Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 31. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-216
Haldusasi
T. L.i kaebus Tallinna Vangla 16.12.2021 käskkirja nr 52/21/796 ning 22.12.2021 käskkirja nr 5-1/21/2027 tühistamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: T. L. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Ann-Enel Valter
RESOLUTSIOON
1.Jätta T. L.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 2. mail 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja kandis karistust Tallinna Vangla avavanglas ning käis väljaspool vanglat tööl. 03.12.2021 töökohast vanglasse saabumisel otsiti vangla pääslas läbi kaebaja kilekotis olnud tööriided ning leiti ühe rõiva taskust 8 tuletikku. Alustati distsiplinaarmenetlust ning Tallinna Vangla 16.12.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/796 tunnistati kaebaja süüdi vangla sisekorraeeskirja § 641 punkti 3 rikkumises ja määrati talle karistuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks, mida ei pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane kolmekuulise katseaja jooksul toime uut distsipliinirikkumist.
2.Tallinna Vangla 22.12.2021 käskkirjaga nr 5-1/21/2027 paigutati kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ümber kinnisesse vanglasse, kuna leiti, et eelmises punktis nimetatud distsipliinirikkumise tõttu on kadunud kaebaja suhtes piisav usaldus, et ta saaks jätkata karistuse kandmist avavanglas.
3.Kaebaja esitas 27.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 16.12.2021 käskkirja nr 5-2/21/796 ning 22.12.2021 käskkirja nr 5-1/21/2027 tühistamist. Kaebaja ei eita, et tema töörõiva taskus olid tikud, ent kinnitab, et ta ei olnud neist teadlik ega soovinud neid vanglasse tuua. Kaebaja hinnangul on tema karistamine ja sellega koos kinnisesse vanglasse ümber paigutamine ebaproportsionaalne, kuna ta pole rikkumist tahtlikult toime pannud. Kaebaja selgitab, et töökohalt lahkudes oli kiire ning ta katsus tööriiete taskuid väljastpoolt, ent ei tundnud seal olevaid lahtisi tikke. Kaebaja viitab juba distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitusele, et enne töölt lahkumist käis ta suitsetamas ning avastas, et tikutoos oli kortsus, mistõttu viskas selle minema, ent tõenäoliselt olid 8 tikku sellest toosist välja tulnud ja taskusse jäänud. Kaebaja väitel ei ole õige Tallinna Vangla vaideotsuses märgitu, et kaebajaga oli juba 09.11.2021 vesteldud sellest, et töölt tulles ei tohi tikke riiete taskus olla. Kaebaja väidab, et sellist vestlust pole toimunud.
4.Tallinna Vangla palub kaebuse rahuldamata jätta, olles seisukohal, et tuletikkude vanglasse toomine kujutab olulist ohtu vangla julgeolekule. Vastustaja selgitab, et kinnipeetavad püüavad vanglasse toimetada tikke, mida kasutavad salaja suitsetamiseks ning teisalt võib tikkudega põhjustada tulekahju, mis seab ohtu nii inimesed kui vara. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et tal oli töölt lahkumisega kiire, kuna kaebaja lahkus töökohalt kell 15.08 ning takso, millega kaebaja koos teiste kinnipeetavatega vanglasse sõitis, lahkus töökoha juurest kell 15.27. Samuti kinnitab vastustaja, et kaebaja riiete taskust avastati tikud ka 09.11.2021 töölt vanglasse naastes, ent tookord piirduti vestlusega. Vastustaja viitab sellele, et justiitsministri 25.03.2008. aasta määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 punktist 1 tulenevalt ei saa avavanglas karistust kanda kinnipeetav, keda on karistatud süütamisvahendite korra rikkumise eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja on 16.12.2021 käskkirjas õigesti tuvastanud distsiplinaarsüüteo ning selle eest määratud karistus ei ole ebaproportsionaalselt range, samuti on vastustaja 22.12.2021. aasta käskkirjas piisavalt põhjendatud otsust kaebaja ümberpaigutamise kohta kinnisesse vanglasse. Vangla ei ole ei distsiplinaarkaristuse määramisel ega kaebaja ümberpaigutamise otsustamisel jätnud olulisi asjaolusid tähelepanuta, andnud kaalutlusõiguse teostamisel ilmselgelt meelevaldseid hinnanguid ega rikkunud menetlusnorme.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse määramise kaasa toonud süüteo faktilistes asjaoludes, ehk selles, et kaebaja saabus 03.12.2021 töökohalt vanglasse ning vangla pääslas avastati tema kilekotis olnud fliisi taskust 8 tuletikku.
7.Vangistusseaduse (VangS) § 15 lõike 2 ning justiitsministri 30.11.2021 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 641 punkti 3 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud süütamisvahendid. Tuletikkude näol on tegemist süütamisvahendiga. VSkE § 82 lõikest 2 tuleneb seejuures, et avavanglas karistust kandev kinnipeetav peab vanglasse saabudes temaga kaasas olevad tikud andma hoiule või hoiustama need vanglateenistuse poolt määratud kohas. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et vanglasse saabumisel küsis ametnik kaebajalt, kas tal on keelatud esemeid, millele kaebaja vastas eitavalt. Ise kaebaja tuletikke hoiule ei andnud, vaid ametnik leidis need kaebajaga kaasas olnud asju läbi otsides.
8.VSkE §-st 641, kus on sätestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete loetelu, tuleneb kinnipeetavale kohustus tagada, et vanglas viibides tema valduses selliseid esemeid ei oleks. Avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale tuleneb sellest ka kohustus kontrollida, et tal näiteks töökohalt vanglasse tagasi tulles selliseid esemeid kaasas ei oleks. VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kusjuures distsiplinaarkaristuse saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest (vt. Riigikohtu 21.06.2010 otsus kohtuasjas 3-3-1-24-10, punkt 11). Isegi juhul kui kaebaja ei soovinud tikke salaja vanglasse tuua, oli ta vähemalt hooletu, kuna tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta tikud oma tööriiete taskust leidnud ja vanglasse saabumisel hoiule andnud. Isegi kui töökohalt lahkumine toimus nii nagu kaebaja selgitanud on – st et kaebaja tegeles pärast töö lõppemist ja riiete vahetamist veel järgmise nädala toidusoovide avaldamisega ja mingisuguste allkirjalehtede toomisega – ei saa väita, et kaebajal oleks olnud sedavõrd palju ülesandeid, et ta ei oleks saanud kontrollida riiete vahetamisel seljast võetud riiete taskuid. Olukorras, kus kinnipeetav töötab väljaspool vanglat ning kus talle on kas töö tegemisega seoses või muul põhjusel kättesaadavad mitmesugused esemed, mida tal vanglas olla ei tohi, peab enne vanglasse minekut enda taskute ja kaasas olevate asjade põhjalik üle kontrollimine olema kinnipeetava jaoks standardprotseduur. On ilmne, et kaheksa lahtise tuletiku olemasolu fliisi taskus olnuks lihtne avastada. Lisaks sellele nähtub kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus 03.12.2021 antud seletusest, et ta oli samal päeval tööl olles avastanud, et tikutoos oli taskus kortsu läinud ja tikud olid taskus laiali. Seega pidi kaebajale igal juhul teada olema, et tikutoosist võis olla taskusse pudenenud üksikuid tikke ning seda enam oleks ta pidanud tööriiete taskud korralikult üle kontrollima ega võinud piirduda üksnes seljast võetud fliisi taskute väljastpoolt läbi kompamisega. Süü puudumisest saaks rääkida juhul kui oleks mõistlikult usutav, et tikud võisid sattuda kaebaja taskusse ilma tema teadmata ning ka nõutava hoolsusega oma asju enne vanglasse saabumist üle kontrollides ei oleks kaebaja neid avastanud. Antud juhul see nii ei olnud. Pärast katkise tikutoosi leidmist pidi kaebaja aru saama, et taskus võib olla lahtisi tikke. Seega on ilmne, et kaebaja oli vähemalt hooletu. Seega on vastustaja distsiplinaarsüüteo ja kaebaja süü õigesti tuvastanud. Vastustaja ei pea tuvastama konkreetselt süü vormi. Kõnealuse rikkumise puhul oleks see ka äärmiselt keeruline, piisab kui asjaoludest tulenevalt saab üheselt järeldada vähemalt kõige nõrgema süü vormi, st hooletuse esinemist. Hooletuses ei saa käesoleval juhul kahtlust olla.
9.Karistuse määramisel on vastustaja arvesse võtnud ühelt poolt seda, et tuletikkude sattumine vanglasse kinnipeetavate valdusesse kujutab endast arvestatavat ohtu vangla julgeolekule, kuna ühelt poolt võidakse tikke kasutada salaja suitsetamiseks, millega kaasneb tuleoht, teisalt saab tikkudega tahtlikult põhjustada tulekahju, mis võib seada ohtu kinnipeetavate elu ja tervise, samuti vangla vara. Keelatud esemete vanglasse toomine on põhimõtteliselt liigilt ohtlik distsipliinirikkumine, seda ka siis kui kinnipeetav loob oma hooletu käitumisega võimaluse keelatud esemete vanglasse sattumiseks. 16.12.2021. aasta käskkirjaga kaebajale määratud karistus ei olnud rikkumise raskust silmas pidades ülemäärane, pealegi on vastustaja otsustanud jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata kui kaebaja katseajal uut süütegu toime ei pane.
10.Poolte vahel on vaidluse all see, kas kaebaja asjade hulgast oli juba enne vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramist, täpsemalt 09.11.2021 avastatud tikke. See asjaolu ei ole aga käesoleva vaidluse seisukohast oluline. Vastustaja on sellele viidanud küll vaideotsuses, ent seda asjaolu ei ole kajastatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega käskkirjas, millega otsustati kaebaja ümber paigutamine. Seega ei ole kummagi vaidlustatud otsuse tegemisel seda arvesse võetud ning see ei saanud seega mõjutada ei distsiplinaarkaristuse määramist ega ümberpaigutamist.
Vaideotsusega ei ole karistust karmistatud ega muul moel kaebaja olukorda raskendatud. Isegi kui asuda seisukohale, et vaideotsuses nimetatud 09.11.2021 episoodi tegelikult ei toimunud, ei muudaks see õigusvastaseks ei 16.12.2021 ega 22.12.2021 käskkirja. Samas kinnitab vastustaja seletuse lisana 2 esitatud 13.01.2022 videosalvestise vaatluse protokoll, et 09.11.2021 kella 00.49 ajal vanglasse saabununa ei pannud kaebaja tal kaasas olnud tikke suitsukappi, vaid kaks toosi tikke avastati läbiotsimisruumis jope taskust. See, kas või kui täpselt kaebajale tookord selgitati, et tikke vanglasse tuua ei tohi, ei ole oluline. Õige ei ole kaebaja väide, et sedalaadi vestlused tuleb tingimata protokollida. Eeltoodud vaatluse protokoll ning samuti vastustaja poolt esitatud valvur M. Maripuu selgitus kinnitavad aga, et kokkuvõttes on vaideotsuses õigesti leitud, et kaebaja oli varemgi endaga vanglasse saabudes kaasa toonud tikud, mis avastati alles asjade läbiotsimisel.
11.Vastustaja on veenvalt põhjendanud ka oma seisukohta, et kaebaja poolt toime pandud rikkumine vähendas tema usaldusväärsust sel määral, et karistuse kandmise jätkamine avavanglas ei ole võimalik. VangS § 21 lõike 1 ja täitmisplaani §-i 211 kohaselt otsustatakse avavanglas viibiva kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse kaalutlusõiguse alusel. Ümberpaigutamist ei saa automaatselt tingida ainuüksi kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise fakt, vaid vangla peab täiendavalt põhjendama, miks ei ole avavanglas karistuse kandmise jätkamine konkreetsel juhul õigustatud. Selliseks põhjuseks võib samas olla ka kinnipeetava suhtes usalduse kaotus, mis seondub tema poolt toimepandud distsipliinirikkumise iseloomu ja selle toimepanemise asjaoludega.
12.Tuleb silmas pidada, et karistuse kandmine avavanglas kujutab endast kinnipeetava suhtes teatud soodusrežiimi. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise puhul ei ole seega tegemist mitte kinnipeetava suhtes täiendavate piirangute kohaldamisega, vaid üksnes temale varasemalt kohaldatud soodusrežiimi lõpetamisega. Olenemata sellest, et kinnipeetava ümberpaigutamise korral muutuksid tema suhtes rakendatavad kinnipidamistingimused oluliselt rangemateks, oleks tegemist siiski üksnes n-ö tavapärase vangistusrežiimiga ning kinnipeetav oleks allutatud vaid sellistele õigusaktides ettenähtud piirangutele, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas, kuid tal on õigus sellele, et tema ümberpaigutamise otsustamisel järgitaks menetlusnõudeid ja kaalutlusreegleid. Käesoleval juhul ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja ümberpaigutamise otsustamisel (st 22.12.2021 käskkirja nr 51/21/2027 andmisel) rikkunud täitmisplaani §-s 211 sätestatud menetlusnorme. 22.12.2021 käskkirjast nähtub, et kaebajale tutvustati 16.12.2021 avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist käsitlevat teatist. Käskkirja kohaselt ei soovinud kaebaja selle kohta vastuväiteid esitada. Kaebaja ei ole väitnud vastupidist ei vaides ega kohtule esitatud kaebuses.
13.Täitmisplaani § 17 lõikes 2 sätestatud, millistele tingimustele vastavaid kinnipeetavaid on põhimõtteliselt võimalik avavanglasse paigutada. Muuhulgas tuleneb nimetatud sättest, et avavanglasse võib paigutada kinnipeetava, kellel „ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud [...] süütamisvahendite korra nõuete rikkumise [...] eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Nimetatud sättest tuleneb seega, et süütamisvahendite korra nõuete rikkumise eest karistatud kinnipeetav ei peaks põhimõtteliselt karistust kandma avavanglas. Olukorras kus juba avavanglasse ehk soodusrežiimile paigutatud kinnipeetav sarnase teo toime paneb, on tema ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse õigustatud, kui ei esine just väga kaalukaid asjaolusid näiteks süü vähesuse kohta. Antud juhul kaebaja ja tema teo puhul selliseid kaalukaid asjaolusid ei esinenud. Kokkuvõttes on vangla põhjendatult leidnud, et kui töölt avavanglasse naasnud kinnipeetava asjade hulgast leitakse läbiotsimisel keelatud esemeid, ei ole põhjust kinnipeetavat usaldada ega võimaldada talle karistuse kandmist avavanglas. Sellise usalduse
kaotuse põhjendamiseks ei pea vangla tõendama, et kaebaja soovis neid tikke vanglasse tuua, vaid samavõrd saab teda umbusaldada ka põhjusel, et ta suhtub oma kohustustesse hooletult ning see võib ka tema enda otsese tahteta kaasa tuua selle, et vanglas keelatud esemed siiski vanglasse satuvad. Kaebaja puhul sai see võimalikuks põhjusel, et ta käis väljaspool vanglat tööl, mis on üks osa avavanglarežiimist. Sellise ohu edaspidiseks tõkestamiseks oli kaebaja ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse iseenesest sobiv ja mõõdukas abinõu. Ümberpaigutamist saaks pidada õigusvastaseks kui vangla oleks otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud valesti tuvastanud või nende pinnalt teinud ilmselgelt meelevaldsed järeldused. Antud juhul see nii ei olnud.
14.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.