Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2206
Haldusasi
X kaebus Eesti Haigekassa 3. septembri 2020. a otsuse nr 2-5/26094-1 ja 12. oktoobri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks, faktilise asjaolu kindlaks tegemiseks, vastustaja kohustamiseks ning 372,47 euro hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, seaduslik esindaja Y Vastustaja Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2021. a otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärkidega X ja Y.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-20-2206 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (sünd. XX.XX.XXXX) viidi 19. augustil 2020 kl 02.30 kiirabiga Tallinna Lastehaiglasse, kust ta samal päeval kl 14.09 paranenult välja kirjutati. Haigusloo väljavõttest nähtuvalt tõusis lapsel 18.08.2020 enne magamaminekut 39°C palavik. Kell 1.30 tekkisid tal palavikuvapluskrambid, mis möödusid iseeneslikult. Laps hospitaliseeriti erakorraliselt palavikukrampide tõttu. Lubatud heas üldseisundis koju. Lapsele osutatud tervishoiuteenuse eest esitati 19. augustil 2020 arve nr 153360, mille kohaselt tuli tasuda 49,50 eurot, ja arve nr 153396, mille kohaselt tuli tasuda 322,97 eurot. Kaebaja ema tasus arved. Lisaks esitati
19.augustil 2020 arve nr 153394, mille kohaselt tuli tasuda 40 eurot.
2.Lapse seaduslik esindaja esitas Eesti Haigekassale avalduse maksta tagasi ravikulu 412,47 eurot, kuna laps on sünnijärgne Eesti kodanik ja ta on ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt võrdsustatud Eesti ravikindlustust omava isikuga.
3.Eesti Haigekassa tagastas 3. septembri 2020. a otsusega nr 2-5/26094-1 lapse seadusliku esindaja avalduse. Laps ei olnud tervishoiuteenuse osutamise hetkel Eesti ravikindlustusega isik, mistõttu tuli tal endal tasuda arve. Eestis ravikindlustuse tekkimise esimeseks tingimuseks on residentsus, st isik peab omama elukohta Eestis rahvastikuregistri andmetel. Kaebajal ei ole rahvastikuregistri andmetel Eestis elukohta, seetõttu ei ole teda kantud vastustaja andmekogusse kindlustatud isikuna. Eesti kodakondsuse omamine ei ole RaKS-i järgi võrdsustatud Eesti ravikindlustusega.
4.Lapse seaduslik esindaja esitas Eesti Haigekassale vaide 3. septembri 2020. a otsuse peale. Laps on Eesti kodanik ja tal on õigus Eestis viibida. Seetõttu tuleb ta lugeda RaKS § 5 lg 4 p 2 alusel kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuks. Nimetatud säte ei sea alaealisele muid tingimusi, mh nõuet, et lapsevanem peab olema kindlustatud isik. Ka RaKS § 71 lg 2 järgi ei võeta voodipäevatasu statsionaarse eriarstiabi osutamisel alaealisele. Sättes toodut ei piirata rahvastikuregistri järgse alalise elukohaga. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 4 järgi makstakse vastustaja eelarvest ka ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest. Lapsele saadeti kiirabi, kes toimetas lapse haiglasse. Seega oli tegemist vältimatu abi jätkumisega.
Eesti Haigekassa jättis 12. oktoobri 2020. a vaideotsusega vaide rahuldamata.
Lapsel puudus ka 7. oktoobri 2020. a seisuga ravikindlustus. Vastustajal puudub kaalutlusõigus kindlustuskaitse andmiseks. Kindlustuskaitse tekib RaKS-s sätestatud tingimustel ja vajalikud andmed tulevad vastustaja andmekogusse teistest andmekogudest või ametkondadelt (RaKS § 131). Vastustaja ei analüüsi, kas isikul on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Säärast õigust ega kohustust RaKS vastustajale ei pane. Ajutine viibimisalus tähendab välismaalaste seadusest (VMS) tulenevalt kas viisaga või viisavabalt kolmanda riigi kodakondsusega isiku Eestis viibimise alust, mis ei kohaldu kaebaja suhtes, kes on Eesti kodanik. Eesti alaliseks elanikuks saab pidada isikut, kes on registreerinud oma elukoha Eestis vastavalt rahvastikuregistri seadusele (RRS). Rahvastikuregister ei ole teatist kaebaja alalise elaniku staatuse kohta vastustajale edastanud. Ka RaKS § 71 lg 2 kehtib ravikindlustatud isiku suhtes (RaKS § 2 lg 1). Vältimatu abi vajaduse üle ei otsusta patsient ega vastustaja, vaid tervishoiuteenuse osutaja.
2(12)
3-20-2206 Kui arst otsustab, et tegemist on vältimatu abiga TTKS § 5 mõistes, ei esita ta arvet patsiendile, vaid vastustajale ja vastustaja tasub selle otse raviasutusele. Siinsel juhul seda tehtud ei ole, mistõttu võib järeldada, et raviarst ei pidanud osutatud ravi vältimatuks abiks, vaid tervishoiuteenuse osutamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 mõttes, mistõttu tuli teenuse eest tasuda kaebajal endal (VÕS § 761). Ka juhul, kus kaebajal oleks Eesti ravikindlustuskaitse, ei saaks vastustaja taotlust rahuldada. RaKS § 25 lg 5 järgi ei ole isikul õigust nõuda tervishoiuteenuse osutajale tasutud summat tagasi Eesti Haigekassalt.
6.X esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis 3. septembri 2020. a otsuse ja 12. oktoobri 2020. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja taotles, et kohus tuvastaks, et kaebaja oli 19. augusti 2020. a seisuga ravikindlustatu. Samuti taotles kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama ja hüvitama tasutud 372,47 eurot. Kui kohus ei tuvasta ravikindlustuse olemasolu, siis tuvastada kaebaja õigus saada tasuta vältimatut abi. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) RaKS § 5 lg 4 p 2 ei sätesta alaealise puhul ravikindlustuse eeldusena asjaolu, et ta peab olema Eesti alaline elanik või et tal peab olema Eestis viibimisalus; 2) RaKS § 5 lg 4 ei sätesta ravikindlustuse eeldusena vastustaja andmekogusse kandmist. Vastustaja andmekogu on vaid üks meede ravikindlustuse tuvastamiseks. Andmekogus isikut puudutava kande puudumine ei vabasta vastustajat kohustusest hinnata, kas isikul on ravikindlustus või mitte. Samuti ei sea RaKS § 5 ravikindlustuse olemasolu üheks eelduseks rahvastikuregistri kande olemasolu Eestis seadusliku viibimise tõendamiseks. RaKS § 131 on vastuolus RaKS § 5 lg-tega 1 ja 4 ning tuleb jätta kohaldamata, kui on kahtlus, et ravikindlustuse olemasolu kohta vastustaja andmekogus olev teave on ebaõige. Kindlustatud isikutest arvestuse olemasolu ei välista eksimusi andmekogu andmetes. Andmekogus olevad vigased andmed või muu teabevahetuse viivitus ei või piirata isiku seadusest tulenevaid õigusi. Eriti juhul, kui isik esitab teabe vastustajale muul viisil. Välistada ei saa, et rahvastikuregistri ja vastustaja andmekogu vahel toimuv teabevahetus ei edasta kogu teavet, mis on vajalik ravikindlustuse tuvastamiseks. Kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik ja tema andmed on kantud rahvastikuregistrisse; 3) kaebajal on Eesti kodanikuna õigus igal ajal Eestis viibida, seda nii alaliselt kui ka ajutiselt, ja tal ei ole kohustust registreerida oma ajutist viibimist Eestis alalise elamisena. RaKS ei defineeri Eestis elamist. Alaealiste puhul alalise elamise nõude puudumine on seadusandja teadlik valik, sest alaealine ei ole oma otsustes vaba. Laps ei tohiks jääda ravikindlustusest ilma ajaks, mil tema vanemad on saadetud pikaajalisse välislähetusse ja sel põhjusel tuleb elukohana registreerida asukoha riik, kuigi vanemate sotsiaalmaksu maksjaks on Eestis olev tööandja. VMS ei kohaldu kaebaja suhtes, sest ta on Eesti kodanik; 4) TTKS § 5 sätestab vältimatu abi mõiste ja TTKS § 6 õiguse saada vältimatut arstiabi. Seega ei ole tervishoiuteenuse osutajal õigust otsustada, kas anda vältimatut arstiabi või mitte. Vastustaja jättis hindamata kaebaja vaides välja toodud kahtluse, et tervishoiuteenuse osutaja võis eksida ravi kvalifitseerimisel ja sellest tulenevalt võttis ekslikult tasu. Häirekeskus saatis kaebajale kiirabi, kuigi kaebaja ema seda ei taotlenud, vaid soovis abi ootamatu olukorra tõttu. Seega otsustas häirekeskus, et vajalik oli tervishoiuteenuse osutaja vahetu sekkumine. Kiirabi hindas lapse seisundit ja otsustas viia haiglasse meditsiinilise järelevalve alla. Seega on tegemist vältimatu abi jätkuvusega. Kui tegemist olnuks eraldi teenusega, pidanuks kiirabi soovitama lapsevanemal pöörduda ravi saamiseks muu tervishoiuteenuse osutaja poole; 5) vastustaja vastutab andmekogus tõese teabe avaldamise eest. Kui andmekogus ei ole teavet kaebaja kui 19-aastase Eestis viibiva isiku kohta, siis on see vastustaja tegevusetuse tagajärg. Kaebaja andmed on kantud rahvastikuregistrisse. Vastustajal on kohustus hinnata, kas isikul on ravikindlustus või mitte, samuti seda, kas isik viibib Eestis seaduslikult, sest tegemist on ravikindlustuse tekke alusega. Andmekogus ebaõigete andmete korral ja vastustajal
3(12)
3-20-2206 kaalumisõiguse puudumise korral jääks isik ilma õigusest ravikindlustusele, mis on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 13. Kaebajale tekkinud kahju hüvitamata jätmine on vastuolus PS §-ga 25. Kaebaja ei pöördunud ise teadlikult tasulise teenuse poole, vaid talle osutati teenust, mis peaks olema talle ravikindlustuse raames tasuta. Tasu arve esitati alles pärast teenuse osutamist ja arve esitamine on selges seoses vastustaja tegevusetusega, sest vastustaja andmekogust ei nähtu kõik ravikindlustust omavad isikud.
7.Eesti Haigekassa taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isikul ei ole RaKS § 25 lg 5 järgi õigust nõuda teenuste või ravimite saamiseks kulutatud raha tagasi vastustajalt. Seda isegi juhul, kui isik on kindlustatud ja tegemist oli vastustaja tervishoiuteenuste loetelus oleva teenusega. Kui tervishoiuteenuse osutaja võtab patsiendilt tasu olukorras, kus seda pidi tasuma vastustaja, on tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega. Tegemist on lepingulise vaidlusega, mis toimub tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja leiab, et patsiendil on õigus, tagastab ta saadud tasu patsiendile ja esitab arve vastustajale. Seega puudub vastustajal õigus kaebaja taotlust menetleda ja tema tehtud kulusid hüvitada; 2) kaebajal ei ole ravikindlustust, mistõttu pidi ta oma tervishoiuteenuste eest ise tasuma. Ravikindlustust saavad üksnes Eesti residendid. See põhimõte tuleneb RaKS § 5 lg-st 1. Residentsuse põhimõte kohaldub ka RaKS § 5 lg-s 4 nimetatud isikutele. Vastasel juhul tuleks Eestis ravikindlustada ükskõik kus asuvad isikud. See ei ole seadusandja eesmärk; 3) Eesti residentsust kontrollib vastustaja rahvastikuregistri andmete põhjal. RaKS § 5 lg-s 4 nimetatud isikute kindlustuskaitse tekib vastustaja andmekogusse kindlustuskaitse algamise kande tegemisest (vt RaKS § 11 lg 1, § 131 lg 1). Vastustaja andmekogusse kantud andmetel on seega õigustloov tähendus. Kaalutlusõigust saab haldusorgan kasutada vaid juhul, kui see on talle õigusaktidega antud. RaKS § 11 lg 1 ega § 131 lg 1 ei anna kaalutlusõigust lähtuda muudest andmetest kui vastustaja andmekogu andmetest. Vastustaja saab RaKS § 5 lg 4 p-s 2 nimetatud isikute kindlustuskaitse tekkimiseks andmed X-tee päringu kaudu rahvastikuregistrist teatisena. RRS § 6 lg 2 kohaselt lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Solidaarse ravikindlustuse tekkimise ja lõppemise määramine on kahtlemata avalik ülesanne. Kuna kaebajal ei olnud rahvastikuregistri järgi täidetud residentsuse põhimõte, siis ei olnud tal ka tervishoiuteenuse osutamise hetkel ravikindlustust. Kui tal oleks tervishoiuteenuse osutamise hetkel registreeritud elukoht Eestis, mida saab hõlpsasti teha iseteenindusportaalis, oleksid olnud täidetud ka eeldused ravikindlustuse saamiseks. Kuna kaebaja ei olnud kindlustatud isik, ei saatnud tervishoiuteenuse osutaja teenuse arvet vastustajale tasumiseks (RaKS § 29 lg 1); 4) vältimatu abi vajaduse sisustab tervishoiuteenuse osutaja. Vältimatut abi on õigus igaühel Eestis saada ja vastustaja tasub vältimatu abi eest sõltumata isiku kindlustatusest. TTKS ei sätesta otseselt, kes otsustab, milline abi on vältimatu. Kuna TTKS § 5 on õiguslikult selge ega vaja tõlgendamist, vaid hoopis inimese meditsiinilise seisundi hindamist, siis seda teeb TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja, kui ta osutab tervishoiuteenust. Kui tervishoiuteenuse osutaja leiab, et tegemist pole vältimatu abiga, puudub vastustajal alus diagnoosi ümber hinnata. Praegusel juhul leidis tervishoiuteenuse osutaja, et tegemist pole vältimatu abiga, ja esitas osutatud tervishoiuteenuste eest arve kaebajale.
8.Tallinna Halduskohus jättis 5. juuli 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) asjaoludest nähtuvalt osutati kaebajale haiglas tervishoiuteenust ja selle eest nõuti ka tasu (VÕS § 758 lg 1 ja § 761). VÕS § 761 teise lause järgi võib patsiendilt tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik. Kui kaebaja
4(12)
3-20-2206 leiab, et tasu nõudmine temalt ei olnud põhjendatud ja arve tulnuks esitada vastustajale, on õigus tal pöörduda hagiga tervishoiuteenuse osutaja vastu maakohtusse, kelle pädevusse kuulub tsiviilasjade lahendamine (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 9 lg 1). Tegemist on võlaõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1); 2) vastustaja tagastas õigesti kaebaja avalduse. Vastustaja võtab kindlustushüvitise kohustuse üle nende isikute puhul, kes on kindlustatud (RaKS § 25 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 29 lg 1). Seadus ei näe isikule ette võimalust nõuda vastustajalt rahalist hüvitist, kui isik on tervishoiuteenuse osutajale osutatud tervishoiuteenuse eest tasunud (RaKS § 25 lg 5). Vastustaja otsus ja vaideotsus ei riku kaebaja õigusi; 3) kuna kaebajal ei ole õigust nõuda vastustajalt hüvitist kaebajale osutatud tervishoiuteenuse eest, tuleb jätta ka kohustamisnõue rahuldamata; 4) kuna kaebajal puudus tervishoiuteenuse osutamise ajal õigus Eesti ravikindlustusele, tuleb tema tuvastamiskaebus jätta rahuldamata. Ravikindlustus põhineb elukohal (residentsusel), mitte kodakondsusel (RaKS § 2 lg 1 ning § 5 lg 1 ja lg 4 p 2). Kui Eesti kodanik ei ela Eestis, ei ole ta ravikindlustusega kaetud. RaKS § 5 lg 1 annab õiguse ravikindlustusele juhul, kui isik samal ajal töötab ja elab Eestis. Kui Eestit külastatakse lühiajaliselt, ei teki ravikindlustust. Samasugune nõue kehtib ka alaealistele (RaKS § 5 lg 4 p 2). Alaealistelt ei nõuta sotsiaalmaksu tasumist, kuid neil peab olema elukoht. Seadusandja eesmärk ei olnud see, et maailmas kõik kuni 19-aastased isikud oleksid kaetud Eesti ravikindlustusega. Tegemist ei oleks riigile jõukohase ülesandega. Viimati märgitud tõlgendust toetavad ka RaKS § 13 ja § 131. RaKS § 131 lg 1 järgi tekib, peatub ja lõpeb isiku kindlustuskaitse haigekassa andmekogusse kantud andmete alusel. Seega on andmekogu ainus ravikindlustuse tõendamise viis ja nendel andmetel on õigustloov tähendus. Ravikindlustust ei määrata kaalutlusotsuse alusel, vaid see tekib, kui seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Kui isiku andmed on jäänud õigeaegselt andmekogusse kandmata ja isikule on tekkinud seetõttu kahju (nt tervishoiuteenuse osutamise kulude tasumise näol), on tal õigus nõuda kahju hüvitamist isikult, kes jättis oma kohustuse õigeaegselt täitmata (vt RaKS § 14). Sotsiaalministri 18. augusti 2004. a määruse nr 101 „Eesti Haigekassas kindlustuskaitse tekkimiseks, lõppemiseks ja peatumiseks vajalike dokumentide loetelu ning nendes sisalduvate andmete koosseis“ (määrus nr 101) eesmärgiks on kehtestada ravikindlustuskaitse tekkimiseks, peatumiseks või lõppemiseks vajalike dokumentide loetelu ning nendes sisalduvate andmete koosseis (määruse nr 101 § 1 lg 1). Määruse nr 101 § 6 lg 2 järgi saab haigekassa RaKS § 5 lg 4 p-s 2 nimetatud isiku (st alaealise isiku) kindlustuskaitse tekkimiseks andmed X-tee päringu kaudu Eesti rahvastikuregistrist teatisena. Määruse nr 101 § 131 järgi sisaldab teatis järgmisi andmeid: 1) ees- ja perekonnanimi; 2) isiku sünniaeg; 3) Eesti isikukood; 4) elukoha aadress. Rahvastikuregistri andmetel on avaliku ülesande täitmisel õiguslik tähendus (RRS § 6 lg 2). Seega ei ole isiku kodakondsus ravikindlustuse tekkimiseks vajalik teave ja seda rahvastikuregistrist ei kontrollita. Küll aga kontrollitakse rahvastikuregistrist isiku elukoha andmeid. Seejuures ei ole vastustaja pädevuses kontrollida, kas selline elamine Eestis toimub seaduslikult või mitte. Rahvastikuregistri kannete õigsuse eest vastutavad RRS-is sätestatud asutused, sh andmesubjekt ise (RRS § 9 lg 2 p 3, § 11 lg 2 p 2, §-d 32, 68, 98). Seega põhineb ravikindlustuskaitse elukohal ja Eestis elamise nõue kehtib ka alaealiste suhtes. Vastupidist järeldust ei tulene ka RaKS § 71 lg-st 2, mis reguleerib voodipäeva tasu. Voodipäevatasu on lisatasu RaKS § 67 lg 1 tähenduses, mida kindlustatud isik kannab lisaks omaosalusele ravikindlustushüvitise saamiseks ja mille maksmise kohustust ei võta üle haigekassa. RaKS § 71 lg-st 2 järelduvalt kannab alaealisele statsionaarse eriarstiabi osutamisel voodipäevatasu vastustaja. Viidatud sätete koosmõjust tulenevalt ei tasu vastustaja kõigi alaealiste laste puhul voodipäevatasu, vaid kindlustatud alaealiste isikute puhul. Voodipäevatasu on reguleeritud RaKS-i 3. peatükis, mis reguleerib ravikindlustushüvitist, seega on tegemist osaga ravikindlustusest. Ravikindlustus on vaid kindlustatud isikutel (RaKS § 2 lg 1) ja kindlustatud isikuks olemise üheks eelduseks on Eestis elamise nõue (RaKS § 5 lg
5(12)
3-20-2206 1). Vaidluse all pole asjaolu, et kaebaja elukoht ei ole Eestis. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on kaebaja elukohana märgitud Ameerika Ühendriigid. Kaebaja ei väida, et tegemist oleks vale kandega. Seega puudus kaebajal tervishoiuteenuse osutamise ajal õigus Eesti ravikindlustusele; 5) TTKS § 5 järgi on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Eestis viibivatel kõigil isikutel on õigus vältimatule abile (TTKS § 6). Kiirabiteenuse saamine on kõigile Eesti viibivatele isikutele tasuta (TTKS § 16 lg 1). Kaebaja ei väida, et ta oleks pidanud kiirabiteenuse eest tasuma. Asjaolust, et kaebaja sai kiirabiteenust, ei järeldu, et tegemist oli vältimatu abiga. Kiirabiteenust osutatakse ka siis, kui tegemist pole vältimatu abiga, vaid tavapärase haigestumisega. Vältimatu abi küsimuse üle otsustab arst, kuna see vajab meditsiinilist hinnangut selle kohta, kas haigus või terviserike võib kaasa tuua surma või püsiva tervisekahju. Kuna kaebajat ravinud tervishoiuteenuse osutaja ei esitanud raviarvet vastavalt TTKS § 6 lg-le 4 tasumiseks vastustajale, siis järelikult ei pidanud tervishoiuteenuse osutaja kaebajale osutatud tervishoiuteenust vältimatuks abiks. Kui kaebaja tervishoiuteenuse osutaja hinnanguga ei nõustu, tuleb tal vaidlustada seda hinnangut maakohtus. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada kaebaja ja temale tervishoiuteenust osutanud teenuseosutaja vahelisi lepingulisi vaidlusi (HKMS § 4 lg 1) ega hinnata tervishoiuteenuse osutaja tegevuse õiguspärasust, mh meditsiiniliste hinnangute põhjendatust. Samuti ei ole halduskohtu ülesandeks tuvastada tsiviilkohtumenetluse lahendamise tarbeks olulisi asjaolusid. Sellised asjaolud peab maakohus ise vaidluse lahendamise käigus tuvastama. Isegi kui tervishoiuteenuse osutaja osutas kaebajale vältimatut abi ja seetõttu tulnuks teenuse arve esitada vastustajale, mitte kaebajale, on tegemist tervishoiuteenuse osutaja poolse rikkumisega ja kaebajal tuleb oma õigusi kaitsta maakohtusse tervishoiuteenuse osutaja vastu hagi esitamisega. Kaebajal puudub õigus nõuda valesti esitatud arve tõttu hüvitist vastustajalt; 6) hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebajale ei ole avalik-õigusliku suhtes vastustaja kahju tekitanud. Arve esitas tervishoiuteenuse osutaja eraõigusliku lepingu alusel. Kaebajal ei ole õigust nõuda vastustajalt hüvitist olukorras, kus kaebaja on arve tervishoiuteenuse osutajale tasunud. Kui kaebaja leiab, et arve esitati ekslikult, tuleb esitada hagi maakohtusse; 7) vastustaja pole rikkunud kaebaja õigusi sellega, et ta pole kaebaja andmeid kandnud andmekogusse. Kaebaja ei ela Eestis ja tal ei ole õigust ravikindlustusele; 8) kaebaja põhiõigusi pole rikutud. Kaebaja PS § 28 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi pole rikutud. Kaebajale tagati tervishoiuteenuse kättesaadavus. PS ei nõua, et ravi peab alati olema tasuta. Kaebajale ei tulene PS-st õigust ravikindlustatusele. Kaebaja pole väitnud, et tal on puudus ja ta vajab abi. PS ei keela rajada ravikindlustussüsteemi riigis elamise põhiselt. Kaebajat pole diskrimineeritud PS § 12 mõttes. Kaebaja pole võrdses olukorras Eestis elavate inimestega. Peamine erinevus on elukohas. Kaebaja ajutise Eestis viibimise tõttu ei pea tervishoiu planeerimise ja korraldamise eest vastutavad asutused oskama arvestada tema tervise kaitse vajadustega ning selleks rahalisi vahendeid planeerida. Põhjendamatult koormav oleks nõuda, et Eesti maksumaksja peab suutma katta kõikjal maailmas elavate Eesti kodanikest alaealiste ravikulusid, seda enam, et nende alaealiste vanemad ise ravikindlustuse rahastamises ei osale. PS §-le 25 ei saa tugineda, kuna RVastS välistas kaebajale kahju hüvitamise, sest kaebaja õigusi ei rikutud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:
6(12)
3-20-2206 1) tegemist ei olnud kaebaja ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise vaidlusega. Tervishoiuteenuse osutaja lähtus arve esitamisel haigekassa andmekogu kaudu teatavaks tehtud teabest. Haigekassa andmekogu vastutav töötleja on vastustaja (haigekassa põhimääruse § 2 lg 1) ja andmete õigsuse eest vastutab vastustaja. Kaebaja andis teada kande ebaõigsusest, kuid vastustaja keeldus kannet tegemast. Kui vastustaja oleks kande teinud, ei oleks kaebajale kulu tekkinud. Seega on tegemist avalik-õiguslikust suhtest võrsunud vaidlusega ja halduskohus on pädev asja lahendama. Kahju tuleb hüvitada vastustajal. Vastustaja ei saa piirduda teenuse osutamisel haigekassa andmekogu ja rahvastikuregistri vahelise alalisel elukohal põhineva andmevahetusega, vaid ta peab andmekogusse kandma ka muul alusel tekkiva teabe. RaKS § 25 lg 5 on PS §-ga 25 vastuolus, kui see välistab vastustajal kahju hüvitamise kohustuse olukorras, kus kahju tekitati haigekassa andmekogu puuduliku kande tõttu; 2) ravikindlustus ei põhine üksnes elukohal. RaKS § 5 lg-s 1 loetlemata täiskasvanutele ei saa residentsusnõuet laiendada. Viidatud lõige ei nõua, et kõik isikud viibiksid alaliselt Eestis. Vastustaja ja kohus pole selgitanud, kuidas residentsuse kohustus laieneb alaealistele. RaKS § 5 lg 4 ei viita lg-le 1. RaKS § 5 lg 4 tagab Eesti ravikindlustuse Eestis seaduslikult viibivale alaealisele, sh kaebajale. RaKS § 5 lg 4 alusel ei nõua võrdsustamine seda, et täidetud oleksid ka RaKS 5 lg 1 eeldused. Ainsaks nõudeks on, et tervishoiuteenuse osutamine peab toimuma Eestis. Vastustaja on ise selgesõnaliselt välja toonud, et ravikindlustuse saamise eelduseks ei ole tegelik alaline elukoht, vaid üksnes rahvastikuregistri kanne. Vastustaja pole suutnud välja mõelda seda, kuidas saada elektroonilist teavet Eestis seaduslikult viibivate isikute kohta. Eesti kodanik ei pea teavitama riiki saabumisest või riigist lahkumisest. Kaebaja soovib enda võrdset kohtlemist Eestis viibimise ajal sarnaselt teiste Eesti viibivate alaealistega. Kaebajale tekkis varaline kahju, mis tuleb vastustajal hüvitada; 3) vältimatu arstiabi puhul tuleb eristada alaealist täiskasvanust. Täiskasvanu on võimeline väljendama ennast selgemalt seoses tervisliku seisundiga. Kaebaja oli tervishoiuteenuse osutamise ajal kaheaastane. Tulenevalt juhtumi asjaoludest ei teadnud haigla patsiendi olukorda ja ei saatnud teda koju. Hospitaliseerimise vajaduse puudumine selgus pärast analüüside tegemist. Seega olid täidetud kõik vältimatu abi andmise tingimused. Vältimatu arstiabi sisustamise üle ei otsusta ainult arst. Vältimatu abi andmine lõppes pärast seda, kui selgus, et oht puudub. Vastustaja ja kohus ei küsinud teenusepakkuja arvamust vältimatu abi küsimuse kohta. Kaebaja eestkostjalt ei saa eeldada, et ta teab, kust jookseb piir vältimatu abi ja tervishoiuteenuse osutamise vahel. Kuna kaebajale ei selgitatud, et tal on võimalik teenusest loobuda, siis tuleb teenus lugeda vältimatuks abiks.
10.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda varem esitatut üle; 2) vastustaja andmekogu kanded olid õiged. Kaebaja väidetest ei ole võimalik aru saada, millised kanded olid valed. Kaebaja ei ela Eestis. Seega on rahvastikuregistri kanded õiged. Ravikindlustuse kontrollimisel tuleb aluseks võtta rahvastikuregistris olevad kanded. Seetõttu puudus alus kaebaja kindlustamiseks; 3) ravikindlustuse saavad üksnes Eesti residendid. RaKS § 5 lg 1 ja lg 4 eesmärgipärasel tõlgendamisel järeldub, et RaKS § 5 lg-s 4 nimetatud isikud peavad ravikindlustuse saamiseks Eestis alaliselt viibima; 4) vältimatu abi vajaduse sisustab tervishoiuteenuse osutaja. Meditsiinilised teadmised on raviarstil. Tervishoiuteenuse osutaja otsustab, kas ta esitab vastustajale vältimatu abi raviarve. Tervishoiuteenuse osutaja leidis, et tegemist ei olnud vältimatu abiolukorraga. Kui kaebaja selle hinnanguga ei nõustu, tuleb tal esitada hagi maakohtusse.
7(12)
3-20-2206
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtaga, et kaebaja ei olnud ravikindlustatud isik RaKS § 5 lg 1 ja lg 4 p 2 mõttes, ja ei korda neid seisukohti kõiki uuesti üle (HKMS § 201 lg 4).
12.RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik RaKS-i tähenduses on Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibiv ja töötav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega RaKS-i alusel või RaKS § 22 lg-tes 1 ja 2 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg 4 p 2 sätestab, et kindlustatud isikuga võrdsustatud isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, on muu hulgas isik kuni 19-aastaseks saamiseni.
12.1.Kindlustatud isikute gruppide loomisel on seadusandja seega lähtunud kolmikjaotusest, s.t kindlustuskaitse on: 1) isikul, kes maksab ise enda eest sotsiaalmaksu; 2) isikul, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu ja 3) võrdsustatud isikul (vt ravikindlustuse seaduse eelnõu (914) seletuskiri, lk 27). Kahe esimese grupi puhul lasub sotsiaalmaksu tasumise kohustus. Viimase grupi puhul sellist kohustust pole, kuna nad on eelduslikult haavatavas seisundis (nt rase naine, alla 19-aastane isik, riiklikku pensioni saav isik, isikul on osaline või puuduv töövõime), mistõttu ei ole põhjendatud selle grupi puhul eeldada sotsiaalmaksu tasumise kohustuse olemasolu, mille arvelt ravikindlustust rahastada.
12.2.RaKS § 5 lg 1 ja lg 4 p 2 ei paku ravikindlustuskaitset kõikidele Eesti territooriumil viibivatele isikutele. Samuti ei piisa ravikindlustuskaitse tekkimiseks üksnes Eesti kodanikuks olemisest. Ravikindlustuskaitse tekib, kui täidetud on ravikindlustuskaitse eeldused: 1) isik on Eesti alaline elanik või kui isik elab Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel või kui isik viibib ja töötab Eestis ajutise viibimisalusega ning 2) kes ise või kelle eest on kohustatud tööandja maksma sotsiaalmaksu. Norm rõhutab seega esmalt Eestis teatud pikemaajalist viibimise küsimust, mis on ka loogiline ja eesmärgipärane, kuna Eesti territooriumil viibivad isikud on need isikud, kes eeskätt vajavad ravikindlustuskaitset. Teiseks rõhutab norm sotsiaalmaksu tasumise kohustuse küsimust, kuna just sotsiaalmaksuga rahastatakse riiklikku ravikindlustust (sotsiaalmaksuseadus § 1 ja § 10 lg 2). Esimene ja teine eeldus on omavahel ka seotud, kuna tervishoiuteenuste osutamine on kulukas ja meditsiinisüsteemi toimine ja arendamine peab olema jätkusuutlik. Riigil on õigus määratleda kindlustuskaitset omavate isikute ring ning selleks ei pea tingimata olema kõik inimesed, kes Eestis meditsiiniteenust soovivad.
12.3.Võrdsustatud isikute grupi erand puudutab ainult ühte eeldust ehk sotsiaalmaksu tasumise kohustuse küsimust. Seadusandja on RaKS § 5 lg 4 p 2 sõnastanud järgmiselt: „Kindlustatud isikuga käesoleva seaduse alusel võrdsustatud isik, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, on isik kuni 19-aastaseks saamiseni.“ Seadusandja pole RaKS § 5 lg 4 sõnastanud järgmiselt: kindlustatud isikuga käesoleva seaduse alusel võrdsustatud isik on isik kuni 19-aastaseks saamiseni. RaKS § 5 lg 4 sõnastus ei luba järeldada, et seadusandja oleks võrdsustatud isikute grupi puhul loobunud mõlemast RaKS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldusest. Vastasel korral poleks ta normis kasutanud väljendit „kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu“.
8(12)
3-20-2206
12.4.Asjaolust, et seadusandja on võrdsustanud nt kuni 19-aastased isikud kindlustatud isikutega, ei järeldu seega, et kuni 19-aastased isikud ei pea olema Eesti alalised elanikud. Viimati märgitu tähendab, et alla 19-aastaste isikute osas ei pea lasuma kindlustuskaitse saamiseks sotsiaalmaksu tasumise kohustust, kuid Eesti alaline elanik peab ta sellegipoolest olema. Kaebaja ei väida, et ta oleks Eesti alaline elanik. Halduskohtu tuvastatu kohaselt on rahvastikuregistri andmetel kaebaja elukohaks registreeritud Ameerika Ühendriigid. Seetõttu ei saa kaebajat RaKS § 5 lg 4 p 2 alusel võrdsustada RaKS § 5 lg 1 mõttes kindlustatud isikuga. Seadusandja pole kindlustuskaitsega hõlmanud kõiki Eesti kodanikke. Kuna kaebajal ei olnud tervishoiuteenuse osutamise ajal kindlustuskaitset, ei olnud tal õigust sellel alusel nõuda, et ravikulud kataks vastustaja.
13.Kaebaja hinnangul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, kuna vaidlus on haigekassa andmekogu puuduliku kande üle.
13.1.Tervise- ja tööministri 6. märtsi 2019. a määruse nr 14 „Haigekassa andmekogu pidamise põhimäärus“ (andmekogu põhimäärus) § 1 lg 1 ja lg 2 kohaselt on haigekassa andmekogu Eesti Haigekassa seaduse alusel asutatud riiklik andmekogu ning seda peetakse ravikindlustushüvitiste võimaldamiseks, tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning tervishoiuteenuste korraldamisega seotud teiste ülesannete täitmiseks. Andmekogusse kantakse rahvastikujärgne elukoht (aadress) ning need andmed edastab andmekogule rahvastikuregister (andmekogu põhimääruse § 7 lg 1 p 8 ja § 8 lg 1). Haigekassa andmekogu andmetel on õiguslik tähendus seaduses sätestatud ulatuses ning kandes märgitud asjaolu omandab õigusliku tähenduse kande tegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust tähtpäeva (andmekogu põhimääruse § 5). Isiku kindlustuskaitse tekib, peatub ja lõpeb haigekassa andmekogusse kantud andmete alusel (RaKS § 131 lg 1).
13.2.Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu hulgas andmed elukoha kohta (RRS § 21 lg 1 p 6). Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2). Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt (RRS § 68). Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil on õiguslik tähendus rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäevast arvates (RRS § 66 lg 2).
13.3.Eelnevatest normidest nähtub, et isiku kindlustuskaitse tekkimine tuvastatakse haigekassa andmekogu alusel. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel on võimalik tuvastada üks RaKS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldus ehk kas kaebaja on Eesti alaline elanik. Isikul on õigus rahvastikuregistrisse esitada elukoha aadress, kui ta kasutab seda kohta alalise või peamise elukohana. Alaealiste eest täidab seda ülesannet eestkostja. Vaidlust pole selle üle, et kaebajal puudus rahvastikuregistris Eesti elukoha aadress, mistõttu ei ole kaebajat kantud haigekassa andmekogusse kindlustatud isikuna. Samuti ei väida kaebaja, et ta oleks vaidlusalusel perioodil Eestis alaliselt elanud. Seetõttu pole kaebuses esitatud väidete ja kaebusele lisatud dokumentide alusel võimalik järeldada, et haigekassa andmed kaebaja elukoha kohta oleksid olnud ekslikud.
9(12)
3-20-2206
14.Siinse vaidluse asjaolud ei tingi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Asjas pole leidnud kinnitust kaebaja väide, et haigekassa andmekogusse eksliku kande tõttu oleks kaebajale kahju tekitatud ning selle hüvitamine oleks RaKS § 25 lg 5 alusel välistatud. II
15.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta osas, kuidas tuleb vältimatu abi küsimus praeguses asjas lahendada. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada ja asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Kaebaja eesmärgiks on, et osutatud tervishoiuteenuse eest esitatud arve tasumise kulu kataks haigekassa. Kuna kaebaja ei olnud ravikindlustatud isik RaKS § 5 lg 1 ja lg 4 p 2 mõttes, ei olnud tal võimalik sellel alusel oma eesmärki saavutada. Seetõttu on kaebaja esitanud ka väite, et haigekassa peaks tasumise kohustuse üle võtma põhjusel, et tegemist oli vältimatu abiga TTKS § 5 mõttes. Kaebaja hinnangul lõppes abi andmine hetkel, kui selgus ohu puudumine, mitte siis, kui seda otsustas arst. Kaebaja on oma eesmärgi saavutamiseks esitanud muu hulgas nõude, et kohus tuvastaks kaebaja õiguse tasuta vältimatule abile. Kaebaja tegeliku tahte saavutamiseks tuleb HKMS § 2 lg 4 alusel mõista tema esitatud nõuet kui nõuet tuvastada haigekassa kohustus tasuda kaebajale 19. augustil 2020 osutatud tervishoiuteenuse eest (TTKS § 6 lg 4). Selle nõude rahuldamise eelduseks on, et kaebajale osutati tegelikkuses vältimatut abi.
17.Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (TTKS § 5). Vältimatut abi on õigus saada kõikidel inimestel, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil (TTKS § 6 lg 1). Ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse vastustaja eelarvest Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras (TTKS § 6 lg 4). Need normid kaitsevad tervishoiuteenuse osutaja huvide kõrval ka ravikindlustusega hõlmamata isiku õigust sellele, et vältimatu abi osutamise korral rahastaks teenust haigekassa vastavalt seaduses sätestatud tingimustele.
18.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tervishoiuteenuse osutamine VÕS § 758 lg 1 mõttes ja selle eest tasumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 15–18). VÕS § 761 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu; patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik. Kui tegemist ei ole ravikindlustatud isikuga, kuid osutatud on vältimatut arstiabi, tasub tervishoiuteenuse eest vastustaja (RaKS § 29 lg 3; TTKS § 6 lg 3). Teenuse eest tasumiseks esitab tervishoiuteenuse osutaja haigekassale nõuetekohaselt vormistatud raviarve (sotsiaalministri 19. jaanuari 2007. a määrus nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“ (määrus nr 9) § 3 lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja vormistab raviarve ka ravikindlustusega hõlmamata isikule vältimatu abi osutamise korral (määrus nr 9 § 3 lg 3). Seega vältimatu abi osutamise korral ei ole patsiendil kohustust tervishoiuteenuse osutamise eest tasuda. Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse saajalt küsinud tasu ekslikult (nt vältimatu abi korral) ja selle eest oleks pidanud tasuma Eesti Haigekassa, on tervishoiuteenuse saajal õigus jätta selle teenuse eest tasumata, mille järel tuleks vajadusel maakohtul tervishoiuteenuse osutaja hagi alusel otsustada, kas tegemist oli vältimatu arstiabiga või mitte. Kui tervishoiuteenuse saaja on arve tasunud, on tal vajadusel õigus esitada
10(12)
3-20-2206 maakohtule tervishoiuteenuse osutaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja seeläbi nõuda tasutud summa tagasi.
19.Asjaolust, et kaebajal on õigus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutaja vastu, ei järeldu, et kaebaja ei saaks esitada nõuet tuvastada avalikõiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu, s.o asjaolu, et tulenevalt vältimatust abist lasus tervishoiuteenuse osutamise finantseerimise kohustus kaebaja asemel hoopis vastustajal. Kui selline juriidiline fakt tuvastatakse, siis võib vastustajal olla õigus nt tervishoiuteenuse osutaja ja vastustaja vahel sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel leida tervishoiuteenuse osutajaga lahendus küsimuses, kuidas toimub osutatud tervishoiuteenuse eest tasumine. Näiteks pole vastustajal välistatud teha tervishoiuteenuse osutajale ettepanek tagastada patsiendile tema poolt tasutud raha ning esitada haigekassale osutatud teenuse eest raviarve.
20.Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole määratlenud tervishoiuteenust vältimatu arstiabina ja ta pole vastustajale raviarvet esitanud, kehtib esmalt eeldus, et tegemist polnud vältimatu abi vajadusega TTKS § 5 mõttes. Viimati märgitu aga ei tähenda, et seda eeldust pole võimalik halduskohtumenetluses ümber lükata. Vastavalt PS § 146 esimesele lausele mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus oma hinnangutes seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-20-1198, p 14). HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisti. Seadus ei keela halduskohtul anda hinnangut tsiviilõiguse toimealasse jäävatele küsimustele (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-21-30, p-d 27–28). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et määrav on üksnes tervishoiuteenuse osutaja tegevus tervishoiuteenuse suhte kvalifitseerimisel kas üld- või vältimatu abina. Nimetatud õiguslikust küsimusest sõltub, kas osutatud teenuse eest lasus tasumise kohustus vastustajal, mitte kaebajal.
20.1.Vaidlus puudub asjaolu üle, et kiirabi hospitaliseeris kaebaja. Haigusloo väljavõtte kohaselt oli kaebajale diagnoosiks määratud palavikuvapluskrambid ning täpsustamata viirusnakkus. Anamneesis oli märgitud kokkuvõtlikult järgmist: lapsel tõusis enne magamaminekut palavik 39°C; ema ärkas kell 1.30 lapse imeliku häälitsuse peale, lapse silmad olid pööratud üles ja suu kramplikult kinni, huuled läksid lühiajaliselt siniseks; hoog võis kesta umbes 30 sekundit ning seejärel laps ärkas ja oli viril; emaga oli kontakt olemas; ema sõnul palavik siis juba langes; muid sümptomeid ei ole tekkinud, laps ei oksenda ja valusid ei kaeba. Haigusloo kokkuvõttes on märgitud järgmist: laps hospitaliseeriti erakorraliselt palavikukrampide tõttu, kuna oli palavik ja esines krambihoog umbes 30 sekundit; krambihoog möödus iseeneslikult; laps võeti ööseks jälgimisele; järgmisel päeval kaebusteta, heas üldseisundis, aktiivne ja rõõmsameelne, püsinud palavikuvaba; analüüsides põletikumarkerite tõusu ei ole, infektsioonikoldele viitavat ei esine; tegemist on viirusinfektsiooniga; lubatud heas üldseisundis koju (dtl 13–14).
20.2.Halduskohus pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas eeldus, et tegemist ei olnud vältimatu abiga, on õige. Kuna esitatud tõendid ei pruugi võimaldada ühest vastust sellele küsimusele anda, on kohtul alus koguda täiendavaid tõendeid enda algatusel, hindamaks tervishoiuteenuse osutaja eelduse paikapidavust (HKMS § 2 lg 4 ja § 59 lg 3). Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul õigeks lahendada seda küsimust esimesena apellatsiooniastmes. Menetlusosalised pole saanud selle kohta sisulisi seisukohti esitada. Samuti pole selles küsimuses seisukohta võtnud halduskohus ega ka tervishoiuteenuse osutaja.
11(12)
3-20-2206
20.3.Kuna ravi rahastamine on avalikku õigust puudutav küsimus ning selles protsessis on üheks otsustajaks ka tervishoiuteenuse osutaja, kes seeläbi täidab osaliselt ka avalikke ülesandeid, võib olla põhjendatud nõuda temalt teavet HKMS § 58 alusel. Tervishoiuteenuse osutaja saaks seejärel vajadusel selgitada praeguse juhtumi spetsiifikast lähtuvalt, miks ei tulnud kaebajale haiglasse hospitaliseerimise hetke seisuga osutatud abi käsitada vältimatu abina TTKS § 5 mõttes.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse ja saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2).
22.Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja lõplikult, jäävad menetluskulud halduskohtu jaotada (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 4).
23.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärkidega X ja Y (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.