Nikita Belani kaebus Tartu Vangla 26. aprilli 2022. a käskkirja nr 6-2/224 ja 26. mai 2022. a vaideotsuse nr 1-11/157-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Nikita Belan Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Nikita Belani kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. märtsil 2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla tunnistas 26. aprilli 2022. a käskkirjaga nr 6-2/224 Nikita Belani (kaebaja) süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (TVK) p 1.6.3 rikkumises, sest ta oli kaaskinnipeetava suhtes 28. märtsil 2022 ebaviisakas (sülitas kaaskinnipeetava suunas). Vangla määras karistuseks noomituse.
3-22-1291
2.Kaebaja esitas 2. mail 2022 Tartu Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 26. mai 2022. a vaideotsusega nr 1-11/157-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 12. juunil 2022 kaebuse Tartu Vangla 26. aprilli 2022. a käskkirja nr 6-2/224 ning 26. mai 2022. a vaideotsuse nr 1-11/157-2 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 17. juuni 2022. a määrusega Nikita Belani kaebuse menetlusse.
5.Tartu Vangla esitas 18. juulil 2022 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja esitas tõendina videosalvestise intsidendi kohta.
6.Tartu Halduskohus otsustas 5. jaanuari 2023. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja määras kindlaks täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajad.
7.1.Kaebaja karistamine on õigusvastane, sest vangla on karistuse määramisel arvestanud karistusega, mis on kohtumenetluses tühistatud (haldusasi nr 3-21-2419), samuti on vangla distsiplinaarmenetluse läbi viinud kallutatult. Karistamine ei olnud vajalik, sest intsidendis sülitasid mõlemad kinnipeetavad üksteise poole kinnipeetavatel ja kinnipeetavatel üksteisele pretensioone ei ole. Pealegi oli kaebaja intsidendis passiivsem pool. Vangla väide motiveeriva vestluse toimumise kohta on ebaõige. Vangla on ebaõigesti ka väitnud, et kaebaja nõustus distsiplinaarkaristuse määramisega.
7.2.Teise kinnipeetava kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (Tartu Vangla 3. juuni 2022. a otsus nr 1-13/106-2 – tl 10) on esitatud valeväide nagu oleks läbi viidud vestlusi kinnipeetavatega.
7.3.Intsidendi tulemusena hoiti kõiki konkreetse elusosakonna kinnipeetavaid üle 3 ööpäeva suletud režiimil, sest vangla lukustas ajutiselt eluosakonna ja piiras liikumisõigust, telefonikõnesid ja elektriseadmete tavapärast kasutamist. Selle tulemusena on kaebaja tegelikult juba karistuse ära kandnud ning tema karistamine distsiplinaarkorras on ebaõige.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Haldusaktid on proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ja vastavad vorminõuetele. Kaebaja rikkumine on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud ja määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
8.2.Kaebaja ja teise kinnipeetava vahel toimus 28. märtsil 2022 konflikt, mille raames mõlemad kinnipeetavad sülitasid teineteise suunas. Selline käitumine on ebaviisakas ning kaebaja rikkus sellega TVK punkti 1.6.3. Kaebaja ebaviisakat käitumist teise kinnipeetava suhtes kinnitab videosalvestis. Videosalvestiselt nähtub, et mõlemad kinnipeetavad eemaldasid konflikti kestel oma kaitsemaskid nina ja suu eest ning sülitasid teineteise suunas ning käitusid ebaviisakalt.
8.3.Karistuse määramisel ei oma tähtsust asjaolu, et konflikti järgselt lukustati osakondade kambrid mitmeks päevaks. Sündmuse täpsemate asjaolude välja selgitamiseks oli vajalik eluosakonna kambrid julgeolekukaalutlustel sulgeda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei saa käsitleda täiendava karistusena. Tegemist on vangla julgeolekut tagava ennetava meetmega ning sellel ei ole seost kinnipeetavatele määratavate distsiplinaarkaristustega. Samuti ei mõjuta see karistuse õiguspärasust.
3-22-1291
8.4.Kaebajat karistati noomitusega, mis on leebeim distsiplinaarkaristus. Arvestades määratud karistuse liiki on määratud karistus proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirjas on tõesti viidatud varasemale määratud karistusele. Käskkirjas on selgitatud, et eelmine karistus ei olnud samalaadne, karistuse määramisel eelnevat karistust arvesse ei võetud. Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-21-2419, millega tunnistati varasem karistuse määramine õigusvastaseks, ei ole veel jõustunud.
8.5.Kaebaja on viidanud kaaskinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud vangla otsuses kajastatud seisukohale, et eluosakonna lukustamise ajal vesteldi tõendite kogumise eesmärgil osakonna kinnipeetavatega. Kaebaja peab seda väidet ebaõigeks. Vangla viitas tolles otsuses sellele, et vanglal tuleb kindlaks teha konflikti asjaolud, muuhulgas see, kas tegemist oli vaid konkreetsete kinnipeetavate vahelise konfliktiga või on sellega otseselt või kaudselt seotud ka teised kinnipeetavad. Selleks tuleb vajadusel vestelda kinnipeetavatega ja kontrollida erinevaid tõendeid, samuti hinnata isikute ümberpaigutamise vajadust. Teise kinnipeetava kahju hüvitamise taotluses tehtud viide osakonna sulgemise põhjuste kohta nimetatud eesmärgil ei ole seetõttu ebaõige. Kui menetluse raames selgub, et tunnistajate ülekuulamiseks puudub vajadus, siis seda ka ei tehta.
8.6.Distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Vanglaametnik teavitas kaebajat tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest. Kaebaja ei nõustunud teatist allkirjastama ega juhtunu osas selgitusi andma. Samuti tutvustas vanglaametnik hiljem kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli ja selgitas vene keeles, miks karistuse määramise ettepanek tehakse. Distsiplinaarmenetluse protokolliga kaebaja tutvuda ei soovinud ja rebis selle hiljem tükkideks. Distsiplinaarmenetluses kaebaja selgitusi ei esitanud. Kaebaja on tutvunud vaidlustatud käskkirjaga ja andnud selle kättesaamise kohta allkirja. Kaebuses esitatud väide distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametniku kallutatuse kohta on üldsõnaline ja arusaamatu. Ainuüksi asjaolu, et kinnipeetav talle määratava karistusega ei nõustu ning juhtunu osas selgitusi anda ei soovi, ei muuda distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks ja ametnike tegevust kallutatuks.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on kaebajale tehtud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja vaideotsuse õiguspärasus.
10.Kaebaja on seisukohal, et teda on karistatud põhjendamatult. Distsiplinaarmenetlus viidi tema hinnangul läbi kallutatult ning karistuse määramisel arvestati ebaõigesti distsiplinaarkaristusega, mille õiguspärasus on vaidluse all haldusasjas nr 3-21-2419. Kaebaja ei ole enda sõnul nõustunud karistamisega. Tema karistamisel ei ole arvestatud ka asjaoluga, et vangla kohaldas pärast konflikti täiendava julgeolekumeetmena osakonna sulgemist. Seega on kaebaja hinnangul teda karistatud sisuliselt kaks korda. Distsiplinaarmenetluse raames teisi kinnipeetavaid ei küsitletud, mistõttu on teise kinnipeetava kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses märgitud põhjendus vale. Kohus nende seisukohtadega ei nõustu ja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, teda on õigesti karistatud ning määratud karistus ei ole toimepandud teo iseloomu arvestades ebaproportsionaalselt raske.
11.Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla tugineb kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel TVK punktile 1.6.3., mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vanglateenistujaga, teiste
3-22-1291 kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Vaidlusaluses käskkirjas heidab vangla kaebajale ette eelnimetatud normi rikkumist, sest kaebaja sülitas teise kinnipeetava suunas.
12.Kaebaja süütegu on tõendatud kohtule esitatud turvakaamera videosalvestisega. Kaebajal tekkis teise kinnipeetavaga osakonna koridoris konflikt, mis päädis üksteise suunas sülitamisega. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et osakonnas keegi toimunut ei märganudki ning see justkui kinnitab intsidendi vähest intensiivsust. Kohtule esitatud videosalvestiselt nähtub, et konflikti jälgis vahetult kaks kinnipeetavat ning konflikt oli oma olemuselt intensiivne. Konflikti algushetkel räägib kaebaja telefoniga ja temast möödub teine kinnipeetav. Poolte vahel tekib sõnelus, misjärel liiguvad kinnipeetavad üksteisele lähedale ning mõlemad eemaldavad suu ees olevad maskid. Kinnipeetavate vahemaa üksteisest oli hinnanguliselt mõnikümmend sentimeetrit. Videosalvestisest nähtuvalt sülitab esimesena kaebaja teise kinnipeetavale näo piirkonda, millele teine kinnipeetav vastab sarnase tegevusega. Seejärel liikusid mõlemad kinnipeetavad teineteisele veel lähemale ning kaebaja tegi parema käega löögi- või tõrjumisliigutuse ja astus seejärel kõrvale (videosalvestis 00:19-00:22). Seejärel teine kinnipeetav lahkus ja sülitas kaebajast möödudes tema suunas veel kord (00:25). Videosalvestiselt nähtuvat aluseks võttes ei ole kuidagi võimalik nõustuda kaebajaga, et tema oli passiivne pool ning pigem ründe objektiks, sest esimesena sülitas kaebaja, mitte konflikti teine osapool. Kaebaja selgelt pisendab oma rolli konfliktis ja enda tegevuse iseloomu. Mõlemad kinnipeetavad olid aktiivsed ning nende kehaliigutused üksteise suhtes agressiivsed. Veelgi enam, kaebaja käitumine oli oma tõsiduselt juba väga lähedal füüsiliselt teist isikut kahjustavale käitumisele. Videosalvestisest nähtuvalt ei olnud kaugel konflikti eskaleerumine füüsiliseks ründeks. Seda kinnitab mõlema konfliktis osalenud kinnipeetava kehakeel ning kaebajapoolne löögi- või tõrjeliigutuse tegemine. Kuna vastustaja kaebajale teise isiku füüsilist ründamist ette ei heida ja karistamise alusena ei käsitle, siis kohus sellel rohkem ei peatu.
13.Kuigi sotsiaalsed käitumisreeglid ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas või mitte, on alati mingil määral subjektiivne, on kohtu hinnangul kaebaja tegevus (kaaskinnipeetava suunas sülitamine) selgelt ebaviisakas. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale etteheidetud käitumine näitab tema negatiivset hoiakut teise isiku suhtes ning rikub ühiskonnas aktsepteeritavat käitumisviisi ning selline käitumine võib ohustada kaudselt ka vangla julgeolekut. Mõlemad konfliktis osalenud kinnipeetavad olid selgelt ärritunud ja käitusid üksteise suhtes lugupidamatult ja ebaviisakalt. Seega pani kaebaja toime TVK p 6.1.3. rikkumise.
14.Asjaolu, et kaebaja ja teine konfliktis osalenud isik väidetavalt leppisid ja ei oma üksteise suhtes edasisi pretensioone, ei muuda konflikti ja selles tehtud toiminguid ning nende iseloomu olematuks. Samuti ei sõltu kaebaja karistamine toime pandud distsiplinaarsüüteo eest teise konfliktis osalenud kinnipeetava tahtest ega konflikti poolte edasistest omavahelistest suhetest.
15.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vangla on karistanud kaebajat noomitusega, mis on VangS §-s 63 sätestatud karistustest leebeim. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Kohus leiab, et rikkumise raskust ja karistuse eesmärki
3-22-1291 arvestades on kaebajale määratud karistus proportsionaalne ning kohtule ei nähtu, et vangla oleks karistuse määramisel rikkunud kaalutlusõigust. Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale karistuseks noomitus ning milliseid kaalutlusi on karistuse liigi valikul arvestatud. Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud käskkirja sõnastust aluseks võttes ei ole kaebajale määratud varasemat distsiplinaarkaristust (mis on haldusasja nr 3-21-2419 vaidluse esemeks) karistamisel arvestatud. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas üksnes tuvastanud, et kaebajal on ka kehtiv distsiplinaarkaristus. Sellele viitab käskkirjas kajastatud põhjendused ning asjaolu, et tegemist ei olnud varasema samalaadse rikkumisega. Vangla on seda käskkirjas ka selgelt märkinud. Seega ei oma haldusasja nr 3-21-2419 lõpptulemus selle asja lahendamisel määravat tähtsust. Lisaks on kohus seisukohal, et kaebaja toimepandud teo raskus on selline, mille eest karistamine noomitusega oleks ka varasema karistuse puudumise korral proportsionaalne.
16.Kohus peab siiski vajalikuks lisada, et Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2022. a otsusega haldusasjas nr 3-21-2419 halduskohtu otsuse ja jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. See otsus ei ole praeguseks jõustunud. Varasemalt määratud distsiplinaarkaristus oli kaebajale uue karistuse määramise hetkel kehtiv ja seda oleks iseenesest saanud arvestada. Nagu eelnevalt märgitud sai, siis ei kinnita siiski kohtule esitatud materjalid seda, et varasem karistus oleks noomituse määramist mõjutanud.
17.Karistuse määramise õiguspärasust ei mõjuta ka see, kas kaebaja oli nõus karistuse määramisega või mitte ja kas ta seda väljendas. Kaebaja mittenõustumine karistusega ei muuda karistuse määramist õigusvastaseks. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust see, millise iseloomuga oli tema vestlus vanglaametnikuga.
18.Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, et konfliktiga seoses rakendati täiendava julgeolekumeetmena osakonna lukustamist VangS § 8 lg 2 alusel. Osakonna ajutisel lukustamisel ja distsiplinaarsüüteo eest karistuse kohaldamisel on erinevad eesmärgid ning nende kohaldamine samast juhtumist ajendatuna üksteist ei välista. Täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh osakonna ajutist lukustamist, kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Karistuse määramisel ei pea seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist arvesse võtma. Samuti ei saa käsitleda distsiplinaarkaristusena noomituse määramist teistkordse karistamisena, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistus.
19.Kohus jätab kaebaja väited eluosakonna põhjendamatu sulgemise kohta tähelepanuta, sest vangla eluosakonna ajutise lukustamise õiguspärasus ei ole selles asja vaidluse esemeks. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei oma samuti tähtsust, mida vangla teise kinnipeetava esitatud kahjunõude lahendamisel osakonna sulgemise asjaolude ja tehtavate toimingute kohta märkis ning kas märgitu vastas tõele või mitte.
20.Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Inspektor-kontaktisikul oli karistuse määramise pädevus (justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 17 lg 1). Õigusaktidest ei tulene kohustust, et distsiplinaarmenetluse peab läbi viima just konkreetse kinnipeetavaga üldjuhul tegelev inspektor-kontaktisik. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle selgitati menetluse käiku ja tema õigusi, sh selgituse andmise õigust. Kaebaja otsustas mitte kasutada talle seadusest tulenevaid võimalust anda distsiplinaarmenetluses seletusi ja esitada vastuväiteid. Kohtu hinnangul oli vastustaja kogutud tõendid piisavad kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kuna videosalvestiselt nähtuv kinnitas selgelt
3-22-1291 distsiplinaarsüüteo toimepanemist, siis ei olnud vanglal vajadust täiendavalt osakonna teisi kinnipeetavaid üle kuulata.
21.Kaebaja on lisaks seisukohal, et distsiplinaarmenetlus (sh karistuse määramine) toimus kallutatult. Seega on kaebaja seadnud kahtluse alla distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametnike erapooletuse. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt kohaldub distsiplinaarmenetluse läbiviimisele erapooletuse põhimõte (HMS § 10). Ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu vanglaametnike isiklik huvitatus kindla lõpptulemuse vastu, samuti ei ole kaebaja veenvalt põhjendanud, milles vanglaametniku kallutatus täpsemalt üldse seisnes. Seega ei ole alust kahelda vanglaametnike erapooletuses.
22.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud nõuetekohaselt, kaebaja distsiplinaarsüüteo toimepanek on veenvalt tõendamist leidnud ning määratud karistus on toimepandud tegu arvestades proportsionaalne. Tartu Vangla 26. aprilli 2022. a käskkiri nr 6-2/224 on seega õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kohtu hinnangul on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane, siis on vangla õigesti jätnud ka selle käskkirja peale esitatud vaide vaideotsusega rahuldamata.
23.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.