Korrakaitse › Relvaload

3-22-1507 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-22-1507

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(12)

3-22-1507 1) Vastustaja on jõudnud ebaõige järelduseni ning otsus ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, otsuse põhjendused ei põhine õiguslikul alusel. Otsus on ebaproportsionaalne, kaalutluspiire ületav ja kaalutlusvigadega. 2) Vastustaja on väljunud haldusmenetluses kaebaja esitatud taotluse piiridest, laiendanud menetlust ning teinud toimingud omaalgatuslikult. Seadus ei kohustanud vastustajat kaebaja poolt esitatud relvaloa muutmise taotluse menetlemisel asuma kaaluma varasemalt antud haldusakti asjaolusid. Tegemist on loa muutmise, mitte uue loa taotlusega, seega jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et iga esitatud taotlust käsitletakse kui uue relvaloa taotlust. Kaebaja taotluse kontekstis tulnuks vastustajal piirduda kehtiva jahitunnistuse olemasolu kontrollimisega. Kaebaja esitatud avalduse sisuks oli muuta relvaloa andmed ning täiendada relvaloale kantud vintpüssi Heckler-Koch-SLB-2000 nr 134-012370 kategoorias „jaht“ (lisaks varasemalt sama relva osas kehtinud kategooriale „sport“). Nähtuvalt toimiku materjalidest esitas kaebaja taotluse juurde ka kehtiva jahitunnistuse JS100325, mis on eelduseks relvaloale jahipidamise kategooria andmiseks ning Laskespordiklubi MäLk tõendi nr 14/04.04.2022 laskespordiklubi liikmelisuse kohta, mis on eelduseks relvaloale spordi kategooria andmiseks. Seega esitas kaebaja nõutavad dokumendid nii relvaloa kategoorias „jaht“ kui ka varasemalt (alates 2021. a) kehtinud relvaloa kategooria „sport“ osas. 3) Vastustaja on andnud kaebajale negatiivse mõjuga haldusakti ning teinud negatiivse tagajärjega haldustoimingu. Kaebaja õiguste piiramine seisneb selles, et alusetu toiminguga on kaotatud alates 03.05.2021 relvaloale kantud relvade kategooria „sport“. Kaebajale kuuluv vintraudne püss Heckler-Koch-SLB-2000 nr 134- 012370 on poolautomaattulirelv ning taotluse esitamise eesmärgiks oli saada kasutada kõnealust relva lisaks vastavalt vajadusele ja kasutatavale jahimeetodile seaduslikult jahipidamisel. Vastavalt jahiseaduses toodule oleks tulirelvaga, mis on registreeritud spordi otstarbel, viibimine looduses käsitletav seaduse rikkumisena. 4) Kaebaja õiguste piiramise tagajärjeks on olukord, kus kaebaja ei saa enam soetada, hoida ega vallata sporditulirelvadele lubatud koguses laskemoona, vaid peab lähtuma kõikide temale kuuluvate relvade puhul relvaloa kategooriast „jaht“ ning sellest tulenevatest laskemoona soetamise ja valdamise piirangutest. RelvS § 46 lg 5 p 5 kohaselt võib soetada, omada ja vallata kuni 5000 padrunit isiku omandis või valduses olevate sporditulirelvade kohta ning RelvS § 46 lg 5 p-de 3 ja 4 kohaselt võib soetada, omada ja vallata kuni 300 padrunit iga sileraudse või vintraudse jahitulirelva kohta. Kaebaja jaoks seisneb negatiivne erinevus laskemoona soetamisel selle hinnas ja selle hankimise sõidu- ja ajakulus. Vastustaja otsustus piirab oluliselt kaebaja võimalusi tegeleda laskespordi treeningutega. Relvaloale kantud relvad on tulenevalt nende otstarbest ja liigist erineva kaliibriga – Beretta-686 nr F34897X on sileraudne pukkpüss kaliibriga cal. 12, vintraudne püss Heckler-Koch-SLB-2000 nr 134-012370 on poolautomaatne kaliibriga 30-06 SPR ning vintraudne püss Tikka-T-3-X nr X83186 on poltlukuga kaliibriga .223 REM. Eestis spordivõistlusel osalemiseks või jahipidamiseks võib anda teise isiku kasutusse kuni viieks ööpäevaks relva ning laskemoona tingimusel, et teisel isikul on seda liiki jahitulirelva või sporditulirelva kohta antud relvaluba. See tähendab, et kaebajal kui spordi kategoorias relvaloa kaotanud isikul ei ole võimalik enam klubist laenutada tulirelva, mis on registreeritud sporditulirelvana (enamus klubile kuuluvad tulirelvad on sporditulirelvad). 5) Vastustaja on vaidlusaluses otsuses ja vastuses kaebusele nentinud, et kehtiva relvaseaduse sätted (RelvS § 29 lg 2, § 34 lg 12) on selged ja ammendavad ega nimeta vastava spordialaga tegelemise otstarbe saamiseks laskesportlase litsentsi nõuet. Sellegipoolest jõuab vastustaja vaidlusaluses otsuses ekslikule järeldusele, et laskesportlane saab olla ainult selline isik, kellele on omistatud laskesportlase litsents. Vastustajal puudub diskretsiooniõigus seaduses toodud eeldusi meelevaldselt ja omaalgatuslikult laiendada. RelvS ei käsitle mõisteid „laskesportlane“, 4(12)

3-22-1507 „laskespordi harrastaja“ või „laskesport“ ega määratle, kes on laskespordiga tegelevad füüsilised isikuid ning millistele kriteeriumitele nad peaks vastama. Relvaseaduse kohaselt on toodud eelduseks üksnes tingimus, et isik on spordialaga tegeleva laskespordiklubi liige ning sellise klubi liige kaebaja ka relvaloa muutmise taotluse esitamise ajal oli. Vastustaja seisukoht, et spordiga tegelemise otstarbel relvaloa omamise näol on tegemist eriõigusega, mille omamine eeldab vastava spordialaga tegelemist ning et selle saamise ja omamise eelduseks peab isik tegelema aktiivselt laskespordiga, sisaldab kaebaja hinnangul ebaselget „aktiivse“ ja „mitteaktiivse“ diskretsiooni piiri. Kui seadusandja oleks pidanud vajalikuks näha ette kõrgendatud nõudmised spordi otstarbel relvaloa andmisele, siis sisalduksid need nõuded ka vastavas õigusnormis. 6) Vastustaja väidab, et kaebaja kuulub laskespordiklubisse pelgalt formaalse eesmärgiga saada relvaseaduse alusel rohkem õigusi, kuna praktikas esineb palju selliseid juhtumeid. Selline väide on menetleja paljasõnaline ja üldistav subjektiivne arvamus. Laskespordiklubisse kuulumine annab küll teatud eeliseid, nt lasketiiru kasutamine, instruktorite nõustamine treeningutel, kuid liikmelisusega kaasnevad ka kohustused, nt tasuda liikmemaksu, osaleda aktiivselt klubi tegevuses. Kaitseliidu Laskespordiklubi Mälk juhatuse liige K. Muru on kinnitanud, et kaebaja on laskespordiklubi liige ja osaleb laskevõistlustel. Kaebaja on olnud Kaitseliidu ja Laskespordiklubi Mälk liige üle 10 aasta, osaleb regulaarselt treeningutel ning võtab osa laskevõistlustest. Vastustaja nõudis küll kaebajalt laskesportlase litsentsi esitamist, kuid ei ole kordagi küsinud sisulist teavet selle kohta, millist spordiala kaebaja harrastab. Ka laskesportlase litsentsist ei nähtuks sellist sisulist teavet ning see ei omaks ka kehtiva RelvS alusel läbiviidava menetluse kontekstis tähendust. Kaebaja on Kaitseliidu liige ning temale on Kaitseliidu poolt omistatud laskurklassi II järk, kuid jääb ebaselgeks, kas vastustaja arvates võiks selle näol tegemist olla piisava tunnustusega, millest nähtuks omakorda laskespordiga aktiivne tegelemine või mitte. 7) Laskesportlase litsents annab küll teatud eelised, kuid pole laskespordi distsipliinides siiski üldjuhul kohustuslikuks tingimuseks. See pole nõutav iseseisvaks lasketiirus harjutamiseks või instruktori juhendamisel treeningutel osalemiseks ega ka enamikel laskespordivõistlustel osalemiseks. Seega paljudel juhtudel on litsentsi hankimine ja uuendamine ebavajalik. Laskesportlase litsents annab laskesportlasele õiguse osaleda tiitlivõistlustel ja muudel rahvusvaheliste või välisriikide spordiorganisatsioonide poolt korraldatavatel võistlustel, kus nõutakse laskesportlase litsentsi olemasolu. Pigem on litsentsi näol tegemist alaliitude taotlusliku kvalifikatsioonilise võistlustel osalejate ringi piiramisega. Enamikel juhtudel, aga ka näiteks alaliidu või klubide korraldatavate „OPEN“-klassis või üldarvestuses võistlemiseks, ei ole laskesportlase litsents nõutav. Näiteks on isegi litsentsi nõudva kvalifikatsiooniga võistlustel võimalik siiski osaleda ilma litsentsi omamata individuaalarvestuses. Kuivõrd laskesportlase litsents ei anna märkimisväärselt õigusi, oleks selle taotlemine ebaproportsionaalne ning täiendav kulu ja koormus. Laskesportlase litsents annab ka õiguse iseseisvaks ilma instruktorita relva laenutamiseks lasketiirus, mis tuleb kaebaja puhul kõne alla, kui kaebaja mingil põhjusel enda relva kasutada ei saa ja kaebajal tekib vajadus spetsiifilise relva laenutamiseks. Kaebaja on kaotanud vastustaja tegevuse tulemusel ka selle võimaluse. 8) Relvaloa andmine on õigusliku aluse osas kohustav, mitte lubav, st asutus peab isiku taotlusel ja seaduses toodud eelduste täitmisel loa andma. Puudub reservatsioon – „võib“. Käesoleval juhul on täidetud RelvS § 34 lg-s 1 ja lg-s 12 sätestatud eeldused relvaloa väljastamiseks ning ei ole täidetud RelvS §-s 36 sätestatud alused loa väljastamisest keeldumisest ega ka §-s 43 tulenevad alusel relvaloa kehtivuse peatamiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Viidatud sätetele ei ole tuginenud ka vastustaja. Seadusandja ei ole jätnud otsustamisruumi seaduses määratlemata õigusmõistete („laskesportlase staatus“) kasutamiseks. Sellisel juhul võiks vastustaja asuda sisustama kaalutlusõigust mh „muu mõjuv põhjus“ või 5(12)

3-22-1507 esitama omapoolseid kvantitatiivseid või kvalitatiivseid raamistikke mõiste „laskesportlane“ defineerimiseks. See tekitaks mitmeid tõlgendusprobleeme, kuivõrd sisustamist vajaksid uued mõisted (mis on treening, regulaarsus jne) ning võimatus objektiivelt hinnata ja võrrelda laskespordi erievaid distsipliine. Näiteks ei ole objektiivselt võrreldavad ka Eesti Laskurliidu, Eesti Jahispordi Liidu ja Kaitseliidu klassinormid. 9) Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peaks saama varasemalt antud haldusaktidele tugineda ka tulevikus, st haldustoimingud peavad varasemaid haldusotsuseid ning kehtivaid materiaalõigusnorme arvesse võttes olema isikule võimalikult ettenähtavad. Haldusaktiga ega haldustoiminguga ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Kaebajale anti relvaluba kategoorias „sport“ alates 2021. a ning kaebajal oli vastav põhjendatud õiguspärane ootus, et vastustaja lähtub tulevikus enda poolt varasemalt tehtud otsustest. Kuigi otsusest nähtub, justkui oleks kaebaja esitatud relvaloa taotlus jäetud rahuldamata, ei vasta see tegelikele asjaoludele. Kaebaja esitatud taotlus relvaloa andmete muutmiseks küll rahuldati, kuid selle toimingu raames toimus paralleelselt varasemalt antud õiguste tühistamine, mida saab käsitleda negatiivse tagajärjega haldustoiminguna või varasemalt antud haldusakti kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Käesoleval juhul on vaidlusaluse otsusega sisuliselt varasem otsus kategooria „sport“ osas tunnistatud kehtetuks kaebaja kahjuks ning selline otsustus allub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 regulatsioonile. HMS § 67 sätestab sealjuures, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan kaaluma ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti avalikku huvi ja isiku huvi. Vastustaja otsusest ei nähtu, et aset leidnud haldustoimingut või haldusakti oleks käsitletud varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisena ning kaalutud kaebaja õiguspärasust ja õigustatud ootust.

6(12)

3-22-1507 laskemoona kogust. Jätkuvat aktiivset huvi laskespordiga tegelemiseks ei saa üles näidata üksnes laskespordiklubi liikmeks olemisega või määratlemata aeg tagasi toimunud laskevõistlustel osalemisega. RelvS §-de 28, 29 ja 46 koosmõjust tuleneb seadusandja tahe võimaldada spordi sihtotstarbega tulirelva omada füüsilisel isikul, kes mitte ainult ei kuulu laskespordi klubisse, vaid ka harrastab laskesporti. Seega ei piisa üksnes laskespordiklubi liikmeks olekust. 3) Kaebajal oli menetluse käigus võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväited, mida kaebaja on teinud. Vastustaja rakendas uurimisprintsiipi, paludes kaebajal, kes tegeleb laskespordiga, täiendavalt esitada laskesportlase litsents, selgitamaks välja, kas spordi otstarbel relvaluba omav isik ka tegelikult laskespordiga tegeleb ja millist rahvusvaheliselt tunnustatud laskespordiala harrastab. Vastuseks PPA küsimusele laskesportlase litsentsi omamise kohta on kaebaja 18.04.2022 e-kirjas (kaebuse lisa 5) leidnud, et laskesportlase litsentsi olemasolu ei ole kehtiva RelvS kohaseks eelduseks spordi otstarbel relva omamiseks ega relvaloa andmiseks. Vastustaja on täitnud ka selgitamiskohustuse, pöördudes pärast ebapiisavaks peetud 14.04.2022 Kaitseliidu Laskespordi Klubi „Mälk“ liikmelisuse kohta tõendi saamist 24.04.2022 kaebaja poole, selgitades, et ainuüksi laskespordiklubisse kuulumisest ei piisa. Samuti selgitati kaebajale, et kui tal ei ole laskesportlase litsentsi või staatust, siis relvaloale jääb ainult A otstarve ehk jahipidamine. Seega oli kaebajal täpselt teada, millise asjaolu tõendamist PPA vajalikuks peab. Kaebaja nõutud tõendit ei esitanud ega pöördunud ka täiendavate selgituste saamiseks seoses PPA nõutud tõendiga. 4) Mitmed laskespordiklubid on liitunud enam kui ühe laskespordiorganisatsiooniga ja edendavad erinevaid laskespordialasid. Erinevatel aladel on erinevad rahvusvahelised reeglid, samuti erinevad vastaval laskespordialal kasutada lubatud relvad. Spordi otstarbel relvaloa taotlejal on kohustus kuuluda laskespordiklubisse. Organisatsioonilise kuuluvuse kaudu on laskespordiorganisatsiooni poolt laskespordialale kehtestatud reeglite ja laskesportlaste koolitamine ja treenimine ning sätestatud nõuete täimise üle kontroll laskespordiklubidele. Siiski ei ole kõik klubiliikmed aktiivsed rahvusvaheliselt tunnustatud laskespordi harrastajad, vaid on ka neid, kes liituvad laskespordiklubiga üksnes põhjusel, et omada suuremas koguses laskemoona ega harrasta tegelikult laskesporti. Lisaks seadusest tulenevale kohustusliku laskespordiklubisse kuuluvuse tõendile kontrollitakse ka konkreetse laskespordiklubi vastavust RelvS nõuetele ning sportimise otstarbe sisulist põhjendatust. Täiendavate tõendite esitamise kohustus on eelkõige taotlejal. 5) Relvaloa varasemalt andmine ja sellele sportimise otstarbe kandmine ei vabasta vastustajat kohustusest edaspidi kontrollida, kas kaebaja vastab nõutavatele tingimustele, st kas kaebaja tegeleb laskespordiga ega mineta vastustaja kui haldusorgani õigust nõuda kaebaja käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel saab kindlaks teha asja lahendamiseks olulised asjaolud. Laskesportlase litsentsi olemasolu või laskespordiorganisatsiooni tunnustus kinnitab taotleja tegelikku laskespordialaga tegelemist, millega oleks põhjendatud sportimise otstarbe kandmine relvaloale. 6) Väär on väide, justkui oleks PPA väljunud menetluse piiridest ning toimunud on haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks. Kaebaja esitas relvaloa andmete muutmise taotluse püssile Heckler-Koch-SLB-2000 nr 134-012370 jahipidamise otstarbe lisamiseks. Relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal relva otstarbe muutumisel (RelvS § 41 lg 1 p 3). Sama paragrahvi lg 3 p 5 kohaselt relvaloa vahetamiseks tuleb PPA-le esitada dokumendid, mis tõendavad loa omaniku vastavust RelvS nõutele. RelvS § 42 lg 2 järgi muudatuste vormistamiseks tuleb esitada PPA-le RelvS § 41 lg-s 3 nimetatud dokumendid. PPA teeb vastavad kanded relvatoimikusse ja teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse ning väljastab uue relvaloa (RelvS § 42 lg 3). PPA soovis, et kaebaja esitaks lisaks tõendile laskespordiklubi 7(12)

3-22-1507 liikmelisuse kohta ka laskesportlase litsentsi, tõendamaks, et kaebaja harrastab laskesporti ning vajab relvi lisaks jahipidamisele jätkuvalt ka laskespordiga tegelemiseks, millega oleks põhjendatud spordi otstarbe kandmine uuele relvaloale. Kaebaja ei esitanud PPA soovitud tõendit ega muid dokumente, mille alusel oleks olnud võimalik kindlaks teha, et kaebaja harrastab laskesporti, seega puudus alus kaebaja uuele relvaloale sihtotstarbe „sport“ kande tegemiseks. See ei tähenda, et PPA oleks kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistanud. RelvS §-de 41 ja 42 koostoimest tulenevalt vormistatakse relva sihtotstarbe muutumine uue relvaloa väljastamisega ning selleks tuli kaebaja 27.03.2022 taotluse menetlemise käigus kontrollida ka kaebaja relvaloale kantud sihtotstarbe „sport“ sisulist põhjendatust. Viimane on kooskõlas PPAle pandud ülesandega teha riiklikku järelevalvet tsiviilkäibes olevate relvade ja laskemoona käitlemise nõuetele vastavuse üle ja seda igal ajal (RelvS § 88 lg1). PPA-l on õigus kontrollida relvaloa kande tegemise alust (laskespordi harrastamist) ka juhul, kui PPA on varasemalt kandnud relvaloale sportimise otstarbe. 7) Kaebaja ei ole otsesõnu väljendanud, et ta ei saa enam isiklike relvadega laskespordiga tegeleda, vaid kurdab õiguse kadumise üle muudes aspektides – eeskätt laskemoona lubatud koguse vähenemine, aga ka relvade laenamine tiirus, teiselt isikult relva enda kasutusse saamine treeninguteks. See viitab, et relvadele spordi otstarbe määratlemine ei ole kaebajale esmajoones mitte laskesportlaseks olemise kui eneseteostuse küsimus, vaid pigem sellest tulenevate seadusega võimaldatud privileegide saamise tähendusega. Kaebajal ei ole spordiklubi lasketiirus ja ka muus tiirus harjutamiseks relvade laenutamise takistust põhjusel, et tema enda relvaloal ei ole spordi otstarvet. Kaebajal on relvad ja vastav relvaluba, seega RelvS § 86 lg 6 alusel saab kaebaja vabalt iseseisvalt laenutatud relva kasutada. See, et sama liiki relvad on spordiklubil määratletavad sporditulirelvadena, ei oma tähendust

KOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1507

3-22-1507 ka relvaloale kantud sportimise otstarbe sisulist põhjendatust, nõudes kaebajalt vajalike tõendite esitamist. Sellisel juhul puudus PPA-l aga alus tugineda sportimise otstarbel relvaloa taotlemist puudutavale sättele. Isegi kui esines vajadus kontrollida kaebaja relvaloa andmete muutmise taotluse menetlemisel ka tema vastavust RelvS nõuetele, sh relvaloale kantud sportimise otstarbe sisulist põhjendatust, ei saanud vastustaja seda asuda tegema sätte alusel, mis käsitab sel otstarbel relvaloa taotlemist. Lisaks oli praegusel juhul kaebaja sättes nimetatud dokumendi (tõendi laskespordiklubi liikmelisuse kohta – dtl 15) vastustaja nõudmisel juba esitanud. Vastustaja on kaebusele vastates välja toonud, et spordiga tegelemise otstarbel relvaloa omamiseks ei piisa laskespordiklubi liikmelisusest, vaid isik peab aktiivselt tegelema laskespordiga ning selle tõendamiskohustus lasub laskespordiala harrastaval sportlasel. Vastustaja nõudis seega kaebajalt laskespordiga tegelemise tõendamiseks infot laskesportlase litsentsi olemasolu kohta (dtl 16, 19), ent on kaebusele vastates mh välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud litsentsi ega muid dokumente, mille alusel oleks olnud võimalik kindlaks teha, et kaebaja harrastab laskesporti – nt tõendit, millest nähtuks, et kaebaja oleks laskevõistlustel osalenud relvaloale sportimise otstarbel kantud relvadega, millal kaebaja osales võistlustel või kas kaebaja harrastab laskesporti sellise intensiivsusega, mis põhistaks talle antud eriõiguse hoida suurt laskemoona kogust. Selliste tõendite esitamiseks ei ole vastustaja kaebajale võimalust andnud ega ka nende nõudmise õiguslikku alust välja toonud.

10(12)

3-22-1507

3-22-1507 üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Kohtu hinnangul on taotletud esindajakulu praegusel juhul osaliselt ülepaisutatud, sest tegu polnud mahuka vaidlusega. Vaidlusküsimused ei eeldanud mahuka õigusliku hinnangu esitamist ning ka läbitöötamist vajavate dokumentide maht ei olnud suur. Teisalt tuleb arvestada vaidluse all olnud haldusakti olulisi põhjendamispuudusi ja ebaselgust, mis muutis selle vaidlustamise ja sellele õigusliku hinnangu andmise keerukamaks. Kohus leiab, et neil asjaoludel ning asja mahtu ja keerukust arvestades on põhjendatud ja vajalikuks esindajatasuks koos käibemaksuga praegusel juhul 3500 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.