X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. jaanuari 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 ja 8. märtsi 2021. a vaideotsuse nr 15.33.6/11 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X., esindaja Jüri Sakkart Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triinu Moora
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 30. novembri 2021. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. jaanuaril 2022 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-608
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 3. jaanuari 2021. a otsusega nr 15.3-3.4/794-2 X. (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL25S992515 kehtetuks alates 3. jaanuarist 2021; tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel; kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse kohaselt lähtub kaebajast tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Kaebajat on korduvalt karistatud esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, samuti on teda karistatud mitmekümne väärteo toimepanemise eest. Isikul on vähene võime käituda õiguskuulekalt, mida kinnitab ka asjaolu, et ta ei järginud käitumiskontrolli nõudeid, mille tõttu pöörati karistuse kriminaalasjas nr 1-19-4939 täitmisele. Senine käitumine kinnitab, et oht uute sarnaste süütegude toimepanemiseks on tegelik ja piisalt tõsine. Kaebaja on käidelnud suures koguses narkootikume ja juhtinud korduvalt joobeseisundis sõidukit, samuti pannud toime vägivallaga avaliku korra vastaseid ja varavastaseid süütegusid. Õiguskuuleka elu perioodid on süüdimõistmiste vahel olnud lühikesed. Riskifaktoriks tegude toimepanemisel on olnud narkootikumide ja alkoholi tarvitamine. Isik ei suutnud täita käitumiskontrolli nõudeid ja jätkas narkootikumide tarvitamist. Senine tegevus sõltuvusprobleemide ületamisel on olnud vähene, valmisolek tarvitamisharjumuste muutmiseks on olnud madal. Väljakujunenud käitumismustrit ning kaebaja senist eluteed ja käitumist (sh sõltuvusprobleemidest tingitud teod) arvestades puudub PPA-l veendumus, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt teiste isikute õigushüvesid kahjustamata riigis elada. PPA võttis vaidlustatud otsuses arvesse välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja isikuga seotud ohte, samuti välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalasele ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Avaliku korra kaitsmiseks ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks on vajalik pikaajalise elaniku elamisluba tunnistada kehtetuks, teha isikule koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu. Riive isiku era- ja perekonnaelule on proportsionaalne. Kuigi isik on elanud kogu elu Eestis, on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikuga ning antud juhul kaalub avalik huvi eelnimetatud otsustuste tegemiseks kaebaja erahuvi üles.
2.Vastustaja jättis 8. märtsi 2021. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/11 kaebaja vaide eelnimetatud otsusele rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 21. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA
3.jaanuari 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning
8.märtsi 2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/11 kaebaja vaide rahuldamata jätmise osas.
4.Tartu Halduskohus jättis 22. märtsi 2021. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse nõuete täpsustamiseks. Kohus palus kaebajal teatada, kas ta soovib vaidlustada PPA 3. jaanuari 2021. a otsust nr 15.3-3.4/794-2 üksnes kaebuses märgitud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning nõuab vastavas osas ka PPA 8. märtsi 2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/11 tühistamist või soovib ta eelnimetatud haldusaktide tervikuna tühistamist.
3-21-608
5.Kaebaja esitas 29. märtsil 2021 kohtule kaebuse täienduse, milles palub PPA 3. jaanuari 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 ja 8. märtsi 2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/11 tühistada täies ulatuses.
6.Tartu Halduskohus võttis 29. märtsi 2021. a määrusega kaebuse PPA 3. jaanuari 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/794-2 ja 8. märtsi 2021. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/11 tühistamiseks menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
7.Vastustaja esitas 22. aprillil 2021 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
8.Kohus määras 17. septembri 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
9.1.Vastustaja ei ole piisavalt arvestanud kaebajat iseloomustavate asjaoludega ning on rakendanud tekstis lõika-kleebi meetodit. Ilmselgelt on vaidlustatud otsuses kasutatud mõne varasema analoogse otsuse sõnastust ja põhjendusi, millele viitab otseselt otsuse joonealune viide nr 12, milles on ohu hindamisel märgitud teise isiku nimi. Samuti on otsuses kaebajat iseloomustavate asjaolude analüüs puudulik.
9.2.Vastustajal oli võimalik teha kaebajale ka seadustamisettekirjutus või võimaldada taotleda tähtajalist elamisluba. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks neid tegevusi kaalunud. Samuti ei ole vastustaja kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist ning on ekslikult teinud kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse.
9.3.Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule ei ole piisavalt tõsine ja reaalne. Vastustaja ohuhinnang tugineb peaasjalikult kaebaja karistatuse faktile. Ohu tuvastamine ei tohi põhineda pelgalt karistatuse faktil, oluline on süütegude sisuline hindamine. Vaidlustatud otsuses ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, miks peetakse kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks. Vastustaja on tuginenud muu hulgas narkootikumidega seotud süüteo toimepanemisele, kuid ei ole piisavalt analüüsinud selle asjaolusid. Samuti ei ole vastustaja arvestanud kaebajale määratud karistuste raskust, mis olid karistuse alammäära lähedased, ka osad väärteokaristused jäid sanktsiooni alammäära lähedale. Kuna vastustaja ei ole piisavalt analüüsinud kaebajast tulenevat ohtu, siis ei ole lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 kooskõlas.
9.4.Kaebaja käitumist vanglakaristuse kandmise ajal hinnates on vastustaja ette heitnud, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud. Otsuses kajastatud Tartu Vangla iseloomustusest nähtub aga, et see väide on väär. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale varasema karistuse kandmise ajal. Seega on vastustaja võtnud arvesse kaebaja käitumist eelmise vanglakaristuse ajal, kuid jätnud praeguse olukorra arvestamata. Seega on vangla teinud diskretsioonivea.
9.5.Kaebaja jäi lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas nõuetekohaselt ära kuulamata. Vastustaja saatis kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise teatise ja märkis, et sellega võib kaasneda ka lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Seejuures ei selgitatud kaebajale võimaliku lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguslikke tagajärgi. Seega oli kaebajal võimalik esitada vastuväited üksnes seoses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on
3-21-608
kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes kaalutluste esitamist. Vaidlustatud otsuses ei ole seda nõuetekohaselt tehtud.
9.6.Otsus sisaldab vasturääkivusi ja on seetõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 sätestatuga vastuolus. Vastustaja on otsuse punktis 23 tuvastanud, et otsuse tegemise ajal elas kaebaja ema ja isa Eestis, kuid viitega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 8 leidis, et menetluses ei saa vanemaid käsitada perekonnana. Samas leidis vastustaja, et riive kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatusele on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitsmiseks. Seega ühes ja samas punktis leidis vastustaja esmalt, et perekonnaelule riive puudub ja seejärel asus seisukohale, et riive on proportsionaalne (seega tunnistas vastustaja siiski riive olemasolu). Ka vaidlustatud otsuse punktis 25 möönab vastustaja riivet, kuid leiab, et riive perekonnaelule ei kaalu üles riigis viibivate inimeste õigushüvede ning õiguskorra kaitsemise vajadust.
10.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise tingis asjaolu, et kaebajast lähtub tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht avalikule korrale. PPA on otsuses selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu, vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. Kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Otsuses on analüüsitud välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg- s 3 sätestatud tingimusi. PPA on nõuetekohaselt kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võtnud arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA pole lähtunud üksnes karistatuse andmetest, vaid on arvestanud ka kaebajat iseloomustavaid muid asjaolusid - tema poolt läbitud sotsiaalprogramme, omandatud eriala, tööhõivet vanglas, käitumist vanglas ning senist käitumist iseloomustavaid muid andmeid. Samuti võimaldati kaebajale HMS § 40 lg-s 1 sätestatut arvestades esitada oma seisukohad ning neid on otsuse tegemisel arvesse võetud.
10.2.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsus tugineb mõnele varasemale sarnasele otsusele ja kaebajat iseloomustavaid andmeid ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud. PPA otsus tugineb asjakohasele teabele, asjaolusid on hinnatud kogumis. Otsuse joonealuses viites ekslikult märgitud teise isiku nimi ei muuda iseseisvalt otsust õigusvastaseks. Tegemist oli pelgalt viitega, otsuse põhitekstis on kaebajast tuleneva ohu analüüsimisel väärteokaristusi arvestatud iseloomustamaks tema suhtumist õiguskorda.
10.3.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et PPA pole nõuetekohaselt hinnanud kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu esinemist avalikule korrale. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest, isik on rikkunud põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Põhjendatud on arvestada, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaalkorras esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, kusjuures vanglakaristus on määratud neljal korral. Kuritegudega on kaebaja loonud reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud narkootikumide suures koguses omandamises ja valdamises, vägivallaga avaliku korra raskes rikkumises, kannatanute vallasvara äravõtmises, neile materiaalse kahju tekitamises ja korduvalt joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises. Vaatamata asjaolule, et joobes mootorsõiduki juhtimised on teise astme kuriteod, on tegemist sisult kõrge ühiskonnaohtlikkusega kuritegudega, sest ohustatud on kaasliiklejate elu, tervis, vara ja ka üldine turvatunne. Arvestades narkootikumide laastavat mõju, siis on täiesti mõistetav, miks võimuorganid käituvad rangelt nende välismaalastega, kes aktiivselt selle pahe levikule kaasa võivad aidata. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude eest süüdi mõistetud ja karistatud ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva
3-21-608
toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (sh narkokuriteod). Ohuhinnangus ei ole vastustaja piirdunud üksnes süütegude toimepanemise arvestamisega, vaid on analüüsinud õigusrikkumiste liiki, raskust, laadi, korduvust ja süütegude toimepanemise tehiolusid, määratud karistuste raskust ning varasemate karistuste mõju isiku käitumisele ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu riigi avalikule korrale ja julgeolekule.
10.4.Kaebaja väited kriminaal- ja väärteokaristuse määra kohta on üldsõnalised ega väära vastustaja järelduse õigsust. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud lihtmenetluste vormis korduvalt. Lihtmenetluse kohaldamisel vähendas kohus karistust 1/3 võrra. Kahel korral on karistus määratud kokkuleppemenetluses, millele on iseloomulik kriminaalõigusliku kompromissi sõlmimine ja ilmselgelt ei alustata kompromissi saavutamiseks sanktsiooni ülemmäära rakendamisest. Karistuse põhieesmärgiks on eelkõige isiku hälbelise käitumise lõpetamine ja suunamine õiguskuulekale teele sõltumata karistuse liigist. Kaebaja senine käitumine ei kinnita, et ta oleks varasematest karistustest asjakohased järeldused teinud.
10.5.Vaidlustatud otsuses on vastustaja hinnanud ka kaebaja käitumist vanglas. Arvesse võeti nii viimase karistuse kandmist kui ka varasemate karistuste kandmist iseloomustavaid andmeid. Samuti oli põhjendatud arvestada süütegude dünaamikaga ja õiguskuulekate ajavahemike pikkustega ning kaebaja käitumisega vabaduses viibides (sh käitumiskontrolli nõuete täitmise raskustega). Arvesse võeti ka kaebajat positiivsest küljest iseloomustavaid asjaolusid.
10.6.Analüüsiti ka otsuste mõju kaebaja perekonna- ja eraelule. Otsuses on käsitlenud kaebaja lähisuhtevõrgustikku, mis ei kinnita kaebaja ja tema vanemate vahel erakorralist sõltuvussuhet ning seeläbi perekonnaelu põhiõiguse riive esinemist. Lisaks on põhjendatult arvesse võetud, et kaebaja endine elukaaslane ei ole käsitatav perekonnaliikmena. Kaebaja eraeluriivega seonduvalt asus vastustaja seisukohale, et see ei kaalu üles teiste riigis viibivate isikute õigushüvede kaitsmise vajadust. Otsuse punktidest 23 ja 25 nähtub piisava selgusega, et väljasaatmisega kaasnev riive tema eraelule on proportsionaalne, eraeluriive ei kaalu üles riigis viibivate inimeste õigushüvede ning õiguskorra kaitsemise vajadust.
10.7.Kaebaja viidatud seadustamisettekirjutuse ja tähtajalise elamisloa taotluse esitamise võimaluse selgitamise kohustus ei ole käsitletav kaalutlusvigadena. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et PPA on vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud esmalt kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale, seejärel tuvastanud, et oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Olukorras, kus PPA hinnangul on tegemist tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga ning isik tuleb Eesti Vabariigist välja saata tema kodakondsusjärgsesse riiki, ei pea PPA andma võimalust seadustada Eestis viibimine. Kui isikust lähtuv oht esineks, kuid see ei ole kas tegelik või piisavalt tõsine, siis esineks küll alus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kuid mitte isikule lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ning sellisel juhul annaks PPA isikule võimaluse enda riigis viibimine seadustada ehk võimaldaks taotleda tähtajalist elamisluba. Sellise olukorraga pole praeguses asjas tegemist.
10.8.Lahkumisettekirjutuse tegemist vabatahtliku täitmise tähtajaga analüüsiti otsuse punktis
24.Vastustaja hinnangul ei esinenud selleks alust. Kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja/või riigi julgeoleku võib väljasõidukohustuse ja sissesõidu keelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita. Avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil on vajalik lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist, et oleks välistatud kaebaja poolt uute süütegude toimepanemine Eestis.
10.9.Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas jäi kaebaja ära kuulamata. Kaebaja tõlgendus menetluse algatamise teatise kohta on meelevaldne. PPA teavitas kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest ning sama teatisega selgitati kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Sellisel viisil isikule arvamuste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmine ei ole senise kohtupraktika järgi
3-21-608
käsitletavad ärakuulamata jätmisena (vt nt haldusasja nr 3-19-413). Kaebaja esitas 14. augustil 2020 enda seisukohad nendel teemadel, muu hulgas seisukoha väljasaatmise asjakohasuse kohta. Seega on kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta ebaõiged.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, tema suhtes koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasus. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja temast lähtuvat ohtu õigesti hinnanud ja on jõudnud valele järeldusele, et see õigustab eelnimetatud otsustuste tegemist. Kaebaja rõhub kaalutlusõiguse ebakohasele kasutamisele ning oluliste asjaolude mittepiisavale arvestamisele. Vastustaja kaebaja etteheidetega ei nõustu ning on seisukohal, et otsuses on kaebaja käitumist ja temast lähtuvat ohtu õigusaktidele vastavalt hinnatatud ning kaebajat iseloomustavaid asjaolusid igakülgselt ja põhjalikult analüüsitud.
12.Riigikohtu halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu rakendamise osas järgmist: 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule; 2) VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. 3) kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud; 4) lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt; 5) lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine; 6) igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
13.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust tuleb tõlgendada direktiivi 2003/2019 art 12 lg-t 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva
3-21-608
tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-18-89 ja nr 317-1545). Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja/või tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
14.Olukorras, kus pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, peab tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 kaaluma välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Kuna vaidlustatud otsusega tehti kaebajale ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu, siis pidi PPA lisaks tuvastama, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik (tõenäoline) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus).
15.PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh katseajal, ja käitumine väljaspool vanglat ja karistuse kandmise ajal kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Kohtu hinnangul on PPA järginud vaidlustatud otsuse tegemisel kohtuotsuse punktis 12 märgitud tingimusi ning analüüsinud asjakohaseid asjaolusid. Kohus nõustub PPA kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA otsuse põhjendusi detailselt siinses otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgnevat.
16.Ohu hindamine on prognoosotsus, milles asjakohastele asjaoludele antava objektiivse hinnangu alusel võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik toime panna sarnase õigusrikkumise. Hinnangu andmiseks tuleb analüüsida toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. PPA on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud ning karistatud reaalse vanglakaristusega. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-1-14, 3-17-1545).
17.Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud otsuse põhimõtteliselt lõika-kleebi meetodit kasutades, millele viitab ka ühes joonealuses viites teise isiku nime kasutamine. Kohus möönab, et vastustaja on joonealuses viites nr 12 teinud vea ning märkinud selles teise isiku nime, kuid nimetatud eksimus ei võimalda asuda seisukohale, et vastustaja kogu otsus oleks varasema sarnase otsuse teksti koopia ning et kaebajat iseloomustavaid asjaolusid pole nõuetekohaselt hinnatud. Vastustaja on toonud vaidlustatud otsuses välja kaebaja varasemate süütegude ja määratud karistuste kronoloogia, hinnanud kaebaja poolt toime pandud süütegude laadi ja
3-21-608
määratud karistuste määra, samuti süütegude korduvust ja nendest lähtuva ohu suurust. Vaidlustatud otsus on detailne ning selles ei ole piirdutud üksnes kaebaja poolt toime pandud süütegude mehhaanilise esitamisega, vaid vastustaja on kontrollinud ja analüüsinud ohu ja selle suuruse hindamisel asjakohaseid asjaolusid.
18.Vaidlustatud otsuses on vastustaja põhjendatult arvestanud ja hinnanud kaebaja toimepandud süütegusid ning analüüsinud neid kogumis, arvestades sarnaste rikkumiste toimepanemise tõenäosust isiku vanglast vabanedes ning seeläbi ohtu avalikule korrale. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur, nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2123, p 12 ja
27.veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2). Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ja narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019. a otsus haldusasjas nr 317-1545, p 27). PPA ei ole piirdunud vaidlustatud otsuses üksnes kaebaja süüteos süüdimõistmise faktile tuginemisega, vaid on hinnanud ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning varasemalt, samuti hinnanud ohu tõenäosust tulevikus. PPA otsuses on analüüsitud, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv. PPA võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (sh narkootikumide suures koguses käitlemine). Kaebaja on senise elu jooksul korduvalt toime pannud süütegusid (nii esimese kui teise astme kuritegusid ning ka arvukalt väärtegusid), sh katseajal, ning kandnud mitmel korral reaalset vanglakaristust. Kaebaja viibis ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal vanglas. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja eluviisi iseloomustab pidev süütegude toimepanemine, mis aja jooksul on muutunud retsidiivsemaks, sh on lisandunud ka vägivaldsuse element. Kaebajat on karistatud ka narkootikumide suures ulatuses käitlemise eest. Põhjendatult on vastustaja tuginenud asjaolule, et varasem katseajal uue kuriteo toimepanemine, samuti kaebaja senine motivatsioon käitumiskontrolli nõuete täitmisel ei kinnita, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks marginaalne. Kaebaja on toime pannud kuriteo ka ajal, mil ta kandis juba varem kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistust, samuti on kuritegude toimepanemist oluliselt mõjutanud sõltuvusprobleemid (narkootikumid). Senine tegevus sõltuvustest vabanemiseks ei ole olnud kuigi edukas, sest vabaduses kaebajal rehabilitatsioonikeskuses ravikuuri läbimine ebaõnnestus. Kaebaja kannab praegu vanglas karistust just seetõttu, et rikkus käitumiskontrolli nõudeid, st ei läbinud nõuetekohaselt ravikuuri sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses ega järginud üldkasuliku töö tundide ajakava, mistõttu pöörati Harju Maakohtu 12. märtsi 2020. a määrusega nr 1-19-4939 kaebajale mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus (vangistus 1 aasta 8 kuud 28 päeva) täitmisele. Nimetatud asjaolu ei suurenda veendumust, et kaebaja suudaks vanglast vabanedes tõsikindlalt hoiduda uute sarnaste kuritegude toimepanemisest. Katseajal uue kuriteo toimepanemine ning samuti asjaolu, et kaebaja ei suutnud käitumiskontrolli nõudeid täita, mis päädis ära kandmata karistuse täitmisele pööramise, viitab, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Samuti iseloomustab kaebaja senine väheedukas tegelemine oma sõltuvusprobleemidega tema suhtumist ja kontrollivõimet oma tegevuste üle.
19.Kohus ei nõustu kaebajaga, et karistuse määrasid pole vastustaja otsuses piisavalt käsitlenud. PPA on põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui ka vastuses kaebusele välja toonud,
3-21-608
et karistuse määramisel on arvestatud muu hulgas sellega, et asjad vaadati läbi kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatükis reguleeritud lihtmenetlustes, mille tulemusena vähendati karistuse pikkust või arvestati karistuse määramisel läbivaatamise vormile omaseid asjaolusid (lühimenetlus, kokkuleppemenetlus). Vastustaja on otsuses võtnud arvesse, et kaebajale määratud kriminaalkaristustest on osad määratud lühimenetluses, mistõttu põhikaristust vähendati ühe kolmandiku võrra. Vaidlustatud otsuses välja toodud karistusandmed ei anna kogumis hinnates alust määratleda kaebaja tegusid ja kohaldatud karistusmäärasid sedavõrd leebena, et ohu tõenäosus ja tõsidus tuleks kvalifitseerida väheseks. Oluline on siinjuures rõhutada, et süütegude toimepanemise korduvus on oluline asjaolu ohu hindamisel, sest see võimaldab prognoosida kaebaja võimalikku käitumist tulevikus.
20.PPA kaalus vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt lisaks kaebaja süütegudele ka kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid. Vastustaja on otsuses arvestanud karistusandmete kõrval ka muude kaebajat iseloomustavate asjaoludega, sh tema poolt läbitud sotsiaalprogrammide, omandatud eriala ja tööhõivega vanglas, samuti käitumisega vanglas nii viimase karistuse kandmisel kui ka varasemalt ning vabaduses viibides kaebaja tegevust iseloomustanud teabega. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud vigu, mis oleksid tinginud ebaõige kaalutlusõiguse kasutamise või meelevaldsete järelduste tegemise. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja senist pikaajalist süütegude toimepanemise praktikat ning sõltuvusprobleemidega vähest tegelemist arvestades ei ole alust eeldada, et kaebaja oma juurdunud elustiili lähitulevikus muudaks. Kaebajale on varasemalt korduvalt antud võimalus oma käitumist muuta (osa karistusi määrati tingimisi ja rakendati erinevaid kontrollinõudeid, mida kaebaja siiski ei suutnud nõuetekohaselt järgida), kuid kaebaja ei ole antud võimalusi suutnud kasutada. Kaebaja senine elukäik ning üsna vähene motivatsioon sõltuvusravi saamiseks ei veena kohut, et oht sarnaste süütegude toimepanekuks tulevikus oleks väike või et nendega kaasnevad kahjulikud tagajärjed oleksid väheolulised.
21.Kohus möönab, et vaidlustatud otsuses kajastatud vangla iseloomustusest nähtuvalt on kaebaja viimast karistust kandes teinud samme sõltuvusprobleemide ületamiseks ning viimase karistuse kandmise ajal ei ole kaebajat vanglas distsiplinaarkorras karistatud ning tema käitumisele vanglas märkimisväärseid etteheiteid ei esinenud, kuid senine elutee, süütegude toimepanemise asjaolud ning neid mõjutanud faktorid (probleemid sõltuvustega ning väljaspool vanglat esinenud vähene huvi nendega tegelemiseks) ei võimalda pidada riski, et kaebaja jätkab tema senist kuritegeliku eluviisi viljelemist, vähetõenäoliseks. Oluline on ka asjaolu, et kaebaja tahe käitumiskontrolli nõuete täitmisel ning narkootiliste ainete tarvitamisest hoidumisel ja sõltuvuse ravimisel oli enne viimase karistuse kandmist vähene.
22.Ohu hindamisel on oluline arvesse võtta, kuidas isik on käitunud vanglas ka varasemal perioodil, mitte ainuüksi viimase karistuse kandmise ajal. Samuti iseloomustab kaebaja käitumismustrit oluliselt see, kuidas ta järgis käitumiskontrolli nõudeid ja muid kohustusi vabaduses viibides. Vastustaja on põhjendatult tuginetud kaebaja senist elukäiku iseloomustavatele asjaoludele, sh vangla iseloomustusele, milles on ühe murekohana ja süütegude toimepanemist paljuski tingiva asjaoluna viidatud narkootikumide tarvitamisele, millest vabanemiseks on kaebajal seni märkimisväärne motivatsioon puudunud. Olenemata ravi saamisest ja sõltuvusprobleemidest vabanemiseks erinevate programmide läbimisest on vangla hinnangul kaebaja motivatsioon narkootiliste ainete tarvitamisharjumuste muutmiseks jätkuvalt madal. Seda järeldust ümberlükkavaid asjaolusid ja tõendeid ei ole kaebaja suutnud esitada. Oht on piisavalt tõsine, sest narkokuriteod või narkootikumide tarbimisest tingitud muud võimalikud kuriteod ei ole kahjuliku tagajärje osas marginaalsed. Kaebaja senist eluteed iseloomustavad asjaolud, sh kontrollinõuete kesine täitmine, kinnitavad veenvalt, et kaebaja
3-21-608
motivatsioon õiguskuuleka käitumise saavutamiseks ning enda sõltuvusprobleemide ületamiseks ei ole seni olnud kuigi kõrge, mistõttu on uute sarnaste süütegude toimepanemine kohtu hinnangul tõenäoline ka tulevikus. Puuduvad veenvad tõendid, mis võimaldaks asuda seisukohale, et uute sarnaste süütegude toimepanemise risk oleks vanglas karistust kandes oluliselt vähenenud. Ainuüksi kaebaja seisukoht, et ta on oma järeldused teinud ning on motiveeritud vanglast vabanedes oma käitumist muutma ja uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei ole PPA järelduse ümberlükkamiseks piisav. Kaebaja senine käitumine viitab enam sellele, et vanglast vabanedes võib ta varasemat elustiili edasi viljeleda.
23.Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega, et PPA arvestas küll eelmise karistuse kandmist iseloomustavate asjaoludega, kuid ei ole viimase karistuse kandmist iseloomustavate asjaoludega nõuetekohaselt arvestanud. Vaidlustatud otsuse punktist 21 nähtub selgelt, et PPA võttis arvesse vangla iseloomustuse, milles on käsitletud ka kaebaja käitumist viimase karistuse kandmise ajal, sh läbitud sotsiaalprogramme ning asjaolu, et kaebaja käitumine praeguse vangistuse ajal on olnud negatiivsete intsidentideta (vt vaidlustatud otsuse lk 16). PPA asus põhjendatult seisukohale, et need positiivsed arengud ei anna siiski alust pidada asjaolusid kogumis hinnates kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja selle tegelikkust ning tõsidust madalana. Kaebaja karistamine varasema karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras on välja toodud seega üksnes ühe asjaoluna, mis iseloomustab kaebaja käitumist. Pealegi ei nähtu PPA otsusest, et vastustaja oleks ohu tegelikkust ja tõsidust hinnates andnud sellele ajaolule kaaluka rolli.
24.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuses arvestatud kaebaja senist elukäiku iseloomustavad asjaolud kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine.
25.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada ka otsuste tagajärgedega kaebaja perekonna- ja eraelule. Kaebajal ei ole Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid (abikaasa, alaealine laps). PPA on vaidlustatud otsuse punktis 23 põhjendatult leidnud, et kuigi kaebaja on sündinud Eestis ja elanud siin pikka aega ning Eestis elavad õiguslikul alusel tema vanemad (isa nüüdseks surnud), kes ei ole Eesti kodanikud, ei kaalu need asjaolud üles kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaebaja ja tema lähisugulaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kuigi kaebaja ema tervislik seisund ei ole hea, ei esine tal siiski sellist abivajadust, mida vaid kaebaja täita saaks. Vanglas viibides ei saanud kaebaja oma vanemaid aidata. Seega ei ole kaebaja suhe vanematega käsitletav perekonnana VMS mõttes. Kaebaja emakeel on vene keel, tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema vanust arvestades ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Samuti on PPA otsuse tegemisel põhjendatult asunud seisukohale, et kuna kaebaja lähisugulastel on Vene Föderatsiooni kodakondsus, siis võimaldab see neil lihtsamini kaebajat Venemaal külastada. Kaebajal on võimalik suhelda lähisugulastega ka telefoni ja kirja teel. Puudub alus kahelda, et kaebajal on võimalik vajadusel saada Vene Föderatsioonis vajalikku ravi kui tema terviseseisund seda eeldab.
26.Kahtlematult riivatakse vaidlustatud otsusega kaebaja eraelu põhiõigust, sest kaebaja on kogu elu elanud Eestis ja tal on siin tihedad sidemed. Teisalt ei saa mööda vaadata ka tema senisest elukäigust ja sellest tulenevast tegelikust ja piisavalt tõsisest ohust avalikule korrale. PPA on vaidlustatud otsuse punktis 23 detailselt käsitlenud riivet kaebaja eraelule ja jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul kaalub ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitsmise vajadus kaebaja eraelu riive ülesse. Kohus möönab, et vastustaja on ekslikult vaidlustatud
3-21-608
otsuse punkti 23 kokkuvõtvas lauses (otsuse lk 21) ja punktis 25 hõlmanud eeltoodud järelduse ka perekonnaelu riivega. Kuna riivet perekonnaelule ei esinenud, siis ei olnud selles osas vaja analüüsida, kas avalik huvi kaaluks riive olemasolul selle üle. See eksimus ei tingi siiski otsuse tühistamist, sest PPA on lõppastmes jõudnud õigele järeldusele. PPA võttis vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse VMS § 241 lg-s 3 sätestatud tingimusi ning analüüsis neid piisavalt määral.
27.PPA arvestas sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamise kaalumisel nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust. Kuna kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine ning kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õigustatud, mistõttu isikul puudus seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, siis olid sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise alused (VSS § 7 lg 1 ja 2 ning § 72 lg 2 p 4) täidetud. Kaebaja hinnangul on vastustaja teinud kaalumisvea, kui ei võimaldanud kaebajal esmalt taotleda tähtajalist elamisluba ning tema suhtes ei kaalutud ka seadustamisettekirjutuse tegemist. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Olukorras, kus vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale, ei ole eelnimetatud meetme kohaldamiseks vajadust. Nimetatud meetmed on asjakohased siis, kui isikust lähtuv oht avalikule korrale küll esineb, kuid see pole kas tegelik või siis piisavalt tõsine. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kaebaja seisukoht, et oleks tulnud kaaluda vabatahtliku lahkumise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemist ning koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe täita, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vastustaja on põhjendanud, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale õigustab vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist. Uute süütegude toimepanemise välistamiseks on koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendanud ning eesmärgipärane.
28.Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides on kohtul kohustus arvestada, kas kohtumenetluse ajal on toimunud olulisi muutusi asjaoludes, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis näitaksid, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht on praeguseks ära langenud või tema väljasaatmine Eestist on muul põhjusel muutunud lubamatuks. Kaebaja on esitanud kohtule dokumendid, millest nähtub kaebaja isa surm kevadel 2021 ning kaebaja ema tervislikku seisundit iseloomustavad andmed. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebaja ema tervislik seisund on aastaid olnud sarnane. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist toimunud mõningad muutused ei ole sedavõrd kaalukad, et tingiks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasuse. Ka vanglakaristust kandes ei saanud kaebaja enda ema eest hoolitsemises otseselt osaleda ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et see oleks kaebaja ema hakkamasaamist oluliselt mõjutanud. Seetõttu ei mõjuta ka muutunud asjaolud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasust. Miski ei kinnita, et muutunud asjaolud tingiksid lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ebaproportsionaalsuse ja nende tühistamise vajaduse.
29.Vaidlustatud otsusega kehtestati kaebajale VSS § 7 lg 1 ja § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeld kestusega kolm aastat alates lahkumisettekirjutuse täitmisest. VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 võimaldab kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades sissesõidukeeldu
3-21-608
kohaldada ka lühemaks ajaks. PPA ei kohaldanud maksimaalset sissesõidukeelu pikkust, vaid pidas asjaolusid kogumis arvestades põhjendatuks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks ehk 3 aastaks. Sissesõidukeelu pikkuse kehtestamisel on vastustaja seega teostanud kaalutlusõigust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et 3-aastane sissesõidukeeld oleks kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale arvestades ebaproportsionaalselt pikk.
30.Seoses lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega on kaebaja seadnud kahtluse alla lisaks selle, kas PPA kuulas ta nõuetekohaselt ära. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebajale saadetud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamise teatises oli ka selgitus, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ning PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, siis oli kaebajal võimalik ka nendes küsimustes oma seisukoht kujundada ja vastustajat nendest teavitada. Pealegi nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja on vähemalt väljasaatmise osas oma seisukoha PPA-le ka esitanud. Seega ei ole vastustaja kohtu hinnangul kaebaja ärakuulamisõigust HMS § 40 tähenduses rikkunud. Lisaks ei ole kaebaja kaebuses esile toonud selliseid olulisi asjaolusid, mida PPA vaidlustatud otsuses analüüsinud ei ole või mis otsust oluliselt mõjutaks. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et menetluse algatamise teatises tuleks arvamuse ja vastuväidete esitamise õiguse osas selgemalt väljendada, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse raames ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise võimaluse korral antakse puudutatud isikule tähtaeg vastuse esitamiseks kõigi nimetatud otsustuste osas. Kasutatud teatise sõnastus ei ole seetõttu kõige õnnestunum, sest puudutatud isik ei pruugi alati selgelt mõista, et võib arvamuse esitada kõigi kolme võimaliku otsustuse kohta, mitte kitsalt üksnes elamisluba puudutavas osas.
31.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et PPA otsus on õiguspärane, seetõttu ei esine aluseid ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Sellest tulenevalt tühistab kohus ka Tartu Halduskohtu 30. novembri 2021. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 253 lg 3). HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebust ei rahuldata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
32.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.