XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. märtsi 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/63-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Reimo Mets Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Juhannes Reisman ja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
6.oktoobri 2021. a määrus asjas nr 3-21-604 muutmata.
2.XXl esitada määruskaebuse menetluses kantud menetluskulude tasumise kohustuse tekkimise kohta tõendid 20 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg 7 ja § 235 lg 1).
1.XX sõlmis 17.07.2020 Ameerika Ühendriikide (USA) California osariigis kooselulepingu YY, kes asus elamisloa alusel Eestisse tööle. XX esitas 25.09.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel taotluse elamisloa saamiseks sooviga asuda elama elukaaslase juurde kooselulepingu alusel.
2.PPA 08.03.2021 otsusega nr 15.3-3.2/63-1 keelduti XXule elamisloa andmisest. VMS seab elamisloa andmise eelduseks abielu. Kuna taotleja ei ole abielus, vaid on registreerinud kooselu, ei saa VMS § 137 lg 1 alusel väljastada taotlejale elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde. Riigikohtu seisukohad asjas nr 5-18-5 ei ole kohaldatavad. Taotleja elukaaslane ei ole Eesti Vabariigi kodanik, kelle osas tuleks erandit kohaldada. Taotlejal on võimalus sõlmida abielu. VMS § 137 lg 1 mõistes on abikaasaks olemise eeldus abielu, mitte
3-21-604 kooselu. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust Eestis elada. Riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle. Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) ei tulene välismaalasele põhiõigust asuda Eestisse elama või tööle. Taotlejal on võimalik taotleda elamisluba mõnel muul alusel, nt töötamiseks. VMS tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ja abikaasade alaealised lapsed. Taotleja elukaaslasele on antud elamisluba töötamiseks ning taotlejal on võimalus Eestisse saabuda ja siin viibida viisavabalt.
3.XX esitas 19.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse 08.03.2021 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi. Kaalukas avalik huvi on lubamatu perekonnaellu tungimine ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 rikkumine, milleks on mh samasooliste kooselupartnerite diskrimineerimine võrreldes erisooliste kooselupartneritega. Taoline eristamine ei ole lubatav (vrdl ka õiguskantsleri 04.11.2013 märgukiri nr 6-1/120905/1304680). Kui seaduses on sätestamata õiguslik alus elamisloa väljastamiseks peresuhete esinemisel, tuleb haldusorganil kohaldada põhiseadust, et vältida isiku põhiõiguste põhjendamatut riivet. On arusaamatu, millisel õiguslikul alusel nõutakse USA-s sõlmitud kooselulepingu sõlminutelt kohustust Eestis elamisloa saamiseks abielluda. Perekonnaelu kaitsealasse laienevad inimõigused ei muutu abielu institutsioonist paremaks ega saa kaasa tuua kahe grupi ebavõrdset kohtlemist. Asjakohased on Riigikohtu seisukohad asjas nr 5-18-5 ning nendest tuleb lähtuda praeguse asja lahendamisel. Kaebajal on kooselupartneriga püsiv suhe. PPA ei ole kaebaja ning tema kooselupartneri suhtes olemist ja kooselamist kahtluse alla seadnud (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahend asjas Taddeucci ja McCall vs Itaalia). USA kooselulepingu alusel sõlmitud õigussuhe on abielule võrdväärne perekonnaõiguslik institutsioon ja kuulub EIÕK art-s 8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu kaitse alla. Kaebaja on PS §-de 12, 26 ja 27 kaitse all ning tema ja ta perekonna ebavõrdne kohtlemine ei ole lubatav. PPA kohtleb erinevalt sama- ja erisoolisi paare.
4.Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja jäeti VMS kohaldamata osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde; jäeti kohaldamata siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ osas, milles see ei sätesta taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde (p 1); rahuldati XXu kaebus ning tühistati PPA 08.03.2021 otsus nr 15.3-3.2/63-1 ja kohustati PPAd vaatama tema taotlus elamisloa saamiseks uuesti läbi (p 2) ning mõisteti PPA-lt XXu kasuks välja menetluskulud 900 eurot (p 3). Tegemist on erisoolise paariga, kes on abielu asemel eelistanud oma suhte reguleerida USA California osariigis sõlmitud kooselulepinguga. Sel põhjusel ei ole asjakohased kaebaja väited samasooliste paaride ebavõrsest kohtlemisest ning viited õiguskantsleri 2013. a seisukohale ja EIK lahendile Taddeucci ja McCall vs Itaalia. PPA otsus on õiguspärane osas, milles kaebajale keelduti VMS § 123 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest abikaasa juurde (vt ka Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p-d 57–59). Kaebajale ei tulnud anda elamisluba VMS § 118 p 62 alusel. Ehkki perekonnaelu 2(8)
3-21-604 austamine tuleneb PS-st ja EIÕK-st, ei saa VMS § 118 p-i 62 tõlgendada sedavõrd laialt. Elamisloa andmist ei saanud otsustada Riigikohtu 21.06.2019 otsuse nr 5-18-5 alusel, kuna see puudutas olukorda, kus tähtajalist elamisluba taotleti elama asumiseks Eesti kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde. PPA otsuse aluseks olev VMS regulatsioon on vastuolus PS §-dega 12, 26 ja 27 ning tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Kui riik on võimaldanud välismaalasele elamisloa alusel Eestis elada, tekib tal haldusaktist subjektiivne õigus, mis omakorda hõlmab seda, et tal võimaldatakse elada Eestis oma elukohariigiga samaväärset perekonnaelu. Kui välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum, siis andes kaebaja registreeritud kooselupartnerile Eestis elamiseks elamisloa, on riik aktsepteerinud tema Eestis elamist ning on kohustatud tagama võimaluse seda õigust kasutada ilma ülemääraste või diskrimineerivate piiranguteta, sh perekonnaelule. PS § 26 esimeses lauses sätestatud perekonnapõhiõigus kaitseb mh perekonnaliikmete õigust elada koos ning annab isikule õiguse nõuda riigilt positiivset tegevust, mis võimaldaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (vt Riigikohtu otsus nr 5-18-5, p-d 47–48). Tegemist on põhiõigusega, mis kohaldub ka Eestis viibivatele välismaalastele. Ehkki eri soost elukaaslastel on California ja Eesti õiguse kohaselt õigus sõlmida abielu, ei samasta PS § 26 esimene lause õigust perekonnaelu- ja eraelu puutumatusele üksnes abielust tuleneva suhtega. Seda ei tulene ka PS §-st 27. Seega ei taga kooselulepingu sõlmimine registreeritud elukaaslastele ja nende perekonnaelule sama tõhusat kaitset nagu see on nähtud ette abikaasadele, ehkki aktsepteerib kooselulepingut perekonnaelu tõendava aktina. Sellise õigusliku raamistiku ja kohase menetluse puudumine rikub nende õigust elada perekonnana koos ning otsustada, mil viisil õiguslikult oma suhet reguleerida. Õiguslikud alused Eestis viibimiseks, mille eesmärgiks ei ole võimaldada pererännet, võivad olla seotud põhiõiguse kandja jaoks ebasoodsate piirangutega (nt viisa on ajaliselt väga piiratud) või olla seatud sõltuvusse asjaoludest, mis ei ole seotud perekonnaelu elamisega (nt elamisluba õppimiseks või töötamiseks) ning millele elamisloa taotleja ei pruugi vastata. Samuti ei saa pererändeks ettenähtud aluste puhul elamisloa andmisest või pikendamisest keelduda põhjusel, et sisserände piirarv on täitunud (VMS § 115 p-d 2 ja 3) või välismaalase Eestis viibimine võiks ohustada kõlblust või teiste isikute õigusi või huve (VMS § 141, § 145 lg 1, § 147 lg 1, § 153, § 157 lg 1, § 159 lg 1). Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt Riigikohtu 21.06.2019 otsus 5-18-5, p 60). PS-st tulenevalt võib perekonnapõhiõigust piirata vaid kaalukatel põhjustel. Puuduvad PS § 26 ls-s 2 toodud asjaolu, mille alusel kooselulepingu alusel elamisloa andmine peaks olema tingimusteta välistatud. Samuti ei nähtu kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid elamisloa andmist abikaasale, kuid välistavad selle andmise registreeritud kooselupartnerile. Ka kooselupartnerite puhul on ilmne soov elada ühist perekonnaelu (vt ka kooseluseaduse § 7 lg 1 ja California osariigis kehtiva perekonnaseaduse p-d 297–299.6) ning ei nähtu ühtegi põhjendust, mis õigustaks vaidlusalust VMS regulatsiooni. Kooselulepingu sõlminud paaridel on abikaasadega sarnased õigused ja kohustused. PS ja EIÕK ei sätesta, et perekonnaõiguslikku kaitset vajab üksnes abieluna registreeritud perekonnaelu. VMS regulatsioon riivab isiku perekonnaõigust väga ulatuslikult ning piirangu legitiimset eesmärki ei nähu. Asjaolu, et eri soost kooselupartneritel on õigus abielluda, ei ole piisav, et erisust põhjendada.
5.XX esitas 28.09.2021 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada PPA-d andma talle tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni haldusasjas nr 3-21-604 ja selle tulemusel kaebuse rahuldamise korral kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni
3(8)
3-21-604 tema tähtajalise elamisloa taotluse kohta. Alternatiivselt palus kaebaja talle Eestis elamise õiguse andmist kuni praeguses haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja viibib Eestis pikaajalise viisa alusel, mis aegub 31.10.2021. Kuna haldusasjas on menetlus pooleli, on kaebaja sunnitud Eestist lahkuma, et mitte rikkuda viisanõudeid, mis välistavad uuesti viisa taotlemise. See rikub kaebaja pereelu puutumatust ega anna talle võimalust elukaaslasega koos elada. Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lg 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine samast soost registreeritud elukaaslastel Eestis koos elamist (vrdl Riigikohtu otsus nr 5-18-5, p 59). Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et kaebaja võib taotleda elamisluba mõnel muul alusel. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt Riigikohtu otsus nr 518-5, p 60; otsus nr 5-41-4, p 39). Esialgse õiguskaitse rakendamine tagab kaebajale võimaluse olla oma kohtuasja arutamise juures. Praegune kohtuasi on sarnane Riigikohtu 28.09.2021 otsusega nr 5-21-4. Sama- ja erisooliste paaride ebavõrdne kohtlemine ei ole põhjendatud. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine toob kaebajale kaasa kulutuste tegemise. Kaebaja eemalviibimine elukaaslasest toob kaasa muretsemise, stressi ja emotsionaalsed pinged. Tähtajalise elamisloa andmine tagab kaebaja ja tema partneri jaoks vajaliku stabiilsuse ning selle, et kooselu ei laguneks. Vastasel juhul ei oleks kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. Kaebus ei ole perspektiivitu.
6.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja eesmärk on saavutatav teiste abinõudega, mis samal ajal säilitavad olukorra, kus kaebaja saab jätkuvalt Eestis perekonnaelu elada kuni jõustunud kohtulahendini. Kaebajal on alternatiivina võimalik Eestis viibida ja perekonnaelu elada pikaajalise viisa alusel (VMS § 60). Pikaajalist viisat on võimalik korduvalt taotleda. Kahe järjestikkuse pikaajalise viisa olemasolu korral ei või viibimisaeg 730 päeva jooksul olla suurem kui 548 päeva (VMS § 60 lg 6). Kaebajal on pikaajalise viisa taotluse esitamisel võimalik täiendavalt Eestis viibida kuni 03.08.2022 ning selle lõppedes viibida Eestis täiendavalt viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul (VMS § 43 lg 1 p 4). Kaebaja ei ole esitanud uut pikaajalise viisa taotlust. Seega ei ole kaebaja teinud kõike endast olenevat, et vältida kahjulike tagajärgede saabumist.
7.Tallinna Halduskohtu 06.10.2021 määrusega rahuldati esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning kohustati PPA-d andma XXule VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel tähtajaline elamisluba elama asumiseks YY kui elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde kuni haldusasjas nr 3-21-604 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja viidatud tagajärjed esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on ebamõistlikult rasked, kui mitte pöördumatud (perekonnaelu lagunemine). Kui kaebaja peaks viisa lõppemisel Eestis elava elukaaslase juurest lahkuma, riivaks see ulatuslikult tema pereelu puutumatust. Samuti tooks Eestist lahkumine kaasa rahalisi kulutusi ning see riivab kaebaja õigust viibida enda kohtuasja arutamise juures. PPA kaalutlusõiguse alusel antava viisa saamine ei ole garanteeritud. Viisa on ette nähtud Eestis ajutiseks viibimiseks, mitte elamiseks, ning sellel on piiravamad tingimused (nt VMS § 60 lg 6). Seega tekitab viisarežiimi järgimine mh sunnitud lahusolekuid. Samuti on ajutine ja ebakindel lahendus PPA viidatud viisavaba viibimisõigus 90 päeva 180-päevase perioodi 4(8)
3-21-604 jooksul. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 28.09.2021 otsus asjas nr 521-4). Esialgse õiguskaitse korras kaebajale tähtajalise elamisloa andmine ei kahjusta avalikku huvi ega kolmandate isikute õigusi. PPA pole esile toonud, et esineks muid tähtajalise elamisloa andmist välistavaid asjaolusid. PPA-l on võimalik anda XXule tähtajaline elamisluba nt haldusmenetluse seaduse § 53 lg 1 p-des 1 või 4 sätestatud kõrvaltingimusega (vt ka Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 32).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PPA esitas 21.10.2021 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 06.10.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Taotluse rahuldamata jätmine ei tooks kaebaja jaoks kaasa raskeid ja kõrvaldamatuid tagajärgi (Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 11). Kaebaja omab alates 02.02.2021 Eesti Vabariigis pikaajalist viisat ning on elanud siin perekonnaelu registreeritud kooselupartneriga. Jääb arusaamatuks, miks ei saa kaebaja tulevikus, sh kohtumenetluse ajal, viibida Eestis ning elada perekonnaelu pikaajalise viisa alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida ära üksnes kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1), mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Arvestades kaebaja alternatiivset võimalust taotleda pikaajalist viisat korduvalt ning viibida seaduslikult Eestis kuni 03.08.2022, ei riku esialgse õiguskaitse andmata jätmine kaebaja põhiõigust perekonnaelule. Kaebaja ei ole teinud endast kõike olenevat ega kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, et vältida võimalikke ebameeldivusi, mis seonduvad viisaperioodi lõppemisega. Kuigi VMS kohaselt on viisa näol tegemist ajutise Eestis viibimise aluse, mitte elamisega, ei näe perekonnaelu elamine põhiõigusena ette, et selle tingimuseks oleks Eestis elamine elamisloa alusel. Kaebajal on võimalus täiendavalt Eestis viibida viisavabalt. Teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal ei ole piisav, et esialgse õiguskaitse vajadust jaatada. Ka tähtajalise elamisloa andmine, sarnaselt pikaajalise viisa andmisele, on PPA diskretsioonotsus. Halduskohtu määrusega rakendatud esialgne õiguskaitse ei hoia ära üksnes kaebaja õiguste pöördumatut kahjustamist, vaid loob talle täiendavaid õigusi. Kuna kaebajal ei ole Eestis elamisloaga kaasnevaid õigusi kunagi tekkinud, ei ole võimalik neid tekitada esialgset õiguskaitset kohaldades. Halduskohus tegutses ennatlikult.
9.XX palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Viisa ja elamisloa alusel viibimisel on isikul riigis erinev õiguslik staatus ja kaebaja ei pea viisa lõppemisel taas viisat pikendama, sest tema tegelikuks eesmärgiks on saada elamisluba. Kaebus ei ole perspektiivitu. PPA-l ei ole õigust isikule ette kirjutada, millisel õiguslikul alusel peab isik avalduse esitama. PPA ei ole tänaseni täitnud halduskohtu 06.10.2021 määrust. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kui kaebaja peab Eestist lahkuma, kaasneb sellega põhjendamatu kulu. Kaebaja peab lahkuma Schengeni territooriumilt ega saa Eestisse naasta enne aasta möödumist, kuna tema riigis viibimise aeg 180 päeva on ületatud. Kaebaja peab Eestist igal juhul lahkuma, et mitte rikkuda viisanõudeid. Olukorras, kus kaebajale ei ole väljastatud elamisluba ja viisa kehtivus on lõppenud, ei ole tal enam sisenemisõigust Schengeni territooriumile. Kaebaja ja tema elukaaslane reisivad tihti töö ning eraelu tõttu. Eestist 5(8)
3-21-604 lahkumine riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust ning õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures (PS §-d 24 ja 26). Viisa alusel ei ole võimalik elada perekonnaelu, sest Eestis viibimise võimalus on ajaliselt piiratud. Kaebaja kohtumenetluse ajal Eestis elamise võimaldamine ei kahjusta ühtegi teist isikut. Puudub avaliku huvi riive. Avalik huvi seisneb mh selles, et pereelule seatavad riiklikud piirangud oleksid õiguspärased. Kaebaja ega tema elukaaslane ei kujuta ohtu Eesti Vabariigile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Perekonnaelu kaitse PS § 27 mõttes nõuab, et riigi kohaldatavad meetmed ei ohustaks perekonna püsimajäämist. Kaebaja viisa kehtivus lõpeb 31.10.2021 ning pärast seda puudub tal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui kaebajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks pole, on ta kohustatud Eestist lahkuma (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 3). See mõjutab kaebaja pereelu negatiivselt. Kohtumenetluse lõpplahend viisa kehtivuse tähtaja lõpuks praeguses haldusasjas ei selgu. Kohtumenetluse vältel valitsev õiguslik, rahaline ja emotsionaalne ebakindlus mõjutavad negatiivselt kaebaja kooselu enda kooselupartneriga. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on võimalik tagada kohtumenetluse kestel kaebaja jaoks vajalikku stabiilsust, et kohtuvaidlus ei kujuneks kaebaja kooselu võimaliku lagunemise ja sellega põhivaidluse äralangemise tõttu eesmärgipäratuks. Lisaks toob kohtumenetluse ajal stabiilse kooselu võimatus kaebajale kaasa küll tingimata mitte pöördumatuid, kuid siiski väga koormavaid rahalisi väljaminekuid, mille järele puudub tegelik vajadus (Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2017 määrus nr 3-16-2415, p 10; vt ka 29.04.2019 määrus nr 3-19-519, p 10.2).
11.Halduskohus selgitas 16.08.2021 otsuses õigesti, et välismaalasel ei ole küll vahetult PS-st tulenevat subjektiivset õigust elada Eestis, kuid elamisloa alusel Eestis elaval välismaalasel on siiski vastavast haldusaktist tulenev subjektiivne õigus elada Eestis. Välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel küll ulatuslik otsustusruum, kuid kaebaja kooselupartnerile elamisloa andmisega on riik aktsepteerinud tema püsivat Eestis elamist ning on kohustatud tagama ka võimaluse seda õigust kasutada ilma ülemääraste või diskrimineerivate piiranguteta. Lisaks tuleb arvestada ka era- ja perekonnaelu kaitsmise vajadusega ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõtetega. VMS välistab täielikult välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud kooselupartneri juurde, piirates seetõttu üldise tunnuse alusel väga intensiivselt ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust ega võimalda elamisloa taotluse lahendamisel hinnata konkreetse isikuga seotud asjaolusid (vrdl Riigikohtu otsus nr 5-18-5, p-d 69–71). Haldusasja lahendamisel on määrav, kas kolmandas riigi sõlmitud kooseluleping erisooliste isiku vahel on käsitatav võrdväärsena abielu institutsiooniga, mis võimaldab anda elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole perekonnapõhiõiguse seisukohalt sisulist erinevust selles, kas isikute kooselu põhineb kooselulepingul või abielul. Üldkogu 21.06.2019 otsuse nr 5-18-5 p-s 57 selgitas Riigikohus, hinnates Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasele tähtajalise elamisloa andmist, et samasooliste paaride abielu mõistet välismaalaste seaduses ei ole põhjendatud tõlgendada laiendavalt ning hõlmata sellega ka samast soost inimeste registreeritud kooselu. Kuigi õigusmõisted võivad olla õigusaktides erineva mahuga, räägib sellise tõlgenduse vastu seadusandja selge soov eristada abielu ja registreeritud kooselu instituute. Viidatud lahendis oli tegemist samasooliste paaridega, kuid ei ole välistatud, et Riigikohus leiab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, et erisooliste isikute registreeritud kooselu ning abielu instituuti ei ole põhjendatud käsitada võrdväärsena. Samas leidis Riigikohus viidatud lahendi p-des 69 ja 70, et 6(8)
3-21-604 analüüsitud perekonnapõhiõiguse piirang ei ole vajalik meede. Välismaalaste seaduse regulatsioon tervikuna, samuti selles ettenähtud põhiõiguste piirangud, võimaldavad riigil kontrollida välismaalaste Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning sel viisil edendada eelnimetatud põhiseaduslikke eesmärke. Neid eesmärke on aga võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on võimalik seadustes ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb. See võimaldab välistada põhiõiguste ülemääraseid riiveid. Need seisukohad on kohaldatavad ka praeguse asja lahendamisel. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebuse perspektiiv vähene ega välista esialgse õiguskaitse kohaldamist.
12.Puuduvad asjaolud, mis tingiksid elamisloa väljastamise vastuolu avaliku huviga. Avalik huvi seisneb mh selles, et perekonnaelule seatavad riiklikud piirangud oleksid õiguspärased. Avalikuks huviks ei saa lugeda seda, et perekonnaelule seatavate riiklike piirangute pinnalt tõusetuvate kohtuvaidluste korral rakendab riik menetlusosaliste suhtes selliseid koormavaid abinõusid, mille tõttu esineb oht, et põhiõigused, mille kaitseks isikud kohtusse pöördusid, ei vaja kohtuotsuse tegemise ajal enam kaitset (Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2017 määrus nr 3-16-2415, p 11). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamine kahjustaks kolmandate isikute või avalikke huve. Avaliku huviga ei ole vastuolus see, kui isik kasutab kõiki seadusega ette nähtud vahendeid, tagamaks enda riigis viibimise seaduslikkus, mh kohtumenetluse ajaks. Samuti ei nähtu kohtuasja materjalidest, et kaebaja puhul esineks VMS § 124 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 126 sätestatud alus keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.
13.Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei välista kaebaja võimalus viibida Eestis alternatiivsetel õiguslikel alustel (pikaajaline viisa; ilma viisata 90 päeva). Alternatiivsete võimaluste ammendumine ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduseks. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb hinnata, kas kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamata jätmine toob talle kaasa negatiivsed tagajärjed kohtumenetluse ajal. Lisaks selgitas halduskohus õigesti, et viisa ja elamisloa alusel Eestis viibimisel on erinevad õiguslikud tagajärjed, sh ajalised piirangud. Kuigi kaebajale ei ole varem tähtajalist elamisluba antud, ei too see kaasa taotluse rahuldamata jätmist, sest esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab kohtumenetluse ajaks. Lisaks puuduvad tähtajalise elamisloaga võrdväärsed alternatiivid kaebaja Eestis viibimiseks.
14.Kaalutlusõiguse alusel antavad haldusaktid alluvad PS § 15 lg 1 kohaselt kohtulikule kontrollile ning seadus ei piira nende puhul esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ajutiste abinõude kaalumist esialgse õiguskaitse raames reguleerib HKMS § 249 lg 3 ning see säte annab vastava pädevuse kohtule. Välistada ei saa esialgse õiguskaitse korras haldusorgani kohustamist kindla sisuga haldusakti andmiseks ka juhul, kui haldusakti andmisel on haldusorganil kaalutlusruum, eeldusel, et puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Vastasel juhul poleks elamisloa taotluste üle peetavate kohtuvaidluste ajal paljudel elulistel juhtudel üldse tõhusat esialgse õiguskaitse võimalust. (Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei välista esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist asjaolu, et PPA-l tuleb tähtajalise elamisloa väljastamisel kasutada kaalutlusõigust. Tähtajalise elamisloa andmine esialgse õiguskaitse korras on kooskõlas kaebuse eesmärgiga ega välju selle piiridest.
15.Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.10.2021 määrus muutmata. PPA-l tuleb esialgse õiguskaitse määrus täita viivimatult (HKMS § 252 lg 6) ning väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba kuni praeguses kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
7(8)
3-21-604
16.Kaebaja taotles 27.10.2021 määruskaebuse vastuses PPA-lt määruskaebuse menetluses kantud menetluskulude 540 eurot väljamõistmist. Kaebaja kinnitas menetluskulude kandmist. Alates 01.01.2018 on kohtuvälised menetluskulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11; vt seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, lk 18). Seega ei ole tarvilik esitada tõendeid (maksekorraldus) menetluskulude tasumise kohta, kuid kaebajal tuleb tõendada, et tal on tekkinud menetluskulude kandmise kohustus, seega on vajalik arve väljastamine volitatud esindaja poolt. Tõendid tuleb ringkonnakohtule esitada 20 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et tõendite esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta menetluskulud kindlaks määramata ja välja mõistmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.