Xi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise saamiseks seoses Covid-19 haigusesse nakatumisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Vastustaja – Tartu Vangla
1.Jätta Xi kaebus haldusasjas nr 3-21-2127 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 5. detsember 2022. a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vanglas kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale 12.07.2021. a kahjunõude reg nr 113/185-1 (tl 13), milles nõudis rahalist kompensatsiooni selle eest, et vangla ametnik nakatas teda Covid-19 viirusesse ja seadis tema elu ohtu. Kahjunõude kohaselt andis X 28.03.2021. a positiivse proovi. Vaatamata seitse kuud kestnud piirangutele Tartu Vangla 10.11.2020. a käskkirja nr 1-1/139 alusel ja sellest tulenevatele kannatustele jäi kahjunõude esitaja haigeks.
2.Tartu Vangla jättis 10.09.2021. a otsusega nr 1-13/185-2 (tl 2-3) Xi kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Vangla leidis, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
3.X esitas 19.09.2021. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla süüdi tunnistamist selles, et vangla süül nakatus kaebaja Covid-19 viirusesse.
4.Kaebaja taotleb kohtu äranägemisel määrata kompensatsioon haiguse ajal läbi elatud moraalsete ja füüsiliste kannatuste eest.
5.Kaebaja nõuab kahju hüvitamist, sest vangla jättis teda piirangute seadmisega kõigest ilma, kuid ikkagi nakatas teda viirusega.
6.Kaebaja arvates vangla teab, kes teda nakatas. Kaebaja ei ole nõus sellega, et haigus ei tekitanud kahju tema tervisele. Kuigi kaebaja põdes haigust mitte raskes vormis, ei saanud vangla enne haigestumist teada, et kaebaja põeb haigust kerges vormis. Kaebaja tervist ei ole pärast haiguse läbipõdemist kontrollitud.
7.Tartu Vangla esitas 11.11.2021. a vastuse (tl 50-51) kaebusele ja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist, jäädes kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade juurde.
8.Vastustaja ei eita, et kaebaja haigestus, kuid haigestumise fakt ei anna alust kahjunõude rahuldamiseks.
9.Vangla meditsiiniteenistus on ka kaebuse kohtule esitamise järgselt kontrollinud kaebaja tervist ega ole tuvastanud kaebajal terviseprobleeme, mida võiks seostada kaebaja nimetatud haiguse läbipõdemisega.
10.Vanglal puuduvad andmed ja teadmine, et kaebaja oleks konkreetse nakatunu või haigestunuga kokku puutunud, mistõttu ei saa seda ka kaebaja tervisekaardi sissekannetest järeldada.
11.Tartu Halduskohus määras 23.09.2022. a asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse. Kohtu seisukoht
12.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks kohtule esitanud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse ja väljavõtte digiloost haigusjuhtumi kohta (tl 2-5). Kohus on kaebuses kirjeldatud elusündmuse asjaolude alusel vanglalt välja nõudnud tõendid (tl 13-45), millele vangla tugines kaebaja taotlust kohtueelselt rahuldamata jättes. Vastustaja on kaebusele esitatud vastusele tõenditena lisanud täiendavalt vangla direktori 31.05.2021. a käskkirja piirangute lõpetamise kohta (tl 52-53) vanglas.
13.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
14.Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
15.Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega,
üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on ka vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Rõhutamist väärib, et tegevusetust saab vastustajale ette heita siis, kui vastustajal oli kas õigusnormist või üldisest hoolsuskohustusest (käibekohustusest) tulenev tegutsemise kohustus.
16.Kaebaja heidab kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud kahjunõudes vanglale õigusvastase tegevuse ja/või tegevusetusena ette seda, et vastustaja kehtestas ühelt poolt küll olulised piirangud kinnipeetavatele Tartu Vangla 10.11.2020.a käskkirjaga nr 1-1/139 ning ilmselt ka sellele järgnenud samasisuliste käskkirjadega, millega tunnustati piirangute jätkuva kohaldamise vajalikkust, kuid ei kehtestanud piiranguid vanglaametnikele ning seetõttu sai võimalikuks kaebaja nakatumine. Kaebaja käsitluses oli vastustaja seega hooletu.
17.Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud vastustaja õigusvastane tegevus ja/või tegevusetus kaebaja nakatumise võimaluste vähendamisel. Kaebaja ravita ja meditsiiniabita jätmine ei ole tõendatud. Samuti ei ole üheselt tõendatud kaebaja haigestumise põhjus ning tõendatud pole ka vastustaja poolt selle isiku varjamine kaebaja eest.
18.Vangistusseadus (VangS) ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Sellest olenemata oli vanglal kohtu hinnangul üldine hoolsuskohustus (käibekohustus) oma töökorralduses selliseid abinõusid rakendada. Kohus märgib, et praeguses asjas ei ole vaidluse all kinnipeetavate õigusi piiravate abinõude kohaldamine (sh nende õiguspärasus või otstarbekus), vaid vangla personalile kehtestatud nõuded. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 17 lg 3 p 1 ja 2 sätestavad, et Justiitsministeerium korraldab kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Säte kehtib käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal ja kehtis kaebaja nakatumise ajal samas sõnastuses. Kaebaja viidatud Tartu Vangla 10.11.2020.a käskkirja nr 1-1/139 (tl 42-45) esimesest lõigust nähtub, et Justiitsministeerium on andnud vanglale korralduse koroonaviiruse leviku tõkestamise abinõude kehtestamiseks. Samas tuleb märkida, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse sarnaseid õigussuhteid reguleerivad normid on praeguseks läbinud kohtuliku kontrolli ja on sedastatud, et valitsuse korraldustega kehtestatud piirangud riivasid kahtlemata paljusid põhiõigusi, nagu liikumis- ja ettevõtlusvabadus ning võrdsuspõhiõigus. Samuti, et piirangud olid nii laiaulatuslikud, et võisid võtta isikutelt mõnedel juhtudel õiguse otsustada ise oma elukorralduse üle. Teisalt peab piirangute kehtestamist vaagides arvestama sellega, et põhiseadus paneb riigile kohustuse inimesi kaitsta, nimetades ühe ohuallikana otsesõnu nakkushaigusi. Riigikohus rõhutas, et inimeste elu ja tervise kaitse läbi nakkushaiguste tõrje on kaalukas põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste piiramiseks. Kokkuvõttes otsustas Riigikohus, et NETS-i normid ei piiranud selle kohtuasja kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt (RKPSJKo 5-22-4). Halduskohtu hinnangul on Riigikohtu järeldused kohased ka käesolevas vaidluse lahendamisel.
19.Iseenesest põhjendatud on kaebaja järeldus, et kui ta puutus kokku ainult vanglaametnike ja -töötajatega (ei puutunud kokku teiste kinnipeetavatega, ei toimunud kokkusaamisi), siis tõenäoliselt kandus nakkus talle edasi vanglaametnikult või -töötajalt. See aga ei tähenda, et vastustaja oli hooletu. Teisalt on arstlike tõenditega tõendatud ka kaebaja kambrikaaslase haigestumine (tl 16) 2021. a märtsi lõpus. Eristada tuleb olukorda, kus isikul, antud juhul vanglal on kohustus saavutada kindel tulemus
ja olukorda, kus kohustus piirdub sellega, et isik peab tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku (nt võlaõigusseaduse § 24 lg 1). Nakkushaiguse leviku tõkestamisel ei ole reeglina realistlik seada eesmärgiks, et nakatumisi üldse ei toimu. Seda ei nõua ka NETS § 17 lg 3 – nii vanglaametnike tööolud kui kinnipeetavate kinnipidamistingimused peavad olema võimalikult nakkusohutud.
20.Vastustaja esitatud tõenditega (tl 13-45) on tõendatud, et vastustaja kohaldas võimalikud abinõud, mis kehtestati eesmärgil viia miinimumini võimalus, et nakkus kandub vanglaametnikult üle kinnipeetavale. Kohus nõustub põhimõtteliselt käsitlusega, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinnipeetava ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning parim, mida vastustaja sai teha, oli reeglite kehtestamine nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja kohaldatud abinõud mõistlikud. Vastustaja kohaldatud meetmete põhjendatus nähtub mh asjaolust, et Tartu Vanglas esines küll nakatumisi, kuid haiguspuhangut kohtule esitatud tõendite kohaselt ei tekkinud. Seda ei väida ka kaebaja.
21.Kaebaja ei ole teinud vangla kohaldatud viidatud reeglitele konkreetseid etteheiteid, probleemiks on liikumisvabaduse piiramine. Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid kontrollitavaid fakte selle kohta, et vastustaja poolt vanglaametnikele kehtestatud reegleid oleks enne tema nakatumise kuupäeva tema suhtes rikutud. Mitmete vastustaja kehtestatud reeglite rikkumist ning ilmselge nakkusohu olemasolu oli kaebajal võimalik märgata (näiteks vanglaametnik ei kandnud maski, oli tööl viirushaiguse tunnustega, kambris liikus palju erinevaid ametnikke jne). Kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole.
22.Kohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud ka see, et kaebajal tekkis mittevaraline kahju tervise kahjustamise läbi. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha (nt RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2) põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust ning selleks, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga RVastS § 9 lg 1 tähenduses, peab valu või kannatus esinema teatud intensiivsusega. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kuulub tõendamist vajavate asjaolude hulka ka tervisekahjustuse tekkimine kaebajal.
23.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitatud tõenditega on tõendatud, et kaebaja koroonaviiruse analüüs andis positiivse tulemuse ning kaebajal diagnoositi COVID-19 (tl 4-5). Kuid puuduvad tõendid selle kohta, et nakatumine oleks kaebajale põhjustanud mingeid sümptomeid või et sellel oleks olnud mingil muul moel mõju tema tervisele. Selles järelduses tugineb kohus nii kaebaja (tl 4) kui vastustaja esitatud arstlikele tõenditele (tl 16-17). Üksnes testi positiivne tulemus ja sellel rajanev diagnoos ei ole kohtu hinnangul tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju olemasolu eeldamiseks piisav.
24.Ka kaebaja ei väida nakatumise otseseid mõjusid ja ei kirjelda haiguse rasket läbipõdemist (kaebus tl 1, kaebuse tõlge tl 10). Kaebaja heidab vanglale ette üksnes kaebaja arvates vangla leiget suhtumist kaebaja haigestumisse ja tervisesse. Negatiivsed mõjud nakatumisest kaebaja tervisele on eelpool käsitletud tõenditega tõendamata. Kaebaja terviseandmed (tl 4-5 ja tl 16-17) ei tõenda, et ta oleks pärast isolatsiooniperioodi lõppemist ja terveks tunnistamist pöördunud arsti poole seoses viirusinfektsioonist tulenevate vaevustega. 2021. aasta aprillist-augusti keskpaigani on kaebaja arsti poole pöördunud seoses hambakatuga, juunis keeldunud üldse arsti vastuvõtust, augustis nõustunud vaktsineerimisega.
Augustis on langetatud ka arstlik otsustus, et kaebaja, olles olnud SARS COV 2 positiivne, on tervenenud. Seega ei sisalda arstlikud tõendid kohtu hinnangul kaebusi, mis kohtu arusaamisel oleksid seostatavad koroonaviiruse haigusega. Kandest 16.08.2021. a nähtub vastupidine kaebajale tehti plaaniline COVID-19 vaktsineerimine, millega loeti vaktsineerimine lõpetatuks ning patsient on kaebusteta.
25.Kohus mõistab 2021. a septembri kaebuses avaldatud kaebaja muret taoliselt, et välistatud ei ole komplikatsioonid tulevikus. Sellist ohtu ei saa tõesti täielikult välistada, kuid oht ei ole samastatav tervise kahjustamisega. Kui kaebajal peaks tulevikus avalduma tervisehäire, mille põhjuseks on 2021. aasta kevadel toimunud nakatumine koroonaviirusega, siis saab esitada kahju hüvitamise nõude sellele tuginedes. Kohus selgitab, et kahju hüvitamise taotlus tuleb sel juhul esitada esmalt vanglale, kuna VangS § 11 lg 8 sätestatud kohustusliku kohtueelese menetluse nõue kehtib ka siis, kui kaebaja ei ole nõude esitamise ajal enam kinnipeetav. RVastS § 17 lg 3 alusel on tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks 3 aastat sellest, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust (s.t oma tervise halvenemisest), kuid nõuet ei saa enam esitada pärast seda, kui on möödunud 10 aastat kahju põhjustanud sündmusest.
26.Kokkuvõttes on täitmata vähemalt kaks kahju hüvitamise eeldust – tõendamist ei leidnud vastustaja õigusvastane tegevus ja/või tegevusetus ning kahju tekkimine kaebajal. Sel juhul ei ole kaebuse rahuldamine võimalik ja muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimise vajadus puudub.
27.Neil faktilistel ja õiguslikel alustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kaebaja on kirjaliku menetluse kohtumääruse vastavate selgitustega isiklikult kätte saanud (tl 59). Kaebuse esitamine oli riigilõivuvaba vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
29.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga, sest otsus kajastab kaebaja terviseandmeid (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.