Rahvastik › Muu rahvastik

3-21-2968

soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiendist nr 12538 nähtub, et Y viibis asumisel kuni 14.01.1958. Kaebaja vanemad asusid Eestisse elama 1960. a sügisel. Sellest ei saa aga järeldada, et varem poleks neil olnud reaalset võimalust Eestisse asuda. Ühestki tõendist ei nähtu, et Y oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise õiguseta või et okupatsioonivõimud tegid tema perekonnale pärast asumiselt vabastamist otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Viited rasedusele, väikese lapsega reisimisega seotud raskustele ning töö- ja elukoha puudumisele Eestis ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS-i tähenduses. Kuigi rasedana või väikese lapsega oli äärmiselt keeruline pikka teekonda ette võtta, ei ole tegemist okupatsioonivõimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasneva vahetu mõjuga. Kuna kaebaja sündis xx xx xxxx, ei ole ta sündinud vanema asumisel viibimise ajal ja seega pole tal ReprS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud pensioniõigust. Last, kes elab koos vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks.

3-21-2968

KOHTU SEISUKOHT

3(5)

3-21-2968

Antud juhul nähtub, et kaebaja on eelnevalt kasutanud tema õiguste kaitseks sobivaid õiguskaitsevahendeid ja esitanud kohtule varasemalt tuvastamiskaebused tema pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ajavahemikel 14.09.1958–14.09.1960 (kohtuasjas nr 316-897) ja 15.09.1960–01.12.1960 (kohtuasjas nr 3-20-283). Kohtud tuvastasid kokkuvõtlikult, et kaebaja ei ole käsitatav õigusvastaselt represseeritud isikuna, sest puudusid tõendid, et kaebaja emal puudus pärast asumiselt vabanemist luba ja reaalne võimalus naasta Eestisse varem. Kohtud võtsid asumiselt vabanemise kuupäevana arvesse ennekõike Eesti NSV Siseministeeriumi 30.06.1989 õiendit nr 12538, millele tugines seejuures ka kaebaja ise ning samuti kaebaja väiteid, et tema ema sai sellest otsusest teada 1958. a kevad-suvel. Kohus märgib, et tuvastamiskaebuse eemärk ei ole varasemates kohtuasjades arvestatud asjaolude ja aluseks võetud tõendite vaidlustamine samas küsimuses, sh eesmärgiga esitada kohtule samasisuline uus kaebus. Tõhusama õiguskaitsevahendi kasutamise piirang HKMS § 45 lg 2 mõttes eeldab, et kaebaja on kasutanud tõhusamaid võimalusi oma õiguste kaitseks, sh vaidlustanud kohtule tõhusama kaebuse esitamisel ka kohtulahendi, mille sisuga kaebaja ei nõustunud. Praegusel juhul oli kaebajal oma õiguste kaitseks kohane vaidlustada konkreetne kohtulahend. Seda õigust kasutas kaebaja küll nii asjas nr 3-16-897 kui ka nr 3-20-283, kuid vaidlustas neis üksnes esimese kohtuastme kohtulahendi. Mõlemas kohtuasjas jõustusid halduskohtu otsused ringkonnakohtu otsustega, mida kaebaja ei vaidlustanud. Kaebaja ei esitanud etteheiteid ka aluseks võetud tõenditele. Mõlemas kohtuasjas ja kohtuastmes tuginesid kohtud vaidlusalusele õiendile. Sellele õiendile tugines ka kaebaja ise. Asjaolu, et kaebaja kohtute järeldusega ega aluseks võetud tõenditega enam ei nõustu, ei anna talle iseseisvat alust vaidlustada jõustunud kohtuotsuseid ja neis hinnatud tõendeid läbi uue tuvastamiskaebuse esitamise. Kaebajal oli võimalik esitada oma vastuväited kõnealusele õiendile nimetatud kohtuasjade raames, sh läbi ringkonnakohtu otsuste vaidlustamise. Kaebaja on oma vastava õiguse minetanud ega saa sellist õigust tekitada tuvastamiskaebuse esitamise kaudu. Ka tuvastamiskaebuse esitamise õiguse jaatamise ja kaebuse rahuldamise korral ei saaks kõrvaldada jõustunud kohtulahendite õiguslikku mõju, mis tähendab, et kaebajal ei oleks võimalik ka soovitud lõppeesmärki saavutada. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa seega olla kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Nimelt tuleneb HKMS § 43 lg 1 p-st 1, et halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Praegusel juhul on ilmne, et kaebaja soovib tuvastamiskaebuse tema kasuks lahendamise korral esitada sisuliselt korduva kaebuse. Seejuures tuleb märkida, et kaebaja esitatud arhiiviteatiste sisu (et kaebaja ema asumiselt vabastamise täpne aeg pole teada), millele kaebaja käesolevalt tugineb, ei ole ilmnenud peale kõnealuste kohtuotsuste tegemist ning seega ei ole tegu nn uue asjaoluga (mis võimaldaks jõustunud kohtuotsuse küll mitte halduskohtul, kuid Riigikohtul teistmise korras uuesti läbi vaadata – HKMS § 240 lg 1 ja lg 2 p 10). Mõlema kohtulahendi tegemisel on olnud nii kaebajale kui kohtutele selge, et kaebaja ema täpne asumiselt vabastamise aeg ei ole teada. Nimetatud asjaolu nähtub üheselt ka kohtuinfosüsteemis kohtuasja nr 3-16-897 materjalide juurde esitatud haldusmenetluse toimikust, milles sisaldub ka samasugust infot andev Riigiarhiivi 05.05.2011 teatis nr 18-7-3.6/2607 RL, milles on muuhulgas märgitud, et ei selgu Siseministeeriumi 30.06.1989 õiendi väljaandmise aluseks olev dokument. Kaebaja ei ole väitnud, et kohtuasja nr 3-20-283 juurde poleks esitatud ka käesolevale kaebusele lisatud arhiiviteatised. Kohus peab vajalikuks täiendavalt lisada, et kaebaja on ka ise varasemates menetlustes samale õiendile korduvalt tuginenud ning lähtunud asjaolude esitamisel sellest, et tema ema vabastati asumiselt jaanuarist 1958. Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku 4(5)

3-21-2968

staaži arvestamise erisused“ § 20 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistuse või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Seega on kohtud varasemates asjades õiguspäraselt arvestanud ENSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiendiga ning tegemist on määruse nr 59 § 20 lg 1 kohase tõendiga. Kaebaja käesolevas kaebuses esitatud väited õiendi ebatäpsuse ja ema hilisema vabastamise kohta on vastuolus varasemalt tuvastatuga, sh ka kaebaja enda väidetega. Kaebaja on põhjendanud varasemalt läbivalt oma ema tagasipöördumise viibimise põhjustena olukorra keerukust, kuid mitte võimude seatud otseseid takistusi ning tugineb seejuures otsesõnu ema vabastamisele jaanuaris 1958. Samuti on kaebaja käesoleva asja raames esitatud kaebuses märkinud, et leidis vaidlusaluse õiendi ema koduste dokumentide hulgast ja see väljastati inimese avalduse alusel. Seega oli dokument kaua aega ema valduses ning puudub teave, et kaebaja ema ise vastava dokumendi ebaõigsust oleks väitnud. Seejuures ei selgita kaebaja, et tema ema oleks kaebajale endale väitnud tema hilisemat vabastamist või et ema dokumentide hulgas oleks olnud muid tõendeid, mis viitaksid tema hilisemale vabastamisele. Kaebaja tugineb oma ema hilisemale vabastamisele alles käesolevas asjas esitatud kaebuse esitamisel ega ole seda asjaolu kuidagi põhjendanud. Eelnevalt viidatud ja kohtuasja nr 3-16-897 juures oleva haldusmenetluse toimikus olevas kaebaja enda taotluses on märgitud, et kaebaja ema Y vabanes „spetsiaalselt elama määratud isiku“ staatusest 1955. a otsuse alusel ning samas kohtuasjas olevas haldusmenetluse toimikus sisalduvale taotlusele on lisatud ka asjakohane Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti nõukogude sotsialistliku Vabariigi prokuröri otsus. Taotluses tugineb kaebaja läbivalt asjaolule, et tema ema vabanes asumiselt 1958. a jaanuaris ning tagasipöördumise takistused olid seotud keeruliste oludega, mitte okupatsioonivõimu kehtestatud piirangute ja otseste takistustega. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja ühegi tõendiga tõendanud, et tema ema suhtes oleks otsus asumiselt vabastamise kohta tehtud hiljem ning pole selge, millistele asajoludele kaebaja seda väites tugineb. Eelnevad asjaolud, kaebaja enda kirjeldatud sündmused ja kohtuasjade juurde esitatud tõendid kogumis kinnitavad pigem vastupidiselt, et kaebaja ema asumiselt vabastamise õiendi aluseks olev otsus on tegelikkuses tehtud õiendist varem. Seega õiendil toodud kuupäeva võimalik ebatäpsus ei saaks mõjutada antud juhul kaebaja õiguseid.

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.