X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.12.2020 relva sundvõõrandamise otsuse nr 4.2-1/10848-1 tühistamise- ning sundvõõrandatava relva ümberhindamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja adv. Ilja Sipari; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21.12.2020 otsus nr 4.2-1/10848-1;
2.Kohustada vastustajat sundvõõrandatava relva osas määratava hüvitise suuruse küsimust uuesti läbi vaatama;
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskuluna välja 15 eurot;
kaebaja
kasuks
4.Käesoleva lahendi jõustumisel tagastada 09.03.2021 makstud riigilõivust seoses õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisega üleliigselt tasutuks osutunud riigilõiv summas 15 eurot Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 26.01.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
1.X esitas 09.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 21.12.2020 relva sundvõõrandamise otsuse nr 4.2-1/10848-1 tühistamise nõudes. Kaebusele oli muuhulgas
lisatud Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.20221 vaideotsus, millega jäeti eelnimetatud otsuse peale esitatud vaie rahuldamata. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks.
2.Tallinna Halduskohtu 11.03.2021 määrusega jäeti kaebus ja õiguskaitse taotlus käiguta.
3.Kaebaja teatas 19.03.2021 vastuses, et vaidlustab sundvõõrandamise otsuse seetõttu, et selles ei ole määratud keskmisele turuväärtusele vastavat relva hinda. Kuivõrd kaebaja vaidlustab sundvõõrandamise otsuse üksnes seetõttu, et selles ei ole määratud keskmist turuhinda, siis võtab ta 09.03.2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse tagasi.
4.Kaebaja täpsustas 22.03.2021 kaebuse nõudeid ning palus tühistada 21.12.2020 relva sundvõõrandamise otsuse nr 4.2-1/10848-1 ning kohustada vastustajat ümber hindama sundvõõrandamisele kuuluv relv Toz-63, kaliiber 16, nr 22974 ehk määrama sundvõõrandamisele kuuluva relva harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 tähenduses.
5.Tallinna Halduskohtu 22.03.2021 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata ning kaebus võeti menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 23.04.2021.
6.Tallinna Halduskohtu 01.12.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
7.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 31.12.2021 täiendava vastuse, milles taotles menetluse lõpetamist või alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja on seisukohal, et otsus ei ole kontrollitav relva turuväärtuse osas. Sundvõõrandamise otsuses on jäetud tähelepanuta, et TOZ-63 püssi näol on tegemist relvaga, mida on toodetud rohkem kui 50 aastat tagasi, tegemist on sisuliselt kollektsioonirelvaga ja ainuüksi juba sel põhjusel võib relval olla vägagi arvestatav väärtus. Otsuses osundatud relva puudused on kasvõi restaureerimise korral kergesti kõrvaldatavad. Seega ei saa väita, et vaidlusaluse relva järelturg oleks absoluutselt olematu. Mingisugust taustinfot relva müügi ebaõnnestumise kohta järelturu puudumise tõttu või müügihindade võrdlust teataval ajaperioodil ei ole otsuses ega vaideotsuses esitatud. Vaidlusaluse relva täiesti väärtusetuks hindamine peaks olema otsuses olevate andmete põhjal objektiivselt kontrollitav, vastasel juhul on tegemist menetleja paljasõnalise väitega. Vaideotsuses viidatakse üksnes sellele, et relva ei võeta kolmanda isiku poolt komisjonimüüki, mis ei peegelda turuväärtust. Veelgi enam, jahifoorumites leidub teemasid, kus soovitatakse soetada nostalgilisel eesmärgil vanu kukkedega siledaraudseid relvi, huvi tuntakse konkreetselt 1971. aasta TOZ-63 vastu.
9.Õiglase hüvitise määramist puudutavas osas ei ole otsus absoluutselt kontrollitav ja seega ei ole HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eelduste nõue täidetud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja möönab, et ei järgitud vaide lahendamise kohtuvälist menetluskorda, kuid leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Kaebajale oli teada vähemalt 2018. aasta oktoobrist, mida tuleb teha isast pärandvarana jäänud relva omandamiseks, s.t relva laskekõlbmatuks muutmiseks.
10.1.PPA edastas 29.10.2018 e-kirja prokurörile, kes menetles Xu kriminaalasja KarS § 418 alusel (tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine), milles kirjeldatakse lühidalt taotluse esitamiseks vajalikke samme ja mille sisu edastas prokurör Xule. Kaebaja ei ole astunud tänase päevani mingeid samme. On küll teada, et ta soovib jätta relva endale, kuid politseile ei ole esitatud nõuetele vastavat taotlust koos relvameistri nime- ja pärimisõiguse tunnistusega. RelvS-e § 5 lõike 2 kohaselt tuleb isikul, kellel on huvi mõne samas sättes loetletud õiguse kasutamiseks, näidata aktiivsust. Kaebusele on lisatud teave pärimisõiguse tunnistuse väljastamise kohta. Järelikult olulisim eeldus – pärija staatus – on täidetud juba 30.07.2018. Senini on X reageerinud juba tehtud otsustele. PPA leiab, et menetluse lõppemine relva sundvõõrandamisega on tingitud X käitumisest.
10.2.Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrus nr 416 „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise kord“ § 3 lg 3 kohaselt on isikul õigus vaidlustada relva maksumus ja sellisel juhul saadetakse vaie PPA ekspertkomisjonile. Antud juhtumil ei ole seda tehtud ning vaie on jäetud ekspertkomisjonile edastamata. Seega ei järgitud hüvitamise korraga kehtestatud menetluse nõudeid.
11.Täiendavas 31.12.2021 seisukohas on vastustaja endiselt seisukohal, et menetlus tuleks lõpetada või alternatiivselt, jätta kaebus rahuldamata. 26.04.2021 hindas PPA ekspertkomisjon relva uuesti, mille kohta on koostatud akt. Komisjon otsustas määrata sileraudse püssi TOZ-63, kaliibriga 16 ja tehasenumbriga 22974 hüvitise suuruseks 0 eurot.
11.1.RelvS lubab PPA-l otsustada relva sundvõõrandamise üle, kui õigustatud subjekt ei esita ettenähtud tähtaja jooksul vajalikku tahteavaldust, taotlust tähtaja ennistamiseks või taotlus tähtaja ennistamiseks jäetakse rahuldamata. Kaebaja kaotas võimaluse võõrandada relv temale sobivatel tingimustel. Oodati vajalikke toiminguid, kuid kaebaja jättis õigeaegselt reageerimata. Kaebaja vaidlustab haldusakti, mille andmise (õiguslik) põhjus on otseses seoses tema passiivsusega.
11.2.Kõne all olev relv on halvas seisukorras, mis on PPA poolt ka kindlaks tehtud. Mil moel ja millise hinnaga oleks relval esinevad puudused kõrvaldatavad ja kuidas see mõjutaks relva hinda, kaebaja ei täpsusta. Vastustaja hinnangul on kolmekuuline tähtaeg igal juhul piisav, et jõuda otsusele relva edasise käitlemise osas, ka isikul, kellel puudub varasem kokkupuude relvade tsiviilkäibega. Väide, et relv võiks pälvida kollektsionääride tähelepanu, on otsitud ja tõendamata.
11.3.Kaebaja ei ole esitanud taotlust kaebuse eseme või aluse muutmiseks. PPA 26.04.2021 akti vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Kaebaja ei ole kohtult taotlenud selles sisalduvate uute asjaolude õiguslikku hindamist. Küll aga mõjutab õigusliku olukorra muutus käimasolevat vaidlust. Kaebaja eesmärk, et PPA määraks uuesti maksumuse, on saavutatud. Asjaolu, et uus hinnang ei pruugi vastata kaebaja soovile, ei ole antud menetlusstaadiumis määrav, sest kaebust ei ole esitatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.12.2020 otsust nr 4.21/10848-1, millega hinnati sundvõõrandamisele kuuluvat sileraudset püssi Toz-63 kaliibriga 16 nr 22974, kuid hüvitist ei määratud. Kaebaja taotleb 21.12.2020 otsuse nr 4.2-1/10848-1 tühistamist ning sundvõõrandatava relva ümberhindamise kohustamist.
13.Antud juhul on vaidluse all üksnes sundvõõrandatava relva suhtes määratud hüvitise suuruse küsimus, mis antud juhul väljendub selles, et hüvitist ei määratudki ehk relv hinnati väärtusetuks. Kaebaja on seisukohal, et see ei ole vastavuses keskmisele turuväärtusele vastava hinnaga, mistõttu taotleb ta ka relva ümberhindamise kohustamist.
14.Relvaseaduse alusel sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrusega nr 416 kehtestatud kord. Määrusega nr 416 kehtestatud korra teise paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt tuleb Politsei- ja Piirivalveametil määrata sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 tähenduses, kusjuures relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel peab olema aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Eelnimetatud paragrahvi redaktsiooni ei ole alates 2012. aastast muudetud ning seega on see endiselt kehtiv. Kaebaja väidab, et vaidlustatud otsustus ja relva väärtusetuks lugemine nendele tingimustele ei vasta ja et keskmistele müügihindadele ei ole mitte ühtegi viidet, kusjuures rohkem kui 50 aastat tagasi toodetud relval võib olla (näiteks kollektsionääride jaoks) arvestatav väärtus. Asjaolul, et keegi konkreetne isik ei soovi relva komisjonimüüki võtta, ei ole kaebaja arvates sisulist tähendust ning turuväärtuse puudumist sellest siiski järeldada ei saa. Kaebuse kohta esitatud vastuses on Politsei- ja Piirivalveamet märkinud muu hulgas, et menetluse lõppemine relva sundvõõrandamisega oli tingitud kaebaja enda käitumisest ja et sellega on ka minetatud võimalus võõrandada relv talle sobivatel tingimustel. Eelnimetatuga ei saa nõustuda, sest võõrandamine ei ole olnud kaebaja jaoks kohustuslik. Vastavalt relvaseaduse § 5 lõikele 2 oli tegemist kaebaja õigusega. Sundvõõrandatavate relvade eest õiglase hüvitise määramisel relvaomaniku varasem tegevus või tegevusetus otseselt asjassepuutuv ka ei ole ning hüvitise suurus sellest ei sõltu.
15.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Vaidlustatud otsuses nr 4.2-1/10848-1 on sundvõõrandatava relva seisukorda küll lühidalt kirjeldatud, kuid seda on seostatud ka järelturu (väidetava) puudumisega ning sellest ei nähtu, kuidas see võiks haakuda relvade keskmise müügihinnaga. Keskmist müügihinda peaks olema võimalik välja tuua ka piiratud järelturu tingimustes. Vaidlustatud otsuses on viidatud küll relva tugevale kulumisastmele ja korrosioonikahjustustele, kuid see ei tähenda seda, et relv oleks täielikult väärtusetu ja et taolise relva puhul ei oleks vaja hüvitise määramisel arvesse võtta keskmisi müügihindasid. Politsei- ja Piirivalveameti ekspertkomisjoni 26.04.2021 aktis, mis oli koostatud peale kaebuse esitamist ehk tagantjärele, on täiendavalt tõstatatud küll ka ohutuse küsimus ja märgitud, et praeguses olukorras on see laskekõlbmatu, kuid sellele ei ole viidatud esialgses haldusaktis ega ka vaideotsuses. Pealegi nähtub haldusasja materjalist kaebaja varasem soov relv laskekõlbmatuks muuta, et ta saaks selle emotsionaalse tähenduse tõttu endale jätta, millest vastustaja on aga tähtaja möödalaskmise põhjendustel keeldunud. Relva laskekõlbmatuks muutmise taotlus viitab samuti sellele, vähemalt kaudselt, et relv ei olnud sellel hetkel laskekõlbmatu. Ka 26.04.2021 aktis esitatud ekspertkomisjoni arvamus ei välista relva müüki vastava vea parandamise järgselt. Seega ei ole relva väärtusetuks hindamine eelnevalt esile tooduga kooskõlas. Seoses käesoleva vaidlusega peab kohus vajalikuks veel selgitada, et järelturu eksisteerimine või puudumine ning relva seisukord ei ole sellistel juhtudel üldse väga oluline, sest küsimus on sundvõõrandatavate relvade osas määratavates hüvitises, mitte relvade realiseerimise võimaluses. Realiseerimist reguleerib relvaseaduse § 6 lg 5 alusel vastu võetud siseministri 18.03.2015 määrus nr 12, kusjuures relva ei peagi alati realiseerima, sundvõõrandatava relva võib vajadusel ka riigi omandisse jätta. Seega ei ole küsimus mitte niivõrd järelturus ja realiseerimise võimaluses, vaid relva hariliku väärtuse määramisel riigis väljakujunenud keskmise müügihinna baasil. Seonduvalt hüvitise määramisega ehk antud juhul selle määramata jätmisega mingisugust keskmisele hinnale viitavat taustinformatsiooni vaidlustatud haldusaktist ei nähtu. Mingisugused
statistilised näitajad peaksid olema siiski esitatud, sest vastasel korral muutub määruses fikseeritud keskmise müügihinna aluseks võtmise nõue sisutuks.
16.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada, vaidlustatud haldusakt tühistada ning kohustada vastustajat kaebajale kuuluva sundvõõrandatava relva osas määratava hüvitise suuruse küsimust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Kohus ei saa haldusorgani asemel hüvitise suurust kindlaks määrata, küll aga kontrollida seda kas haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse tingimused on täidetud ja kas seejuures ei ole tehtud kaalutlusvigu. Antud juhul ilmnesid vaidlustatud haldusaktis kaalutlusvead.
17.Vastustaja on oma 31.12.2021 seisukohas taotlenud ka menetluse lõpetamist, kuid see on esitatud alternatiivses tähenduses kaebuse rahuldamata jätmise taotluse kõrval. Seetõttu kohus menetluse lõpetamise taotluse rahuldamata jätmist käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta. Menetluse lõpetamise taotlus on esitatud lähtuvalt sellest, et ekspertkomisjon on hüvitise suuruse küsimuse 26.04.2021 seisuga uuesti läbi vaadanud, kuid see ei ole enam otseselt asjassepuutuv. Relva sundvõõrandamine ja hüvitise määramata jätmine otsustati 21.12.2020 haldusaktiga ning 05.02.2021 vaideotsusega jäeti kaebaja vastavasisuline vaie rahuldamata. Seega oli kaebajal alus kaebuse esitamiseks ning see oli tähtaegne. Relva väärtusetuks hindamise üle kordamisel 26.04.2021 aktiga, ei ole enam sisulist tähendust. Menetluse lõpetamise küsimust oleks olnud võimalik kaaluda HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel sel juhul kui ekspertkomisjon oleks määranud relva eest teatava hüvitise ehk siis kui oleks olnud põhjust rääkida (võimalikust) eesmärgi saavutamisest. Praegu sellise situatsiooniga tegemist ei ole ja kaebaja ei ole menetluse lõpetamist ka taotlenud.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Arvestades asjaolu, et esialgse õiguskaitse taotlus jäeti Tallinna Halduskohtu 22.03.2021 määrusega läbi vaatamata, osutus taotlusega seonduv 15 euro suurune riigilõiv üleliigselt tasutuks. See on kooskõlas ka riigilõivuseaduse § 15 lg 1 punktis 5 sätestatuga, mille kohaselt tagastatakse riigilõiv kui (teatava) toimingu tegemise taotlus jäetakse läbi vaatamata. Seega kuulub käesoleva lahendi jõustumisel kaebajale tagastamisele 15 euro suurune riigilõiv, mis tasuti kaebaja eest 09.03.2021 maksekorraldusega nr 190.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu välja mõista. Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu. Menetluskulude nimekirja ei ole kaebaja esitanud, kuid kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et see ei takista kaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist. Menetluskulude vastustaja kanda jätmist on kaebuse esialgses tekstis tegelikult ka nimetatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 15 euro suurune summa. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.