A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12205050040-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata tema taotlus läbi B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12205050055-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata tema taotlus läbi C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12205050023-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata tema taotlus läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – A (Venemaa kodanik, sündinud xx xx xxxx) Kaebaja II – B (Venemaa kodanik, sündinud xx xx xxxx) Kaebaja III – C (Ukraina kodanik, sündinud xx xx xxxx) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta A, B ja C kaebused rahuldamata.
2.Kohaldada esialgset õiguskaitset kohtu omal algatusel ja peatada kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni:
2.1.A suhtes tehtud 07.06.2022 otsuse nr 12205050040-1 resolutsiooni punkti 3 (lahkumiskohustus) täitmine;
B suhtes tehtud 07.06.2022 otsuse nr 12205050055-1 resolutsiooni punkti 3 (lahkumiskohustus) täitmine;
2.3.C suhtes tehtud 07.06.2022 otsuse nr 12205050023-1 resolutsiooni punkti 3 (lahkumiskohustus) täitmine.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebajate nimed ja sünniajad tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.10.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariiki saabusid 03.05.2022 abikaasad A (edaspidi ka kaebaja I) ja C (edaspidi ka kaebaja III) ning nende alaealine poeg B (saabudes 4a; edaspidi ka kaebaja II)1, kes esitasid samal päeval rahvusvahelise kaitse taotlused. Kuna taotluse esitamisel selgus, et A ja B on kehtivad Soome viisad, siis esitas PPA 06.05.2022 Soome Migratsiooniametile palve taotlejate vastuvõtmiseks, mille viimane 10.05.2022 ka rahuldas. Seega tuleb A ja B Soomele kuue kuu jooksul ehk hiljemalt 10.11.2022 üle anda rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemiseks. Samuti nõustus Soome vastu võtma C.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) jättis 07.06.2022 otsusega nr 12205050040-1 ja 12205050055-1 (edaspidi otsus I) A ja B taotlused välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata ja lükkas taotlused tagasi, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 (edaspidi Dublin III määrus) artikkel 12 (2) järgi vastutab taotluste läbivaatamise eest Soome Vabariik (resolutsiooni punktid 1 ja 2). Lisaks kohustas PPA taotlejaid VRKS § 25 lg 21 kohaselt lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Soome (resolutsiooni punkt 3). Otsuse põhjendused:
2.1.Kuna PPA jõudis vastutava liikmesriigi määratlemise menetluse käigus seisukohale, et taotluste läbivaatamise eest on vastutav Soome, siis puudub PPA-l kohustus taotluseid sisuliselt läbi vaadata (vt ka VRKS § 18 lg-d 1 ja 2). Seetõttu tuleb taotlused jätta läbi vaatamata ja lõpetada menetlus taotluste tagasilükkamisega. Puuduvad kaalukad põhjused, miks PPA peaks taotluste läbivaatamise vastutuse võtma endale Dublin III määruse sissejuhatava punkti 17 suveräänsusklausli kohaselt. Soome nõustus kogu pere eest vastutuse võtma.
2.2.A kirjalikud vastuväited ei muuda PPA järeldusi. Asjaolu, et vene keelt kõneleval inimesel on Eestis parem kohaneda kui Soomes või mõnes muus Euroopa Liidu riigis, ei oma Dublini regulatsiooni vaates tähtsust, kuna regulatsiooni eesmärk on jaotada rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja vähendada liikmesriikide rändesurvet, andes vabatahtliku võimaluse kaalutleda erandeid. Ka võimalus Eestis töötada ei ole humaanse ja inimliku kaastunde asjaoluks Dublin III määruse punkti 17 mõttes. Eelkõige peetakse selle all silmas pereliikmete kokkuviimist, kuid taotlejatel Eestis peresidemed puuduvad. A vanemaealine isa elab Soomes ja on Soome kodanik, mistõttu on mõistlik jätkata menetlust Soomes. Puuduvad takistused taotlejate üleandmiseks Soomele. Kuigi Venemaa rünnak Ukraina suunal on ka Soome viinud suure hulga põgenikke, siis
Kaebaja I, kaebaja II ja kaebaja III edaspidi ühiselt kaebajad
2 (12)
vaatamata sellele ei saa Soome toetus- või vastuvõtusüsteemi pidada sedavõrd puudulikuks, et nimetada seda toimimatuks.
3.PPA jättis 07.06.2022 otsusega nr 12205050023-1 (edaspidi otsus II) C rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata, sest Dublin III määruse artikkel 11 (a) järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Soome (resolutsiooni punkt 1). Seetõttu sarnaselt otsusega I lõpetati menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega ja kohustati taotlejat lahkuma Soome (resolutsiooni punktid 2 ja 3). Sarnaselt otsusega I põhjendati otsuses II, et vastutav riik on Soome ning puuduvad kaalukad põhjused, et menetleda taotlust Eestis. Võimalus kõneleda Eestis vene keeles ja taotleja abikaasa võimalus Eestis töötada, ei ole humaanse ja inimliku kaastunde asjaolud. Abikaasa isa elab Soomes, mistõttu on mõistlik, et toimetuleku seisukohast on Soome parem võimalus. Soome toetus- või vastuvõtusüsteemi ei saa pidada toimimatuks ja puuduvad takistused taotleja üleandmiseks Soomele.
4.Tallinna Halduskohtule saabusid 08.07.2022 A ja B kaebus (haldusasi 3-22-1471) ning C kaebus (haldusasi 3-22-1473), milles taotleti vastavalt otsuste I ja II tühistamist ning PPA kohustamist vaadata rahvusvahelise kaitse taotlused läbi. Kohus võttis kaebused 14.07.2022 määrusega menetlusse ja liitis need, jättes haldusasja numbriks 3-22-1471.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebajate seisukohad Kaebajate I ja II seisukohad otsuse I suhtes
5.1.Kaebaja I on Venemaa kodanik, kuid abikaasa (kaebaja III) on Venemaal elamisloa alusel elav Ukraina kodanik. Pärast Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse polnud tema perel enam Venemaal turvaline. Kaebajad I ja II said Schengeni viisad lihtsustatud korras, sest kaebaja I isa on Soome kodanik. Schengeni viisa põhimõtete kohaselt tuli perel esimesena siseneda viisa väljastanud riiki ehk Soome. Kaebaja I abikaasa (kaebaja III) sisenes Schengeni liikmesriiki viisavabalt ja seetõttu Dublin III määruse artikli 14 lg 1 järgi peab tema taotluse eest vastutama liikmesriik, kuhu esimesena siseneti (Soome). Erandina vastutab liikmesriik, kus esitati rahvusvahelise kaitse taotlus (artikli 14 lg 2).
5.2.Vaatamata Dublin III määruse artikli 11 (a) ja (b) regulatsioonile pereliikmete taotluste läbivaatamise kohta on oluline, et PPA pole piisavalt hinnanud alaealise lapsega seonduvaid asjaolusid. Laps on Venemaa kodanik, kes suhtleb vene keeles, mistõttu kohaneks ta Eestis paremini kui Soomes. Silmas peab pidama lapse parimaid huve, sh arvestama perekonna ühtsust, alaealise heaolu, sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse kaalutlusi ning alaealise arvamust vastavalt vanusele ja küpsusele, samuti lapse päritolu (direktiivi 2011/95/EL sissejuhatav punkt 18, ÜRO lapse õiguste konventsioon, Dublin III määruse sissejuhatav punkt 13).
5.3.See, et kaebaja I isa on Soome kodanik, pole kohaldatav vastutava liikmesriigi määramisel. Isa pole ülalpeetav Dublin III määruse artikli 16 lg 1 mõttes. Samuti ei ole asjaomased isikud sellist soovi kirjalikult väljendanud.
3 (12)
5.4.PPA ei ole piisavalt teostanud kaalutlusõigust. Dublin III määruse artikli 17 lg 1 võimaldab igal liikmesriigil otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus, mille läbivaatamise eest ta ei vastuta. Kaebaja III seisukohad otsuse II suhtes
5.5.Tulenevalt Dublin III määruse artikli 14 lg-st 2 vastutab kaebaja III taotluse läbivaatamise eest riik, kus kaebaja III esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.
5.6.See, et kaebaja III abikaasa (s.o kaebaja I) isa on Soome kodanik, pole kohaldatav vastutava liikmesriigi määramisel. Isa pole ülalpeetav Dublin III määruse artikli 16 lg 1 mõttes. Samuti ei ole asjaomased isikud sellist soovi kirjalikult väljendanud.
5.7.Kaebaja III laps on Venemaa kodanik, kes suhtleb vene keeles, mistõttu kohaneks ta Eestis paremini kui Soomes. Silmas peab pidama lapse parimaid huve, sh arvestama perekonna ühtsust, alaealise heaolu, sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse kaalutlusi ning alaealise arvamust vastavalt vanusele ja küpsusele, samuti lapse päritolu.
5.8.PPA ei ole piisavalt teostanud kaalutlusõigust. Dublin III määruse artikli 17 lg 1 võimaldab igal liikmesriigil otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus, mille läbivaatamise eest ta ei vastuta.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.Soome on vastutav EL liikmesriik vastavalt Dublin III määruse artiklile 11 a), mistõttu lõpetati menetlus seaduspäraselt tagasilükkamise otsustega ning kohustati taotlejaid lahkuma Soome. Dublin III määruse artikli 14 lg-t 2 ei olnud alust kohaldada. Kaebajad sisenesid liikmesriigi territooriumile perekonnana ning vastavalt Dublin III määruse artiklile 7 (1) kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume tähtsuse järjekorras ehk prioriteeti omab kriteerium, mis on Dublin III määruses sätestatud eespool ja antud juhul on selleks artikkel 11 a). See sätestab, et ühe perekonna kõigi liikmete ja/või alaealiste vallaliste õdede-vendade rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutab liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab nende suurima arvu taotluste läbivaatamise eest. Kuna kaebajatel I ja II olid Soome viisad, siis on nad suurema arvuga taotlejad kaebaja III ees. Samuti on artikkel 12 viisaga siseneja kohta eespool artiklist 14, mis käsitleb viisavaba sisenejat. PPA põhjendas otsustes I ja II, et ei vastuta taotluste läbivaatamise eest.
6.2.Puuduvad mõjuvad või kaebajaid I-III kahjustavad asjaolud, mis takistaks nende üleandmist Soomele. Dublin III määruse artikkel 17 on suveräänsusklausel ja puuduvad tegurid, mis õigustaks perekonna Eestisse jäämist ja kaalutlusõiguse kasutamist. Seda põhjendas PPA ka otsustes I ja II. Kuigi kaebajatele meeldiks Eestis rohkem kui Soomes, siis see ei anna alust Dublin III määruse rakendamata jätmiseks.
6.3.Kaebaja I isa nimetamine otsustes I ja II ei ole argument, mille alusel PPA otsused tegi, vaid PPA üksnes tõi välja faktilised asjaolud. Vastutava riigi määramisel ei ole rõhk kaebaja I Soome kodanikust isal.
6.4.Vastustaja täiendab kaalutlusi alaealise lapse huvide osas. Vastustaja pöördus päritoluriigi eksperdi poole infopäringuga ning küsis, kui palju elab Soomes venelasi, kui suur on Soomes Vene kogukond ja kas Soomes on võimalik õppida vene keeles. Päritoluriigi info kohaselt elas
4 (12)
31.12.2021 seisuga Soomes ligikaudu 90 000 vene keelt esimese keelena rääkivat isikut. Koolisüsteem arvestab sisserändajatega, lapsi valmistatakse ette haridusteeks Soomes ja võimaldatakse nii soome keele kui enda emakeele õpet. Vene keele puhul pole probleemiks, et ei leita piisavalt õpilasi või õpetajaid. Soomes on ka kakskeelseid koole, suurim ja pikima ajalooga on Helsingis asuv Soome-Vene kool. Lasteaedades, klubides ja keskustes on mitteformaalseid tegevusi, milles venekeelsed pered saavad kaasa lüüa. Seega Soomes on kaebajale II tagatud hariduslikud, majanduslikud ja turvalised tingimused eluks ja arenemiseks. Soomes on kogu perele sobiv keeleline ja sotsiaalne keskkond ning turvalisus.
7.Kaebajate täiendavad seisukohad
7.1.Ei saa nõustuda, et kaebajate puhul polnud võimalik kasutada suveräänsusklauslit. Dublin III määruse artikkel 17 sisaldab kaht punkti ning vastustaja pidas ilmselt silmas punkti 2, mida kohaldatakse pereliikmete kokkuviimisel. Samas PPA kinnitas, et rõhk pole kaebaja I Soome kodanikust isal. Liikmesriigi vastutuse määramisel on esikohal taotleja huvid. Esimene kriteerium on lapse huvid ja teine õigus perekonna kaitsele. PPA lähtus ainult kohustuslikest objektiivsetest kriteeriumidest, jättes tähelepanuta kaalutlusõiguse, otsustamaks vaadata taotlused ise läbi.
7.2.Täiendavate kaalutlustega last puudutavas osas ei saa nõustuda. Kui 5,5 miljonist inimesest räägivad vene keelt 90 000, siis ei saa väita, et Soomes kohanemine oleks sama kerge kui Eestis. Omaealistega lävimise andmeid pole PPA välja toonud. Kaebajad märgivad, et pilootprojektis „Vene keel emakeelena“ osaleb 5667 last. Laps vajab ühiskonda sulandumisel sama keelt rääkivaid eakaaslasi. Vastustaja esitas statistilisi andmeid, kuid ühes artiklis on eraldi välja toodud, et Soomes kogevad venekeelsed inimesed erineval määral usaldamatust, diskrimineerimist ja isegi vaenulikkust. Kaebaja I saaks Eestis töötades oma pere ülal pidada.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus jätab kaebajate I, II ja III kaebused rahuldamata.
9.VRKS § 21 lg 1 punkt 6 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab selle läbivaatamise eest muu riik. VRKS § 21 lg 2 kohaselt lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus sel juhul taotluse tagasilükkamise otsusega ning PPA ei pea seejuures hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. PPA jättis 07.06.2022 otsustega kaebajate I–III rahvusvahelise kaitse taotlused VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata ning lükkas need VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluste läbivaatamise eest vastutab Soome. Otsuse I kohaselt oli kaebajate I ja II osas Soome vastutuse aluseks Dublin III määruse artikli 12 lg 2 ning otsuse II kohaselt kaebaja III osas Dublin III määruse artikli 11 punkt a).
10.Kaebajad viitavad sellele, nagu oleks PPA valesti kohaldanud Dublin III määruse vastutuskriteeriume. Kohus sellega ei nõustu.
11.Dublin III määruse artikli 3 lg 1 näeb ette, et liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Määruse artikli 7 lg 1 järgi kohaldatakse vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume III peatükis esitatud järjestuses.
5 (12)
Artikli 11 punkt a) näeb ette: „Kui ühe perekonna mitu liiget ja/või alaealised vallalised õedvennad esitavad rahvusvahelise kaitse taotlused samas liikmesriigis ühel ajal või piisavalt väikese ajavahega, et vastutava liikmesriigi määramise menetlusi saaks teostada üheskoos, ja kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaldamise tagajärjel oleksid nad üksteisest eraldatud, määratakse vastutav liikmesriik järgmiste sätete alusel: a) ühe perekonna kõigi liikmete ja/või alaealiste vallaliste õdede-vendade rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutab liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab nendest suurima arvu taotluste läbivaatamise eest; /.../“. Artikli 12 lg 2 kohaselt kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik, välja arvatud juhul, kui viisa anti välja mõne muu liikmesriigi nimel vastavalt esindamist käsitlevale kokkuleppele, nagu see on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009 (millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri) artiklis 8. Sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest esindatud liikmesriik. Kaebajate viidatud artikkel 14 näeb ette järgmist: „1. Kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik siseneb mõne liikmesriigi territooriumile, kus temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
2.Lõikes 1 sätestatud põhimõte ei kehti, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik esitab oma rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes muus liikmesriigis, kus temalt samuti ei nõuta territooriumile sisenemiseks viisat. Sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest kõnealune muu liikmesriik.“
12.Kaebajad saabusid 03.05.2022 koos Eestisse ja esitasid perekonnana rahvusvahelise kaitse taotlused. Kaebajatel I ja II olid kehtivad Soome viisad, seega Dublin III määruse artikli 12 lg 2 alusel oli vastutav liikmesriik Soome. Kuna kolmest pereliikmest kahe rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Soome, siis kolmanda pereliikme ehk kaebaja III taotluse läbivaatamine on samuti Soome vastutada (artikli 11 punkt a)). Artikkel 14 ei ole seega asjakohane ning õige on vastustaja põhjendus, et Dublin III määruse artiklid 11 ja 12 on eespool artiklist 14, mistõttu art 7 lg 1 järgi on neil prioriteet. Seega PPA kohaldas Dublin III määruse III peatükis sätestatud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume õigesti ja tegi õigustatult Soomele vastuvõtmispalve, mille Soome 10.05.2022 rahuldas (vt ka Dublin III määruse art 18 lg 1 punkt a) ning art-d 21 ja 22).
13.VRKS § 18 lg 1 kohaselt on PPA pädev läbi vaatama neid rahvusvahelise kaitse taotlusi, mille läbivaatamise eest on vastutavaks riigiks Eesti. Kuigi reeglina jäetakse taotlus, mille läbivaatamise eest vastutab Dublin III määruse järgi muu liikmesriik, läbi vaatamata ja tehakse tagasilükkav otsus (VRKS § 21 lg 1 punkt 6, § 21 lg 2), siis on sellest reeglist kaks erandit. Esiteks olukord, kus liikmesriik otsustab erandina ise taotluse läbi vaadata (Dublin III määruse artikkel 17) ning teiseks olukord, kus Dublin III määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mistõttu on reaalne oht, et vastutavasse riiki saatmisel on taotlejal võimalus saada koheldud ebainimlikult või alandavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi harta) artikli 4 tähenduses (Dublin III määruse artikkel 3 lg 2 ja harta artikkel 4 ning Euroopa Kohtu 19.03.2019 kohtuotsus Jawo, nr C-163/17, ECLI:EU:C:2019:218).
6 (12)
14.Kaebajad tuginevad sellele, et vastustaja oleks võinud nende taotlused Eestis läbi vaadata Dublin III määruse artikli 17 lg 1 alusel, arvestades lapse parimaid huve ja seda, et Eestis on vene keelt kõneleval isikul kergem kohaneda; samuti kaebaja I võimalust asuda Eestis tööle.
15.Euroopa Kohus selgitas 23.01.2019 otsuses M.A. jt, C-661/17, ECLI:EU:C:2019:53, punktides 57–60 Dublin III määruse artikli 17 kohta järgmist: „Erandina artikli 3 lõikest 1 näeb määruse artikli 17 lõige 1 ette, et iga liikmesriik võib otsustada läbi vaadata talle esitatud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse taotluse, isegi kui ta ei ole selle taotluse läbivaatamise eest nende kriteeriumide kohaselt vastutav. Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et see on vabatahtlikkuse alusel kohaldatav säte, sest see jätab iga liikmesriigi enda otsustada, kas ta vaatab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi ka juhul, kui ta ei ole määruses sätestatud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide järgi selleks kohustatud. Selle pädevuse kasutamine ei sõltu mingisugustest eritingimustest (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Halaf, C-528/11, EU:C:2013:342, punkt 36). Euroopa Kohus on selles osas märkinud, et sellise pädevuse eesmärk on võimaldada igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav ei ole (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Fathi, C-56/17, EU:C:2018:803, punkt 53). Võttes arvesse sel viisil liikmesriikidele antud kaalutlusõiguse ulatust, on asjaomase liikmesriigi ülesanne määrata kindlaks, millistel tingimustel soovib ta Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust käsitleva sättega antud pädevust kasutada ja nõustuda ise läbi vaatama rahvusvahelise kaitse taotluse, mille eest ta ei ole määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav. See tõdemus on ka kooskõlas esiteks vabatahtlikkuse alusel kohaldatavaid sätteid käsitleva Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt annavad need sätted liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse (10. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Abdullahi, C-394/12, EU:C:2013:813, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks artikli 17 lõike 1 eesmärgiga ehk eesmärgiga tagada liikmesriikide eelisõigused rahvusvahelise kaitse andmise õiguse teostamisel (5. juuli 2018. aasta kohtuotsus X, C-213/17, EU:C:2018:538, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).“ Sama otsuse punktis 71 selgitas Euroopa Kohus ka, et kuna artikli 17 lg-s 1 ette nähtud kaalutlusõigust käsitleva sättega liikmesriikidele antud pädevus ei sõltu mingisugustest eritingimustest ning üldjuhul on iga liikmesriigi otsustada, millistel tingimustel ta soovib seda pädevust kasutada ja vaadata ise läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, mille eest ta ei ole määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav, siis ka lapse parimaid huve puudutavad kaalutlused ei saa kohustada liikmesriiki seda pädevust kasutama ja ise läbi vaatama taotlust, mille eest ta ei ole vastutav.
16.Seega Dublin III määruse artikli 17 lg 1 kohaldamisel taandub küsimus kaalutlusõiguse teostamise kontrollile. Kuigi nimetatud artikliga liikmesriigile antud ulatuslikku kaalutlusõigust pole siseriiklike normidega täpsustatud, siis ei vabasta see PPA-d kaalutlusõiguse teostamisest (nt Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 otsus asjas nr 3-21-1483, punkt 4). Kohus hindab sellise otsuse puhul kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).
17.Kohus leiab, et otsustes I ja II on piisavalt kaalutletud ja põhjendatud, miks Eesti ei võta ise vastutust kaebajate I–III taotluste läbivaatamise eest.
7 (12)
17.1.Otsuste I ja II punktis 2 viidatakse Dublin III määruse sissejuhatavas punktis 17 sisalduvale suveräänsusklauslile, mida on täpsemalt väljendatud määruse artiklis 17. PPA märkis, et kaalukad põhjused taotluste läbivaatamise eest vastutuse võtmiseks puuduvad. Otsuste punktis 3 käsitles vastustaja väiteid, et vene keele kõnelejatel (sh lapsel) on Eestis kergem kohaneda ning et kaebajal I oleks võimalus Eestis töötada, sest tööandja sai õiguse välismaalase töölevõtmiseks. PPA leidis, et need ei ole sellised erandlikud, humaanse ja inimliku kaastunde asjaolud, mille tõttu võtta taotluste läbivaatamine enda vastutusele. Samuti arvestas vastustaja, et taotlejatel Eestis peresidemed puuduvad, samas Soomes elab kaebaja I Soome kodanikust isa.
17.2.Lisaks saab kohus arvestada PPA poolt kohtumenetluses täiendatud kaalutlustega laste parimate huvide kohta (HKMS § 158 lg 31). Täiendused kinnitavad, et Soome, kus elas 2021. aasta lõpu seisuga ligi 90 000 vene keelt esimese keelena rääkivat isikut, koolisüsteem arvestab sisserändajatega, lapsi valmistatakse ette haridusteeks Soomes ja võimaldatakse nii soome keele kui enda emakeele õpet. Vene keele õppijate ja õpetajate leidmisega ei ole probleeme. Soomes on ka kakskeelseid koole, kus saab õppida soome ja vene keeles. Lisaks on lasteaedades, klubides ja keskustes mitteformaalseid tegevusi, milles venekeelsed pered saavad kaasa lüüa. Seega on kaebajal II võimalused Soomes kohaneda nii koolisüsteemi abil kui ka väljaspool seda, sh võimaldavad nii õppe- kui vaba aja tegevused suhelda teiste lastega. Samal ajal on Eesti seadnud just eesmärgiks, et erineva emakeelega lapsed õpiksid eesti keeles ja eestikeelses õpikeskkonnas, otsustatud on eestikeelsele haridusele üleminek.2 Seega Eestis kohanemine ja hariduse omandamine muutuvad vene keelt kõnelevatele lastele keerulisemaks.
17.3.Eelneva põhjal kohus ei nõustu kaebajatega, et PPA ei teostanud kaalutlusõigust. PPA kaalus endale taotluste läbivaatamise vastutuse võtmist, kuid leidis, et erandlikud asjaolud puuduvad. Kohtule ei nähtu kaalutlusvigu, arvestatud on olulisi asjaolusid ning puuduvad asjakohatud kaalutlused (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2). Et PPA mainib kaebaja I Soome kodanikust isa, ei ole kohtu hinnangul asjakohatu, ning vastav viide ei tähenda seda, et PPA soovis tugineda Dublin III määruse artiklile 16 (taotleja ja ülalpeetava isiku kokkuviimise sätted). PPA tugines selgelt Soome vastutuse puhul artikli 11 punktile a) ja artikli 12 lg-le 2. Arvestades PPA ulatuslikku kaalutlusõigust ja et Dublin III määruse sissejuhatava punkti 17 ja artikli 17 lg 1 kohaldamine on erandliku iseloomuga ning et PPA otsustest nähtub kaalutlusõiguse teostamine ja asjakohased kaalutlused, siis ei ole alust pidada otsuseid I ja II õigusvastaseks.
17.4.Kaebajate täiendavad põhjendused kaebaja II osas, et Soomes on justkui liiga vähe vene keele kõnelejaid ja nagu lapsel puuduks piisavalt vene keelt rääkivaid eakaaslasi, on paljasõnalised. Kaebajate perel on võimalused leida Soomes selline keskkond, lasteaed, kool, keskused jne, kus suhelda vene keeles ja õppida samas ka soome keelt. PPA käsitletud koolide, lasteaedade, keskuste jms teemad hõlmavadki loogiliselt just laste võimalusi õppida ja suhelda ning kuigi vene keelt kõnelevate kaebaja II vanuste laste andmeid pole numbriliselt esile toodud, siis ei järeldu sellest, et kaebaja II ei leiaks suhtlemiseks omaealisi. Kohtule ei nähtu Tuusulas läbiviidavast pilootprojekti kajastavast artiklist3, et projektis „Vene keel emakeelena“ osaleb 5667 last, vaid arvu 5667 käsitletakse üldisemas lõigus „Õpilaste emakeele õpetamine“4, kus tuuakse esile, et kui Soome statistikaameti 2020. a andmetel oli Soomes vene keele kõnelejaid 85 000, siis võtsid vene keele kui emakeele tundidest osa 5667 last. Kaebajate täiendavatest seisukohtadest võib järeldada, et see arv on nende hinnangul liiga väike, kuid kohus ei nõustu, et vene keele kui emakeele tundides osalejate arvust saaks teha negatiivseid järeldusi kaebaja II
jaoks. Võib eeldada, et vene keelt kõnelevate laste hulk Soomes on suurem kui keeleõppes osalejate hulk. Samas ei määra ei (omaealiste) vene keelt kõnelevate laste arv ega üldse venekeelse kogukonna hulk Soomes seda, kui palju omaealisi vene keelt kõnelevaid sõpru kaebaja II leiab või mitme vene keelt kõneleva isikuga kaebajad I ja III suhtlevad vms. PPA ei pea ega saagi garanteerida isikute kohanemist, kuid on oluline, et Soomes on loodud võimalused kohanemiseks ka sisserändajatele. Soomes toetatakse võrdselt nii tõhusat integratsiooni kui ka laste kultuurilise ja keelelise identiteedi säilimist ja arendamist; sh sisserändajatele nende emakeele õpetamine toimub koolipäeva raames, see on koolisüsteemi osa (ei pea õppima n-ö vabast ajast).5
17.5.Asjaolu, et Eestis on vene keel rohkem levinud ning siin oleks mugavam jääda venekeelse suhtluse juurde, ei ole selline erakordne põhjus, et õigustada taotluste läbivaatamise vastutuse võtmist Eestile. Kohut ei veena, et vene keele leviku pinnalt on lapse parimates huvides, et tema taotlust vaadataks läbi Eestis, mitte Soomes. Kaebajad I ja III kirjeldasid haldusmenetluses esitatud vastuväidetes6 lapse stressi seoses ümberkolimise ja kohanemisega, kuid ka Soomes on vanematel võimalik teha sellised valikud, et laps saaks õppida ja osaleda venekeelsetes tegevustes ning kiiremini kohaneda. Eespool tsiteeritud Euroopa Kohtu otsuse M.A. jt, C-661/17 punktis 71 nenditi ka, et iseenesest lapse parimaid huve puudutavad kaalutlused ei saa kohustada liikmesriiki vaatama ise läbi taotlust, mille eest ta ei ole vastutav. Ka last puudutavad hinnangud koosmõjus sellega, et Eestis oleks kaebajal I võimalus asuda tööle tööandja juurde, kes sai loa välismaalase töölevõtmiseks, ei vii kohut järeldusele, nagu PPA otsustus mitte endale kaebajate rahvusvahelise taotluste läbivaatamise eest vastutust võtta oleks ilmselgelt vale. Suveräänsusklausli mõte ei ole võimaldada rahvusvahelise kaitse taotlejatel valida endale meelepärasemat kohta taotluste läbivaatamiseks. Kohus leiab, et elukohariigist lahkumine põhjustab loomulikult stressi nii lapsele kui täiskasvanutele ning mistahes võõras riigis kohanemine nõuab omapoolset pingutust ja on teatud määral keeruline, kuid kaebajate pere puhul pole toodud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis viiks selleni, et just Eesti peaks endale taotluste läbivaatamise vastutuse võtma.
18.Kaebajad ei väida, et Soomes esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mistõttu oleks reaalne oht, et vastutavasse riiki saatmisel on taotlejatel võimalus saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses. Olles läbi vaadanud otsustes I ja II viidatud materjalid, nõustub kohus PPA põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Vaid otsuste I ja II põhjenduste punkti 3 viimase lõigu osas märgib kohus, et seal on ühe korra ekslikult mainitud Hispaaniat, kuigi käsitletav riik on Soome. Kaebajad tõid 10.08.2022 vastuväidetes esile, et venekeelsed inimesed kogevad Soomes erineval määral usaldamatust, diskrimineerimist ja kohati vaenulikkust7, kuid kohtu arvates võib seda suhtumist kohata ka Eestis. Samuti nimetatakse Venemaad Eesti meedias ohuks8 naaberriikidele, mis mõjutab hinnangut vene keelt kõnelevatele isikutele. Samas arvestades kaebajate pere sidet Ukrainaga (kaebaja III kaudu) ning et kaebajad on Venemaa agressiooni vastased, leiavad nad mõistlikult võttes Soomes pigem poolehoidu. Igatahes puudub
https://www.kieliverkosto.fi/fi/journals/kieli-koulutus-ja-yhteiskunta-lokakuu-2021/multilingual-native-languagelesson-a-pilot-project-in-tuusula-finland (29.08.2022): „It is seen as equally important to give immigrant children a chance for effective integration and simultaneously preserve and develop their cultural and linguistic identity. /.../ Lessons take place during students ́ school day, which differs from a usual Sunday school heritage language teaching model in other countries. /.../“.
PPA 29.07.2022 vastuse lisad 10 ja 19.
VIIMARANTA Hannes, PROTASSOVA Ekaterina, MUSTAJOKI Arto: Russian-speakers in Finland. The ambiguities of a growing minority, Revue d’études comparatives Est-Ouest, 2018/4 (No 4) https://www.cairn-int.info/journal-revued-etudes-comparatives-est-ouest-2018-4-page-95.htm (30.08.2022)
Vrd samas: „/.../ the Russian Federation is today increasingly presented in the Finnish media as a potential threat /.../.“
9 (12)
alus arvata, et suhtumine vene keelt kõnelevatesse isikutesse oleks Soomes niivõrd diskrimineeriv ja vaenulik, et oleks lubamatu jätta kaebajate taotluste läbivaatamist Soomele ning kohustada neid Soome lahkuma.
19.Kohus lisab, et otsustest ega asja materjalidest ei nähtu vestluste läbiviimist kaebajatega (I ja III, kes oleks suuliselt selgitanud ka kaebajaga II seotud asjaolusid). Dublin III määruse sissejuhatavat punkti 18, artikli 4 lg 1 punkti c) ja artiklit 5 arvestades on isikliku vestluse läbiviimine siiski reegel, millest erandi tegemine peaks olema põhjendatud. Seda enam, et menetluses on esmatähtsad lapse parimad huvid ja nt arvestada tuleb alaealise heaolu ja sotsiaalset arengut (määruse art 6 lg 1, lg 3 punkt b). Ka Dublin III määruse sissejuhatav punkt 13 viitab üldpõhimõttena lapse parimate huvide arvestamisele. Seega kohtu hinnangul on praegusel juhul vestluste korraldamata jätmine menetluslik viga, arvestades eriti puutumust alaealisega (kaebaja II). Samas on kaebajad kirjalikult ära kuulatud ning vastuseks PPA 18.05.2022 ärakuulamiskirjadele9 käsitlesid vanemad vastuväidetes lapse stressi seoses ümberkolimise ja kohanemisega. Kaebajad tuginesid kaebustes sellele, et lapsega seonduvaid asjaolusid pole piisavalt hinnatud, misjärel täiendas vastustaja kohtumenetluses kaalutlusi lapse kohanemise ja võimaluste osas Soomes. Kohtule ei nähtu kaebustest ja asja materjalidest asjaolusid, mis oleks võinud otsuste I ja II tegemist mõjutada ehk ei teki kahtlust, et otsused võinuks olla teistsugused, kui kaebajad (I ja III) oleks suuliselt ära kuulatud. Seetõttu ei too menetluslik viga kaasa otsuste I ja II tühistamist.
20.Kokkuvõtvalt on PPA otsustega I ja II sisuliselt õiguspäraselt jäetud kaebajate I–III rahvusvahelise kaitse taotlused läbi vaatamata, tehtud tagasilükkavad otsused ning kohustatud taotlejaid lahkuma Soome. Puudub alus otsuseid I ja II tühistada, mistõttu jäävad kaebused rahuldamata ka kohustamisnõudes. Esialgse õiguskaitse andmine
21.Kohus ei ole teinud VRKS § 251 lg 3 punkti 4 ja lg 6 alusel määrust, et kaebajad ei võiks kuni lõpliku otsuse tegemiseni Eestis viibida. Seetõttu on neil siiani olnud õigus Eestis viibida. Kuna aga lõplikuks otsuseks on mh PPA otsus taotluse tagasilükkamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata (VRKS § 31 lg 1 punkt 2), siis käesoleva otsusega lõppeb kaebajate viibimisõigus. Kaebajatele on pandud otsuste I ja II resolutsiooni punktis 3 kohustus lahkuda Soome, ja kui nad lahkumiskohustust vabatahtlikult ei täida, võidakse lahkumiskohustus sundtäita väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras (VRKS § 25 lg 21).
22.Arvestades, et kaebajatel puudub esindaja ning kaebaja II on alaealine, kelle huve tuleb eriliselt kaitsta, peab kohus põhjendatuks kohaldada omal algatusel kaebajate I-III suhtes esialgset õiguskaitset selliselt, et peatada otsuse I resolutsiooni punkti 3 ja otsuse II resolutsiooni punkti 3 täitmine ehk kaebajad ei pea täitma kohustust lahkuda Soome ja seda ei saa ka sundtäita.
22.1.Kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse
PPA 29.07.2022 vastuse lisad 9 ja 18.
10 (12)
tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata (HKMS § 249 lg 3).
22.2.Kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada. Kaebajaid oleks otsuste I ja II resolutsiooni punkti 3 alusel võimalik välja saata Soome, kus peaks sisuliselt läbi vaadatama nende rahvusvahelise kaitse taotlused. Kaebajad leiavad aga, et erandkorras tuleks nende taotlused läbi vaadata Eestis ning nad peavad kaebajale II parimaks seda, kui perekond ei peaks taas ümber kolima (mais 2022 saabus perekond Venemaalt läbi Soome Eestisse, kuid vaidlustatavate otsuste kohaselt peaks perekond kolima Eestist Soome). Kohtu hinnangul võib kolimine olla eriti lapsele stressi tekitav ja tuua seega kaasa põhjendamatult negatiivseid tagajärgi, mida hiljem kaebajate kasuks tehtava kohtuotsusega heastada ei saa. Samuti peaks perekond kindlasti jääma kokku. Kuigi halduskohus ei pidanud põhjendatuks kaebuseid rahuldada mh ei lapse parimaid huve ega kaebaja I töötamise võimaluse kaalutlusi arvestades, siis võivad kõrgema astme kohtud asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Seetõttu on kohtu hinnangul mõistlik säilitada praegune olukord, kus kaebajate perekond saab elada Eestis.
22.3.Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada määral, milles see on vajalik isiku õiguste esmaseks kaitseks. Kohtu hinnangul piisab otsuste I ja II resolutsiooni punkti 3 täitmise peatamisest (HKMS § 251 lg 1 punkt 1) kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni. Asja materjalidest nähtub, et kaebajate perekond tuleb Eestis ise toime, sh nad ei ela varjupaigataotlejate majutuskeskuses, vaid Tallinnas korteris. Seega ei ole vajalik peatada otsuste I ja II kehtivust, et kaebajatele säiliks rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Riigikohus on ka 13.11.2020 määruses nr 3-20-349 (punkt 12.1) selgitanud, et miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette direktiivi 2008/115/EÜ art 14. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5).
23.Kohus selgitab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei välista, et kaebajad lahkuvad Eestist iseseisvalt. See ka ei keela Eestist lahkumist Soome, et kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused vaadataks seal kiiremas korras sisuliselt läbi.
24.Esialgne õiguskaitse kohaldub viivitamatult (HKMS § 252 lg 3). Lähtuvalt Riigikohtu 11.11.2019 määrusest nr 3-19-681 (punkt 12) märgib kohus, et käesoleva otsusega antava esialgse õiguskaitse saab vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Kui vastustaja leiab, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebajate I-III menetluskulud jäävad kaebajate kanda.
26.Kooskõlas rahvusvahelise kaitse menetluses kehtiva konfidentsiaalsuse nõudega asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
11 (12)
(allkirjastatud digitaalselt)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.