3-22-294/13 - Korrakaitse - Relvaload - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

1.Politsei ja Piirivalveameti (PPA) 06.01.2022 otsusega nr 4.2-1/2930-2 tunnistati kehtetuks X. Xi relvaluba nr XXXXXXXXX ning kohustati X. Xit võõrandama relv ja laskemoon või alustama võõrandamist. Otsusest nähtuvad järgmised asjaolud ja põhjendused: „27.05.2020 väljastas PPA Põhja prefektuur X. X [---] nimele relvaloa nr XXXXXXXXXX kehtivusajaga kuni 12.05.2025, millele kanti jahipidamise otstarbel sileraudsed püssid: IŽ-26, kaliiber 12;12, nr A20203, Simson, kaliiber 12, nr 599 ja vintraudsed püssid: Remington700ADL, kaliiber 380 Win, nr C6581059, Brno-ZKK-601, kaliiber 308 Win, nr 46731, Anschütz525, kaliiber 22LR, nr 3029018, jahipidamise ning enese ja vara kaitseks püstol Beretta-92-FS, kaliiber 9x19, nr F76325 Z ja revolver Smith-Wesson-36, kaliiber 38 Special, nr BSA7862. PPA Põhja prefektuuri 29.03.2021 otsusega nr 4.2-1/2930-1 peatati X. Xi relvaloa kehtivus, kuna ta oli kahtlustatav kuriteos, mis pandi toime relva või relvana kasutatava muu esemega ning tema suhtes esines põhjendatud kahtlus, et ta võib oma käitumisega ohustada teise isiku turvalisust. Kahtlustuse kohaselt 27.03.2021 kella 15:15 paiku viibides Xxxxxxx xx xx, Tallinn maja juures so avalikus kohas, rikkus X. X korrakaitseseaduse § 55 sätestatud põhimõtet – avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, mis seisnes selles, et olles ise alkoholijoobes käis tänaval ja karjus teiste inimeste peale, hoides käes kirvest, mida saab kasutada relvana, ning sellega häiris sündmuskohal viibinud kõrvaliste isikute avalikku õigusrahu ja turvatunnet. Seega oli X. X kahtlustatav karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos – avaliku korra raskes rikkumises relva või relvana kasutatava muu esemega. X. Xile kuuluvad tulirelvad ja laskemoon on alates 30.03.2021 hoiul politseis. 16.07.2021 lõpetati X. Xi suhtes kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 7 ning § 206 alusel ja talle määrati kohustus: tasuda riigituludesse 1000 eurot. Nimetatud kohustuse on X. X täitnud. Kahtlustatavana on X. X andnud 28.03.2021 muuhulgas ütlusi, et oli 27.03.2021 tarvitanud alkoholi ja väga kahetseb, et selline situatsioon tekkis. 27.02.2020 on politseiandmebaasis registreeritud juhtum, kus X. X viibis Ecolandi hotelli fuajees, oli joobes ja kukkus ning ei saanud ümbritsevast aru. Peale tilgutitega turgutamist, toimetas politsei isiku koju. X. X ei kuulu ühtegi jahiseltsi. [---] Relvaseadus (RelvS) § 43 lg 2 alusel soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatatus lõpetatakse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras.

RelvS § 43 lg 3`1 sätestab, et PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. PPA Põhja prefektuuri hinnangul X. Xi käitumine alkoholi tarvitanuna on ennast ja teisi ohustav ning ta on seetõttu sobimatu tulirelvi omama. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava käitumises tuvastatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kuivõrd X. Xi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis järelikult vastas tema käitumine KarS § 263 lg 1 p 2 koosseisule ja selle pinnalt saab teha järelduse, et tema käitumine alkoholi tarvitades muutub agressiivseks, teisi hirmutavaks ning ettearvamatuks. Teise isiku hirmutmine kirvega ja samal ajal karjumine teiste isikute peale, millega seatakse ohtu avalik kord ja inimeste turvatunne, on kahtlemata selline tegu, mis seab kahtluse alla relvaomaniku usaldusväärsuse. Lisaks eeltoodule võib X. X muutuda alkoholi tarvitades ohtlikuks ka iseendale. Inimene, kes tarvitab alkoholi sellisel määral, et ei ole võimeline enam aru saama ümbritsevast, muutub ohtlikuks iseendale ja ei ole relvaomanikuna usaldusväärne. X. Xi puhul ei saa olla kindel, et mõne järgmise konflikti käigus, kui ta on tarvitanud alkoholi, ei võiks ta haarata ka tulirelva järele, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema. Relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. X. Xi käitumine ei ole relvaomanikule kohane ja tema puhul esineb suur tõenäosus, et ta võib tulevikus käituda ettearvamatult ka olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise õiguse ja selle kasutamisega. PPA Põhja prefektuuri hinnangul on sellise ohu tõenäosuse realiseerimine suur ning seetõttu tunnistatakse tema relvaluba kehtetuks. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab X. Xile, et ta ei saa enam vallata tulirelvi enese ja vara kaitseks ning jahipidamise otstarbel, peab haldusorgani hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka teiste isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Need õigused kaaluvad üles X. Xi õiguse eneseteostusele. Eeltoodule tuginedes leiab PPA Põhja prefektuur, et X. Xi nimele väljastatud relvaloa kehtivuse peatatus tuleb lõpetada ja luba tuleb kehtetuks tunnistada, see on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku korra kaitse tagamiseks. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on relvaomanikul kohustus relv ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada (RelvS § 44 lg 6) või alustada võõrandamist. Relva saab võõrandada komisjonimüügi korras või relvasoetamisluba omavale isikule. Kui relvaomanik relva ja laskemoona relvaseaduses sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul ei võõranda või ei alusta nende võõrandamist, siis PPA sundvõõrandab relva ja laskemoona (RelvS § 44 lg 8)“ (dtl 1315).

3.Kaebuse põhjendus. 3.1 Kaebaja elab eramajas. 27.03.2021 kaebajal oli puhkepäev. Kuna majas oli külm jõi kaebaja enda soojendamiseks klaasi veini ja läks poodi, mis asub tema maja lähedal ja ostis seal pudeli viina. Poe juures seisis noorte kamp, mis koguneb sel kohal alati. Nad tarvitasid seal džinni. Kaebaja tegi nendele märkuse. Jõudes tagasi koju ei tarvitanud poes ostetud viina. Kuna majas oli külm ja kaebajal ei õnnestunud soojendada end, otsustas ta minna naabri juurde, kes elab lähedal. Naaber renoveeris oma maja ja lubas hoovist võtta puist jäätmeid kamina kütmise jaoks. Tavaliselt kaebaja sõitis vanade laudade järgi sõiduautoga, kuid sel juhul otsustas jalgsi minna, kuna oli tarvitanud veini. Laudade tükeldamiseks võttis ta autost väikese kirve, mille tera peal oli kaitsevutlar. Selle kirvega käes läks ta naabri maja suunas, möödudes poe juures olevast noorte kambast. Kaebaja ja noorukite vahel tekkis sõnavahetus. Kaebaja keedagi ei ähvardanud kirvega, kuid noorukid ehmatasid nähes tema käes kirvest. Pärast sõnavahetust läks kaebaja koju magama. Hiljem tuli politsei ja kaebaja peeti kinni. Kahtlustatavana ülekuulatud kaebaja tunnistas oma süü selles, et olles alkoholijoobes käis tänaval, hoides käes kirvest. Tema pähe ei tulnud mõtet, et sellega võis ta häirida tänaval viibinud kõrvaliste isikute avalikku õigusrahu ja turvatunnet. Praegu saab kaebaja aru, milles tema viga seisnes: ei tohi jalutada torkava või lõikava tööriistadega mööda tänavat, kuna seda võidakse valesti mõista. 3.2 Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tugineb PPA Põhja prefektuuri lubadeametniku vääroletusel, väites et „X. Xi puhul ei saa olla kindel, et mõne järgmise konflikti käigus, kui ta on tarvitanud alkoholi, ei võiks ta haarata ka tulirelva järele, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema“. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebaja isikuga ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega: kriminaalmenetlus kaebaja suhtes lõpetati kohaldades KrMS § 202 lg-t 7 (avaliku menetlushuvi puudumise korral selle tõttu et tema süü ei olnud suur), kaebajale määratud kohustus (tasuda riigituludesse 1000 eurot) on täidetud. Relvaloa kehtetuks tunnistamine rikub ka kaebaja põhiõigusi. RelvS § 28 lg 1 p 4 kohaselt võib isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitseks. Samuti PS § 19 kohaselt igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Vaba eneseteostuse viisiks on ka jahipidamine. Relvaga saab jahti pidada üksnes relvaloa olemasolul. Kaebaja on Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) liige alates 1983.a-st. Kaebaja kaotas relvalubade kehtetuks tunnistamisega õiguse võtta relvaga osa jahipidamisest ja kasutada tulirelva enesekaitse eesmärgil turvalisuse tagamiseks. Samuti rikub see tema omandiõigust, kuna relvalubade kehtetuks tunnistamisega kohustati ta enda omanduses olevaid tulirelvi võõrandama. Vaide esitaja arvamusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole konkreetsel juhul vajalik.

ohtlikkusest ning tagajärgedest. Kaebaja selgitused on osas, mis puudutab tarbitud alkoholi kogust (jõi vaid klaasi veini) vastuolulised kaebaja käitumisega (avalikus kohas alkoholi tarbinuna kirves käes käimine olukorras, kus eelnevalt oli toimunud noorte seltskonna ja kaebaja vahel verbaalne konflikt). Ka pelgalt kirve kui külmrelva kandmine avalikult nähtavalt võib tekitada inimestes paanikat ja hirmu, seda enam, kui liikumine on sihitu. 4.2 Vastustaja leiab, et asjaolu, et kaebajal ei ole relva ja laskemoona hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud õigusrikkumisi, ei välista, et kaebaja relvaomanikuna ei ole ohtlik endale, teistele ja/või avalikkusele. Kahtlemata on alkoholi tarbimine üks negatiivsetest asjaoludest, mis mõjutab kaebaja usaldusväärsust, sest alkoholi tarbides ei saa välistada kaebaja ettearvamatut käitumist, sh relva käitlemisel. Ka asjaolu, et kaebaja on alates 1983.a-st jahimees ja relvaomanik, ei välista, et kaebaja iseloom ja tegevused ajas ei muutu, sh arvestades alkoholi tarbimist ning et kaebaja edaspidine käitumine ei too kaasa ohtlikke tagajärgi. Eluliselt on usutav, et kui kaebaja on olnud järjepidev alkoholi tarbija, siis tema reaktsioonid ja võimed, iseloom ajas muutuvad. Põhjusel, et ohu hindamisel on tegemist prognoosotsustusega, ei vasta tõele kaebaja väide vastustaja vääroletuse kohta selles, et kaebaja puhul ei saa olla kindel, et mõne järgmise konflikti käigus, kui ta on tarvitanud alkoholi, ei võiks ta haarata ka tulirelva järele, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema. Relvaloa omaja hoolsuskohustus peab muu hulgas tagama selle, et relva omanik suudab adekvaatselt reageerida võimalikele temast sõltumatutele halbadele asjaoludele, kuid alkoholijoobes isiku puhul ei ole võimalik eeldada adekvaatset olukorra hindamist ja käitumist või reageerimist. 4.3 Kaebaja leiab, et kuna kriminaalmenetlus kaebaja suhtes lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, et tema süü ei olnud suur ning määratud kohustuse on kaebaja täitnud, siis nimetatust tulenevalt ei ole vastustaja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust tehes arvestanud kaebaja isikuga ja kahtlustuse sisuks olevate asjaoludega. Vastustaja selgitab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses ei anna vastustaja kaebaja tegudele karistusõiguslikku hinnangut ehk ei anna hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes, vaid selgitab kaebaja tegude kaudu välja kaebajale iseloomulikud käitumisjooned, -mustri, kaebajale loomuomase käitumise, mille järgi on võimalik hinnata, kas kaebaja on sobilik relva kandma, kas kaebajast võib lähtuda oht nii kaebajale endale kui ka teiste isikute turvalisusele, kas kaebaja on piisavalt usaldusväärne. 4.4 Asjaolu, et kaebajat iseloomustatakse elu- ja töökohas positiivselt, et ta on hea töötaja või hea naaber, ei kaalu ülesse avalikku huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on tulenevalt alkoholi tarbimisest oma käitumisega hoolimatud ja ohtlikud, st avalik huvi, teiste inimeste turvalisus ja tervis kaaluva üles kaebaja huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise vastu. Eluliselt on usutav, et töö juures kaebaja alkoholi ei tarbi, kuid vabal ajal ei ole välistatud kaebaja puhul alkoholi tarbimine määral, kus kaebaja ei ole suuteline enda tegusid adekvaatselt hindama. Alkoholi tarbides võib kaebaja olla ettearvamatu ja temast võib lähtuda potentsiaalne oht tulirelva väärkasutamiseks. Kaebajat positiivses valguses näitavad iseloomustused ei ole piisavad, lükkamaks ümber kahtlusi kaebaja usaldusväärsuses. 4.5 Kaebaja väidete kohaselt on ta EJS liige alates 1983 aastast. Vastustaja tegi 17.12.2021 päringu EJS e-posti aadressil [email protected] kaebaja kuulumise kohta

jahiseltsi ning sai vastuseks, et EJS andmebaasi alusel ei kuulu kaebaja ühtegi jahiseltsi. Kuigi vastustaja on menetluses kogunud nimetatud tõendi ja kaebaja on kohtusse esitanud tõendi, millega ta soovib kinnitada EJS kuulumist, siis vastustaja selgitab, et kaebaja poolt esitatud jahitunnistus, mis on välja antud Harjumaa Metsaameti poolt 2000 aastal ning milline sisaldab kehtivust kuni 05.03.2025 ja templit „Eesti Jahimeeste Selts“, tõendab vaid jahitunnistuse kehtivust, mitte EJS liikmeks olekut. Jahirelva omamise üks eeldustest on kehtiva jahitunnistuse olemasolu. Vastustaja ei saa välistada, et ainuüksi see on põhjuseks, miks kaebaja jahitunnistust pikendab. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta jahil osaleb. 4.6 Pikaaegne relvaomanik, nagu seda on kaebaja, peab oma käitumises olema eriti hoolikas ja vastutustundlik ning tundma hästi RelvS nõudeid. Selline isik peaks aru saama, et pannes toime teo, millega ta võib ohustada enda ja teiste isikute elu, tervist või turvalisust, võib ta kaotada õiguse tulirelva käsitseda ning tegeleda sh jahipidamisega. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole kaebaja õiguste intensiivne riive, kuna kaebajal on võimalik ka juhul, kui kaebaja kuuluks jahiseltsi, võtta osa aktiivsest tegevusest ka ilma relvata. Kaebaja ei ole relva omamise õigust lõplikult kaotanud. Kui kaebaja korrigeerib oma käitumist ja on edaspidi õiguskuulekas, ei saa vastustaja uue loa väljastamisest keelduda vaid viitega oma 06.01.2022 otsusele. 4.7 06.01.2022 otsuse nr 4.2-1/2930-2 puhul on tegemist potentsiaalselt kaebajast tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Kaebaja ei ole näidanud, et tema huvi jahipidamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 1) või enda või oma vara turvalisuse tagamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 3) oleks eriliselt kaalukad. Vastustaja, kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust kasutada relva turvalisuse tagamiseks ja teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, leiab, et viimati nimetatud hüvede kaitsmise vajadus on kaebaja õigustest kaalukam. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei piira kaebaja vaba eneseteostuse õigust lõplikult, vaid see on ajutine meede, mille üheks eesmärgiks on suunata kaebaja (relvaomanik) õiguskuulekale käitumisele, hoidmaks ära süütegude toimepanemist tulevikus.