 16) VMS § 125 lg 1 p 2 alusel erandi tegemiseks puudub alus. Erandi kohaldamiseks peavad esinema kaalukad põhjused, mida praegusel juhul ei ole. Arvesse tuleb võtta kaebajast lähtuvat ohtu, ühiskonnaohtlikkust, karistatuse andmeid. Eesmärgiks on kaitsta avalikku korda. Positiivne on see, et kaebaja on läbinud riigikeele A1 tasemekursuse, omab kõrgharidust, on abielus ja omab töökohta. Need asjaolud pole aga erandi kohaldamise aluseks. Kõik need loetletud asjaolud esinesid ka kuriteo toimepanemise ajal. Need asjaolud ei kinnita, et kaebaja on asunud ennast muutma. Kaebaja allutati kriminaalhooldusele 2024. aastani, mis tähendab, et ta vajab pikaajalist riigi järelevalvet. Isik viibib vabaduses tingimisi. Vägistamise sanktsiooni suurus näitab riigi hukkamõistu sellisele teole. Kaebaja pani toime ründe teise inimese kehalise puutumatuse vastu. Tegemist on tõsise ja raske kuriteoga; 17) kaebaja lähikondseks on abikaasa, kellega sõlmiti abielu 5. detsembril 2018. Kaebajal pole lapsi. Kuna kaebajalt on VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenevalt seaduslik alus viibida Eestis kuni xxx, ei riivata tema perekonnapõhiõigust.
4.PPA jättis 15. novembri 2021. a vaideotsusega nr 15.3-3.1/2179-7 kaebaja vaide PPA
2.septembri 2021. a otsuse peale rahuldamata. PPA esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) PPA kaalus riivet kaebaja perekonnaelule. Perekonna moodustasid kaebaja ja tema abikaasa, aga mitte abikaasa kaks last; 2) PPA põhjendas, miks kaebaja positiivsed aspektid pole määravad järeldamaks, et kaebajast ei lähtu ohtu teistele inimestele; 3) PPA oli õigustatud kasutama karistusregistrist kustutatud andmeid. Need iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ja kirjeldavad tema eelnevat käitumist; 4) kuna töölepingust ei tule kaebajale kohustust viibida välislähetuses, ei takista elamisloa puudumine välislähetustel viibimist. Kaebaja ei ole kohustatud lähetusse minema; 5) PPA pole hinnanud seda, et Egiptus oleks turvaline riik üksnes turistitsoonis. Samuti pole antud hinnangut asjaolu kohta, kas isikul on Egiptuses kinnisvara; 6) tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine ei too kaasa lahkumisettekirjutuse tegemist; 7) kuna elamisloa taotlus oli esitatud püsivalt Eestisse, mitte abikaasa juurde elama asumiseks, ei ole kaebaja perekonna toimimisega seonduv asjakohane ning seetõttu ei arvestata vaides esitatud abikaasa kinnituskirjaga; 8) taotluse menetlemisel ei ole rikutud hea halduse põhimõtet. Isegi kui otsuses ei käsitletud otseselt töötamisega seonduvat, ei mõjuta lühiajalise töötamisega seonduva otsuses mittekäsitlemine menetluse lõpptulemust;
3(13)
3-21-2758 9) välismaalase subjektiivne soov Eestis elada ei kaalu üles temast tulenevat ohtu teiste isikute õigustele; 10) elamisloa pikendamist keeldumise otsus on prognoosotsus, mis tehakse välismaalase eelnevat käitumist arvestades. Vaide esitaja välja toodud asjaolud tõendavad üksnes seda, et ta ei ole ligi kahe aasta jooksul uusi süütegusid toime pannud, kuid ei tõenda, et ta on edaspidi võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 2. septembri 2021. a otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus elamisloa pikendamiseks uuesti läbi. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna see on põhjendamata. Arvesse pole võetud otsuse mõju kaebaja perekonnaelule. Otsusest ei nähtu, kuidas jõuti seisukohale, et kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline; 2) liiklusalastele väärtegudele tuginemine on õigusvastane. Kaebajat ei ole väärtegude eest karistatud rohkem kui kolm aastat. Kaebaja on motiveeritud käituma õiguskuulekalt; 3) VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev viibimisõigus ei muuda riivet perekonnaelule olematuks. Kaebajal ja tema abikaasal puudub selgus edasise elukorralduse kohta. Elamisloa puudumise tõttu ei saa kaebaja viibida välislähetustes. Kaebaja ei saa teenida elatusvahendeid. Kaebaja peab elama kohtu määratud alalises elukohas, ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, sh osalema sotsiaalprogrammis. Kaebajal pole elamisloa puudumise tõttu kehtivat meditsiinilist kindlustust. Kaebajal puudub elukoha registreering; 4) PPA pole kaalumisel arvestanud, et lühiajalise töötamise korral on kaebajal õigus töötada 455 päevase perioodi jooksul 365 päeva. Seega jääb kaebaja töötuks ning pärast 3 kuu möödumist ei saa ta töötada töökohal, mille palk jääb alla 1448 euro. Kaebajal puuduks töökoha kaotamisel võimalus saada Eesti Töötukassalt toetust ja võtta ennast arvele; 5) Egiptus ei ole kaebajale turvaline riik. Egiptuses on kõrge terroriaktide oht ning inimene ei saa seal mõtteid ja ideid vabalt avaldada. Kaebajat seob Egiptusega üksnes kodakondsus; 6) kaebaja töötas kuni 1. novembrini 2021 äriühingus ning kaebaja seotud olulisi asjaolusid kaaludes ei toetanud kohtud prokuratuuri seisukohta, et kaebaja tuleks välja saata. Maakohus leidis, et kaebaja ei ole ohtlik. Selle asjaoluga ei ole PPA arvestanud; 7) PPA jättis arvestamata, et kaebaja on veredoonor, mis on ühiskonnale tähtis tegevus; 8) kaebaja on abikaasa laste kasuvanem ning lapsed armastavad kaebajat nagu oma isa. Kaebaja Eestist lahkumine oleks traumeeriv nii kaebaja abikaasale kui ka tema lastele; 9) PPA võib kaebajale iga hetk teha lahkumisettekirjutuse; 10) PPA väidab vaideotsuses, et kaebaja abikaasa esitatud kinnituskirja ei tule arvestada. Samas tugineb PPA otsuses kaebajat iseloomustades lähisuhtevägivalla episoodile. PPA suhtub tõenditesse valikuliselt; 11) PPA jättis arvestamata asjaolu, et kaebaja allub korrektselt kontrollinõuetele, käitub seaduskuulekalt, maksab graafiku alusel kohtukulusid. Kaebajat ei ole korduvalt karistatud. Kaebaja ei tööta enam taksojuhina, tema teeninduskaart ja sõidukikaart on tühistatud, mistõttu ei kujuta ta endast mistahes ohtu Eesti ühiskonnale.
6.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) otsus on õiguspärane ja ilma kaalutlusvigadeta; 2) kaebajal on VMS § 43 lg 1 p 5 alusel õigus Eestis viibida kuni xxx. Seega ei riiva vaidlustatud otsus kaebaja perekonnaelu. Perekonnaelu riive saaks kõne alla tulla juhul, kui kaebajal oleks pärast elamisloa pikendamisest keeldumist kohustus Eestist lahkuda ning ta ei saaks selle tõttu
4(13)
3-21-2758 enam oma perega koos elada. Tegemist ei olnud pikaajalise elaniku elamisloa, vaid tähtajalise elamisloa pikendamata jätmisega; 2) kuna kaebajale ei tehtud lahkumisettekirjutust Eestis lahkumiseks, ei ole põhjendatud väited, et kriminaalmenetluse raames ei peetud kaebaja väljasaatmist vajalikuks; 3) otsuses käsitletakse kaebaja perega seonduvat. Kaebaja subjektiivne soov Eestis elada ei kaalu üles temast tulenevat ohtu teiste isikute õigustele. PPA arvestas kaebaja esile toodud aspekte ning põhjendas, miks need ei ole käsitletavad positiivsena selles võtmes, et kaebaja oleks asunud paranemise teele. Koduvägivalla episood toodi otsuses ja vaideotsuses välja põhjusel, et kaebaja kirjeldas positiivset pereelu Eestis. Kaebaja käitumine oma abikaasaga ning vähemalt ühel korral ka võõra naisega ilmestab kaebaja suhtumist Eesti õiguskorda ning teiste isikute õigustesse. Seetõttu ei saa ka tõsikindlalt väita, et kaebajast tulenev oht kolmandate isikute õiguste rikkumisele oleks täielikult välistatud; 4) lubatud on tugineda arhiveeritud väärteokaristustele. Need iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning tema eelnevat käitumist; 5) nõustuda ei saa kaebajaga, et otsusega on loodud olukord, kus kaebaja ei saa täita kohtuotsusest tulenevaid kontrollinõudeid. Tekkinud olukord on kaebaja enda tegevuse tagajärg. Kontrollinõueteks ei ole määratud mitte sissetuleku tagamine, vaid kriminaalhooldajale andmete esitamine elatusvahendite kohta. Sellisest kontrollnõudest nähtub, et kaebaja ei jäta kriminaalhooldusnõudeid täitmata pelgalt seetõttu, et ta ei käi tööl. Kui kaebajal sissetulekud puuduvad, siis tuleb kriminaalhooldajale edastada see info; 6) VMS ei käsita perekonnana leibkonda. Kaebaja viide perekonna taasühinemise direktiivile ei ole asjakohane, kuna see ei ole vahetult kohaldatav. Direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse otsustada lähisugulaste elama asumise võimaldamise üle. Eesti seadusandja on sellise võimaluse kolmandatest riikidest pärit isikutele ette näinud VMS-s sätestatud tingimustel; 7) kaebaja väited tema ja abikaasa meditsiiniliste protseduuride ja doonoriks olemise kohta ei oma asjas tähtsust. PPA väljastas kaebajale viimase elamisloa 31. mail 2016 kehtivusega
30.maini 2021. Selle kehtivuse jooksul karistati kaebajat kolmel korral väärteo eest ja ühel korral kuriteo eest.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 26. mai 2022. a otsusega kaebuse. Kohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja suhtes ei kohaldu direktiivist 2003/109 tulenev kaitse; 2) PPA-l on vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p-le 1 ja § 20 lg 1 p-le 4 õigus kasutada andmeid kaebaja arhiveeritud karistuste kohta. Need andmed on isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks asjakohased (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18). Arhiveeritud karistustele tuginemine ei muuda otsust ebaproportsionaalseks; 3) tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alused on samad, mis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused (VMS § 131); 4) VMS § 124 lg 1 näeb ette kaalutlusõiguse; 5) VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaldamisel põhjendas PPA elamisloa pikendamisest keeldumist sellega, et kaebajat on ühel korral karistatud kriminaalkorras ning viiel korral väärteokorras. Pelgalt kriminaal- ja väärteokorras karistamise fakt ei või olla VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks. Lisaks süüteo toimepanemise faktile tuleb hinnata ka süüteo raskust ja selle laadi. VMS § 125 lg 1 p-de 2 ja 4 järgi on võimalik erandina anda tähtajaline elamisluba ka juhul, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud, ning kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest; 6) otsusest ei nähtu, et PPA oleks reaalselt VMS § 124 lg 1 p-i 5 kohaldamist hinnanud. Tegemist on pelgalt konstateeringuga, et esineb see alus;
5(13)
3-21-2758 7) VMS § 124 lg 1 p-i 1 kohaldamine eeldab prognoosotsuse tegemist ning isiku hilisemale käitumisele ja elukorraldusele hinnangu andmist. Isikust lähtuva ohu hindamiseks ei piisa sellest, et otsuses esitatakse andmed isiku süütegude kohta. Otsusest peavad nähtuma konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused. Riigikohus selgitas
26.jaanuari 2022. a otsuse nr 3-20-915 p-s 23, et hinnang süüteo raskusele väljendub mõistetud karistuses. Seepärast tuleb juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks eelnimetatud asjaolusid sisuliselt hinnanud. PPA toob välja kaebajale mõistetud karistuse määra, kuid samas on jäetud sisuliselt tähelepanuta, et kaebajale määrati reaalseks vanglakaristuse pikkuseks 3 kuud ning ülejäänud karistus kuulub kandmisele tingimisi; 8) kuigi tingimisi karistus määrati kriminaalhooldusega koos, siis ei tule seda asjaolu arvestada kaebaja kahjuks. Asjas ei nähtu, et PPA oleks kogunud tõendeid selle kohta, miks kohus otsustas kaebajat just sellise karistusega karistada. PPA esitas kohtule Harju Maakohtu
14.septembri 2020. a resolutsioonotsuse, otsuses viidatud ringkonnakohtu otsust ei ole kohtule esitatud. Asjast ei nähtu, et PPA oleks kaebajalt nõudnud põhjendustega kohtuotsuseid; 9) otsusest ei nähtu, et PPA oleks uurinud sisuliselt, kas ja millistes sotsiaalprogrammides on kaebaja osalenud ning kas ja kuidas nendes programmides osalemine mõjutas kaebaja ohtlikkust; 10) otsusest ei nähtu, et PPA oleks VMS § 125 lg 1 p 2 kohaldamisel lähtunud Riigikohtu suunistest, mis anti 13. aprilli 2016. a otsuses nr 3-3-1-2-16; 11) otsusest ei nähtu, et PPA oleks erandlikke asjaolusid välja selgitanud ning kaalunud kaebaja õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. PPA järeldus, et kaebajat puudutavad positiivsed asjaolud esinesid juba kuriteo toimepanemise ajal, ei ole piisav, et vastata küsimusele, mis annab PPA hinnangul konkreetse aluse arvata, et pärast 3-kuulist vanglas viibimist ja tingimisi karistuse määramist pole kaebaja hoiakud ja suhtumine muutunud. Justiitsministeeriumi loodud „Seksuaalkurjategijate ravi ja rehabilitatsioon. Seminari materjal“ (2016) peatükis „Seksuaalkurjategijate riskid ja ressursid (kaitstavad tegurid)“ on välja toodud, et ehkki üldise uskumuse järgi on seksuaalkurjategijad väga ohtlikud ja esineb suur oht, et nad panevad toime uue kuriteo, siis räägib statistika vastupidist – seksuaalkurjategijad panevad uue kuriteo toime mitu korda väiksema tõenäosusega kui muud kurjategija tüübid. Eesti statistika näitab, et seksuaalkurjategijate retsidiivsusrisk on 10%. Erandlikuks asjaoluks on ka see, et kaebajal on jõustunud kohtuotsuse kohaselt kohustus viibida Eestis kuni katseaja lõpuni. PPA oleks pidanud seda asjaolu arvesse võtma. Ilma elamisluba omamata ei ole kaebajal võimalik töötada ega ennast või oma perekonda ülal pidada. PPA oleks pidanud otsuse tegemisel arvestama, et kaebajal ei ole ilma elamisloata õigust toetusele ja ravikindlustusele. Ehkki PPA selgitas kaebajale haldusmenetluses, et Eestis viibimise ajal oleks töötamine võimalik ka lühiajalise töötamise registreeringu alusel, siis tegelikult keeldus PPA kaebaja lühiajalise töötamise registreeringust. Õigusriigile kohaseks ei saa pidada olukorda, kus kaebaja on kohustatud Eestis elama, aga tal ei ole võimalik töötada, saada mõistlikult arstiabi ega muul viisil end ja oma peret ülal pidada. VMS § 132 lg 1 sätestab, et tähtajalist elamisluba võib pikendada kuni kümneks aastaks korraga. Seda võimalust PPA aga isegi ei kaalunud. PPA oleks pidanud hindama ka perekonnaeluga seonduvaid aspekte. VMS § 43 lg 1 p 5 ei välista perekonnaelu riivet ja selle analüüsimist. Ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. Kaebaja on abielus Eesti kodanikuga ning abielu on sõlmitud enne kuriteo toimepanemist. Ühestki õigusaktist ei tulene, et üksnes ühiselt saadud lastega pere on perekonnaõiguse kontekstist erilise kaitse all. VMS ei sätesta perekonna definitsiooni VMS tähenduses. Perekonna mõiste on sisustatud lisaks perekonnaseadusele ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS). VSS § 29 lg 4 sätestab, et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Sellest ei tulene, et kaebaja perekonnaliikmeteks 6(13)
3-21-2758 ei saa olla abikaasa varasemast abielust sündinud lapsed, kellega elatakse koos. Lastekaitseseadus kohustab otsuste tegemisel arvestama ka laste huvidega. PPA käitumine haldusmenetluses ning hilisemalt haldusakti andes on olnud kaebaja perekonnaelu puutuvalt vastuolulised. Kuigi otsuses, vaideotsuses ja vastuses kohtule on PPA seisukohal, et perekonnaelu riivet ei tulnud hinnata otsuse tegemisel, vaid alles lahkumisettekirjutuse tegemisel, on PPA haldusmenetluses kaebaja perekonnaeluga seonduvat uurinud ning teinud selle raames ka kodukülastuse ja möönnud, et perekonnaelu on toimiv. Usutav on, et PPA loobus selle asjaoluga arvestamisest põhjusel, et perekonnaelu riivega arvestamisel oleks võinud otsus olla teistsugune; 12) asjaolud on muutnud, kuna kaebaja kandis reaalset vanglakaristust. Vanglakaristuse eesmärgiks on suunata isik õiguskuulekale teele. Välistada ei saa, et see asjaolu on muutnud ka kaebajast lähtuva võimaliku ohu prognoosi. Seda asjaolu ei ole aga otsuse tegemisel arvesse võetud; 13) selleks, et tagada õigus olla ära kuulatud, edastati kaebajale e-kiri koos põhjenduste failiga, kus on lühidalt tsiteeritud õigusaktide sätteid, Tallinna Ringkonnakohtu otsust ning toodud välja, et vägistamine on raske kuritegu ja PPA-l on alust arvata, et kaebaja edasine viibimine Eestis võib ohustada avalikku korda. Ühtegi sisuliselt põhjendust, millele kaebaja reaalselt vastuväiteid esitada saaks, PPA dokumendist ei nähtu. Õigus olla ära kuulatud peaks võimaldama isikul põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. PPA kirjast ei nähtu, millised on vastustaja võimalikud põhjendused ning milline on otsuse resolutsioon. Samuti ei saa selle kirja põhjal otsustada, milliseid enda kasuks toodavaid argumente või vastuargumente haldusorgani seisukohtadele tuleks või oleks võimalik esitada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA-l ei tulnud otsuses analüüsida tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu, kuna tegemist on tähtajalise, mitte pikaajalise elaniku elamisloaga. Tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu on oluline hinnata üksnes pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemisel ; 2) halduskohus tugines ekslikult Riigikohtu lahendile nr 3-19-92, kuna see ei nõua PPA-lt seda, et hinnatakse kuriteo raskust ja selle laadi. Viidatud lahendis oli tegemist liiklussüüteoga. Praegusel juhul oli tegemist vägistamisega; 3) halduskohtu seisukoht, et lähtuda tuleb Riigikohtu lahendi nr 3-18-89 p-s 18 toodud seisukohast, ei ole õige. Viidatud lahend puudutas pikaajalist elanikku ja tema staatust. Halduskohtu viidatud vajadus analüüsida süütegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid tuleb VMS § 237 lg-st 3. See pole praeguses asjas asjakohane; 4) perekonnaelu kaitseala ei laiene ravikindlustusele, töötuna arvele võtmisele jms hüvedele. Perekonnaelu kaitseb eeskätt perekonna võimalust koos elada. Kaebajal on võimalus Eestis pereelu elada, sest tal on seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni xxx; 5) halduskohus leidis ekslikult, et vastustaja ei võtnud arvesse kaebajale määratud karistust; 6) halduskohus leidis ekslikult, et kaebajale tingimisi karistuse määramine on kaebajat soosiv asjaolu; 7) halduskohus heitis ette, et PPA ei uurinud, millistes sotsiaalprogrammides kaebaja osales. Isikuvastase kuriteo toimepanemise hetkel olid kaebajal sotsiaalsed tagatised ja stabiilne elukorraldus, kuid need ei takistanud kuriteo toimepanemist; 8) halduskohtu seisukoht, et otsuses pole analüüsitud kuritegude asjaolusid ja kaebaja ohtlikkust, pole õige. Kaebaja on siin elatud aja jooksul korduvalt süütegusid toime pannud ning viimane oli isikuvastane kuritegu. Kaebaja ei ole seega asunud ennast muutma; 7(13)
3-21-2758 9) vastustaja hindas, kas kaebajal esinevad erandlikud asjaolud elamisloa saamiseks VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. PPA võttis arvesse kaebajale määratud katseaja kestust. Kaebajale ei tehtud lahkumisettekirjutust ja tal on õigus Eestis viibida VMS § 43 lg 1 p 5 alusel. Tema õigust perekonnaelule pole riivatud. Ajutise viibimisõiguse alusel on kaebaja võimalused töötada piiratumad, kuid mitte sellisel määral, mis välistaks tal seaduslikul teel tulu teenida. Infotehnoloogia võimaldab tööd teha ka teises riigis. Kohustus Eestis elada tuli maakohtu otsusest, millesse PPA ei sekku. VMS § 124 lg 2 p 7 ei näe ette kaalumisvõimalust; 10) VMS § 9 lg 2 loetleb isikud, keda loetakse perekonnaliikmeteks. Perekonnana on käsitatavad abikaasad ja nende ühised alaealised lapsed; 11) üllatuslik on halduskohus seisukoht, et PPA pidi arvestama laste huve; 12) kodukülastus oli vajalik selleks, et selgitada välja, kas pereelu toimib. PPA ei loobunud pereeluga arvestamisest; 13) õigus olla ära kuulatud oli piisavalt tagatud.
9.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud otsusest ei nähtu, et hinnatud oleks VMS § 124 lg 1 p 1 eeldusi, s.t et esines tegelik ja tõsine oht; 2) pelgalt karistamise fakt ei ole VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 mõttes aluseks, et keelduda elamisloa andmisest. Otsus on põhjendamata ja ebaproportsionaalne. PPA ei kaalunud riivet kaebaja perekonnaelule, kaebaja abikaasale ja kahele pojale; 3) kriminaalasjas ei toetanud kohtud prokuratuuri seisukohta, et kaebaja tuleks riigist välja saata; 4) ohu hindamisel pole PPA arvestanud, et kaebaja ja tema abikaasa vaheline abielu on tegelik. Arvesse tuli võtta ka laste huve. Kaebaja ja abikaasa tahteks on saada ühine laps. Selleks on tehtud kunstliku viljastamise katseid; 5) maakohtu täitmiskohtunik ei toetanud kriminaalhooldaja seisukohti. Kohus järeldas, et kaebaja on kriminaalhoolduse nõudeid katseajal täitnud nõuetekohaselt. Kaebajast ei lähtu ohtu; 6) kehtivuse kaotanud väärtegude arvesse võtmine pole õige; 7) riivatakse kaebaja õigust perekonnaelule. Kaebaja ei saa Eestis töötada, tema andmed kustutati rahvastikuregistrist, ta ei saa olla doonoriks, ei saa korrata kunstliku viljastamise katseid, ta ei saa retsepti alusel osta ravimeid, pöörduda arsti poole. Kaebajal ei ole IT-alast haridust ja ta ei saa kaugtööd teha. Abikaasa lapsed moodustavad samuti perekonna. Kaebaja on laste kasuvanem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohtule esitatud tõendid (dokument kaebaja ema surma kohta 2022. a lõpus,
26.augustil 2022 kriminaalhooldajale esitatud avaldus lubada külastada Egiptuses haiget ema ning kriminaalhooldaja 26. septembri 2022. a keelduv vastus) ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähendust ja need tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). Kaebaja väidetud asjaolud tekkisid pärast vaidlustatud otsuse andmist. PPA ei saanud nendega arvestada. Kaebajale tuleb tagastada ka tõend selle kohta, et ta on doonor, sest see ei oma asja lahendamisel tähendust (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
11.Kaebaja taotles tähtajalise elamisloa pikendamist VMS § 118 p 9 alusel (s.o püsivalt Eestisse elama asumiseks). Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja 8(13)
3-21-2758 kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1). Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, kuivõrd avalike huvide edendamiseks. Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XII koosseis) järeldub, et tähtajalise elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust (lk 3 ja 34) (Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2022. a otsus asjas nr 320-2507, p 11). PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 p-de 2 ja 7 alusel.
11.1.Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (VMS § 124 lg 1 p 1) või kui välismaalast on karistatud süüteo eest (VMS § 124 lg 1 p 5). Viidatud sätete kohaselt tuleb elamisloa andmine otsustada kaalutlusõiguse alusel.
11.2.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on rikkunud kohustust järgida põhiseaduslikku korda ja õigusakte, austada põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ega ole austanud ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (VMS § 11 ja § 124 lg 2 p 2) või kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud (VMS § 124 lg 2 p 7).
12.Vaidlustatud otsuse aluseks olid järgmised asjaolud: 1) kaebaja viibis Eestis erinevate tähtajaliste elamislubade alusel alates 25. jaanuarist 2007; 2) kaebaja oli abielus 19. augustist 2006 – 22. novembrini 2016 Eesti kodanikuga; 3) kaebaja abiellus uuesti 5. detsembril 2018 Eesti kodanikuga, kellel on kaks alaealist last; 4) kohus mõistis kriminaalasjas kaebaja süüdi KarS § 141 lg 1 alusel kvalifitseeritud kuriteos (maakohtu süüdimõistev otsus jõustus 25. mail 2021). Kaebajale määrati karistuseks vangistus kolm aastat, millest kolm kuud vangistust kuulus kandmisele (täideti 11. detsembriks 2020) ja ülejäänud vangistus kaks aastat ja üheksa kuud määrati tingimisi ning katseajaks määrati kolm aastat kuus kuud (14. september 2020–xxx); 5) karistusregistri arhiveeritud andmete kohaselt on kaebajat viiel korral väärteokorras karistatud; 6) maakohtu lahendi kohaselt on kaebaja kohustatud viibima Eestis xxx ning see on seaduslik alus Eestis viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 mõttes.
13.PPA on käesoleva otsuse p-s 12 välja toodud asjaoludele andnud erinevad õiguslikud kvalifikatsioonid ja paigutanud need VMS-i erinevate normide alla, keeldumaks kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest. VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2 p-d 2 ja 7 ei ole tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kumuleeruvad, vaid alternatiivsed alused. Seega tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse kehtima jäämiseks piisab, kui üks eespool nimetatud alustest on täidetud ning ei esine VMS § 125 lg 1 p-s 2 sätestatud olukorda.
14.Halduskohus juhindus VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 tõlgendamisel Riigikohtu halduskolleegiumi 18. novembri 2020. a otsuses asjas nr 3-19-92 võetud seisukohtadest.
14.1.Halduskohus jättis aga arvestamata sellega, et Riigikohtu halduskolleegium lähtus viidatud sätete tõlgendamisel sellest, et kaebuse esitanud isik omas pikaajalise elaniku elamisluba ja sellest tulenevalt olid need sätted direktiivi 2003/86/EÜ art 6 lg 2 toimealas. Ringkonnakohus on varasemas praktikas mõistnud Riigikohtu halduskolleegiumi täiskoosseisu seisukohta asjas nr 3-17-1545 selliselt, et kauaaegsele Eesti elanikule, kes omas pikaajalist elamisluba, pakub kehtiv õigus ulatuslikumat kaitset nii Eestist lahkuma sundimise kui ka riigis 9(13)
3-21-2758 võimaliku seadustamise osas, kui nendele isikutele, kes on riigis viibinud tähtajalise elamisloa alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-18-1797, p 31; 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-416, p 23). Kaebajat pole võimalik käsitada kauaaegse Eesti elanikuna ja kes oleks omanud pikaajalist elamisluba.
14.2.Samuti jättis halduskohus arvestamata asjaolu, et kaebaja taotles elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9), mitte aga elama asumiseks abikaasa juurde (VMS § 118 p 1). Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-19-92 oli tegemist olukorraga, kus isik taotles tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks (VMS § 118 p 1).
14.3.Seetõttu ei ole õige kaebaja suhtes kohaldada neid tõlgendusi ja põhimõtteid, mida tuleb kohaldada kauaaegse Eesti elaniku, kes omas pikaajalist elamisluba, suhtes. Ühtlasi ei oma perekondade taasühinemise teematika praeguses asjas tähendust.
15.Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud otsus sisaldab vähemalt minimaalsel määral põhjendusi, millest on võimalik järeldada kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes.
15.1.Oht kui määratlemata õigusmõiste on õigusnormi eelduse küsimus ning selle eelduse täidetavuse kontrollimisel ei lähtu kohus kaalutlusreeglitest, vaid kohtu ülesanne on anda õiguslik hinnang, kas normis sätestatud eeldus (määratlemata õigusmõistena) on täidetud või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 24– 31). Seejuures on kohtul õigus ise see mõiste sisustada.
15.2.Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva edasise ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17; 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2436, p 15; vt ka kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 2023. a määrus 1-151446, p 15).
15.3.Kohus mõistis kriminaalasjas kaebaja süüdi KarS § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ning karistas teda kolmeaastase vangistusega. Kohus määras, et mõistetud karistusest kuulus kohe ärakandmisele kolm kuud vangistust ning vangistust kaks aastat ja üheksa kuud ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kolme aasta ja kuue kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Teise inimese vägistamine on isikuvastane, konkreetsemalt tema tervise vastane süütegu. Tegemist on esimese astme kuriteoga (KarS § 4 lg 2) ja seetõttu on see käsitatav raske kuriteona.
15.4.Maakohus on karistuse määraga – kolm aastat vangistust – andnud hinnangu kaebaja toime pandud teo raskusele. PPA tugineb vaidlustatud otsuses karistuse määrale. KarS § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest on võimalik karistada ühe- kuni kuueaastase vangistusega. Kaebajale määratud karistus ei jäänud miinimumi lähedale, vaid kohus pidas selle teo eest õigeks karistada vahemiku keskmise määraga. Ka nimetatud asjaolu kinnitab toimepandud teo raskust.
15.5.Asjaolust, et karistusest tuli kohe ära kanda kolm kuud ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane kolme aasta ja kuue kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, ei järeldu, et kaebaja tegu oleks väiksema kaaluga. Kaebajat karistati siiski kolmeaastase vangistusega. Kohus pidas vajalikuks, et kaebajal tuli osaliselt kanda karistust
10(13)
3-21-2758 vanglas. Viimati märgitu lubab järeldada, et kaebaja süü oli piisavalt suur ning sisuliselt jaatasid ka kohtud kriminaalasjas võimalike uute kuritegude teatud ohtu (vt KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1).
15.6.Tõenäosust, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, suurendab asjaolu, et kaebajat on varem karistatud mitmel korral väärtegude toimepanemiste eest (vt käesolev otsus, p 3 alap 14). Varasemate liiklusalaste süütegude eest karistamine ei ole toonud kaasa seda, et kaebaja edaspidi ei kahjustaks tahtlikult avalikku korda. Vastupidi – kaebaja on hoopis toime pannud raske isikuvastase süüteo. Seega on kergemad rikkumised asendunud raskema rikkumisega hoolimata sellest, et teda oli varem korduvalt süüteokorras karistatud. Eelnev karistamine ei hoidnud ära seda, et kaebaja ei asuks rikkuma teise inimese õigushüve. Veenev ei ole halduskohtu viide vangistusseaduse § 6 lg-le 1, mille kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Tegemist on üldise eesmärgiga, mida vangla peaks kinnipidamisega saavutama, kuid see ei kinnita, et nimetatud eesmärk konkreetsel juhtumil ka saavutatakse. Väärtegude eest karistamine ei hoidnud ära rasket isikuvastast kuritegu. Halduskohtu viide seksuaalkurjategijate retsidiivsust puudutavale teaduslikule tööle ei too kaasa teistsugust järeldust. Küsimuse all pole mitte üksnes seksuaalkuriteo retsidiivsus, vaid avaliku korra kahjustamise oht ka teistele õigushüvedele. Kaebaja alustas kergemate süütegudega ja viimaks pani toime raske isikuvastase kuriteo. Seejuures tegi ta seda olukorras, kus ta teadis, et ta viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, millega ta võttis riski, et järgmistel kordadel ei pruugita tema tähtajalist elamisluba enam pikendada (vt käesolev otsus, p 6 alap 7).
15.7.Kuna tegemist on tähtajalist, mitte aga pikaajalise elaniku elamisluba puudutava küsimusega, siis võib avaliku korra kahjustumise tõenäosus ohu jaatamiseks olla madalam kui pikaajalise elaniku puhul (vt käesolev otsus, p 14.1).
16.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja toime pandud süütegu selline, mida on võimalik kvalifitseerida VMS § 124 lg 1 p-i 5 mõttes kuriteona (vt käesolev otsus, p-d 15.3–15.5). Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-19-92 oli tegemist olukorraga, kus kauaaeg Eesti elanud inimene oli toime pannud kolm liiklusalast süütegu. Selles kontekstis ei pidanud Riigikohus isiku toime pandud süütegude raskust ja laadi selliseks, mis välistaks isiku viibimise Eestis. Praeguses vaidluses on süüteo raskus ja laad kordades raskem kui viidatud Riigikohtu lahendis.
17.Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et täidetud olid VMS § 124 lg 1 p-des 1 ja 5 sätestatud eeldused, et PPA saaks asuda kaaluma kaebaja suhtes otsuse tegemist.
18.Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest, vaid kontrollib, kas järgitud on kaalutlusreegleid (HKMS § 158 lg 3).
19.Ringkonnakohus ei jaga PPA hinnangut, et riive kaebaja perekonnaelule puudub põhjusel, et kaebaja viibib Eestis VMS § 43 lg 1 p 5 alusel. Viibimisalus tuleneb kaebajale maakohtu lahendist, millega kohustati teda Eestis viibima. Eeldada võib, et kaebaja oleks tähtajalise elamisloa võinud saada pikemaks ajaks ning see oleks talle andnud abikaasa juures elamiseks suurema kindluse ja turvatunde, sh taganud võimaluse teenida perekonnale sissetulekut ja elatusvahendeid. Nimetatud ekslik järeldus õiguslikus hinnangus ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna vastustaja arvestas otsuse tegemise aluseks olnud asjaoludega.
20.Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsusest välja loetavad asjakohased kaalutlused. PPA toob vaidlustatud otsuses välja, et kaebaja on Egiptuse kodanik, kes on sündinud 1978. a-l. Seega asus kaebaja Eestisse elama umbes 29-aastaselt ehk ta ei ole Eestis sündinud ega siin üles kasvanud. Kaebaja omas alates 25. jaanuarist 2007 kuni 6. juunini 2016 11(13)
3-21-2758 erinevaid tähtajalisi elamislube Eestis elamiseks abikaasa juures. Kaebaja omas 31. maist 2016 – 30. mai 2021 tähtajalist elamisluba püsivalt Eestis elamiseks. Kaebaja lahutas oma esimese abielu 2016. a-l ja abiellus praeguse abikaasaga 2018. a-l. Praeguse abikaasaga pole kaebaja seega pikaajaliselt koos elanud. Samuti toob PPA esile asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis alaealisi lapsi. PPA otsusest on välja loetav ka see, et kaebaja abikaasa lapsed olid 2021. a-l 16-aastane ja 12-aastane. Kaebajal puudub seega kauaaegne side abikaasa laste kasvatamisel. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja sugulased elavad Egiptuses, mis tähendab, et kodakondsusjärgse riigiga pole tema sidemed lõplikult katkenud. Seejuures on kaebaja ka Eestis elades külastanud kodakondsusjärgset riiki. PPA on vaidlustatud otsuses kajastanud ka seda, et kaebaja on allutatud kriminaalhooldusele aastani 2024 (vaidlustatud otsus, lk 10), mis näitab seda, et PPA pole viidatud asjaolu jätnud kaalumisel tähelepanuta. PPA pidas kaebaja toime pandud rikkumist raskeks. Asjaolu, et kaebaja ja tema abikaasa soovivad saada ühist last, ei saa praeguses kontekstis pidada väga kaalukaks. Seda soovitakse olukorras, kus kaebajal puudub tähtajaline elamisluba.
21.Arvestades käesoleva otsuse p-s 20 kajastatud asjaolusid, saab riivet kaebaja perekonnaja eraelule pidada proportsionaalseks.
22.Sõltumata sellest, kas PPA on õigesti leidnud, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmise keeldumise alused VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 124 lg 2 p 2 kohaselt esinevad, tulnuks tähtajalise elamisloa väljastamisest keeldumise alus lugeda täidetuks VMS § 124 lg 2 p 7 alusel. Kaebaja on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus pole kustunud (vt käesolev otsus, p-d 15.3–15.4).
23.Vaidluse all on järgnevalt küsimus, kas PPA on õigesti järeldanud, et kaebajale ei ole alust väljastada elamisluba erandkorras VMS § 125 lg 1 p 2 alusel.
23.1.VMS § 125 lg 1 p 2 sätestab, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §‐s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. aprilli 2016. a otsus ajas nr 3-3-12-16, p 22). Kuigi Riigikohus on väljendanud seisukohta, et elamisloa andmise üle otsustamisel tuleb asjakohaseks pidada samu asjaolusid, mida tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel, tuleb viidatud seisukohtade puhul arvesse võtta konkreetse kaasuse asjaolusid. Nimelt oli viidatud asjas tegemist isikuga, kes omas pikaajalise elaniku staatust, kelle seotus sihtriigiga oligi eelduslikult tugevam kui isikul, kes pole sihtriigis pikka aega elanud ja on siin viibinud tähtajalise elamisloa alusel.
23.2.Käesoleva otsuse p-s 20 nimetatud kaebaja kasuks rääkivad asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, mis õigustaksid kaebajale erandkorras elamisloa andmist. Viimati märgitut eriti olukorras, kus isik sisuliselt ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele VMS § 118 p 9 ja § 123 p 1 mõttes (vt ka käesolev otsus, p 11). Seejuures pani kaebaja toime isikuvastase raske süüteo (vt käesolev otsus, p-d 15.3–15.5). Kaebaja ei ole pikaaegne Eesti elanik, vaid ta sündis Egiptuses, on selle riigi kodanik ja on ka Eestis olles mitmel korral Egiptust külastanud. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal olid kaebajal säilinud Egiptusega sidemed lähedaste sugulaste näol. Kuigi kaebaja oli alates 2018. a-st uuesti abielus, tuleb arvesse võtta, et see asjaolu ei hoidnud tulevast vägistamist ära. Kaebaja suhted abikaasa ja abikaasa lastega ei olnud sellised, mis oleksid motiveerinud kaebajat käituma õiguskuulekalt. Samuti puuduvad kaebajal ja tema 12(13)
3-21-2758 abikaasal ühised lapsed. Kuna kaebaja pole loonud suhteid abikaasa lastega alates sellest hetkest, kui nad olid väikesed, vaid nad olid juba teismeeas, siis ei saa eelduslikult abikaasa laste ja kaebaja vahelised sidemed olla väga tugevad ja pikaaegsed. Erandlikuks asjaoluks ei tule tingimata lugeda seda, et kaebaja on allutatud käitumiskontrollile. Sellises olukorras tuleb kaebajal Eestis viibimise alus maakohtu lahendist (VMS § 43 lg 1 p 5). Kuigi kaebaja ei saa töösuhteid luua, ei järeldu sellest, et talle tuleks antud olukorras väljastada tähtajaline elamisluba. Ajutise viibimisõiguse alusel Eestis viibimisel on kaebaja töötamise ja tööturuteenuste kasutamise võimalused küll piiratumad kui elamisloa omamise korral, kuid mitte sellisel määral, et muuta kaebajal legaalse sissetuleku teenimise võimalused sisuliselt olematuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2022. a otsus asjas nr 3-20-2507, p 16).
23.3.Eeltoodust tulenevalt sisaldab ringkonnakohtu hinnangul PPA vaidlustatud otsus põhjendusi määral, mis lubab järeldada vaidlustatud otsuse lõpliku tulemuse õiguspärasust.
24.Õigust olla ära kuulatud puudutavad võimalikud probleemid pole sellised, mis peaksid kaasa tooma vaidlustatud otsuse tühistamise. Kaebajale pidi olema arusaadav, et toime pandud süüteod ja tema isiklikku elu puudutavate asjaolude tõttu ei pikenda PPA kaebaja tähtajalist elamisluba. Kaebaja vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud väited ei anna alust arvata, et PPA oleks teinud teistsuguse otsustuse (HMS § 58).
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
26.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6).
27.Kaebaja taotlus otsuse avaldamata jätmiseks jääb rahuldamata. Kaebaja eesmärk varjata enda isikut on võimalik saavutada selle kaudu, et otsuses ei avaldata kaebaja eraelu puudutavaid andmeid (HKMS § 175 lg 4). Otsuses tuleb kaebajat identifitseeritavad andmed (s.o kaebaja ja tema abikaasa nimi, kriminaalasja number xxx ja kuupäev xxx) asendada tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.