X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2021 otsuse nr 15.215/19-3 tühistamise- ja vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindajad Markus Hallang ja adv. Margus Reiland; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
RESOLUTSIOON
1.Keelduda kaebaja 10.02.2022 täiendavas selgituses esitatud taotluse, milles soovitakse 20.04.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise kohustamist kodakondsuse taotluse menetluse raames ehk kaebuse muutmisele suunatud taotluse vastuvõtmisest;
2.Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.03.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 05.12.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka PPA) taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras. Haldusasja materjalist nähtuvalt oli taotleja puhul tegemist Süüria kodanikuga.
2.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 05.03.2021 otsusega nr 15.2-15/19-3 X kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata. Otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole X esitanud tõendit, mis kinnitab, et teda on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse
saamise tõttu, ega ka tõendit, mis kinnitab, et tema taotlus Süüria kodakondsusest vabastamiseks on menetlusse võetud.
3.X esitas 05.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2021 Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse nr 15.2-15/19-3 tühistamise ja vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes.
4.Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 27.05.2021.
5.Tallinna Halduskohtu 14.01.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
6.X esindaja v.adv Margus Reiland esitas 10.02.2022 täiendavad seisukohad.
7.PPA esitas 28.02.2022 omapoolse seisukoha kaebaja täiendava seisukoha osas.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja selgitab, et on olukorras, kus päritoluriik teda ei kaitse ning tal ei ole võimalik saada ka kaitset riigis, kus ta alaliselt elab. Kaebaja jaoks on Eesti kodakondsuse saamine oluline tema õiguste tagamiseks. Kaebajal ei ole võimalik oma õigusi teostada Süürias asetleidva sõjalise konflikti tõttu. Kaebajal ei ole de facto kodakondsust, kuna Süüria teda antud hetkel ei kaitse ja talle õigusi ei anna. Kaebaja puhul on tegemist Süüria kodanikuga, kes ei ole Süürias läbinud kohustuslikku sõjaväeteenistust. Sõjaväeteenistuse läbimine Süürias tähendaks kaebaja puhul ka sõjategevuses osalemist. Arvestades Süüria valitsusvägede poolt toimepandud arvukaid sõjakuritegusid viimase 10 aasta jooksul Süüria kodusõjas, on võimalik, et ka kaebaja satuks olukorda, kus ta peaks või teda kästakse selliseid kuritegusid sooritada. Kaebaja on sarnases olukorras rahvusvahelise kaitse saajatega, ning seega tuleks teda ka võrdsuspõhiõiguse printsiibi järgi antud olukorras kohelda kui rahvusvahelise kaitse saajat. Kaebaja leiab, et PPA on tõlgendanud KodS § 3 lg 2 liiga kitsalt, rikkudes kaebaja PS-e §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigust ning on eksinud HMS § 6 vastu.
9.Kaebaja on seisukohal, et antud juhtumis on tegemist PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega, kuna Eesti kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega nr 15.2-15/19-3 kohtleb PPA erinevas olukorras olevaid isikuid sarnaselt. Kaebaja olukord aga on selline, kus teda diskrimineerib KodS tema kodakondsuse alusel, kaebajal ei ole võimalik temast olenemata põhjusel kodakondsust muuta kuna tema päritoluriik ei tee koostööd ei Eesti riigiga ega kaebaja endaga. Ka õiguskantsler leidis oma kirjas nr 6-1/180688/1802653, et inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lg 2 on omandanud rahvusvahelise tavaõiguse staatuse, mida siis tuleks omakorda järgida. KodS § 1 lg 2, mille järgi ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses, on kaebaja jaoks ületamatu kuna Süüria kodanikuna ei ole tal võimalik oma senisest kodakondsusest loobuda. Seega tekitab seadus olukorra, kus inimesi, kes on pärit riikidest, mis ei vabasta oma kodanikke kodakondsusest, koheldakse ebavõrdselt võrreldes inimestega, kes on pärit riikidest, mis võimaldavad kodakondsusest loobumist.
10.Täiendavas 10.02.2022 seisukohas jääb kaebaja varasemalt esitatu juurde ja soovib täiendada kaebust nõudega kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja 20.04.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust kodakondsuse taotluse läbivaatamise menetluses. Selle nõude kaebusele lisamine on
otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks, sest juhul kui vastustaja lahendab kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse, siis saab kaebajale kohaldada KodS § 3 lg 2 sätestatud erandit ning kaebajal on võimalik saavutada kaebuse eesmärk: omandada Eesti kodakondsus. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et 05.03.2021 otsus on õigusvastane, kuna vastustaja on jätnud tähelepanuta kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse. KodS § 3 lg 2 teleoloogiliselt tõlgendades, pidi kaebajale kohaldama senisest kodakondsusest vabastamise erandit. Hindamaks, kas isikul on võimalik kodakondsusest loobuda või mitte, ei saa tugineda pelgalt kodakondsusjärgse riigi õigusaktidele, vaid tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kodakondsusjärgse riigi käitumist. Seda seisukohta toetab Riigikohtu praktika. Kaebaja poolt esitatud tõendite pinnalt saab järeldada, et tegelik olukord on selline, et kaebajal ei ole võimalik enda Süüria kodakondsusest loobuda. Kaebaja on täpselt selline isik, kelle jaoks on kehtestatud KodS § 3 lg 2 sätestatud erand. Kaebaja arvates esineb praegusel juhul ebaloogiline olukord, kus osadele rahvusvahelise kaitse all olevatele isikutele ei ole võimalik nende jaoks kehtestatud erandit rakendada, sest kodakondsuse taotlemiseks peab isikul olema pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus, mis omakorda välistab osade isikute puhul nende rahvusvahelise kaitse saaja staatuse.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Vaidlustatud taotluse läbi vaatamata jätmise otsus on õiguspärane ning otsuse tühistamiseks puudub alus.
11.1.Vastustaja rõhutab, et KodS § 1 lg 2 näeb ette, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades KodS §-s 3 sätestatud erisusi. Seetõttu peab Eesti kodakondsust taotlev isik üldjuhul määruse nr 74 § 7 lg 1 punkti 4 kohaselt kodakondsuse taotlemisel esitama dokumendi, mis tõendab, et ta on vabastatud mõne muu riigi kodakondsusest või vabastatakse sellest Eesti kodakondsuse saamise tõttu või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. PPA ei ole kunagi kohelnud ega ei kohtle ka nüüd sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt. PPA ei ole kunagi saatnud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks isikute taotlusi, kes ei vasta KodS seaduses sätestatud nõuetele või kelle dokumentide koosseis ei ole täielik ning on lõpetanud menetluse taotluse läbivaatamata jätmise otsusega. Kaebaja ei ole esitanud PPA-le tõendit, mille esitamine on kehtivast õigusest tulenevalt nõutav, seega jättis PPA õiguspäraselt kaebaja taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata ning Vabariigi Valitsusele edastamata (vt KodS § 19 lg-d 1 ja 3). Kaebaja taotluse puudus oli oluline, sest nõutud tõendi esitamata jätmine tähendab, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Seetõttu ei ole kaebajale topeltkodakondsuse keeldu arvestades võimalik Eesti kodakondsust anda (KodS § 1 lg 2). Kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus kas ja millistel tingimustel lubada topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka. Seega ei saa kaebaja suhtes kohaldada KodS § 3 lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades seda laiendavalt. Kodakondsuse andmise menetlus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on kaks eri asja st kaks eri menetlust. Ka HMS § 5 lg-s 2, §-s 6 ja § 36 lg-s 2 sätestatud põhimõtted (haldusmenetluse eesmärgipärasus, efektiivsus, lihtsus, kiirus, uurimispõhimõte, selgitamiskohustus) ei pane haldusorganile kohustust asuda kodakondsuse saamise taotluse menetluses läbi viima rahvusvahelise kaitse menetlust. Rahvusvahelise kaitse andmise haldusakt ei ole Eesti kodakondsuse saamise vältimatu eeldus, mille puhul peaks haldusorgan selgitama, et enne Eesti kodakondsuse taotlemist pidanuks kaebaja rahvusvahelist kaitset taotlema (HMS § 36 lg 2), vaid eelkõige oleks kaebaja pidanud püüdma Süüria kodakondsusest loobuda. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Vastustaja on seisukohal, et antud kaasuses riivet PS § 12 suhtes ei esine. Süüria kodakondsusest on võimalik
loobuda, kui riigi ees on kõik kohustused täidetud. See võib olla keeruline, kuid mitte võimatu (Süüria kodakondsuse seadus art 10, 21, 23 ).
11.2.Kaebaja ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust ning kaebaja suhtes ei ole tuvastatud rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, seega ei ole võimalik kaebaja suhtes kohaldada KodS § 3 lõikes 2 sätestatud erandit. PPA ei saa otsustada iseseisvalt isiku eest, milliseid taotlusi isik sooviks PPA-le esitada või milliseid menetlusi läbida.
11.3.PPA ei ole tõlgendanud KodS § 3 lõiget 2 liiga kitsalt vaid on lähtunud täpselt KodS sõnastusest, kuna viidatud säte erandi kohaldamisel ütleb üheselt, millisel korral võib erandit kohaldada. Samuti ei ole PPA eksinud HMS § 6 vastu, kuna on välja selgitanud menetletavas kodakondsuse asjas kõik olulise tähendusega olevad asjaolud ja püüdnud koguda selleks ka ise tõendeid. Antud juhul on ka kaebajat koheldud täpselt vastavalt seadusele. Vastustaja rõhutab, et PPA järgib ja täidab seadust erapooletult ja ühtemoodi, mitte ei loo seadust.
12.Vastustaja lisas 28.02.2022 veel täiendavalt ka Siseministeeriumi seisukoha, mille ministeerium andis 10.01.2022 täpselt analoogses haldusasjas (haldusasi 3-21-2713). Siseministeerium rõhutab esmalt, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele on igal riigil suveräänne õigus kujundada oma kodakondsuspoliitikat. Siseministeerium märgib, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega Eesti Vabariigi PS-ist tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Eesti Vabariigi PS ja rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda asukohariigis viibides antud riigi kodakondsust. Eesti kodakondsuspoliitika kujundamise üheks aluseks on topeltkodakondsuse vältimine. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on topeltkodakondsus rahvusvahelises praktikas pikka aega ebasoovitatav olnud ning riigid on järginud topeltkodakondsuse vältimise poliitikat. Eesti riigi huvi vältida topeltkodakondsust ei ole vaidlustatav, kuna riikidel on suveräänne õigus kujundada kodakondsuspoliitikat ja ise luua tingimused kodakondsuse saamiseks, mis mõistagi peavad tagama ka võrdsuspõhiõiguse. Tingimused kodakondsuse omandamiseks naturalisatsiooni korras, mis on seatud Eesti Vabariigi kodakondsuse seadusega, ei ole diskrimineerivad. Milline on teise riigi kodakondsuspoliitika ja milline on teise riigi reaalne halduspraktika kodakondsuse andmisel või kodakondsusest vabastamisel, on iga riigi siseasi ja Eesti riik sellesse ei sekku. Samas leiab Siseministeerium, et kuna kodakondsuspoliitika kujundamine, sh otsus kas ja millistel tingimustel lubada topeltkodakondsust, kuulub riigi suveräänsete õiguste hulka (kodakondsuse andmise tingimused on Riigikogu kujundada), ei saa haldusorgan kaebaja suhtes kohaldada KodS § 3 lg-s 2 ette nähtud erandit, tõlgendades sätet haldusorgani poolt laiendavalt või analoogia alusel. Siinkohal on oluline asjaolu, et kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus (vt PS § 104), mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Sellist seadust laiendavalt tõlgendama asuda ei ole õige. Ehkki PPA-l on pädevus viia läbi rahvusvahelise kaitse menetlust ja otsustada rahvusvahelise kaitse andmise üle, siis ei nõustu Siseministeerium sellega, et Politsei- ja Piirivalveamet peaks Eesti kodakondsuse taotluse menetluses asuma tuvastama taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust. Siseministeerium on seisukohal, et kodakondsuse andmise menetlus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on kaks erinevat menetlust - rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimisele kohalduvad keerukad nõuded, mis tulenevad nii siseriiklikust kui ka EL õigusest. Kodakondsuse andmise menetluses rahvusvahelise kaitse menetlust läbi viia ei ole võimalik. Siseministeerium on märkinud, et Eesti on kasutanud oma suveräänset õigust mitte ühineda rahvusvahelise õiguse aktidega, mis reguleerivad kodakondsust. Seega on ka asjakohatu viide Euroopa kodakondsuse konventsiooni artiklile 16, mis näeb ette, et riik ei sea kodakondsuse omandamise tingimuseks teisest kodakondsusest vabastamist, kui see on võimatu või seda ei saa
mõistlikult nõuda. Kuna Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga liitunud, ei ole see säte Eesti jaoks ei õiguslikult ega faktiliselt siduv.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2021 otsust nr 15.215/19-3 ja taotletud selle tühistamist, samuti vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2021 otsuse nr 15.2-15/19-3 õiguspärasuse küsimuses. Vaidlusaluse küsimuse ehk vastava taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja 05.03.2021 otsuses ilmnevad olulised kaalutlusvead. Nimetatud otsuse õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.
14.Nähtuvalt vaidlustatud otsusest tugines vastustaja kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisel kodakondsuse seaduse § 1 lõikele 2, mille kohaselt ei või Eesti kodanik olla mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades sama seaduse §-s 3 sätestatud erisusi ja ka siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 § 7 lg 1 p-le 4, mille kohaselt peab taotleja esitama Eesti kodakondsuse taotlemise korral dokumendi, mis tõendab, et ta on vabastatud mõne muu riigi kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. Arvestades asjaolu, et vastavat dokumenti ei esitatud, jäeti kaebaja kodakondsuse saamise taotlus läbi vaatamata. Kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses on Politsei- ja Piirivalveamet kinnitanud, et ei ole kunagi kohelnud ega kohtle sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt ega saatnud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks nende isikute taotlusi, kes ei vasta kodakondsuse seaduses sätestatud nõuetele või kelle dokumentide koosseis ei ole täielik ning menetlus on lõpetatud taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega. Eelnimetatu on käesoleva haldusasja materjaliga kooskõlas, vastupidist ei ole ilmnenud.
15.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja möönab, et Süüria kodakondsusest loobumine võib olla keeruline, kuid see ei tähenda seda, et sellest ei oleks üldse võimalik loobuda. Vaidlustatud haldusaktist 15.2-15/19-3 ilmneb, et kaebajale on kodakondsuse saamise tingimusi selgitatud, kusjuures taotluse menetlemise tähtaega on kahel korral ka pikendatud võimaldades taotluses esinevaid puuduseid kõrvaldada. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusaktis väljendatud (sisuliste) seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 tervikuna üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Seega käsitab kohus peamiselt kaebaja neid väiteid, mis seonduvad kaebuse muutmise taotlusega ning KodS § 3 lg 2 väidetava vastuoluga põhiseadusega.
16.Kaebajal on Süüria Araabia Vabariigi kodakondsus, milles ei ole ka vaidlust. Kaebaja põhiseisukoht väljendub aga selles, et tal ei ole praegustes oludes võimalik Süüria kodakondsusest loobuda, et ta vastab (sisuliselt) rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumitele ning et vastustaja on tõlgendanud KodS § 3 lg 2 liiga kitsalt kui jättis võimaliku erandi kohaldamata. Küsimus on selles, et vähemalt teoreetilisel tasandil võiks kõne alla tulla kodakondsuse seaduse § 3 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt ei kohaldata senisest kodakondsusest vabastamise nõuet kui isik on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse ja olukord tema päritoluriigis ei ole oluliselt muutunud, mistõttu ei saa isik ka senisest kodakondsusest loobuda, kuid rahvusvahelise kaitse saamine on siiski pelgalt üheks erandi kohaldamise eelduslikuks tingimuseks ning rahvusvahelise kaitse võimaldamine ei saa toimuda automaatselt või paralleelselt
kodakondsuse saamise taotluse lahendamisega. Selles, et vaidlustatud haldusakti andmise ajahetke seisuga ei olnud kaebajale rahvusvahelist kaitset antud, vaidlust ei ole. 10.02.2022 esitatud täiendavates seisukohtades, milles taotleti muuhulgas ka kaebuse muutmist, soovib kaebaja tugineda 20.04.2020 e-kirja kolmandas lõigus sisalduvale lausele või lauseosale, milles ta avaldas arvamust, et peab praeguses olukorras (arvatavasti) taotlema rahvusvahelist kaitset. Siinkohal tekib küsimus, et kui taolise fragmentaarse avalduse puhul pidi olema tegemist selgelt mõistetava taotlusega, siis milleks oli vaja 12.06.2020 e-kirjas uuesti märkida, et ta on otsustanud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Samas on püstitatud 12.06.2020 e-kirja lõpus küsimus selle kohta, et kuhu ta peab rahvusvahelise kaitse taotlemise sooviga pöörduma. Politsei- ja Piirivalveamet on tõlgendanud seda pigem teatavat ettevalmistuslikku laadi päringuna, sest 17.06.2020 e-kirjaga on kaebajale vastatud, et rahvusvahelise kaitse kohta on võimalik saada informatsiooni PPA kodulehelt või saata informatsiooni saamiseks PPA üldmeilile e-kiri. Seejärel on kaebaja omakorda sama kuupäeva e-kirjaga vastanud, et ootab lõplikku vastust Eesti kodakondsuse suhtes ja proovib uurida rahvusvahelise kaitse kohta. Lähtuvalt eeltoodust tekib küsimus, et kas kaebaja viiteid rahvusvahelise kaitse saamisele ja 10.02.2022 menetlusdokumendis osundatud (väidetavale) 20.04.2020 rahvusvahelise kaitse taotlusele saab lugeda aktsepteeritavalt esitatud taotluseks ning kas ja millises menetlusjärgus see üldse olla võiks. Eelnimetatu jääb praegu ebaselgeks, kuid kokkuvõttes ei ole see käesoleva vaidluse ehk kodakondsuse saamise taotluse läbi vaatamata jätmist puudutava otsustuse õiguspärasuse küsimuse hindamise juures ka oluline. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA ei pea ega pidanud kodakondsuse taotlemise menetluses asuma tuvastama kaebaja (võimalikku) rahvusvahelise kaitse saamise vajadust, sest kodakondsuse andmise- ning rahvusvahelise kaitse menetlus on oma iseloomult üsna erinevad menetlused, kusjuures rahvusvahelist kaitset ei saagi pidada kodakondsuse omandamise vältimatuks eelduseks. Kaebaja väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsus õigusvastane kuna rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti tähelepanuta, ei ole põhjendatud.
17.Kaebaja 10.02.2022 menetlusdokumendis on taotletud ka kodakondsuse seaduse § 3 lg 2 puudutavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kaebaja arvates ei võimalda KodS § 3 lg 2 teha kodakondsusest vabastamise nõude osas erandit isikutele, kellel ei ole võimalik senisest kodakondsusest loobuda, mistõttu koheldakse erinevaid isikuid sarnaselt ning millega rikutakse ka õigusselguse põhimõtet ja mis peaks kokkuvõttes viitama vastuolule põhiseadusega. Kaebaja sellekohaste seisukohtadega ei saa nõustuda. Vastavaid norme või nende puudumist, mis ei võimalda topeltkodakondsuse keelust teha erandeid isikutele, kellel on praktiliselt võimatu või ebamõistlikult keeruline oma senisest kodakondsusest loobuda, ei ole alust tunnistada seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks. Põhiseaduses ei nähta ette naturalisatsiooni teel kodakondsuse omandamise subjektiivset õigust. Keeld kehtib mistahes välisriigi kodanike suhtes. Seega ei ole kaebaja taotluse rahuldamiseks alust. KodS § 3 lg 2 põhiseaduspärasuse küsimust on hinnatud ka kaebaja viidatud haldusasja nr 3-18-2111 raames ning leitud, et vastuolu põhiseadusega ei esine.
18.Kodakondsuspoliitika kujundamine, sealhulgas topeltkodakondsuse võimaldamine või mittevõimaldamine, on seadusandja otsustada. Kodakondsuse saamine ei ole ka välismaalase põhiõigus. Vaidlustatud haldusaktis on selgitatud, et kaebaja suhtes kehtivad kõik seaduslikul alusel riigis viibivale isikule ette nähtud õigused, et elamisloa kehtetuks tunnistamine teda ei ähvarda ja et ta saab Eestis elada jätkuvalt elamisloa alusel. Samuti on selgitatud, et kaebajal on võimalik esitada Eesti kodakondsuse saamiseks hiljem uus taotlus kui tekib võimalus lisada sellele senisest kodakondsusest vabanemist kinnitav dokument.
19.Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Vaidlust ei saa olla selles, et haldusakti andmise ajahetke seisuga kaebajal kodakondsuse saamiseks siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 § 7 lg 1 punktis 4 ette
nähtud dokumente esitada ei olnud. Puudus oli oluline, sest nõutud dokumendi esitamata jätmisel oli vastustajal alust eeldada, et kaebajal on jätkuvalt Süüria kodakondsus. Topeltkodakondsuse keeldu arvesse võttes ei oleks võimalik kaebajale praegu Eesti kodakondsust anda.
20.Antud juhul ei saa asuda ka seisukohale, et vaidlustatud haldusakti puhul ei oleks haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud tingimused täidetud. Haldusakt on kehtiva õigusega kooskõlas ja põhimõttelisi kaalutlusvigu täheldada ei saa. Selgitamiskohustust on menetluse käigus piisavas ulatuses järgitud. Haldusasja materjali juures on hulgaliselt e-kirjavahetust, milles on kodakondsuse saamise eeldused kaebajale teatavaks tehtud. Isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et midagi oleks võinud paremini või põhjalikumalt selgitada, siis ei oleks ka see antud juhul haldusakti tühistamise aluseks. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele kui nimetatud (võimalikud) rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja on taotlenud 10.02.2022 menetlusdokumendis kaebuse täiendamist (muutmist) nõudega kohustada vastustajat X 20.04.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama kodakondsuse taotluse läbivaatamise menetluses. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lõikele 1 on aga võimalik kaebuse nõudeid muuta üksnes siis kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Antud juhul see lubatav ja eesmärgipärane ei ole, sest haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse selle andmise ajahetke seisuga ning selles osas on üldse ebaselge kas kaebaja e-kirjas sisalduv lause või lauseosa kvalifitseeruks aktsepteeritavaks taotluseks. Nähtuvalt haldusasja materjalist vastustaja seda selliselt, vähemalt esialgu, ei mõistnud. Rahvusvahelise kaitse väidetava taotlemisega seonduvat käsitas kohus põhjalikumalt käesoleva lahendi punktis 16. Kaebuse muutmise taotlus ei ole eesmärgipärane ega aktsepteeritav veel ka seetõttu, et põhivaidlusena käsitatava 05.03.2021 otsuse nr 15.2-15/19-3 tühistamise nõude rahuldamiseks ei olnud alust. Seetõttu ei saa ka vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada, mis kokkuvõttes tähendab seda, et 10.02.2022 menetlusdokumendis väljendatud kaebuse muutmise soovi ning vastava nõude lisamist ei saa aktsepteerida.
22.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.