Korrakaitse › Vanglad

KOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebusest ja muudest kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on saada lühiajalisele väljasõidule. Nimetatud eesmärki silmas pidades oli eesmärgipäraseks nõudeks kaebuse esitamisel vangla 05.02.2021 keelduva otsuse nr 5-8/21/50-2 ja 11.03.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/107-2 tühistamise nõue ning vangla kohustamise nõue vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. 12.04.2021 esitas kaebaja kohtule kaebuse lisana Tallinna vangla 06.04.2021 vaideotsuse nr 515/21/139-2. Vaideotsusest nähtuvalt on kaebaja esitanud Tallinna vanglale 2021 märtsis taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks perioodil 04.03.2021 - 09.03.2021 samuti põhjendusega koju minemiseks ja tööandjaga kohtumiseks. 01.03.2021 otsusega nr 58/21/2944-2 keeldus Tallinna vangla kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu loa andmisest, kuna X lühiajalisele väljasõidule lubamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. X esitas 01.03.2021 otsusele vaide, mis 06.04.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/139-2 rahuldamata jäeti. Kohus selgitab, et 06.04.2021 vaideotsusest nähtuvalt on kaebaja taotlenud 04.03.2021 09.03.2021 lühiajalist väljasõitu põhimõtteliselt samadel põhjendustel, nagu ka 2021 veebruaris (väljasõiduks perioodil 05.02.2021 -10.02.2021) esitatud taotluses. Kaebaja 2021 märtsise esitatud taotlus on 01.03.2021 otsusega nr 5-8/21/2944-2 jäetud vangla poolt rahuldamata eeskätt põhjusel, et väljasõidule lubamine on vastuolus vangistuse täideviimis eesmärkidega. Vangla keelduvast otsusest ja vaideotsusest nähtub, et vangla on haldusaktides samadel seisukohtadel (kuna asjaolud ja sellest tulenevalt ka põhjendused on samad) nagu ka vangla 05.02.2021 keelduvas otsuses nr 5-8/21/50-2 ja 11.03.2021 vaideotsuses nr 515/21/107-2. Kohus selgitab, et kuigi kaebaja ei ole vangla 01.03.2021 otsuse nr 5-8/21/2944-2 ega ka 06.04.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/139-2 tühistamist otsesõnu nõudnud, ei ole kohtu hinnangul kaebuse käiguta jätmine nõude täpsustamise eesmärgil vajalik. Olukorras, kus on ilmne, et nii nõude täpsustamise kui ka selle eesmärgipärase tõlgendamise korral esineb alus kaebuse tagastamiseks, ei oleks kaebuse käiguta jätmine menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas. Asjast nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks jätkuvalt loa saamine lühiajalisele väljasõidule. Seega käsitleb kohus asja raames nii kaebaja 2021 veebruaris kui ka 2021 märtsis vanglale esitatud taotlusi ja nende osas tehtud haldusakte. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada, kuna tegemist ei ole juhtumiga, kus kaebaja õigusi oleks intensiivselt rikutud. Samuti on asjaolusid ja kehtivat õigust arvestades kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tallinna vangla on vastuses kohtule selgitanud, et kinnipeetava lühiajalise väljasõidu taotluse menetlemisel lähtub vangla õigusaktides sätestatust. Lühiajalist väljasõitu reguleerivad Vangistusseaduse (VangS) § 32 ja § 321 ning justiitsministri 30.11.2020 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-d 78-89. Eelnevatele õigusaktidel tuginedes on kinnipeetavate lühiajalist väljasõitu puudutavat täpsustatud ka Tallinna vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 11/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punktis 13.1. Tallinna vanglas ei ole Covid-19 pandeemia olukorraga seonduvalt täiendavaid piiranguid kehtestavaid haldusakte väljasõitu

puudutavas osas välja antud, küll aga ei saa välistada, et väljasõidu taotluse lahendamisel lisaks muudele asjaoludele ka pandeemiaolukorraga arvestatakse – vanglal on õigusaktidest tulenevalt kohustus tagada vanglas viibivate isikute tervise kaitse. VangS § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Täpsemad asjaolud, mida taotluse lahendamisel arvestatakse, on loetletud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ paragrahvis 82. Kohtu hinnangul nähtub viidatud sätetest selgelt, et väljasõidule lubamine ei ole vangla kohustus, mida teatud formaalsete kriteeriumite täitmisel ilmtingimata võimaldama peaks. Seega on vanglal ka siis, kui kinnipeetava puhul on eeldused väljasõidule lubamiseks täidetud, õigus sellest keelduda, kuna lisaks formaalsete eelduste täitmisele tuleb vanglal arvestada lisaks ka hinnanguliste kriteeriumitega. Seega on vangla õigesti märkinud, et lühiajalise väljasõidu näol on tegemist täiendava hüvega ning vastava taotluse rahuldamine on vangla kaalutlusotsus. Vanglale esitatud taotluste kohaselt oli väljasõit kaebajale vajalik, et viibida kodus lapse, õe ja vanematega ning külastada tööandjat ja advokaati. Kohus selgitab, et kuigi kehtivast õigusest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et teatud tingimuste täitmise korral lubatakse ta lühiajalisele väljasõidule, on tal siiski õigus nõuda, et vangla selgitaks, miks ja millistele asjaoludele tuginedes ta väljasõidu lubamisest keeldub. Vangla asus nii taotluste rahuldamata jätmise otsustes kui vaideotsustes seisukohale, et väljasõit oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangla rõhutas, et võimalus lühiajaliseks väljasõiduks ei ole kinnipeetava seadusest tulenev õigus, vaid soodustus. Tallinna vangla jõudis oma otsustes järeldusele, et kahtlemata võib kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine omada kinnipeetava jaoks teatud positiivseid külgi, kuid koosmõjus kõikide argumentidega, jõudis vangla järeldusele, et ohus oleks üks vangistuse täideviimise eesmärk ehk õiguskorra kaitse, ning väljasõiduplaanis märgitud tegevusi on kinnipeetaval võimalik teostada ka vanglas viibimise ajal. Kuna ajutiselt ei võimaldatud vanglas COVID-19 haigust põhjustava viiruse kiire ja ulatusliku leviku tõttu pikaajalisi kokkusaamisi, siis vähemalt kord kuus oli võimalik vanglas kohtuda oma lähedastega lühiajaliste kokkusaamiste kaudu, sh laupäeviti, mis võimaldas saada kokku soovi korral ka lapsega. Vangla hinnangul sellega ei sea kinnipeetav ohtu oma ja kaaskinnipeetavate ega ka vangla ametnike tervist määral, mis võib kaasneda vanglaväliselt väljasõidult naastes. Ka potentsiaalse tööandjaga, samuti advokaadiga on võimalik kohtuda lühiajalise kokkusaamise raames. Lisaks on oluline märkida, et riskihindamise käigus on leitud, et X on kõrgohtlik lastele ja konkreetsetele täiskasvanutele ning ohtlik avalikkusele. Kohtu hinnangul on vastustaja esitatud kaalutlused asjakohased. Vangla on põhjendatult arvestanud ka X kuriteo toimepanemise laadi ja kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust. Asjast nähtuvalt kaebaja on süüdi tunnistatud kuues erinevas kuriteos, kokku 14 episoodis. Vangla hinnangul kaebaja väljasõit võib ohustada üldist õiguskorda, kuna vangla ei saa olla veendunud kaebaja õiguskuulekas käitumises lühiajalisel väljasõidul viibides, isiku varasema kuritegeliku eluviisi ning kaebajapoolse süü igakülgse eitamise tõttu. Asjast nähtuvalt 06.04.2021 vaideotsuse tegemise ajaks oli kaebajal juba 5 kehtivat distsiplinaarkaristust (VSkE § 83 p 31 kohaselt väljasõiduloa andmisest keeldumise alus). Lisaks Harju maakohus ei vabastanud kaebajat tingimisi ennetähtaegselt (2020 jaanuaris ning

oktoobris). Maakohus tõi välja, et suuremas osas isik ei tunnista süüd ja õigustab ennast, mistõttu kohtul ei ole kujunenud veendumust, et käesolevaks ajaks oleks X asunud paranemise teele ning vabaduses ei jätkaks oma kuritegelikku käitumist. Vangla hinnangul ei kaalu kaebaja väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske. Lisaks arvestas vangla asjaoluga, et kaebaja väljasõidutaotluses toodud eesmärki saab täita ka teiste vanglaväliste suhtlemisvahenditega (kirjavahetus, telefonikõned, kokkusaamised). Vangla on osundanud, et kinnipeetaval on alternatiivvariandina võimalik taotleda lühiajalist väljaviimist lähedaste juurde (käeraudadega, järelevalve all), kuid sellekohast soovi isik ei ole väljendanud. Muu hulgas on vangla pidanud oluliseks ka seoses COVID-19 viiruse levikuga nakatumise vältimist väljaspool vanglat, et mitte ohustada teisi vanglas kinni peetavaid isikuid ja vangla töötajaid, st vältida vangla üldise julgeoleku ohtu sattumist. Seejuures on vangla õigesti osundanud, et nakatumise ohtu väljaspool vanglat ei ole võimalik maandada ka elektroonilise valve kohaldamise korral. Kohus selgitab, et asja materjalist ei nähtu, et tegemist oleks olnud VangS § 32 lõikes 5 nimetatud erakorralise perekondliku sündmusega. Kohus nõustub vanglaga selles, et suhete hoidmiseks ja peresidemete säilitamiseks on kaebajal võimalik kasutada ka teisi vanglaväliseid suhtlemisvahendeid (kirjavahetus, telefonikõned, kokkusaamised). Kaebaja ei ole kaebuses märkinud erandlikke asjaolusid, miks teda lühiajalisele väljasõidule peaks lubama. Lisaks kohus leiab, et kohtule esitatud andmetest nähtuvalt, arvestades kaebaja eelevat käitumist ja suhtumist toimepandud õiguserikkumistesse, samuti arvestades kaebaja käitumist ja õiguskuulekust vanglas viibimise ajal (omas kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei täitnud individuaalses täitmiskavas planeeritud riskipõhist tegevust, ehk keeldus vangla majandustöödest), on põhjendatud vangla järeldus, et kaebaja käitumine vihjab sellele, et isik ei ole valmis oma käitumist muutma. Kohus nõustub kaebajaga, et lühiajaline väljasõit avaldaks eelduslikult kinnipeetavale positiivset mõju ja pakuks ka leevendust, kuid pelgalt sellistest kaalutlustest lähtumine ei ole põhjendatud. Seoses kaebaja viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele selgitab kohus, et rahvusvahelised lepingud ei kohusta tagama kinnipeetavatele väljasõidu võimalust. Tartu Ringkonnakohus märkis 11.02.2020 määruses haldusasjas nr 3-19-2188, et „EIK suurkoja otsuses asjas Boulois v. Luxemourg (vt p. 90 jj) on erinevalt kaebaja arusaamast selgitatud, et riikidel ei ole EIÕK või muust rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust sätestada lühiajalise väljasõidu võimaldamine siseriiklikus õiguses kinnipeetava õigusena ja riikide praktika selles küsimuses ei ole ühtne. Selles olukorras sõltub lühiajalise väljasõidu käsitamine soodustuse või õigusena sellest, kuidas on see küsimus lahendatud siseriiklikus õiguses. Soodustuse ja õiguse eristamisel võib siinkohal oluliseks kriteeriumiks olla see, kas lühiajalisele väljasõidu võimaldamiseks on piisav kehtestatud tingimuste täitmine kinnipeetava poolt või on haldusorganile jäetud otsustusruum ka formaalselt määratletud tingimuste täitmise korral. Selle selgitamiseks on asjakohane hinnata ka valdkonnas väljakujunenud praktikat.“ Ka on kohtupraktikas leitud, et lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest ei tulene kinnipeetavale üldjuhul ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse olulist riivet (Tartu Ringkonnakohtu 29. 08.2019 määrus asjas nr 3-18-2154, p 12). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja õigusi ülemäära intensiivselt ei riivatud ning kaebuse eduväljavaated on kasinad. Tulenevalt sellest, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline (vrd eespool esitatud põhjendusi ning HKMS § 121 lg 2 p 21), tagastab kohus kaebuse. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse, jääb menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.