Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, st apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. aprill 2021. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Kaebaja X (endise nimega Y) on alates 03.12.2003. a vanglas vangistust kandev süüdimõistetu, kes on 10.09.1974. a sündinud Narvas, Vene Föderatsiooni kodanik ja kellel puudub Eestis elukoht. Kaebaja tähtajaline elamisluba Eestis kaotas kehtivuse 15.03.2000. a Viimati tunnistati kaebaja süüdi kriminaalkorras Harju Maakohtu 12.02.2008. a otsusega karistusseadustiku (KarS) § 331 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Narva Linnakohtu 29.09.2004. a otsusega Xale kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 – § 15 lg 2 ja § 114 p 1 järgi mõistetud ning kandmata 15 aasta 9 kuu 21 päeva pikkuse vangistuse võrra ja liitvangistuseks kohtuotsuste kogumis kujunes 16 aastat 3 kuud 21 päeva.
Käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga lõpeb kaebaja karistus 02.06.2024. a.
2.Siseministeeriumi (SM) 13.10.2011. a otsusega nr 11-3/214-1 kohaldati kaebaja suhtes kümne aastane sissesõidukeeld. Sissesõidukeelu kehtivus peatati kuni isiku vanglast vabanemiseni. Otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgnevad. 1) Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on tagada riigis avaliku korra kaitse. Kaebaja on Eesti Vabariigis toime pannud raskeid kuritegusid ning seetõttu võib tema viibimine Eestis kujutada endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ning Eestis elavate isikute elule ja tervisele. 2) Kaebaja ema V., isa A. ja vend Z elavad alates 1997. aastast Venemaal. Kaebaja väidetel on suhted oma vanematega tal vähesel määral säilinud, kuid vennaga on tal suhted katkenud. Eestis kaebajal perekondlikke sidemeid ei ole. Kaebajal on võimalik perekonnaelu elada väljaspool Eesti Vabariiki ning ümberasumine ei ole seotud ebaproportsionaalselt suurte raskustega. Vangistuse ajal on kaebajat külastanud vaid kaks endist kinnipeetavat. Vabaduses olevad tuttavad, kellega isik suhtleb, elavat kaebaja ütlustel väljaspool Eestit. Kaebaja avaldas 2011. aasta märtsis peetud vestluses vanglaametnikuga, et ta kavatseb pärast vabanemist koheselt Eestist lahkuda. 3) Tartu Vangla arsti Piret Kooli 01.06.2011. a tõendi kohaselt kaebajal kroonilisi haigusi ei esine ning isik regulaarselt ravimeid ei tarvita. Seetõttu ei ole terviseseisundi tõttu välistatud isiku suhtes sissesõidukeelu kohaldamine. 4) Kaebajale välja antud tähtajaline elamisluba Eestis on kehtetu.
3.Kaebaja esitas 12.12.2012. a Politsei- ja Piirivalveametile taotluse välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saamiseks. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 28.01.2013. a taotluse läbi vaatamata elamisloa väljaandmiseks aluse puudumisel.
4.Kaebaja esitas 14.10.2019. a Siseministeeriumile taotluse 13.10.2011. a otsusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Siseministeeriumi 05.11.2019. a otsusega nr 1-24/325 rahuldamata. Otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgnevad. 1) Sissesõidukeelu võib kehtetuks tunnistada või sissesõidukeelu kehtivusaega lühendada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avaliku korda. 2) Taotluse menetluse käigus kogutud tõendite kohaselt kujutab kaebaja endast jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sissesõidukeelu kui preventiivse meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud, et hoida ära uute süütegude toimepanemine. 3) Kaebaja isa on teadaolevalt surnud, ema elab Vene Föderatsioonis. Eestis ei ela kaebaja teisi sugulasi. Eestis elab kaebaja abikaasa, kes Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt ei ole 2018. aastast kaebajaga kokkusaamisetel käinud ja 2019. aastast ei ole kaebajaga kirjavahetuses ega teda rahaliselt toetanud. SM-le esitatud taotluses ei ole kaebaja abikaasale viidanud, abielu on sõlmitud 12.12.2016. a kaebaja vangistuses viibimise ajal. Abikaasad olid abielu sõlmides teadlikud vangistusest tingitud piirangutest. 4) Kaebaja väide tervisliku seisukorra pidevast halvenemisest on paljasõnaline. Tartu Vangla kaebaja iseloomustuseest nähtuva meditsiiniosakonna juhataja kinnituse
kohaselt esineb kaebajal mõningasi kroonilisi valusid, kuid terviseseisundist tulenevaid takistusi Venemaal ümberkolimiseks ei ole. 5) Kaebaja toime pandud ohtlike kuritegude olemusest tulenevalt saab temast lähtuvat ohtu pidada tema edaspidisel Eestis viibimisel piisavalt tõsiseks ja tegelikuks. 6) Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud, samuti ei ole taotluses ühtegi humaanset kaalutlust, millest tulenevalt oleks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine põhjendatud Taotlus jääb rahuldamata riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks.
5.Kaebaja esitas 27.11.2019. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 05.11.2019. a otsuse nr 1-24/325 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks.
6.Tallinna Halduskohus andis 27.11.2019. a määrusega haldusasja nr 3-19-2210 kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
7.Tartu Halduskohus jättis 27.12.2019. a määrusega kaebuse käiguta, kohustades kaebajat tasuma riigilõiv summas 15 eurot või esitama menetlusabi taotlus. Kaebaja teavitas kohut riigilõivu 15 eurot tasumisest. Tartu Halduskohus võttis 07.01.2020. a määrusega kaebuse halduskohtu menetlusse ja määras 27.01.2021. a menetlusvormiks kirjaliku menetluse. Kaebaja nõue
8.Kaebaja soovib vältida Eesti Vabariigist väljasaatmist, kuna kaebaja on esitanud Siseministeeriumile taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuses taotleb kaebaja lisaks taotluse rahuldamata jätnud otsuse tühistamisele Siseministeeriumi kohustamist vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi.
9.Kaebajal ei ole 2013. aastast vanglas konflikte ega distsipliinirikkumisi. Endisest tutvusringkonnast suhtleb kaebaja ainult ühe sõbraga, kes aitab kaebajat rahaülekannetega. Kaebaja on Narvas sündinud, tema sugulased, hõimlased ja sõbrad on eestimaalased ning teda ei seo miski Vene Föderatsiooniga.
10.Kaebajal on 2013. aastast 40% üldhaigestumine ja 2014. aastast 40% töövõimetus. Kaebaja tervis on 2014. aastast järjest halvenenud ja kaebajal on diagnoositud erinevad haigused, mida on kinnitud Tartu Ülikooli Kliinikumi arstid. Kaebaja kannatab pidevate valude käes ja tarvitab tugevaid medikamente. Kaks aastat ei suuda kaebaja käia ühe tunnistel jalutuskäikudel ja spordisaalis ja liigub tervislikel põhjustel ainult ühe tunni jooksul väljaspool kambrit.
11.Kohtu poolt kohtuotsuse kuulutamise aja määramise järgselt, 10.12.2020. a esitatud avalduses, palub kaebaja arvestada tema tervise üldseisundit, kus haigused jätkavad progresseerumist ja sundväljasaatmine riigist määrab invaliidist kaebaja paratamatult surmale.
12.Kaebajale on arusaamatu, miks oli elamisluba ajutine (5 aastaks), mitte alaline, sündimise järgi Eesti riigis. Kaebajale anti pass välja 06.06.1997. a, elamisluba 09.07.1997. a. Elamisluba on vormistatud 15.03.1995. a, s.o tagasiulatuvalt mis sarnaneb pahatahtlikkusega.
13.Kaebajal ei ole vähimatki ettekujutust, kuidas või millisel moel ta võib kujutada ohtu riigi julgeolekule lähtudes terviseseisundist. Eesti on vaba maa, sh kaebaja kodumaa.
14.Merlys Toom vanglast esitas Siseministeeriumi nõudmisel tegelikkusele mittevastava pahatahtliku iseloomustuse. Kaebajal ei ole rikkumisi juba palju aastaid. Samuti ei ole probleeme teiste kinnipeetavatega, ei ole ega ei ole kunagi olnud probleeme vangla administratsiooni töötajatega. Kaebaja peab ennast eeskujulikuks kinnipeetavaks. Vanglas eksisteerib riskide määramise süsteem, mis on kaebaja puhul võimalikest minimaalseim.
15.Kaebaja palub kohut arvestada samuti juba kinnistunud euroopalikke väärtusi, ilmutada kannatlikkust ja tolerantsust, et ei juhtuks nii, et kaebajalt võetakse ära kõik õigused. Vastustaja vastuväited
16.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus.
17.Kuivõrd kaebaja oli toime pannud rasked kuriteod, siis oli talle sissesõidukeelu kohaldamine vajalik, et kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine.
18.Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamise ajal esinesid jätkuvalt need faktilised asjaolud, mis tingisid kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise ning seetõttu oli kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtima jäämine jätkuvalt vajalik.
19.Kaebajat seob Venemaa Föderatsiooniga kodakondsus, mis tekitab tema ja selle riigi vahele õigusliku sideme koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on terve elu Eestis elanud, ei ole piisav põhjus, mis kaaluks üles riigi kohustuse kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda. Pelk elamine mingi riigi territooriumil ei loo automaatselt seesuguseid sidemeid, mida tuleks pidada sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks. Vaatamata kaebaja pikaajalisele viibimisele Eesti Vabariigis, on ta siiski Venemaa Föderatsiooni kodakondsuses ning seetõttu tuleb teda käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, lubatud.
20.Vastustaja lähtus Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja, kui vastavat eriteadmist omava isiku hinnangust, et kaebajal esineb mõningasi kroonilisi valusid, kuid terviseseisundist tulenevaid takistusi Venemaale ümberkolimiseks ei ole. Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebaja väidetest oma tervise kohta midagi sellist, mis välistaks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise.
21.Vastustaja võttis kaebajast lähtuva ohu hindamisel arvesse nii kaebaja toimepandud kuritegusid, kui ka 19.02.2019. a Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamises toodut ning leidis, et kaebaja kujutab jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, mistõttu on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele riigi julgeoleku ja avaliku korra ohustamise kontekstis, on riigi vastavat pädevust omava asutuse hinnata. Isik ise ei saa hinnata endast tuleneva ohu suurust. Asjaolu, et kaebajal ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise hetkel ühtegi distsiplinaarkaristust, ei tähenda, et ta ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Isik võib esitada väiteid oma tegude suhtes, kuid ta ei saa ise hinnata endast tuleneva ohu suurust. Kohtu seisukoht
22.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
23.Siseministeeriumi 13.10.2011. a otsusega nr 11-3/214-1 on tõendatud, et kaebajale kohaldati kümne aastane sissesõidukeeld väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel, mille kehtivus peatati kuni kaebaja vanglast vabanemiseni. VSS (01.01.2011–31.12.2011 kehtinud redaktsioon) § 29 lg 1 p 1 järgi võidi välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 järgi võidi välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Kaebajale kehtestati otsuse kohaselt sissesõidukeeld, sest tema Eestis viibimine võib kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja teiste isikute tervisele.
24.Kaebaja poolt Siseministeeriumis 14.10.2019. a registreeritud taotluses taotles kaebaja VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist kolmel alusel: terve elu Eestis elamine, tervisliku olukorra pidev halvenemine ja sugulaste ja ligimeste Eestis elamine. Taotluse põhistamiseks esitas kaebaja 05.11.2019. a Siseministeeriumile, seega aga hilinenult (registreeritud Siseministeeriumis 07.11.2019. a) tõendid tervisliku seisundi halvenemise tõendamiseks, sest vastustaja andis vaidlustatud otsuse kaks päeva enne seda, kui kaebaja saatis taotluse põhistuse. Siseministeeriumi 05.11.2019. a otsuse nr 1-24/325 kohaselt jäeti kaebaja taotlus VSS § 32 lg 1 alusel rahuldamata. VSS § 32 lg 1 kohaselt tunnistatakse sissesõidukeeld kehtetuks või lühendatakse sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
25.Poolte vahelist vaidlust lahendades, tuleb halduskohtul kehtiva õiguse kohaselt seega hinnata, kas võrreldes 2011. aastal kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisega oli 2019. aastaks sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud muutunud või ära langenud. Samuti tuleb hinnata, kas riigi julgeolekut ja avalikku korda ohustamata sai SM humaansetest kaalutlustest lähtudes kaebaja taotluse rahuldada. Halduskohus on seisukohal, et vastus küsimustele on eitav ja põhjendab seisukohta järgnevate asjaoludega.
26.Kaebajale on kehtestatud kümneaastane sissesõidukeeld VSS 5. ptk-s sisalduvate § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel. Käesoleval juhul on vastustaja jätnud kaebaja taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ja kehtivusaja muutmiseks rahuldamata, sest tema puhul on jätkuvalt põhjendatult alust arvata, et tema kui elamisloata välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist. Kaebaja ei ole vastustajale esitanud taotluses ega kohtule esitatud kaebuses vaidlustanud, et teda on välismaalasena kolmel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud tahtliku kuriteo eest, mille eest kaebaja kannab nii vaidlustatud otsuse tegemise kui käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal rohkem kui kahekümne aastast vangistust.
Halduskohtu arusaamisel viitab ainuüksi maakohtute poolt kaebajale kohtuotsuste kogumis mõistetud karistuste pikkus kaebajast lähtuvale tõsisele ohule avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohtupraktikas nenditakse, et VSS 5. ptk kohaldub tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul, nagu oht avalikule korrale või riigi julgeolekule (vt RKHKo 3-16-2088 ja RKHKo 3-16-2123, p 10).
27.Käesoleva kohtuasja faktilised asjaolud erinevat viidatud kohtulahenditest selle poolest, et kaebajal ei ole Eestis elamisluba ja kindlat elukohta, mille tõttu ei ole kaebaja sissesõidukeeluga põhjuslikuks seoses tema elamisloa kehtivuse lõppemine 15.03.2000. a, s.o enne kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist 2011. aastal. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja poolt Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2019. a teatisega nr 15.7-16/459-2 tõendatut, et Politsei- ja Piirivalveamet 28.01.2013. a otsustusega on jäetud läbi vaatamata kaebaja 12.12.2012. a elamisloa taotlus elamisloa väljaandmiseks aluse puudumise (välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saamine) tõttu. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks pärast 2013. aastat astunud samme vangistuse lõppemisel Eestis viibimise seadustamiseks. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 kohaselt, Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused on: 1) Eesti pädeva asutuse antud viisa; 2) Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud viisa, kui viisa tingimused ei välista Eestis viibimise õigust; 3) välislepingust vahetult tulenev õigus Eestis viibida. Seega loeb halduskohus tõendatuks, et kaebaja puhul on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikust välismaalasega, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus.
28.Vastustaja, ja Politsei- ja Piirivalveamet 2013. aastal kaebaja taotlust tagasi lükates, käsitlevad kaebajat vaidlustatud otsuses ja nimetatud teatises sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise avalduse menetluses Eesti Vabariigi avalikule korrale tegelikku ja tõsist ohtu kujutava isikuna. Praegusel juhul nähtub halduskohtu hinnangul asjas kogutud tõenditest ja nende põhjal tuvastatud asjaoludest selgelt, et põhjendatud on vastustaja hinnang, mille kohaselt kaebaja kujutab pärast vanglast vabanemist tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Seega vastab vaidlustatud otsus kohtupraktikas materiaalõiguse kohaldamiseks antud tõlgendusele. Kaebajat on Narva Linnakohtu 29.12.2004. a otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-188/04 kriminaalkorras karistatud vangistusega 20 aastat piinaval ja julmal viisil toime pandud mõrva eest ja vägistamise katse eest, millega kaasnes kannatanule raske kehavigastuse tekitamine, kusjuures vägistamine jäi katse staadiumi kaebajast tulenevatel füsioloogilistel põhjustel. Märkimata ei saa jätta, et 2004. a kohtuotsuse kohaselt oli kaebaja kuritegusid toime pannes 14.01.1991. a Narva Linnakohtu poolt tingimuslikult vangistusest vabastatud ja seega kriminaalkorras varguse eest karistatud isikuks.
Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning kohtupraktika järgi eeskätt suure korduva toimepanemise tõenäosusega kuritegude (nt narkokuriteod) puhul (vrdl RKHKo 3-3-1-1-14, p 20.2. ja seal toodud viited). Seega vastab vaidlustatud otsus ka selles osas kohtute tõlgendusele asjakohasest õigusest. Kaebajat on Harju Maakohtu 12.02.2008. a otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-08-306 karistatud vangistusega karistuse täitmise vastase süüteo eest, mis seisnes kinnipeetava poolt narkootilise aine valdamises arsti ettekirjutuseta. Seega narkokuriteo eest. Halduskohtu arusaamisel on kuritegude, mille toimepanemises on kaebaja süüdi mõistetud, puhul tegemist ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavate ja avalikku korda ohustavate süütegudega. Halduskohtu arusaama toetab ka apellatsioonikohus. Nimelt, Tartu Ringkonnakohtu 05.06.2020. a määrusega kriminaalasjas nr 1-08-366 on kaebaja jäetud vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata ja tema määruskaebus rahuldamata {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=269892031,27.03.2021}. Ringkonnakohus on määruses sedastanud, et kaebaja puhul ei ole materiaalsed eeldused ennetähtaegselt vangistusest vabastamiseks täidetud. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt kannab isik vanglas mh karistust oma elukaaslase piinaval ja julmal viisil tapmise, samuti vägistamise katse eest (koos ohvrile raske kehavigastuse tekitamisega). Kuna süüdimõistetu võimalike uute kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal, siis tuleb isiku puhul karta ka edasiselt raskeid, võib-olla isegi fataalsete tagajärgedega tegusid. Ringkonnakohus on käsitlenud kaebajat korduvkurjategijana, veelgi enam, tema tegudes peegelduvad ringkonnakohtu arusaamisel suur hoolimatus ja lugupidamatus teiste inimeste elu ja tervise, samuti ka õiguskorra kui terviku vastu. Kohtukolleegium ei ole veendunud, et vangistusaastad ning aastate jooksul läbitud mõned mõjutustegevused on kaasa toonud isiku kardinaalse muutumise ja seaduskuulekuse. Seda enam, et on põhjust arvata, et ta pole oma kuritegusid tänini lõpuni tunnistanud ega seega ka enda kuritegeliku käitumise sisu hukka mõistnud. Nimelt märkis maakohus, et süüdimõistetu ei tunnista oma käitumisviisi vägivaldsust ega üldse vägivalla kasutamisi ning on koguni kahe kuriteo osas viidanud süü võtmisele enda peale. Neid järeldusi, s.o enda jätkuvat ohtlikkust üleüldse, isik ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidlustanud ei ole. Seega on ka kohtud, sõltumatult Siseministeeriumist tuvastanud, et kaebaja viibimine vabaduses Eestis võib ohustada riigi ja ühiskonna põhihuve ja julgeolekut, sest ta on toime pannud isikute tervist tõsiselt kahjustavaid ja avalikku korda ohustavaid süütegusid. Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et kuna kaebaja ei ole halduskohtule esitanud ühtegi tõendit kummutamaks tema kriminaalasjas kohtute poolt tehtud järeldusi, siis loeb halduskohus eelpool viidatud kohtulahenditega tõendatuks vastustaja vaidlustatud otsuses tehtud järelduste asjakohasuse. Ka vastustaja otsuses käsitletud Tartu Vangla riskianalüüsis on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Kohus nõustub, et kaebaja puhul esineb suur uute vägivallakuritegude risk. Tal on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Vanglas kannab ta liitkaristust piinaval ja julmal viisil tapmise, vägistamise katse (millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ning kinnipeetava poolt narkootilise aine valdamise eest. Tema kuriteod on rasked. Ta pani need toime tingituna alkoholi kuritarvitamisest, impulsiivsusest, puudulikust probleemilahendusoskusest ning mõtlematusest oma tegude tagajärgedele. Viimase kuriteo, s.o narkootilise aine valdamise, sooritas ta kinnipidamisasutuses. Kõige suurem ohumärk on kaebaja puhul aga see, et ta ei ole kohtute hinnangul tunnistanud oma käitumise vägivaldsust ega üldse vägivalla kasutamisi. Ka annab
vangla koostatud iseloomustus aluse kahelda, kas kaebaja on toimepandus oma süüd üldse tunnistanud. Ringkonnakohus on läbivaatamisel olnud määruskaebuse menetluses tuvastanud, et maakohtu istungil ennetähtaegse vabastamise üle arutamisel on kaebaja avaldanud, et viimase, s.o vanglas narkootilise aine valdamisega seotud teo, pidi ju keegi enda peale võtma. Toimepandut tunnistamata pole võimalik muuta seniseid käitumismustreid, mis kinnitab halduskohtu hinnangul SM järelduste põhjendatust. Eeltoodu kõrval ei anna kaebaja kasuks rääkivad üksikud positiivsed asjaolud, sh distsiplinaarkaristuste puudumine viimastel SM otsusele eelnenud vangistuse aastatel, põhjust kindel olla, et ta ei ole riigi avalikule korrale ohtlik ning enam kuritegusid toime ei pane. Halduskohtu hinnangul on kaebajast lähtuv oht jätkuvalt tegelik ja piisavalt tõsine. Vaidlusaluses otsuses on SM toonud välja kaebaja süütegude dünaamika, millest nähtub, et kaebaja poolt toime pandud süüteod on läinud järjest ohtlikumaks. Kaebaja süüteod on alguse saanud vargusest, seejärel on kaebaja toime pannud rasked isikuvastased kuriteod ja juba vangitust kandes vallanud ebaseaduslikult narkootilist ainet. Arvestades toimepandud kuritegude olemust ja raskust, suurendab uimastikuriteo kui sõltuvuskuriteo toimepanek isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale ka tulevikus. Riigikohus on märkinud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt RKHKo 3-3-1-14-03, p 51, RKHKo 3-1-1545, p 27), sest just narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (RKHKo 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Kuivõrd tegemist on sõltuvussüüteoga, säilib isiku ohtlikkus ka pärast karistuse kandmist. Vaidlustanud ei ole kaebaja seda asjaolu, et tõendikogumi alusel saab üheselt tuvastada seose kaebaja alkoholist sõltuvuse ja tema poolt kuritegude vabaduses alkoholijoobe seisundis toimepanemise vahel. Nendest asjaoludest tulenevalt ei ole halduskohtu hinnangul alust pidada kaebajale kohaldatud kümne aasta pikkust sissesõidukeeldu ja selle vaidlustatud otsusega kehtetuks tunnistamata jätmist ebaproportsionaalseks.
29.Halduskohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et praegusel juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Halduskohtu hinnangul on sissesõidukeelu kohaldamise kehtetuks tunnistamata jätmine ka sellest aspektist proportsionaalne. Põhiseadus lubab teatud juhtudel ka perekonna- ja eraellu sekkuda. PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Antud juhul pidas SM kaalukamaks õigushüveks teiste Eestis viibivate isikute õiguste kaitset kaebajast lähtuva ohu eest. SM otsusest nähtub, et vastustaja hinnangul ei ole kaebajal Eestis sellist perekondlikku sidet, mille tõttu tuleks tal võimaldada jätkuvalt Eestis viibida. Kaebaja on küll Eestis sündinud, kuid on astunud Venemaa kodakondsusse, mis näitab, et ta ei ole olnud huvitatud lõimumisest Eesti ühiskonda. Kaebaja emakeel on vene keel ning ka kaebaja vanust arvestades (vaidlustatud otsuse tegemise ajal 45 aastat) ei nähtu, miks kaebaja ei saaks edaspidi hakkama kodakondsusjärgses riigis. Kaebajal pole alaealisi lapsi, kuid on Eestis elav abikaasa, kellega 2016. aastal abielludes viibis kaebaja vanglas ja abielu sõlmimine toimus seega pärast seda, kui kaebajale oli 2011. aastal kehtestatud sissesõidukeeld.
Halduskohus eeldab, et äsja abiellunutel ei olnud selles osas teineteise ees saladusi. Seega pidid nii kaebaja kui tema abikaasa mõistma, et nende perekonnaelu saab vangistuse kõrval mõjutatud ka kaebajal lasuvast sissesõidukeelust Eestisse. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et kuna kaebaja ei ole taotluses ega kaebuses tuginenud nimeliselt ja isikuliselt perekonnaliikmest abikaasale, siis ei riku vaidlustatud otsus kaebaja õigust perekonna- ja eraelule. Liiatigi ei ole vaidlustatud otsuse kohaselt kaebaja oma abikaasaga 2019. aastale eelnenud viimastel aastatel vangistuse ajal suhelnud. Tartu Ringkonnakohtu 05.06.2020. a määruse kohaselt on kaebaja maakohut informeerinud soovist Eestist ära minna, ootamata halduskohtu lahendit SM vaidlustatud otsusele. Seega on täheldatav kaebaja poolt kohtutele vastuolulise teabe esitamine otsustamiseks. Kui vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist taotledes tugineb kaebaja Eestist lahkumise soovile, siis käesolevas asjas vaidlustab ta SM otsust, mis keelab tal Eestisse sisenemise vangistusest vabanemise järgselt. Seega ei ole kaebaja väited sissesõidukeelu muutmata jätmisega tema õiguste rikkumisest halduskohtule veenvad. Kaebaja eesmärgiks on vangistusest vabanemine selleks vahendeid valimata. Kaebuse rahuldamiseks humaansetel kaalutlustel ei ole alust.
30.Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited enda terviseseisundi ja tervise halvenemise kohta. Riigikohus on sedastanud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel isegi lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks, rääkimata sissesõidukeelust. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 17 1 sätestatud tagajärjed (RKHKo 3-18-89, p 25). Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kaebaja tervisega seonduvat detailselt käsitletud, sest tõendatud on kaebaja poolt vastavate tõendite hilinenult esitamine, siis Tartu Vanglalt kohtu välja nõutud kaebaja tervisekaardi andmetega perioodi 13.02.2013–14.02.2020. a kohta on tõendatud Tartu Vangla poolt Siseministeeriumile enne vaidlustatud otsuse tegemist 28.10.2019. a iseloomustuses toodud andmed, mille kohaselt on vangla meditsiiniosakonna juhataja vastuseks 25.10.2019. a päringule kinnitanud, et kaebajal Venemaale ümberkolimiseks terviseseisundist tulenevaid takistusi ei ole. Seega on jätkuvalt tõendatud ka vangla meditsiiniosakonna 01.06.2011. a väljastatud tõendi sisuline õigsus, mis oli aluseks SM 2011. aasta otsusele. Vastustaja on kaebaja terviseseisundit sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust hinnates arvestanud sisuliselt. Halduskohus nõustub vastustaja hinnanguga, et kaebaja väidetest oma tervise halvenemise kohta ei nähtu midagi sellist, mis välistaks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise ja tingiks selle kehtetuks tunnistamise, ja et kaebajal on vajadusel võimalik vajalikku ravi saada või jätkata ka Venemaal. Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et tal on 2014. aastast tuvastatud 40%-ne töövõimetus. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja 13.09.2020. a kohtuasjas nr 3-20-1743 pöördunud halduskohtusse kaebusega, et kohustada Töötukassat kaebaja töövõime hindamiseks {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=281843307, 22.03.2021}. Tartu Halduskohus tagastas 06.01.2021. a määrusega kaebuse. Kohtumääruse kohaselt jäeti Eesti Töötukassa 10.08.2020. a otsusega nr TVH/20/066387 kaebaja töövõime hindamata. Ja Sotsiaalkindlustusamet jättis 11.08.2020. a otsusega nr P26-2020-96214 kaebaja ekspertiisitaotluse läbi vaatamata.
Kohtumääruse kohaselt on kohus Sotsiaalkindlustusameti 10.12.2020. a kohtunõudele esitatud vastuse alusel tuvastanud, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) 10.04.2013 kehtinud redaktsiooni § 20 lg 21 järgi peatati puuetega inimeste sotsiaaltoetust maksmine süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks, välja arvatud, kui isik vajas oma puude tõttu individuaalset abivahendit. 2013. aastal tuli isikule, kes kandis vangistust ja taotles puude raskusastet, puude raskusastme menetlus läbi viia (tuvastada puude raskusaste või siis mitte tuvastada puude raskusastet) ning kui puude raskusaste tuvastati, määrata ka vastav puude toetus. Ka praegu kehtiv PISTS-e redaktsioon on oma sisult sama, kuigi on lisandunud paragrahvi lõikeid, mis täpsustavad antud korda. PISTS § 20 lg 22 kohaselt, kui vanglas või arestimajas karistust kandev isik vajab puude tõttu individuaalset abivahendit, lisab vangla või arestimaja isiku ekspertiisitaotlusele teatise, kus on märgitud abivahendi kasutamisega seotud kulud, nende finantseerimise allikad ja osakaal finantseerimisel. SKA on kinnitanud 2013. aastal kaebaja suhtes otsuste nr 968618 ja 968622 tegemist. SKA Rakvere büroo 10.04.2013. a otsuse nr 968622 kohaselt tegi ekspertarst kindlaks, et isiku krooniline radikulaarne defitsiit selgroo nimme-ristluuosas ei põhjusta aastaringselt igapäevaselt ja iganädalaselt ägenemist ning seetõttu ei ole takistatud osalemine igapäevases ühiskonnaelus. SKA leidis, et kaebajal puuet ei esine. SKA Rakvere büroo 10.04.2013. a otsusest nr 968618 nähtuvalt tegi ekspertarst kindlaks, et isikul on krooniline keskmise raskusega radikulaarne defitsiit selgroo nimme-ristluuosas püsiva valusündroomi ja liikumishäirega, kiirgumisega mõlemasse jalga ning ta vajab neurokirurgi konsultatsiooni. Seoses keskmise raskusega funktsioonihäiretega on tööde valik mõõdukalt piiratud ning ei sobi pideva sundasendi ja füüsilise koormusega töö. SKA leidis, et kaebaja on osaliselt töövõimetu. Töövõime kaotuse protsent oli otsuse kohaselt 40%, põhjus üldhaigestumine, ning püsiva töövõimetuse kestuseks määrati üks aasta, st alates 20.03.2013 kuni 31.03.2014. a. Kaebaja ei ole halduskohtule käesolevas asjas esitanud tõendeid, et kaebaja on pärast püsiva töövõimetuse kestuse lõppemist 2014. aastal saavutanud, et tal töövõimetus uuesti tuvastatakse. Seega ei ole tõendatud, et kaebajal on selleks kehtestatud korras tuvastatud töövõimetus, mis võiks olla argumendiks, mida oleks pidanud kaaluma tema taotluse SM-s lahendamisel, või mis võiks olla aluseks käesolevas asjas kaebuse rahuldamise kaalumisel.
31.Kaebajale tähtajalise elamisloa andmist ei ole käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktiga otsustatud. Siseministeerium ei ole kaebajale elamisloa kehtivust määratlenud. Seega ei ole kaebaja vastavasisulised väited aluseks vaidlustatud otsuse tühistamise otsustamisel.
32.Eeltoodud asjaoludel ei ole vastustaja sissesõidukeelu kohaldamise kehtetuks tunnistamata jätmisel ja selle kestuse lühendamata jätmisel kaalutlusõigust rikkunud. Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ning vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks puudub alus.
Kaebus tuleb jätta neil faktilistel ja õiguslikel alustel rahuldamata.
34.Kaebaja peab kandma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei taotle menetluskulusid.
Kohus asendab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.