Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. oktoober 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-385
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja TR
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-20-385 resolutsiooni punkt 2, millega halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 5000 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 2000 (kaks tuhat) eurot.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulude katteks 1200 (üks tuhat kakssada) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
apellatsiooniastme
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 7. novembril 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-20-385 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nepali kodanik X omas välismaalaste seaduse (VMS) § 162 lg 1 p 1 ja AS Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor kutse alusel Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väljastatud tähtajalist elamisluba kehtivusega 17.10.2018–31.08.2020 Eestis õppimiseks magistriastme tudengina ärijuhtimise erialal.
2.Mainori ühiselamu komandant teavitas 05.03.2019 kell 11.23 PPA-d kahtlusest, et mitmed välistudengid (sh X ja Y) kavatsevad kooli teavitamata Eestist lahkuda eesmärgiga õppetööst loobuda. PPA edastas info piiripunktidesse koos soovitusega isikuid kontrollida ja neid lennule või laevale mitte lubada. PPA pidas X ja tema abikaasa Y 05.03.2019 kell 18.00 kinni Tallinna sadamas, kus neil oli kavatsus minna Soome väljuvale laevale. X selgitas PPA ametnikele, et soovis külastada oma Soomes elavaid sugulasi ja ta ei olnud teadlik kohustusest teavitada kooli Eestist lahkumisest.
3.PPA tunnistas 05.03.2019 otsusega nr 15.3-10/154-1 X-le väljastatud tähtajalise elamisloa VMS § 173 lg 1 alusel kehtetuks alates 05.03.2019. Kuna elamisluba oli antud Eestis õppimiseks, on X viibimisalus seotud õppetegevusega. Mainori selgituste kohaselt peavad välisüliõpilased saama koolilt loa, kui nad soovivad õppetöö ajal reisida Eestist välja, ning teavitamata jätmisele järgneb eksmatrikuleerimine. Seega puudub X-l Eestis elamisloa saamise alus ja PPA-l on kohustus tunnistada talle väljastatud elamisluba kehtetuks. Asjaoludest tulenevalt ei esine kaalukaid põhjuseid menetlusosalise ärakuulamiseks ning tema vastuväited või arvamus ei saaks mõjutada otsuse sisu (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).
4.PPA pidas X kui seadusliku viibimisaluseta välismaalase väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ning § 19 lg 1 alusel 05.03.2019 kell 20.30 kinni ning ta toimetati PPA Tallinna Kesklinna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumidesse.
5.PPA tegi X-le VSS § 72 lg 2 p 1 alusel 06.03.2019 ettekirjutuse nr 1046368451 Eestist lahkumiseks (sundtäidetav alates 06.03.2019) ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeldu kaheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
6.X vabastati kinnipidamisasutusest 06.03.2019 hommikul, seejärel võimaldas PPA isikul võtta Mainori ühiselamust oma asjad ning toimetas ta koos abikaasaga Tallinna Lennujaama väljasaatmise korraldamiseks. X lahkus Eestist 07.03.2019 ning pärast väljasaatmist eksmatrikuleeriti ta Mainorist 2019. a märtsis.
7.X esitas Tallinna Halduskohtule 15.03.2019 kaebuse PPA 05.03.2019 otsuse nr 15.310/154-1 ja 06.03.2019 ettekirjutuse nr 1046368451 tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-497). 2(14)
3-20-385 PPA võttis 18.04.2019 vastuses X kaebuse õigeks ja Tallinna Halduskohus tühistas 29.04.2019 otsusega nr 3-19-497 vaidlustatud haldusaktid. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 30.05.2019.
8.PPA väljastas 14.05.2019 X-le uue elamisloa, mis saadeti Nepali saatkonda Indias New Delhis. X naasis 2019. a juunis Eestisse ja immatrikuleeriti 25.06.2019 uuesti Mainorisse.
9.X esitas PPA-le 24.10.2019 taotluse hüvitada tema kinnipidamisega ning PPA 05.03.2019 otsusega ja 06.03.2019 ettekirjutusega põhjustatud varaline kahju 4854,30 eurot (sh lennupiletite kulu 1084,30 eurot, Mainori õppemaks ja ühiselamu tasu 2770 eurot, õigusabikulu 1200 eurot) ja mittevaraline kahju 5000 eurot. X märkis 15.11.2019 täpsustustes, et ei soovi õigusabilepingut esitada ja palub PPA-l jätte õigusabikulude hüvitamise nõue hetkel tähelepanuta.
10.PPA rahuldas 29.01.2020 otsusega nr 1.2-2/416-5 X kahju hüvitamise taotluse osaliselt ning hüvitas talle varalise kahju 882,03 eurot, mis seondus kulutustega transpordile. Kuna Mainor arvestas varem tasutud õppemaksu 2019. a sügissemestri katteks ja ühiselamu kasutamise tasu tuli maksta üksnes tegelikult viibitud aja eest, siis ei ole kooliga seoses varalist kahju tekkinud. Õigusabikulude hüvitamist avaldaja hetkel ei soovinud. PPA ei võtnud otsuses seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas, sest taotleja ei ole selgitanud, milles mittevaraline kahju seisnes ja palus 15.11.2019 täpsustuses üksnes varalise kahju hüvitamist.
11.X esitas Tallinna Halduskohtule 28.02.2020 kaebuse mõista PPA-lt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebaja ei ole loobunud mittevaralise kahju hüvitamise nõudest ja PPA jättis selle põhjendamatult läbi vaatamata. Kuna PPA võttis õigeks, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja temale lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, ning on jaatanud kaebajale kahju tekitamist, siis on vaidlus üksnes kahju ulatuse ja hüvitise suuruse üle. Mittevaralise kahjuga seoses tuleb vaadelda PPA tegevust kogumis. Kinnipidamise hetkeks ei olnud kaebajat Mainorist eksmatrikuleeritud. Kaebaja peeti kinni Tallinna Sadama reisiterminalis ehk avalikus kohas, kui ta soovis koos temale külla tulnud abikaasaga väisata Soomes elavaid sugulasi. PPA järeldas alusetult, et kaebaja kavatses loobuda õppetööst, andmata võimalust esitada sellele vastuväiteid. Kaebajat ja tema abikaasat koheldi kurjategijatena ning nad toimetati ööseks arestimajja. Järgmisel päeval võimaldas PPA kaebajal võtta ühiselamust oma asjad ja viis ta Tallinna Lennujaama, kus talle anti korraldus osta pilet Nepali. Enne 07.03.2019 toimunud lendu jäeti kaebaja ligi 24 tunniks lennujaama töötajate valve alla. Kuna kaebajale ei antud enne lennukile minekut kätte PPA otsuseid, siis ei olnud tal isegi võimalik esitada esialgse õiguskaitse taotlust. Kaebaja esindaja pöördus otsuste saamiseks PPA poole 06.03.2019, kuid talle edastati need alles 07.03.2019 kell 10.33. Esindaja pöördus viivitamata telefoni teel Tallinna Halduskohtusse, kust vastati, et valvekohtunik ei jõua esialgse õiguskaitse taotlusega enne 07.03.2019 lõunal toimuvat lendu tegeleda. Eeltoodu viitab PPA hoolimatule ja tahtlikule käitumisele kaebajale kahju tekitamisel. Kaebaja sai Eestisse naasta pärast kohtumenetluse läbimist ja uue elamisloa saamist alles ligi 5 kuud hiljem. PPA tegevus alandas oluliselt kaebaja inimväärikust ning rikkus tema põhiõigust vabadusele ja isikupuutumatusele (põhiseaduse (PS) § 20). Kaebaja pidi katkestama oma senise elukorralduse ja õpingud Eestis, milleks ta oli juba toonud märkimisväärseid ohverdusi, olles eemal perest ja kodumaast. Kuna kaebaja tuli Eestisse õppima mitmeks aastaks, ei saa väita, et tema peamine elukoht oli Nepal ja sinna tagasi saatmine ei saanud põhjustada talle kannatusi. Kaebajale ei olnud teada, kas ta saab üldse jätkata õpinguid Eestis või Euroopa Liidus või on kogu senine õppetöö ja selleks kulutatud raha läinud tühja. Ka pärast uue elamisloa saamist pidi kaebaja läbima mõned õppeained uuesti ja õpingute kestus pikenes 6–7 kuu võrra. Kaebajat peeti kinni 3(14)
3-20-385 inimväärikust alandavates tingimustes. Arestikamber oli varustatud ainult raudvoodi, kraani ja WC-potiga ning ta pidi selles viibima üksinda. Kaebajale ei pakutud süüa ega juua ning ei antud ka tekki, mistõttu pidi ta öö veetma külmas. Kambris olev kraan ei olnud kaebaja igapäevase vedelikuvajaduse rahuldamiseks piisav. Kaebajale ei saa heita ette, et ta ei küsinud endale tekki või muid hüvesid, sest ta oli stressis ja teadmatuses. PPA peab tagama inimväärika kohtlemise kinnipeetu nõudmistest olenemata. Kaebajal ei võimaldatud suhelda abikaasa ja lähedastega. Kaebajat ei olnud oma käitumisega sellist kohtlemist kuidagi ära teeninud. Kõik eelnev tekitas kaebajale tugevat ärevust ja hingelisi üleelamisi. Kaebaja suhtes ei toimunud süüteomenetlust, mistõttu ei saa hüvitise määramisel võtta aluseks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadust (SKHS). PPA viide Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2011 otsusele nr 3-09-2847 ei ole asjakohane. Kaebajat ei saa süüdistada ka kahju tekitamisele kaasa aitamises, sest tal puudus kohustus enda Eestist lahkumisest kooli teavitada. Kaebaja on ka varasemalt sugulasi mitmel korral Soomes külastanud ja alati naasnud õppetööle Eestis. Õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest oleks 100 000 eurot.
12.Politsei- ja Piirivalveamet palus 21.04.2020 vastuses mitte mõista kaebaja kasuks välja suuremat mittevaralise kahju hüvitist kui 147,20 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus jäi läbi vaatamata, sest kaebaja ei selgitanud PPA-le tekitatud mittevaralise kahju olemust. PPA ei vaidlusta, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja tema Eestist lahkuma sundimine oli õigusvastane. PPA vabandab X ees temale põhjustatud ebameeldivuste ja võimalike kannatuste eest. Samas ei nõustu PPA kaebajaga mittevaralise kahju tekkimise aluste (süüliselt väärikuse alandamine ja vabaduse võtmine) ning tekitatud kahju suuruse osas. Kuivõrd kaebaja kinnipidamine toimus märtsis, olid kinnipidamisruumid köetud. Põhjusel, et isikuid hoitakse kinnipidamisruumides lühiajaliselt, on seal küll voodi koos madratsiga, kuid puudub voodipesu. Kaebaja jõudis kinnipidamisruumi 05.03.2019 kell 22.25, mistõttu ei olnud temale sel ajal enam toitu pakkuda, kuid kindlasti oli nähtud ette hommikusöök 06.03.2019. Kinnipidamisruumis saab vett juua kraanist, kuid jooginõu tuleb kinnipeetaval selleks ise küsida. PPA peadirektori 04.05.2015 käskkirjaga 1.1-1/151 kinnitatud „Lühiajalise kinnipidamise juhendi“ p 15 kohaselt tuleb isikute kinnipidamisel järgida eraldi ruumidesse paigutamise printsiipi, mistõttu ei olnud võimalik pidada kaebajat kinni samas ruumis tema abikaasaga. Kinnipidamise protokolli järgi võimaldati kaebajal 05.03.2019 kell 21.11 helistada oma vennale. Kuigi kaebajalt ei ole võetud vabadust süüteomenetluse korras, saab hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda analoogiast SKHS § 11 lg-ga 4, mille järgi kujuneks hüvitise suuruseks 147,20 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2011 otsus nr 3-09-2847). See hüvitis hõlmab mh kinnipidamisruumi puudused (sh teki puudumise). Kaebaja nõue hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebaja suhtes haldusmenetluse läbiviimist ei saa pidada iseenesest inimväärikust alandavaks, isegi kui seejuures ei järgitud õigusnorme. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks haldusmenetluses tehtud mingeid väärikust alandavaid toiminguid. Kodumaale tagasisaatmine võis tekitada kaebajas nördimust, kuid samas oli tal Nepalis võimalik veeta aega oma lapsega, kes elas kaebaja vanemate juures. Õppetöö katkemist ei saa pidada inimväärikust alandavaks, sest kaebaja sai uue elamisloa alusel Eestisse naasta ja õpinguid jätkata. Eesti ei ole kaebaja alaline elukoht, vaid ta viibib siin ajutiselt õpingute eesmärgil ja tal tuleb pärast õpingute lõppu Eestist lahkuda. PPA 05.03.2019 otsus ja 06.03.2019 ettekirjutus olid kaebajale tõlgitud ning need olid talle arusaadavad. Samuti sisaldasid haldusaktid vaidlustamisviidet. Usutav ei ole, et haldusakte ei toimetatud kaebajale kätte enne lennukile minekut, sest kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud lahkumisettekirjutuse kättesaamist 06.03.2019. Seda, et kaebaja ei jõudnud taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset, ei saa heita ette ainuüksi vastustajale. Tegelikult pidanuks kaebaja Eestist lahkuma juba 06.03.2019, kuid kaebaja ja tema abikaasa palvel võimaldas PPA neil broneerida piletid 07.03.2019 toimunud lennule. Väljasaatmismenetluse ajal sai kaebaja 4(14)
3-20-385 kasutada telefoni ja teavitada ükskõik keda. Pärast seda, kui isikud olid lennule vormistatud, jäeti nad lennujaama non-Schengen’i alale ootama lennu väljumist. PPA võimalikku süüd saab hinnata üksnes ex ante vaatlusviisist (vt ka VMS § 15 lg-d 1 ja 3). PPA oli 05.03.2019 teada olnud informatsiooni põhjal veendunud, et kaebaja elamisluba tuleb tunnistada VMS § 173 lg 1 alusel kehtetuks. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada mh kannatanu osaga kahju tekkimisel ja kahjuhüvitist vastavalt sellele vähendada (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p 4; võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1). Tuleb arvestada, et kaebaja jättis oma välisreisist kooli ise teavitamata. Kuigi teavitamine ei olnud üliõpilastele kohustuslik tulenevalt kooli sisekorraeeskirjadest või õppelepingust, oli Mainor sellest üliõpilasi teavitanud infotundides. Mainor oli VMS § 451 ja § 291 lg 1 järgi kohustatud kontrollima, et tema poolt Eestisse kutsutud välismaalasel oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus, st et kaebaja tegeleks õppimisega. Samuti on oluline, et kaebajal oli järgmine loeng 11.03.2019 ja 06.03.2019 toimus järeleksam aines, milles ta oli eelnevalt saanud hindeks „üks“, kuid tal ei olnud kavatsust sinna jõuda. Kui kaebaja oleks teavitanud kooli oma välisreisist ning selgitanud lahkumise põhjust ja kavatsust naasta õppetööle, siis ei oleks tema käitumine tekitanud kahtlust, mis tingis elamisloa kehtetuks tunnistamise. Kaebaja oleks seega saanud vältida kahju tekkimist. Praeguse juhtumi asjaolud ei ole mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks piisavalt tõsised.
13.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.06.2021 otsusega X kaebuse ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot ja menetluskulude katteks 5008 eurot. Puudub vaidlus, et PPA on elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja Eestist lahkuma sundimisega rikkunud kaebaja õigusi (vt Tallinna Halduskohtu 29.04.2019 otsus nr 3-19-497). Varalise kahju on vastustaja kaebajale hüvitanud ja selle üle ei ole samuti vaidlust. Vaidluse all on aga mittevaralise kahju alus ja suurus. Kohtu jaoks on ilmne, et õigusvastaste haldusaktide väljaandmisega ja sellest tuleneva PPA tegevusega (s.o alates kaebaja sadamas kinnipidamisest kuni tema riigist väljasaatmiseni) on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada. Kohus hindab PPA õigusvastaseid tegusid nende kogumis. Kaebaja kirjeldas oma kannatusi 21.04.2021 kohtuistungil (sh viibis 5 kuud teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja õpinguid jätkata) ning on täpsustanud, et mittevaraline kahju tuleks välja mõista väärikuse alandamise, õigusvastaselt vabaduse võtmise ning kodu või eraelu puutumatuse rikkumise alusel, mitte aga SKHS alusel. Kuna praegusel juhul ei ole kahju tekitatud süüteomenetluses, siis ei ole SKHS kohaldatav (sh mitte analoogia alusel), vaid lähtuda tuleb RVastS § 9 lg-test 1 ja 2. Kaebajalt võeti vabadus süüliselt, sest puudus õiguslik alus tema kinnipidamiseks, Tallinna Kesklinna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumi paigutamiseks ja väljasaatmiseks (oli tervikuna õigusvastane). Ebaseadusliku kinnipidamisega, ajutise kinnipidamise ruumi paigutamisega (kus talle ei antud isegi tekki vm katet) ja väljasaatmisega alandati kaebaja väärikust, tekitades temale hingelisi kannatusi, ja rikuti kaebaja eraelu puutumatust, sh katkestati kaebaja tahte vastaselt tema õpingud kõrgkoolis. PPA pädevuses ei ole sekkuda õppeprotsessi, vaid eksamite sooritamise ja võlgnevuste likvideerimise aeg ja kord, loengutest osavõtt jm õppeprotsessiga seonduv on õppeasutuse ja tudengi vaheline kokkulepe. PPA võib tunnistada õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui õppeasutus on teavitanud üliõpilase eksmatrikuleerimisest või selle kavatsusest. Praegu sellist olukorda ei esinenud ning õppeasutus ei teavitanud PPA-d kaebaja eksmatrikuleerimise kavatsusest. Mainor on teatanud, et kaebaja eksmatrikuleeriti märtsis 2019, kui ta oli juba Eestist välja saadetud, mitte enne seda. Õppeasutus rahuldas kaebaja avalduse taasimmatrikuleerimiseks ning võimaldas tal õpinguid jätkata ja kõrgkooli lõpetada. Kaebaja elab ja töötab Eestis ka pärast kõrgkooli lõpetamist. Mittevaralise kahju hüvitamise üle otsustamine on hinnanguline. Kohus hindab kaebaja suhtes läbi viidud menetlust (sh õigusvastaste haldusaktide andmist) tervikuna ning neid emotsioone, 5(14)
3-20-385 mida ta tundis ja läbi elas alates tema (ja abikaasa) kinnipidamisest kuni riigist väljasaatmiseni ning sealt edasi 5 kuu vältel, kui kaebaja viibis teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja õpinguid jätkata või peab tasulised õpingud katkestama. Kaebaja kirjeldatud emotsioonid on usutavad ja kohus aktsepteerib neid. Kohus nõustub kaebuse põhjendustega ja ei hakka neid üle kordama. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on vastustaja õigusvastase tegevusega kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mille suuruseks rahas hindab kohus 5000 eurot. Väiksem hüvitis ei pruugiks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju heastada. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku 5791 eurot (sh riigilõiv 250 eurot). Esindajakulu on põhjendatud 4758 euro ulatuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.Politsei- ja Piirivalveamet palub 19.07.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega ei mõisteta PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitist suuremas summas kui 147,20 eurot, ning kaebaja menetluskulud jäetakse tema kanda. Halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 ning § 165 lg 1 p-de 2 ja 4 nõuetele, sest kohus tugines otsust tehes üksnes kaebaja väidetele ning ei ole PPA vastuväiteid sisuliselt analüüsinud ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Rikutud on ka uurimiskohustust (HKMS § 2 lg 4) ja kaebaja eelistamine tekitab kahtluse kohtu erapooletuses. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ja otsusest ei selgu, millistest kaalutlustest lähtudes peeti põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja hüvitis 5000 eurot. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju suurust saab analoogia alusel hinnata SKHS § 11 lg 4 alusel ja põhjendatuks saab pidada hüvitist 147,20 eurot (vt ka Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus nr 3-19-1949). Nimetatud summa hõlmab kinnipidamisruumis viibimisega kaasnenud ebamugavusi (sh teki puudumist). Kaebaja väärikuse alandamisega seonduvalt ei saanud halduskohus piirduda konstateeringuga, et mittevaralise kahju tekkimine on ilmne. PPA leiab seisukohal, et kaebaja ei ole väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju piisavalt põhjendanud. Kaebaja väärikust ei saanud iseenesest alandada tema suhtes haldusmenetluse läbiviimine, olenemata sellest, et haldusaktid hiljem tühistati. Lahkumisettekirjutuse kohaselt tulnuks kaebajal Eestist lahkuda 06.03.2019, kuid kaebaja ja tema abikaasa palvel võimaldas PPA osta piletid 07.03.2019 lennule Istanbuli. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks haldusmenetluses tehtud mingeid väärikust alandavaid toiminguid. Kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja Eestist väljasaatmine olid õigusvastased, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt veel vaadelda kogu menetlust tervikuna kaebaja väärikust alandavana. Elamisloa alusetu tühistamine ja Eestist väljasaatmine ning alusetu kinnipidamine 05.03.2019– 07.03.2019 võis tekitada kaebajas küll nördimust, solvumist ja teadmatust, kuid tuleb arvestada, et ajutiselt Nepali naasmine ja seal viibimine ei saanud põhjustada kaebajale mittevaralist kahju, sest kaebaja saadeti oma koduriiki, kus tal oli mh võimalus olla koos oma 25.09.2017 sündinud tütrega. Ka õppetöö katkemine ei saanud alandada inimväärikust ega põhjustada mittevaralist kahju, sest kaebaja sai uue elamisloa alusel Eestisse naasta ja õppetööd jätkata. Kaebaja suhtes tehtud otsused on tõlgitud inglise keelde ja kaebaja on kinnitanud, et need on talle arusaadavad. Seega pidid elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja lahkumisettekirjutuse sisu ning nende vaidlustamise võimalused olema kaebajale arusaadavad. Pole alust väita, et kaebajale ei antud nimetatud dokumente kätte enne lennukile minekut. Esialgse õiguskaitse taotlemise võimalus sõltus esmajoones esindajaga ühenduse võtmise kiirusest. Halduskohus ei ole hinnanud väidet, et kuigi 06.03.2019 lahkumisettekirjutuste järgi oli kaebajal ja tema abikaasal kohustus lahkuda Eestist juba samal päeval, võimaldas PPA neil siiski lahkuda alles 07.03.2019.
6(14)
3-20-385 Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa põhjendada sellega, et PPA ei hüvitanud kaebajale kohtuväliselt kogu tema taotletud varalist kahju. Kaebaja nõudis kohtuväliselt PPA-lt ka selliste kulutuste hüvitamist, mida ta ei olnud ilmselgelt kandnud (s.o õppemaks ja ühiselamukulud). PPA hüvitas kaebajale varalise kahju ulatuses, milles see oli põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamine eeldab lisaks õigusvastasusele ka avaliku võimu kandja süüd (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg-d 1 ja 2). Halduskohus ei ole PPA süüd sisuliselt hinnanud, vaid tuletas selle automaatselt PPA tegevuse õigusvastasusest. Süüküsimust saab hinnata üksnes ex ante vaatlusviisist ning PPA käitumist ei saa VMS § 15 lg-test 1 ja 3 lähtudes pidada süüliseks, sest 05.03.2019 olemas olnud info põhjal olid PPA ametnikud veendunud, et kaebaja elamisluba tuleb tunnistada VMS § 173 lg 1 alusel kehtetuks. Kuna kõik järgnevad aktid ja toimingud lähtusid sellest eeldusest, siis puudus PPA tegevuses süü. Halduskohus ei ole ka põhjendanud, kuidas ta jõudis 5000 euro suuruse hüvitise summani (s.o milles seisnes kaebaja hingeline valu, mis õigustas konkreetset rahalist hüvitist). Kohus ei ole selgitanud, millistest kaebaja kirjeldatud emotsioonidest ta otsuse tegemisel lähtus. Kaebaja emotsioonid seondusid suuresti hirmuga õppemaksu kaotamise ees, kuigi selleks polnud alust. Samuti ei saanud kaebaja olla 5 kuud teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja oma õpinguid jätkata või mitte, sest kaebaja lahkus Eestist 07.03.2019 ja uus elamisluba saadeti 14.05.2019. Pärast seda ei saanud kaebaja enam olla teadmatuses, kas tal lubatakse Eestisse naasta. Lisaks asus kaebaja Mainori ühiselamusse uuesti elama juba 21.06.2019 ja esitas 25.06.2019 avalduse reimmatrikuleerimiseks, mille kool ka rahuldas. Hüvitist mittevaralise kahju eest tulnuks ka RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1 alusel vähenda, sest kaebaja jättis kavandatavast välisreisist ise kooli teavitamata, kuigi koolil oli VMS § 451 ja § 291 lg 1 järgi kohustus kontrollida, et kaebaja täidaks temale antud elamisloa tingimust (s.o Eestis õppimine). Kuigi teavitamiskohustus puudus, oli kool välisüliõpilasi informeerinud teavitamise vajalikkusest. Teavitamise korral ei oleks kaebaja käitumine tekitanud koolis kahtlust, et isik soovib Eestist jäädavalt lahkuda ja õppetöö pooleli jätta ning sel juhul saanuks edasisi sündmusi ja väidetavat kahju tekkimist vältida.
15.X palub 19.08.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab PPA üksnes välja mõistetud kahjuhüvitise suurust, kuid mitte kahju tekkimist ega menetluskulude väljamõistmist. Hüvitise suurusest sõltumata oleks kaebus rahuldatud ja menetluskulud jääksid HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda. Kaebaja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju. Hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus ning halduskohus on seda praegusel juhul piisavalt põhjendanud. Kohus hindas kaebaja suhtes tehtud toiminguid ja nendega põhjustatud kannatusi tervikuna ning ei pidanud kaebaja argumentidega nõustudes enam hakkama PPA vastupidiseid väiteid eraldi ümber lükkama. SKHS § 11 lg 4 kohaldamine analoogia alusel ei ole võimalik, sest kahju tekitati haldusmenetluses, mitte aga süüteomenetluses (SKHS § 1 lg 1). Kohus ei saa astuda seadusandja asemele ja otsustada, et RVastS § 9 alusel esitatud kahjunõude lahendamisel tuleb kohaldada SKHS-i sätteid (sh analoogia alusel). Lisaks põhjustas kaebajale kahju PPA tegevus tervikuna, mitte ainult tema kinnipidamine (s.o alusetult vabaduse võtmine). Kaebaja on põhjalikult selgitanud, milles seisnes tema väärikuse alandamine. Kõik välja toodud asjaolud (s.o kinnipidamine, arestikambri tingimused, otsuseid ei antud enne lennukile minekut kätte ja puudus võimalus neid tõhusalt vaidlustada, ootamatu ja sunniviisiline väljasaatmine) kogumis tekitasid kaebajale stressi ja raskeid hingelisi üleelamisi. Asjaolu, et kaebaja võis olla võimalik enne riigist kiiret lahkumist näha dokumente, mis sisaldasid viidet edasikaebamise 7(14)
3-20-385 korrale, ei ole piisav, sest kaebajale ei antud selgitusi nii, et ta oleks oma õigustest aru saanud. Pärast seda, kui kaebajal õnnestus esindajaga ühendust saada, ei olnud enam piisavalt aega, et taotleda esialgset õiguskaitset. Kaebaja inimväärikust alandas oluliselt ka see, et talle ei antud võimalust täita lahkumisettekirjutus vabatahtlikult. Väljasaatmise sunniviisilisust ei muuda see, et väidetava vastutulekuna lubati kaebajal 06.03.2019 asemel lahkuda 07.03.2019. Olenemata sellest, et kaebaja naasis koduriiki ja sai seal olla koos tütrega, oli tal väljasaatmise hetkel tugevam side Eestiga, kuhu ta oli mitmeks aastaks kolinud kõrgharidust omandama, olles selleks kogunud pikalt raha ja korraldanud ümber oma elu ning jätnud kodumaa. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja katkestama õpingud ja senise elu Eestis ning läbima arvukaid menetlusi, et saavutada võimalus Eestisse naasta. Kaebajal võimaldati õppetööd jätkata, kuid väljasaatmise tõttu pidi ta läbima mõned õppeained uuesti ja tema õppeaeg pikenes ca poole aasta võrra. PPA väited seoses varalise kahju hüvitamisega ei ole asjassepuutuvad, sest varalise kahju hüvitamise üle ei ole kohtumenetluses olnud vaidlust. Halduskohus on õigesti välja toonud, et mittevaralise kahju hüvitamine ei eelda menetleja süüd, kui isikut on piinatud või koheldud teda ebainimlikult või alandavalt. Kuivõrd kaebajat koheldi ebainimlikult, siis ei olegi PPA süü määramine oluline. Isegi kui menetleja süü tuleks tuvastada, siis toimis PPA kaebajaga täiesti ebaseaduslikult, meelevaldselt, ebainimlikult ja inimväärikust alandavalt. PPA ei saanud olemas olnud tõendite põhjal olla veendunud, et kaebaja tuleb kohe riigist välja saata. Muu hulgas oli kaebaja Soomes käinud ka varem ja alati naasnud ning Mainor ei olnud teavitanud PPA-d kaebaja eksmatrikuleerimisest või sellisest kavatsusest. PPA ei saa ise hinnata, kas kaebaja tulnuks eksmatrikuleerida või mitte. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset, kuid seejuures on oluline silmas pidada, et Eesti ei ole enam ammu vaene Ida-Euroopa riik, vaid ületab ostujõu standardilt paljusid Euroopa Liidu riike. Ka välja mõistetavad kahjuhüvitised peavad ajaga kaasas käima ning olema õiglased ja väärikad. RVastS § 9 lg-t 2 arvestades saab halduskohtu välja mõistetud 5000 eurot pidada praeguses asjas õiglaseks hüvitiseks. PPA leiab alusetult, et hüvitist tulnuks kaebaja enda tegevuse tõttu vähendada. Kuigi Mainori infotundides soovitati välistudengitel anda koolile reisiplaanidest teada, ei olnud see seaduse, õppelepingu ega kooli sisekorraeeskirja järgi kohustuslik. Seetõttu ei saa kaebajale heita ette kooli teavitamata jätmist ja sellel alusel kahjuhüvitise suurust vähendada. Kaebaja oli Soomes elavaid sugulasi korduvalt külastanud ja alati õppetööle naasnud. PPA-l puudus igasugune alus kahtlustada, et kaebaja rikub temale antud tähtajalise elamisloa tingimusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
17.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja 8(14)
3-20-385 kannatusi. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka RVastS §-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 18; 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9).
18.Vaidlust ei saa olla, et PPA 05.03.2019 otsus nr 15.3-10/154-1 ja 06.03.2019 ettekirjutus nr 1046368451 olid õigusvastased, sest need on Tallinna Halduskohtu 29.04.2019 otsusega nr 3-19-497 (jõustus 30.05.2019) tühistatud. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja lahkumisettekirjutuse tühistamisest ei järeldu siiski automaatselt, et õigusvastane oli kogu PPA tegevus, millega kaebaja on temale mittevaralise kahju tekkimist seostanud (sh kinnipidamine ja kinnipidamisruumi elutingimused). Halduskohus leidis, et on ilmne, et PPA tegevus (alates kaebaja kinnipidamisest kuni tema Eestist väljasaatmiseni) oli õigusvastane ja tekitas kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, kuid ei ole seda järeldust kuidagi põhjendanud, rikkudes oluliselt HKMS § 157 lg-s 1 ja § 165 lg 1 p-s 4 sätestatut. HKMS § 165 lg 2 ei anna halduskohtule õigust pelgalt nõustuda kaebaja väidetega. PPA on nõustunud, et kuna kaebaja sunniviisiline Eestist väljasaatmine oli õigusvastane, siis oli õigusvastane ka väljasaatmise täideviimise eesmärgil kaebajalt vabaduse võtmine ja selle eest on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis analoogselt SKHS §-le 11. Selles osas on vaidlus üksnes hüvitise suuruse üle. Küll ei ole PPA nõus väidetega, et haldusmenetluse läbiviimisega ja kinnipidamise tingimustega on alandatud kaebaja väärikust ning seeläbi põhjustatud temale täiendavalt rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja tema Eestist väljasaatmisega põhjustatud ebameeldivuste ning võimalike kannatuste eest on PPA kaebaja ees kohtumenetluse käigus vabandanud (vt PPA 21.04.2020 vastuse p 3).
19.VMS § 173 lg 1 (01.04.2017–23.05.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt tunnistatakse õppimiseks antud tähtajaline elamisluba kehtetuks mh juhul, kui välismaalane on katkestanud õppimise. PPA alustas 05.03.2019 haldusmenetlust Mainori 05.03.2019 teate alusel, mille järgi oli koolil kahtlus, et kaebaja kavatseb Eestis õpingud katkestada ja liikuda edasi mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Seejuures teatas õppeasutus PPA-le, et välisüliõpilastele on kehtestatud kohustus igast välisreisist kooli teavitada ja selle kohustuse rikkumisele järgneb eksmatrikuleerimine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PPA-le iseenesest ette heita, et sellise kahtluse kontrollimiseks allutati välismaalane menetlustoimingutele, millega kaasnes Soome väljuvale reisilaevale mittelubamine. VMS § 296 lg 1 kohaselt on PPA-l õigus teostada riiklikku järelevalvet mh välismaalase Eestis elamise ja Eestist eemalviibimise asjaolude üle ning VMS § 297 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 30 andsid PPA-le volituse kaebaja peatada ja teda küsitleda. Tuleb arvestada, et tegemist oli ajakriitilise olukorraga ja PPA-le ei pruukinud olla kõik olulised asjaolud veel selged. Kuigi kaebaja on avaldanud nördimust tema Tallinna Sadamas peatamise üle, puuduvad andmed, et see oleks toimunud kaebaja väärikust alandaval viisil. Kuna tegemist oli avaliku kohaga, siis on paratamatu, et kaebaja ja tema abikaasa reisi peatamist võisid näha teised sadamas viibinud inimesed.
20.Kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta 05.03.2019 otsuse tegemise ja sellele järgnenud kaebaja kui viibimisaluseta välismaalase kinnipidamise ajaks oleks PPA-l seevastu tulnud välja selgitada kõik VMS § 173 lg 1 kohaldamisel tähtsust omavad asjaolud, eelkõige ei saanud PPA tugineda pelgalt järelevalvemenetluse algatamise tinginud kahtlusele, 9(14)
3-20-385 vaid pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuvastama, et kaebaja on katkestanud Eestis õppimise ja rikub seega õppimiseks antud elamisloa tingimusi. Kuna selliseid tõendeid ei olnud esitatud, siis oli elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellele järgnevad kaebaja kinnipidamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja tema Eestist väljasaatmine õigusvastased. Selline õigusvastane olukord kehtis kuni kaebajale uue elamisloa andmiseni 14.05.2019, mille alusel oli tal võimalik naasta Eestisse, et pooleli jäänud õpinguid jätkata.
21.Kuna kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist, siis tuleb asja lahendamiseks RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt hinnata ka PPA süüd. Halduskohtu väide, et süü pole oluline, on ebaõige ja ka sisuliselt vastuoluline, sest lähtub ilmselt SKHS § 11 lg 2 teisest lausest, kuigi halduskohus oli eelnevalt üldse välistanud SKHS-i kohaldamise. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses PPA 05.03.2019 otsuse andmisel ja sellele järgnenud väljasaatmismenetluses raske hooletusega ehk jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata (VÕS § 104 lg 4). PPA viited VMS §-le 15 ei ole asjakohased, sest Eestis õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ei piisanud VMS § 173 lg 1 järgi üksnes ohust, et kaebaja võib Eestis õppimise katkestada, vaid see asjaolu (elamisloa tingimuste rikkumine) pidanuks olema tuvastatud. PPA tegevust tuleb küll hinnata ex ante vaatlusviisist lähtudes, kuid seejuures ei saa piirduda vaid nende asjaoludega, mis olid PPA-le teada, vaid tuleb hinnata, millised asjaolud olnuks PPA-le teada siis, kui ta oleks käitunud haldusorganilt nõutava hoolsusega. Praegusel juhul lähtus PPA 05.03.2019 otsuse tegemisel selgelt üksnes ebapiisavale teabele tuginenud eeldusest, et kaebaja eksmatrikuleeritakse, sest ta ei olnud Soome reisimisest kooli teavitanud. Olgugi, et õppimise katkestamine VMS § 173 lg 1 tähenduses ei eelda tingimata isiku koolist eksmatrikuleerimist, peaksid sätte rakendamiseks igal juhul esinema tõendid, mis võimaldavad järeldada, et isik ei kavatse õpinguid jätkata.
22.PPA 05.03.2019 otsuses on piirdutud viitega Mainori ühiselamu komandandi suulisele ja üldsõnalisele teatele, et õppeasutus on välisüliõpilastele kehtestanud välisreisidest teavitamise kohustuse ja kõik nimetatud kohustust rikkunud välisüliõpilased eksmatrikuleeritakse (vt AV 11.03.2019 ettekanne – PPA 20.04.2021 vastuse lisa), kuid ei ole kogunud selle väite kinnitamiseks mingeid dokumentaalseid tõendeid ega andnud ka kaebajale võimalust esitada omapoolsed vastuväited ja tõendid. Vaidlust ei ole selles, et kuigi Mainor võis olla infotundides rõhutanud välisüliõpilastele vajadust välisreisidest kooli teavitada, puudusid õigusaktid või õppeasutuse sisemised aktid, mis oleksid sellise kohustuse kehtestanud ja näinud ette kohustuse rikkujate eksmatrikuleerimise (vt Mainori selgitused – PPA 21.04.2020 vastuse lisa 1). Samuti ei olnud Mainor teavitanud PPA-d kavatsusest või otsusest kaebaja eksmatrikuleerida, viidates üksnes selle võimalikkusele. PPA 05.03.2019 otsuses ei ole viidatud ühelegi muule asjaolule, mille põhjal PPA järeldas, et kaebaja on Eestis õppimise katkestanud ja rikub seega elamisloa tingimusi.
23.Kaebaja on väitnud mittevaralise kahju tekkimist mh kinnipidamise tingimustega PPA Põhja prefektuuri Tallinna Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamisruumis 05.03.2019 õhtust kuni 06.03.2019 hommikuni. Konkreetselt on kaebaja pidanud ebainimlikuks ja inimväärikust alandavaks asjaolusid, et ta pidi viibima kinnipidamisruumis üksi, jäi 05.03.2019 ilma söögi ja joogita ning talle ei antud ööseks tekki või muud katet ja ta pidi seetõttu külmetama, samuti ei tagatud võimalust suhelda abikaasa või lähedastega, et anda teada enda kinnipidamisest (vt eelkõige kaebaja 21.05.2020 seisukoha p 1.5.3). Kinnipidamisruumi tingimusi ja kaebaja seal viibimist puudutavaid asjaolusid on selgitatud PPA 09.07.2020 vastuses ning kaebaja ei ole selles toodud faktidele vastu vaielnud (mh loobus 31.07.2020 seisukohas taotlusest kuulata PPA ametnikud üle tunnistajatena).
10(14)
3-20-385
24.Kaebaja kinnipidamise aluseks olid VSS § 15 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ning § 19 lg 1. Viidatud sätete (01.10.2014–17.06.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võis PPA ilma halduskohtu loata välismaalast kuni 48 tundi kinni pidada, kui on alust arvata, et muud järelevalvemeetmed (VSS § 10 lg 2) ei võimalda tõhusalt ära hoida välismaalase põgenemise ohtu ja kinnipidamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. VSS § 19 lg-te 1 ja 11 järgi võis väljasaadetavat pidada kuni 48 tundi kinni mh politsei ametiruumis, kus talle pidi olema tagatud majutamine, toitlustamine ja vältimatu arstiabi. VSS § 19 lg 12 p 3 kohaselt tuli välismaalase majutamisel mh politsei ametiruumis lähtuda põhimõttest, et perekonnaliikmed majutatakse kokku. Kaebaja kinnipidamisel tuli täiendavalt lähtuda PPA peadirektori 04.05.2015 käskkirjaga nr 1.1-1/151 kinnitatud „Lühiajalise kinnipidamise juhendist“ (PPA 09.07.2020 vastuse lisa 1), mis täpsustas kinnipidamise tingimusi PPA kinnipidamisruumides. Juhendi p 10 kohustas kinnipidamisruumi ametnikku kontrollima, kas kinnipeetule on antud võimalus teavitada enda kinnipidamisest ühte lähedast ja vajaduse korral tagama sellise teavitamise võimaluse. Juhendi p 15 kohaselt tuleb isikute kinnipidamisel kinnipidamisruumis järgida arestimaja sisekorraeeskirjas (siseministri 27.09.2011 määrus nr 21) või kinnipidamiskeskusesse paigutamisel VSS-s sätestatud eraldi ruumidesse paigutamise printsiipi. Kinnipidamisruum peab olema puhas, küllaldase valguse, ventilatsiooni ja toatemperatuuriga, kus võimalusel on voodi või lavats või kinnitatud istepink (juhendi p 16). Kinnipeetule tuleb tagada päevas 1,5 liitrit puhast joogivett ja puhas jooginõu (juhendi p 18) ning vähem kui 24 tundi kestva kinnipidamise puhul toitlustamine lähtudes mõistlikkuse põhimõttest ja arvestades isiku terviseseisundist tulenevaid erisusi (juhendi p 20).
25.Seoses kaebaja paigutamisega abikaasast eraldi, ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga, et see oli arestimaja sisekorraeeskirja § 14 lg-s 1 viidatud vangistusseaduse § 12 lg 1 p 1 järgi kohustuslik (s.o mehi ja naisi hoitakse eraldi). Juhendi p 15 sõnastusest olenemata tuli PPA-l arvestada, et kaebajat ja tema abikaasat peetakse kinni väljasaatmise täideviimise tagamiseks ning seetõttu tuli isikute majutamisel lähtuda VSS § 19 lg-st 12. Kuigi VSS § 19 lg 12 p 1 järgi tuleb meessoost ja naissoost väljasaadetavad samuti eraldada, teeb VSS § 19 lg 12 p 3 sellest erandi perekonnaliikmete majutamise osas. Seega tulnuks kaebaja ja tema abikaasa majutada kokku. Ka kinnipidamisruumi olmetingimused olid osaliselt õigusvastased. Juhendi p 18 järgi pidi PPA tagama kinnipidamisruumis jooginõu olemasolu, ilma et kaebajal tulnuks seda küsida. Kuivõrd kaebaja oli sunnitud kinnipidamisruumis ööbima, tuli talle anda ka tekk ja voodipesu ning seda olenemata ruumi kütmisest ja asjaolust, et tavapäraselt peetakse isikuid kõnealuses ruumis kinni väga lühiajaliselt. Kaebaja selgitustest nähtuvalt sai ta võtta endale peale kaasas olnud jope, kuid see ei õigusta teki ja voodipesu puudumist. Toitlustamisel pidi PPA juhendi p 20 järgi lähtuma mõistlikkuse põhimõttest ja kuigi tavapärane toitlustamise aeg (juhendi p 19 kohaselt kell 8.00–20.00) oli kaebaja ja tema abikaasa saabumise ajaks (kell 22.25) läbi, tulnuks välja selgitada, millal isikud viimati sõid ning vajadusel võimaldada neile õhtusöögi asemel mingeid suupisteid vm. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks süüa palunud, ega vaidlustanud ka PPA väidet, et vähemasti hommikusööki talle järgmisel päeval siiski pakuti.
26.Lähedaste teavitamisega seonduvalt on PPA juhtinud õigesti tähelepanu, et kaebaja sai kinnipidamisest 05.03.2019 kell 21.11 telefoni teel teavitada oma venda, mistõttu juhendi p 10 nõudeid on täidetud. Kaebaja on lisaks viidanud, et kinnipidamise ajaks võeti temalt ära pass (vt 28.02.2020 kaebuse p 2.7), kuid seda ei saa pidada õigusvastaseks, sest tollal kehtinud VSS § 19 lg 21 kohaselt võetakse väljasaadetava reisidokument kinnipidamise ajaks hoiule. Tallinna Sadamas või Tallinna Lennujaama non-Schengen’i alal kinnipidamise tingimuste kohta ei ole kaebaja konkreetseid etteheiteid esitanud. Asjaolu, et kaebaja pidi veetma ühe öö lennujaamas, ei ole iseenesest PPA-le etteheidetav, sest selle tingis kaebaja ja tema abikaasa soov lahkuda Eestist 06.03.2019 asemel 07.03.2019 lennureisiga, mida PPA neile ka võimaldas.
11(14)
3-20-385
27.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebajale võib olla põhjustatud RVastS § 9 lg 1 kohaselt rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju eelkõige temalt kolmeks päevaks õigusvastaselt vabaduse võtmisega ning PPA kinnipidamisruumis voodivarustuse ja jooginõu puudumisega. Elementaarsete olmevahendite tagamata jätmine ei ole kooskõlas inimväärikust austava kohtlemise nõudega. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja riigist väljasaatmine rikkus ühtlasi tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, sest ta ei saanud külastada oma sugulasi Soomes ja tal ei olnud võimalik jätkata oma senist väljakujunenud elukorraldust Eestis (s.o kuni uue elamisloa väljastamiseni). Seejuures ei ole ka määrav, et Eestit ei saanud pidada kaebaja alaliseks elukohaks, sest ta viibis siin tähtajalise elamisloa alusel. Kaebaja sai eeldada, et kui ta järgib elamisloa tingimusi, saab ta Eestis viibida kuni elamisloa kehtivuse lõppemiseni. Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud asjaolude ja kaebaja selgituste põhjal usutav, et PPA toimingud põhjustasid talle hingelist valu ja kannatusi (stress, ärevus) määral, mis õigustab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Kaebaja jaoks võis olla traumeeriv, et arusaamatul põhjusel ja ärakuulamisõigust tagamata takistatakse tal koos abikaasaga siirduda kavandatud välisreisile (vrd Riigikohtu 14.12.2006 otsus nr 3-3-1-56-06) ja sunnitakse viivitamata naasma kodakondsusjärgsesse riiki, teadmata, kas tal õnnestub Eestisse tagasi tulla ja õpinguid jätkata või on kõik selleks tehtud pingutused (kulutatud aeg ja raha) olnud asjatud. Neid kannatusi ei muuda olematuks, et kaebaja sai Nepalis olla koos oma väikese tütrega ja ta saadeti Eestist välja koos abikaasaga. PPA õiguspärase tegevuse korral ei oleks kaebajale kahju tekkinud.
28.Halduskohus mõistis kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vastustajalt kaebaja kasuks välja 5000 eurot, märkides, et tegemist on hinnangulise otsusega ja väiksem hüvitis ei pruugi olla piisav. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et halduskohus on põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist ebapiisavalt ja mõistnud välja põhjendamatult suure kahjuhüvitise. Seejuures ei ole alust heita kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kaebaja vaidlustas PPA 05.03.2019 otsuse ja 06.03.2019 ettekirjutuse ning esialgse õiguskaitse taotlusega halduskohtusse pöördumine oli asjaoludest tulenevalt raskendatud. Asja materjalide põhjal tõlgiti kõik menetlusdokumendid kaebajale suuliselt inglise keelde ja ta on kinnitanud neist arusaamist, kuid puuduvad andmed, et kaebajal olnuks võimalik otsuste tekstid saada ja esindajale edastada varem, kui esindaja sai need PPA käest 07.03.2019 kell 10.33, mil oli juba jäänud liiga vähe aega, et advokaat koostaks väljasaatmise peatamiseks esialgse õiguskaitse taotluse ja halduskohus selle ka lahendaks. Kuna kaebajal puudus kohustus koolile välisreisist teada anda, siis ei saa PPA vastutust piirata viitega kannatanu osale kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4, VÕS § 139 lg 1), samuti ei esine muid vastutuse piiramise aluseid. Isegi kui kool oli infotundides teavitamise vajadust rõhutanud, puuduvad andmed, et kaebaja oleks neist osa võtnud ja pidanuks oskama ette näha teavitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Seda enam, et kaebaja oli Soomes elavaid sugulasi kooli teavitamata ka varem külastanud.
29.Vabaduse võtmisega seonduvalt nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et olenemata sellest, et praegusel juhul ei toimunud vabaduse võtmine süüteomenetluses, vaid väljasaatmise täideviimise tagamiseks, on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võimalik orientiirina lähtuda ka SKHS-s sätestatust, mis reguleerib mõneti sarnaseid olukordi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2021 otsus nr 3-19-1949, p 15). SKHS § 11 lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist mh vabaduse võtmise korral. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30ga. Kuna hüvitamiskaebus esitati praegusel juhul 2020. a veebruaris, tuleb päevamäär arvutada vastavalt Statistikaameti avaldatud 2019. aasta IV kvartali keskmisest brutokuupalgast, mis oli 1472 eurot. Kuna kaebaja peeti kinni 05.03.2019 kell 20.30 ja kinnipidamine lõppes 07.03.2019 kell 13.50 (vt isiku kinnipidamise protokoll – PPA 09.07.2020 vastuse lisa 2), siis hõlmas 12(14)
3-20-385 kinnipidamine kolme kalendripäeva ja SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise suuruseks kujuneb 147,20 eurot (s.o 1472 ÷ 30 × 3).
30.SKHS § 9 lg 2 kohaselt võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. See hõlmab võimalusi hüvitise suurust nii vähendada kui ka suurendada. Seega ei sätesta SKHS § 11 lg 4 hüvitise piirmäära, vaid annab juhise tüüpjuhtumite lahendamiseks (nt Riigikohtu 28.04.2022 otsus nr 1-21-1652, p 27; 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21. PPA hinnangul ei ole põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja SKHS § 11 lg 4 alusel arvutatust suuremat hüvitist, kusjuures vastustaja hinnangul hõlmab see hüvitis ka väidetavalt õigusvastased kinnipidamistingimused (nt teki puudumise). Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta. SKHS § 11 lg-st 4 nähtub üheselt, et päevamäär on seotud vabaduse võtmisega, mitte muude SKHS § 7 lg-s 2 loetletud põhiõiguste rikkumisega. Seetõttu juhul, kui tuvastatakse, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased ja põhjustasid kaebajale suuremaid kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad, võib see olla aluseks väljamõistetava kahjuhüvitise suurendamiseks.
31.Nagu ringkonnakohus eespool leidis, ei vastanud kaebaja kinnipidamise tingimused tema 05.03.2019–06.03.2019 kinnipidamisruumis viibimise ajal osaliselt ettenähtud nõuetele ning võisid talle põhjustada ülemääraseid kannatusi. Kuivõrd kaebaja pidi viibima abikaasast eemal, magama voodipesu ja tekita ning jooma vajaduse korral vett otse kraanist siiski vaid ühe öö, samuti ei saanud ta kannatada 05.03.2019 õhtul nälga väga pikka aega, sest peeti sadamas kinni alles kella 18.00 paiku, ning kaebaja ei ole ka väitnud, et kinnipidamistingimused põhjustanuks talle mingeid tervisemuresid, siis ei ole alust vabaduse võtmisega seonduvalt väljamõistetavat hüvitist oluliselt suurendada. Kuigi PPA on õigusvastaste haldusaktide andmisega põhjustatud kannatuste eest kaebaja ees kohtumenetluse käigus vabandanud, ei saa seda pidada asjaoludest tulenevalt piisavaks, vaid põhjendatud on mõista kaebajale välja rahaline hüvitis. Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebaja viibis teadmatuses ligi 5 kuud, sest kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks 05.03.2019 ja talle väljastati uus elamisluba 14.05.2019, seega pisut enam kui kaks kuud hiljem. Pärast seda oli kaebajale teada, et ta saab Eestisse naasta, olenemata sellest, et talle ei pruukinud olla veel täpselt teada tingimused, milles tal on võimalik katkenud õpinguid jätkata (sh kas varem tehtud kulutused on võimalik n-ö üle kanda järgnevasse õppeaastasse). Seejuures oli PPA võtnud haldusasjas nr 3-19-497 esitatud kaebuse juba 18.04.2019 vastuses õigeks, mis pidanuks andma kaebajale selgelt lootust, et tema õpingud Eestis jäid pooleli üksnes ajutiselt. Samas on selge, et PPA tegevuse tõttu pikenes ühe semestri võrra kaebaja õpingute lõpetamise aeg, sest ta ei saanud olulise osa ajast 2019. a kevadsemestri õppetööst osa võtta.
32.Arvestades, et ringkonnakohus hindas PPA süü vormiks raske hooletuse ja kaebaja õigusi on rikutud küllaltki intensiivselt, siis on põhjendatud mõista mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks välja hüvitis 2000 eurot. Halduskohtu välja mõistetud 5000 eurot on varasemat praktikat arvestades liialdus, sest sellise suurusega hüvitisi on mõistetud seni välja oluliselt raskemate (pikemat aega väldanud) rikkumiste eest (nt riik ei suutnud mitme aasta jooksul tagada lapsega suhtlemise korda ette nägeva kohtulahendi täitmist – vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 otsus nr 3-18-334; 05.12.2019 otsus nr 3-18-1636). Näiteks olukorras, kus PPA ei vaadanud põhiseadusvastasele seadusele tuginedes läbi isiku taotlust anda elamisluba elama asumiseks temaga samast soost elukaaslase juurde, on peetud õiglaseks hüvitiseks 500 eurot (vt Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903). Enam kui aasta üksikkambris peetud vahistatule on määratud hüvitiseks 1500 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2022 otsus nr 3-20-2351). Sama summat on varem peetud õiglaseks ka 482 päeva jooksul katkematu või peaaegu katkematu kartseris pidamise eest (vt Riigikohtu 15.04.2020 otsus nr 3-18-360). Naissoost kinnipeetava õigusvastase sunniviisilise vaginaalse läbiotsimise puhul on peetud kohaseks hüvitiseks 1600 eurot (vt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549). Maa tagastamise avalduse lahendamisega 13(14)
3-20-385 viivitamine peaaegu 16 aastat on tinginud mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2021 otsus nr 3-18-600). Kaebaja viide Tartu Maakohtu poolt 2019. a-l töövaidlusasjas välja mõistetud 60 000 euro suurusele hüvitisele ei ole asjakohane juba ainuüksi põhjusel, et kõnealune maakohtu otsus (sh sellega määratud hüvitis) on kõrgemate kohtute poolt tühistatud.
33.Eelneva põhjal tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 18.06.2021 otsuse resolutsiooni p 2, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 5000 eurot. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks PPA-lt kaebaja kasuks välja 2000 eurot.
34.HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuigi ringkonnakohus rahuldab PPA apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kaebus lõppastmes lugeda siiski tervikuna rahuldatuks, sest kaebaja on taotlenud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2 ls 2). PPA ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude väljamõistmise osas vastuväiteid esitanud ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus selles osas eksinud, mistõttu puudub vajadus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 muuta. PPA oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ja ei ole esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. PPA võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
35.Kaebaja taotles esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist kokku 5791 eurot (sh riigilõiv 250 eurot), millest halduskohus pidas HKMS § 109 lg 6 järgi põhjendatuks mõista välja 5008 eurot (sh riigilõiv 250 eurot), sest osa toimingutest ei olnud seostatavad haldusasja materjalidega. Apellatsiooniastmes on kaebaja palunud mõista välja esindajakulud 2130 eurot, mis vastab advokaadi ca 11,84 töötunnile (150 eurot/tund + käibemaks). Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on taotletav esindajakulu siiski ülemäärane, sest kaebaja esindajal on tulnud esitada üksnes vastus apellatsioonkaebusele, kusjuures apellatsiooniastmes ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi väiteid ega täiendavaid tõendeid. HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks saab pidada 1200 eurot (sh käibemaks) ning see tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.