Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.12.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-717
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2021 otsuse nr 15.2-15/19-3 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja UP Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja MS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.03.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-717 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-717 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Süüria Araabia Vabariigi kodanik X (kaebaja) esitas 05.12.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras.
2.PPA jättis 05.03.2021 otsusega nr 15.2-15/19-3 kaebaja taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg-le 3 tuginedes läbi vaatamata ning luges menetluse kooskõlas HMS § 43 lg 1 pga 3 lõppenuks. Kaebajal on Süüria kodakondsus. Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Taotleja peab Eesti kodakondsuse saamise taotlemisel esitama tõendi, et ta on senisest kodakondsusest vabastatud või vabastatakse sellest Eesti kodakondsuse saamise tõttu. Kaebaja ei esitanud kodakondsuse taotlemisel nimetatud dokumenti, kuid palus PPA-lt tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, kui ta vabastatakse Süüria kodakondsusest. PPA väljastas kaebajale soovitud tõendi 17.12.2019 ja palus kaebajal esitada hiljemalt 01.04.2020 tõend, mis kinnitab, et kaebaja on esitanud taotluse Süüria kodakondsusest vabastamiseks. Kaebaja teatas 24.03.2020, et on võtnud ühendust Süüria suursaatkonnaga Minskis nii telefoni, posti kui ka e-posti teel, et saada kinnitus taotluse esitamise kohta. Samuti selgitas kaebaja, et 16.01.2020 telefonivestluses Süüria suursaatkonnaga teatati, et saatkond ei väljasta ametlikku dokumenti Süüria kodakondsusest vabastamise kohta, sest Süüria kodakondsuse seaduse kohaselt saab Süüria kodakondsusest loobuda ainult erijuhtudel valitsuse otsusel. PPA kohustas kaebajat esitama hiljemalt 01.06.2020 tõend, mis kinnitab, et kaebaja taotlus Süüria kodakondsusest vabastamiseks on menetlusse võetud. Kaebaja palus 20.04.2020 PPA-l võtta ühendust Süüria suursaatkonnaga Minskis, et saatkond kinnitaks kaebaja taotluse menetlusse võtmist. PPA saatis 25.05.2020 e-posti teel päringu Süüria suursaatkonda Minskis ja pikendas kaebajale tõendi esitamise tähtaega kuni 05.08.2020. Kuna Süüria suursaatkond Minskis ei vastanud, saatis PPA 06.08.2020 korduva päringu ja pikendas kaebajale tähtaega kuni 05.01.2021. PPA teavitas 05.01.2021 kaebajat, et kui kaebaja ei esita nõutud tõendit hiljemalt 04.02.2021, jäetakse tema taotlus läbi vaatamata. Ühtlasi anti kaebajale võimalus esitada arvamus ja vastuväited, mille kaebaja esitas 04.02.2021. Kaebajal ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, seega ei ole võimalik kohaldada kodakondsuse seaduse (KodS) § 3 lg-s 2 sätestatud erandit. PPA ei saa nimetatud sätet laiendavalt tõlgendada. Kaebaja on asunud Eestisse elama abikaasa juurde, talle on antud esmalt tähtajaline elamisluba ja 2016. aastast alates pikaajalise elaniku elamisluba. PPA on korduvalt selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa omamine on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistav asjaolu. Asjaolu, et kaebaja on Süüria kodanik ja Süürias sõjaväekohustuslane, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise eelduseks ega aluseks. Kaebaja on edastanud koopia Süüria kodakondsuse seadusest, mille art 10 kohaselt on Süüria kodakondsusest vabastamine võimalik, kui riigi ees on kõik kohustused täidetud. Kuigi see võib olla keeruline, ei ole see võimatu. Kuna kaebaja ei ole esitanud tõendit kodakondsusest vabastamise kohta ega ka tõendit Süüria kodakondsusest vabastamise taotluse menetlusse võtmise kohta, on kaebaja taotlus puudusega. HMS § 15 lg 3 kohaselt võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata, kui taotluses olevat puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, ning HMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega. Kaebaja saab Eestis jätkuvalt elada elamisloa alusel ja talle kehtivad kõik seaduslikult Eestis viibivatele isikutele ette nähtud õigused. Kaebajat ei ähvarda elamisloa kehtetuks tunnistamine 2(11)
3-21-717 ega Eestist väljasaatmine. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine.
3.X esitas 05.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.03.2021 otsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega, kuna Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega kohtleb PPA sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt. Kuna kaebaja omab Eestis pikaajalise elaniku elamisluba, ei ole kaebajal VRKS-st lähtuvalt võimalik pagulase staatust taotleda, kuigi ta vastab pagulase staatuse saamise kriteeriumitele. Lisaks ei ole ta võimeline loobuma oma päritoluriigi kodakondsusest, selleks et saada Eesti kodanikuks. Nii on kaebaja olukorras, kus päritoluriik teda ei kaitse ning tal ei ole võimalik saada kaitset ka riigis, kus ta alaliselt elab. Üksnes kodakondsus tagab inimesele kõik õigused suhetes riigiga. Eesti kodakondsuse saamine on oluline kaebaja õiguste tagamiseks. Kaebajal ei ole võimalik oma õigusi teostada Süürias toimuva sõjalise konflikti tõttu. Kaebajal ei ole de facto kodakondsust, kuna Süüria teda ei kaitse ega anna talle õigusi. Kaebaja ei ole Süürias läbinud kohustuslikku sõjaväeteenistust. Sõjaväeteenistuse läbimine Süürias tähendaks ka sõjategevuses osalemist. Arvestades Süüria valitsusvägede poolt toime pandud arvukaid sõjakuritegusid Süüria kodusõjas viimase 10 aasta jooksul, võib ka kaebaja sattuda olukorda, kus ta peaks selliseid kuritegusid sooritama. Seega kvalifitseeruks kaebaja VRKS § 4 lg 1 järgi pagulaseks, s.t ta on sarnases olukorras rahvusvahelise kaitse saajatega ning teda tuleks võrdsuspõhiõiguse printsiibi järgi kohelda kui rahvusvahelise kaitse saajat. PPA on tõlgendanud KodS § 3 lg-t 2 liiga kitsalt, rikkudes kaebaja PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust ning eksides HMS § 6 vastu. Nii teleoloogiliselt kui ka põhiseaduskonformselt tõlgendades peaks kaebajale kohaldama KodS § 3 lg-s 2 nimetatud erandit. Seadusandja on selle erandi kehtestanud eesmärgiga luua võimalus Eesti kodakondsuse saamiseks sellistele isikutele, kelle jaoks „kodakondsusjärgse riigi kodakondsusest loobumine võib olla ohtlik, võimatu või ebamõistlikult keeruline.“ Seega on seadusandja tahe võimaldada Eesti kodakondsuse saamine juhtudel, kui isikul ei ole võimalik temast mittesõltuvatel põhjustel oma senisest kodakondsusest loobuda. Hindamaks, kas isikul on võimalik kodakondsusest loobuda või mitte, ei saa tugineda pelgalt kodakondsusjärgse riigi õigusaktidele, vaid tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, sh kodakondsusjärgse riigi käitumist. Kaebaja esitatud tõendite põhjal saab järeldada, et kaebajal ei ole tegelikult võimalik oma Süüria kodakondsusest loobuda. Ka KodS § 3 lg 2 põhiseaduskonformsel tõlgendusel tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab võrdsuspõhiõiguse ja põhiõiguse korraldusele ja menetlusele. KodS § 3 lg 2 sätestatud erandi mittekohaldamine kaebajale on kaebaja ebavõrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjenduseta. Võrreldavad grupid on isikud, kellele on antud rahvusvaheline kaitse (st isikud, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund), ja isikud, kes on õigustatud saama rahvusvahelist kaitset (st isikud, kes vastavad pagulase või täiendava kaitse saaja tunnustele), ning kelle kummagi puhul ei ole päritoluriigis olukord oluliselt muutunud, mille tõttu neil pole võimalik oma senisest kodakondsusest loobuda. Tegu on võrdsete gruppidega, sest isiku õigus saada rahvusvahelist kaitset ei teki tema tunnustamisega pagulasena või täiendava kaitse saajana, vaid see tuleneb tema faktilisest olukorrast. Nt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. detsembri 2011 direktiivi 2011/95/EL põhjenduspunktidest 21 ja 39 tuleneb, et pagulasena ja täiendava kaitse saajana tunnustamine on üksnes deklaratiivne akt ehk sellest ei sõltu pagulaseks olemine. KodS § 3 lg 2 sätestatud erand kohaldub vaid ühele grupile. Sellisel erineval kohtlemisel on isikute jaoks väga kaalukad tagajärjed, sest erandi mittekohaldamise tagajärjel on neil võimatu omandada Eesti kodakondsust. Samas puudub erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjus. Erinevat kohtlemist ei saa põhjendada nt eesmärgiga vähendada 3(11)
3-21-717 ebamõistlikult suurt halduskoormust, sest mõlema grupi puhul tekitab suurema osa halduskoormusest vajadus hinnata, kas päritoluriigis on olukord muutunud ja kas see olukord on põhjuseks, miks isikul ei õnnestu oma senisest kodakondsusest vabaneda. Erinevat kohtlemist ei saa põhjendada ka eesmärgiga vähendada erandi kuritarvitamist. Mõlema grupi puhul tuleb kindlaks teha, kas isik faktiliselt vastab rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele. PS § 14 sätestab üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele. Riigikohus on korduvalt leidnud, et juhul kui seadusandja ei ole taganud tõhusat menetlust, siis on täitesaatva võimu kohustuseks kohaldada haldusmenetluse üldsätteid või ise menetlust „luua“ või „täiendada“, selleks et tagada isikule õiglane menetlus. Praegusel juhul oli vastustajal võimalus tagada kaebajale tõhus kodakondsuse andmise menetlus selle abil, et kohaldada talle KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandit, sisuliselt täiendades olemasolevat menetluskorda nii, et see võtab arvesse kaebaja unikaalset olukorda. Tegemist on PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega ka seetõttu, et Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega kohtleb PPA erinevas olukorras olevaid isikuid sarnaselt. Kaebaja täidab KodS §-s 6 nimetatud üldisi tingimusi Eesti kodakondsuse saamiseks. KodS § 1 lg 2 sätestab aga lisakriteeriumi, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades KodS §-s 3 sätestatud erisusi. Üldjuhul tekib takistus eelmisest kodakondsusest loobumisel just nende riikide kodanikel, kus ei valitse demokraatlik režiim ja kus sageli rikutakse inimõigusi. Teatud isikud, sh kaebaja, ei täida KodS § 1 lg-s 2 sätestatud kriteeriumi ainult seetõttu, et nad on sündinud mõnes sellises riigis ning nad ei saa seda asjaolu muuta. PS § 12 lg 1 aga keelab diskrimineerimise sh kodakondsuse alusel. Seega on KodS §-s 3 toodud erandite loetelu puudulik ning seadusandja peaks kehtestama lisaerandi isikutele, kes ei ole võimelised oma sünniga määratud kodakondsusest nendest olenemata põhjustel loobuma. Sarnase olukorra näitena võib tuua seadusandja lahenduse välismaalase passi väljaandmisel, kus arvestatakse sellega, et on olemas riike, kes ei tee oma kodanikega koostööd. PS § 14 sätestab üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele, kuid praegune KodS-ga sätestatud kord on selline, et kaebajal ei ole menetluses võimalik saavutada õiglast tulemust. Selles osas on KodS § 3 lg 2 PS-ga vastuolus. Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 kohaselt ei saa kelleltki kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta. Õiguskantsler leidis oma kirjas nr 6-1/180688/1802653, et inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 on omandanud rahvusvahelise tavaõiguse staatuse. Euroopa kodakondsuse konventsiooni art 16 sätestab, et osalisriik ei sea oma kodakondsuse saamise või säilitamise tingimuseks teisest kodakondsusest loobumist või selle kaotamist, kui selline loobumine või kaotamine pole võimalik või seda ei saa mõistlikult nõuda. Kuigi Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga liitunud ja see säte ei ole Eestile siduv, annab see selgeid juhiseid, kuidas riigid võiksid käituda.
4.Kaebaja täiendas 10.02.2022 kaebust nõudega kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja 20.04.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus kodakondsuse taotluse läbivaatamise menetluses. Selle nõude kaebusele lisamine on otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks, sest kui vastustaja lahendab kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse, saab kaebajale kohaldada KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandit ning kaebajal on võimalik saavutada kaebuse eesmärk: omandada Eesti kodakondsus. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) käsiraamatu järgi on juhtumeid, kus sõjaväeteenistuse kohustus on ainuke pagulasseisundi taotlemist õigustav alus, näiteks kui isik tõendab, et väeteenistus nõudnuks tema osavõttu sõjategevusest, mis on vastuolus tema poliitiliste usuliste või moraalsete tõekspidamistega. Kui lisaks ei soovi isik end siduda sellise sõjalise aktsiooniga, mille on rahvusvaheline üldsus inimsusvastasena hukka mõistnud, siis deserteerimist või sõjaväekutse eiramisest tulenevat karistust võib käsitada tagakiusuna. Süüriasse naasmise puhul peaks kaebaja läbima Süüria valitsusvägede poolel kohustusliku ajateenistuse, mis tähendaks osalemist sõjategevuses ning sattumist olukorda, kus 4(11)
3-21-717 on eluliselt usutav, et teda sunnitakse rahvusvahelise humanitaarõiguse vastastele tegudele, millest keeldumise puhul ähvardaks teda karistus. Vastavalt UNHCR-i juhistele vastab kaebaja seega rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele. Vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna vastustaja on jätnud tähelepanuta kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotlus on vormivaba ehk taotlust saab esitada mistahes viisil (VRKS § 3 lg 3). Kaebaja on 20.04.2020 e-kirjas vastustajale kirjutanud, et ta peab praeguses olukorras taotlema rahvusvahelist kaitset Eestis. Kaebaja on oma taotlust korranud 12.06.2020 e-kirjas. Kaebaja e-kiri on rahvusvahelise kaitse taotlus VRKS § 3 lg 3 mõttes, kuna selles on väljendatud kaebaja tahe saada Eestis rahvusvahelist kaitset. Vastustaja oleks pidanud taotluse vastu võtma, registreerima ja lahendama (vt VRKS § 15 lg 1 p 1, § 14 lg 41, § 3 lg 4). Seda ei ole seni tehtud, mis on õigusvastane. Kaebaja vastab rahvusvahelise kaitse saaja kriteeriumitele ning kui vastustaja oleks tuvastanud kõik asjas olulised asjaolud ning viinud läbi rahvusvahelise kaitse andmise menetluse, oleks saanud kaebajale igal juhul kohaldada KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandit ja kodakondsuse saamise menetlus oleks tulnud teisiti lahendada. Vastustaja on vaidlustatud otsuses rikkunud ka põhjendamiskohustust. Vastustaja viitab otsuses VRKS § 22 lg 1 p-le 2 kui alusele, miks kaebajal ei ole võimalik saada täiendavat kaitset. See seisukoht ei vasta aga kehtivale õigusele. Viidatud sätte järgi on Eesti alaliseks elanikuks olemine pagulasena tunnustamist välistav tunnus, aga mitte täiendava kaitse saamist välistav tunnus. Vastustaja on rikkunud ka selgitamiskohustust, sest on menetluse vältel oluliselt muutnud kaebajale antud juhiseid, kuidas kõrvaldada kaebaja taotluses olevaid puuduseid. Esmalt nõuti kaebajalt tõendit Süüria saatkonda taotluse esitamise kohta. Kui kaebaja selle tõendi esitas, nõudis vastustaja tõendit taotluse menetlusse võtmise kohta. Samuti on vastustaja tegevus vastuolus halduse lihtsuse ja efektiivsuse põhimõttega.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. PPA ei ole kunagi kohelnud ega ei kohtle ka nüüd sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt. PPA ei ole saatnud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks isikute taotlusi, kes ei vasta KodS-s sätestatud nõuetele või pole esitanud ettenähtud dokumente, ning on lõpetanud menetluse taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega. Kuivõrd kaebaja ei ole PPA-le esitanud tõendit, mille esitamine on kehtivast õigusest tulenevalt nõutav (vt siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes esitatavate andmete ja dokumentide loetelu ning taotluste vormid“ (määrus nr 74) § 7 lg 1 p 4), jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse läbi vaatamata. Kaebaja taotluse puudus oli oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Seetõttu ei ole kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti kodakondsust anda. Kodakondsuse andmise menetlus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on kaks erinevat menetlust. Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses iseseisvalt läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse andmine ei ole Eesti kodakondsuse saamise vältimatu eeldus, mille puhul peaks haldusorgan selgitama, et enne Eesti kodakondsuse taotlemist pidanuks kaebaja rahvusvahelist kaitset taotlema (HMS § 36 lg 2). Kaebaja ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust ning kaebaja suhtes ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse saamise vajadust. PPA ei ole tõlgendanud KodS § 3 lg-t 2 liiga kitsalt, vaid on lähtunud KodS sõnastusest, kuna viidatud säte ütleb üheselt, millisel juhul võib erandit kohaldada. Kodakondsuspoliitika kujundamine kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka, seega ei saa kaebaja suhtes kohaldada KodS § 3 lg-s 2 ette nähtud erandeid laiendavalt tõlgendades. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. PS § 12 riivet ei esine. Süüria kodakondsusest on võimalik loobuda, 5(11)
3-21-717 kui riigi ees on kõik kohustused täidetud. See võib olla keeruline, kuid mitte võimatu. PPA ei ole eksinud HMS § 6 vastu, kuna on välja selgitanud menetletavas asjas kõik olulised asjaolud ja püüdnud koguda selleks ka ise tõendeid. Kaebaja on elanud Eestis väga pikka aega ja omab siin viibimiseks seaduslikku alust. Kaebajat ei ohusta Eesti riigist väljasaatmine, samuti ei ole piiratud kaebaja õppimist ega töötamist. Kaebajal on võimalik saada oma kodakondsusjärgsest riigist reisidokument.
6.PPA esitas lisaks Siseministeeriumi seisukoha, mis on esitatud 10.01.2022 sarnases haldusasjas nr 3-21-2713. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega PS-ist tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil põhimõtteliselt õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud – tegemist on riigisisese pädevuse küsimusega. PS ega rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda asukohariigis viibides selle riigi kodakondsust. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide kohaselt ei ole riigil kohustust isegi kodakondsuseta isikuid, rääkimata teise riigi kodanikke, naturaliseerida ning tulenevalt PS §-st 8 on isikul vääramatu õigus vaid sünniga omandatud Eesti kodakondsusele. Riigil võib olla teatud tingimustel kohustus taluda välismaalase viibimist oma territooriumil, kuid on meelevaldne luua seos isiku riigis viibimise ja kodakondsuse ehk poliitiliste õiguste andmise vahele. Kuna kaebaja on Süüria kodanik, on realiseeritud ka tema õigus kodakondsusele. Eesti kodakondsuspoliitika kujundamise üheks aluseks on topeltkodakondsuse vältimine. Eesti kodakondsuspoliitika ei ole järjepidevalt topeltkodakondsust lubanud, sest kodakondsus eeldab lojaalsust oma riigile. Kui inimesel on mitu kodakondsust, siis paratamatult teostab ta ühe riigi kodaniku õigusi teise riigi alusväärtuste pinnalt. Topeltkodakondsuse tulemusena võivad tekkida ka riikidevahelised vaidlused, nt diplomaatilise kaitse omistamise osas, samuti võib isikul tekkida lojaalsuskonflikt ning kohustus täita kaitseväekohustust mitmes riigis. Erandid topeltkodakondsuse lubamiseks on ette nähtud KodS-s kaalukatel põhjustel. See, milline on teise riigi kodakondsuspoliitika ja milline on teise riigi reaalne halduspraktika kodakondsuse andmisel või kodakondsusest vabastamisel, on iga riigi siseasi. Kui Eesti riigil oleks kohustus anda leebematel tingimustel kodakondsust isikutele, kellel on oma päritoluriigi kodakondsusest vabanemine keerukam, tähendaks see sisuliselt seda, et Eesti riigil tuleb oma kodakondsuspoliitika seada sõltuvusse teiste riikide poliitikast ja loobuda selles osas oma suveräänsusest ise oma kodanikkonda kujundada. Kuna kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus, kas ja millistel tingimustel lubada topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka, ei saa haldusorgan kaebaja suhtes kohaldada KodS § 3 lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades sätet haldusorgani poolt laiendavalt või analoogia alusel. KodS on konstitutsiooniline seadus (vt PS § 104), mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Sellist seadust laiendavalt tõlgendama asuda ei ole õige. Riik ei ole topeltkodakondsuse vältimise küsimuses kohelnud sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt või erinevas olukorras olevaid isikuid sarnaselt. Kodakondsus kui õigusinstituut on oma olemuselt erinev rahvusvahelise kaitse instituudist. Kodakondsuse olemus seisneb õiguses ja kohustuses teostada avalikku võimu ehk otsustada, millised on parimad reeglid Eesti riigi ja ühiskonna kui terviku jaoks, et täita põhiseaduses sätestatud eesmärke. Rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk on võimaldada inimesel, keda tema päritoluriigis ähvardab tagakius, jätkata oma elu turvaliselt lähimas riigis, kus sellist ohtu ei esine. Rahvusvahelise kaitse vajadus peab olema tuvastatud eraldi menetluses. Rahvusvahelise kaitse menetlusele kohalduvad keerukad nõuded, mis tulenevad nii siseriiklikust kui ka EL 6(11)
3-21-717 õigusest. Kodakondsuse andmise menetluses ei ole võimalik rahvusvahelise kaitse menetlust läbi viia. Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted (haldusmenetluse eesmärgipärasus, efektiivsus, lihtsus, kiirus, uurimispõhimõte, selgitamiskohustus) ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse taotluse saab isik esitada, kui selleks esinevad konkreetsed õiguslikud alused. Pikaajalise elaniku elamisloa omanikuna on kaebajal tagatud kõik sotsiaalsed õigused, mis on kodanikel. Vahe on üksnes mõnedes poliitilistes õigustes. Eesti on kasutanud oma suveräänset õigust mitte ühineda rahvusvahelise õiguse aktidega, mis reguleerivad kodakondsust. Seega on ka asjakohatu viide Euroopa kodakondsuse konventsiooni art-le 16, mis näeb ette, et riik ei sea kodakondsuse omandamise tingimuseks teisest kodakondsusest vabastamist, kui see on võimatu või seda ei saa mõistlikult nõuda.
7.Tallinna Halduskohus keeldus 10.03.2022 otsusega kaebaja 10.02.2022 esitatud kaebuse muutmise taotluse vastuvõtmisest (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja möönab, et Süüria kodakondsusest loobumine võib olla keeruline, kuid see ei tähenda, et sellest ei oleks üldse võimalik loobuda. Vaidlustatud haldusaktist ilmneb, et kaebajale on kodakondsuse saamise tingimusi selgitatud, kusjuures taotluse menetlemise tähtaega on kahel korral ka pikendatud, võimaldades kõrvaldada taotluses esinevaid puuduseid. Kohus nõustub üldjoontes PPA otsuse põhjendustega. Vaidlust ei ole selles, et haldusakti andmise ajal ei olnud kaebajal esitada kodakondsuse saamiseks määruse nr 74 § 7 lg 1 p-s 4 ette nähtud dokumente . Puudus oli oluline, sest nõutud dokumendi esitamata jätmisel oli vastustajal alust eeldada, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Topeltkodakondsuse keeldu arvesse võttes ei oleks võimalik kaebajale praegu Eesti kodakondsust anda. Kuigi teoreetiliselt võiks kaebaja puhul kõne alla tulla KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamine, on üheks erandi kohaldamise eelduslikuks tingimuseks rahvusvahelise kaitse saamine ning rahvusvahelise kaitse võimaldamine ei saa toimuda automaatselt või paralleelselt kodakondsuse saamise taotluse lahendamisega. Selles, et vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud kaebajale rahvusvahelist kaitset antud, ei ole vaidlust. Kaebaja väitel esitas ta 20.04.2020 e-kirjas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Kui selle avalduse puhul oli kaebaja arvates tegemist selgelt mõistetava taotlusega, tekib küsimus, milleks oli vaja 12.06.2020 ekirjas uuesti märkida, et ta on otsustanud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Samas on kaebaja 12.06.2020 e-kirja lõpus küsinud, kuhu ta peab rahvusvahelise kaitse taotlemise sooviga pöörduma. PPA on 17.06.2020 e-kirjaga kaebajale vastanud, et rahvusvahelise kaitse kohta on võimalik saada informatsiooni PPA kodulehelt või tuleb informatsiooni saamiseks saata PPA üldisele e-posti aadressile e-kiri. Seejärel on kaebaja omakorda sama kuupäeva e-kirjaga vastanud, et ootab lõplikku vastust Eesti kodakondsuse kohta ja proovib uurida rahvusvahelise kaitse kohta. Lähtuvalt eeltoodust jääb ebaselgeks, kas kaebaja väidetavat rahvusvahelise kaitse saamise soovi saab lugeda aktsepteeritavalt esitatud taotluseks ning millises menetlusstaadiumis see olla võib, kuid see ei ole praeguses vaidluses oluline. Tuleb nõustuda vastustajaga, et PPA ei pidanud kodakondsuse taotlemise menetluses asuma tuvastama kaebaja rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, sest kodakondsuse andmise ja rahvusvahelise kaitse menetlus on oma iseloomult erinevad menetlused. Seejuures ei ole rahvusvaheline kaitse kodakondsuse omandamise vältimatuks eelduseks. Kaebaja väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti tähelepanuta, ei ole seega põhjendatud.
7(11)
3-21-717 Kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. KodS sätteid või nende puudumist, mis ei võimalda topeltkodakondsuse keelust teha erandeid isikutele, kellel on praktiliselt võimatu või ebamõistlikult keeruline oma senisest kodakondsusest loobuda, ei ole alust tunnistada PS-ga vastuolus olevaks. PS ei näe ette naturalisatsiooni teel kodakondsuse omandamise subjektiivset õigust. Keeld kehtib mistahes välisriigi kodanike suhtes. KodS § 3 lg 2 põhiseaduspärasuse küsimust on hinnatud ka haldusasja nr 3-18-2111 raames ning leitud, et vastuolu PS-ga ei esine. Kodakondsuspoliitika kujundamine, sealhulgas topeltkodakondsuse võimaldamine või mittevõimaldamine, on seadusandja otsustada. Kodakondsuse saamine ei ole ka välismaalase põhiõigus. Vaidlustatud haldusaktis on selgitatud, et kaebaja suhtes kehtivad kõik seaduslikul alusel riigis viibivale isikule ette nähtud õigused, elamisloa kehtetuks tunnistamine teda ei ähvarda ja ta saab Eestis jätkuvalt elada elamisloa alusel. Samuti on selgitatud, et kaebajal on võimalik esitada Eesti kodakondsuse saamiseks uus taotlus, kui tekib võimalus lisada sellele senisest kodakondsusest vabanemist kinnitav dokument. Vaidlustatud haldusakti puhul on täidetud HMS §-s 54 sätestatud tingimused. Haldusakt on kehtiva õigusega kooskõlas ja põhimõttelisi kaalutlusvigu täheldada ei saa. Selgitamiskohustust on menetluse käigus piisavas ulatuses järgitud. Haldusasja materjali juures on hulgaliselt ekirjavahetust, milles on kodakondsuse saamise eeldused kaebajale teatavaks tehtud. Isegi kui asuda seisukohale, et midagi oleks võinud paremini või põhjalikumalt selgitada, ei oleks see haldusakti tühistamise alus, sest need rikkumised ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks uue nõudega ei ole lubatav ega eesmärgipärane (HKMS § 49 lg 1), sest haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise ajahetke seisuga ning on ebaselge, kas kaebaja e-kirjas sisalduv soov on aktsepteeritav rahvusvahelise kaitse taotlus. Nähtuvalt haldusasja materjalist vastustaja seda selliselt ei mõistnud. Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust, seega ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel põhinevat kohustamisnõuet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 05.03.2021 otsus nr 15.2-15/19-3, kohustada PPA-d kaebaja kodakondsuse saamise taotlust läbi vaatama ja kohaldama kaebaja suhtes KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandit. Kaebaja palub ühtlasi algatada KodS § 3 lg 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, võtta seisukoht, kas kaebaja 20.04.2020 ja 12.06.2020 e-kirjad kvalifitseeruvad rahvusvahelise kaitse taotluseks, ja kohustada PPA-d kodakondsuse taotluse läbivaatamise menetluse raames läbi vaatama kaebaja 20.04.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust. Halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja selgituste ja tõendite kohta, mis näitavad, et Süüria kodakondsusest loobumine ei ole pelgalt keeruline, vaid sisuliselt võimatu. Vastustaja on ka ise korduvalt möönnud, et kaebajale võib olla kodakondsusest loobumine äärmiselt raske ning isegi võimatu. Kodakondsusest loobumise võimalikkuse hindamisel ei saa tugineda pelgalt kodakondsusjärgse riigi õigusaktidele, vaid tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, sh kodakondsusjärgse riigi käitumist. Halduskohus ei võtnud selget seisukohta, kas kaebaja e-kirju tuleks lugeda rahvusvahelise kaitse taotluseks. Kaebaja jääb selle juurde, et tema e-kirju oleks pidanud lugema rahvusvahelise kaitse taotluseks ja selle taotluse lahendamata jätmise tõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebuse täiendamine nõudega kohustada vastustajat kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas. Kaebaja on olukorras, kus ta ei saa rahvusvahelist kaitset taotleda, kuna omab pikaajalise elaniku elamisluba, mis on pagulasena tunnustamist välistav 8(11)
3-21-717 asjaolu (VRKS § 22 lg 1 p 2). Rahvusvahelise kaitse saamine võimaldaks aga kohaldada kaebajale senisest kodakondsusest vabastamise nõude erandit. Praeguses olukorras peaks aga kaebaja oma eesmärgi saavutamiseks läbima keerulise, ebaefektiivse ja pika menetluse. Kaebaja jääb ka selle juurde, et praegusel juhul on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega. Nagu kaebaja on selgitanud, on KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandi mittekohaldamine kaebajale ilma mõistliku põhjenduseta kaebaja ebavõrdne kohtlemine, millel on tema jaoks kaalukas tagajärg. KodS § 3 lg 2 erandit oleks tulnud tõlgendada võrdsuspõhiõigust maksimeerivalt ning seda kaebajale kohaldada, kuna ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele ja olukord tema päritoluriigis ei ole muutunud. Lisaks on KodS § 3 lg 2 PS-ga vastuolus osas, milles see kohtleb erinevaid isikuid sarnaselt ja ei näe ette kodakondsusest loobumise nõudest erandit nende jaoks, kellel ei ole võimalik kodakondsusest loobuda. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03.
9.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et PPA on 17.04.2020 kirjas ja vaidlustatud otsuses öelnud, et kodakondsusest loobumine on äärmiselt raske või isegi võimatu. Vastupidi, PPA on öelnud, et loobumine võib olla väga keeruline, kuid mitte võimatu. Kui olukord Süürias stabiliseerub, on võimalik seal teha kodakondsust puudutavaid toiminguid. Eesti ei kujunda oma kodakondsuspoliitikat lähtuvalt teiste riikide kodakondsuspoliitikast ega eelda seda ka teistelt riikidelt. Halduskohus selgitas otsuses, et PPA ei pidanud kodakondsuse taotlemise menetluses asuma tuvastama kaebaja rahvusvahelise kaitse saamise vajadust. Seega on halduskohtu selge seisukoht, et kaebaja e-kirjas sisalduv ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse taotluseks. Otsusest nähtub, et kohus on analüüsinud kaebaja ja PPA vahelist kirjavahetust ning aktsepteerinud PPA seisukohta, et rahvusvahelise kaitse saamiseks tuleb esitada vastav taotlus. Kuna kaebaja kinnitas 17.06.2020 e-kirjas, et ootab kodakondsuse osas otsuse ära ja siis uurib rahvusvahelise kaitse kohta uuesti, järeldub sellest, et kaebaja ei olnud konkreetset tahteavaldust veel teinud. Seoses kaebaja väidetega KodS § 3 lg 2 vastuolu kohta PS-ga jääb vastustaja oma varem esitatud seisukohtade juurde. Õigus rahvusvahelisele kaitsele või täiendavale kaitsele ei tulene pelgalt faktilisest olukorrast. Rahvusvahelise kaitse taotlejal tuleb läbida rahvusvahelise kaitse menetlus, kaitse vajadus peab olema dokumentaalselt tõendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse lõppjäreldustega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Riigikohus on leidnud, et rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses (Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03, p 23; 03.01.2008 otsus nr 33-1-101-06, p 18). Samuti ei eksisteeri PS kohaselt subjektiivset õigust kodakondsusele naturalisatsiooni teel (samas), tegemist on privileegiga, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). Ka õiguskirjanduses on jõutud järeldusele, et kuigi inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 1 näeb ette iga inimese õiguse kodakondsusele, ei järeldu rahvusvahelise õiguse reeglitest, et isikul oleks õigus mõne konkreetse riigi kodakondsusele; naturaliseerimistingimuste täpsema kujundamise osas jätab rahvusvaheline õigus riikidele üsna suure vabaduse (vt B. Aaviksoo. Riigi otsustusruumi 9(11)
3-21-717 ahenemine: kodakondsus nüüdisaegses Euroopas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2013, lk 184). Samuti on õiguskirjanduses märgitud, et kuivõrd Eesti ei ole liitunud Euroopa Nõukogu kodakondsuse konventsiooniga, ei eksisteeri siduvaid rahvusvahelisi norme, mis otseselt piiraksid Eesti seadusandja otsuseid mitmekordse kodakondsuse vältimisega seonduvate reeglite kehtestamisel (Ü. Madise (peatoim.). Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Tartu: Iuridicum 2020, § 8 kommentaar nr 41). Eelnevat arvestades jääb ringkonnakohus oma 06.09.2019 otsuses nr 3-18-2111 (p 9) väljendatud seisukoha juurde, et KodS § 3 lg-t 2 ei saa tõlgendada laiendavalt ega kohaldada seda ka isikutele, kellel ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse andmise eeldusi ja aluseid, kuid võivad esineda muud argumendid topeltkodakondsuse aktsepteerimiseks. Võttes arvesse seadusandja laia otsustusruumi naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise küsimuses, ei ole kohtul võimalik sedastada KodS §-s 3 lünga olemasolu, mida võiks nt analoogiat kasutades ületada.
12.Ringkonnakohus leiab endiselt, et KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erand on seadusandja väga konkreetne tahteväljendus, mis eeldab VRKS-s sätestatud menetluse läbiviimist, terve rea spetsiifiliste asjaolude väljaselgitamist, analüüsimist ja tuvastamist, ning sellist menetlust ei pidanud vastustaja kaebaja poolt kodakondsuse taotluse esitamisel omal algatusel läbi viima (vt 06.09.2019 otsus nr 3-18-2111, p 9). Kuivõrd seadusandja on sidunud KodS § 3 lg-s 2 sätestatud erandi tingimusega, et isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse, ei piisa erandi kohaldamiseks üksnes sellest, et kaebaja puhul võib tema päritoluriigist lähtuvalt eeldada vastavust rahvusvahelise kaitse saaja tunnustele.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud PPA kaebaja 20.04.2020 ja 12.06.2020 e-kirjade põhjal järeldama, et kaebaja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebaja on 20.04.2020 kirja lõpus mh märkinud: „Praegu olen siis ilma passita ja mul ei ole teist valikut kui ainult taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis või pöörduda kohtusse“ (dtl 63). Lisaks, nagu ka halduskohus esile tõi, on kaebaja 12.06.2020 e-kirja lõpus küsinud, kuhu ta peab rahvusvahelise kaitse taotlemise sooviga pöörduma (dtl 71). Kui PPA 17.06.2020 e-kirjaga kaebajale vastas, kust kaebajal on võimalik selle esitamiseks teavet saada, vastas kaebaja, et ootab lõplikku vastust Eesti kodakondsuse kohta ja proovib uurida rahvusvahelise kaitse kohta (dtl 73). Eelnevast tulenevalt võis PPA järeldada, et kaebaja alles kaalus oma eesmärgi saavutamiseks ühe võimalusena rahvusvahelise kaitse taotlemist pärast seda, kui on selgunud, kuidas lahendatakse tema kodakondsuse saamise taotlus. Seejuures ei olnud kaebaja ilmselgelt olukorras, kus teda ähvardaks päritolu riiki saatmine, mille ärahoidmiseks oleks vaja rahvusvahelist kaitset taotleda. Seega ei olnud PPA kohustatud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust lahendama ning ka vastava kohustamiskaebuse menetlemine ei oleks lubatav. Järelikult keeldus halduskohus kokkuvõttes õigesti kaebaja kaebuse muutmise vastuvõtmisest.
14.Riigikohus on selgitanud, et kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab seadusandja siiski arvestama PS-s sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega, sh võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimise keeluga (nt Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03, p 23; 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06, p 18). Ringkonnakohus möönab, et teatud riikide kodanikel võib olla kodakondsusest loobumine raskem või välistatud, mistõttu on neil ka Eesti kodakondsuse taotlemisel raskem täita topeltkodakondsuse keelu nõuet. Võrdsuspõhiõiguse piiramine ei ole siiski iseenesest alati põhiseadusevastane. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on PS-ga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus; erineva kohtlemise põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 47; 18.12.2019 otsus nr 5-19-42, p 56), s.t võrdsuspõhiõiguse riivet kaalutakse selle eesmärkidega (Riigikohtu üldkogu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 53).
10(11)
3-21-717
15.Erinevast olukorrast tekkiv raskus kaebaja jaoks on see, et tal pole Eestis võimalik realiseerida kodakondsusest tulenevaid spetsiifilisi, eeskätt poliitilisi õigusi (õigus valida Riigikogu, õigus olla riigiametis, õigus Eesti Vabariigi kaitsele välisriigis). Lisaks ei ole Eesti kodakondsuse puudumisel kaebajal Euroopa Liidu kodaniku õigusi, mis tähendab eeskätt mõnevõrra piiratumaid liikumis- ja viibimisvõimalusi teistes Euroopa Liidu riikides. PPA esitatud Siseministeeriumi seisukohas on selgitatud, et Eesti kui suveräänse riigi ja ühiskonna huvides ei ole see, et Eesti kodakondsuspoliitika sõltuks teiste riikide poliitikast. Samuti ei lubata topeltkodakondsust, et vältida lojaalsuskonflikti, sh kaitseväekohustuse täitmise osas. Praeguse asjaga sarnases haldusasjas nr 3-21-2713 on Siseministeerium veel märkinud, et julgeolekukaalutlusel võimaldatakse topeltkodakondsust nii vähestele isikutele kui võimalik. Seega võib järeldada, et topeltkodakondsuse keeld on vajalik selleks, et tagada Eesti julgeolek ja riigi suveräänne otsustusõigus selle üle, kes saab Eesti Vabariigis poliitilisi õiguseid teostada.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive nimetatud põhjustel asjakohane. Arvestades Eesti riigi asukohta, ajalugu ja kodanikkonna väiksust, on põhjendatud kartus, et topeltkodakondsuse keelust laialdaste erandite lubamine võib ohustada Eesti riigi julgeolekut. Põhimõtteliselt võimaldaks see teisel riigil, kes keeldub isikuid kodakondsusest vabastamast, oma kodanike topeltkodakondsuse kaudu teostada poliitilist võimu enda huvides. Ringkonnkohus leiab, et praegusel juhul ei kaalu kaebajale tekkivad tagajärjed üles neid eesmärke, mille saavutamiseks topeltkodakondsuse keeld, sõltumata taotleja senisest kodakondsusest, on sätestatud. Nagu ringkonnakohus on ka otsuses nr 3-18-2111 (p 11) märkinud, ei ole Eesti kodakondsuse omandamine midagi sellist, mis oleks kaebajale tema elamiseks ja töötamiseks Eestis hädavajalik. Kodakondsuse olemasolust ei sõltu kaebaja inimõigused ega majanduslik-sotsiaalsed põhiõigused, mis on kaebajale tagatud ka pikaajalise elamisloa olemasolul. Samuti on kaebajal Eesti pikaajalise elamisloa omanikuna küllaltki avarad võimalused Euroopa Liidu liikmesriikides viibimiseks (vt nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, III peatükk; VMS § 231 lg 1). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KodS §-s 3 erandi puudumine isikutele, kes ei ole võimelised senisest kodakondsusest loobuma, ei ole vastuolus PS-ga. Seega ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ühtlasi ei ole vaja hinnata seda, kas kaebaja on teinud piisavalt pingutusi Süüria kodakondsusest vabanemiseks.
17.Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka PPA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.