Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
04.02.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1169
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 250 eurot hüvitamiseks seoses telefonikõnede mittevõimaldamisega 15.03.2021
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 17.09.2021 määruse peale haldusasjas nr 3-21-1169.
Tagastada X-le määruskaebusele lisatud dokumendid (dtl 80–92).
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.09.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-1169 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 19.03.2021 Tallinna Vanglale taotluse 25 euro suuruse kahju hüvitamiseks seoses sellega, et ta ei saanud 15.03.2021 ootamatult eesti keele kursustel osalemise tõttu helistada. Kaebaja hinnangul oleks ta pidanud saama ära jäänud telefonikõned teha 19.03.2021, nagu näeb ette graafik.
2.Tallinna Vangla jättis 26.05.2021 vastusega nr 5-3/21/52-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3-21-1169 Kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1). Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Vaidlusalusel ajal kehtisid vanglas koroonaviiruse massilise leviku ärahoidmiseks piirangud, osakonnad olid lukustatud ning kinnipeetavatel võimaldati helistada taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antud töökorraldusele. Taotluse esitaja viibis 15.03.2021 R2 eluosakonna kambris nr 8 koos veel ühe kinnipeetavaga. Tallinna Vangla kolmanda üksuse juhi 04.12.2020 kinnitatud R hoone II üksuse telefonikõnede graafiku kohaselt võimaldatakse erakõnesid üldjuhul kestusega 15–20 minutit ning taotluse esitaja kambri graafikujärgne helistamine toimub esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Seega oli taotluse esitaja graafikujärgseteks helistamise päevadeks 11. nädalal 15.03.2021 ja 17.03.2021. Kaebaja kambrisse väljastati 15.03.2021 telefon kell 11.50, kell 12.16 anti kambrisse lõunasöök, toidunõud viidi ära kell 12.36 ja taotluse esitaja viidi kambrist ära kell 13.08. Seega oli mõlemale kambris viibinud kinnipeetavale tagatud ajaliselt 15–20 minutit erakõnede tegemiseks, nt enne lõunasööki kell 11.50-12.16 ühele ja pärast lõunasööki kell 12.36–13.08 teisele. Seega oli taotlejale helistamise võimalus tagatud. Taotlejale oli teada, et telefoni kasutamise aeg on limiteeritud ning ta ei saanud eeldada, et telefon jääb kambrisse tundideks. Taotluse esitaja helistas 17.03.2021 endisele elukaaslasele 3 minutit ja 19 sekundit, õele 20 minutit ja 10 sekundit, emale 27 minutit ja 29 sekundit ja elukaaslasele 13 minutit ja 30 sekundit. Taotluse esitajale oli 11. nädalal tagatud lähedastega suhtlemise võimalus ajaliselt ettenähtust suuremas mahus. Seega ei ole taotluse esitajale tekkinud mittevaralist kahju, mille hüvitamise kohustus oleks Tallinna Vanglal.
3.X esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse vangla 26.05.2021 vastuse tühistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks hüvitada kaebajale mittevaraline kahju 250 eurot seoses helistamise mittevõimaldamisega 15.03.2021. Kaebaja ei saanud 15.03.2021 omastele helistada, kuna ootamatult hakkasid eesti keele kursused. Telefoni tellimisel ei osanud kaebaja sellega arvestada. Helistada ei võimaldatud ka reedel, kuigi graafik seda ette näeb. Kui valvur toob telefoni, ütleb ta, kui kaua igaüks saab rääkida ja praegusel juhul oli igaühele ette nähtud tund. Kaebaja pidi alustama kell 13.00, kuid pidi siis ootamatult kursustele minema. Vangla oleks saanud lubada helistada 15.03.2021 õhtul või reedel. COVID-19 tõttu ei ole pikaajalisi kokkusaamisi toimunud juba 8 kuud. Kuna kaebaja omaksed elavad ka kaugel, on lühiajalised kokkusaamised kulukad ja väiksele lapsele ei paku need ka huvi. Telefonikõned on kaebajale seega väga tähtsad. Praegune ametnike meelevaldne käitumine riivab nii lapse kui ka vanema õigust perekonnaelule. Kaebaja lubas 17.03.2021 telefonikõnes lapsele, et helistab uuesti reedel. Kahjuks ta helistada ei saanud ja pidi selle asemel irvitavate ja üleolevate ametnikega suhtlema. Mittevaralise kahju nõue on põhjendatud, kuna ametnike äraütlemine põhjustas kaebajale hingelisi läbielamisi ja stressi. Puudutatud olid ka kaebaja omaste, sh lapse õigused. Kaebusel on ka preventiivne eesmärk, et hoida ära ametnike meelevaldne käitumine.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 17.09.2021 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine asjaoludest tulenevalt ebatõenäoline. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust kasutada telefoni konkreetsel enda soovitud kuupäeval ja kellaajal, kui talle on tagatud seaduses sätestatud tihedusega (vt VangS § 28 lg 1 ja VSkE § 51 lg 2) telefonikõnede tegemine. Vangla toodud asjaoludest nähtub, et kaebaja kambrisse anti telefon kell 11.50. Seega oli kaebajale telefonikõnede tegemise võimalus vähemalt graafikus ette nähtud 15–20 minuti jooksul enne kella 13.08 tagatud, sh kui arvestada maha ka söömiseks 2(6)
3-21-1169 vajalik aeg ja kambrikaaslase võimalikud kõned. Kaebaja ei saa eeldada, et tal on võimalik telefoni kasutada piiramatu aja jooksul või telefon jäetakse kambrisse määramata ajaks. Samuti ei ole vangla seotud kellaajaga, mil kaebaja soovib kõnesid teha. Niisiis ei oleks ka olnud õigusvastane, kui kambrist oleks kell 13.08 telefon ära võetud. Seega jättis kaebaja helistamise võimaluse ise kasutamata ning sellises olukorras ei tule kaebajale anda kõneaega ka reedel graafikujärgse päeva asendamiseks. Kaebaja ei helistanud küll 15.03.2021, kuid see-eest sai ta helistada 16.03.2021 VangS § 28 lg 3 teises lauses nimetatud isikule ning 17.03.2021 õele, elukaaslasele ja perekonnaliikmele kokku üle tunni aja (dtl 48-49). Samuti on kaebaja proovinud 19.03.2021 helistada elukaaslasele, perekonnaliikmele ja õele, kuid kõnesid ei toimunud, kuna nimetatud numbritele ei olnud lubatud helistada (märge „STOP“ dtl 48-49, 57). Seadus ega vangla sisekorraeeskiri ei sätesta minimaalset helistamise aega, kuid analoogselt võimaldatakse Tallinna Vangla kodukorra p 12.3.3.3. kohaselt suletud osakondades (võrreldav koroonaviiruse leviku tõttu lukustatud kambritega) kinnipeetavale telefoni päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 10 minutit. Seega ei saa võimalust suhelda lähedastega telefoni teel nädalas üldjuhul 15–20 minutit pidada ilmselgelt liiga väheseks. Praegusel juhul sai kaebaja lähedastega suhelda üle tunni aja, mistõttu oli talle seaduses ja VSkE-s sätestatud telefoni kasutamine 2021. a 11. nädalal tagatud. Kuigi telefonikõnede graafikus on märgitud telefonikõnede võimaldamine kahel päeval nädalas, ei saa seda tõlgendada selliselt, et kaebajal on ilmtingimata õigus VSkE-s sätestatust rohkem telefoni kasutada. Samuti ei saa reedel helistamise võimalust tõlgendada selliselt, et erakõnesid saavad teha need, kes ei ole saanud eelnevalt mõlemal graafikujärgsel päeval helistada. Reedel tuli vanglal võimaldada teha erakõnesid neil kinnipeetavatel, kes ei olnud saanud üldse graafikujärgsel ajal helistada. Vanglal on õigus korraldada telefoni kasutamine nii, et kõigile kinnipeetavatele oleks tagatud õigusaktides sätestatud miinimum, sh näha ette võimalus korraldada vajadusel helistamine erinevatel nädalapäevadel. Kaebaja tegi oma graafikujärgsed kõned järgmisel graafikujärgsel päeval (17.03.2021). Kui vangla on praktikas lubanud helistada õigusaktides sätestatust tihedamini või graafikus sätestatust erinevatel päevadel ja pikemalt, on see vanglapoolne soodustus ja kaebajal ei teki sellest õigustatud ootust, et ka edaspidi võimaldatakse tal tihedamini ja kauem helistada. Eeltoodut arvestades on kaebaja õiguste riive väheintensiivne, kuna kaebaja ei jäänud 2021. aasta 11. nädalal õigusaktides sätestatud helistamise võimalusest ilma. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kuna kaebajale oli vaidlusalusel nädalal telefoni kasutamine VangS § 28 lg-ga 1 ja VSkE § 51 lg-ga 2 kooskõlas tagatud, ei ole kaebaja oma õigusaktides sätestatud õigusest telefoni kasutada ilma jäänud. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, kuidas nimelt 15.03.2021 helistamise ärajäämine tema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud põhiõigusi rikkus. Seega ei saanud kaebajale tekkida ka kahju põhiõiguse rikkumise tõttu, mistõttu on kahju hüvitamise üks põhieeldusi täitmata. Kuna kaebus tagastatakse, jääb kaebaja menetlusabi taotlus kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja palub ka rahuldada menetlusabi taotlus. Vastustaja käitus vastupidiselt VangS §-s 41 sätestatule. Kõik peale kaebaja (sh kaebaja kambrikaaslane) said helistada kaks korda nädalas ca 1 tund korraga. Varem on tõlgendatud graafikut nr 5-20/20/27911 nii, et reedel sai helistada see, kes ei saanud helistada oma ettenähtud päeval. Graafik tehtigi selleks, et COVID-19 tõttu kambrisse lukustatud inimesed saaks rohkem vanglaväliseid suhteid hoida. Valvur oleks saanud lubada helistada ka reedel, 3(6)
3-21-1169 kuid ta vaid nautis enda käes olevat võimu. Seda nägi pealt ka üksuse juht, kuid ei sekkunud ega parandanud viga. Kaebajat diskrimineeriti seega meelevaldselt. Kallite inimeste asemel pidi kaebaja suhtlema üleolevate ja irvitavate ametnikega, mis põhjustas kaebajale stressi ja depressiooni. Rikutud on ka omaste, sh telefonikõnet oodanud lapse õiguseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna vastustaja on halduskohtule juba oma seisukoha ja asjasse puutuvad materjalid esitanud ning määruskaebuses ei ole välja toodud uusi asjaolusid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt vastustaja seisukohta küsida.
7.Kaebaja on esitanud koos määruskaebusega 31.05.2021 allkirjastatud menetlusabi taotluse ja vabakasutuskonto väljavõtte ajavahemiku 01.01–18.05.2021 kohta (dtl 80–92). Kaebaja on esitanud samad dokumendid halduskohtule koos kaebusega (dtl 3–15) ja seega on need toimikus juba olemas. Seetõttu tagastab ringkonnakohus määruskaebusele lisatud dokumendid.
8.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.
9.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus ainult juhul, kui korraga on täidetud mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebaja õiguseid on rikutud väga vähesel määral ning on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääks rahuldamata.
10.VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (v.a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. VSkE § 51 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada telefoni kasutamist vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus on sätestatud vangla kodukorras. Tallinna Vangla kodukorra1 p 12.3.1.1 kohaselt on avatud osakondades lubatud telefoni kasutada päevakavas toodud aegadel. Suletud osakondades tagab Tallinna Vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt ühe korra nädalas ja telefoni kasutamise ajad on toodud päevakavas (kodukorra p 12.3.3). Kodukorra p 12.3.3.3. järgi võimaldatakse suletud osakondades kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, kasutada telefoni päevakavas ette nähtud ajal mitte vähem kui 10 minutit. Seejuures on kinnipeetava soovitud helistamise kellaaeg telefoni kasutamist korraldavale ametnikule soovituslik ja helistamise ajakava võib muuta vangla vajaduse järgi (kodukorra p 12.3.3.1).
11.Tallinna Vangla 26.05.2021 vastusest nr 5-37/21/52-2 nähtub, et märtsis 2021 kohaldati seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga Tallinna Vangla territooriumil kinnipeetavatele täiendavaid julgeolekuabinõusid, osakonnad olid lukustatud ning päevakavajärgsed tegevused olid peatatud. Kinnipeetavatele võimaldati helistamist taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antud töökorraldusele. Tallinna Vangla kolmanda üksuse juhi 04.12.2020 kinnitatud R-hoone II üksuse telefonikõnede võimaldamise graafiku (nr 520/20/27911, dtl 62–63) kohaselt võimaldati erakõnesid üldjuhul kestusega 15–20 minutit ning Kättesaadav veebiaadressil https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tallinna_vangla_kodukord_terviktekst_al_01.07.2021.pdf
4(6)
3-21-1169 R2 eluosakonna kambritele 1–9 (sh ka kaebaja kambrile) olid ette nähtud helistamised esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Reedeti võimaldati telefonikõnesid VangS § 28 lg 3 teises lauses nimetatud isikutele ja neile kinnipeetavatele, kellel ei olnud võimalust helistada oma graafikujärgsel päeval.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajale oli tagatud lähedastele helistamise võimalus määral, mida eelnimetatud õigusaktid kinnipeetavatele ette näevad. Kaebaja sai kolmapäeval, 17.03.2021 oma perekonnaliikmetele helistada tunni aja jooksul. Samuti oli talle esmaspäeval, 15.03.2021 tagatud võimalus helistada telefonikõnede võimaldamise graafikus ettenähtud 15–20 minuti jooksul, kuigi kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Seega ei ole vangla tegutsenud õigusvastaselt, kui ei võimaldanud kaebajal reedel, 19.03.2021 pereliikmetele helistada. Halduskohus on õigesti märkinud, et kui vangla on praktikas lubanud helistada õigusaktides sätestatust sagedamini või pikemalt, ei teki kaebajal sellest õigustatud ootust, et talle tuleb seda alati võimaldada. Seetõttu ei olnud kaebajal ka võimalik eeldada, et talle võimaldatakse sama nädala reedel tingimata pereliikmetele helistamist, ja ta pidi vanglaametnike sellekohase keeldumisega ka arvestama. Kokkuvõttes on õige halduskohtu hinnang, et kuivõrd kaebaja õigust helistada VangS § 28 lg-s 3 nimetamata isikutele ei piiratud õigusaktides ettenähtust suuremal määral, on tema õiguste riive väheintensiivne.
13.Põhjendatud on ka halduskohtu seisukoht, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st tulenevalt peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema mh tuvastatud ka avaliku võimu kandja õigusvastane tegu. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et sellist vastustaja õigusvastast tegu praeguses asjas ei nähtu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, s.t üksnes kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Kaebuses ja määruskaebuses esitatud väited osutavad sellele, et kaebajale võis tekkida mittevaraline kahju seoses inimväärikuse alandamisega või ka eraelu puutumatusega, sest eraelu hõlmab RVastS § 9 lg 1 tähenduses ka perekonnaelu (Riigikohtu 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Inimväärikust alandavaks ei saa pidada mistahes emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud tegevusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsituse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Arvesse võetakse mh ebainimliku kohtlemise pikkust ja selle mõju isikule. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud see, et ühel korral keelduti talle ära jäänud telefonikõnesid graafikuvälisel ajal võimaldamast, tekitada kaebajale selliseid hingelisi läbielamisi, mida tuleks inimväärikust alandavana käsitada. Seda enam, et kaebajal ei olnud põhjust eeldada, et talle reedel, 19.03.2021 tingimata pereliikmetele helistamist võimaldatakse. Ka igasugune eraelu puutumatuse rikkumine ei ole võrdsustatav valu ja kannatustega ning mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas vaid siis, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab (Riigikohtu 30.01.2012 otsus asjas nr 3-31-78-11, p 15). Kohtupraktikas on mittevaralise kahju hüvitis välja mõistetud nt mitme aasta jooksul lastega pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise eest (Tartu Ringkonnakohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-16-2015). Kuigi kaebaja ei saanud pereliikmete ja sh oma pojaga suhelda telefoni teel nii palju, kui ta lootis, oli tal võimalik seda teha siiski õigusaktides ettenähtud aja jooksul. Kaebajal oli võimalik oma lähedaste ja ka pojaga telefoni teel vestelda 17.03.2021. Samuti ei väida kaebaja, et talle oleks graafikujärgset helistamist keelatud enne või pärast 2021. a 11. nädalat. Seega ei nähtu, et kaebaja õigust perekonnaelule oleks piiratud 5(6)
3-21-1169 määral, mis tuleks rahas hüvitada. Vangistuse sisuks on mh ka kinnipeetava vanglavälise suhtlemise võimaluste piiramine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et mittevaralise kahju hüvitamise põhieeldus – põhiõiguste rikkumine – on täitmata.
14.Eeltoodu põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 17.09.2021 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.