Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 3. mai 2022, Tartu 3-19-2210
Haldusasi
Xa kaebus Siseministeeriumi 5. novembri 2019. a otsuse nr 1-24/325 tühistamiseks ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a otsus Xa apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Siseministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. juuni 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eestis vanglakaristust kandev Vene Föderatsiooni kodaniku Xa (endise nimega Y) suhtes kohaldati Siseministeeriumi 13. oktoobri 2011. a otsusega nr 11-3/214-1 kümneaastast sissesõidukeeldu, mille kehtivus peatati kuni Xa vanglast vabanemine. Tema karistuse kandmise aeg lõppeb 2. juunil 2024. X esitas 14. oktoobril 2019 Siseministeeriumile taotluse 13. oktoobri 2011. a sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. See taotlus jäeti Siseministeeriumi 5. novembri 2019. a otsusega nr 124/325 rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole asjaolud muutunud ning X kujutab endast jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
2.X esitas kaebuse Siseministeeriumi 5. novembri 2019. a otsuse tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks sissesõidukeelu kohaldamise otsuse kehtetuks tunnistamise taotluse uueks lahendamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole tal vanglas konflikte ega distsipliinirikkumisi. Tema tervis on järjest halvenenud.
3.Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebajale kohaldati 13. oktoobri 2011. a otsusega sissesõidukeeld kümneks aastaks tollal kehtinud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel, st seetõttu, et tema Eestis viibimine võib kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja teiste isikute tervisele.
3.2.Kaebaja tugines sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlemisel kolmele asjaolule – et ta on terve elu elanud Eestis, et ta tervislik olukord on pidevalt halvenenud ning et ta lähedased elavad Eestis.
3.3.Kaebajat on kolmel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud tahtliku kuriteo eest. Talle on määratud rohkem kui kahekümneaastane karistus. See viitab kaebajast lähtuvale tõsisele ohule. Teda on 2004. aastal karistatud piinaval ja julmal viisil toime pandud mõrva ja vägistamise katse eest, millega kaasnes kannatanule raske kehavigastuse tekitamine, kusjuures vägistamine jäi katse staadiumisse kaebajast tulenevatel füsioloogilistel põhjustel. Sel ajal oli ta tingimuslikult vangistusest vabastatud. 2008. aastal karistati teda vangistusega karistuse täitmise vastase süüteo eest, mis seisnes kinnipeetava poolt narkootilise aine valdamises arsti ettekirjutuseta. Seega on tal kaks kehtivat kriminaalkaristust, ta kannab liitkaristust piinaval ja julmal viisil tapmise, vägistamise katse ja narkootilise aine valdamise eest. Kaebaja jäeti 2020. aastal Tartu Ringkonnakohtu poolt vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt kannab isik vanglas karistust oma elukaaslase piinaval ja julmal viisil tapmise, samuti vägistamise katse eest. Ringkonnakohus ei olnud veendunud, et vangistus on kaasa toonud isiku kardinaalse muutumise ja seaduskuulekuse. Kaebaja ei ole tunnistanud enda käitumise vägivaldsust.
3.4.Ka Tartu Vangla riskianalüüsis on kaebajat hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Halduskohtu hinnangul on kaebajast lähtuv oht tegelik ja piisavalt tõsine.
3.5.Kaebajal ei ole Eestis elamisluba (selle kehtivus lõppes 15. märtsil 2000) ega kindlat elukohta. Ta ei ole astunud samme vangistuse lõppemisel enda Eestis viibimise seadustamiseks.
3.6.Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine on proportsionaalne, kuna avalik huvi kaalub üles kaebaja perekonna- ja eraelu riive. Kaebaja on küll Eestis sündinud, kuid võtnud Vene kodakondsuse, mis näitab, et ta ei ole olnud huvitatud lõimumisest Eesti ühiskonda. Kaebaja emakeel on vene keel ning tema vanust arvestades (sündinud xxxx. aastal) ei nähtu asjaolusid, miks kaebaja ei saaks edaspidi hakkama kodakondsusjärgses riigis. Kaebajal pole alaealisi lapsi. Ta on küll 2016. aastal abiellunud, kuid see toimus pärast seda, kui talle oli 2011. aastal juba kehtestatud sissesõidukeeld. Nii kaebaja kui tema abikaasa pidid seega mõistma, et nende abielu saab vangistuse kõrval mõjutama ka sissesõidukeeld.
3.7.Kaebaja seisukohad on vastuolulised, kuna käesolevas asjas vaidlustab ta sissesõidukeeldu Eestisse, kuid tingimisi ennetähtaegset vabastamist taotledes väitis ta kohtule, et soovib Eestist ära minna.
3.8.Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited enda tervise kohta. Tartu Vangla on Siseministeeriumile enne vaidlustatud otsuse tegemist 28. oktoobril 2019 esitatud iseloomustuses selgitanud, et vangla meditsiiniosakonna juhataja vastuse järgi ei ole Venemaale ümberkolimiseks terviseseisundist tulenevaid takistusi. Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et tal on 2014. aastast tuvastatud 40%-line töövimetus. Vastupidi, Sotsiaalkindlustusameti 10. aprilli 2013. a otsusega tegi ekspertarst kindlaks, et kaebaja krooniline radikulaarne defitsiit selgroo nimme-ristluuosas ei takista osalemist ühiskonnaelus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada.
4.1.Kaebajal ei ole soovinud Venemaale lahkuda, kohus ei esitanud selle kohta ühtegi dokumenti. Kaebajal pole ka suhteid vanematega ning ta ei lahkunud Eestist koos vanematega.
4.2.Sissesõidukeelu kehtestamise otsus tehti 2011. aastal kaebaja suhtes tagaselja ning 2016. a abielludes ei teadnud kaebaja sellest otsusest.
4.3.Kõik kaebaja haigused on diagnoositud ning dokumentaalselt fikseeritud. Andmed, mis tema kohta 2011. aastal esitati, on valed. Lisaks on sellest ajast möödunud palju aega. Käesoleval ajal liigub ta suurte raskustega ning läbi valu.
4.4.Eesti taasiseseisvumisel ei pakutud talle Eesti Vabariigi kodakondsust ning Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtmine oli sunnitud meede. Keegi ei ole omistanud tähtsust sellele, et kaebaja sündis ja kasvas Eestis. Arvestatakse vaid sellega, et ta on venelane. See on tagakiusamine rahvustunnuse alusel ning poliitiliselt motiveeritud käitumine.
4.5.Kaebajal oli elukoht, kuid karistuse kandmise ajal see maja lammutati ning Narva Linnavalitsus ei andnud talle sotsiaalpinda.
4.6.Kaebajat peeti 1999. aastal ebaseaduslikult vahi all ning ta mõisteti õigeks. Lojaalsusest riigile ei esitanud kaebaja sellega seoses hüvitisenõuet riigi suhtes.
4.7.Vanglaametniku esitatud seisukohad ennetähtaegase vabastamise üle käinud kohtumenetluses ei vastanud tõele.
4.8.Kaebajal oli tõepoolest plaan sõita ennetähtaegse vabastamise korral Venemaale, kuna tuttav lubas korraldada tema ravimise, kuid too tuttav hukkus avariis koos perega ning teisi tuttavaid kaebajal Venemaal ei ole.
4.9.Tartu Vangla tervisekaardi andmed ei hõlma isegi osa kõikidest kaebaja terviseprobleemidest.
4.10.Venemaal ei järgita inimõigusi.
4.11.Kaebaja töövõime hindamisest keelduti elamisloa puudumise tõttu. Elamisloa andmisest PPA keeldus. Nii ei saagi kaebaja tõendada oma töövõimetust.
4.12.Kaebaja ohtlikkus on liialdatud.
5.Siseministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kodakondsus ei ole midagi sellist, mida välismaalastele pakutakse. Kaebajal oli võimalik seda taotleda, kuid ta ei teinud seda.
5.2.Kohus on viidanud 28. oktoobri 2019. a Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja hinnangule, mille järgi ei ole kaebajal terviseseisundist tulenevaid takistusi Venemaale ümberkolimiseks. Sellega on kohus hinnanud kaebaja terviseseisundit. Samuti on kohus õigesti viidanud sellele, et kaebaja töövõimetus pole tõendatud.
5.3.Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule on õigesti tuvastatud. See on tegelik ja piisavalt tõsine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib esiteks selguse huvides, et käesolevas asjas ei ole tegemist vaidlusega sissesõidukeelu kohaldamise üle, vaid vaidlusega sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisest keeldumise otsuse üle. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu juba 13. oktoobri 2011. a otsusega ning see haldusakt on kehtiv (sissesõidukeelu kehtivusaeg on kuni kaebaja vanglast vabanemiseni peatatud, vt dtl 75). Kaebaja esitas 2019. a taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ning Siseministeeriumi 5. novembri 2019. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata. Vaidlus käibki selle viimase otsuse üle.
Õiguslikuks aluseks sellisele sissesõidukeelu muutmisele on VSS § 32 lg 1, mis lühidalt kokkuvõetuna sätestab, et Siseministeerium tunnistab sissesõidukeelu kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata julgeolekut ega avalikku korda.
8.Seega peab Siseministeerium olukorras, kus ta saab isiku taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, kontrollima, kas esinevad alused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus nõustub Siseministeeriumi ja halduskohtuga, et käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esinenud. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel, st seepärast, et ta on kriminaalkorras karistatud välismaalane, kelle Eestis viibimine võib kujutada ohtu avalikule korrale ja teiste isikute tervisele. Ringkonnakohus ei näe sarnaselt halduskohtu ja ministeeriumiga, et need asjaolud oleksid ära langenud. Kaebaja poolt minevikus toime pandud korduvad rasked kuriteod annavad aluse hinnata teda ohuna avalikule korrale ja teiste isikute tervisele, kuna kaebaja on korduvalt endast lähtuva ohu juba realiseerinud ning see on toonud kaasa väga rasked tagajärjed teistele isikutele. Teda on karistatud 2001. aastal toime pandud vägistamise katse eest, 2003. aastal sooritatud tapmise eest eriti julmal ja piinaval viisil ning hiljem vangistuse ajal narkootilise aine valdamise eest (vt ülal p 3.3, samuti dtl 52). Ehkki kaebaja kannab pikaaegset vanglakaristust, ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et temast lähtuv oht on ära kadunud. Vastupidi, veel 19. veebruari 2019. a riskihindamise põhjal on kaebajat hinnatud avalikkusele ja konkreetsele täiskasvanule kõrgohtlikuks (dtl 89). Kaebaja on enda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses märkinud järgmist: „Palun siseministrit tunnistada kehtetuks sissesõidukeelu kohaldamine minu suhtes /.../ alljärgnevatel asjaoludel: 1. Olen terve elu elanud Eesti Vabariigi territooriumil. 2. Tervislik olukord on pidevalt halvenenud. 3. Sugulased ja ligimesed elavad Eesti Vabariigis, aga mitte Venemaal“ (dtl 79). Selle taotluse puhul on ilmne, et esimesena nimetatud alus (terve elu Eestis elamine) ei ole muutunud või ära langenud asjaolu VSS § 32 lg 1 mõttes ega kujuta endast seega alust sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Ka kolmas asjaolu (sugulased elavad Eestis, mitte Venemaal) puhul ei nähtu lisaselgitusi, mis viitaksid sellele, et see on uus asjaolu. Märkimist väärib, et see väide ei pea ka paika, sest vähemalt kaebaja vend elab Venemaal (dtl 88). Teine väide – et kaebaja tervislik olukord on pidevalt halvenenud – võib olla käsitatav muutunud asjaoluna või isegi humaansetel kaalutlustel arvessevõetava asjaoluna, kuid selle asjaolu paikapidavust ei kinnita peale kaebaja sõnade miski. Kaebaja tervisele hinnangu andnud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 2019. a seisukoha järgi esineb kaebajal mõningaid kroonilisi valusid, kuid terviseseisundist tulenevaid takistusi Venemaale ümberkolimiseks ei ole (dtl 89). Ka kaebaja tervisekaardi väljavõttest kuni 2020. aastani (dtl 112 – dtl 156) nähtub küll võrdlemisi palju erinevaid kaebusi, aga ometigi ei ilmne sealt sellisele terviseseseisundile viitavaid andmeid, mida kaebaja väidab – et ta on 24 tundi ööpäevas pikaliasendis, liigub ainult läbi valu ja isikliku hügieeni tagamiseks jne (dtl 237).
9.Seega ei ole kaebaja esitanud VSS § 32 lg mõttes uusi asjaolusid, mis õigustaksid talle kehtestatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Siseministeerium on põhjendatult selle taotluse rahuldamata jätnud.
10.Asjakohane pole kaebaja apellatsioonkaebuse etteheide, et kohus pole esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, et kaebaja soovis Venemaale lahkuda. Kohus ei viidanud tõepoolest konkreetsetele dokumentidele, kuid märkis, et sellise väite esitas kaebaja enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle käinud kohtumenetluses. Ka kaebaja apellatsioonkaebusest endast
on väljaloetav, et kaebaja võttis selle väite tegelikult omaks, põhjendades hilisemat meelemuutust sellega, et tema Venemaa tuttav, kes pidi tema ravi korraldama, sai liiklusavariis surma. Ringkonnakohus ei anna hinnangut selle väite tõendatusele ega usutavusele, kuna lõppkokkuvõttes ei oma see, mis põhjustel avaldas kaebaja soovi Venemaale lahkuda ja miks ta hiljem meelt muutis, asja lahendamisel määravat tähtsust.
11.Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses ette seda, et 2011. a sissesõidukeelu kehtestamise otsus tehti tema suhtes tagaselja, st seda ei tehtud talle teatavaks. Tõepoolest võimaldab asja materjalides olev Siseministeeriumi kiri asuda seisukohale, et 2011. a sissesõidukeelu kehtestamise otsust ei tehtud kaebajale teatavaks enne, kui alles 10. septembril 2019, kui kaebaja selleks Siseministeeriumi poole pöördus (dtl 78). Ringkonnakohus ei võta sellise käitumise õiguspärasuse osas oma seisukohta, kuna kaebaja ei esitanud ka pärast sissesõidukeelu teatavakstegemist 2019. aastal kaebust selle haldusakti peale, vaid esitas taotluse haldusorganile selle kehtetuks tunnistamiseks (dtl 79) ning hiljem kaebuse keelduva otsuse tühistamiseks. Seega ei käi vaidlus algse sissesõidukeelu ega selle menetluse õiguspärasuse üle ning varasema sissesõidukeelu kehtestamise menetluslikule küljele hinnangu andmine pole võimalik ega vajalik.
12.Arvestades Siseministeeriumi kirjast väljaloetavat, et kaebajale ei tehtud tõepoolest sissesõidukeeldu teatavaks enne 2019. aastat, on usutav kaebaja seisukoht, et 2016. aastal abielludes ta ei teadnud endale kehtestatud sissesõidukeelust. Samas ei ole ta tuginenud enda abiellumise faktile Siseministeeriumile esitatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses, st esitanud seda uue asjaoluna, mis tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise (dtl 79). Seega ei saa nõuda, et Siseministeerium oleks pidanud seda asjaolu lähemalt analüüsima. Sellest hoolimata on Siseministeerium kaebaja taotluse rahuldamata jätmise otsuses välja toonud, et kaebaja ei ole oma abikaasaga kokku saanud juba alates 2018. aastast ning pärast 2019. aasta veebruari ei ole abikaasa talle ka kirjutanud ega rahaliselt toetanud. Samuti on seal välja toodud, et kaebaja ei ole enda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses selgitanud, miks pole kaebajal võimalik pereelu jätkata väljaspool Eestit ning et ka abielu sõlmimise ajal oli perekonnaelu elamine piiratud, kuna kaebaja oli vanglas (dtl 10). Need põhjendused on asjakohased, õigustamaks seda, miks ei tingi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist see, et kaebaja on vahepeal abiellunud.
13.Asjassepuutuv pole kaebaja arutlus selle üle, et talle ei pakutud Eesti kodakondsust; et kodakondsuse andmisel ei omistata tähtsust tema sünnile Eestis; et arvestatakse vaid sellega, et ta on venelane. Käesolevas asjas ei käi vaidlus selle üle, kas kaebajal peaks olema õigus Eesti kodakondsusele või mitte. Ringkonnakohus märgib siiski, et kodakondsuse saamise tingimused on sätestatud kodakondsuse seaduses (KodS). Sünniga saab kodakondsuse isik, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses (KodS § 5 lg 1 p 1). Ainuüksi Eestis sündimise fakt ei anna seega alust Eesti kodakondsuse saamiseks. Kui kaebaja soovis Eesti kodakondsust saada, tulnuks tal seda taotleda vastavalt KodS §-le 6. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks midagi ette võtnud Eesti kodakondsuse saamiseks. Selliseid samme ei ole ta astunud ka vangistuse ajal pärast seda, kui sai teada endale sissesõidukeelu kehtestamisest. Kaebaja seisukohtadest kumab läbi süüdistav suhtumine Eesti riigi suhtes, et talle ei ole kodakondsust antud, kuigi samas ei ole ta ise selle jaoks midagi ise ette võtnud. See, et kaebajat kiusatakse rahvustunnuse alusel ja et see on poliitiliselt motiveeritud käitumine, on puhtalt kaebaja enda spekulatsioon ning ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatu.
14.Samamoodi pole asjassepuutuv arutlus selle üle, et elamisloa puudumine takistab kaebajal töövõimetuse tuvastamist. Käesolevas asjas pole vaidluse all see, kas kaebajale tuleks anda
elamisluba, vaid see, kas tema sissesõidukeeld jäeti õiguspäraselt kehtetuks tunnistamata. Samuti pole asjas määrava tähtsusega tema töövõimelisus.
15.See, et kaebaja kunagine elukoht lammutati ja et talle ei antud sotsiaalpinda, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel määrav. Vaidlustatud haldusakti andmise aluseks ei olnud kaebaja elukoha puudumine, vaid eeskätt muud asjaolud.
16.Asjaolu, et kaebaja ei taotlenud hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest 1999. aastal, ei näita kuidagi tema lojaalsust Eesti riigile ega vähenda temast lähtuvat ohtu. Hüvitisenõude esitamata jätmise võivad põhjustada väga erinevad asjaolud.
17.Kaebaja väide, et Venemaal ei järgita inimõigusi võib vastata tõele. Samuti vastab tõele kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavas avalduses väljatoodu Venemaa sõjalise sissetungi kohta Ukrainasse ning selles esitatud faktid Venemaa autoritaarse valitsemisrežiimi jms kohta. Siiski ei tähenda see, et kohaldamisele kuuluks VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keeld. See regulatsioon näeb ette, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Pole mingit põhjust arvata, et kaebajat konkreetselt võidakse kohelda Venemaal sellisel viisil, ning seda hoolimata Venemaa alustatud sõjast Ukrainas.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.