Korrakaitse › Vanglad

Tallinna vangla 13.10.2020 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/20/70-4 rahuldas T.A. taotluse õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25,56 eurot. Muus osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. T.A. esitas halduskohtule kaebuse Tallinna vanglalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kokku summas 17 316,84 eurot).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja väidab, et Tartu vangla on temale tekitanud varalist ja mittevaralist kahju, mille hüvitamist ta kohtult taotleb. Kaebaja väitel varaline kahju seisneb selles, et perioodil 27.09.2019 – 29.06.2020 tema alusetult töölt eemaldamisega võeti ära võimalus saada 10.06.2019 lepingus sätestatud töötasu. Varalise kahju suurus on 8942,40 eurot. Kaebaja väidab, et temale on tekitatud mittevaralist kahju summas 4500 eurot alusetult kinnisesse vanglasse paigutamise tõttu perioodil 27.09.2019 – 17.02.2020, millega kaasnes vabaduse ja liikumisvabaduse piiramine ning kannatada sai suhtlus lastega, nende vanavanematega ja emaga. Lisaks on kaebaja väitel temale tekitatud mittevaralist kahju summas 400 eurot alusetult vabaduse võtmise, s.o kartserisse paigutamise ning seal inimväärikust alandavates tingimustes hoidmise eest. Kaebaja kirjeldas, et pidi kambris sööma, magama ja seal ka tualetis käima. Kambris ei olnud ka piisavalt valgust akende ette paigutatud võrestiku tõttu. Samuti puudus kambris isiklike asjade hoidmise koht ja riidenagi. Ka ei olnud kambris privaatsust, kuna kaamera töötas kogu aeg. Peale selle ei olnud kaebajal võimalik esitada pöördumisi ja kirju, kuna keegi sellega ei tegelenud. Kaebaja väitel on temale tekitatud ka mittevaralist kahju summas 3500 eurot vaimse terrori ja ebainimlikes tingimustes hoidmise eest. Kaebajat hoiti alates 06.12.2018 tingimustes, kus ametnikud kiusasid teda taga, kambrikaaslane terroriseeris, kambrite õhuniiskus oli alla normi, valgustus oli ebapiisav ja puudus võimalus privaatselt helistada. Kaebaja on välja toonud, et õhuniiskus oli madal kambrites, milles ta viibis perioodil 06.12.2018 – 04.03.2019 (P3-03), 30.04.- 28.05.2019 (P3-04) ja 01.10.2019 – 17.02.2020 (P3-02, P3-22, P3-12). Samuti on kaebaja suhtes alusetult koostatud 27.042019, 27.09.2019, 12.10.2019 ja 24.10.2019 ettekanded. Samuti ei võtnud vangla midagi ette, kui kambrikaaslane teda solvas. Vastustaja väidab, et käesolevas asjas on tõendamata kaebajale kahju tekkimine ning vaidleb tervikuna kaebuse vastu. Tallinna vangla on T.A. kahju hüvitamise nõuet põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud. Lähtudes asjaolust, et kaebaja ei ole rahul temale töötamise mittevõimaldamisega tulnuks kaebajal oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks seega vaidlustada Tallinna vangla avavangla juhi 30.09.2019 käskkirja nr 5-1/19/1866, kuivõrd nimetatud käskkiri lõpetas kaebaja väljaspool vanglat töötamise loa. Mistahes kahju tekkimise võimaluse korral peab kahju kannataja tegema kõik endast oleneva, et kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Kuna riik on loonud haldusaktide vaidlustamiseks konkreetse korra, olnuks kaebaja poolt tõhus ja esmajärjekorras kasutatav õiguskaitsevahend tema õigusi rikkuva haldusakti vaidlustamine. Kahju hüvitamine ei ole esmane õiguskaitsemeede olukorras, kus kaebaja õigusi rikub haldusakt, millega on tema väljaspool vanglat töötamise luba kehtetuks tunnistatud. Kuna kaebaja Tallinna vangla avavangla juhi 30.09.2019 käskkirja nr 5-1/19/1866 ei vaidlustanud, ning ka uut taotlust enda tööle lubamiseks ei esitanud, ei saanud vangla kaebajat tööle lubada ega ka tööle lubamist otsustada, kuivõrd otsustamise eelduseks on kinnipeetava ja tööandja poolt vastavate taotluste esitamine (VSkE § 962). Olukorras, mil ei olnud haldusakti kaebaja väljaspoole vanglat tööle lubamiseks ning kaebaja ka enda tööle lubamiseks taotlust ei esitanud,

ei saa rääkida vangla õigusvastasest tegevusest ning vastava tegevuse põhjuslikust seosest saamata jäänud töötasuga. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajale on vangla tegevuse tulemusena varaline kahju tekkinud, millega vastustaja kategooriliselt ei nõustu, on tõendamata kaebajal kahju tekkimine. Kaebaja esitatud lepingust jääb arusaamatuks nii kaebaja tööaeg, lepingu kestus kui ka töötasu suurus. Lisaks tuleb arvestada ka asjaoluga, et koroonaviiruse leviku tõttu Eestis peatas Tallinna vangla avavangla juht 16.03.2020 käskkirjaga nr 5-1/20/560 avavanglas viibivate kinnipeetavatele soodustusena kohaldatud vanglavälised liikumised alates 14.03.2020 kuni asjaolude äralangemiseni. Kinnipeetaval tuleb arvestada, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas. Avavanglas viibimine on võimalus, mis ei pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. Avavanglasse paigutatakse ja soodustusi kohaldatakse üksnes kinnipeetavatele, kelle suhtes on vanglateenistusel piisav usaldus, et nad on õiguskuulekad ja täidavad neile määratud kohustusi. VangS § 21 lg 1 esimese lause järgi võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse, kui kinnipeetav ei täida VangS-i või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi. Selles sättes peetakse silmas olukorda, kus pärast kinnipeetava avavanglasse paigutamist selgub, et ta ei sobi kandma karistust avatud režiimil. Kinnisesse vanglasse tagasisuunamise põhjuseks on sellisel juhul kinnipeetavale osutatud usalduse kuritarvitamine, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises. Tallinna vangla 28.10.2019 käskkirja nr 5-1/19/2105 kohaselt oli T.A.l 2 kehtivat distsiplinaarkaristust ning talle oli esitatud kahtlustus veel kahe distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Käskkirjast nähtuvalt ei olnud vangla enam T.A. ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud ning seega oli põhjendatud tema kinnisesse vanglasse ümberpaigutamine. Vaidlusalusel ajavahemikul viibis kaebaja enamuse aja kinnise vangla avatud osakonnas, kus ta sai kambrist väljaspool viibida ca 8 tundi ärkveloleku ajast. Kaebajale võimaldati jalutuskäike, tal oli võimalik kasutada raamatukoguteenust, lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, vaadata televiisorit, kuulata raadiot, suhelda kaaskinnipeetavatega jne. Ka suhete säilitamine lähedastega, sh ema ja lastega, on võimalik kinnises vanglas viibides. Kinnises vanglas on võimalik esitada ka taotlus lühiajaliseks väljasõiduks (VangS § 32 lg 1) või väljaviimiseks (VangS § 33). Lühiajaline väljasõit on üks VangS § 23 kohaselt vangla poolt soodustatavatest vanglavälise suhtlemise võimalikest viisidest ning saab olla ka vabanemist toetavaks tegevuseks, kuid kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et see talle igal juhul võimaldatakse. Kinnipeetava väljasõidule lubamine on kaalutlusotsus, mille käigus vanglal üheltpoolt hindab väljasõidu vajalikkust ja eesmärgipärasust ning teiselt poolt kinnipeetava väljasõidule lubamise võimalikkust, mis ei tähenda seda, et kõik kinnipeetavad automaatselt lühiajalist väljasõitu saavad. Arvestades, et T.A. käitumine avavanglasse tagasi paigutamisel ei olnud õiguskuulekas – teda karistati distsiplinaarkorras 03.04.2020 Tallinna vangla avavangla kodukorra p 1.8.17 ning 27.04.2020 Tallinna vangla avavangla kodukorra p 9.7 rikkumise eest ning usalduse puudumise tõttu ei lubanud vangla teda kuni 13.09.2020 lühiajalisele väljasõidule, siis on usutav, et kaebajale poleks ka 28.10.2019 - 17.02.2020 väljasõite võimaldatud. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaoluga, et vanglaväline suhtlus oli kaebajale tagatud ka teiste suhtlemiskanalite kaudu nagu on lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, telefonikõned ja kirjavahetus ning seega oli isikul võimalik jätkuvalt lähedastega suhelda ja seeläbi kindlustada positiivsete kontaktide säilivus. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt oleks alust kõrvale kalduda kohtupraktikas alusetult kartserikaristuse kandmise eest välja kujunenud hüvitise suurusest (6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest). Vastustaja on kaebajale üle kandnud 25,56 eurot kartseris viibitud aja eest (4 päeva). Kaebaja väited tema kaameraga jälgimise kohta kartserikambris on alusetud ning paljasõnalised. Kambris nr VKA-08 oli küll olemas videojärelevalve võimekus, kuid kaamera lülitatakse sisse vaid olukorras, mil kambrisse

paigutatakse jälgimist vajav kinnipeetav. Kuivõrd kaebajat ei olnud paigutatud jälgimise alla, siis ei olnud kaamera ka sisse lülitatud. Eeltoodut on kaebajale selgitanud ka järelevalveosakonna peaspetsialist 28.12.2019 vastuses nr 5-18/19/31907-2 kaebaja 02.12.2020 selgitustaotlusele, millele vastamata jätmist kaebaja mh kaebuses vastustajale ette heidab. Mis puutub kaebaja väidetesse kambritingimuste nõuetele mittevastavuse kohta, siis jääb vangla oma seisukohtade juurde (kambri fotod on edastatud kohtule). Vastustaja selgitab, et fotodel on küll kambri nr VKA-09 sisustus, kuid kambrid nr VKA-08 ja VKA-09 on tingimuste poolest sarnased. Vastustaja hinnangul tõendavad esitatud fotod üheselt kambritingimuste nõuetele vastavust. Vangla on 13.10.2020 vastuses kahju hüvitamise nõudele esitanud oma seisukohad vastuseks kaebaja väidetele seoses ametnike tagakiusamise, kambrikaaslase terroriseerimise ning vangla tegevusetuse, alla normi jääva kambrite õhuniiskuse, ebapiisva valgustuse ja privaatse helistamise võimalusega. Vastustaja selles osas täiendavalt midagi lisada ei soovi. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kaebajale ei ole tekkinud vangla tegevuse tulemusel varalist ega mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: T.A. esitas Tallinna vanglale taotluse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks (kokku summas 17 342,40 eurot), mille vangla rahuldas osaliselt, s.o õigusvastaselt kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju summas 25,56 eurot, mis kanti kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele (17 342,40 - 25,56 = 17 316,84). Muus osas jäi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (17 316,84 eurot). Kaebaja väidab, et temale vangla poolt tekitatud varaline kahju (8942,40 eurot) seisneb selles, et ta oli perioodil 27.09.2019 – 29.06.2020 alusetult töölt eemaldatud ning tal jäi saamata lepingujärgne töötasu. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. Kaebajale anti luba järelevalveta väljaspool vanglat töötada OÜ-s H2H Tallinna vangla avavangla juhi 07.06.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/1170. Tallinna vangla avavangla juhi 30.09.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/1866 tunnistati eelviidatud käskkiri nr 5-1/19/1170 alates 27.09.2019 kehtetuks. Eelnimetatud käskkirja nr 5-1/19/1866 kaebaja vaidlustanud ei ole ega esitanud ka uut taotlust enda tööle lubamiseks. Lisaks vastustaja andmetel on kaebajale varalise kahju tekitamine tõendamata. Kohus nõustub, et kaebusele lisatud lepingust (lisa 19) ei nähtu kaebaja tööaeg, töösuhte kestus (on vaid märgitud töötamise algus 10.06.2019). Töötasu suuruseks üldsõnaliselt on märgitud 5 eurot tund (neto), kuid juhul, kui töötaja töötab mitte täiskuu, siis tema palk on 40 eurot päev (neto), samuti lepingu tasu võib suureneda või väheneda kokkuleppel, kui töötajal ei ole täiskoormust. Lepingust ei nähtu, milline oli kaebaja palk, millest tulenevalt on ta arvutanud varalise kahju suuruse. Oluline on arvestada ka asjaoluga, et koroonaviiruse leviku tõttu Eestis peatas Tallinna vangla avavangla juht 16.03.2020 käskkirjaga nr 5-1/20/560 avavanglas viibivatele kinnipeetavatele soodustusena kohaldatud vanglavälised liikumised alates 14.03.2020 kuni asjaolude äralangemiseni (seda käskkirja ei ole vaidlustatud). Seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga Tallinna vangla direktor 19.03.2020 välja käskkirja nr 11/20/11, mille p-s 1.4. peatas tagasiulatuvalt alates 16.03.2020 kõik Tallinna vangla avavangla poolt VangS § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi, mida üksuse juht ei olnud enne antud käskkirja allkirjastamist veel peatanud. Käskkirja nr 1-1/20/11 p-ga 1.4.

kohaldatud piirangut jätkati ka 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/13, 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/17, 27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/18, 11.05.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/21 ja 17.05.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/22. Tallinna vangla direktori 22.05.2020 käskkirjaga nr 11/20/23 jätkati 19.03.2020 käskkirja nr 1-1/20/11 p-s 1.4 piirangut, mille kohaselt peatati kõik Tallinna vangla avavangla VangS § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi, kuid lõpetati alates 25.05.2020 piirangud järelevalveta väljaspool vanglat töötamiseks ja üld-, kutse- ja kõrghariduse omandamiseks. Vastustaja kinnitusel ajavahemikul 14.03. - 25.05.2020 oleks kaebajal igal juhul puudunud võimalus väljaspool vanglat töötasu saada, kuivõrd kinnipeetavaid väljaspoole vanglat ei lubatud. Vastustaja märgib, et kaebajal ei olnud ka perioodil 05.03. - 05.05.2020 võimalust väljaspool vanglat töötada põhjusel, et ta oli Tallinna vangla avavangla juhi 04.03.2020 käskkirjaga nr 5-3//20/306 määratud avavangla majandustööde abitööliseks (seda käskkirja ei ole vaidlustatud). Kohus leiab, et vangla eelkirjeldatud tegevus oli õiguspärane ning vastustaja kaebajale varalist kahju ei ole tekitanud (sh kahju suurus ei ole tõendatud). Kaebaja väidab, et temale tekitati mittevaralist kahju summas 4500 eurot perioodil 27.09.2019 – 17.02.2020 alusetult kinnisesse vanglasse paigutamisega. Vastustaja on õigesti osundanud, et kinnipeetaval tuleb arvestada asjaoluga, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas. Kohus viitab, et avavanglas viibimine on soodustus, mida ei võimaldata automaatselt kõigile kinnipeetavatele. Avavanglasse võib paigutada üksnes kinnipeetavad, kelle suhtes on vanglateenistusel piisav usaldus, et nad on õiguskuulekad ja täidavad neile määratud kohustusi. Seega kui pärast kinnipeetava avavanglasse paigutamist selgub, et ta ei sobi kandma karistust avatud režiimil, siis võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse, kui kinnipeetav ei täida VangS või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi (VangS § 21 lg 1 ls 1). Vastustaja selgitas, et kinnisesse vanglasse tagasisuunamise põhjuseks on kinnipeetava poolt usalduse kuritarvitamine, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises. Tallinna vangla 28.10.2019 käskkirja nr 5-1/19/2105 kohaselt oli T.A.l kaks kehtivat distsiplinaarkaristust ning talle oli esitatud kahtlustus veel kahe distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Sellest tulenevalt vastustaja ei olnud enam T.A. ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud ning tema kinnisesse vanglasse ümberpaigutamine oli põhjendatud. Kohus lisab, et kinnipeetav peab vanglas karistust kandes olema seaduskuulekas ning järgima kõiki kinnipidamisasutuses kehtivaid tingimusi/nõudeid. Kohus kordab, et avavanglasse paigutamine on soodustus kinnipeetavale, kes oma õiguskuuleka käitumisega on vangla jaoks usaldusväärne. Kui aga avavanglas viibiv kinnipeetav paneb toime õigusrikkumisi, siis vangla võib sellise kinnipeetava, kes on kaotanud usalduse, paigutada tagasi kinnisesse vanglasse. Vastustaja selgitas, et kahju hüvitamise taotluses märgitud ajavahemikul 28.10.2019 - 17.02.2020 oli kaebaja paigutatud kinnisesse vanglasse kehtiva käskkirja alusel. Eelviidatud ajavahemikul viibis kaebaja enamuse ajast kinnise vangla avatud osakonnas, kus ta sai kambrist väljaspool viibida ca 8 tundi ärkveloleku ajast. Kaebajale võimaldati avatud osakonnas jalutuskäike, tal oli võimalik kasutada raamatukoguteenust, lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, vaadata televiisorit, kuulata raadiot, suhelda kaaskinnipeetavatega jne. Ka suhete säilitamine lähedastega on võimalik kinnises vanglas viibides, samuti on võimalik taotleda lühiajalist väljasõitu (VangS § 32 lg 1) või väljaviimist (VangS § 33). Vastustaja on õigesti märkinud, et kinnipeetava väljasõidule lubamine on kaalutlusotsus, mille käigus vangla hindab väljasõidu vajalikkust ja eesmärgipärasust ning kinnipeetava väljasõidule lubamise võimalikkust. Samuti vanglaväline suhtlus oli kaebajale tagatud ka teiste suhtlemiskanalite kaudu, nagu on lühi- ja pikaajalised kokkusaamised,

telefonikõned ja kirjavahetus ning seega oli tal võimalik jätkuvalt lähedastega suhelda. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mida ei hakka üle kordama. Kohus seejuures osundab, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kaebaja väidab, et temale tekitati mittevaralist kahju summas 400 eurot alusetult vabaduse võtmisega, s.o kartserisse paigutamise ning seal inimväärikust alandavates tingimustes hoidmise eest. Vastustaja on kaebajale 4 kartseripäeva eest hüvitanud kahju summas 25,56 eurot (6,39 x 4), mis on kaebaja vanglaarvele üle kantud. Vastustaja hinnangul kaebaja ei ole nimetanud ühtegi erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt oleks alust kõrvale kalduda kohtupraktikas alusetult kartserikaristuse kandmise eest välja kujunenud hüvitise suurusest (6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest). Vastustaja kinnitusel tualetti kasutas kaebaja kartserikambris, kus ta viibis 4 ööpäeva, üksinda ja privaatselt, kuna teisi kinnipeetavaid peale tema kambris ei viibinud, millega nõustub ka kohus. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda helistamise korraldamist temale meelepärasel viisil (nt eraldatud ruumis vm). Kinnipeetavad peavad arvestama kinnipidamisasutuses karistust kandes teatavate piirangutega, mis on neile kehtestatud ning paratamatult vangistusega kaasnevad (VangS § 41). Vastustaja kinnitas, et vanglaametnikud ei ole kaebaja suhtes alusetult ettekandeid koostanud, sh alusetute menetluste algatamisega ähvardanud, mida on piisavalt põhjalikult selgitanud oma 13.10.2020 vastuses kahju hüvitamise taotlusele. Kohus nõustub vastustajaga põhjendustega, mida ei hakka üle kordama vastavalt eelviidatud HKMS § 165 lg-le 2. Vastustaja leiab, et kaebaja väited tema kaameraga jälgimise kohta kartserikambris on alusetud ning paljasõnalised. Vastustaja selgitas, et kambris nr VKA-08 oli küll olemas videojärelevalve võimekus, kuid kaamera lülitatakse sisse vaid olukorras, kui kambrisse paigutatakse jälgimist vajav kinnipeetav. Kaebaja ei olnud paigutatud jälgimise alla, millest tulenevalt ei olnud kaamera ka sisse lülitatud (viibis kartserikambris üksinda). Vastustaja kinnitas, et seda asjaolu on kaebajale selgitanud ka järelevalveosakonna peaspetsialist 28.12.2020 vastuses nr 518/19/31907-2 kaebaja 02.12.2020 selgitustaotlusele. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega kambritingimuste nõuetele mittevastavuse kohta. Vastustaja on edastanud kohtule ka fotod kartserikambri olmetingimuste iseloomustamiseks, selgitades seejuures, et kuigi fotodel on näha kambri nr VKA-09 tingimused, kuid kuna kambrid nr VKA-08 (kus viibis kaebaja) ja nr VKA-09 on sisuliselt sarnased, siis need fotod näitavad ühtlasi ka kambri nr VKA-08 tingimusi. Vastustaja hinnangul, millega nõustub ka kohus, tõendavad fotod kambritingimuste nõuetele vastavust. Vastustaja nõustub kaebajaga, et kartserikambris puudus riidenagi, mis peab seal olema ning et see võis kaebajale tekitada ebamugavust, mille pärast vangla kaebaja ees ka vabandas, kuid sellega kaasnenud võimalikud kannatused ei ületanud määra, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kaebaja väidab, et temale tekitati mittevaralist kahju summas 3500 eurot vaimse terrori ja ebainimlikes tingimustes hoidmise eest alates 06.12.2018. Vastustaja on andnud oma selgitused kaebaja etteheitele seoses ametnike tagakiusamise, kambrikaaslase terroriseerimise ning vangla

tegevusetuse, alla normi jääva kambrite õhuniiskuse, ebapiisva valgustuse ja privaatse helistamise võimalusega (viimase osas kohus eelnevalt osundas, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda helistamise korraldamist vanglas temale meelepärasel viisil). Valgustuse osas vastustaja muuhulgas selgitab, et kambris on lisaks aknale ka kunstlik valgustus, mis tagab ruumis piisava valgustuse. Õhuvahetuse osas märgib vastustaja, et õhuvahetus kambris on tagatud sundventilatsiooniga ning nõutava temperatuuri kambris kindlustab keskküttesüsteem. Sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioon, õhuniiskuse tase ja valgustus vastavad kehtivatele normidele. Tallinna vangla on rajatud vastavalt kehtivatele ehitusnormidele ja -standarditele. Vastustaja oma 13.10.2020 vastuses taotlusele on lahti kirjutanud kõik kaebaja etteheited ning andnud nende kohta omapoolsed selgitused. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja kinnitas kohtule, et Tallinna vangla on oma 13.10.2020 vastuses nr 5-37/20/70-4 T.A. kahju hüvitamise taotlust põhjalikult analüüsinud ja hinnanud. Kohtu hinnangul eelviidatud menetlusdokumendis on vastustaja üksikasjalikult välja toonud ja piisava põhjalikkusega selgitanud kahjunõudega seonduvaid asjaolusid, sh tuues menetlusdokumendis välja ka kaebaja seisukohad (p 2). Vastustaja põhjendustega mittenõustumine ei tähenda iseenesest põhjenduste puudumist. Kohus nõustub, et vangla ei ole tekitanud kaebajale varalist ega mittevaralist kahju, mis oleks aluseks kaebajale taotletava kahjuhüvitise väljamõistmiseks vastustajalt. Kohus, hinnanud poolte põhjendusi ning haldusasjas esitatud tõendeid, nõustub kõigi vastustaja seisukohtadega, mida ei hakka üle kordama (nendega on tutvunud ka kaebaja). Ülalöeldut kokku võttes asub kohus seisukohale, et kaebaja varalise ja mittevaralise kahju nõue ei ole põhjendatud, mistõttu puudub alus kahjunõude rahuldamiseks ja vastustajalt kahju väljamõistmiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.