Xi kaebus Transpordiameti 28.06.2021 otsuse nr 11.112/21/16768-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Vastustaja – Transpordiamet, volitatud esindaja Sigrid Rahkema
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Transpordiametile 11.08.2021 vastuse lisa 1 „Lisa 1_Liiklusseaduse § 106 lg 1 p 4 põhiseaduspärasusest_0“.
Jätta Xi kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.07.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
X (kaebaja) esitas 25.05.2021 Transpordiametile (vastustaja) taotluse enda lubamiseks Bkategooria mootorsõiduki juhiloa saamiseks vajalikele teooria- ja sõidueksamitele. Kaebajale mõisteti karistusseadustiku (KarS) § 4231 rikkumise eest 4 kuu pikkune vangistus. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 8 järgi kantakse karistusandmed arhiivi, kui alla 5-aastase vangistuse ärakandmisest on möödunud 5 aastat. Kaebajale mõistetud karistus liideti varasema KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 5
3-21-1568
aastat 16 päeva vangistust. Kaebaja pidi kohe ära kandma vangistuse 4 kuud, ülejäänud karistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui kaebaja ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg lõpeb 22.01.2023. Karistuse kustumisele rakendub KarRS § 24 lg 1 p 9 järgi 10 aasta pikkune tähtaeg. Seetõttu tekiks kaebajal liiklusseaduse (LS) § 106 lg 1 p 4 järgi võimalus juhiloa saamiseks alles 2033. a. Tekkinud olukord on ebaproportsionaalne. Kaebaja palus vastustajal kaaluda lubada kaebaja erandkorras eksamitele. Kaebaja on KarS § 4231 kohase kuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud ja karistuse kandmisest on möödunud üle 3 aasta. Kui kaebaja ei oleks KarS § 4231 kohast kuritegu toime pannud KarS § 184 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kohaldatud karistuse katseajal, poleks talle ilmselt määratud reaalset vanglakaristust. KarS § 184 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kohaldatud karistus on asunud mõjutama karistuse kustumise aegu karistusregistris ja seeläbi kaebaja võimalust juhtimisõigust omandada.
2.Vastustaja jättis 28.06.2021 otsusega nr 11.1-12/21/16768-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebajal on kehtiv karistus LS § 106 lg 1 p 4 rikkumise eest. Karistuse täitmisest ei ole piisav aeg möödunud (KarRS § 24 lg 1). Vastustaja lähtub karistuse osas karistusregistri andmetest ja karistuse kehtivust mõjutada ei saa. LS ei jäta vastustajale kaalutlusõigust karistusega arvestamata jätmiseks. Enne karistuse kustumist juhtimisõigust taotleda ei saa. Piirang juhtimisõiguse taotlemiseks sõltub otseselt isiku õiguskuulekast käitumisest.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 28.06.2021 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks lubama kaebaja juhtimisõiguse saamiseks vajalikele liiklusteooria- ja sõidueksamitele, samuti võimaldamaks kaebajal esitada juhiloataotlus või kohustada vastustajat lahendama kaebaja 25.05.2021 taotlus uuesti. Kaebuses sisaldus taotlus tunnistada LS § 106 lg 1 p 4 Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda haldusorganil isikule juhtimisõiguse andmisel teostada kaalutlusõigust, ja osas, milles see ei võimalda esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule juhtimisõiguse andmist ja juhiloa väljastamist juhul, kui isikul on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest. Põhjendused:
3.1.LS § 106 lg 1 ei välista juhtimisõiguse andmist mistahes süütegude korral. Nt ei takista karistus KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi juhtimisõiguse saamist. Kaebajale KarS § 4231 järgi mõistetud karistus on karistusregistris jätkuvalt kehtiv seetõttu, et nimetatud karistus liideti LS § 106 lg 1 p-s 4 nimetamata süüteo eest mõistetud karistusega. Kui kaebajal ei oleks KarS § 4231 kohase kuriteo eest karistuse mõistmisel varasemat karistust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi olnud, puudunuks vajadus mõista kaebajale liitkaristust, tõenäoliselt ei oleks teda karistatud reaalse vangistusega, talle määratud katseaeg ei oleks pruukinud küündida 5 aastani ja karistuse kustutamise tähtaeg ei pruukinud ületada 3 aastat. Seega ei saa välistada, et kaebaja karistusandmed oleksid võinud olla tänaseks karistusregistrist kustutatud. Kaalutlusõiguse kohaldamisel saaks vastustaja hinnata isiku liiklushoiakuid pärast KarS § 4231 kohase karistuse ärakandmist. Ei saa välistada, et kaalumise tulemusena võib vastustaja pidada võimalikuks lubada kaebaja liikluseksamitele ja anda talle juhtimisõiguse.
3.2.Isegi kui kaebajale oleks ka ilma varasemat karistust arvestamata mõistetud KarS § 4231 kohase süüteo eest lühiajaline vangistus või selle tingimisi kohaldamata jätmisel määratud katseaeg, mis tooks kaasa karistusandmete kehtivuse praegusel ajal, ei ole LS § 106 lg 1 p 4 kaalutlusõiguseta kohaldamine sellises olukorras PS §-ga 11 kooskõlas. Määratud karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaja pikkus sõltub kohaldatud karistuse liigist ja määrast, samuti sellest, kas vangistusena mõistetud karistus pööratakse täitmisele või kohaldatakse tingimisi vangistusest vabastamist. Samuti sõltub karistusandmete kustutamise tähtaja pikkus karistuse täitmisest, sh isiku majanduslikust suutlikkusest tasuda karistusena mõistetud rahatrahvi, nt trahvi osade kaupa tasumine. Liiklusohutuse seisukohalt on eelnimetatud karistusandmete kustutamise tähtaja pikkust mõjutavad asjaolud LS § 106 üldist eesmärki 2(12)
3-21-1568
silmas pidada mitteolulised. Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine on karistusõigusliku mõjutusvahendina isiku jaoks leebem, kuid karistusandmete kustutamise tähtaegade suhtes võib reaalne vangistus olla isiku jaoks isegi soodsam. See tähendab, et LS § 106 lg 1 p 4 kaalutlusõiguseta kohaldamine viib olukorrani, kus raskema karistuse saanud isik saab asuda juhtimisõigust taotlema varem kui isik, kelle suhtes kohaldati kergemat karistust.
3.3.KarRS § 24 lg 1 p 8 kohane karistusandmete kustutamise ja arhiivi kandmise tähtaeg kohaldub ühepikkusena vaatamata sellele, kas isikule on mõistetud vangistus sanktsiooni madalas, keskmises või kõrgeimas määras. Isiku liiklusohutuse osas tehtava prognoosi seisukohalt see põhjendatud ei ole. Problemaatiline on väita, et isik, kes ei ole 3 aasta jooksul pannud toime uusi liiklusalaseid õigusrikkumisi, on eelduslikult jätkuvalt sama liiklusohtlik kui 3,5 aastat tagasi või et ta ei ole eelduslikult oma senist liikluskäitumist ja -hoiakuid muutnud. Kaebaja ei ole pärast Harju Maakohtu 23.01.2018 otsusega mõistetud karistust toime pannud ühtegi uut liiklusalast süütegu. Seega on kaebaja käitunud 3,5 aasta jooksul seaduskuulekalt. KarRS § 24 lg 1 p 5 kohaselt on 3 aasta pikkuse tähtaja möödumine piisav nt KarS § 4231 kohaselt kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse kohta käivate andmete kustutamiseks karistusregistrist. Ei saa automaatselt väita, et kaebaja ei ole oma liiklusohutusalaseid hoiakuid ja arusaamisi paremuse poole muutnud ning talle ei saa seetõttu juhtimisõigust anda. Puudub põhjus eeldada, et reaalset vangistust kandnud kaebaja oleks oma hoiakute muutmises vähemtulemuslik kui rahalise karistuse saanud hüpoteetiline võrdlusisik.
3.4.LS § 106 lg 1 p 4 kaalutlusõiguseta kohaldamine rikub PS § 12 kohast üldist võrdsuspõhimõtet. Juhtimisõigust esmakordselt taotlevat isikut koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes esmast juhiluba või juhiluba omava ja juhtimisõigust taastava isikuga. LS § 106 lg 1 p 4 välistab juhtimisõiguse andmise isikule, kellel on kehtiv karistus mh KarS § 4231 kohase süüteo eest. Sellise regulatsiooni vajalikkust on selgitatud vajadusega tõsta liiklusohutust raskeid liiklusalaseid rikkumisi toime pannud inimeste liiklusesse mittelubamise teel. Kaebaja hinnangul ei peegelda isiku ohtlikkust see, kas isikul on või ei ole varasemalt juhtimisõigust olnud, vaid isiku konkreetne käitumine liikluses, sh konkreetsete liiklussüütegude asjaolud. LS § 106 lg 6 võimaldab esmase juhiloa omajal, kelle juhtimisõigus on karistusena ära võetud, juhtimisõiguse taastada pärast karistuse ärakandmist ning eksamite edukat sooritamist. Seega ei takista KarS § 4231 kohase karistuse olemasolu juhtimisõiguse taastamist ja liikluses jätkuvalt osalemist isikule, kellel juba on esmane juhiluba. Sellisel isikul puudub vajadus oodata karistusandmete kustutamist karistusregistrist, milleks võib teatud juhtudel kuluda kuni 8 aastat. Sama kehtib juhiluba omava isiku suhtes. Jääb arusaamatuks, miks peetakse esmase ja püsiva juhiloa omajat vähem ohtlikuks kui juhtimisõiguse taotlejat. Ohtlikum võib olla süstemaatiliselt erinevaid liiklusrikkumisi toime panev juhiluba omav juht. Viide väljaõppe puudumise kohta ei ole põhjendatud, sest juhtimisõiguse taotlemisega omandabki varem juhiluba mitteomav isik juhile vajaliku väljaõppe ja oskused. Seega oleks juhtimisõiguse taotlemine suunatud just liiklusohutuse suurendamisele. Erinev kogemus ei muuda rikkumisega kaasnevat ohtu teiste liiklejate elule, tervisele ja varale. Seega puudub erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjus.
3.5.Vastustaja seisukoht, et esmane juhiluba tuleb kehtetuks tunnistada ja juhtimisõigus tühistada, kui esmase juhiloa omanikult on juhtimisõigus karistusena ära võetud, ei ole õiguspärane. Vastustaja on LS § 106 lg-t 6 valesti tõlgendanud. Vastustaja hakkas sellist praktikat kohaldama alles 2020. a sügisest. Senimaani kohaldas vastustaja LS § 106 lg-t 6 viisil, kus esmase juhiloa omanik sai taotleda uut esmast juhiluba ja juhtimisõigust pärast karistustähtaja möödumist, läbides järelkoolituse ja sooritades vajalikud eksamid. Karistuse kustumise nõuet ei kohaldatud. Vastustaja ei ole selgitanud oma pikaajalise praktika muutmist.
3(12)
3-21-1568
3.6.LS § 106 lg 1 p 4 on vastuolus PS §-s 11 sätestatud vajalikkuse ja eesmärgipärasuse põhimõtetega osas, milles see ei võimalda juhtimisõiguse andmist esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule, kui viimasel on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest. LS § 106 eesmärk on suurendada liiklusohutust ning lubada liiklusesse seaduskuulekad isikud. Selleks vajaliku koolituse ja eksamite läbimine suurendabki liiklusohutust ja välistab juhtimisõiguse saanud isiku poolt uue KarS § 4231 kohase süüteo toimepanemise. Kui isik ei saa vältimatult pika aja jooksul juhtimisõigust omandada, võib olukord käivitada soovitule vastupidise reaktsiooni ja isik võib otsida võimalusi liikluses osalemiseks ilma juhtimisõigust omamata. Käivitub nn kinnine ring, kus isiku tegevus viib uute karistusteni ning võimalus juhtimisõiguse saamiseks ja liikluses legaalseks osalemiseks muutub sootuks ebareaalseks. See aga ei suurenda liiklusohutust. Kui teiste LS § 106 lg 1 p-des 3-5 nimetatud süütegude osas on isiku õiguskuulekale teele asumise osas võimalik järeldusi teha eelkõige just ajalise rikkumiste vaba perioodi pinnalt, siis LS § 201 ja KarS § 4231 kohaste süütegude puhul lõpeb juhtimisõiguse saamisega ka eelmärgitud süütegude toimepanemise risk. Juhtimisõiguse omandamise soov viitab pigem edaspidi LS § 201 ja KarS § 4231 kohaste süütegude toimepanemise lõpetamise soovile ning vähemalt nende süütegude ärahoidmise ja vähendamise huvides tuleks pigem soodustada juhtimisõiguse andmist ja seeläbi liiklusohutuse suurendamist. Juhtimisõiguse saamise pikaajalise takistus võib vastupidi soovitule suurendada ebaõiglust ja uue samalaadse süüteo toimepanemise riski.
3.7.LS § 106 lg 1 p 4 on vastuolus PS §-des 19 ja 29 sätestatud vaba eneseteostuse põhimõtetega osas, milles see ei võimalda juhtimisõiguse andmist esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule, kui viimasel on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest. Juhtimisõigus on kahtlemata õiguseks, mis suurendab isiku konkurentsivõimet turul, samuti laiendab eneseteostamise muid võimalusi. Õigusriigis võiks eeldada, et karistuse kandmisega on isik oma süü lunastanud ja õigusrahu on taastatud. Juhtimisõiguse omandamise piiramine on ebasobilik, ebavajalik ja ebaproportsionaalne meede. Juhtimisõiguseta isikule juhtimisõiguse andmine parendaks õiguskorda ehk tooks liiklusesse väljaõppega seadusliku juhi. Selliste juhtide hulga suurendamine ja läbi selle liiklusturvalisuse tõstmine võiks olla LS-i ja liiklusohutusalase tegevuse üks eesmärke. Juhtimisõiguse saamise takistamine töötaks sellele eesmärgile vastu. Tegemist oleks pigem täiendava karistusliku meetmega KarS § 4231 kohase süüteo toimepanemise eest. KarS § 4231 kohase karistuse olemasolu ei ütle midagi isikut lähtuva liiklusohu kohta. Kui KarS § 4231 kohase süüteoga ei kaasne muid ja ohtlikke süütegusid (lubatud sõidukiiruse ületamine, sõiduki juhtumine alkoholi piirmäära ületavas seisundis jms), siis ei saa juhtimisõiguste sõitmist pidada iseenesest eriti ohtlikuks süüteoks ilma, et oleks tuvastatud sellekohast väidet kinnitavaid asjaolusid. Tihtilugu liiklevad juhtimisõigust mitteomavad juhid suure ettevaatlikkusega ja on selliselt olemuslikult vähemohtlikud, kuid mitmed juhtimisõigust omavad juhid. Isiku vähene liiklusohtlikkus ei peaks kaasa tooma sedavõrd pikka keeldu juhtimisõiguse omandamiseks, kui mõni oluliselt liiklusohtlikum süütegu. LS § 106 lg 1 p-st 4 tulenev kitsendus isikule, kellel on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest, on vaadeldav pigem täiendava karistusliku meetmena. Selliselt on sisuliselt tegemist ne bis in idem keelu eiramisega.
3.8.Kaebajale mõistetud karistuse jõustumisest on möödas üle 4 aasta ja kaebaja ei ole selle aja jooksul pannud toime uusi süütegusid. Tegemist on küllalt pika ajaga, mille jooksul on kaebaja näidanud, et ta soovib ja on suuteline käituma õiguspäraselt ja hoiduma mistahes süütegude toimepanemisest. Kaebajast ei lähtu riske, mis ohustaks liiklusturvalisust. Seega ei ole piirang, mis seisneb kaebajale juhtimisõiguse saamise pikaajalises mittevõimaldamises, enam asjakohane ega vajalik. LS § 106 lg 1 p 4 ei võimalda isikust lähtuvaid riske või nende puudumist paindlikult arvestada, välistades vastustaja kaalutlusõiguse. Kaalutlusõigust peaks kohaldama juhtudel, kus karistuse kustumise pikk aeg on tingitud liitkaristusest, mille üheks
4(12)
3-21-1568
osaks on LS § 106 lg 1 p-s 4 nimetamata süüteo eest mõistetud karistus. Ka õiguskantsler on jaatanud LS § 106 lg 1 p 4 PS-iga vastuolu võimalust. Analoogselt on Riigikohus asjas nr 3-41-10-10 relvaseaduse (RelvS) regulatsiooni osas leidnud, et kaalutlusõigust mittevõimaldava seaduse kohaldamisest isikule tulenev riive ei olnud mõõdukas. Isiku karistatuse ja tema liiklusohtlikkuse vahel ei pruugi esineda otsest seost. Liiklusrikkumiste vaba periood võib näidata, et isik on viimasest karistusest teinud õiged järeldused.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Harju Maakohus mõistis 23.01.2018 otsusega asjas nr xxxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 4231 järgi. Kaebaja katseaeg lõpeb 23.01.2023, seega saab ta hakata esmast juhiluba taotlema alates 23.01.2026 (KarRS § 24 lg 1 p 6). Vastustajale ei ole LS § 106 lg 1 p-s 4 ette nähtud diskretsiooniõigust, ka mitte erandkorras. Vastustaja lähtub karistuste osas karistusregistri andmetest ning karistuste kehtivust muuta ei saa. Isikul tuleb oodata karistuse kustumist karistusregistris. Kui kaebaja leiab, et seadus on liiga range, on tal võimalik esitada ettepanek Riigikogule või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.
4.2.Õiguskantsler on 21.06.2017, 29.09.2020 ja 03.04.2019 kirjades leidnud, et LS § 106 lg 1 p 4 on põhiseaduspärane. Juhtimisõigust taotleva isiku ja esmast juhiluba omanud isiku erinevat kohtlemist on õiguskantsler pidanud 19.11.2020 kirjas õiguspäraseks. LS § 106 lg 6 järgi peab ka esmase juhiloa kaotanud isik ootama ära karistuse kustumise ega saa hakata karistuse kandmise ajal uut esmast juhiluba taotlema. Tegemist ei ole juhtimisõiguse taastamise (LS § 129), vaid juhtimisõiguse taotlemisega (LS § 106 lg 1). Erinev kohtlemine ei ole alati võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Erinevat kohtlemist võib õigustada erineva liikluskogemusega.
4.3.Seadusandja on pidanud süstemaatilist juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist sedavõrd oluliseks rikkumiseks, et on selle rikkumise kriminaliseerinud. Kuna KarS § 4231 süütegu liigitatakse kuriteoks, siis ei saa vastustaja nõustuda kaebajaga, et tegemist on vähese ohtlikkusega süüteoga.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebaja vaidlustab vastustaja 28.06.2021 otsust, millega vastustaja keeldus LS § 106 lg 1 p 4 alusel kaebajat juhtimisõiguse omandamiseks B-kategooria mootorsõiduki teooria- ja sõidueksamile lubamast, sest kaebajal on karistusregistri järgi kehtiv karistatus KarS §-s 4231 sätestatud süüteo eest1. LS § 106 lg 1 p 4 järgi antakse auto ja mootorratta juhtimisõigus ning esmane juhiluba väljastatakse isikule, kellel ei ole karistatust KarS 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et KarS § 4231 paikneb KarS 23. peatükis, mis käsitleb liiklussüütegusid.
6.02.06.2022 seisuga nähtuvad karistusregistrist2 kaebaja kohta tehtud järgmised kohtuotsuste3 andmed: 1) Harju Maakohus tunnistas 02.03.2015 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx kaebaja KarS § 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud 20 päeva vangistust. Kaebaja oli sellest 3 päeva eelvangistuses viibides ära kandnud. Ülejäänud vangistust 2 kuud 17 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele 1-aastase katseajaga;
Sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt. Vt karistusregistri 02.06.2022 vastust kohtu 01.06.2022 järelepärimisele.
Kohtuotsused on kättesaadavad elektroonilise Riigi Teataja kohtulahendite otsingust.
5(12)
3-21-1568
2) Harju Maakohtu tunnistas 13.04.2015 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS § 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. Kaebaja oli sellest 1 päeva eeluurimisel kahtlustatavana ära kandnud. Kohus liitis 02.03.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras liitkaristuseks 6 kuud 16 päeva vangistust. Vangistus asendati 196 tunni üldkasuliku tööga, mis tuli ära teha 1 aasta jooksul; 3) Pärnu Maakohus tunnistas 05.02.2016 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi4 süüdi ning mõistis talle karistuseks 4 aastat 10 kuud vangistust. Kohus liitis 13.04.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras liitkaristuseks 5 aastat 4 kuud 16 päeva vangistust. Kohesele ärakandmisele kuulus vangistus 8 kuud. Ülejäänud vangistust 4 aastat 8 kuud 16 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele 5-aastase katseajaga; 4) Harju Maakohus tunnistas 23.01.2018 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS § 4231 järgi süüdi ja mõistis talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. Kohus liitis 05.02.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja määras liitkaristuseks 5 aastat 16 päeva vangistust. Kohesele ärakandmisele kuulus vangistus 4 kuud. Ülejäänud vangistust 4 aastat 8 kuud 16 päeva ei pööratud tingimisi täitmisele 5-aastase katseajaga; 5) Harju Maakohus tunnistas 19.04.2022 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kaebaja KarS § 121 lg 1 järgi5 süüdi ja mõistis talle eelvangistuses viibitud aega arvestades ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahalise karistuse 3140 eurot. Kohus liitis 23.01.2018 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, kuid rahaline karistus tuli täide viia iseseisvalt osade kaupa 10 kuu jooksul.
7.Kaebaja leiab, et LS § 106 lg 1 p 4 on PS-iga vastuolus olev osas, milles see ei võimalda haldusorganil isikule juhtimisõiguse andmisel teostada kaalutlusõigust, ja osas, milles see ei võimalda esmakordselt juhtimisõigust taotlevale isikule juhtimisõiguse andmist ja juhiloa väljastamist juhul, kui isikul on kehtiv karistus KarS § 4231 kohase süüteo eest.
8.Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et LS § 106 lg 1 p 4 ei anna vastustajale juhtimisõiguse andmisel kaalumise võimalust. Kui isikul on karistatus KarS 23. peatükis sätestatud süüteo eest, siis on talle juhtimisõiguse andmine välistatud seni, kuni karistus ei ole karistusregistrist kustutatud. Kohus ei nõustu aga kaebajaga selles, et tegemist oleks põhiseadusevastase olukorraga. Juhtimisõigus piiramine võib riivata PS §-s 19 sätestatud vaba eneseteostamise võimalust, samuti PS §-s 29 sätestatud tegevusala ja elukutse valiku vabadust ning PS §-s 34 sätestatud liikumisvabadust. Kuna kaebaja ei ole oma õiguste riivet põhjendanud, siis saab kohus lähtuda õiguste riivest vaid üldiselt. Seadusandjal on PS § 11 järgi õigus kooskõlas PS-iga isikute õigusi ja vabadusi piirata. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
9.Liiklusseaduse eelnõu 475 SE seletuskiri6 selle piirangu seadmist ei põhjenda. Samas on ka selleta arusaadav, et seadusandja on soovinud piirata nende isikute juhtimisõigust, kes on pannud varem liikluses toime raskeid süütegusid, ohustades sellega teiste inimeste elu, tervist ja vara. LS § 106 lg 1 p 4 viitab KarS-is reguleeritud süütegudele. KarS-is reguleeritakse
Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupi poolt ja isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas.
süütegusid, mida seadusandja hindab teistest rikkumistest raskemateks. Kergemaid rikkumisi reguleeritakse teistes seadustes, nt LS-is. Tegemist on seadusandja kriminaalpoliitilise valikuga. Kuni seadusandja ei ole oma valikut muutnud, puudub alus lähtuda teisest hinnangust. Seega ei saa kuidagi nõustuda kaebajaga, et tema poolt toime pandud KarS § 4231 rikkumine on väheoluline. Seejuures ei pea juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega kaasnema kiiruse ületamine või sõiduki juhtimine joobeseisundis selleks, et saaks hinnata juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist oluliseks rikkumiseks. Juhtimisõiguse puudumine üksi on piisavalt raske rikkumine, mis võib tuua liikluses kaasa suure ohu ja kahju. Ilma luba omamata ei ole sõiduki juhtimine lubatav. Loakohustus on ette nähtud selleks, et kontrollida isiku teadmisi ja oskusi sõidukit käsitseda ja liikluses ohutult käituda. Isikut, kes ei ole vastavat koolitust läbinud ning kelle puhul ei ole nõutavaid teadmisi ja kogemusi kontrollitud, ei saa pidada suurema ohu allika käsitsemisel usaldusväärseks ja liikluses teistele inimestele ohutuks. Autodega on võimalik nende suurust, jõudu ja kiirust arvestades tekitada väga suurt kahju, k.a inimese surm. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et enamasti sõidavad ilma lubadeta juhid liikluses väga ettevaatlikult. Meediast on küllalt palju käinud läbi uudiseid selle kohta, kuidas lubadeta juhid on tekitanud raskeid avariisid ja põhjustanud suure kahju või kellegi surma. Ilma vastavate teadmiste ja kogemusteta isikud ei taju sõidukiga kaasnevat suuremat ohtu, neil puudub sõiduki õige käsitsemise oskus, piisav kogemus (nt reaktsioonikiirus) ja nad ei tunne liikluseeskirju, seega on väga tõenäoline, et nad võivad tekitada väga raskeid tagajärgi kaasa toova liiklusavarii. Kuigi avariisid põhjustavad ka lubadega juhid, saab nende puhul eeldada, et nad oskavad sõidukit käsitleda, neil on vajalikud kogemused ja nad tunnevad liikluseeskirju, mis peaks vähendama nendest tulenevat liiklusohtu või -kahju. Kuid ka neid võib raskemate liiklusrikkumiste põhjustamise korral karistada juhtimisõiguse äravõtmisega (KarS § 481, § 50, § 422 lg 3 p 2, § 424 lg 4 p 2). Seega on juhtimisõiguse andmisel loakohustuse läbimine põhjendatud teiste inimeste õiguste kaitsmise vajadusega.
10.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et juhtimisõiguseta isikule juhtimisõiguse andmisega ongi edaspidised rikkumised kõrvaldatud. Isikut, kes ei ole käitunud õiguskuulekalt ja on teadlikult rikkunud kehtivaid liiklusnorme, põhjustades sellega teiste isikute õigustele potentsiaalse suure ohu, ei saa pidada usaldusväärseks ja teda ei saa lubada liiklusesse suurema ohu allikat käsitsema. Juhtimisõiguse saamisel oleksid tal suuremad võimalused liikluses osaleda ja liiklusnõudeid rikkudes kahju tekitada. Riigil tuleb sellises olukorras käituda ettevaatuspõhimõtet järgides, st põhjendamatu oleks jääda ära ootama, millal isik uue süüteo toime paneb ja teistele inimestele kahju tekitab. Teistel isikutel on õigus riigi kaitsele liiklusnõudeid oluliselt eiravate isikute eest. Riigil tuleb ennetavalt vältida liiklusnõudeid oluliselt rikkuva isiku liiklusesse lubamist. Juhtimisõigust saada sooviv isik peab näitama, et ta suudab õiguskuulekalt käituda ja liiklusnorme järgida. Seda näitab uute süütegude toime mitte panemine ja karistuse kustumine karistusregistrist. Kaebaja ähvardus, et kui talle juhtimisõigust ei anta, siis ta jätkab loata mootorsõiduki juhtimist, näitab seda enam, et isik ei suuda kehtivaid norme järgida ja on potentsiaalne oht liikluses, mis õigustab talle jätkuvalt juhtimisõiguse mitteandmist. Kohus leiab, et juhtimisõiguse andmata jätmine isikule, kellel on kehtiv karistatus varasema liikluskuriteo eest, on legitiimne abinõu teiste inimeste kaitsmise ja liiklusohutuse tagamise eesmärgil.
11.Juhiluba ei ole soodustus, mida riik arvab õiguspäraselt käituvatele isikutele anda, vaid piirang, mis peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt
7(12)
3-21-1568
sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.
12.Vaidlusalune piirang on sobiv, sest võimaldab norme rikkuvaid isikuid liiklusest eemale hoides teiste liiklejate õigusi kaitsta ja liiklusohutust tagada. Piirang on vajalik, sest puuduvad muud sama tõhusad võimalused neid eesmärke täita. Sama tõhusaks võimaluseks ei ole see, kui kaebajal lubataks liikluses osaleda ja kahju tekitada ning vastustaja või korrakaitseorgan saaks tegutseda alles tagantjärele. Piirang on mõõdukas, sest teiste isikute kaitstavad õigused (elu, tervis, vara) on oluliselt kaalukamad kui kaebaja õigus end vabalt teostada, elukutset valida ja sõidukiga liikuda. Kaebajal on võimalik valida elukutse, mis ei eelda juhiloa olemasolu. Liiklumiseks on võimalik kasutada ühistransporti või teiste isikute abi. Samuti ei võeta kaebajalt eluaegselt võimalust juhtimisõigust taotleda. Piirang kaob, kui kaebajale määratud karistus kustutatakse karistusregistrist. Karistuse kustutamine sõltub kaebajast endast. Õiguskuuleka käitumise korral kustutatakse karistus KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kui kaebaja paneb enne karistuse kustutamist toime uue süüteo, pikeneb ka karistatuse tähtaeg. Kohtu hinnangul on LS § 106 lg 1 p-s 4 tulenev piirang proportsionaalne ja põhiseaduspärane. Sama leidis ka Tartu Ringkonnakohus 16.03.2017 määruses asjas nr 3-16-2366.
13.Põhiseadusevastaseks ei saa kohtu hinnangul pidada ka seda, et vastustajale ei ole jäetud LS § 106 lg 1 p 4 rakendamisel kaalumisõigust. Seadusandja ei pea alati jätma haldusorganile otsuse tegemiseks kaalumise võimalust, vaid võib ise õigusnormi andmisel vajaliku kaalumise ära teha (vt nt Riigikohtu 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 65). Kaebaja viide Riigikohtu lahendile, millega tunnistati RelvaS osaliselt PS-iga vastuolus olevaks, ei toeta kaebaja väiteid, vaid vastupidi. Riigikohus on hinnanud relvaloa andmise põhiseaduspärasust järgmistes asjades: 1) Riigikohus leidis 26.03.2009 otsuses asjas nr 3-4-1-16-08, et põhiseadusevastane on RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda arvestada relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Selles asjas kahtlustati isikut altkäemaksu lubamises ja andmises, st relvaga mitte seotud süüteos. 2) Riigikohus leidis 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10, et põhiseadusevastane on RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Selles asjas tunnistati isik süüdi ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises, st relvaga mitte seotud süüteos. 3) Riigikohus leidis 26.04.2011 otsuses asjas nr 3-4-1-2-11, et põhiseadusevastane on RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Selles asjas süüdistati isikut altkäemaksu võtmises, st relvaga mitte seotud süüteos. 4) Riigikohus leidis 23.05.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-12-13, et põhiseadusevastane on RelvS-i regulatsioon, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Selles asjas mõisteti isik süüdi kelmuses, rahapesus, võltsimises ja raamatupidamiskohustuse rikkumises, st relvaga mitte seotud süütegudes. Kohus leiab sarnaselt eelviidatud Riigikohtu lahendites välja toodud seisukohtadele, et ainuüksi inimese karistamine kriminaalkorras ükskõik millise süüteo eest ei anna veel põhjust pidada isikut liikluses ohuks teistele isikutele. Seepärast ei saa ükskõik millise kuriteo eest karistuse omamine olla aluseks juhtimisõiguse andmisest keeldumisele. Praegusel juhul ei võimaldanud 8(12)
3-21-1568
vastustaja kaebajal juhtimisõigust taotleda LS § 106 lg 1 p 4 alusel, mis näeb ette juhtimisõiguse andmise keelu liiklussüüteo eest, mida seadusandja peab piisavalt raskeks, et seda tegu kriminaliseerida. Liiklussüüteo toimepanemine on relevantne asjaolu, millega isikust lähtuva ohu hindamisel arvestada. Seejuures ei pea sellist ohuhinnangu andma kindlasti haldusorgan. Selle võib olla andnud ka seadusandja, kes on vastava regulatsiooni kehtestamisel hinnanud, millised liiklusalased rikkumised on sellised, et isikut ei saa pidada liikluses ohutuks teistele isikutele. Sarnaselt leidis nt Riigikohus 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26, et relvaloa kehtetuks tunnistamine isiku puhul, kes on rikkunud RelvS-is sätestatud relva ja laskemoona kohta käivaid reegleid, on õiguspärane piirang. Riigikohus selgitas, et isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteokorras karistatud, on alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Ohtu ei muuda iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud, kuigi vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalik otstarbekuse kaalutlusel menetlust mitte alustada ja piirduda isiku hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik tunneb ja täidab kehtestatud käitlemisnõudeid ega kasuta relvi süütegu toimepanemiseks. Kohus leiab sarnaselt viidatud Riigikohtu lahendis toodule, et liiklusrikkumise eest mõistetud karistuse kehtivuse ajal juhtimisõiguse andmise piirang on õiguspärane, sest olukorras, kus isik on rikkunud oluliselt liiklusnõudeid, ei saa teda usaldada liiklusesse, kus ta saaks oma õigusvastase käitumisega uuesti teistele isikutele kahju põhjustada või sellise ohu tekitada. Õigusvastaseks ei saa pidada seda, et vastustaja ei saa hakata ise kaaluma süüteo toimepanija isikut ja tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid. Seda on teinud juba maakohus isikut süüdi tunnistades ja talle karistust määrates. Kohtu hinnang süüteo toimepanijasse ja toime pandud süüteosse väljendub määratud karistuses. Kuna kaebajat on karistatud viimasel korral 4-kuulise reaalse vanglakaristusega, siis puudub alus väita, et tegemist oli vähetähtsa rikkumisega ja kaebaja ei kujuta endast liikluses teistele isikutele mingit ohtu. Vastustajal puudub pädevus hakata neid asjaolusid kohtu asemel ümber hindama. Tegemist oleks võimude lahususe põhimõtte rikkumisega. Vastustajal puuduvad sellise hindamise teostamiseks ka vajalik teave ja tõendid, mida kohus on asja lahendamisel kasutanud.
14.Kaebaja puhul ei ole ebaõiglane ka see, et tal ei võimaldata juhiluba taotleda mitte ainult karistuse kandmise ajal, vaid ka ajal, mil seda karistust ei ole karistusregistrist kustutatud. Kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on kehtivate karistusandmete järgi karistatud kolmel korral juhtimisõiguseta juhtimise eest. Tegemist ei ole ühekordse eksliku käitumisega, vaid teadliku ja järjekindla õigusnormide rikkumisega. Kaebaja suhtumist kehtivatesse õigusnormidesse näitab ka tema karistamine teiste süütegude toimepanemise eest, sh ühe neist on ta toime pannud praeguse kohtumenetluse ajal (Harju Maakohtu 19.04.2022 otsus asjas nr xxxxxx), mis ei võimalda uskuda kaebaja kinnitust, et ta on oma käitumist parandanud ja asunud õiguskuulekalt käituma. Õigusnorme rikkuv käitumine on kaebaja puhul elustiiliks, mida näitavad lisaks kehtivatele karistustele ka varasemad praeguseks kustunud karistused, sh liiklusnormide rikkumise eest. Kohtute infosüsteemi andmetel tunnistas Harju Maakohus 16.10.2008 otsusega asjas nr xxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 263 p-de 1, 3, 4 järgi7 ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, samuti KarS § 424 järgi8 ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. Harju Maakohus tunnistas 27.12.2008 otsusega asjas nr xxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis talle karistuses 1 aasta vangistust, samuti võeti kaebajalt 9 kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus. Harju Maakohus tunnistas 04.03.2011 otsusega asjas nr xxxxxxx kaebaja süüdi KarS § 392 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi9 ning mõistis talle karistuseks 6 kuud
Avaliku korra raske rikkumine vägivallaga, relvaga ja grupi poolt. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis.
Keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo katse.
9(12)
3-21-1568
vangistust. Pärnu Maakohus mõistis 07.10.2014 otsusega asjas nr xxxxxx kaebaja süüdi LS § 201 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi10 ning mõistis talle karistuseks 5 päeva aresti. Järelikult ei ärata kaebaja käitumine ja suhtumine kehtivatesse normidesse tema vastu usaldust. Kuna kaebaja on sedavõrd palju, pikaajaliselt ja järjekindlalt õigusnorme, sh liiklusnorme, rikkunud, siis puudub alus arvata, et ta on pelgalt 4-kuulise vangistuse järel enda jaoks vajalikud järeldused teinud ja oma käitumist parandanud. Seda peab kaebaja tõendama oma õiguskuuleka käitumisega seni, kuni määratud karistus on karistusregistrist kustutatud. Alles selle järel on põhjust veenduda, et isik võib olla oma käitumist muutnud ja olla liikluses ohutu.
15.Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes esmast juhiluba ja nö püsivat juhiluba omanud isikutega. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et sarnaselt tuleb kohelda üksteisega sarnases olukorras olevaid isikuid. Erinevas olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist ei saa pidada ebavõrdseks kohtlemiseks. LS § 129 lg-test 1 ja 2 nähtuvalt saab juhiloa omanik, kellelt on põhi- või lisakaristusena juhtimisõigus ära võetud, juhtimisõiguse taastada, kui ta sooritab uuesti liiklusteooria- või ka sõidueksami. Neist sätetest nähtub tõepoolest, et nende isikute juhtimisõigus on piiratud vaid karistusajaga ja nad ei pea ootama ära karistuse kustumist karistusregistris. Samas tuleb tähele panna, et nende isikute juhtimisõigus saabki olla piiratud vaid konkreetse karistuse tähtajaga. Tegemist on karistusliku meetmega. Karistuse pikkuse määrab kohus või haldusorgan kaalutlusõiguse alusel vastavalt isiku süüle ja toime pandud teole. Enamaks kui karistuse ajaks puudub alus ja põhjus juhtimisõigust piirata. Kaebaja ei ole juhtimisõigust omavate isikutega sarnases olukorras. Juhtimisõigust omavad isikud on juhiloa saamiseks sooritanud vajalikud eksamid, tõendanud enda oskusi ja teadmisi mootorsõiduki juhtimisel ning liikluseeskirjade tundmisel. Seega on nad kursis liikluses kehtivate nõuetega ja oskavad mootorsõidukit käsitseda, mistõttu on nad liiklusele väiksem oht kui kaebaja, kellel vajalikud teadmised ja oskused puuduvad ning kes on näidanud üles hoolimatut suhtumist kehtivatesse normidesse ja kaasliiklejatesse. LS § 106 lg 6 sätestab, et kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Viidatud sätetest nähtuvalt ei ole esmase juhiloa omanikul pärast juhtimisõiguse äravõtmist võimalik juhtimisõigust taastada nagu juhiluba omanud isikul. Tal tuleb taotleda uut esmast juhiluba ja juhtimisõigust. See tähendab, et ka tema puhul kontrollitakse karistatuse olemasolu vastavalt LS § 106 lg 1 p-dele 3-5 (vt sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2022 määrus asjas nr 3-21-1548). Kuid erinevalt nendest isikutest, kel ei ole varem esmast juhiluba olnud, peavad esmast juhiluba omanud isikud sooritama lisaks liiklusteooria- ja sõidueksamitele ka järelkoolituse. Järelkoolituse eesmärk on esmast juhiluba omava juhi seaduskuuleka liikluskäitumise kujundamine läbi nõustamise protsessi kaasliiklejaid arvestava ja ohutu liikluskäitumise taastamiseks (majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määruse nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“ § 41 lg 1). Nende puhul peetakse seni läbitud koolitust ebapiisavaks. Seega ei ole kaebaja nende isikutega võrreldes ebavõrdses olukorras. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja selgitused selle kohta, et varasemalt on vastustaja esmast juhiluba omanud isikute puhul juhtimisõiguse taastanud, mitte ei ole nõudnud uue loamenetluse
Mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt ja mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis.
10(12)
3-21-1568
läbimist. Tegemist on LS-iga vastuolus oleva praktikaga. Pealegi ei ole sellekohane vaidlus praeguses asjas asjakohane, sest see ei puuduta kaebajat.
16.Kaebaja arvates ei ole õiguspärane olukord, kus tema karistatust ehk karistusandmete kehtivust karistusregistris pikendavad karistused selliste süütegude eest, millega ei saa LS § 106 lg 1 p-de 3-5 alusel juhtimisõiguse andmisel arvestada. Kohus ei välista lõplikult, et teatud juhtudel võib olla tegemist olukorraga, kus tuleks hinnata piirangu põhiseaduspärasust. Samas leiab kohus, et praeguses asjas puudub vajadus selles küsimuses põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust algatada, sest sellest ei sõltu kaebuse rahuldamise võimalus. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega tuleb kohtul hinnata vastustaja otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga, mitte tulevikus hüpoteetiliselt tekkiva olukorra tingimustes. Maakohus mõistis 23.01.2018 otsusega kaebajale ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust ja see kuulus kohesele ärakandmisele. Karistusregistri andmetel kandis kaebaja selle karistuse ära 23.05.2018, seega kustuks see karistus karistusregistrist ilma teisi karistusi arvestamata KarRS § 24 lg 1 p 8 järgi 5 aasta möödumisel ehk 23.05.2023. Kaebaja esitas vastustajale taotluse juhtimisõiguse saamiseks 2021. a, seega ajal, mil tema karistatus ei oleks veel olnud kustunud. Vastustaja ei oleks saanud 2021. a kaebaja taotlust rahuldada ega teda juhtimisõiguse andmiseks vajalikele eksamitele lubada. Järelikult oli vastustaja otsus igal juhul õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seda, kas kaebajal oleks vaatamata teiste süütegude toimepanemisele õigus juhtimisõigust taotleda, saab hinnata alles alates 23.05.2023. Kohtul puudub praeguses asjas võimalus ja vajadus seda hinnata, sest puudub teadmine, kas kaebaja karistatus liiklussüütegude eest selleks ajaks kustub. Kui kaebaja paneb sellel ajal toime uue liiklusalase süüteo, põhjustab ta sellega ise oma karistatuse kehtivuse pikenemise.
17.Asjakohatu on kaebaja hüpoteetiline käsitlus, et kohus võinuks määrata kaebajale KarS § 4231 kohase süüteo eest ka leebema karistuse, kui tal ei oleks samal ajal olnud ärakandmata karistust teiste süütegude eest. Nagu kohus eespool selgitas, on süüteo asjaolude ja süüteo toimepanija süü hindamine kohtu pädevuses. Vastustajal puudub pädevus sellesse sekkuda ning hakata maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid või määratud karistust ümber hindama. Kohus on määranud kaebajale karistuse vastavalt süüteo liigile, süü raskusele, kaebaja suhtumisele on teosse ja varasemale karistatusele. Karistusregistrist nähtub, et kaebajat on karistatud sama kuriteo eest korduvalt, varasemad karistused kehtivad ja määratud karistused on muutunud järjest rangemaks. Seega puudub põhjus arvata, et kaebajale ei oleks määratud ilma muude (st LS § 106 lg 1 p-des 3-5 nimetamata) süütegude toimepanemiseta sellist karistust. Karistus 4 kuud vangistust on määratud konkreetselt KarS §-s 4231 sätestatud süüteo toimepanemise eest, mitte kõigi süütegude eest kogumina. Kui kaebaja ei nõustunud talle määratud karistusega, oli tal võimalus seda ringkonnakohtus vaidlustada. Kaebaja ei vaidlustanud määratud karistust, seega tuleb tal see ära kanda ja taluda sellega kaasnevaid muid piiranguid (juhtimisõiguse andmise keeld). Sellise tagajärje on kaebaja endale ise põhjustanud oma õigusvastase käitumisega. Tegemist ei ole karistusega, vaid haldusõigusliku meetmega, seega on kaebaja viide topeltkaristamise keelule asjakohatu.
18.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjustel puudub alus kohustada vastustajat lubama kaebajat juhtimisõiguse saamiseks vajalike eksamitele või kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.
19.Kohus tagastab vastustajale tema 11.08.2021 vastuse lisa 1 „Lisa 1_Liiklusseaduse § 106 lg 1 p 4 põhiseaduspärasusest_0“, sest tegemist on sama dokumendiga, mille kaebaja on lisanud oma kaebuse lisale 1. Kohtutoimikut ei ole põhjust koormata korduvate dokumentidega. 11(12)
3-21-1568
20.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.