Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. septembri 2023. a otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 ja 15. detsembri 2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/141 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks pikendada tähtajalist elamisluba
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 14. märtsil 2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi ja kriminaalasja number Y ning otsuse kuupäevad A ja B tähemärkidega. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. aprillil 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametisse (PPA) 26. aprillil 2023 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks. Pärast Xi arvamuse ja vastuväidete kirjalikku ärakuulamist tegi
3-23-2282
PPA 15. septembril 2023 otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 (dtl 96-109), millega keeldus Xi tähtajalise elamisloa pikendamisest. PPA tugines otsuses välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p-dele 2 ja 3 ning VMS § 124 lg 1 pdele 2 ja 5 ning § 124 lg 2 p-dele 7 ja 9, põhjendades elamisloa pikendamisest keeldumist kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele VMS § 123 p 2 tähenduses; esinevad VMS § 124 lg 1 p-s 1 sätestatud alus (talle on määratud Eesti Vabariiki sisenemise keeld, karistus on kehtiv) ning § 124 lg 2 p 2 alus (teda on mitmel korral süüdi mõistetud erinevate süütegude eest); 2) taotlus ei ole põhjendatud (VMS § 123 p 3); taotlejal on viibimisalus kinnipidamisasutuses olemise ajal (VMS § 43 lg 3) ning lisakaristusena kehtiv väljasõidukohustus ja sissesõidukeeld (karistusseadustiku (KarS) § 54 lg 1 alusel); 3) esineb VMS § 124 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolu (lisakaristusena väljasaatmine koos sissesõidukeeluga); 4) esineb VMS § 124 lg 1 p-s 5 sätestatud alus (taotlejat on karistatud erinevate süütegude eest; loetletud otsuse p-s 8; dtl 105); 5) esineb VMS § 124 lg 2 p-s 7 sätestatud alus (taotlejale on määratud vanglakaristus kestusega rohkem kui üks aasta vähemalt kolmel korral; loetletud otsuse p-s 9); 6) esineb VMS § 124 lg 2 p-s 9 sätestatud alus (taotlejat on karistatud tahtlike kuritegude eest; karistused eelpool mainitud süütegude eest ei ole suunanud teda õiguskuulekalt käituma); 7) taotleja enda tegevus on loonud tagajärjena kinnipidamisasutuses viibimise ja elamisloa pikendamisest keeldumine ei mõjuta olemasolevat olukorda; elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva taotleja õigusi rohkem kui tema suhtes jõustunud kohtuotsuse alusel kehtiv lisakaristus; elamisloa puudumine ei takista tegemast erinevaid õigustoiminguid, avavanglasse paigutamist ega lühiajalisi väljasõite vanglast; 8) PPA-le teadaolevatel andmetel on tal abikaasa ja kaks last, kes ei ela Eestis. Kolmas laps elab koos oma emaga Eestis, kuid selle lapse suhtes on käesoleval hetkel tema isiku- ja varahooldusõigused peatatud. Tähtajalise elamisloa puudumine ei takista lähedastega suhtlemist ja kontakti hoidmist vanglas karistuse kandmise ajal. Taotlejal on võimalik oma laste eest hoolt kanda ka kodakondsusjärgsest riigist; 9) välisriigi kodanikel on peale õiguste ka kohustused vastavalt VMS §-le 11, mida taotleja on rikkunud; 10) rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, seal viibimise ja riigist lahkumise, sh väljasaatmise üle.
2.X esitas 20. septembril 2023 PPA-le venekeelse avalduse, millest võis järeldada soovi vaidlustada PPA 15. septembril 2023 otsust nr 15.3-3.1/2236-1. Tuginedes viidatud avaldusele, PPA 28. septembri 2023. a, 27. oktoobri 2023. a ja 29. novembri 2023. a selgitavate kirjade alusel antud Tartu Vangla poolt 11. detsembril 2023 PPA-le edastatud eestikeelsele puuduste kõrvaldamise avaldusele ja Xi 13. detsembril 2023 PPA-sse saabunud venekeelsele kirjale, tegi PPA 15. detsembril 2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/141. Vaideotsuse kohaselt tõlgendas PPA vaidena Tartu Vangla edastatud 11. detsembri 2023. a eestikeelset kirja, mille sisuga kaebaja Tartu Vangla kinnitusel nõustus. PPA jättis vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata. Lisaks juba 15. septembri 2023. a otsuse põhjendustele rõhutas PPA vaideotsuses järgmist: 1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ega Euroopa Kohtu praktikaga ei ole vastuolus ega välistatud isegi riigis sündinud välismaalasele, kes on kuritegusid toime pannud, tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumine. Isiku varasem pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks 2010. a tema enda tegevuse tulemina temast lähtuva ohu tõttu; 2(11)
3-23-2282
2) kodakondsus on õiguslik side isiku ja riigi vahel. Olenemata, mis põhjusel on isikul Vene Föderatsiooni kodakondsus, on osapooltel üksteise ees ka sellega kaasnevad õigused ning kohustused. Väide, et Venemaal kui terroririigis ei ole võimalik elada, on isiku subjektiivne arusaam; 3) sugulaste olemasolu Eesti Vabariigis ei tingi elamisloa pikendamist. Vaide esitaja ei ole oma ema vanglas viibimise ajal samuti saanud aidata, Seda saavad aga tema ema teised lapsed. Vaide esitaja hooldusõigus tema Eestis elava lapse suhtes on peatatud vangistuses olemise ajaks. Teised kaks last elavad koos nende emaga Saksamaal. Kui nad soovivad oma isaga kohtuda, võib see toimuda ka mujal, mitte Eestis. Isik on enda käitumisega asetanud end olukorda, kus tal ei ole võimalik olla oma lapse jaoks olemas. Tal on soovi korral tulevikus võimalik suhelda oma lastega nii telefonitsi kui ka e-kirja teel, st viisil, mida on aktsepteerinud ka EIK; 4) vaide esitajal oli otsuse tegemise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus, milles ta on süüdi mõistetud mitme paragrahvi alusel kvalifitseeritavate tegude eest (otsuses ekslikult märgitud kaks). PPA-l on õigus arvestada ka kustunud karistustega ning väärteokorras karistamistega. Teda karistati seksuaalse enesemääramise vastase süüteo eest KarS § 145 lg 2 alusel, mis viitab korduvusele, ning tegu pandi toime alaealise osas. Asjaolu, et vaide esitajale määrati alampiiri lähedane karistus, ei tähenda et tegemist poleks tõsise ja taunitava kuriteoga, mis oli suunatud kaaluka ja olulise väärtuse vastu. Lisaks mõisteti ta süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel.
3.X esitas 28. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kohus võttis kaebuse 16. jaanuari 2024. a määrusega menetlusse. Sama määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2024. a määrusega menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse, millega ta vaidlustas riigi õigusabi andmata jätmist. PPA vastas kaebusele 31. jaanuaril 2024. Tartu Vangla esitas 5. veebruaril 2024 vastuseks kohtunõudele tõendid kaebaja vanglavälise suhtluse kohta oma perekonnaga.
4.Kohus määras 26. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil 14. märtsil 2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab kaebuses ja sellega seotud täiendavates avaldustes (sh riigi õigusabi taotlust põhistades) järgmist.
4.1.Elamisloa väljastamise takistamine piirab oluliselt kaebaja ja tema lähedaste õigusi ja vabadusi, sh põhiõigusi. Elamisloa pikendamata jätmisel saadetakse kaebaja terroristlikku riiki – Venemaale, kus kaebajal pole kunagi olnud ühtegi tuttavat ega vara. Kaebaja side Venemaa Föderatsiooniga on üksnes formaalne. Elamisloa pikendamata jätmine kaebaja koduriigis Eestis on ebahumaanne ja ebaõiglane ega ole seaduslik ja demokraatlik.
4.2.Kaebajale jääb arusaamatuks, millisele tema vaidele on PPA vastanud, sest kaebaja pole vaideid esitanud. Samuti on jäänud selgusetuks, miks kolmandad isikud, kõrvalised inimesed (vangla inspektor-kontaktisik Erge Viiklaid) saavad PPA-lt kaebaja dokumente, mis on adresseeritud talle, ja millisel alusel saadab PPA kaebaja isiklikke, personaalseid dokumente avatud kujul ja kolmandatele isikutele.
3(11)
3-23-2282
4.3.Kaebajale ei ole PPA dokumente tutvustatud ega tõlgitud. Kaebaja on nende sisust aru saanud teiste isikute vahendusel. Kaebaja ei mõista, miks tema pöördumisi on loetud vaideks, mida ta ei ole soovinud esitada.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
5.1.PPA on tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses aktsepteerinud kaebaja venekeelseid kirju. VMS-st ega ka muust seadusest ei tulene, et PPA peaks taotluse menetluse käigus kõik enda saadetavad kirjad tõlkima välismaalasele arusaadavasse keelde. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel. PPA on vaidlustatud otsuses toonud vene keeles välja, et kaebajale on keeldutud tähtajalise elamisloa pikendamisest ning vaidlustamisviide.
5.2.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanikuna VMS § 3 kohaselt välismaalane, kuigi peab Eestit oma koduriigiks ning on siin sündinud. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Igal riigil on õigus otsustada välismaalase riigis elamise ja väljasaatmise üle. EIK ja Euroopa Kohus on aktsepteerinud riigi õigust piirata kuritegudes süüdi mõistetud välismaalaste viibimist oma territooriumil. Seaduses sätestatud juhtudel võib keelduda välismaalase tähtajalise elamisloa pikendamisest ning selline otsus saab olla seaduslik ja demokraatlik.
5.3.Kaebaja on alates 2010. a lõpust omanud tähtajalisi elamislube, mille puhul puudub isikul õigustatud ootus, et ta peab saama jääda riigi territooriumile, mille kodanik ta ei ole. Venemaa Föderatsioonil, mille kodanik on kaebaja, on oma kodanike suhtes õigused ja kohustused.
5.4.Välismaalastel on VMS §-st 11 tulenev kohustus järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte. Kuna kaebaja ei ole järginud õigusakte ning on pannud toime erinevaid süütegusid, tingis see 2010. a tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. PPA andis kaebajale võimaluse oma käitumist korrigeerida ja käituda edaspidi seaduskuulekalt, andes tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 31. maini 2023. Kaebajat karistati aga taas ning Viru Maakohus mõistis oma A otsusega kriminaalasjas nr Y kaebajale ka lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Tartu Ringkonnakohus jättis B otsusega Viru Maakohtu otsuse selles osas muutmata. Kaebajale on antud võimalusi muuta oma käitumist ning hakata austama ühiskonnas kehtivaid reegleid ja järgima Eesti Vabariigi seadusi, kuid kaebaja ei ole nimetatud võimalusi kasutanud. Kaebajat on korduvalt karistatud ning PPA on jõudnud vaidlusaluses haldusaktis õigele järeldusele, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Tõenäoliselt ei mõista kaebaja ise, et PPA otsus on kaebaja enda käitumise resultaat.
5.5.Vastustaja on tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldudes arvestanud kaebaja poolt toime pandud tegusid, eriti aga viimast ning asjaolu, et kaebajale on lisakaristusena mõistetud väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks.
5.6.Väide, et kaebaja elu satub tema kodakondsusjärgses riigis ohtu, on paljasõnaline. Asjaolu, et kaebajal ei ole Vene Föderatsioonis ühtegi tuttavat ega vara, ei takista tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumist. Kaebajal on Vene Föderatsiooniga läbi kodakondsuse minetamatu side, Vene Föderatsioon on kohustatud oma kodaniku vastu võtma ning teda vajadusel ka aitama. Vaidlustatud PPA otsused ei riiva kaebaja õigusi rohkem, kui kohtuotsus kriminaalasjas, millega mõisteti kaebajale lisakaristusena väljasaatmine ning sissesõidukeeld.
4(11)
3-23-2282
5.7.Kaebaja ei ela Eestis pereelu (täpsemalt PPA 15. septembri 2023. a otsuse punkti 12 teises lõigus, punkti 14 teises lõigus) ning kaebaja ema eest saavad hoolitseda kaebaja ema teised lapsed. Seejuures on oluline arvestada, et kaebaja ei ole ka vanglas viibides saanud oma ema toetada, st on ise tekitanud olukorra, mille tõttu ta ei ole saanud oma emale vajadusel abiks olla.
5.8.Kuna kaebaja on Eestis sündinud ja terve elu siin elanud, esineb eraelu riive, kuid tegemist ei ole intensiivse riivega ning kaebajast lähtuv oht kaalub selle riive üles. Seejuures on oluline, et kaebaja ei ole teinud erilisi püüdeid Eesti ühiskonda lõimumisel. Ainuüksi kaebaja elamine Eesti Vabariigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada väga tähtsaks.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega keelduti pikendamast tema tähtajalist elamisluba (dtl 96-109), ning vaideotsuse, millega PPA lahendas kaebaja vaide eelnimetatud otsuse peale (dtl 180-186).
7.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, kes on esialgu elanud Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel ning pärast selle kehtetuks tunnistamist (1. oktoobrist 2010, PPA 14. septembri 2010. a otsusega) tähtajaliste elamislubade alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega talle määrati lisaks vangistusele lisakaristusena väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks (kohtuotsused kriminaalasjas nr Y).
8.Kaebaja on vastustajale ette heitnud talle saadetavate eestikeelsete dokumentide tõlkimata jätmist, mis väidetavalt ei võimalda tal mõista haldusmenetluses toimuvat ja tema suhtes tehtavate otsustuste sisu. Sellega seoses heidab ta ka PPA-le ette, et viimane on saatnud talle adresseeritud dokumendid selliselt, et vanglaametnikel on olnud neile juurdepääs.
8.1.Kohus märgib esmalt, et haldusmenetluse keel on eesti keel (HMS § 20 lg 1) ja võõrkeeli kasutatakse haldusmenetluses keeleseaduses sätestatud korras (HMS § 20 lg 1). Riigiasutusel on õigus nõuda võõrkeelse dokumendi saamisel üldjuhul selle tõlget (keeleseaduse (KeeleS) § 12 lg 1) ning keeleseadusest ei ilmne erandeid, mis andnuks kaebajale õiguse osaleda tema elamisloa pikendamise taotluse menetluses võõrkeeles (vene keeles). Vastustaja märgib asjakohaselt, et on käitunud kaebaja huve arvestavalt ning aktsepteerinud tema enda esitatud venekeelseid dokumente, nõudmata nende tõlkimist. Kohus nõustub, et vastustajal puudus kehtivast õigusest tulenev kohustus tõlkida enda koostatud dokumente kaebaja jaoks vene keelde. Siiski on vastustaja vaidlustatud otsuses toonud vene keeles välja haldusakti resolutsiooni sisu, s.t et kaebajale on keeldutud tähtajalise elamisloa pikendamisest, ning märkinud vene keeles ka vaidlustamisviite (dtl 109).
8.2.Kohtu hinnangul ei muuda praeguses asjas vaidlustatud otsust ega vaideotsust õigusvastaseks ka asjaolu, et Tartu Vangla ametnik on kaebaja huvides aidanud tal PPA-le eestikeelseid dokumente koostada ning seejuures on ta paratamatult pidanud tutvuma kaebaja haldusmenetluse dokumentide ja neis sisalduvate asjaoludega. Kohtul puudub alus arvata, et vanglaametnik oleks kaebaja tahtest olenemata tegelenud tema aitamisega haldusmenetluses PPA-ga suhtlemisel. Asjaolu, et kaebaja on saanud teda puudutavate dokumentidega tutvuda teiste isikute abi kasutades, ei muuda menetlust ega selle lõpptulemust õigusvastaseks. Vastustaja on eestikeelseid dokumente vene keelde tõlkimata jättes käitunud kooskõlas haldusmenetluse seaduses ja keeleseaduses sätestatuga, tõlkides kaebajale ainult tema õiguste kaitse seisukohast kõige olulisema. Olukorras, kus kaebaja ise eesti keelt piisavalt ei oska ega 5(11)
3-23-2282
ole suutnud endale professionaalset tõlkeabi korraldada, on igati tema huvides, kui talle selgitab haldusakti sisu mõni muu vajalikul tasemel keelt oskav inimene ning selleks võib olla ka vanglaametnik. Nagu haldusasja materjalidest ilmneb, ei olnud kaebajal muid võimalusi eestikeelsetest dokumentidest piisaval tasemel arusaamiseks. Kohtul ei ole alust arvata, et ametnik oleks kaebajale teda puudutavat PPA otsust selgitanud ebaõigesti või sellega tema õigusi riivanud.
8.3.Kohus peab siinkohal oluliseks tugineda kaebaja enda väidetele, mille kohaselt peab ta Eestit enda kodumaaks, olles siin sündinud ja elanud koos oma perega. Tegemist ei ole ootamatult eestikeelsesse ühiskonda ja keelekeskkonda sattunud välismaalasega, kellelt ei saa eeldada eestikeelsete tekstide mõistmist. Kaebajal ei ole olnud takistust Eestis elades eesti keelt õppida ning riigikeele õpet on võimaldatud talle ka vanglas viibimise ajal (vastavalt Tartu Vangla 28. juuli 2023. a selgitustele oli kaebajal võimalus alustada A2 tasemel eesti keele õpet 28. juulil 2023; dtl 69).
9.Kaebaja väitel ei ole ta üldse soovinud esitada PPA-le vaiet. Kohus peab aga põhjendatuks ja kaebaja õiguste kaitse seisukohast otstarbekaks vastustaja lähenemist mille kohaselt käsitas PPA kaebaja vaidena Tartu Vangla edastatud eestikeelset 11. detsembri 2023. a kirja (dtl 171), millel puudus küll vaide esitaja allkiri, kuid esitatud sisu kattub suures osas juba tähtajalise elamisloa pikendamise menetluses kaebaja enda poolt esitatuga. Kohtul puudub alus kahelda, et nimetatud dokument kajastas kaebaja tahet – kaebaja esitas samasisulisi väiteid ka kaebuses kohtule ning kohtuistungil (nt alates 00:20:09).
10.Vastustaja on andnud kaebajale võimaluse esitada tema taotluse menetluse jooksul oma seisukohti ja vastuväiteid, st tal on olnud võimalus olla ära kuulatud HMS § 40 tähenduses. Esmalt edastas PPA kaebajale teate tähtajalise elamisloa läbi vaatamata jätmise algatamise kohta (06.06.2023 nr 15.3- 3.1/1385-1, dtl 56), millele kaebaja esitas arvamused ja vastuväited (14.06.2023 nr 15.3-3.1/1385-2, dtl 58-62). PPA teatas 2. augustil 2023 kirjaga nr 15.3-3.1/1880-1 (dtl 72) kaebajat tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise algatamisest ja andis kaebajale tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (hiljemalt 14. august 2023). Samas hoiatas PPA taotlejat, et arvamuse ja vastuväidete nimetatud tähtajaks esitamata jätmisel keeldub PPA tähtajalise elamisloa pikendamisest. Vastustaja märkis 2. augusti 2023. a teavituses, millistele õiguslikele alustele ja asjaoludele kavandatav keeldumine tugineb, ning näitas ära ka asjakohased kaalutlused. Tartu Vangla, kus kaebaja kinnipeetavana viibib, edastas 25. augustil PPA-le kaebaja vene keeles koostatud vastuväited (dtl 76-84). Kaebaja esitas PPA-le 31. augustil 2023 veel täiendava venekeelse pöördumise (dtl 85-93). Seega on vastustaja kaebajat menetluse käigust teavitanud ning andnud piisava võimaluse omapoolseid seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid esitada ning seejuures, nagu eelpool juba rõhutatud, võttis arvesse kaebaja võõrkeelseid pöördumisi ilma nende tõlkeid nõudmata. Eelnevat arvesse võttes ei näe kohus, et esineks menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid juba iseenesest, vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse sisu analüüsimata kaasa tuua vaidlustatud haldusaktide tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1).
11.Kaebaja peab vaidlustatud otsust ja vaideotsust ka sisuliselt õigusvastaseks. Kohus sellega alljärgnevatel põhjendustel ei nõustu.
12.Tähtajalist elamisluba võib pikendada, kui elamisloa pikendamise tingimused on täidetud ega esine elamisloa pikendamisest keeldumise alust (VMS § 128). PPA keeldus 15. septembri 2023. a otsusega nr 15.3-3.1/2236-1 kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 ning VMS § 124 lg 1 p-de 2 ja 5 ning § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel. 6(11)
3-23-2282
VMS § 123 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (p 2) ja kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud (p 3). VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise valikulised (lg 1) ja kohustuslikud (lg 2) alused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. Praegusel juhul kohaldatud alused näevad ette järgmist. Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu (VMS § 124 lg 1 p 2) või välismaalast on karistatud süüteo eest (p 5). Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud (VMS § 124 lg 2 p 7) või kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (VMS § 124 lg 2 p 9). Viidatud normid sätestavad elamisloa andmisest keeldumise aluseid, mida kohaldatakse VMS § 131 lg 1 järgi ka elamisloa pikendamisest keeldumise korral.
13.VMS § 124 lg 1 p-d 2 ja 5 ning lg 2 p-d 7 ja 9 ei ole tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kumuleeruvad, vaid alternatiivsed alused. Seega piisab tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse kehtima jäämiseks, kui ka üks eespool nimetatud alustest on täidetud (Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-21-2758, p 13). Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi tuleb ka VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud eelduste täidetuse korral arvestada VMS § 125 lg-ga 1, mis näeb ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid elamisloa andmisest keeldumise aluseid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles (nt Riigikohtu otsus asjas 3-31-2-16, p 22).
14.Kaebajale on kriminaalasjas nr Y mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 , § 136 lg-s 1 ja § 145 lg-s 2 nimetatud süütegude eest karistuseks viie aasta pikkune vangistus ning lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Tartu Vangla esitatud teabe kohaselt lõpeb kaebaja karistusaeg 12. aprillil 2026 ning tal avaneb võimalus vabaneda vanglast ennetähtaegselt 12. augustil 2024 (dtl 69). Seega esinesid kaebaja puhul VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused – kaebajale määratud vangistus on pikem kui üks aasta ning tema karistus ei olnud kustunud. Teda on ka varem korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest (vt varasemate karistuste kohta vaidlustatud otsuse p 8; dtl 243-246). Lisaks ilmneb karistusandmetest, et kaebajat on viiel korral karistatud ka väärtegude eest (liiklusseaduse ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel).
15.Kaebaja on väitnud, et esimesed kuriteod, mille eest teda on karistatud, on ammu toime pandud ning ajal, mil ta oli alles noor ning esimese teo toimepanemise ajal lausa alaealine (kohtuistungil alates 00:20:09). Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on väljakujunenud kohtupraktika järgi aga üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva edasise ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17; 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2436, p 15; vt ka kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 2023. a määrus 1-15-1446, p 15). Kaebajat on karistatud esimese astme kuritegude eest (KarS § 4 lg 2), mis on käsitatavad raskete kuritegudena. Tõenäosust, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, suurendab asjaolu, et kaebajat on varem korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteomenetlustes. Asjaolu, et tegemist on varasemate karistustega ning 7(11)
3-23-2282
vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli tal vaid üks kehtiv karistus, ei väära vastustaja järeldust kaebajast lähtuda võiva ohu kohta. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel kaalutledes teinud kaebaja karistuste kronoloogia põhjal asjakohase järelduse, et karistused ei ole suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud süütegude toimepanemist. Seejuures on teda viimati karistatud raskete tegude – vägivallategu teise inimese suhtes ning sugulise iseloomuga kuritegu lapseealise vastu – eest. Varem toime pandud kuriteod, mille eest kaebajale oli samuti mõistetud karistuseks vangistus, kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 alusel (röövimine, kui see on pandud toime isikute grupi poolt, relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades või sissetungimisega). Määrav ei ole kaebaja seisukoht, et ta pole toime pannud näiteks terroristliku iseloomuga või narkootikumidega seotud kuritegusid. Kaebaja selline lähenemine viitab, et ta ei mõista tegude, mille eest ta hetkel kehtivat karistust kannab, tõsidust. Praegust karistust kannab kaebaja KarS § 145 lg-s 2 sätestatud süüteo (sugulise iseloomuga tegu lapseealisega, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud karistusseadustiku samas jaos sätestatud kuriteo), KarS § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud süüteo (kehaline väärkohtlemine) ning § 136 lg-s 1 sätestatud teo (vabaduse võtmine seadusliku aluseta) eest. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on talle nende tegude eest mõistetud liitkaristusena 5 aastat vangistust. Seega ei ole kaebaja teod aja jooksul muutnud vähemohtlikuks ega temast lähtuv potentsiaalne oht avalikule korrale ja julgeolekule vähenenud. Seda järeldust ei väära ka kaebaja väide, et talle on mõistetud miinimumilähedane karistus.
16.Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et vastustaja pole arvesse võtnud tema seoseid Eestiga. Kaebaja on selgitanud tähtajalise elamisloa pikendamise vajadust ja sellest keeldumise õigusvastasust järgmiselt: kõik tema lähedased on Eestis ja siin on ka tema sugulaste hauad; nii kaebaja kui ka tema lähedased sündisid ja elavad Eestis; kaebaja ema on abi vajav invaliid ning ta soovib teda aidata; kaebajal on neli Eestis elavat last, kellest kaks on sünnijärgsed Eesti kodanikud. Kaebaja sõnul jätab elamisloa pikendamisest keeldumine ta ilma sidemetest oma laste ja lähedastega (ainuüksi õe- ja vennapoegi on tal Eestis väidetavalt seitse) ja seab ohtu tema elu.
17.Kohus möönab, et vastustaja põhjendused kaebaja perekonda puudutavate asjaolude osas ei ole väga mahukad, kuid vastustaja on analüüsinud nii vaidlustatud otsuses (p 12, dtl 106107) kui ka vaideotsuses (p 21; dtl 184) kaebaja perekondlikku olukorda ning toonud välja kaalutlused, mille kohaselt ta ei hinda kaebaja perekonnaelu riivet ülekaalukaks võrreldes kaebajast lähtuda võiva ohuga. Vastustaja selgitused kohtumenetluses kinnitavad veenvalt haldus- ja vaidemenetluses esitatud põhjendusi.
18.VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat ja alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine. Täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole üldjuhul EIÕK art 8 tähenduses käsitatavad perekonnana, v.a erakorralise sõltuvussuhte korral (vt nt EIK-i lahend asjas Sisojeva jt vs Läti). Kohus nõustub vastustajaga, et olles pannud toime süüteod, mille eest kaebajale on määratud karistuseks vangistus, on ta oma tegevusega juba iseenesest loonud olukorra, kus tema võimalused enda ema abistada või oma laste eludesse rohkem panustada on olnud väga piiratud. Kuigi Eestis elavad tõepoolest kaebaja sugulased, sh tema ema ja üks lastest, ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja sidemed enda lähedastega on nii head ja tihedad kui ta ise seda väidab. 8(11)
3-23-2282
Eksitav on kaebaja väide tema neljast Eestis elavast lapsest – kaks last elavad koos emaga Saksamaal ja ühe lapse kohta on kaebaja selgitanud, et tegemist pole tema seadusliku (rahvastikuregistrisse kantud) lapsega. Kaebaja Eestis elava lapse (poeg) kohta rõhutas kaebaja, et „Oma poja suhtes ei ole ma toime pannud mingisuguseid kuritegusid“ (istungil alates 00:49:57), kuid samas tuleb asjakohaseks pidada ka vaidlustatud otsuse põhjendustes välja toodud asjaolu, et laps elab perekonnas, mille teiste liikmete suhtes on kaebaja toime pannud vägivaldse kuriteo (otsuse lk 5, dtl 100). Väites küll muret ja soovi hoolitseda oma abivajava ema eest, ei osanud kaebaja kohtuistungil täpsemalt vastata, kes tema ema eest praegu hoolitseb (istungil alates 00:59:06). Vastustaja on asjakohaselt märkinud, et kaebaja ema eest saavad samaväärselt hoolitseda ka kaebaja õedvennad, kes kaebaja väitel elavad Eestis. Ka ei välistaks emaga suhtlemist ja tema abistamist (nt rahaliselt) kaebaja viibimine välismaal (sh Vene Föderatsioonis). Tartu Vangla, kus kaebaja karistust kannab, on vastuseks kohtunõudele selgitanud kaebaja vanglavälise suhtluse kohta järgmist. Kaebajal on käesoleva vangistuse ajal toimunud üks pikaajaline kokkusaamine õega ajavahemikul 08.03.2022 – 09.03.2022 ning ta on suhelnud telefoni teel ajavahemikul 19.11.2023 – 19.02.2024 õega ja emaga. Suhtlus lähedastega kirja teel vangla esitatud teabe kohaselt puudub (Tartu Vangla 19. veebruari 2024. a vastus nr 110/24/15-5; dtl 301). Kuigi vangla antud teave kirjavahetuse puudumisest ja kaebaja enda kohtuistungil esitatud väited (istungil alates 00:49:57) lahknevad mõneti, ei ole alust pidada kaebaja väidet pojale kirjutamisest ja õnnitluskaartide saatmisest kuigi aktiivseks suhtluseks oma lapsega. Pikaajaliste kokkusaamiste puudumist põhjendas kaebaja sellega, et pole soovinud oma lähedasi vanglasse külla, kuna selleks peavad nad läbima lahtiriietumisega läbiotsimise (istungil alates 00:49:57). Telefonisuhtlust lastega pole kaebaja sõnul olnud põhjusel, et helistamine Saksamaale, kus kaks tema lastest koos oma emaga elavad, osutus väga kulukaks (istungil 00:49:57). Kaebaja ei ole kinnitanud telefonisuhtlust enda Eestis elava pojaga. Kohtu hinnangul ei ilmne kaebaja tegevusest, vangistuse võimalusi arvestades, oma lähedastega tihedat suhtlust.
19.Halduskohtuga sarnasele veendumusele kaebaja nõrkadest seostest Eesti Vabariigiga ning enda perekonnaga on jõudnud ka kriminaalasja nr Y lahendanud kohtud. Tartu Ringkonnakohus on otsuse p-des 104-107 leidnud kaebaja kohta kokkuvõtvalt järgmist. Tal ei ole Eesti Vabariigis elava emaga väga lähedasi suhteid ning ta ei suhtle oma õdede ja vendadega. Enne 2020. a augustikuud elas kaebaja alates 2015. aastast Saksamaal (umbes viis aastat). Lahkudes pärast viimase kuriteo toimepanemist Eestist taas Saksamaale, jõudis ta siin viibida umbes pool aastat. Tal ei ole lähedast sotsiaalset suhet enda pojaga, kellega on reaalselt suhelnud vaid pool aastat ning sedagi mitte tema enda initsiatiivil. Ta on intensiivset vägivalda kasutanud nii oma lapse ema kui ka viimase alaealise tütre suhtes ning lapse ema on avaldanud, et taotleb ainuhooldusõigust. Kriminaalasja menetlenud ringkonnakohus on hinnanud kaebaja perekondlikke sidemeid nõrgaks ning jõudnud lisakaristust kohaldades järeldusele, et selliste sidemete katkemine ei kaalu üle õiguskorra kaitsmise huvi temast lähtuva isikuvastaste kuritegude reaalse ohu tõttu (viidatud otsuse p 108).
20.Kaebaja väitel saadetakse ta elamisloa pikendamata jätmisel terroristlikku riiki – Venemaale. Kaebaja leiab, et vastustaja pole otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja on Eestis sündinud ning siinne põliselanik. Kaebaja sõnul pole ta kunagi Venemaal käinud ja tal pole selle riigiga absoluutselt midagi ühist. Tal pole seal ühtegi tuttavat ega vara. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et tema kodumaa on Eesti ning Venemaa on tema jaoks võõras riik. Ta ei toeta Venemaa agressiooni teiste riikide vastu ega soovi seal mitte kunagi elada ja viibida. Kaebaja peab enda sidet Venemaa Föderatsiooniga üksnes formaalseks ning elamisloa 9(11)
3-23-2282
pikendamata jätmine kaebaja koduriigis Eestis on tema arvates ebahumaanne ja ebaõiglane ega ole seaduslik ja demokraatlik. EIK-i praktikas on leitud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (nt EIK-i otsused asjades Üner vs Holland, Samsonnikov vs Eesti). Vastustaja ei ole tähelepanuta jätnud asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ning elanud siin suurema osa oma elust, kuid on sellega kõrvuti aga kaalumisel välja toonud veel järgmised aspektid. VMS § 11 kohaselt on Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Vastustaja on analüüsinud kaebaja karistusandmeid ja tema suhtumist varasematesse karistustesse. Kohus nõustub vastustajaga, et karistused varasemate kuritegude ja väärtegude eest ei ole mõjutanud kaebajat hoidumast viimati toime pandud isikuvastastest kuritegudest. Kaebaja enda ütlustest ilmneb hoiak, mis kinnitab vastustaja järeldust – kaebaja on kohtu hinnangul alatähtsustanud enda varasemaid tahtlikke tegusid (rõhutades, et on need toime pannud nooruses) ning ei pea elamisloa pikendamisest keeldumist proportsionaalseks, kuna karistamist pole tinginud nt terrori- või narkokuriteod (kohtuistungil alates 00:20:09; 01:25:14). Seega ei ole kaebaja Eestis sündimine ja siin pikemaajaliselt elamine asjaolud, mis kaaluksid üles temast lähtuda võiva ohu.
21.Vastustaja on kaalunud elamisloa pikendamisest keeldumist ka proportsionaalsuse vaates. Hoolimata pikka aega Eestis elamisest ei ole kaebaja teinud jõupingutusi siinses ühiskonnas integreerumiseks, et omandada riigikeel ja saada Eesti Vabariigi kodakondsus. Pelgalt elamine Ida- Virumaal ei ole kohtu hinnangul asjaolu, mis takistaks Eestis elaval inimesel hea tahte korral eesti keelt õppida. Soovimata õppida keelt ning toime pannes kuri- ja väärtegusid on kaebaja vähendanud oma võimalust saada siinne kodakondsus. Kaebaja jaoks ei ole olnud hoiatava tähendusega ka asjaolu, et 2010. a tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja väited, et eeltoodu juhtus temaga nooruses ning olukorras, mille tähendust ta täpselt ei mõistnud, ei õigusta kohtu hinnangul kaebaja senist käitumist ja hoiakuid määral, mis võimaldaks pidada tema huvi elamisloa pikendamise ja Eestis elamise vastu ülekaalukaks võrreldes riigi julgeolekuga. Tänapäevased suhtlusvahendid võimaldavad hoida tihedat sidet ka välisriigis olles. Seisukohta, et isiku õiguste riive ei ole ülemäärane ka olukorras, kus suhtlus perekonnaga toimub välisriigis elades sidevahendite (e-post, telefon, tavapost) teel, on väljendatud ka EIK-i praktikas (nt otsus asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik). Vastustaja on lisaks selgitustele, et pereelu riivet tasandab võimalus välismaal elades jätkata suhtlemist lähedastega sidekanalite kaudu, märkinud ka seda, et kaebajale kohalduv sissesõidukeeld on tähtajaline ning selle lõppedes on võimalik külastada Eestit edaspidi viisa alusel.
22.On tõsi, et elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse kehtima jäämisel puudub kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ning vangistuse kandmiselt vabanedes ei ole takistust kohtuotsusega määratud lisakaristuse täitmiseks, st kaebaja väljasaatmiseks Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja väide väljasaatmisest terroristlikku riiki on õige vaid osaliselt. Rahvusvahelises plaanis on demokraatlikud riigid, sh Eesti Vabariik tõepoolest tauninud Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni Ukrainas ning nimetanud Venemaa sellist tegevust kuritegelikuks. Samas ei ole kohtule teadolevalt Venemaal riigist lähtuvat terrorismiohtu riigi enda kodanike (kelleks on ka kaebaja) suhtes. Kaebajal on Venemaa Föderatsioonis viibides ja elades võimalik hoiduda aktiivsest poliitilisest tegevusest, mis võib 10(11)
3-23-2282
põhjustada konflikte sealsete riigivõimu esindajatega ning seada ohtu tema turvalisuse või isegi elu. Kohtu hinnangul ei ole Venemaa Föderatsioon riik, kuhu ei võiks turvalisuse kaalutlustel Eestist välja saata tema enda kodanikke. Kodakondsuse olemusest lähtuvalt on Venemaa Föderatsioonil riigina ja tema kodanikul vastastikused õigused ja kohustused, mh on riigil kohustus võtta vastu enda kodanik.
23.Praegusel juhul õigustab kaebaja perekonna- ja eraelu riivet see, et kaebaja viibimine Eestis kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale tulevikus. Samuti ei ole väheoluline, et kaebajal on selge side Venemaa Föderatsiooniga: kaebajal on endiselt selle riigi kodakondsus ning ta räägib emakeelena vene keelt. Arvestades neid asjaolusid, aga ka silmas pidades kaebaja vanust, on põhjendatud PPA järeldus, et kaebajal ei teki ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28 ja EIK otsus asjas Samsonnikov vs Eesti,p 88). Viidatud lahendis pidas EIK ka oluliseks, et Venemaa on riik, mis asub geograafiliselt Eestiga lähestikku. Kohtupraktikas on leitud, et isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks ei ole see, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks oleks isikule loodud mugavad tingimused (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-522 (p 22). See seisukoht on kohaldatav ka praegusel juhul kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumise õiguspärasuse üle otsustamisel.
24.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on teostanud otsustamisel õiguspäraselt kaalutlusõigust ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja kasuks rääkivad asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamist. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus sisuliselt õiguspärane ning pole ilmnenud menetlus- ega vorminõuete rikkumisi, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise (HMS § 58; (RVastS § 3 lg 3 p 1). Kuna kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et puudub alus pidada PPA vaidlustatud otsust õigusvastaseks ning seda tühistada, ei ole alust ka selle otsuse vaidlustamisel tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Kuna puudub alus vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks, ei ole alust ka kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks ( RVastS § 6 lg 1).
25.Kaebus jääb eeltoodut arvestades tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabina vabastas, tuleb jätta HKMS § 118 lg 2 ls 2 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
27.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime, kriminaalasja numbri ja otsuse kuupäeva käesolevas kohtuotsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). allkirjastatud digitaalselt Sirje Kaljumäe kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.