Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 21.12.2022, Tartu 3-21-608 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.01.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 ja 08.03.2021. a vaideotsuse nr 15.33.6/11 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 10.12.2021. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X, esindaja Jüri Sakkart Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad nr 2-7 ja tagastada lisad nr 1 ja 8.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.12.2021. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 21.12.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.01.2021. a otsusega nr 15.3-3.4/794-2 X (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL25S992515 kehtetuks alates 03.01.2021; tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel ja kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse kohaselt lähtus kaebajast tegelik ja piisavalt tõsine oht
avalikule korrale. Kaebajat on korduvalt karistatud esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, samuti on teda karistatud mitmekümne väärteo toimepanemise eest. Isikul on vähene võime käituda õiguskuulekalt, mida kinnitab ka asjaolu, et ta ei järginud käitumiskontrolli nõudeid, mille tõttu pöörati karistus kriminaalasjas nr 1-19-4939 täitmisele. Senine käitumine kinnitas, et oht uute sarnaste süütegude toimepanemiseks on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebaja käitles suures koguses narkootikume ja juhtis korduvalt joobeseisundis sõidukit, samuti pani toime vägivallaga avaliku korra vastaseid ja varavastaseid süütegusid. Õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel olid lühikesed. Riskifaktoriks tegude toimepanemisel on narkootikumide ja alkoholi tarvitamine. Isik ei suutnud täita käitumiskontrolli nõudeid ja jätkas narkootikumide tarvitamist. Senine tegevus sõltuvusprobleemide ületamisel on vähene, valmisolek tarvitamisharjumuste muutmiseks on madal. Väljakujunenud käitumismustrit ning kaebaja senist eluteed ja käitumist (sh sõltuvusprobleemidest tingitud teod) arvestades puudus PPA-l veendumus, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt teiste isikute õigushüvesid kahjustamata riigis elada. PPA võttis vaidlustatud otsuses arvesse välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja isikuga seotud ohte, samuti välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalasele ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Avaliku korra kaitsmiseks ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks oli vajalik pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada, teha isikule koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu. Riive isiku era- ja perekonnaelule on proportsionaalne. Kuigi isik on elanud kogu elu Eestis, on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikuga ning antud juhul kaalus avalik huvi eelnimetatud otsustuste tegemiseks kaebaja erahuvi üles.
2.Vastustaja jättis 08.03.2021. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/11 kaebaja vaide eelnimetatud otsusele rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus PPA 03.01.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 ja 08.03.2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/11 tühistada. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.Vastustaja ei ole piisavalt arvestanud kaebajat iseloomustavate asjaoludega. Vastustajal oli võimalik teha kaebajale ka seadustamisettekirjutus või võimaldada taotleda tähtajalist elamisluba. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks neid tegevusi kaalunud. Samuti ei ole vastustaja kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist ning on teinud kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse.
3.2.Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule ei ole piisavalt tõsine ja reaalne. Vastustaja ohuhinnang tugineb peaasjalikult kaebaja karistatuse faktile. Vastustaja on tuginenud muuhulgas narkootikumidega seotud süüteo toimepanemisele, kuid ei ole piisavalt analüüsinud selle asjaolusid. Samuti ei ole vastustaja arvestanud kaebajale määratud karistuste raskust, mis olid karistuse alammäära lähedased, ka osad väärteokaristused jäid sanktsiooni alammäära lähedale.
3.3.Kaebaja jäi lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas nõuetekohaselt ära kuulamata. Vastustaja saatis kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise teatise ja märkis, et sellega võib kaasneda ka lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Seejuures ei selgitatud kaebajale võimaliku lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguslikke tagajärgi.
3.4.Otsus sisaldab vasturääkivusi ja on seetõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 sätestatuga vastuolus. Vastustaja märkis otsuse p-s 23, et otsuse tegemise ajal elasid kaebaja ema ja isa Eestis, kuid viitega EIK art-le 8 leidis, et menetluses ei saa vanemaid käsitada perekonnana. Samas leidis vastustaja, et riive kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatusele on
proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitsmiseks. Ka vaidlustatud otsuse p-s 25 möönab vastustaja riivet, kuid leiab, et riive perekonnaelule ei kaalu üles riigis viibivate inimeste õigushüvede ning õiguskorra kaitsemise vajadust.
4.Tartu Halduskohus jättis 10.12.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
4.1.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust tuleb tõlgendada direktiivi 2003/2019 art 12 lg-t 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (RKHK otsused asjades nr 3-18-89 ja nr 3-17-1545). Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja/või tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
4.2.Olukorras, kus pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, peab tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 kaaluma välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Kuna vaidlustatud otsusega tehti kaebajale ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu, siis pidi PPA lisaks tuvastama, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik (tõenäoline) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus).
4.3.PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh katseajal, ja käitumine väljaspool vanglat ja karistuse kandmise ajal kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Kohtu hinnangul on PPA järginud vaidlustatud otsuse tegemisel kohtupraktikast tulenevaid tingimusi ning analüüsinud asjakohaseid asjaolusid. Kohus nõustus PPA kaalutlustega ega pidanud vajalikuks PPA otsuse põhjendusi detailselt oma otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).
4.4.Ohu hindamine on prognoosotsus, milles asjakohastele asjaoludele antava objektiivse hinnangu alusel võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik toime panna sarnase õigusrikkumise. Hinnangu andmiseks tuleb analüüsida toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. PPA arvestas põhjendatult sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud ning karistatud reaalse vanglakaristusega. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja nr 3-17-1545).
4.5.Kohus möönis, et vastustaja on joonealuses viites nr 12 teinud vea ning märkinud selles teise isiku nime, kuid nimetatud eksimus ei võimalda asuda seisukohale, et vastustaja kogu otsus oleks varasema sarnase otsuse teksti koopia ning et kaebajat iseloomustavaid asjaolusid pole nõuetekohaselt hinnatud. Vastustaja on toonud vaidlustatud otsuses välja kaebaja varasemate süütegude ja määratud karistuste kronoloogia, hinnanud kaebaja poolt toime pandud süütegude laadi ja määratud karistuste määra, samuti süütegude korduvust ja nendest lähtuva ohu suurust. Vaidlustatud otsus on detailne ning selles ei ole piirdutud üksnes kaebaja poolt toime pandud süütegude mehhaanilise esitamisega, vaid vastustaja on kontrollinud ja analüüsinud ohu ja selle suuruse hindamisel asjakohaseid asjaolusid.
4.6.Vaidlustatud otsuses on vastustaja põhjendatult arvestanud ja hinnanud kaebaja toimepandud süütegusid ning analüüsinud neid kogumis, arvestades sarnaste rikkumiste toimepanemise tõenäosust isiku vanglast vabanedes ning seeläbi ohtu avalikule korrale. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur, nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-16-2123, p 12 ja asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2). Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ja narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (RKHK otsus haldusasjas nr 3-17-1545, p 27).
4.7.PPA ei piirdunud vaidlustatud otsuses üksnes kaebaja süüteos süüdimõistmise faktile tuginemisega, vaid on hinnanud ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning varasemalt, samuti hinnanud ohu tõenäosust tulevikus. PPA otsuses on analüüsitud, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv. PPA võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (sh narkootikumide suures koguses käitlemine). Kaebaja on senise elu jooksul korduvalt toime pannud süütegusid (nii esimese kui teise astme kuritegusid ning ka arvukalt väärtegusid), sh katseajal, ning kandnud mitmel korral reaalset vanglakaristust. Kaebaja viibis ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal vanglas. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja eluviisi iseloomustab pidev süütegude toimepanemine, mis aja jooksul on muutunud retsidiivsemaks, sh on lisandunud ka vägivaldsuse element. Kaebajat on karistatud ka narkootikumide suures ulatuses käitlemise eest. Põhjendatult on vastustaja tuginenud asjaolule, et varasem katseajal uue kuriteo toimepanemine, samuti kaebaja senine motivatsioon käitumiskontrolli nõuete täitmisel ei kinnita, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks marginaalne. Kaebaja on toime pannud kuriteo ka ajal, mil ta kandis juba varem kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistust, samuti on kuritegude toimepanemist oluliselt mõjutanud sõltuvusprobleemid (narkootikumid). Senine tegevus sõltuvustest vabanemiseks ei ole olnud kuigi edukas, sest vabaduses kaebajal rehabilitatsioonikeskuses ravikuuri läbimine ebaõnnestus. Kaebaja kannab praegu vanglas karistust just seetõttu, et rikkus käitumiskontrolli nõudeid, st ei läbinud nõuetekohaselt ravikuuri sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses ega järginud üldkasuliku töö tundide ajakava, mistõttu pöörati Harju Maakohtu 12.03.2020. a määrusega nr 1-19-4939 kaebajale mõistetud ja osaliselt ära kandmata karistus (vangistus 1 aasta 8 kuud 28 päeva) täitmisele. Nimetatud asjaolu ei suurenda veendumust, et kaebaja suudaks vanglast vabanedes tõsikindlalt hoiduda uute sarnaste kuritegude toimepanemisest. Katseajal uue kuriteo toimepanemine ning samuti asjaolu, et kaebaja ei suutnud käitumiskontrolli nõudeid täita, mis päädis ära kandmata karistuse täitmisele pööramise, viitab, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Samuti iseloomustab kaebaja senine väheedukas tegelemine oma sõltuvusprobleemidega tema suhtumist ja kontrollivõimet oma tegevuste üle.
4.8.Kohus ei nõustunud kaebajaga, et karistuse määrasid pole vastustaja otsuses piisavalt käsitlenud. PPA on põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui ka vastuses kaebusele välja toonud,
et karistuse määramisel on arvestatud muu hulgas sellega, et asjad vaadati läbi kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatükis reguleeritud lihtmenetlustes, mille tulemusena vähendati karistuse pikkust või arvestati karistuse määramisel läbivaatamise vormile omaseid asjaolusid (lühimenetlus, kokkuleppemenetlus). Vastustaja on otsuses võtnud arvesse, et kaebajale määratud kriminaalkaristustest on osad määratud lühimenetluses, mistõttu põhikaristust vähendati ühe kolmandiku võrra. Vaidlustatud otsuses välja toodud karistusandmed ei anna kogumis hinnates alust määratleda kaebaja tegusid ja kohaldatud karistusmäärasid sedavõrd leebena, et ohu tõenäosus ja tõsidus tuleks kvalifitseerida väheseks. Oluline on siinjuures rõhutada, et süütegude toimepanemise korduvus on oluline asjaolu ohu hindamisel, sest see võimaldab prognoosida kaebaja võimalikku käitumist tulevikus.
4.9.PPA kaalus vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt lisaks kaebaja süütegudele ka kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid. Vastustaja on otsuses arvestanud karistusandmete kõrval ka muude kaebajat iseloomustavate asjaoludega, sh tema poolt läbitud sotsiaalprogrammide, omandatud eriala ja tööhõivega vanglas, samuti käitumisega vanglas nii viimase karistuse kandmisel kui ka varasemalt ning vabaduses viibides kaebaja tegevust iseloomustanud teabega. Vastustaja ei ole asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud vigu, mis oleksid tinginud ebaõige kaalutlusõiguse kasutamise või meelevaldsete järelduste tegemise. Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja senist pikaajalist süütegude toimepanemise praktikat ning sõltuvusprobleemidega vähest tegelemist arvestades ei ole alust eeldada, et kaebaja oma juurdunud elustiili lähitulevikus muudaks. Kaebajale on varasemalt korduvalt antud võimalus oma käitumist muuta (osa karistusi määrati tingimisi ja rakendati erinevaid kontrollinõudeid, mida kaebaja siiski ei suutnud nõuetekohaselt järgida), kuid kaebaja ei ole antud võimalusi suutnud kasutada. Kaebaja senine elukäik ning üsna vähene motivatsioon sõltuvusravi saamiseks ei veena, et oht sarnaste süütegude toimepanekuks tulevikus oleks väike või et nendega kaasnevad kahjulikud tagajärjed oleksid väheolulised.
4.10.Vaidlustatud otsuses kajastatud vangla iseloomustusest nähtuvalt on kaebaja viimast karistust kandes teinud samme sõltuvusprobleemide ületamiseks ning viimase karistuse kandmise ajal ei ole kaebajat vanglas distsiplinaarkorras karistatud ja tema käitumisele vanglas samuti märkimisväärseid etteheiteid ei esinenud, kuid senine elutee, süütegude toimepanemise asjaolud ning neid mõjutanud faktorid (probleemid sõltuvustega ning väljaspool vanglat esinenud vähene huvi nendega tegelemiseks) ei võimalda pidada riski, et kaebaja jätkab tema senist kuritegeliku eluviisi viljelemist, vähetõenäoliseks. Oluline on ka asjaolu, et kaebaja tahe käitumiskontrolli nõuete täitmisel ning narkootiliste ainete tarvitamisest hoidumisel ja sõltuvuse ravimisel oli enne viimase karistuse kandmist vähene.
4.11.Ohu hindamisel on oluline arvesse võtta, kuidas isik on käitunud vanglas ka varasemal perioodil, mitte ainuüksi viimase karistuse kandmise ajal. Samuti iseloomustab kaebaja käitumismustrit oluliselt see, kuidas ta järgis käitumiskontrolli nõudeid ja muid kohustusi vabaduses viibides. Vastustaja on põhjendatult tuginetud kaebaja senist elukäiku iseloomustavatele asjaoludele, sh vangla iseloomustusele, milles on ühe murekohana ja süütegude toimepanemist paljuski tingiva asjaoluna viidatud narkootikumide tarvitamisele, millest vabanemiseks on kaebajal seni märkimisväärne motivatsioon puudunud. Olenemata ravi saamisest ja sõltuvusprobleemidest vabanemiseks erinevate programmide läbimisest on vangla hinnangul kaebaja motivatsioon narkootiliste ainete tarvitamisharjumuste muutmiseks jätkuvalt madal. Seda järeldust ümberlükkavaid asjaolusid ja tõendeid ei ole kaebaja suutnud esitada. Oht on piisavalt tõsine, sest narkokuriteod või narkootikumide tarbimisest tingitud muud võimalikud kuriteod ei ole kahjuliku tagajärje osas marginaalsed. Kaebaja senist eluteed iseloomustavad asjaolud, sh kontrollinõuete kesine täitmine, kinnitavad veenvalt, et kaebaja motivatsioon õiguskuuleka käitumise saavutamiseks ning enda sõltuvusprobleemide ületamiseks ei ole seni olnud kuigi kõrge, mistõttu on uute sarnaste süütegude toimepanemine kohtu hinnangul tõenäoline ka tulevikus. Puuduvad veenvad tõendid, mis võimaldaks asuda
seisukohale, et uute sarnaste süütegude toimepanemise risk oleks vanglas karistust kandes oluliselt vähenenud. Ainuüksi kaebaja seisukoht, et ta on oma järeldused teinud ning on motiveeritud vanglast vabanedes oma käitumist muutma ja uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei ole PPA järelduse ümberlükkamiseks piisav. Kaebaja senine käitumine viitab enam sellele, et vanglast vabanedes võib ta varasemat elustiili edasi viljeleda.
4.12.Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega, et PPA arvestas küll eelmise karistuse kandmist iseloomustavate asjaoludega, kuid ei ole viimase karistuse kandmist iseloomustavate asjaoludega nõuetekohaselt arvestanud. Vaidlustatud otsuse punktist 21 nähtub selgelt, et PPA võttis arvesse vangla iseloomustuse, milles on käsitletud ka kaebaja käitumist viimase karistuse kandmise ajal, sh läbitud sotsiaalprogramme ning asjaolu, et kaebaja käitumine praeguse vangistuse ajal on olnud negatiivsete intsidentideta (vt vaidlustatud otsuse lk 16). PPA asus põhjendatult seisukohale, et need positiivsed arengud ei anna siiski alust pidada asjaolusid kogumis hinnates kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja selle tegelikkust ning tõsidust madalana. Kaebaja karistamine varasema karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras on välja toodud seega üksnes ühe asjaoluna, mis iseloomustab kaebaja käitumist. Pealegi ei nähtu PPA otsusest, et vastustaja oleks ohu tegelikkust ja tõsidust hinnates andnud sellele ajaolule kaaluka rolli.
4.13.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada ka otsuste tagajärgedega kaebaja perekonnaja eraelule. Kaebajal ei ole Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid (abikaasa, alaealine laps). PPA on vaidlustatud otsuse punktis 23 põhjendatult leidnud, et kuigi kaebaja on sündinud Eestis ja elanud siin pikka aega ning Eestis elavad õiguslikul alusel tema vanemad (isa nüüdseks surnud), kes ei ole Eesti kodanikud, ei kaalu need asjaolud üles kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaebaja ja tema lähisugulaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kuigi kaebaja ema tervislik seisund ei ole hea, ei esine tal siiski sellist abivajadust, mida vaid kaebaja täita saaks. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma vanemaid aidata. Seega ei ole kaebaja suhe vanematega käsitletav perekonnana VMS mõttes. Kaebaja emakeel on vene keel, tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema vanust arvestades ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Samuti on PPA otsuse tegemisel põhjendatult asunud seisukohale, et kuna kaebaja lähisugulastel on Vene Föderatsiooni kodakondsus, siis võimaldab see neil lihtsamini kaebajat Venemaal külastada. Kaebajal on võimalik suhelda lähisugulastega ka telefoni ja kirja teel. Puudub alus kahelda, et kaebajal on võimalik vajadusel saada Vene Föderatsioonis vajalikku ravi kui tema terviseseisund seda eeldab.
4.14.Kahtlematult riivatakse vaidlustatud otsusega kaebaja eraelu põhiõigust, sest kaebaja on kogu elu elanud Eestis ja tal on siin tihedad sidemed. Teisalt ei saa mööda vaadata ka tema senisest elukäigust ja sellest tulenevast tegelikust ja piisavalt tõsisest ohust avalikule korrale. PPA on vaidlustatud otsuse punktis 23 detailselt käsitlenud riivet kaebaja eraelule ja jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul kaalub ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitsmise vajadus kaebaja eraelu riive ülesse. Kohus möönis, et vastustaja on ekslikult vaidlustatud otsuse punkti 23 kokkuvõtvas lauses (otsuse lk 21) ja punktis 25 hõlmanud eeltoodud järelduse ka perekonnaelu riivega. Kuna riivet perekonnaelule ei esinenud, siis ei olnud selles osas vaja analüüsida, kas avalik huvi kaaluks riive olemasolul selle üle. See eksimus ei tingi siiski otsuse tühistamist, sest PPA on lõppastmes jõudnud õigele järeldusele. PPA võttis vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse VMS § 241 lg-s 3 sätestatud tingimusi ning analüüsis neid piisavalt määral. PPA arvestas sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamise kaalumisel nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust. Kuna kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine ning kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õigustatud, mistõttu isikul puudus seaduslik alus Eesti Vabariigis
viibimiseks, siis olid sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise alused (VSS § 7 lg 1 ja 2 ning § 72 lg 2 p 4) täidetud. Kaebaja hinnangul on vastustaja teinud kaalumisvea, kui ei võimaldanud kaebajal esmalt taotleda tähtajalist elamisluba ning tema suhtes ei kaalutud ka seadustamisettekirjutuse tegemist. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Olukorras, kus vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale, ei ole eelnimetatud meetme kohaldamiseks vajadust. Nimetatud meetmed on asjakohased siis, kui isikust lähtuv oht avalikule korrale küll esineb, kuid see pole kas tegelik või siis piisavalt tõsine. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kaebaja seisukoht, et oleks tulnud kaaluda vabatahtliku lahkumise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemist ning koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe täita, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vastustaja on põhjendanud, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale õigustab vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist. Uute süütegude toimepanemise välistamiseks on koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendanud ning eesmärgipärane.
4.15.Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides on kohtul kohustus arvestada, kas kohtumenetluse ajal on toimunud olulisi muutusi asjaoludes, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis näitaksid, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht on praeguseks ära langenud või tema väljasaatmine Eestist on muul põhjusel muutunud lubamatuks. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebaja ema tervislik seisund on aastaid olnud sarnane. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist toimunud mõningad muutused ei ole sedavõrd kaalukad, et tingiks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasuse. Ka vanglakaristust kandes ei saanud kaebaja enda ema eest hoolitsemises otseselt osaleda ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et see oleks kaebaja ema hakkamasaamist oluliselt mõjutanud. Seetõttu ei mõjuta ka muutunud asjaolud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust. Miski ei kinnita, et muutunud asjaolud tingiksid lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ebaproportsionaalsuse ja nende tühistamise vajaduse.
4.16.Vaidlustatud otsusega kehtestati kaebajale VSS § 7 lg 1 ja § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeld kestusega kolm aastat alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 võimaldab kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades sissesõidukeeldu kohaldada ka lühemaks ajaks. PPA ei kohaldanud maksimaalset sissesõidukeelu pikkust, vaid pidas asjaolusid kogumis arvestades põhjendatuks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks ehk 3 aastaks. Sissesõidukeelu pikkuse kehtestamisel on vastustaja seega teostanud kaalutlusõigust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et 3-aastane sissesõidukeeld oleks kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale arvestades ebaproportsionaalselt pikk.
4.17.Seoses lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega on kaebaja seadnud kahtluse alla lisaks selle, kas PPA kuulas ta nõuetekohaselt ära. Kohus nõustus vastustajaga, et kuna kaebajale saadetud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamise teatises oli ka selgitus, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ning PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, siis oli kaebajal võimalik ka nendes küsimustes oma seisukoht kujundada ja vastustajat nendest teavitada. Pealegi nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja on vähemalt väljasaatmise osas oma seisukoha PPA-le ka esitanud. Seega ei ole vastustaja kaebaja ärakuulamisõigust HMS § 40 tähenduses rikkunud.
Lisaks ei ole kaebaja kaebuses esile toonud selliseid olulisi asjaolusid, mida PPA vaidlustatud otsuses analüüsinud ei ole või mis otsust oluliselt mõjutaks. Kohus pidas siiski vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et menetluse algatamise teatises tuleks arvamuse ja vastuväidete esitamise õiguse osas selgemalt väljendada, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse raames ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise võimaluse korral antakse puudutatud isikule tähtaeg vastuse esitamiseks kõigi nimetatud otsustuste osas.
4.18.Eelnevast tulenevalt oli halduskohus seisukohal, et PPA otsus on õiguspärane, mistõttu ei esine aluseid ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja tühistas ka Tartu Halduskohtu 30.11.2021. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi kaebuses esitatu juurde ja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
5.1.Halduskohus on õigesti ja piisavalt tuvastanud faktilisi asjaolusid, kuid tegi nende põhjal ekslikud järeldused, mis viisid ebaõige otsuse tegemiseni.
5.2.Piisavalt tõsise ja tegeliku ohu tuvastamisel pidi vastustaja näitama, milles seisneb kaebajast tulenev oht, andma hinnangu selle tõsidusele ning seejärel sellele, milline on antud ohu realiseerimise tõenäosus. Kuigi kohtupraktikast tuleneb, et ohu tõsidusele viitavad nt isiku poolt toime pandud esimese astme kuriteod (eelkõige uimastikuriteod) ja/või teo toimepanemise korduvus, on seejuures on ilmne, et reaalse ohu tuvastamisel tuleb lähtuda eelkõige isikuga seotud subjektiivsetest asjaoludest. Avaliku korra reaalse ohustamise põhiteguriks on risk. Kaebajast tuleneva reaalse ohu tõendamisel on vastustaja suures osas keskendunud toime pandud kuritegudele ehk objektiivsetele asjaoludele. Lisaks sellele, on vastustaja võtnud arvesse kaebaja isikut iseloomustava põhinäitajana narkosõltuvust.
5.3.Nii vastustaja vaidlusalusest otsusest kui ka kaevatavast kohtuotsusest võib teha järelduse, et enne viimast vangistust kaebaja ei suutnud täita käitumiskontrolli nõudeid ja jätkas narkootikumide tarvitamist, tema tegevus sõltuvusprobleemide ületamisel oli vähene ja valmisolek tarvitamisharjumuste muutmiseks madal ning kaebajat karistati eelmise vangistuse ajal distsiplinaarkorras. Viimase vangistuse ajal on kaebaja aga teinud samme sõltuvusprobleemide ületamiseks, teda ei ole distsiplinaarkorras karistatud ning tema käitumisele vanglas märkimisväärseid etteheiteid ei esinenud. Kaebaja hinnangul viitab eeltoodu sellele, et temast tulenevad riskid on ilmselgelt taandunud või vähemalt vähenenud. Sellest tulenevalt, jääb arusaamatuks, mille alusel vastustaja hindas kaebajast tulenevat ohtu jätkuvalt reaalseks ning milliste asjaolude põhjal kohus vastustajaga nõustus.
5.4.Kaevatavas otsuses on kohus tunnistanud, et menetluse algatamise teatise sõnastus ei olnud kõige õnnestunum. Kohtu hinnangul ei pruukinud kaebaja selgelt mõista, et võib arvamuse esitada kõigi kolme võimaliku otsustuse kohta, mitte üksnes elamisluba puudutavas osas. Kaebaja märgib, et ta esitas PPA-le seisukoha võimaliku väljasaatmise kui sellise, mitte lahkumisettekirjutuse osas. Sellest tulenevalt tunnistas kohus küll kaebaja ärakuulamata jätmist nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu osas, kuid leidis üllatuslikult, et see ei anna alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.
5.5.Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust hindab halduskohus kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Pärast halduskohtu otsust on toimunud järgmised sündmused: kaebaja vabanes vanglast 10.12.2021; vastustaja taotles kaebaja kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, kuid Tartu Halduskohtu määrusega asjas nr 3-2l-2864 jäeti taotlus rahuldamata; 10.12.2021 tegi vastustaja otsuse kaebaja suhtes järelevalvemeetmete
kohaldamiseks; 20.12.2021 esitas kaebaja vastustajale elamisloa taotluse nr 1056534709, mille menetlemine on pooleli.5.6. Kaebaja hinnangul võimaldavad muutunud asjaolud rääkida riskide veelgi suuremast taandumisest või lausa ära langemisest. Kaebaja väljasaatmisel on üksainuke eesmärk – tema eraldamine ühiskonnast. Sama eesmärk on ka kinnipidamisel ja kinnipidamiskeskusesse paigutamisel. Kuna vastustaja ei ole asjas nr 3-2l-2864 tehtud Tartu Halduskohtu määrust vaidlustanud, siis ta nõustus sisuliselt kaebaja ühiskonnast eraldamata jätmisega. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja niivõrd ohtlik ühiskonnale, kui seda väidetakse vaidlusaluses PPA otsuses. Samuti on viimase vangistuse ajal tema käitumine olnud laitmatu, kaebaja viibib vabaduses ning elab ema juures, kes vajab kõrvalist abi, kaebaja täidab kontrollnõudeid ning on liitunud Tervise Arengu Instituudi ja Põhja Prefektuuri programmiga SÜTIK, mille kaudu määratud tugiisik toetab programmis osalejat narkootikumide tarvitamisest tekkinud probleemide lahendamisel. Eeltoodu põhjal leiab kaebaja, et hetkeseisuga ei esine ühtegi väljasaatmise alust.
6.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlustatud PPA otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja leidis, et kohtu otsus on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, kohus on selgitanud põhjalikult välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud kogumis neile õige hinnangu. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel on kohus välja selgitanud need asjaolud, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis mõjutavad isikust lähtuva ohu määra. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest sellise lävendini, mis ei võimalda pidada isiku väljasaatmist proportsionaalseks ja õiguspäraseks. Vastustajale jäi arusaamatuks apellatsioonkaebuses toodu, et halduskohus esitas haldusakti õiguspärasuse hindamisel üllatuslikke seisukohti. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu järeldustega, ei tähenda, et kohus oleks jätnud oluliste tõenditega arvestamata või teinud ebaõige otsuse.
6.1.Vastustaja ei nõustunud kaebaja väitega, et PPA ei ole vaidlusaluses haldusaktis piisavalt tõsise ja tegeliku ohu tuvastamisel sisuliselt näidanud, milles kaebajast tulenev oht seisneb. Kaebajast tuleneva tegeliku ohu hinnangu analüüsi prognoostulemiks on tõenäosus ning piisavalt tõsise ohu tulemiks kahjuliku tagajärje olulisus. Apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, milliseid konkreetseid kaalutlusvigu on vaidlusaluses haldusaktis tegeliku ja piisavalt tõsise ohu hindamisel tehtud. Vaidlusaluses otsuses on kaebajast tulenev tegelik ja piisavalt tõsine ohuanalüüs esitatud ning ka halduskohus on oma otsuses õiguspäraselt leidnud, et PPA järgis kehtestatud tingimusi, analüüsis asjakohaseid asjaolusid ning esitas detailsed põhistused. Kaebaja heitis ette, et PPA on võtnud arvesse kaebaja isikut iseloomustava põhinäitajana narkosõltuvust. Vastustaja hinnangul annavad narkootikumide tarvitamise keelu ning seega ka kontrollnõuete rikkumine märku, et kaebaja võib olla jätkuvalt ohtlik avalikule korrale. Samuti hindas vastustaja kaebaja käitumist vanglas nii viimase kui ka varasema vangistuse ajal. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses viidanud asjaolule, et eelmise vangistuse ajal karistati kaebajat distsiplinaarkorras. Samuti on vaidlusaluses PPA otsuses kaalutud kaebaja isikust tulenevaid muid asjaolusid, sh tema poolt läbitud sotsiaalprogramme ja omandatud eriala, on arvestatud kaebaja tööhõivega vanglas ja käitumisega vanglas nii viimase karistuse kandmise ajal kui ka varasemal perioodil. Samuti arvestas PPA kaebaja vabaduses viibimist iseloomustanud teabega. Analüüsiti nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning positiivne oli asjaolu, et viimas vangistuse ajal kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused, kuid kaebajast tuleneva ohu puhul on oluline tema käitumine kogumis.
6.2.Haldusotsuses on struktureeritult tuvastatud esmalt kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja seejärel tuvastanud, kas isikust lähtuv oht on tegelik ning kas oht on piisavalt tõsine. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisnes selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest
normidest ja on rikkunud põhiseaduslikku korda, kahjustades sellega riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Põhjendatult arvestas PPA sellega, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaalkorras esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, kusjuures vanglakaristus on kaebajale määratud neljal korral. Kuritegudega on kaebaja loonud tegeliku ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud narkootikumide suures koguses omandamises ja valdamises, vägivallaga avaliku korra raskes rikkumises, kannatanute vallasvara äravõtmises, neile materiaalse kahju tekitamises ja korduvalt narkojoobeseisundis mootorsõiduki juhtimises. Vastustaja rõhutas, et kaebajat iseloomustab järjepidevpidev kuritegelik käitumine, millele on lisandunud vägivaldsus. Ka varasemad reaalsed vanglakaristused ei ole kaebajat suunanud õiguskuulekale teele. Kaebaja kuritegeliku karjääri jätkamise tõenäosust kinnitab toimepandud süütegude dünaamika ning asjaolu, et õigusrikkumiste vahel olid vaid mõne aasta pikkused õiguskuulekad perioodid.
6.3.Vastustajale jäi selgusetuks kaebaja seisukoht, et kaebaja esitas arvamusi ja vastuväiteid väljasaatmise kohta, kuid lahkumisettekirjutuse osas kaebaja arvamusi ja vastuväiteid esitanud ei ole. PPA lisas täiendavalt menetlusosalisele teavituse lõppu kaebaja emakeelse (vene keelse) tõlke. Seega oli kaebajale arusaadav, mille kohta arvamusi ja vastuväiteid esitada. Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja poolt esitatud arvamused ja vastuväited hõlmavad üheselt arusaadavaid seisukohti tema kodakondsusjärgsesse riiki saatmise/lahkumise kohta. Ebaõige on seisukoht, et kaebaja jäeti ära kuulamata sissesõidukeelu osas, sest analoogselt väljasaatmise kohta arvamuste avaldamise võimalusele, oli kaebajal võimalus esitada vastuväiteid ka sissesõidukeelu võimaliku kohaldamise kohta.
6.4.Kaebaja heitis PPA-le ette, et haldusasjas nr 3-2l-2864 tehtud kohtumäärust ei ole PPA vaidlustanud, millest tulenevalt järeldas kaebaja, et ta ei olegi ühiskonnale väga ohtlik. Samuti on kaebuses leitud, et kaebaja ei ole niivõrd ohtlik, kuna tal võimaldatakse viibida vabaduses kogu kohtumenetluse kestel (ca 1,5a). Vastustaja ei nõustunud kaebaja seisukohaga tema ühiskonnast eraldamise kohta, kuna isiku Eesti Vabariigist väljasaatmist ei ole võimalik käsitleda ühiskonnast eraldamisena. Vastupidi, isikul on võimalik kodakondsusjärgses riigis täiesti tavapärast elu elada, sh ka teistesse riikidesse reisida. Nii Euroopa Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ kui ka kohtupraktika kinnitab riigi õigust avaliku korra hoidmise eesmärgil saata välja kodakondsusjärgsesse riiki kuritegudes süüdi mõistetud välismaalane. Lisaks on Eesti Vabariik korduvalt rakendanud kaebajat vähemkoormavaid abinõusid tema seaduskuulekale teele suunamisel. Selgusetuks jääb järeldus, et kaebaja ei ole niivõrd ohtlik ühiskonnale, kuna kohus ei rahuldanud kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotlust ja haldusorgan ei vaidlustanud nimetatud kohtumäärust. VSS § 15 lg-st 2 tulenevalt võib välismaalast lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse tagamiseks kinni pidada põgenemisohu, tagasipöördumise dokumendi puudumise ning kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise korral. Kaebajal võimaldatakse Eestis viibida, kuna halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse ning keelas kaebaja väljasaatmise kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Tähelepanuväärne on asjaolu, et taotluse esitamisel põhistas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust tema õigusega viibida oma kohtumenetluse juures. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu.
6.5.Kaebaja esitas PPA-le 20.12.2021 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. Taotluse nr 1056534709 menetlus ei ole käesolaval hetkel pooleli ja 09.02.2022 edastas PPA taotlejale teatise tähtajalise elamisloa taotluse menetluse peatamise kohta, kuna pooleliolevas vaidluses tehtav kohtuotsus võib mõjutada haldusmenetluse tulemust. Seega väide tähtajalise elamisloa menetluse pooleli olemise kohta ei ole asjakohane.
6.6.Kaebaja poolt loetletud väidetavalt muutunud asjaolud ei võimalda rääkida kaebajast tuleneva ohu riskide suuremast taandumisest või lausa ära langemisest. Asjaolu, et kaebaja viibib vabaduse on paratamatu järelm, kuna kaebaja kandis kinnipidamisasutuses reaalse
vangistuse täies ulatuses ära. Halduskohus leidis asjas nr 3-2l-2864 tehtud määruses, et kuna kaebaja puhul põgenemisohtu ei esine, on võimalik tema osas rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid, mida PPA ka tegi. Samuti ei ole uudne asjaolu, et kaebaja elab ema juures, kuna kaebaja on terve elu elanud vanematele kuuluvas korteris. Nii vaidlusaluses haldusotsuses kui ka kohtu otsuses analüüsiti kaebaja ema abivajaduse küsimust. Haldusmenetluse materjalidest nähtub, et kaebaja ema puude raskust ja töövõimetust on hinnatud pädevate ametkondade poolt juba 2004. a alates, mille alusel kaebaja ema sai järjepidevalt vajalikke abistavaid teenuseid riigilt. Kaebaja kuritegelik karjäär algas 2005. a ning antud perioodist alates kuni 10.12.2021 on kaebaja ka korduvalt kandnud reaalset vanglakaristust. Lisaks on kaebaja oma ema suhtes kasutanud ka vägivalda. Kaebaja ema kõrvalise abi vajadust ei saa seega pidada muutunud asjaoluks.
6.7.Programmi SÜTIK näol on tegemist nõustamisteenuse osutamisega. Narkosõltuvusravi teenust antud programm ei paku. Programmi SÜTIK kirjeldusest nähtub, et sõltuvusravi eelduseks on isik sooviavaldus. Kaebajal on diagnoositud uimastisõltuvus ja teda on karistatud suures koguses narkootikumide käitlemise eest ning ta juhtis korduvalt narkojoobes olles mootorsõidukit. Samuti on kaebajal korduvalt esinenud üledoose ning kriminaalhoolduse ajal fikseeriti amfetamiini tarvitamine, mille tulemusel määrati talle lisakohustus alluda narkosõltuvusravile SA-s Viljandi Haigla. Kaebaja saabus ravile, kuid kuu aja möödudes leidis kaebaja, et temal sõltuvusprobleemi ei esine ja ta katkestas ravi. Kaebaja on varasemalt läbinud ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. Hoolimata erinevate programmide läbimisest ning metadooni asendusravi ja statsionaarse ravi saamisest, jätkas kaebaja uimastite tarvitamisega, mistõttu on väheusutav, et pelgalt nõustamisteenusel viibimisega tema narkootikumide tarvitamisharjumused muutuvad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab uurimispõhimõttest lähtuvalt asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisad nr 2-7 (Tartu Halduskohtu 10.12.2021. a määrus asjas nr 3-21-2864 koos istungi protokolliga, PPA 10.12.2021. a otsus järelevalvemeetmete kohaldamiseks, PPA 20.12.2021. a teatis nr 1056534209/1, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla arstitõend nr 54206, maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta, volikiri) ja tagastab lisad nr 1 ja 8, kuna vaidlustatav halduskohtu otsus ja kaebaja esindaja haridust tõendav dokument on toimikus juba olemas.
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 10.12.2021. a otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on otsuses samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on selgelt toodud kõik põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Sel põhjusel ei ole õige ka kaebaja seisukoht, et halduskohus tegi faktilistest asjaoludest ekslikud järeldused, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4) ja ei korda neid. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja viitab sellele, et Riigikohus on oma lahendites toonud välja eeldused, mis peavad olema täidetud, et PPA otsused oleksid õiguspärased ja leiab sisuliselt, et käesoleval juhul need eeldused täidetud ei ole, kuid halduskohus jättis kaebuse siiski rahuldamata. Ringkonnakohus kaebaja etteheitega ei nõustu.
9.1.Riigikohus on pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel selgitanud, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (s.t tõenäosus) ja piisavalt tõsine (s.t kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Üksnes VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545). Sellisele võimalusele viitab otsesõnu ka Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 9 lg 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu. Riigikohus on märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545). Hilisemas lahendis täpsustas Riigikohus veelkord, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule (RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89).
9.2.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega, et PPA on 03.01.2021. a otsuses piisavalt põhjendanud seda, miks ta leiab, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ning, et PPA arvestas otsuse tegemisel piisaval määral ka VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja on selliselt toimides järginud kohtupraktikas esile toodud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu rakendamise eeldusi. Halduskohus nõustus põhjendatult PPA sellekohaste kaalutlustega ja ei pidanud vajalikuks vastustaja otsuse põhjendusi oma otsuses üle korrata.
9.3.Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel arvestas halduskohus ka neid asjaolusid (kaebaja isa surm ja tema ema tervislikku seisundit iseloomustavad andmed), mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ning mis kaebaja hinnangul võivad mõjutada tema isikust lähtuva ohu määra. Kohus ei tuvastanud siiski, et eelnimetatud asjaoludest saaks järeldada, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks vähenenud reaalsest ja piisavalt tõsisest sellise lävendini, mis ei võimaldaks pidada isiku väljasaatmist ja 3 aasta pikkust sissesõidukeeldu proportsionaalseks ja õiguspäraseks.
9.4.Kõike eeltoodut arvestades leidis halduskohus õiguspäraselt, et PPA otsus elamisloa kehtetuks tunnistamise osas on põhjendatud, sest kaebaja kujutab endast reaalset, piisavalt tõsist ja jätkuvat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale, täites seega VMS § 241 lg 1 p 2 faktilised eeldused. Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu lävend on ületatud, sest tuvastamist leidis kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht Eesti Vabariigi avalikule korrale, oli PPA-l olemas alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ning täidetud on ka VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 rakendamise eeldused.
9.5.PPA kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel samuti, milline keelu pikkus on proportsionaalne, leides otsuses (p 25), et antud juhul tuleb kohaldada 3 aasta pikkust sissesõidukeeldu, võttes arvesse kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et Eestis elavad kaebaja ema ja isa. Seega kohaldas PPA kaebaja suhtes kaalutlusõigust ning lühendas erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Ringkonnakohtule
ei ilmne asjaolusid, mille pinnalt tuleks järeldada, et olenemata eeltoodust on alust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.
10.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et piisavalt tõsise ja tegeliku ohu tuvastamisel keskendus vastustaja suures osas vaid kaebaja poolt toime pandud kuritegudele ning võttis kaebaja isikut iseloomustava põhinäitajana arvesse tema narkosõltuvust. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja vaidlusaluses 03.01.2021. a otsuses kaebajast tuleneva piisavalt tõsise ja tegeliku ohu tuvastamisel sisuliselt näidanud, milles see oht seisneb. PPA 03.01.2021. a otsuses on esmalt tuvastatud kaebajast tulenev oht avalikule korrale ning seejärel tuvastanud, kas isikust lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisne vaidlusaluse otsuse kohaselt selles, et ta ei pidanud kinni ühiskonnas kehtivatest normidest, rikkus Eesti riigi põhiseaduslikku korda ja kahjustas riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Põhjendatult on PPA arvestanud ka seda, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaalkorras esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, kusjuures vanglakaristus on kaebajale määratud neljal korral. Kuritegudega lõi kaebaja tegeliku ohu avalikule korrale, mis realiseerusid narkootikumide suures koguses omandamise ja valdamisena, vägivallaga avaliku korra raske rikkumisega, kannatanute vallasvara äravõtmisega, neile materiaalse kahju tekitamisega ja korduvalt joobeseisundis mootorsõiduki juhtimisega. Kaebajat iseloomustab seega järjepidevpidev kuritegelik käitumine, millele on lisandunud vägivald ning varasemad reaalsed vanglakaristused ei ole teda suunanud õiguskuulekale teele. Kuritegeliku karjääri jätkamise tõenäosust kaebaja puhul kinnitas toimepandud süütegude dünaamika ning õigusrikkumiste vahel vaid mõne aasta pikkused õiguskuulekad perioodid. Samuti ei suutnud kaebaja täita käitumiskontrolli nõudeid ja jätkas narkootikumide tarvitamist ning tema tegevus sõltuvusprobleemide ületamisel oli vähene ja valmisolek tarvitamisharjumuste muutmiseks madal. Kaebajat on varasema karistuse kandmise ajal karistatud distsiplinaarkorras ning viimase karistuse kandmisel tema käitumisele vanglas märkimisväärseid etteheiteid ei esinenud.
10.1.Samuti ei ole vastustaja kaebaja isikut iseloomustava põhinäitajana arvesse võtnud üksnes tema narkosõltuvust, vaid 03.01.2021. a otsuses on kaalutud ka muid kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid, sh tema poolt läbitud sotsiaalprogramme, omandatud eriala, tööhõivet vanglas ja ka tema käitumist vanglas nii viimase karistuse kandmise ajal kui ka varasemal perioodil. Samuti on PPA arvestanud oma otsuse tegemisel kaebaja vabaduses viibimist iseloomustanud teavet.
11.Nõustuda ei saa ka selle kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on ta viimase vangistuse ajal teinud samme sõltuvusprobleemide ületamiseks ja teda ei ole sel ajal distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu jääb arusaamatuks, miks hindas vastustaja kaebajast tulenevat ohtu jätkuvalt reaalseks, kuigi eeltoodu viitab sellele, et kaebajast tulenevad riskid on kas taandunud või vähemalt vähenenud. Ringkonnakohtu arvates on elamisloa kehtetuks tunnistamise kui prognoosotsuse puhul ohu hindamisel oluline kaal ka sellel, kuidas isik on varem käitunud, st et hinnatakse muuhulgas tema käitumist varasemate reaalsete vangistuste kandmise ajal, käitumiskontrolli nõuete täitmist, õiguskuulekate perioodide pikkust ja süütegude dünaamikat. Seega tuli vastustajal arvesse võtta ka seda, kuidas isik on käitunud vanglas varasemal perioodil, mitte ainuüksi viimase karistuse kandmise ajal. Kokkuvõtvalt on vaidlusaluses PPA otsuses analüüsitud nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning positiivne on asjaolu, et viimase vangistuse ajal puudusid kaebajal vanglas distsiplinaarkaristused ja ta läbis sotsiaalprogramme, kuid kaebajast tuleneva ohu puhul oli siiski oluline tema käitumine kogumis ning ainuüksi distsiplinaarkaristuste puudumine ja vanglas sotsiaalprogrammide läbimine ei ole piisav asumaks seisukohale, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ei ole enam tegelik ja piisav. PPA asus seega põhjendatult seisukohale, et need positiivsed arengud ei anna alust pidada
asjaolusid kogumis hinnates kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja selle tegelikkust ning tõsidust madalana.
12.Alusetu on kaebaja väide, mille kohaselt halduskohus tunnistas otsuses kaebaja ära kuulamata jätmist nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu osas, kuid leidis üllatuslikult, et see ei anna alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Halduskohus märkis vaidlusaluse otsuse p-s 30 siiski seda, et kuna kaebajale saadetud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamise teatises oli selgitus, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ning PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, siis oli kaebajal võimalik ka nendes küsimustes oma seisukoht kujundada ja vastustajat nendest teavitada. Kaebaja oma seisukoha PPA-le ka esitas ning seega ei ole vastustaja kohtu hinnangul kaebaja ärakuulamisõigust HMS § 40 tähenduses rikkunud. Sellest, et halduskohtu hinnangul võiks PPA menetluse algatamise teatises arvamuse ja vastuväidete esitamise õiguse osas selgemalt väljendada seda, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse raames ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise võimaluse korral antakse puudutatud isikule tähtaeg vastuse esitamiseks kõigi nimetatud otsustuste osas, ei saa teha järeldust, et halduskohtu arvates jäeti kaebaja ära kuulamata.
12.1.Halduskohtuga sama seisukohta, et sellisel viisil isikule arvamuste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmine ei ole käsitletav tema ära kuulamata jätmisena, väljendas ka Tartu Ringkonnkohus 02.04.2020. a otsuses asjas 3-19-413, p-s 9. Ka selles asjas teavitas PPA analoogselt käesolevas asjas toimunuga ning isegi analoogses sõnastuses kaebajat kõigepealt kirjaga pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas selles kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine, andes kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi. Ringkonnakohus leidis, et seega on kaebaja ära kuulatud ja rikkumist ei esine. Asjas nr 3-19-413 tehtud otsus on jõustunud, kuna Riigikohus ei andnud kassatsioonkaebuse esitanud kaebajale menetlusluba. Asja materjalidest nähtuvalt sisaldas PPA 07.08.2020. a kiri kaebajale tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ka täiendavat menetlusosalise teavitust vene keeles. Seega pidi kaebajale olema arusaadav, mille kohta ta saab arvamusi ja vastuväiteid esitada ning asjaolu, et kaebaja esitas PPA-le 14.08.2020 oma seisukohad enda hinnangul üksnes elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta, ei tähenda seda, et ta on jäetud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas haldusmenetluses ära kuulamata.
13.Kaebaja hinnangul võimaldavad muutunud asjaolud rääkida riskide veelgi suuremast taandumisest või lausa ära langemisest, sest kaebaja vabanes 10.12.2021 vanglast; samal päeval taotles PPA kaebaja kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, kuid Tartu Halduskohtu määrusega asjas nr 3-2l-2864 jäeti taotlus rahuldamata; 10.12.2021 tegi vastustaja otsuse järelevalvemeetmete kohaldamiseks kaebaja suhtes; kaebaja esitas vastustajale elamisloa taotluse nr 1056534709, mille menetlemine on pooleli; kaebaja elab ema juures, kes vajab kõrvalist abi; kaebaja täidab kontrollnõudeid ning on vabatahtlikult liitunud Tervise Arengu Instituudi ja Põhja Prefektuuri programmiga SÜTIK. Ringkonnakohus kaebaja sellekohase arvamusega ei nõustu ja leiab, et ka eelnimetatud uued asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et nende tagajärjel on kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale oluliselt muutunud.
13.1.Asjaolu, et kaebaja vabanes 10.12.2021 vanglast, ei muuda teda kuidagi Eesti riigi avalikule korrale ohutumaks. Kaebaja vanglast vabanemine on asja materjalidest nähtuvalt olnud paratamatu järelm sellele, et ta kandis talle määratud reaalse vangistuse vanglas täies
ulatuses lõpuni. PPA viitas menetluse käigus sellele, et maakohus jättis korduvalt kaebaja tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamata ja see nähtub ka kriminaalasja nr 1-19-4939 materjalidest (Tartu Maakohtu 04.01.2021. a ja 06.10.2021. a määrused). Maakohtu määruste põhjendustest nähtuvalt jäeti ta tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamata, kuna kohtu hinnangul oli tema puhul retsidiivsusoht siiski jätkuvalt kõrge ja maakohus ei olnud kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valvega ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks tema puhul piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks arvestada kaebaja kohta 22.09.2020. a iseloomustuses kajastatud Tartu Vangla hinnanguga, mille kohaselt on kaebaja osas üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 64% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 38%. Samale iseloomustusele on kaebaja tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamata jätmisel tuginenud ka maakohus ning asja materjalidest nähtuvalt edastas Tartu Vangla selle PPA 17.11.2020. a pöördumisele vastates oma 08.12.2020. a kirjaga ka vastustajale, kes saadud infot oma 03.01.2021. a otsuses kasutas.
13.2.Samuti ei saa kaebaja ohtlikkuse vähenemist või üldse ära langemist järeldada sellest, et kuigi PPA taotles kaebaja kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, jättis Tartu Halduskohus 10.12.2021 asjas nr 3-2l-2864 tehtud määrusega PPA taotluse rahuldamata ja määrus jõustus. Halduskohtu viidatud määrusest nähtuvalt taotles PPA kaebaja kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist VSS § 15 lg 2 alusel põgenemisohu (sh väljasaatmisest kõrvalehoidmine) vältimiseks, tagasipöördumise dokumendi puudumise tõttu ning kaasaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Need põhjused ei seondu kuidagi kaebaja ohtlikkuse tasemega Eesti riigi avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõistes ning seega ei saa sellest, et halduskohus ei rahuldanud PPA taotlust kaebaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, järeldada kaebaja ohtlikkuse vähenemist või üldse ära langemist. Asjakohatu on ka see kaebaja väide, et ta ei olegi niiväga ohtlik, kuna tal võimaldatakse viibida vabaduses kogu kohtumenetluse kestel. Asja materjalide kohaselt võimaldatakse kaebajal Eestis viibida, kuna halduskohus rahuldas tema esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas kaebaja väljasaatmise kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
13.3.See, et 10.12.2021, s.o samal päeval, kui kaebaja, kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, vanglast vabanes ja halduskohus keeldus rahuldamast PPA taotlust kaebaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, tegi vastustaja otsuse järelevalvemeetmete kohaldamiseks kaebaja suhtes, ei näita samuti kuidagi kaebaja ohtlikkuse vähenemist. Kuna kaebajale 03.01.2020 tehtud lahkumisettekirjutus on jõus, kuid käesolevas asjas on kaebajale antud esialgne õiguskaitse ja halduskohus leidis asjas nr 3-2l-2864 tehtud määruses, et kaebaja puhul põgenemisohtu ei esine ja tema suhtes on elukoha olemasolu tõttu võimalik rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid, siis PPA seda ka tegi. Seetõttu ei saa kaebaja ohtlikkuse vähenemist või ära langemist järeldada ka sellest, et ta täidab talle PPA 10.12.2021. a otsusega kohaldatud järelevalvemeetmeid, seda enam, et ka järelevalvemeetmetele mitteallumine tooks kaasa kaebaja väljasaatmise.
13.4.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja esitas PPA-le 20.12.2021 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks, kuid ka see asjaolu ei tõenda kuidagi kaebaja ohtlikkuse vähenemist. Samuti selgitas PPA, et nimetatud taotluse nr 1056534709 menetlus ei ole käesoleval hetkel mitte lihtsalt pooleli, vaid 09.02.2022 edastas PPA taotlejale teatise tähtajalise elamisloa taotluse menetluse peatamise kohta, kuna käesolevas asjas tehtav kohtuotsus võib mõjutada haldusmenetluse tulemust 20.12.2021 esitatud taotluse puhul ehk juhul, kui PPA 03.01.2020. a otsus jääb jõusse, siis kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamine võimalik ei ole.
13.5.Kaebaja väide, et ta elab ema juures, kes vajab kõrvalist abi, ei anna samuti alust arvata, et tema ohtlikkuse tase Eesti riigi avalikule korrale on seetõttu vähenenud või ära langenud.
Ringkonnakohus märgib esmalt, et juba vaidlusaluses halduskohtu otsuses on analüüsitud kaebaja ema abivajaduse küsimust ja leitud, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht ei ole selle tõttu ära langenud ning ka tema väljasaatmine Eestist pole muutunud lubamatuks. Käesoleva haldusasjas materjalidest nähtub ka see, et kaebaja ema puude raskusastet ja töövõimetust hinnati pädevate ametkondade poolt juba 2004. a alates. Kaebaja alustas kuritegevusega 2005. a sellest ajast alates kuni 10.12.2021 viibis ta korduvalt vanglas. Sellest saab järeldada, et varasemalt ema tervislik seisund ja võimalik abivajadus kaebajat oma käitumist muutma ei sundinud. X viitas ema haigusele ja tema eest hoolitsemise vajadusele ning esitas ringkonnakohtule esitatud Lääne-Tallinna Keskhaigla tõendiga sarnase sisuga tõendi ka kriminaalasjas nr 1-19-4939, soovides tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabaneda, kuid ka seal ei pidanud maakohus seda asjaolu oluliseks, viidates muuhulgas sellele, et kaebaja emal oli tõsine terviserike juba 2014. a, kuid see ei pannud kinnipeetavat oma kuritegelikku eluviisi hülgama, vaid vastupidi – ta pani toime uue kuriteo, mille eest talle määrati ka reaalne vangistus (Tartu Maakohtu 04.01.2021. ja 06.10.2021. a määrused kriminaalasjas nr 1-194939). Seega olukord, kus kaebaja on naasnud samasse elukeskkonda, kus ta elas ka enne viimast vangistust, ei näita tema ohtlikkuse vähenemist, ses see ei ole tal varasemalt takistanud kuritegevusega jätkamast. Lisaks nähtub Tartu Vangla 06.08.2020. a ettepanekust PPA-le tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks ja teha talle lahkumisettekirjutus, et kaebaja on ka oma ema suhtes kasutanud vägivalda, mis 25.03.2013. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt kriminaalasjas nr 13230104661 lahendati lepitusmenetluse abil. Seega ei saa kaebaja ema kõrvalise abi vajadust pidada muutunud asjaoluks, sest kaebaja ema heaolu ja tervis ei ole kunagi olnud sõltuvuses kaebajast.
13.6.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka kaebaja vabatahtlik liitumine programmiga SÜTIK ei ole tõendiks tema ohtlikkuse vähenemise ja seniste eluviiside muutumise kohta, kuna antud programmi näol on tegemist üksnes nõustamisteenuse osutamisega, mitte narkosõltuvusravi osutamisega. Samas on kaebajal diagnoositud uimastisõltuvus ja teda on karistatud suures koguses narkootikume käitlemise eest, ta juhtis korduvalt narkojoobes olles mootorsõidukit, samuti fikseeriti kriminaalhoolduse ajal kaebajal korduvalt amfetamiini tarvitamine, mille tulemusel määrati talle lisakohustus alluda narkosõltuvusravile SA-s Viljandi Haigla. Kaebaja ravile saabudes tuvastati tal ikkagi narkootikumide tarvitamine ja kuu aja möödudes leidis kaebaja, et temal sõltuvusprobleemi ei esine ja ta katkestas ravi. Seega, hoolimata erinevate programmide läbimisest ning ravi saamisest jätkas kaebaja uimastite tarvitamisega, mistõttu on ka kohtu jaoks väheusutav, et üksnes nõustamisteenusel viibimisega muutuvad kaebaja narkootikumide tarvitamise harjumused kardinaalselt ja seda paremuse poole, mis võiks tulevikus välistada tema poolt raskete ja Eesti riigi avalikule korrale ohtlike kuritegude toimepanemise.
14.PPA on seega ka ringkonnakohtu hinnangul X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole valesti kohaldanud VMS-st ega VSS-st tulenevaid norme. Kaebaja on vaidlusaluses menetluses ka nõuetekohaselt ära kuulatud. Halduskohus jättis põhjendatult esitatud kaebuse rahuldamata.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.12.2021. a otsuse muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebust ei rahuldata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (420 eurot) tema enda kanda.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.