Määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Lilitškin (kaebaja) esitas 14. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse peale. Kaebaja täiendas kaebust 19. jaanuaril 2022. Kaebaja palus tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus, mille tõttu on ta jäetud ilma vangistusseaduse (VangS) §-s 55 sätestatud õigusest viibida värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja taotleb iga jalutamisest ilma jäänud päeva eest rahalist hüvitist 10 eurot, kokku 260 eurot. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumisest ning määrata endale tasuta riigi õigusabi. Kaebaja taotleb ka tunnistajate ülekuulamist suulisel kohtuistungil. Kaebusest nähtub, et kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse ning palub esialgse õiguskaitse korras kohustada Tartu Vanglat lubada kaebaja jalutama ilma COVID-19 testi tegemiseta. Kaebaja esitas 19. jaanuaril 2022 kohtule Justiitsministeeriumi 13. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 11-7/7883-2 ning palub kohtul vanglalt välja mõista 10 000 eurot ka selle eest, et vangla kohaldas tema suhtes isolatsiooni,
3-22-135 kuna kaebaja keeldus COVID-19 testi sooritamisest. Kaebaja jäi seetõttu 40 päeval jalutamise võimalusest ilma.
2.Tartu Vangla esitas 24. jaanuaril 2022 vastuse kohtunõudele, milles märgib seonduvalt kohtule esitatud kaebusega, et kaebaja esitas 4. jaanuaril 2022 vanglale kaks võõrkeelset kahju hüvitamise taotlust. Taotlustes nõuab kaebaja kahju hüvitamist seetõttu, et testist keeldumise tõttu ei luba vangla minna jalutuskäigule. Kaebaja märgib, et ajavahemikul 28. detsembrist 2021 kuni 8. jaanuarini 2022 ei lubatud teda põhjendamatult jalutuskäigule, sest ta keeldus COVID-19 testist. Vangla edastas 20. jaanuaril 2022 kaebaja kahju hüvitamise taotlused tõlkijale tõlkimiseks. Dokumendi eestikeelsed tõlked ei ole veel vanglale saabunud. Lisaks toob vangla välja, et kaebaja vaidlustas 24. novembril 2021 Tartu Vangla 2. novembri 2021. a käskkirja nr 1-1/132, millega piirangud kehtestati. Tartu Vangla edastas pärast vaide tõlkimist selle Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Justiitsministeerium jättis 13. jaanuari 2022. a vaideotsusega nr 11-7/7883-2 kaebaja vaide rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus selgitab esmalt välja vaidluse eseme ja otsustab kaebuse menetlusse võtmise või selle tagastamise (I) ning võtab seejärel seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse, riigi õigusabi taotluse ja teiste menetlustaotluste osas (II). I
4.HKMS § 120 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab kohus asjas välja selgitama vaidluse eseme. Kaebaja peab vangla tegevust õigusvastaseks seetõttu, et COVID-19 testist keeldujate suhtes kohaldatakse isolatsioonimeetmeid. Kaebuse kohaselt alandab selline vangla käitumine tema väärikust ja teda on ebainimlikult koheldud ning seeläbi on talle tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb rahas hüvitada. Kohus saab aru, et kaebaja taotleb isolatsioonimeetmete ja sellega seonduvate piirangute kohaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist ehk on esitanud HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel hüvitamiskaebuse. Kuivõrd kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, mis on kaebaja jaoks tõhusam õiguskaitsevahend, siis on kaebaja tuvastamisnõue hüvitamiskaebusega hõlmatud, mistõttu annab kohus hinnangu hüvitamiskaebuse lubatavusele ega käsitle tuvastamisnõuet eraldiseisva nõudena.
5.HKMS 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Hüvitamiskaebuse puhul tuleb VangS § 11 lg 8 kohaselt enne kaebusega halduskohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastuses kohtunõudele selgitas Tartu Vangla, et kaebaja esitas
4.jaanuaril 2022 kaks võõrkeelset kahju hüvitamise taotlust, mis seondusid COVID-19 testi tegemata jätmisega kaasnenud isolatsiooni ning jalutamisvõimaluste piiramise tõttu väidetavalt tekkinud kahjuga. Kahjunõuded edastati tõlkimisse ja neid ei ole praeguseks veel lahendatud. Riigivastutuse seaduse § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Seega tuleb vanglal lahendada kaebaja kahju hüvitamise taotlused kahe kuu jooksul alates tõlgete saamisest. Kuna kahjunõuete
3-22-135 lahendamiseks ettenähtud tähtaeg ei ole praeguseks möödunud, siis ei ole kaebaja pidanud kinni hüvitamisnõude lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast ning on pöördunud kohtusse ennatlikult. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Nikolai Lilitškini kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
6.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
7.Kohus selgitab seoses kaebajale kohaldatud isolatsiooni ja sellega seotud piirangutega veel järgmist.
7.1.Kaebaja 19. jaanuaril 2022 esitatud Justiitsministeeriumi vaideotsusest ja vangla
24.jaanuaril 2022 esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja on vaidemenetluses vaidlustanud Tartu Vangla direktori 2. novembri 2021. a käskkirja nr 1-1/132 p 6, millega otsustati käsitleda alates 1. novembrist 2021 kõiki Tartu Vangla kinni peetavaid isikuid, kes on keeldunud COVID-19 haigust põhjustava viiruse suhtes testi tegemisest, haigestunutena, ja rakendada nende suhtes isolatsiooniosakonna meetmeid kuni isolatsiooniperioodi lõpuni või haigussümptomite korral nende tervenemiseni. Järgmisest testist keeldumisel algab käskkirja kohaselt isolatsiooniperiood uuesti. Kohus ei näe praegusel juhul vajadust suunata kaebajat kaebust muutma, et ta esitaks Tartu Vangla direktori 2. novembri 2021. a käskkirja nr 1-1/132 p 6 ja Justiitsministeeriumi 13. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 11-7/7883-2 peale tühistamiskaebuse, sest asjaoludest tulenevalt oleks kaebuse rahuldamine ebatõenäoline ja kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne, mistõttu kuuluks ka tühistamiskaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
7.2.Arvestades, et kinnipeetava isoleerimine ja sellega kaasnevad piirangud on ajutise iseloomuga ning kaebajal on võimalik nende kohaldamist testi tegemisega vältida, ei saa kaebaja õiguste riivet pidada kuigi intensiivseks. Praeguseks on üldteada, et COVID-19 haigestumine ei too alati kaasa haigussümptomeid ning haigestumise korral ei pruugi ka nakatunu teada, et on viiruse edasikandja. Samuti ei taga vaktsineeritus ega viiruse läbipõdemine absoluutset kaitset viirusesse nakatumise eest. Justiitsministeeriumi 13. jaanuari 2022. a vaideotsusest nr 11-7/7883-2 nähtub, et vangla on piirangute seadmisel lähtunud põhiseaduse (PS) §-st 16, mis on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. PS § 28 lg-st 1 tuleneb, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. Kui kinni peetav isik keeldub testimisest, ei ole vanglal võimalik veenduda, kas isik võib kujutada nakatumise ja haigestumise tõttu ohtu teistele või mitte. Seetõttu tuleb vangla hinnangul kõiki kinni peetavaid isikuid, kes on keeldunud testimisest COVID-19 viiruse suhtes, käsitleda kui nakatunuid ja kohaldada isolatsiooniperioodiks isolatsiooniosakonna meetmeid sõltumata sellest, kas isik on vaktsineeritud või mitte ning kas ta paikneb kinnises vanglas või avavanglaosakonnas. Kohtu hinnangul on Justiitsministeeriumi 13. jaanuari 2022. a vaideotsuses nr 11-7/7883-2 kajastatud vangla ja Justiitsministeeriumi põhjendused piirangute vajaduse ja proportsionaalsuse kohta asjakohased, mistõttu oleks ka tühistamiskaebuse esitamise korral selle rahuldamise edulootused vähesed. Kaebajal piisaks isolatsioonimeetmete ärahoidmiseks üksnes COVID-19 testi sooritamisest. Asjaolu, et kaebaja hinnangul ei ole see vajalik meede, ei muuda piiranguid ebaproportsionaalseks. Tartu Vangla on ümber lükanud ka kaebaja väite, et tal ei ole võimalik vaadata oma isiklikku televiisorit, kuulata raadiot ja lugeda ajalehti. Kuna tühistamiskaebuse edulootused on vähesed ei pea kohus vajalikuks suunata kaebajat tühistamiskaebust esitama ning tagastab kaebuse.
3-22-135 II
8.Kaebaja on koos kaebusega esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub teda lubada jalutuskäikudele ilma COVID-19 testi tegemata. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetluse ajal. Esialgse õiguskaitse funktsioon on tagada põhivaidluse tulemuse efektiivsus ning taotluse eesmärgiks peab olema vaide- või kohtumenetluse ajal õigusliku olustiku säilimine. Kohtule esitatud hüvitamiskaebuse puhul ei seondu kaebaja soovitud esialgse õiguskaitse meede põhivaidluse eesmärgi tagamisega ning seetõttu puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna kohus tagastab imperatiivsel alusel hüvitamiskaebuse (HKMS § 121 lg 1 p 4) ja ei pea antud juhul vajalikuks kaebajat suunata tühistamiskaebuse esitamise juurde, siis ei ole kaebajal kohtumenetluse esemega seotud osas esialgse õiguskaitse vajadust ning kohus jätab seetõttu taotluse läbi vaatamata.
9.Kohus peab vajalikuks siiski täiendavalt märkida, et esialgse õiguskaitse taotluse sisulise lahendamise korral tuleks jätta see rahuldamata. HKMS § 249 lg 3 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Vanglateenistus peab võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Kohtu hinnangul kaaluks praegusel juhul avalik huvi, milleks on rahvatervise kaitse, üles kaebajale COVID-19 testi tegemata jätmise korral rakendatava jalutamispiiranguga kaasnevad ebameeldivused. Arvestades COVID-19 omikron tüve laiaulatusliku levikuga Eestis on vaktsineeritud kinnipeetavatelt COVID-19 testi tegemise nõudmine vanglas vajalik ning selle mittetegemisel isiku jalutuskäikudele kaasnev ajutise piirangu kohaldamine põhjendatud. Lisaks tuleb arvestada, et isolatsioonimeetmeid, sh piiranguid jalutamisele on kaebajal testi tegemisega võimalik kergesti vältida.
10.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja taotlust tuleb mõista selliselt, et ta soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-le 5. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebajal on ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt arvukatel kordadel suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi, määruskaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Ainuüksi ajavahemikul 1. detsember 2021 kuni 28. jaanuar 2022 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 23 kaebust. Kohtuinfosüsteemi andmete järgi on kaebaja aastast 2009 praeguseni suutnud esitada Tartu Halduskohtule ligikaudu 500 kaebust. Seega on kohtu hinnangul kaebaja võimeline end ise kohtumenetluses esindama ning ei vaja advokaadi abi. Lisaks tuleb arvestada, et halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid juriidilised teadmised või esindaja. Kuivõrd kohtu hinnangul esineb praegusel juhul RÕS § 7 lg 1 p-st 1 tulenev alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis puudub vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks ja
3-22-135 tema maksejõuetuse kindlakstegemiseks. Eelnevat arvestades jätab kohus N. Lilitškini riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
11.Kuivõrd kohus tagastab kaebuse ja jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, siis puudub vajadus lahendada kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. Põhjusel, et kohus tagastab kaebuse, jääb läbi vaatamata ka kaebaja taotlus tunnistajate kohtuistungil üle kuulamiseks. Kuivõrd vastustaja on kohtule esitanud Justiitsministeeriumi 13. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 11-7/7883-2, siis ei ole kaebaja esitatud sama dokumenti vaja enam asja juurde võtta ja kohus tagastab selle.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.