X kaebus Eesti Haigekassa 3. septembri 2020. a otsuse nr 25/26094-1 ja 12. oktoobri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks, faktilise asjaolu kindlaks tegemiseks, vastustaja kohustamiseks ning 372,47 euro hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, seaduslik esindaja Y (isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tühistada vastustaja 03.09.2020 otsus ja 12.10.2020 vaideotsus, tuvastada, et kaebajal oli 19.08.2020 seisuga ravikindlustus olemas, kohustada vastustajat kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama ja hüvitama makstu summas 372,47 eurot. Tallinna Halduskohus jättis 05.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata.
2.Kohtuasja varasemast menetlusest nähtub järgmine kronoloogia: - Kaebaja viidi 19.08.2020 Tallinna Lastehaiglasse. Kaebajale osutatud tervishoiuteenuse eest esitati 19. augustil 2020 arve nr 153360, mille kohaselt tuli tasuda 49,50 eurot, ja arve nr 153396, mille kohaselt tuli tasuda 322,97 eurot. Kaebaja ema tasus arved. Lisaks esitati 19. augustil 2020 arve nr 153394, mille kohaselt tuli tasuda 40 eurot. - Kaebaja seaduslik esindaja esitas Eesti Haigekassale avalduse maksta tagasi ravikulu 412,47 eurot, kuna laps on sünnijärgne Eesti kodanik ja ta on ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt võrdsustatud Eesti ravikindlustust omava isikuga. - Eesti Haigekassa tagastas 3. septembri 2020. a otsusega nr 2-5/26094-1 lapse seadusliku esindaja avalduse. Laps ei olnud tervishoiuteenuse osutamise hetkel Eesti ravikindlustusega isik, mistõttu tuli tal endal tasuda arve. 1(4)
- Kaebaja seaduslik esindaja esitas Eesti Haigekassale 03.09.2020 vaide, mis jäeti 12.10.2020 vaideotsusega rahuldamata. - Kaebaja esitas 10.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata (käesolev haldusasi). - Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 kohtuotsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati halduskohtu otsus ja saadeti asi halduskohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja ei olnud ravikindlustatud isik (kohtuotsuse osa I). Selles osas on kohtuotsus jõustunud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuse osas II järgmist: - Kaebaja eesmärgiks on, et osutatud tervishoiuteenuse eest esitatud arve tasumise kulu kataks haigekassa. Kaebaja on esitanud ka väite, et haigekassa peaks tasumise kohustuse üle võtma põhjusel, et tegemist oli vältimatu abiga TTKS § 5 mõttes. Kaebaja on oma eesmärgi saavutamiseks esitanud muu hulgas nõude, et kohus tuvastaks kaebaja õiguse tasuta vältimatule abile. Kaebaja tegeliku tahte saavutamiseks tuleb HKMS § 2 lg 4 alusel mõista tema esitatud nõuet kui nõuet tuvastada haigekassa kohustus tasuda kaebajale 19. augustil 2020 osutatud tervishoiuteenuse eest (TTKS § 6 lg 4). Selle nõude rahuldamise eelduseks on, et kaebajale osutati tegelikkuses vältimatut abi (p 16). - Tervishoiuteenuse osutamine VÕS § 758 lg 1 mõttes ja selle eest tasumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 15–18). Kui tegemist ei ole ravikindlustatud isikuga, kuid osutatud on vältimatut arstiabi, tasub tervishoiuteenuse eest vastustaja (RaKS § 29 lg 3; TTKS § 6 lg 3). Seega vältimatu abi osutamise korral ei ole patsiendil kohustust tervishoiuteenuse osutamise eest tasuda. Kui tervishoiuteenuse saaja on arve tasunud, on tal vajadusel õigus esitada maakohtule tervishoiuteenuse osutaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja seeläbi nõuda tasutud summa tagasi (p 18). - Asjaolust, et kaebajal on õigus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutaja vastu, ei järeldu, et kaebaja ei saaks esitada nõuet tuvastada avalikõiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu, s.o asjaolu, et tulenevalt vältimatust abist lasus tervishoiuteenuse osutamise finantseerimise kohustus kaebaja asemel hoopis vastustajal. Kui selline juriidiline fakt tuvastatakse, siis võib vastustajal olla õigus nt tervishoiuteenuse osutaja ja vastustaja vahel sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel leida tervishoiuteenuse osutajaga lahendus küsimuses, kuidas toimub osutatud tervishoiuteenuse eest tasumine. Näiteks pole vastustajal välistatud teha tervishoiuteenuse osutajale ettepanek tagastada patsiendile tema poolt tasutud raha ning esitada haigekassale osutatud teenuse eest raviarve (p 19). - Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole määratlenud tervishoiuteenust vältimatu arstiabina ja ta pole vastustajale raviarvet esitanud, kehtib esmalt eeldus, et tegemist polnud vältimatu abi vajadusega TTKS § 5 mõttes. Viimati märgitu aga ei tähenda, et seda eeldust pole võimalik halduskohtumenetluses ümber lükata (p 20). Halduskohus pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas eeldus, et tegemist ei olnud vältimatu abiga, on õige (p 20.1).
3.Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 09.05.2022 määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 13.07.2022 kohtule taotluse jätta kaebus läbi vaatamata või menetlus lõpetada, kuna Tallinna Lastehaigla on kaebaja seaduslikule esindajale 372,47 eurot tagastanud. Kaebaja vaidles 20.07.2022 menetluse lõpetamisele vastu, kuna vastustaja ei ole esitanud kinnitust, et on asja uuesti läbi vaadanud ja tuvastanud õigusvastase käitumise raviraha küsimusel. Kaebaja soovib saada selgust, kes ja millistel alustel leidis, et kaebaja õigusi on rikutud. Vastustaja ei suhtunud oma ülesannete täitmisesse tõsiselt, sh ei pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole selgituste saamiseks. Vastustaja otsused rikuvad jätkuvalt kaebaja õiguseid, kuna vastustaja ei ole kinnitanud kaebaja õigust tasuta tervishoiuteenusele 2020. aastal.
2(4)
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et tuvastamisnõude osas – tuvastada, et kaebajal oli ravikindlustus 19.08.2020 seisuga, puudub kaebajal kaebeõigus, alternatiivselt on Tallinna Ringkonnakohtu otsusega see nõue sisuliselt lahendatud nii, et halduskohtul puudub võimalus selles osas ümber hinnata. Olemuselt sisaldub kaebaja esitatud tuvastusnõue Haigekassa otsuste tühistamisnõudes – vastustaja otsuste õiguspärasust kontrollides pidid kohtud kontrollima, kas kaebajal oli RaKS § 5 lg 4 p 2 alusel olemas ravikindlustus. Halduskohus, ringkonnakohus ja Riigikohus on seda eitanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osa I). Seega on see küsimus lahendatud ja halduskohus ei saa kaebust uuesti läbi vaadates, sh tuvastamisnõuet lahendades jõuda teistsugusele järeldusele. Kohus leiab ka, et kuna tuvastamisnõue sisaldub juba tühistamisnõudes oma olemuselt, puudub kaebajal kaebeõigus eraldiseisvaks tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis, kuivõrd see ei taga täiendavalt (lisaks Haigekassa otsuste tühistamisele) kaebajale ühtegi õigust, hüve ega soodustust ega ole muul viisil vajalik tema õiguste kaitseks HKMS § 45 lg 2 mõttes. Kohus on veendumusel, et selles osas puudus kaebajal eraldiseisev kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks juba kaebuse esitamise aja seisuga ning nõue tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja on toonud välja, et vastustaja ei ole kinnitanud kaebaja õigust tasuta tervishoiuteenusele 2020. aastal. Kohtud on jõustunud otsustega jõudnud järeldusele, et kaebajal selline õigus puudus. Kohtule ei nähtu ka, et mingi täiendava juhtumi või asjaolude kogumi tõttu tuleks veelkord hakata kontrollima, kas kaebaja oli 2020. aastal ravikindlustusega isik või mitte. Seega ka seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus HKMS § 45 lg 2 kohaselt. Tallinna Ringkonnakohus on kohtuotsuses tõlgendanud tuvastusnõuet lisaks ravikindlustuse olemasolu tuvastamisele ka asjaolu tuvastamisele, et kaebajal oli õigus tasuta vältimatule abile (kohtuotsuse p 16). Kohus sellist nõuet kaebusest ei leia. Samuti ei leia kohus, et selline nõue oleks vajalik kaebaja õiguste kaitseks, nagu kohus juba eelnevalt käsitles. Ringkonnakohus on välja toonud, et sellise juriidilise fakti tuvastamine võiks olla oluline vastustaja ja lastehaigla vahelises suhtes, kuid see ei puuduta kaebaja kaebeõigust. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõudmaks, et talle tagastaks raha nimelt Haigekassa, mitte lastehaigla. Kohus märgib ka täiendavalt, et arvestades kaebaja vanust ja konkreetse haigusjuhtumi iseloomu, mille teke vanuse kasvades väheneb, on välistatud ka kaebaja preventiivne huvi tuvastamaks, et mistahes tulevikus tekkiva haigusjuhu korral on tal õigus vältimatule abile. Arvestades haigusjuhtumite mitmekesisust, oleks sellise asjaolu tuvastamine võimatu. Kaebajal on ilmselgelt õigus vältimatult abile seadusest tulenevalt ning puudub alus eeldada, et seda õigust kaebaja isikust tulenevalt edaspidi eirataks.
5.Kaebaja avaldusest Eesti Haigekassale nähtub kaebaja eesmärk saada tagasi ravikulu. Selles osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 19.08.2022 määruses nr 3-22-1053, et HKMS § 152 lg 1 p 4 annab aluse menetluse lõpetamiseks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus. HKMS § 152 lg 1 p 4 on mõeldud reguleerima olukorda, kus on põhjust eeldada, et vastustaja tegevuse tõttu on ühtlasi saavutatud õigusrahu (Riigikohtu 03.12.2021 määrus asjas nr 3-14-50421, p-d 21 ja 22). HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei eelda küll kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist, kuid arvestada tuleb ka kaebuse tegelikku eesmärki. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel või tagajärgede kõrvaldamisel ei pea haldusorgan möönma ega õigeks või omaks võtma, et ta varasemalt eksis. Tegemist võib olla menetlusökonoomilise või ots3(4)
tarbekuse valikuga, et vältida haldusorganile (või ka konkreetsel juhul tervishoiuteenuse osutajale) tekkida võivad üleliigset aja- ja rahakulu. HKMS § 152 lg 3 võimaldab kaebajal taotleda menetluse jätkamist, mis on erinormiks HKMS § 45 lg 2 suhtes. Siiski ei ole õigust menetluse jätkamiseks mööndud kohtupraktikas igal juhul ja alati. Menetluse jätkamiseks on õigustatud huvi mööndud siis, kui sellega on seotud olnud olulises ulatuses menetluskulud, samuti juhul, kui sisulise arutamise osas on menetlus juba lõppfaasis. Põhjendatud huvi menetluskulude tõttu menetluse jätkamiseks välistab HKMS § 108 lg 6. Käesoleval juhul tuleks menetluses asuda sisustama vältimatu abi kriteeriumeid ja kontrollima nende täidetust konkreetsel juhul. See aspekt ei ole olnud asjas senistes menetluses olulise tähelepanu all ning sisuliselt tuleks selles osas menetlust alustada algusest peale. Arvestades küsimuse sisu, tuleks kohtul eriteadmiste puudumise tõttu kaasata eksperte ja asjatundjaid, kuulata ära raviarstid ning võimalik, et läbi viia ka kirjalike dokumentide alusel epikriisi ekspertiis. Kogu kaasnev kulu ainuüksi selleks, et kaebaja saaks veenduda, kas tal oli õigus, ilma kaebajale kaasneva muu hüve, õiguse või põhjendatud huvita on ebaproportsionaalne. Ka ei aita kaebaja õigustele kaasa, kui kohus tuvastaks, et vastustaja ei suhtunud oma ülesannete täitmisesse tõsiselt, sest ka otsuse ja vaideotsuse tühistamise korral tuleks jätta kaebaja avaldus läbi vaatamata, kuna kaebaja taotletu – ravikulu tagasi maksmine – on saavutatud. Kohus märgib, et ka kaebaja avalduses Haigekassale (kaebuse lisa 1) ei nähtunud muud eesmärki, sh lastehaigla suhtes järelevalve läbiviimise taotlust. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda haldusorgani tegevuse õigusvastasuses (Riigikohtu 02.04.2009 lahend nr 3-31-100-08). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tühistamisnõudes, samuti avalduse uuesti läbivaatamise ja ravikulu hüvitamise nõudes tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
6.Asjas on menetluskuludeks ennekõike kaebaja tasutud riigilõivud: - tagastada HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot; - mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja HKMS § 108 lg 6 alusel apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot, kuivõrd asja kronoloogiat järgides tagastas lastehaigla kaebajale raha pärast halduskohtu poolt kaebuse uuesti menetlusse võtmist ja selgitamist, et asja keskmes on edaspidi vältimatu abi osutamise küsimus (kohtu 09.06.2022 määrus). Seega on kaebuse kohtuväline lahendamine põhjuslikus seoses kaebuse esitamisega, mh ei pruugi olla välistatud, et samale tulemusele oleks jõutud ka siis, kui juba haldusmenetluses oleks lastehaiglat teavitatud; - jätta muud menetluskulud poolte kanda, sh jätta kaebaja kanda ka Riigikohtule tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Kassatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja ringkonnakohtu järeldust kaebaja ravikindlustuse puudumise kohta ning samuti seda, et ringkonnakohus saatis vältimatu abi küsimuses kaebuse lahendamiseks tagasi halduskohtule. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning TsMS § 171 lg 1 ja HKMS § 108 lg 11 alusel tuleb Riigikohtule tasutud riigilõiv jätta kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.