Aleksei Iushkovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/437-5 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksei Iushkov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Asja läbivaatamine
Istungil 02.03.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aleksei Iushkovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (kaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Aleksei Iushkov (edaspidi ka kaebaja) on 1985. aastal Eestis sündinud Venemaa
3-20-1433 Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) 28.03.2000. a otsusega anti kaebajale Eesti Vabariigi alaline elamisluba, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 7 korral ja väärteokorras 25 korral. Viimati viibis kaebaja vangistuses ajavahemikus 17.06.2019–23.10.2021.
3.Viru Vangla tegi 05.03.2020 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldada sissesõidukeeldu.
4.PPA alustas 11.03.2020 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Kaebaja esitas 16.03.2020 PPA-le enda vastuväited seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega. Kaebaja selgitas, et ta on Eestis sündinud, siin terve elu elanud, saanud siin hariduse (valdab A1 tasemel riigikeelt) ning siin elavad tema sugulased (vanaema, ema, vend, isa, abikaasa, tütar). Venemaa Föderatsiooniga ei ole tal mingeid sidemeid, ta pole seal töötanud, õppinud ega elanud.
5.PPA tunnistas 27.07.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/437-5 A. Iushkovi pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33C001646 alates 27.07.2020 kehtetuks. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 2) Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale seisneb varavastaste, isikuvastaste, rahvatervisevastaste, avaliku rahu vastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemises. Kaebajal on 3 kehtivat ja 4 arhiveeritud kriminaalkaristust ning 16 kehtivat ja 9 arhiveeritud väärteokaristust. Esimese kuriteo pani kaebaja toime 18-aastasena ja viimase 33-aastasena. Kuritegudega kahjustas kaebaja korduva kehalise väärkohtlemisega kannatanute tervist ja tekitas neile valu ja kehavigastusi; rikkus raskelt avalikku korda vägivallaga (ühel korral grupis); pani süstemaatiliselt toime vargusi grupis sissetungimisega; tekitas kannatanutele varalist kahju; juhtis süstemaatiliselt ilma juhtimisõiguseta mootorsõidukit; omandas, valdas edasiandmise eesmärgil ja andis ebaseaduslikult edasi narkootilist ainet väikeses koguses; röövis grupis sissetungimisega; ning pani toime väljapressimise grupis. Eelnevaga lõi kaebaja reaalse ohu avalikule korrale. Kaebaja ei ole järginud Eestis elades põhiseaduslikku korda ja riigis kehtivaid õigusakte ning tema karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse, normidesse ja austust teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja on mõistetud süüdi avaliku korra vastaste kuritegude eest 2 korral, esimese ja teise astme varavastaste kuritegude eest 2 korral, isikuvastaste kuritegude eest 2 korral, rahvatervisevastase kuriteo eest 1 korral ja üldohtliku kuriteo eest 1 korral. Neljal korral on teda karistatud karmima karistusliigiga ehk reaalse vangistusega. Väärteokorras on kaebajat karistatud 14 korda arestiga (281 päeva). 3) Kaebaja on pannud kõik süüteod toime täisealisena. Ta pani esimese väärteo toime 25aastasena ja viimase 32-aastasena ning esimese kuriteo 18-aastasena ja viimase 33-aastasena. Olenemata talle mõistetud karistustest (vangistused, üldkasulik töö, tingimisi vangistused, rahaline karistus) pani kaebaja katseajal toime uusi kuritegusid, mis näitab, et teda ei heidutanud võimalik vangistus. Kaebaja karistatusest lähtuvalt võib jaatada temast tulenevat kestvat ohtu avalikule korrale, mis seisneb eriliigiliste teise astme ja raskete esimese astme kuritegude toimepanemises. Vastavalt Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides
3-20-1433 (edaspidi direktiiv 2003/109/EÜ), preambuli p-le 8 võib isik kujutada ohtu avalikule korrale, kui ta on mõistetud süüdi raske kuriteo eest. Kaebaja toime pandud röövimine, väljapressimine, uimastikuritegu ja isikuvastased kuriteod on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) hinnangul rasked kuriteod. Isikuga seotud positiivsed asjaolud (elukaaslase, lapse, sugulaste ja elukoha olemasolu) ei ole seni mõjutanud teda elama õiguskuulekalt. Isik õiguskuuleka elu perioodid on kuni mõne aasta pikkused, ta on pannud kuritegusid toime ka katseajal ning varasema vangistuse ajal on teda distsiplinaarkorras karistatud. Seega on kaebajal välja kujunenud kriminaalne käitumismuster ning temast lähtuv oht kaalub üles tema huvi säilitada elamisluba. 4) Sellegipoolest ei ole kaebajast tulenev oht otsuse tegemise hetkel piisavalt tõsine, et tingida tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise koos lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Tema toimepandud kuriteod on eelkõige teise astme kuriteod, mille eest on talle neljal korral mõistetud vangistused alla keskmise sanktsioonimäära, samuti on talle varasemalt mõistetud leebeid karistusi – rahatrahvid ja üldkasulik töö, tingimisi vangistused katseajaga. Vabanedes on kaebajal olemas elukoht ja lähedaste toetus, samuti on tal elukaaslane ja alaealine laps, kes vajavad tema tuge. Kui isik jätkab kuritegude toimepanemist, suureneb ka temast tulenev ohutase ja seda tõenäolisemalt on võimalik rakendada tema väljasaatmist. 5) Kuna otsusega ei kaasne lahkumisettekirjutuse tegemist, isikut ei saadeta Eesti Vabariigist välja ning peresidemeid ei katkestata, ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega perekonnaelu- ja eraeluriivet.
6.A. Iushkov esitas 30.07.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27.07.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/437-5 tühistamiseks.
7.Tartu Halduskohus võttis 04.08.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
8.PPA esitas 14.08.2020 kaebusele vastuse, paludes jätta see rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus jättis 20.10.2021. a määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse talle riigi kulul esindaja määramiseks.
10.Tartu Halduskohus määras 26.01.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Kohtuistung toimus 02.03.2022.
11.Vastustaja esitas 02.03.2022 kohtule ekslikult 14.08.2020. a vastusele lisamata jäänud haldusmenetluse materjalid, s.o Viru Maakohtu 05.04.2006. a otsuse nr 1-06-2862 ja Narva Linnakohtu 10.05.2005. a otsuse nr 1-253/04.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja leiab, et PPA 27.07.2020. a otsus ei ole õiguspärane, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. 1) Kaebaja on sündinud ja elanud kogu oma elu Eestis, siin on tema pere ja kõik sugulased. Samuti on kaebaja ülalpidamisel alaealine laps. Vene Föderatsiooniga ei seo kaebajat midagi. Kaebaja ei ole seal kunagi elanud, töötanud ega õppinud ning seal ei ole kaebajal sugulasi ega tuttavaid. Samuti ei oma kaebaja seal kinnisvara ega muid investeeringuid. Kaebaja ei ole niivõrd ohtlik ühiskonnale ja riiklikule julgeolekule, et temalt võiks ära võtta pikaajalise elaniku elamisloa. 2) VMS § 241 lg 1 punkti 2 ei saa kohaldada isikute puhul, kes on sündinud ja elavad alaliselt Eestis. Sellistel isikutel ei ole päritoluriiki VMS § 241 lg 3 tähenduses. Kui isikute suhtes, kes on sündinud ja elavad alaliselt Eestis, kohaldatakse VMS § 241 lg 1 punkti 2, tuleb nende õigust Eestis elamiseks kaitsta oluliselt tugevamalt kui teiste isikute puhul.
3-20-1433 3) Olukorras, kus ei ole öeldud, mis eesmärgil on pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, võib tegemist olla lisakaristusega, mis on sisuliselt õigusvastane. 4) Kohased ei ole PPA väited, et Eesti elanikke on vaja kaebaja eest kaitsta, sest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi teiste Eesti elanike võimalikku ohtu ja kaitstust.
12.1.Kohtuistungil kordas kaebaja, et kuna ta ei ole immigrant, ei ole tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane ega kooskõlas põhiseaduse ja Riigikohtu praktikaga haldusasjas nr 3-13-1889. Kaebajale ei ole arusaadav, kuidas saab olla tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud avaliku korra kaitsmise eesmärgil, kui ta viibib endiselt Eestis. Kaebaja on kandnud ära talle kohtu poolt mõistetud karistused ning pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise näol on tegu tema topeltkaristamisega. Kaebajal on tähtajalise elamisloa tõttu takistatud tööle saamine, näiteks ei võeta teda Soome tööle.
13.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. PPA ei ole otsuses lähtunud vaid kaebajat negatiivsest küljest iseloomustavatest asjaoludest, vaid lähtuvalt uurimispõhimõttest on välja selgitatud ka kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad asjaolud (otsuse p-d 9, 12). Kaebaja on mh toime pannud esimese astme kuritegusid ning EIK praktika kohaselt raskeid kuritegusid (röövimine, isikuvastane vägivald, uimastikuritegu). Asjaolud, et isik on alates 18. eluaastast pannud toime süütegusid ning ta on viibinud karistuste tõttu vangistuses üle 6 aasta oma elust, näitavad, et isikul on välja kujunenud kriminaalne käitumismuster. Kaebaja on kahjustanud teiste inimeste õigushüve ning rikkunud seeläbi avalikku korda. Kaebaja kriminaalkorras karistatus 7 korral viitab retsidiivsusele. 2) Kaebajal ei ole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloale. Kaebaja eraelulised ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigiga on tugevad, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei ole kaebajal küll enam tugevdatud kaitset riigist väljasaatmise vastu, kuid tema suhtes ei ole tehtud väljasaatmise otsust ning tal on olnud võimalus taotleda tähtajalist elamisluba mõistliku aja jooksul, et seadustada enda viibimine Eesti Vabariigis. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja edukalt taotlenud 30.07.2020 tähtajalist elamisluba ning selle saanud PPA 13.08.2020. a otsusega nr 1052043489/TE.
13.1.Kohtuistungil jäi vastustaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole topeltkaristus, vaid haldusmeede. Kaebajal on tähtajalise elamisloaga samasugused võimalused töötada, nagu need on pikaajalise elaniku elamisloa puhul.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kaebaja on vaidlustanud PPA 27.07.2020. a otsuse, millega PPA tunnistas VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on kaitsta avalikku julgeolekut (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 15).
15.VMS § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase toimepandud
3-20-1433 õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega eeldab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ning seejärel langetatakse kaalumisotsus selle kohta, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 33-1-1-14, p 15).
16.VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb tõlgendada direktiivi 2003/109 art 12 lõiget 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (Riigikohtu 03.05.2019. a otsus nr 3-18-89; 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545). Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole aga lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 punktist 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lõikest 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel, et see on isiku õiguste riive suhtes proportsionaalne (Riigikohtu 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega piisab VMS § 241 lg 1 punkti 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures ei pea oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule esinema koos (Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 16; 19.02.2019. a otsus nr 3-171545, p 24). Samuti ei saa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust oma toimelt samastada isikule tehtava lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega) – kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist (Riigikohtu 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 21).
17.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui kohtupraktikast tulenevalt ei oleks võimalik kohaldada VMS § 241 lg 1 punkti 2 Eestis sündinud isikute puhul. Kaebaja viidatud Riigikohtu 13.04.2016. a lahendis nr 3-3-1-2-16 (alamates kohtuastmetes oli kohtuasja numbriks 3-131889) ei sisaldu sellist järeldust. Seevastu on Riigikohtu praktikas korduvalt kinnitatud, et ka olukorras, kus isik on kogu elu elanud Eestis ja seetõttu ei ole alust pidada tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine välistatud (vt nt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 28; 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 16).
18.Ohtu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes tuleb käsitada olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime varem toimepanduga sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata isiku poolt varasemalt toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. (Vt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 16) Antud juhul ongi PPA järeldanud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale tema poolt varasemalt toime pandud süütegudest.
19.Kohtule esitatud karistusregistri väljavõttest (koostatud 11.03.2020; tl 38 pöördel– 44 pöördel) nähtub, et kaebajal on 4 arhiveeritud ja 3 kehtivat kriminaalkaristust ning 9 arhiveeritud ja 16 kehtivat väärteokaristust. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 oli PPA-l õigus kasutada ka andmeid kaebaja arhiveeritud karistuste kohta. Need andmed on isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks asjakohased (vt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 18).
20.Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on kaebaja arhiveeritud kriminaalkaristuste hulgas järgmised karistused.
3-20-1433
20.1.Narva Linnakohtu 10.05.2005. a otsusega nr 1-253/04 (tl 99–101) tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 ja § 214 lg 2 p 4 järgi 2003. a detsembris esimese astme varavastaste süütegude (röövimine ja väljapressimine) toimepanemises ning karistati teda 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, millest tuli kaebajal kohe ära kanda 1 aasta ja 6 kuud ja millest 3 aastat määrati tingimisi katseajaga 3 aastat. Süüteod pani kaebaja toime 2003. a detsembris 18-aastasena.
20.2.Viru Maakohtu 05.04.2006. a otsusega nr 1-06-2862 (tl 98–98 pöördel) tunnistati kaebaja süüdi KarS § 121 järgi juulis 2005 toime pandud teise isiku kehalise väärkohtlemise eest ja mõisteti talle rahaline karistus 2500 krooni.
20.3.Viru Maakohtu 12.03.2009. a otsusega nr 1-05-465 (tl 68–70, kohtueelse menetluse kokkuvõte tl 70 pöördel–72 pöördel) tunnistati kaebaja süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi jaanuaris 2007 toime pandud raskes avaliku korra rikkumises (vägivalla kasutamisega) ning karistati teda 2-kuulise vangistusega, millega liideti Narva Linnakohtu 10.05.2005. a otsusega nr 1-253/04 mõistetud ja ära kandmata 3-aastane vangistus. Kokku mõisteti kaebajale kandmiseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust, mille kandmisest kaebaja vabastati Tartu Ringkonnakohtu 21.08.2009. a määrusega (tl 75–76 pöördel) tingimisi enne tähtaega.
20.4.Viimase arhiveeritud karistusena on kaebaja tunnistatud Viru Maakohtu 03.05.2011. a otsusega nr 1-11-3407 (tl 63–43, süüdistusakt lühimenetluse korras tl 64 pöördel–65) süüdi KarS § 183 lg 2 p 2 järgi selles, et ta 2010. aastal soetas, omas ja müüs korduvalt väikeses koguses edasi narkootilist ainet (amfetamiin). Teda karistati selle eest 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati Viru Maakohtu 12.03.2009. a otsusega nr 1-05-465 mõistetud, kuid ära kandmata 10 kuu ja 7 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti kaebajale 1 aasta, 10 kuud ja 7 päeva vangistust.
20.5.Seega hõlmavad kaebaja arhiveeritud karistused karistusi esimese astme varavastaste süütegude, teise astme isikuvastase süüteo (tervisevastase vägivallateo), teise astme avaliku korra vastase süüteo ja teise astme rahvatervisevastase süüteo eest.
21.Kehtivaid kriminaalkaristusi oli kaebajal vaidlustatud PPA otsuse tegemise ajal kolm ning need on kaebajale mõistetud liiklussüütegude, teise astme varavastaste süütegude, teise astme avaliku korra vastase süüteo ja teise astme isikuvastase süüteo (tervisevastase vägivallateo) toimepanemise eest.
21.1.Viru Maakohtu 25.09.2017. a otsusega nr 1-17-485 (tl 61–62 pöördel) tunnistati kaebaja süüdi KarS § 4231 järgi aastatel 2015–2017 korduvalt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimises ning talle mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust tingimisi katseajaga.
21.2.Viru Maakohtu 10.06.2019. a otsusega nr 1-18-5364 (tl 55 pöördel–60 pöördel) tunnistati kaebaja süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi perioodil 2017–2018 süstemaatiliselt sissetungimisega grupis varguste toimepanemises ning talle mõisteti lõplikult ärakandmisele 1 aasta, 8 kuud ja 6 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 606 tunni ulatuses ja käitumiskontrolliga.
21.3.Viimasena on kaebaja kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 30.09.2019. a otsusega nr 1-19-6931 (tl 48 pöördel–49 pöördel, lühimenetluse süüdistusakt tl 50–51 pöördel), millega ta tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi 2019. a juunis avaliku korra raske rikkumises vägivallaga ja teise isiku kehalises väärkohtlemises ning talle mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat, 4 kuud ja 6 päeva vangistust.
22.Kaebaja toime pandud väärteod seisnevad peaasjalikult narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 rikkumistes (narkootilise või psühhotroopse
3-20-1433 aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamine, omandamine või valdamine) ja erinevate liiklusseaduse sätete rikkumistes. Seejuures on ajaliselt viimane PPA otsuses käsitletud väärteootsus tehtud kaebajale 07.01.2019 ehk vähem kui pool aastat enne tema viimase reaalse vangistuse algust.
23.Eelneva põhjal tuleb nõustuda PPA-ga, et kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale kinnitab muu hulgas tema korduv karistatus ning tema toime pandud süütegude iseloom. Kaebaja on pannud esimese süüteo toime täisealisena, kui oli 18-aastane, ning on jätkanud süütegude toimepanemisega pärast võrdlemisi lühikesi ajavahemikke, sealjuures tema suhtes käitumiskontrolli kohaldamise kestel. Sealhulgas on kaebaja pannud toime narkootikumidega seotud süütegusid, mis kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (vt nt Riigikohtu 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 27; EIK 08.01.2009. a otsus asjas nr 10606/07, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik), samuti teisi EIK praktika kohaselt raskemaid kuritegusid – näiteks röövimine (vt nt EIK 17.02.2009. a otsus asjas nr 27319/07, Onur vs. Ühendkuningriik) ja isikuvastane vägivald (vt nt EIK 18.10.2006. a otsus asjas nr 46410/99, Üner vs. Holland; 08.01.2009. a otsus asjas nr 10606/07, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik).
24.PPA on seega asunud kohtu hinnangul õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja süütegude laadist, raskusest, nende toimepanemise ajast ja korduvusest saab järeldada ohtu, et kaebaja võib nende toimepanemist ja seega avaliku korra ohustamist jätkata. Kaebajaga seotud asjaolusid arvestades on põhjendatud PPA järeldus, et kuigi kaebaja suhtes ei ole põhjendatud rakendada rangemat haldusmeedet lahkumisettekirjutuse tegemise näol, on seoses tema varasema käitumisega ja suhtumisega riigis kehtivasse korda ja teiste isikute õigushüvedesse lakanud ka tema õigus sellele, et tal oleks Eesti Vabariigi pikaajalise elanikuna tugevdatud kaitse riigist väljasaatmise vastu (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 ja põhjendus p 16). Kohtu hinnangul saab kaebajast lähtuva ohu taset pidada VMS § 241 lg 1 punkti 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lõike 3 rakendamiseks piisavaks.
25.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja pärast kaebajast lähtuva ohu taseme väljaselgitamist võtnud järgneva kaalutlusotsuse tegemisel asjakohaselt arvesse nii kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju talle ja tema perekonnaliikmetele kui ka tema sidemeid Eestiga ja seda, et tal puuduvad sidemed Venemaa Föderatsiooniga. Siiski ei ole kohtu hinnangul vaidlustatud otsus üheselt selge osas, milles PPA on käsitlenud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat kaebaja perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivust. Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega, ei tähenda see, et mõju era- ja perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib mõjutada perekonnaelu negatiivselt ning ka pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb vastavalt VMS § 241 lg‐st 3 kaaluda mõju isikule ja tema perekonnaliikmetele (vt Riigikohtu 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 21). Vastustaja on aga vaidlustatud otsuses piirdunud ennekõike möönmisega, et kuna isikut ei saadeta Eesti Vabariigist välja, ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega pereriivet, ning ei ole kaalunud näiteks seda, kuidas võib mõjuda ebakindlus alaliselt Eestisse elama jäämise osas kaebaja suhtele tema alaealise lapsega. Arvestades, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju isiku era- ja perekonnaelule on võrreldes lahkumisettekirjutuse tegemisega kaudne ja piiratud, ei kujuta eelkirjeldatud puudus PPA otsuses siiski kohtu hinnangul sellist kaalutlusviga, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.
26.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt saab asuda seisukohale, et otsus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta on olnud proportsionaalne. Käesoleva otsuse punktides 20, 21, 22 ja nende alapunktides välja toodud kaebaja süütegude asjaolud ilmestavad
3-20-1433 kohtu hinnangul selgelt kaebaja hoiakuid. Samuti nähtub nendest, et kaebajat ei ole pannud süütegude toimepanemisest ja vangistuse kandmisest hoiduma ka tema lapse sünd 2016. aastal. Kaebaja on jätkanud süütegude toimepanemisega ka pärast lapse sündi ning hoolimata sellest, et samal ajal oli tema suhtes kohaldatud käitumiskontrolli. PPA on vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud kaebaja võimalusele taotleda Eesti Vabariigis jätkuvalt elamiseks tähtajalist elamisluba. Nimelt võimaldab VMS § 125 lg 1 p 2 anda kaebajale erandina tähtajalise elamisloa. Praegusel juhul ongi kaebaja tähtajalist elamisluba taotlenud ning talle on see PPA 13.08.2020. a otsusega nr 1052043489/TE väljastatud (kehtivusajaga 13.08.2020–13.08.2025). Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajast lähtuv oht kaalub antud juhul üles tema era- ja perekonnaelu väheolulise riive.
27.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat kaebaja õiguste riivet ei muuda ebaproportsionaalseks ka kaebaja poolt kohtuistungil osutatu, et tähtajalise elamisloa tõttu on tal raskendatud asuda tööle. Õigusaktidest ei tulene kaebajale piiranguid töötamiseks, kui talle on pikaajalise elaniku elamisloa asemel väljastatud tähtajaline elamisluba, mistõttu ei saa kaebaja välja toodud raskused välismaale tööle minekuks takistada kaebajal siiski leidmast muid võimalusi vajalike elatusvahendite teenimiseks.
28.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud asjakohastest õigusnormidest ja kaalutlustest ning on tunnistanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks õiguspäraselt. Samuti on enne vaidlustatud otsuse tegemist võimaldatud kaebajal esitada oma arvamus ja vastuväited (haldusmenetluse seaduse § 40) ning neid on otsuse tegemisel arvestanud.
29.Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebus PPA 27.07.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/437-5 tühistamiseks rahuldamata.
30.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas 04.08.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lõikest 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud seega riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.