Otsuse avalikult teatavaks 27.05.2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-21-2508
Haldusasi
Xi kaebus Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsuse nr 11-7/5755-2 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks vaadata kaebaja 13.09.2021 taotlus kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse uuesti läbi ja tühistada Tallinna Vangla 04.10.2021 otsus nr 5-8/21/22636-3 ja Justiitsministeeriumi 27.10.2021 otsus nr 11-7/6369-2 (vaideotsus) ning kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja 02.09.2021 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja 1: Justiitsministeerium Vastustaja 2: Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.06.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning
apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.13.09.2021 esitas X Justiitsministeeriumile taotluse enda ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsusega nr 11-7/5755-2 jäeti Xi taotlus läbi vaatamata (dtl 87). 03.09.2021 registreeriti Tallinna Vanglas Xi kolm pöördumist, milles X taotles oma ümberpaigutamist Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse (dtl 229-230). Tallinna Vangla 04.10.2021 otsusega nr 5-8/21/22636-3 jäeti Xi taotlus Tartu Vanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamiseks rahuldamata (dtl 232-233). X esitas nimetatud otsusele vaide, mis jäeti Justiitsministeeriumi 27.10.2021 vaideotsusega nr 11-7/6369-2 rahuldamata (dtl 3-5).
2.X esitas 13.10.2021 (koos hilisemate täpsustustega) Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsuse nr 11-7/5755-2 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks vaadata kaebaja 13.09.2021 taotlus kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse uuesti läbi ja tühistada Tallinna Vangla 04.10.2021 otsus nr 5-8/21/22636-3 ja Justiitsministeeriumi 27.10.2021 otsus nr 11-7/6369-2 (vaideotsus) ning kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja 02.09.2021 taotlus uuesti läbi.
3.30.03.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebaja selgitab, et kirjutas 13.09.2021 viimase taotluse enda ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse, kuid taotlust ei vaadatud läbi.
4.2.Kaebaja leiab, et ta tuleb ümber paigutada Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse, kuna esiteks ei ole Tallinna Vanglas tagatud kaebaja julgeolek. Nimelt toimus kaebaja vastu 01.09.2021 rünnak žiletiga, mille käigus kaebaja sai vigastusi pealae piirkonda, sellega tekitati kaebajale valu, samuti oht elule. Kaebaja märgib, et ründaja soovis teda rünnata kõri piirkonda, kuid kaebaja kummardus, mille tulemusena sai ta viga pealaele. Kaebaja viitab, et ta oli eelnevalt vanglaametnikke teavitanud võimalikust konfliktiohust, kuid sellele vaatamata nad ei teinud midagi, et vältida ja hoida ära seda pingelist olukorda. Kaebaja leiab veel, et vastav konflikt toimuski vangla ametniku (valvur Urmas Kask) ässitusel kaebaja vastu. Kaebajale vigastusi tekitanud kinnipeetava suhtes kaebajal pretensioone enam ei ole ja talle on ta andestanud, kuna ta oli provokatsiooni ohver. Peale seda on kaebaja saanud ähvardavaid sõnumeid, et ta ei istu karistuse lõpuni jäänud aega ära. Kaebaja ei soovi sekeldusi, vaid tahab oma karistuse rahulikult lõpuni kanda. Kui kaebaja oleks teadnud, et Tallinna Vanglas ootavad teda probleemid, siis ta ei oleks nõustunud enda ümberpaigutamisega Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse. Kaebaja soovib tagasi Tartu Vanglasse.
4.3.Kaebaja leiab teiseks, et Tallinna Vanglas ei ole tagatud piisavalt tema tervishoid (kaebaja on selle tõendamiseks esitanud enda tervisekaardi väljavõtted ning vangla vastused kaebaja erinevatele pöördumistele).
Kaebajal on olnud vanglas kaks infarkti. Samuti on tal tekkinud depressioon ja ta tarvitab pikemat aega antidepressante ja unerohtusid.
4.4.Kaebaja märgib, et Tallinna Vanglas ei tunne kaebaja end turvaliselt. Vangla ametnikud ei käitu eetiliselt, kirjutatakse kaebaja kohta ettekandeid, karistatakse distsiplinaarkorras, takistatakse avavanglasse ümberpaigutamist. Samuti on probleemid toidu (sh kaebaja erimenüüga) ja ravimitega (raviskeemi pidev muutmine, mille tulemusena kaebaja lõpuks pidi keelduma ravimitest). Kaebaja on selle kohta esitanud kohtule ka vastavad andmed. Lisaks on probleemid sellega, et kaebajale ei tagatud vahepeal abistajat (so perioodil kui kaebaja eelmine abistaja vabanes vanglast kuni määrati uus – selleks kulus 10 päeva). Tartu Vanglas kaebajal selliseid probleeme ei esinenud. Kaebaja selgitab, et ei vali endale meelepärast vanglat, vaid tema viimane sissekirjutus oli Valga linnas. Kaebaja taotleb enda ümberpaigutamist täitmisplaani § 5 lg 2 p 2 alusel.
4.5.Veel selgitab kaebaja, et esmase soovituse tema ümberpaigutamiseks (Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse) avalduse kirjutamiseks andis kaebajale Tartu Vangla kontaktisik (Vadim Tsaplin), kes ütles, et Tallinna Vanglas on kaebajal kui raske liikumispuudega invaliidil paremad tingimused ja rohkem ruumi (invaliidi kamber on suurem, kuid avalikult kasutatavad ruumid mitte).
VASTUSTAJATE SEISUKOHT
5.Vastustaja Tallinna Vangla kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on 13.10.2021 vaide edastamise kaaskirjas nr 5-15/21/489-2 ning 04.10.2021 otsuses nr 5-8/21/22636-3 (dtl 232-233 ja 288-290) Tartu Vanglasse ümberpaigutamisest keeldumise osas oma seisukohti põhjendanud. Samuti on neis käsitletud 01.09.2021 aset leidnud sündmust. Vastustaja jääb eelnimetatud vaide edastamises ja otsuses esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Täiendavalt soovib vastustaja lisada ja tuua esile järgmist.
5.1.Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (TP) § 2 lõike 2 alusel otsustab kinnipeetava ümberpaigutamise ühest kinnisest vanglast teise Justiitsministeerium. Ekslik on kaebaja arvamus, et tema paigutus peab olema vastavalt TP § 5 lg 2 p-le 2, mis sõnastab, et Tartu Vanglasse paigutatakse meessoost kinnipeetav, kelle elukoht on Tartu, Valga, Võru või Põlva maakonnas. Tallinna Vangla selgitab, et vastavalt TP § 6 lg-le 1 kinnipeetava võib paigutada vanglasse § 5 järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Kaebaja paigutamise Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse toimus vanglate ühtlasema täituvuse tagamiseks ja seeläbi vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks. 28.07.2020 nr 11-6/4679 (dtl 220) Justiitsministeeriumi otsusega paigutati kaebaja 03.08.2020 Tallinna Vanglasse. Kaebajal oli võimalik eelmainitud haldusakti vaidlustada, kuid seda ta ei teinud.
5.2.Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna poolt 24.01.2021 saadud info kohaselt on Tallinna Vanglas tagatud kaebaja turvalisus ja julgeolek. Kaebaja väited Tallinna Vangla ametnike kohta on alusetud ja põhjendamatud. Veelgi enam, kaebaja väide, et Tartu Vanglas tal probleeme ei olnud, on väär. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogust nähtuvalt on kaebaja kohta Tartu Vanglas koostatud ettekandeid seoses toidust keeldumise, vangile keelatud eseme omamise kui ka allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumistega ning korduvalt on rakendatud distsiplinaarkaristusena nii kartserit kui ka noomitust.
5.3 TP § 17 lg 2 p 1 kohaselt avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. X ei ole avavanglakõlbulik, kuna tal on kehtiv distsiplinaarkaristus allumatuse eest. Kaebaja enda käitumine on kaasa toonud selle tagajärje, mille tõttu on ta avavanglakõlbmatu, mitte Tallinna Vangla tegevus.
5.4.Tulenevalt vangistuseaduse (VangS) § 52 lg-st 1 osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 19.2. pakutakse vanglas kinnipeetavatele esmatasandi ambulatoorset üld- ja eriarstiabi vastavalt võimalusele ning statsionaarset tuberkuloosihaigete ravi. Võimaluse puudumise korral saadetakse kinnipeetavad plaanilises korras lähimasse asjakohasesse raviasutusse, eelistatult sellesse, kellega on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping. Nii kaebaja poolt saadetud haiguslugudest kui ka Tallinna Vangla poolt lisatud menetlusmaterjalidest (lisa 1, 11 dtl 262-294) on nähtav, et kaebaja terviseprobleemidega pidevalt tegeletakse. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt, ei ole teda mürgitatud, vaid kaebaja kesine tervislik seisund on põhjustatud läbi isiku enda tervisekäitumise, mis ei ole olnud ennast hoidev. 24.09.2021 tervisekaardi kandest nr A16580 lähtuvalt lõpetas psühhiaater ravimite ordinatsiooni seoses kaebaja ebapiisava toitumisega, 15.09.2021 anamneesi nr A15987 on psühhiaater ravimeid määrades märkinud: „Vaatamata sellele, et võimalik olnud ka reaalsed terviserike sümptomid siiski tegemist on luululise interpretatsiooniga ja p-til esineb mürgitusluulu tunnused.“ Kaebaja on 07.01.2022 kompromissist keeldumise avalduses esile toonud 04.01.2022 arsti vastuvõtu ja kirjeldanud dramaatilist sündmuste kulgu, kuid tervisekaardi väljavõttesse nr A187 (dtl 294) on arst märkinud: „Patsient nõuab ortopeedilisi jalanõusid, millega käia jalutuskäikudel. Patsient on ratastoolis ja ise ei kõnni absoluutselt - tema väitel on tal abistaja, kelle kohustuseks ongi patsiendi ratastooli lükata ja teda teenida. Varasemalt patsiendile pakutud tugiraami kõndimise harjutamiseks on patsient oma kambrist otseses mõttes välja visanud.“ Eeltoodust tulenevalt ei nähtu vajadust kaebaja ümberpaigutamiseks tervislikel põhjustel, kuna Tallinna Vanglas on tagatud tervishoiuteenuse pakkumine kaebajale.
5.5.Tallinna Vangla leiab, et kaebaja kirjavahetus vanglate finants- ja majandusosakonnaga toitlustamise teemal ei ole antud kohtuasjas oluline teave ega asjassepuutuv ning antud materjalid on ebaolulised ümberpaigutamise menetluses, mistõttu Tallinna Vangla neid oma vastuses eraldi ei käsitle.
5.6.Kokkuvõtvalt VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Seaduse kohaselt esitab ümberpaigutamise taotluse vangla direktor ja selleks peab ta olema veendunud, et kaebaja viibimine Tallinna Vanglas tõepoolest tema julgeolekut ohustab. Tallinna Vangla on seisukohal, et eeltoodust nähtuvalt mõjuvat põhjust kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse ei ole.
6.Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
6.1.Kinnipeetavate julgeolek, elu ja tervise kaitse tuleb ühtviisi tagada igas vanglas. 01.09.2021 juhtumile, millele kaebaja oma kaebuses viitab, on vangla asjakohaselt reageerinud, isikud on paigutatud eraldi ja vangla saab töökorralduse abil igapäevaselt tagada, et isikud, kelle vahel võib olla reaalne konfliktioht, omavahel kokku ei puutu. Kahtlemata on sellistes olukordades
muuhulgas vaja välja selgitada, kas tegu on reaalse julgeolekuohuga või ümber paigutamise eesmärgil lavastatud, osapoolte vahel kokku lepitud ründega. Viimasel juhul toimub rünne osapoolte vahel kooskõlastatult, st kinnipeetavad lepivad omavahel kokku, et üks ründab teist ja tekitab kergemaid või keskmiseid vigastusi, eesmärgiga saavutada konfliktiohu tõttu enda ümber paigutamine teise osakonda või koguni teise vanglasse. Vangla on uurinud sündmuse asjaolusid, sh algatanud kriminaalmenetluse ning selgitanud temale teadaolevale infole tuginedes välja, et kaebaja ümber paigutamiseks teise vanglasse julgeolekust tulenevat vajadust ei ole. Vangla on kaebaja paigutamise üle otsustamisel leidnud, et kaebaja julgeolekut on võimalik tõrgeteta tagada ka Tallinna Vanglas. Justiitsministeerium on vaidemenetluse käigus neid asjaolusid kontrollinud ja nõustub nende seisukohtadega.
6.2.Asjaolu, et kaebaja arvates tulnuks talle tagada tema ärakuulamine suuliselt, ei ole põhjendatud. Kaebajal on olnud võimalik põhjendada, miks ta leiab, et tema taotlus algatada Tartu Vanglasse ümberpaigutamise menetlus tuleks rahuldada. Vangla on neid põhjendusi ka oma otsuses kajastanud. Vanglale olid sündmusega seotud asjaolud teada. Asjaolude põhjal ei saa toimunud konflikti pidada ka süstemaatiliseks, vaid tegemist oli ühekordse juhtumiga. Lisaks sellele on Tallinna Vangla rakendanud kaebaja ohutuse tagamiseks kõik vajalikud meetmed ja ei ole alust arvata, et kaebaja julgeolek oleks tagatud paremini teises vanglas. Justiitsministeeriumi hinnangul on riigi positiivset soorituskohustust kaebaja julgeoleku tagamisel võimalik tagada Tallinna Vanglas.
6.3.VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. TP § 11 lg 2 p 1 kohaselt loetakse kinnipeetava ümberpaigutamiseks tema saatmist ühest kinnisest vanglast teise „Vangistusseaduse” § 19 lõikes 1, § 20 lõikes 1 ja § 21 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel. TP § 2 lg 2 kohaselt otsustab paragrahvi 11 lõike 2 punktis 1 sätestatud ümberpaigutamise Justiitsministeerium.
6.4.TP § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Seega algab taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole siiski seotud vangla esitatud põhjendustega ega ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Tallinna Vangla on analüüsinud erinevaid riske ja süsteemi nõudeid kinnipeetavate paigutamisel ning leidnud, et kaebaja ümberpaigutamiseks puudub vajadus. Vaideotsuses on Justiitsministeerium sellega põhjendatult nõustunud.
6.5.Vanglasse paigutamisel lähtutakse karistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla on kohustatud järgima kehtivat õigust ning korraldama vangistuse täideviimise selliselt, mis tagaksid vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise võimalikult efektiivselt. Välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (vt RKHK 02.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 131 ).
6.6.Ümberpaigutamise taotluse esitamine Justiitsministeeriumile on vangla kaalutlusotsus. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist ja valida karistuse kandmise kohta. Seda seisukohta toetab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Ümberpaigutamise menetluse algatab vangla ja seda selgitas Justiitsministeerium kaebajale ka 28.09.2021 kirjas nr 11-7/5755-2, samuti Justiitsministeeriumi varasemates vastuskirjades (21.08.2020 nr 11-7/4973-2, 30.11.2020 nr 11-7/7036-2 ja 02.12.2020 nr 11-7/7106-2, 10.09.2021 nr 11-7/5408-2). Kuivõrd tegu on vangla kaalutlusotsusega, siis tagastas Justiitsministeerium ka kaebaja 13.09.2021 taotluse õigesti.
6.7.HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ümberpaigutamise taotluse esitamine Justiitsministeeriumile on vangla kaalutlusotsus, milles vangla võtab arvesse kõiki temale teadaolevaid, asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Justiitsministeerium on vaideotsuse lahendamise käigus teinud kindlaks, et Tallinna Vangla on kaebaja taotluse menetlemisel võtnud arvesse kaebaja viidatud asjaolusid, sh on vangla kaalumisel võtnud arvesse kaebaja viidatud kaaskinnipeetava poolt lähtuvat võimalikku ohtu tema elule ja tervisele. Tallinna Vangla on asunud seisukohale, et ümberpaigutamise menetluse alustamine ei ole kõiki asjaolusid arvesse võttes vajalik ega otstarbekas ning Justiitsministeerium nõustub vangla ja leiab, et Tallinna Vanglas karistuse kandmine ei saa põhjustada kaebaja õiguste rikkumist.
6.8.Vanglatel on olemas igakülgne võimekus isikute julgeoleku tagamisel ning kui isik väidab vastupidist, tuleb tal seda tõendada objektiivsetelt hinnatavate asjaoludega. Julgeolekuohtude analüüsimisel võtab vangla alati arvesse kõiki temale teadaolevaid asjaolusid. Väide, mille kohaselt ei pruugi kahe samas vanglas viibiva kinnipeetava samaaegne julgeoleku tagamine olla võimalik, on arusaamatu. Julgeoleku saab efektiivselt tagada kinnipeetavate erinevatesse üksustesse paigutamisega (erinevad lahtiolekuajad, päevakava jne, mis välistab omavahelise kokkupuutumise). Sarnaselt lasub vanglal kohustus järgida VangS § 12 sätestatud eraldihoidmisprintsiipi eri gruppidesse kuuluvate isikute puhul ning see tagatakse vanglasiseselt nii füüsilise eraldihoidmise kui muude abinõude kaudu. Meetmed, mis aitavad vanglal praktikas julgeolekut kõige efektiivsemalt tagada, arvestades samas vangla ressursse ja konkreetse kinnipeetava karistusaja planeerimist, sh vajadust tegeleda iga kinnipeetava prioriteetsete riskide maandamisega, on tagatud igas vanglas. Absurdne oleks väita, et eraldihoidmisprintsiipi saaks rakendada vaid eri isikute gruppide erinevatesse vanglatesse paigutamisega. Kõik vanglad on arhitektuuriliste ja muude meetmete abil korraldanud vangla igapäevase toimimise eraldihoidmisprintsiipi järgides, st isikud, kes omavahel kokku puutuda ei tohi, omavahel ka kokku ei puutu. Nii Tallinna Vangla kui ka Justiitsministeerium on teadlikud 01.09.2021 toimunud konfliktist ja sellega arvestatakse kaebaja karistuse kandmisel Tallinna Vanglas. Seda asjaolu on Justiitsministeerium arvesse võtnud ka vaideotsuse tegemisel ning asunud seisukohale, et taotluses toodud asjaolud ei andnud alust kaebaja ümberpaigutamiseks.
6.9.Justiitsministeerium märgib lisaks, et kaebaja on taotlenud enda ümber paigutamist Tartu Vanglasse ka varem, kuid tuginenud era- ja perekonnaeluga seotud põhjendustele. Nimelt on Justiitsministeerium teinud 12.01.2021 vaideotsuse nr 11-7/7318-2, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsuse aluseks olevas vaides soovis kaebaja ümberpaigutamist Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse põhjusel, et tema pere, lähedased ja sõbrad elavad Tartus. Samas on varasemalt arvestatud kaebaja soovi ja ta paigutatud ümber Tallinna Vanglasse Justiitsministeeriumi 28.07.2020 otsuse nr 11-6/4679 alusel. Seejuures on kaebaja 10.07.2020 ümberpaigutamise kohta antud nõusolekus väljendanud, et Tallinna Vanglasse paigutamine võiks toimuda võimalikult kiiresti (vt dtl 219). Neid asjaolusid arvestades näib, et kaebaja tajub teise vanglasse paigutamist kui lahendust igapäevases suhtluses tekkida võivatele erimeelsustele, sõltuvalt olukorrast kas erimeelsustele teiste kinnipeetavatega või vanglaametnikega. See ei saa aga olla põhjus ümberpaigutamiseks.
6.10.Sarnaselt julgeoleku tagamisele tagatakse igas vanglas võrdväärselt ka juurdepääs tervishoiuteenusele. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, et Tartu Vanglas võimaldataks talle teistsuguse kvaliteediga tervishoiuteenust. Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Nendest põhimõtetest lähtutakse tervishoiuteenuse osutamisel igas vanglas. Kinnipeeturegistri andmetel on 2021. aasta jooksul toimunud kokku 53 meditsiinitöötaja vastuvõttu, kus kaebajal on olnud võimalik esitada oma terviseseisundiga seotud kaebusi, saada
ravi ja konsulteerida arstiga. Olukorras, kus vajalikku ravi ei ole võimalik osutada vanglas, tuleb vang viia välja tervishoiuteenuse osutaja juurde. See toimib nii igas vanglas. Lisaks on Justiitsministeerium selgitanud kaebajale, et tervishoiuteenuse sisu ei kontrolli Justiitsministeerium. Kuna vangla meditsiiniteenus on osa riiklikust tervishoiusüsteemist, siis tuleb selleks pöörduda Sotsiaalministeeriumi juures asuvasse tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni, mis annab sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsused ja vaideotsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluksid tühistamisele. Kuivõrd vaidlustatud otsused on õiguspärased, siis on põhjendamatu ka kaebaja kohustamiskaebus. Vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädevate isikute poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud vangistusseaduse (VangS) ja justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 „Täitmisplaan“ (TP) sätestatud nõudeid ning haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud tingimusi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustajate argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses, kui ka nende vastustajate vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.
8.Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vanglas registreeriti 03.09.2021 kaebaja kolm pöördumist nr-ga 5-8/21/22636-1 sh kaebaja taotlus tema ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse (dtl 229-230). Tallinna Vangla vastas 04.10.2021 taotlustele kirjas nr 5-8/21/22636-3 (dtl 232-233). Tallinna Vangla jättis Tartu Vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise taotluse rahuldamata ning juhtis tähelepanu asjaolule, et kinnipeetaval ega kolmandal isikul ei ole subjektiivset õigust valida kinnipeetava karistuse kandmise kohta vangla täpsusega ega ka osakonna või kambri täpsusega ning kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt RKHKo 14.02.2011 nr 3-3-1-76-10). Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast 04.10.2021 saadud info kohaselt ei ole tuvastatud Xil 02.09.2021 mürgitust. Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna poolt 29.09.2021 saadud info kohaselt on Tallinna Vanglas võimalik tagada kaebaja turvalisus ja julgeolek, seetõttu ei olnud julgeoleku kaalutlustel kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse põhjendatud. Tallinna Vangla vastas 05.10.2021 märgukirjale nr 5-18/21/23040-2. Asjaolude kontrollimise käigus ilmnes, et kaebaja poolt kirjalikus pöördumises esitatud väide JVO valvur Ragnar Mikko tegevuse osas 03.09.2021 ei leidnud kinnitust. Valvuri selgituse kohaselt ei juhtunud pöördumises väljatoodu nii nagu seda kaebaja kirjeldas.
9.06.10.2021 registreeriti Tallinna Vanglas kinnipeetav Xi vaie nr 5-15/21/489-1 Tallinna Vangla direktori 04.10.2021 vastusele nr 5-8/21/22636-3, milles jäeti rahuldamata kaebaja taotlus Tartu Vanglasse ümberpaigutamisemenetluse alustamiseks. Kaebaja leidis, et Tallinna Vangla ei ole turvaline ning tema elu ja tervis on ohus. Kaebaja soovis taotluse rahuldamata jätmise tühistamist täies mahus ning uue otsuse tegemist ning ümberpaigutamist Tartu Vanglasse järelejäänud karistuse kandmiseks. Kaebaja vaie jäeti Justiitsministeeriumi 27.10.2021 vaideotsusega nr 11-7/6369-2 rahuldamata (dtl 3-5).
10.13.09.2021 esitas X Justiitsministeeriumile taotluse enda ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsusega nr 11-7/5755-2 jäeti Xi taotlus läbi vaatamata (dtl 87).
11.Kohus selgitab kaebajale, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist ühest vanglast teise, küll aga on kaebajal õigus kaalutletud otsusele kaebaja avalduse suhtes, mille kaebaja esitas Tallinna Vangla direktorile (vt ka Riigikohtu lahend nr 33-1-76-10 ja 3-3-1-30-10 ). Kohus leiab, et käesoleval juhul on Tallinna Vangla teinud kaebaja avalduse suhtes kaalutletud ja põhjendatud otsuse 04.10.2021 nr 5-8/21/22636-3. Ka nimetatud otsuse suhtes tehtud Justiitsministeeriumi vaideotsus on põhjendatud ja õiguspärane. Samuti on Justiitsministeerium jätnud õiguspäraselt läbi vaatamata kaebaja 13.09.2021 avalduse.
12.Nimelt võib VangS § 19 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab valdkonna eest vastutav minister. TP § 11 lg 2 p 1 kohaselt loetakse kinnipeetava ümberpaigutamiseks tema saatmist ühest kinnisest vanglast teise „Vangistusseaduse” § 19 lõikes 1, § 20 lõikes 1 ja § 21 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel. TP § 2 lg 2 kohaselt otsustab paragrahvi 11 lõike 2 punktis 1 sätestatud ümberpaigutamise Justiitsministeerium. TP § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Seega algab vangla direktori taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole siiski seotud vangla esitatud põhjendustega ega ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Kuivõrd vastav haldusmenetlus algab eeltoodud regulatsioonist tulenevalt vangla direktori taotlusega Justiitsministeeriumile, mitte aga kinnipeetava taotlusega Justiitsministeeriumile (kinnipeetaval on õigus esitada vastav taotlus vangla direktorile), siis märgib kohus esmalt, et Justiitsministeerium on õiguspäraselt jätnud läbi vaatamata kaebaja 13.09.2021 avalduse Justiitsministeeriumile (vt Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsus nr 11-7/5755-2) põhjendusel, et vastava avalduse lahendamine ei ole Justiitsministeeriumi pädevuses HMS § 15 lg 4 alusel. Vastav taotlus tuli esitada kaebajal Tallinna Vangla direktorile, millist võimalust kaebaja on samuti kasutanud ja millise taotluse kohta on vangla teinud 04.10.2021 otsuse. Kohus nõustub vastustajatega selles, et Tallinna Vangla on oma 04.10.2021 otsuses nr 58/21/22636-3 analüüsinud erinevaid riske ja süsteemi nõudeid kinnipeetavate paigutamisel ning leidnud, et kaebaja ümberpaigutamiseks puudub vajadus. Vaideotsuses on Justiitsministeerium sellega põhjendatult nõustunud. Vanglasse paigutamisel lähtutakse karistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla on kohustatud järgima kehtivat õigust ning korraldama vangistuse täideviimise selliselt, mis tagab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise võimalikult efektiivselt.
13.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kaebaja suhtes oleks tulnud ümberpaigutamise menetlus alustada ning kaebaja ümber paigutada julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Samuti lasub kinnipeetaval VangS § 67 lg-st 3 tulenevalt kohustus teatada viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Kohus jagab Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi seisukohta selles, et vangla on asutus, mis on kõige pädevam hindama ohtu konkreetse kinnipeetava julgeolekule. Vastav kohustus ja pädevus on igal vanglal. Vangla teabe- ja uurimisosakonna põhiülesanne on ennetada ja avastada kinnipeetavate ja vahistatute õiguserikkumisi, teha seaduses sätestatud menetlustoiminguid ning korraldada jälitustegevust. Vangla töös on teabe- ja uurimisosakonna kaasabil kinnipeetavate omavahelise konfliktiohu ennetamine üks prioriteetidest julgeoleku tagamisel. Julgeoleku tagamisel on vangla töö korraldatud selliselt, et erinevates osakondades või ka üksustes viibivad kinnipeetavad omavahel kokku ei puutuks (nt üksuste erinev lahtiolekuaeg, tegevuste planeerimine erinevatel aegadel nii, et vangid omavahel kokku ei puutu). Vanglas tagatakse vangla ja isikute julgeolek mitmete meetmete koosmõjus. Kui vanglale on teada konkreetne isik, kelle suhtes esineb oht kaaskinnipeetava poolt, siis arvestab vangla selle asjaoluga nii kinnipeetava saatmiste kui muude tegevuste planeerimise käigus. Kaebaja on viidanud 01.09.2021 toimunud intsidendile, kus kaebajat ründas teine kinnipeetav, kes viibis kaebajaga ühes kambris märkides, et see toimus vanglaametniku õhutusel. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et peale vastava intsidendi toimumist oleks sama isik (ega ka mõni muu isik) kaebajat rünnanud. Vangla on peale vastava intsidendi toimumist võtnud tarvitusele vastavad meetmed, et tagada kaebaja julgeolek. Kohus leiab, et sellega on kaebaja julgeolek tagatud. Üheski vanglas ei ole võimalik 100% ulatuses vältida võimalikke kinnipeetavate omavahelisi konflikte, kuid kui vanglateenistusel on võimaliku konflikti ohu kohta info, siis vangla teeb ka kõik endast oleneva tagamaks kinnipeetavate julgeolek. Kahe kinnipeetava vahel ühe konflikti toimumine ei tähenda seda, et üks kinnipeetav tuleks seejärel üle viia teise vanglasse. Sellisel juhul ei oleks võimalik kinnipeetavaid üldse mõistlikul viisil paigutada. Julgeoleku tagamiseks sellises olukorras on seaduses ette nähtud teised meetmed mh VangS § 12, mis sätestab eraldihoidmise printsiibi. Käesoleval juhul on vangla kaebaja taotluse lahendamisel arvestanud eeltoodud meetmetega ja leidnud põhjendatult, et kaebaja julgeolek on tagatud Tallinna Vanglas ning kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamiseks julgeoleku kaalutlustel puudub alus.
14.Teiseks põhjuseks, miks kaebaja taotles enda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse tõi ta oma avalduses ja kohtukaebuses välja tervishoiuteenuse kvaliteedi. Kaebaja on kirjeldanud, et tema tervis on Tallinna Vanglas halvenenud ning ta ei ole saanud asjakohast abi. Kohus leiab, et tervishoiuteenuse kvaliteediga seotud küsimused ei saa olla lähtuvalt ülal toodud regulatsioonist kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamise aluseks. Kõikides vanglates on tagatud tervishoiuteenusele ühesugune juurdepääs. Kaebaja väited sellest, et Tartu Vanglas osutatakse paremat tervishoiuteenust kui Tallinna Vanglas on ka tõendamata. Kaebaja ja Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebajale on Tallinna Vanglas tagatud tervishoiuteenuse kättesaadavus. Kohus märgib, et Justiitsministeerium on asjakohaselt välja toonud, et tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Kui kaebaja ei ole rahul tervishoiuteenuse kvaliteediga, siis tuleb tal kasutada selleks seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vastav asjaolu, et kaebaja ei ole rahul
tervishoiuteenusega Tallinna Vanglas ei saa olla aga kaebaja ümberpaigutamismenetluse taotluse rahuldamise aluseks. Kohus leiab, et nii Tallinna Vangla oma otsuses kui ka Justiitsministeerium vaideotsuses on vastavaid kaebaja argumente kaalunud ja piisavalt põhjendanud, miks kaebaja taotlust ei rahuldata.
15.Viimaseks viitas kaebaja, et Tartu Vanglas ei esinenud tal selliseid probleeme nagu Tallinna Vanglas (raviskeemi muutmine, toitlustamine, vanglaametnike suhtumine – ettekannete koostamine). Kohus selgitab, et ka eelnimetatud asjaoludel ei ole kaebaja taotlus põhjendatud ning vastustaja on vastavaid asjaolusid kaalunud. Lisaks on Tallinna Vangla välja toonud, et kaebaja väide, et Tartu Vanglas tal probleeme ei olnud on väär. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogust nähtuvalt on kaebaja kohta Tartu Vanglas koostatud ettekandeid seoses toidust keeldumise, vangile keelatud eseme omamise kui ka allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumistega ning korduvalt on rakendatud distsiplinaarkaristusena kartserit kui ka noomitust.
16.Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud Justiitsministeeriumi 28.09.2021 otsuse nr 11-7/5755-2, Tallinna Vangla 04.10.2021 otsus nr 5-8/21/22636-3 ja Justiitsministeeriumi 27.10.2021 vaideotsus nr 11-7/6369-2 tegemisel vastustajate poolt ja selle sisus ühtegi rikkumist, siis puudub alus nii tühistamisnõuete kui ka kaebaja kohustamisnõuete (vaadata kaebaja avaldused uuesti läbi) rahuldamiseks ning kohus leiab, et kaebus on tervikuna põhjendamatu. Menetluskulud
17.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.