Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-604
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. märtsi 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/63-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja – X, volitatud esindaja Reimo Mets Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Juhannes Reisman ja Ragne Õunap
Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde X 15. veebruari 2022. a vastuse lisa.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2021. a otsus asjas nr 3-21-604 ning teha uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.
4.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
6.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja ja tema kooselupartneri nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 29. aprillil 2022. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest
3-21-604 arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X sõlmis 17.07.2020 Ameerika Ühendriikide (USA) California osariigis kooselulepingu Yga, kes asus elamisloa alusel Eestisse tööle. X esitas 25.09.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel taotluse elamisloa saamiseks sooviga asuda elama elukaaslase juurde kooselulepingu alusel.
2.PPA 08.03.2021 otsusega nr 15.3-3.2/63-1 keelduti X-le elamisloa andmisest. VMS seab elamisloa andmise eelduseks abielu. Kuivõrd taotleja ei ole abielus, vaid on registreerinud kooselu, ei saa VMS § 137 lg 1 alusel väljastada taotlejale elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde. Riigikohtu seisukohad asjas nr 5-18-5 ei ole kohaldatavad. Taotleja elukaaslane ei ole Eesti Vabariigi kodanik, kelle osas tuleks erandit kohaldada. Taotlejal on võimalus sõlmida abielu. VMS § 137 lg 1 mõistes on abikaasaks olemise eeldus abielu, mitte kooselu. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust Eestis elada. Riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle. Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) ei tulene välismaalasele põhiõigust asuda Eestisse elama või tööle. Taotlejal on võimalik taotleda elamisluba mõnel muul alusel, nt töötamiseks. VMS tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Taotleja elukaaslasele on antud elamisluba töötamiseks ning taotlejal on võimalus Eestisse saabuda ja siin viibida viisavabalt.
3.X esitas 19.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse 08.03.2021 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi. Elamisloa andmata jätmine on lubamatu perekonnaellu tungimine ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 rikkumine. Samasooliste ja eri soost partnerite erinev kohtlemine ei ole lubatav (vrdl ka õiguskantsleri 04.11.2013 märgukiri nr 61/120905/1304680). Kui seaduses on sätestamata õiguslik alus elamisloa väljastamiseks peresuhete esinemisel, tuleb haldusorganil kohaldada põhiseadust, et vältida isiku põhiõiguste põhjendamatut riivet. On arusaamatu, millisel õiguslikul alusel nõutakse USA-s sõlmitud kooselulepingu sõlminutelt kohustust Eestis elamisloa saamiseks abielluda. Perekonnaelu kaitsealasse laienevad inimõigused ei muutu abielu institutsioonist paremaks ega saa kaasa tuua kahe grupi ebavõrdset kohtlemist. Asjakohased on Riigikohtu seisukohad asjas nr 5-18-5 ning nendest tuleb lähtuda praeguse asja lahendamisel. 2(7)
3-21-604 Kaebajal on kooselupartneriga püsiv suhe. PPA ei ole kaebaja ning tema kooselupartneri suhtes olemist ja kooselamist kahtluse alla seadnud (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahend asjas Taddeucci ja McCall vs Itaalia). USA kooselulepingu alusel sõlmitud õigussuhe on abielule võrdväärne perekonnaõiguslik institutsioon ja kuulub EIÕK art-s 8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu kaitse alla. Kaebaja on PS §-de 12, 26 ja 27 kaitse all ning tema ja ta perekonna ebavõrdne kohtlemine ei ole lubatav. PPA kohtleb erinevalt sama- ja erisoolisi paare.
4.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Riigikohtu üldkogu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5 ei ole praegusel juhul asjakohane. Viidatud lahendis tunnistas Riigikohus VMS-i põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes lahendis välja toodud ulatuses. Seega ei näe VMS ette võimalust anda tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 1 alusel välismaalasele kolmanda riigi kodanikust (kes omab tähtajalist elamisluba Eestis töötamiseks) registreeritud elukaaslase juurde elama asumiseks. VMS § 118 p 1 ei sisalda seaduse lünka, mida PPA saaks analoogiat kohaldades ületada. Samuti ei saanud PPA jätta kõrvale VMS § 118 p-i 1 ning tugineda otse põhiseadusele. VMS § 118 p 62 eesmärk on luua võimalus asuda Eestisse elama välismaalasel, kellel puudub muu elamisloa taotlemise alus, kuid kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides (vt ka VMS § 2002). Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb kaalukas riiklik huvi tema Eestisse elama asumise suhtes. Puudub Vabariigi Valitsuse või valitsusasutuse sellekohane toetus. Lisaks ei ole kaebaja sel alusel elamisloa taotlust esitanud. Ei esine diskrimineerimist ega ebavõrdset kohtlemist võrreldes samasooliste kooselupartneritega, sest riik on erisoolistele välismaalastele perekonna- ja eraelu puutumatuse ning perekonnaõiguse tagamiseks näinud ette õigusliku alusena elamisloa taotlemise abikaasa juurde. Kaebaja viidatud EIK lahend Taddeucci ja McCall vs Italy ei ole asjakohane, kuna kaebaja olukord erineb samasoolistest paaridest, kes ei saa Eestis abielu sõlmida. Abielu ja registreeritud kooselu ei ole sama instituut. Kaebaja registreeris teadlikult kooselu, mitte abielu. Kaebajal ja tema kooselupartneril on võimalik abielluda.
5.Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja jäeti VMS kohaldamata osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde; jäeti kohaldamata siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ osas, milles see ei sätesta taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde (p 1); rahuldati X kaebus ning tühistati PPA 08.03.2021 otsus nr 15.3-3.2/63-1 ja kohustati PPA-d vaatama tema taotlus elamisloa saamiseks uuesti läbi (p 2) ning mõisteti PPA-lt X kasuks välja menetluskulud 900 eurot (p 3). Asjakohased ei ole kaebaja väited samasooliste paaride ebavõrsest kohtlemisest ning viited õiguskantsleri 2013. a seisukohale ja EIK lahendile Taddeucci ja McCall vs Italy. Kaebaja ja tema kooselupartner on erisoolised. Kaebajale ei tulnud anda elamisluba VMS § 118 p 62 alusel. Ehkki perekonnaelu austamine tuleneb PS-st ja EIÕK-st, ei saa VMS § 118 p-i 62 tõlgendada sedavõrd laialt. Elamisloa andmist ei saanud otsustada Riigikohtu 21.06.2019 otsuse nr 5-18-5 alusel, kuna see puudutas olukorda, kus tähtajalist elamisluba taotleti elama asumiseks Eesti kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde. 3(7)
3-21-604 PPA otsuse aluseks olevad VMS sätted on vastuolus PS §-dega 12, 26 ja 27 ning tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Kui riik on võimaldanud välismaalasele elamisloa alusel Eestis elada, tekib tal haldusaktist tulenev subjektiivne õigus, mis omakorda hõlmab seda, et tal võimaldatakse elada Eestis oma elukohariigiga samaväärset perekonnaelu. Kui välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum, siis andes kaebaja registreeritud kooselupartnerile Eestis elamiseks elamisloa, on riik aktsepteerinud tema Eestis elamist ning on kohustatud tagama võimaluse seda õigust kasutada ülemääraste või diskrimineerivate piiranguteta, sh tagama võimaluse perekonnaelule. PS § 26 esimeses lauses sätestatud perekonnapõhiõigus kaitseb mh perekonnaliikmete õigust elada koos ning annab isikule õiguse nõuda riigilt tegevust, mis võimaldaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (vt Riigikohtu otsus nr 5-18-5, p-d 47–48). Tegemist on põhiõigusega, mis kohaldub ka Eestis viibivatele välismaalastele. Ehkki eri soost elukaaslastel on California ja Eesti õiguse kohaselt õigus sõlmida abielu, ei samasta PS § 26 esimene lause õigust perekonnaelu- ja eraelu puutumatusele üksnes abikaasade vahelise õigusena. See ei tulene ka PS §-st 27. Seega ei taga kooselulepingu sõlmimine registreeritud elukaaslastele ja nende perekonnaelule sama tõhusat kaitset, nagu see on nähtud ette abikaasadele, ehkki aktsepteerib kooselulepingut perekonnaelu tõendava aktina. Sellise õigusliku raamistiku ja kohase menetluse puudumine rikub nende õigust elada perekonnana koos ning otsustada, mil viisil õiguslikult oma suhet reguleerida. Õiguslikud alused Eestis viibimiseks, mille eesmärk ei ole võimaldada pererännet, võivad olla seotud põhiõiguse kandja jaoks ebasoodsate piirangutega (nt viisa on ajaliselt väga piiratud) või olla seatud sõltuvusse asjaoludest, mis ei ole seotud perekonnaelu elamisega (nt elamisluba õppimiseks või töötamiseks) ning millele elamisloa taotleja ei pruugi vastata. Samuti ei saa pererändeks ettenähtud aluste puhul elamisloa andmisest või pikendamisest keelduda põhjusel, et sisserände piirarv on täitunud (VMS § 115 p-d 2 ja 3) või välismaalase Eestis viibimine võiks ohustada kõlblust või teiste isikute õigusi või huve (VMS § 141, § 145 lg 1, § 147 lg 1, § 153, § 157 lg 1 ja § 159 lg 1). Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p 60). Puuduvad PS § 26 teises lauses toodud asjaolud, mille alusel peaks kooselulepingu sõlmimisest tulenevalt olema elamisloa andmine tingimusteta välistatud. Samuti ei nähtu kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid elamisloa andmist abikaasale, kuid välistavad selle andmise registreeritud kooselupartnerile. Ka kooselupartnerite puhul on ilmne soov elada ühist perekonnaelu (vt ka kooseluseaduse § 7 lg 1 ja California osariigis kehtiva perekonnaseaduse p-d 297–299.6). Kooselulepingu sõlminud paaridel on abikaasadega sarnased õigused ja kohustused. PS ja EIÕK ei sätesta, et perekonnaõiguslikku kaitset vajab üksnes abieluna registreeritud perekonnaelu. VMS riivab isiku perekonnaõigust väga ulatuslikult ning piirangu legitiimset eesmärki ei nähu. Asjaolu, et eri soost kooselupartneritel on õigus abielluda, ei ole piisav, et erisust põhjendada.
6.Riigikohtu 16.11.2021 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega nr 5-21-10 jäeti Tallinna Halduskohtu taotlus rahuldamata (resolutsiooni p 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.PPA palub 15.12.2021 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 otsus ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
4(7)
3-21-604 Asjas nr 5-21-10 asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukohale, et VMS on osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud vastassoost elukaaslase juurde, PS-ga kooskõlas. Perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad PS preambulis väljendatud väärtused nagu sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimine. Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive eesmärgina legitiimne. Seadusandja on selle eesmärgi saavutamiseks otsustanud võimaldada pererännet vaid neile paaridele, kelle kooselu on seadustatud abieluna. Kaebajal ja tema vastassoost registreeritud kooselupartneril puuduvad nendest mitte tulenevad õiguslikud takistused abielu sõlmimiseks. Riigikohus rõhutas asjas nr 5-21-10, et see, et seadusandja on registreeritud kooselupartneritele näinud ette mõned abikaasadega võrdsed õigused, ei tulene, et ta peaks neile sätestama kõik õigused, mis on olemas abikaasadel. Kaebaja ja tema registreeritud kooselupartner sõlmisid teadlikult abielu asemel kooselu ega saa seetõttu eeldada, et Eesti riik peab aktsepteerima sellises vormis erisooliste välismaalaste perekonnaelu elamist Eestis. Ülemäärane ei ole nõuda VMS § 138 lg 1 alusel kaebajalt ja tema kooselupartnerilt abielu sõlmimist. Halduskohus on eksinud menetluskulude väljamõistmisel ega ole mõistnud välja üksnes vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid. Halduskohus ei selgitanud, miks on asja keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik lugeda lepingulise esindaja, kes ei ole advokaat, tunnitasuks 150 eurot (ilma käibemaksuta).
8.X palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja märkis elamisloa taotluses, et soovib asuda elama abikaasa juurde, kuna see on praktikas Siseministeeriumi poolt antud suunis kooselulepingu sõlminud paaridele avalduse esitamisel. Arusaamatu on viide riskile sisemisele julgeolekule seoses kaebaja Eestis viibimisega. Kaebaja ei ohusta Eesti siseriiklikku julgeolekut ning on käitunud seaduskuulekalt. PPA ei ole vastupidiseid asjaolusid välja selgitanud ega täitnud korrektselt uurimiskohustust. PPA ega kohtud ei ole välja selgitanud, miks sõlmis kaebaja kooselulepingu. Seega on ebaõige väide, et kaebaja sõlmis teadlikult kooselulepingu eesmärgiga asuda Eestisse elama kooselulepingu alusel. Kaebaja ja tema elukaaslane on sõlminud omavahelise liidu kooselulepinguna, kuid see ei vähenda nende suhte olemasolu ega sea kahtluse alla tegelikku koos elamist. Oluline on isikute faktiline koos elamine, mitte suhte õiguslik vorm. Vastupidine on vastuolus EIÕK art-ga 8 ja PS-ga. Kaebaja ja tema partner sõlmisid California osariigis kooselulepingu, see on kehtiv ning selle legitiimsuses ei ole alust kahelda. Puuduvad mõistlikud põhjendused, miks tunnustatakse Eestis välisriigis sõlmitud abielu, kuid mitte kooselulepingut. Abielu on võrreldav kooselulepingu institutsiooniga ja kahte võrreldavat gruppi ei tohi erinevalt kohelda. On arusaamatu, millist eesmärki kannab kaebajale elamisloa andmisest keeldumine. USA kodanikud, kes on tänaseks viibinud Eestis pikka aega, teenivad siin tulu ja maksvad makse, sunnitakse elamisloa andmisest keeldumisega sisuliselt Eestist lahkuma. Kaebaja ja tema kooselupartner elasid koos juba enne kooselulepingu sõlmimist. Lisaks on kaebaja elukaaslane praeguseks muutnud sugu ja tegemist on samasoolise paariga. Arvestades muutunud asjaolusid, tuleb PPA-l kaaluda elamisloa andmise otsuse ümbervaatamist. Menetluskulud tuleb ka kaebuse rahuldamata jätmise korral jätta PPA kanda, sest kaebaja on vaidluses riigiga nõrgemal positsioonil.
5(7)
3-21-604
9.X esitas 15.02.2022 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mille põhjenduste kohaselt on PPA tühistanud esialgse õiguskaitse abinõuna kaebajale väljastatud elamisloa. Kaaluda tuleks esialgse õiguskaitse uut kohaldamist, mh põhjusel, et kaebaja elukaaslane on vahetanud sugu. Kaebajal on jätkuvalt soov elada Eestis elamisloa alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde kaebaja 15.02.2022 vastuse lisa (väljavõte kaebaja elukaaslase passist; halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). Selle tõendiga soovib kaebaja tõendada, et elamisloa taotluse aluseks olevad asjaolud on praeguseks muutunud, mistõttu tuleks taotlus uuesti läbi vaadata, sh kohaldada esialgset õiguskaitset.
11.PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
12.Halduskohus rahuldas 16.08.2021 otsusega kaebuse, jättes VMS-i (ja siseministri 12.01.2017 määruse nr 7) vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata osas, milles see ei võimaldanud anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ning saates kohtuotsuse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Riigikohus jättis 16.11.2021 otsusega halduskohtu taotluse rahuldamata. VMS § 118 p 1 ning § 137 lg 1 võimaldavad anda tähtajalise elamisloa välismaalasele elama asumiseks üksnes elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest erisoolise abikaasa juurde (vt ka Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 otsus nr 3-21-604, p-d 8 ja 9 ja Riigikohtu 16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p 48). PPA-l puudus seaduslik alus väljastada elamisluba elama asumiseks erisoolise kooselulepingu partneri juurde. Kuna halduskohtu poolt kohaldamata jäetud norm on praeguse asja lahendamisel asjassepuutuv ja Riigikohtu otsusest tulenevalt põhiseaduspärane, ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Seetõttu pole täiendavalt vajalik välja selgitada ka seda, miks sõlmisid kaebaja ning tema elukaaslane kooselulepingu ning milline on nende omavahelise suhte tegelik iseloom. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et kaebaja ning tema kooselupartner elavad tegelikult koos ning nende ühiseks sooviks oli kooselulepingu sõlmimine. Sellest ei järeldu aga, et õigusliku aluse puudumise tõttu ei olnud PPA-l võimalik vaidlustatud haldusakti andmise ajal kaebajale elamisluba taotluses näidatud asjaoludel anda. Riigikohus on 16.11.2021 otsuses nr 5-21-10 selgitanud, miks tuleb praegusel juhul pidada erisooliste isikute vahel sõlmitud kooselulepingut erinevaks erisooliste isikute vahel (välisriigis) sõlmitud abielust. Tegemist ei ole võrreldavate gruppidega ning kaebajat ja tema elukaaslast ei kohelda meelevaldselt ebavõrdselt (PS § 12).
13.PPA ega kohtud ei ole väitnud, et kaebaja kujutaks endast ohtu Eesti siseriiklikule julgeolekule ja avalikule korrale. Haldusasja materjalid sellele ei viita ning PPA ei keeldunud kaebajale elamisloa väljastamisest VMS § 124 alusel. Seega pole kaebaja sellekohased väited, sh PPA uurimiskohustuse rikkumisest, asjakohased. Vastupidist järeldust ei saa teha ka Riigikohtu 16.11.2021 otsusest nr 5-21-10. Viidatud lahendis hindas Riigikohus sisemise rahu tagamise aspekti VMS § 118 p-s 1 sätestatud piirangu kui põhiõigusi riivava meetme vajalikkuse kontekstis üldiselt ega sidunud sisemise julgeoleku tagamise vajadust kaebaja Eestis viibimisega (lahendi p 58; vt ka p-d 54 ja 56).
14.Kaebaja esitatud tõendist nähtub, et tema elukaaslane on nüüdseks vahetanud sugu ning tegemist on samasoolise paariga.
6(7)
3-21-604 HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal olid kaebaja ja tema elukaaslane erisooline paar, kes olid enda kooselu registreerinud kooselulepingu alusel. Asjaolu, et praeguseks on kaebaja kooselu partner kaebajaga samast soost, ei too kaasa kaebuse rahuldamist. PPA-l ei tule muutunud faktilises olukorras kaebaja 25.09.2020 elamisloa taotlust uuesti läbi vaadata. Kaebajal on muutunud asjaolude tõttu võimalik esitada PPA-le uus elamisloa taotlus elama asumiseks samasoolise registreeritud kooselupartneri juurde (Riigikohtu 28.09.2021 otsus nr 5-21-4; vt ka kooseluseaduse § 7 lg 2). Samadel põhjendustel – hoolimata esialgse õiguskaitse vajadusest – jääb rahuldamata kaebaja 15.02.2022 esialgse õiguskaitse taotlus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2022 määrus nr 3-21-604, p-d 14 ja 15).
15.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). HKMS ei näe kaebuse rahuldamata jätmise korral ette võimalust mõista vastaspoolelt kaotanud poole menetluskulud siiski välja (vrdl nt HKMS § 108 lg 11; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 otsus nr 3-17-757, p 42). Seega jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamise ning kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). PPA ei ole haldus- ega ringkonnakohtus taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
17.Kohtulahendi avaldamisel tuleb kaebaja ning tema kooselupartneri nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.