EsSky OÜ kaebus MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond 14.04.2020 hüvitamisotsuse nr 1, 15.04.2020 makseteatise nr X01200283 ning 03.06.2020 vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – EsSky OÜ, esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson Vastustaja – MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond, esindaja Jüri Aava
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.02.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu 26.02.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1177 ning teha asjas uus otsus.
2.Jätta EsSky OÜ kaebus rahuldamata.
3.Mõista EsSky OÜ-lt MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja menetluskulud 15 eurot. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-20-1177 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Olerex AS esitas 01.04.2020 MTÜ-le Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) teate varalisest kahjust. Teate kohaselt riivas 17.02.2020 Põlva vallas Mammaste külas mootorsõiduk MAN TGA 18.440 4X2 LLS-U, reg.märk XXXXXX, kaamerat. LKF 14.04.2020 hüvitamisotsuse nr 1 kohaselt vastutab kahju hüvitamise eest mootorsõiduki juht. Kuna tegemist on liikluskindlustuse juhtumiga, kus kannatanule kahju hüvitamise kohustus on LKF-l, tuleb Olerex AS-le välja maksta hüvitis 845 eurot. LKF 15.04.2020 makseteatise kohaselt kehtis mootorsõiduki suhtes kindlustusjuhtumi ajal automaatne liikluskindlustus, mille korral rakendatakse kindlustuskohustusega isikule omavastutust 640 eurot. Seega tuleb EsSky OÜ-l (sõiduki vastutav kasutaja) tasuda LKF-i arvelduskontole 30 päeva jooksul 640 eurot. EsSky OÜ esitas makseteatisele vaide, vaidlustades nii kahju tekitamist kui omavastutuse suurust. Vaie jäeti LKF 03.06.2020 vaideotsusega rahuldamata. Igal liiklusregistris mootorsõidukina registreeritud sõidukil või selle haagisel peab liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi olema kehtiv liikluskindlustuse leping. Vaide esitajal oli kindlustuslepingu sõlmimise kohustus, sest ta oli liiklusregistri andmete järgi kindlustuskohustusega isik (LKindlS § 7 lg-d 1 ja 2 ning avaliku teabe seaduse (AvTS) § 436 lg 4). LKF-l on kohustus lähtuda liiklusregistri andmetest. Sõidukile tekkis liikluskindlustus automaatse sundkindlustusena, sest liikluskindlustuse leping oli sõlmimata.
2.EsSky OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes LKF-i 14.04.2020 hüvitamisotsuse, 15.04.2020 makseteatise ja 03.06.2020 vaideotsuse tühistamist. Kindlustusjuhtumi teates polnud ühtegi viidet asjaolule, et kahju põhjustaja oli vaidlusalune sõiduk. Teate kohaselt polnud kahju põhjustaja teada. Kaebajale ei antud tähtaega oma seisukohtade LKF-le esitamiseks. LKF 14.04.2020 ja 15.04.2020 haldusaktid on olulises osas põhjendamata. Sealt ei ole võimalik aru saada, kuidas tuvastati, et vastutavaks isikuks on kaebaja. Kahjuteatele lisatud videosalvestisest ei ole näha, et kaebaja sõiduk riivas kaamerat. Väidetava kahju tekitamise ja kahjuteate esitamise vahel oli ca 1,5 kuud, millest võib järeldada, et kahju tekitas hoopis teine isik. Tagastusnõue 640 eurot ei ole põhjendatud. LKindlS § 57 p 3 kohaselt saab tagasinõude olla 30% väljamakstavast kindlustushüvitisest, kuid mitte enam kui 640 eurot, kui kindlustusjuhtum põhjustati automaatse liikluskindlustusega sõidukiga. Seega saaks kaebajalt nõuda vaid 253,5 euro hüvitamist. Haldusakt tuleb vähemalt osaliselt tühistada.
3.LKF palus jätta kaebus rahuldamata. LKindlS § 64 lg 1 näeb ette 640 euro suuruse omavastutuse. Kaebaja viide LKindlS § 57 p-le 3 ei ole asjakohane.
2(6)
3-20-1177 Esitatud videoga on tõendatud, et vaidlusalune sõiduk riivas kaamerat ja põhjustas kahju. Kaebajal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1050 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.02.2021 otsusega kaebuse, tühistades nii 14.04.2020 hüvitamisotsuse, 15.04.2020 makseteatise kui ka 03.06.2020 vaideotsuse. Esitatud tõenditest ei järeldu otseselt, et tanklas paiknenud torukaamerat oleks kahjustanud kaebaja sõiduk, kuigi vastustaja esitatud ajalist raamistikku arvesse võttes võis see olla suhteliselt tõenäoline. Samas võis kaamera kahjustamine aset leida ka kuidagi teisiti. Kaebaja eitab kaamera riivamist ja on 15.01.2021 seisukoha p-des 2.1.2 ja 2.1.3 viidanud detailidele, mida tema sõidukil ei ole või mille kuju on erinev. Kuna videomaterjalilt ei nähtu üheselt, et kaebaja sõidukiga sõideti vastu torukaamerat, ei saanud vastustaja tugineda vaid sellele tõendile. Kaebaja oleks tulnud ära kuulata. Kaebajale edastatud 09.04.2020 teates on selgitatud, et fond käsitleb kahju ja teeb liikluskahju hüvitamise otsuse kohe, kui vajalik teave on olemas. Hüvitamisotsusest ja makseteatisest ei nähtu, mis oli selleks aspektiks, mis oli vastustajale 09.04.2020 veel teadmata. Lisaks pole vastustaja esitanud pikemat videosalvestist, kust oleks võimalik asjaolusid paremini tuvastada. Olukorras, kus kaebaja sõiduk oli küll samal kuupäeval samas tanklas, kuid kaebaja eitab kahju tekitamist, oleks vastustaja pidanud tõendama vastupidist. Kuna vastustaja pole seda teinud, tuleb hüvitamisotsus ja makseteatis tühistada. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka vaideotsus. Täiendavalt puuduvad vaideotsuses põhjendused. Küsimus sellest, kas vastustaja oleks pidanud lähtuma LKindlS § 57 p-st 3 või §-st 64, pole enam tähenduslik.
5.LKF palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 26.02.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Automaatne liikluskindlustus on loodud nii kahju kannatanute kui kahju põhjustajate kaitseks ning toimib kahju hüvitamisel nagu tavaline liikluskindlustus, st LKF hüvitab kannatanule kahju liikluskindlustuse kattega sõiduki valdaja eest automaatselt. Kahju hüvitamisel rakendatakse tsiviilõigust. Vastavalt LKindlS § 61 lg-le 3 ei kohaldata automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit puudutavate otsuste tegemisele haldusmenetluse seadust (HMS) ning lg 4 järgi lahendatakse vaidlused tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud korras. LKF hüvitas kahju LKindlS § 26 lg 1 ja VÕS § 132 lg 3 alusel ja korras. Halduskohtu pädevus selle vaidluse lahendamisel on küsitav. Pädevuse jaatamisel ei saanud halduskohus hinnata vastustaja otsuste õiguspärasust HMS-i alusel, sh väites, et vastustaja rikkus ärakuulamisõigust. Kohus sai hinnata vaid omavastutuse nõude põhjendatust. Automaatne liikluskindlustus tekib liiklusregistris registreeritud kindlustamata sõidukite suhtes automaatselt (LKindlS § 60 lg-d 1 ja 2). Vastustajal puudub selles osas kaalutlusõigus. Samuti rakendub automaatselt kahju põhjustaja omavastutus, mille suurus on kuni 640 euro suuruse kahju puhul tegelikult hüvitatud kahju suurus ning suurema kahju puhul 640 eurot (LKindlS § 64 lg 1). Ka selles küsimuses pole vastustajal kaalutlusõigust. Olerex AS-le kahju hüvitamise aluseks olid kahjuteade ja kannatanu esitatud videosalvestised. Video 1 näitab pilti, kuidas kaebaja sõiduk teeb tanklas vasakpööret ja riivab selle käigus paremal pool posti otsas asuvat kaamerat. Video 2 on kaamerapilt vigastatud kaamerast vahetult enne seda, kui kaamera kahjustada saab ja video katkeb. Videos on näha, kuidas 3(6)
3-20-1177 sõiduki järelhaagis jõuab osaliselt kaamerast mööduda, enne kui seda riivab. Oluline on mõlema videolindi kuupäev ja kellaaeg, mis koostoimes näitavad, et kahju tekitas just kaebaja sõiduk. Olerex AS-l puudus vajadus andmetega vassida, sest kahjuhüvitis oleks LKindlS § 46 lg 1 alusel saadud ka siis, kui kahju põhjustaja oleks jäänud tuvastamata. Tsiviilmenetluse põhimõtete kohaselt jaguneb tõendamiskoormus haldusmenetlusest teisiti. Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kahju tekitamise puhul rakendub süü presumptsioon. Kaebaja pole asjakohaseid tõendeid esitanud. Piisav pole sõidukijuhi väide, et tema ei põhjustanud kahju, vaid magas parklas.
6.EsSky OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Väide halduskohtu pädevuse puudumise kohta on uus asjaolu ning see tuleb jätta tähelepanuta. LKindlS § 61 lg-te 3 ja 4 puhul pole tegemist pädevusnormidega. Need näevad ette, et automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumist tulenevat fondi kahju hüvitamise kohustust ja selle ulatust ning fondi tagasinõudeid lahendatakse TsMS-s sätestatud korras. Praeguses asjas pole vaidluse esemeks LKF nõue, vaid kaebaja nõue. LKindlS § 68 näeb selgelt ette, et automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse ja omavastutuse summa makseteatis on haldusaktid avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21 tähenduses. Halduskohus ei jaganud tõendamiskoormust valesti. Küsimus oli nõude tõendatuses. Kuigi deliktiõiguses kehtib süülisuse presumptsioon, ei tähenda see, et LKF ei peaks oma nõuet tõendama. Halduskohus leidis õigesti, et kaamera kahjustamine kaebaja sõidukiga ei ole tõendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema nõudeid ja vastuväited tuginevad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Seoses halduskohtu pädevusega selgitab ringkonnakohus järgmist. Automaatset liikluskindlustust reguleerib LKindlS 5. ptk, s.o §-d 60‒68. LKindlS 5. ptk analüüsimisel nähtub, et mitte kogu automaatse liikluskindlustusega seonduv ei kuulu avaliku õiguse valdkonda. LKindlS § 60 lg 1 järgi kohaldatakse automaatsele liikluskindlustusele kohustusliku liikluskindlustuse kohta sätestatut, kui 5. ptk-st ei tulene teisiti.
5.ptk eristab kahte menetlusetappi: 1) LKF poolt kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja selle ulatuse väljaselgitamiseks tehtavad toimingud ning automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit puudutavad otsused – LKindlS § 61; 2) LKF poolt esitatavad makseteatised automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse või omavastutuse summa kohta – LKindlS §-d 62‒68. Esimese puhul sätestavad LKindlS § 61 lg-d 3 ja 4 üheselt, et HMS-i ei kohaldata ning vaidlused, mis puudutavad automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumist tulenevat fondi kahju hüvitamise kohustust ja selle ulatust ning fondi tagasinõudeid, lahendatakse TsMS-s sätestatud korras. Teise puhul nähtub, et makseteatised on haldusaktid (LKindlS § 68) ning nende andmisele kohaldatakse haldusmenetluse põhimõtteid (makseteatisele on sätestatud
4(6)
3-20-1177 haldusaktile omased vorminõuded, kättetoimetamisel järgitakse HMS-i, ette on nähtud vaidemenetlus). Selline eristamine ei ole juhuslik, vaid seadusandja tahe. LKindlS eelnõu seletuskirja (lk 66 jj) kohaselt tähendab LKindlS § 61 lg 3 seda, et LKF poolt tehtavad kahju hüvitamise otsused ei ole haldusaktid. Lg 4 järgi vaidlustatakse fondi kahju hüvitamise otsused ja tagasinõuded TsMS-s sätestatud korras ning selline lahendus valiti, kuna vastasel korral tekiksid kahjustatud isikul erinevad võimalused vaidluste lahendamiseks sõltuvalt sellest, kas talle tekitab kahju tavalise liikluskindlustuse lepinguga sõiduk või sundkindlustusega sõiduk. Esimesel juhul saaks ta pöörduda otsuse vaidlustamiseks (tasuta) kohtueelsesse vaidluste lahendamise süsteemi või hagiga maakohtusse, sundkindlustuse puhul oleks ainus võimalus pöörduda halduskohtusse. Selline kahe paralleelse võimaluse sätestamine ei tagaks kahjustatud isikute õiguste sarnast kaitset ning tooks kaasa vaidluste lahendamisel kujuneva praktika ebaühtluse (lk 67‒68). LKindlS § 65 lg-s 1 nimetatud makseteatise puhul on aga tegemist haldusaktiga HMS § 51 mõttes ning see peab vastama HMS § 55 lg 4 nõuetele. Kättetoimetamisele laienevad HMS § 25‒32 ning vastavalt HMS §-le 75 saab teatisele esitada vaide (lk 71‒72).
8.LKF 14.04.2020 hüvitamisotsus nr 1 ei ole seega haldusakt, mida saab halduskohtus vaidlustada. Sama kehtib fondi tagasinõuetele (LKindlS §-d 52‒59). Omavastutusel LKindlS § 64 järgi ei ole seosest tagasinõudega LKindlS § 57 tähenduses sest automaatse liikluskindlustusega sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi korral ei saa kindlustuskohustusega isiku vastu üldse tagasinõuet esitada (LKindlS § 57 lg 1). See on võimalik vaid teiste isikute vastu. LKF 15.04.2020 makseteatis nr X01200283 polnud tagasinõue LKindlS tähenduses, vaid LKindlS § 65 lg-s 1 nimetatud haldusakt omavastutuse kohta. Kuigi hüvitamisotsust ei saa halduskohtus vaidlustada, tuleb arvestada, et omavastutuse kohaldamise eelduseks on see, et kindlustusjuhtumis osales kaebaja nimele registreeritud sõiduk. See on faktiline asjaolu, mis on makseteatise tegemise aluseks ja selle paikapidavust saab halduskohus kontrollida.
9.LKF tõi apellatsioonkaebuses õigesti esile, et hüvitamisotsuse osas ei ole avaliku õiguse normide, sh HMS-i kohaldamine põhjendatud. See tuleneb juba asjaolust, et tegemist pole haldusaktiga. Järelikult ei saa hüvitamisotsus olla õigusvastane põhjusel, et kaebajat ei kuulatud ära. Seaduse mõtte kohaselt tuleb kujunenud olukorras kohaldada kahju tekitanud isiku tuvastamise osas tõendamiskoormusele tsiviilkohtumenetluse reegleid (LKindlS § 61 lg 4). Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vastustaja ei ole tõendanud kahju tekitamist kaebaja sõidukiga. Video 1 salvestab sündmust eemalt, ja sealt on näha, kuidas kaebaja sõiduk teeb vasakpööret, möödudes ka vigastada saanud kaamerast. Video 2 näitab vigastada saanud kaamera pilti ning see katkeb ajaliselt samal hetkel, kui videol 1 kaebaja sõiduk pöördel justkui takerdub, sõites eeldatavasti üle äärekivi või millegi vastu. Mõlemal juhul näitab nii video 1 kui video 2 kellaaega 17:44:32. Kaamera purunemine pole videotel näha, kuid kahte video kõrvutades on põhjuslik seos kaebaja sõiduki liikumise ja kaamera kahjustumise vahel siiski tuvastatav. Vastustaja on toonud õigesti esile, et Olerex AS-l puudus igasugune põhjus videotega manipuleerida, sest kahju oleks LKindlS § 46 lg 1 alusel kuulunud hüvitamisele ka siis, kui selle oleks põhjustanud tuvastamata jäänud sõiduk. Usutav ei ole, et Olerex AS esitas moonutatud videod selleks, et pääseda 150 euro suurusest omavastutusest (LKindlS § 46 lg 5). 5(6)
3-20-1177 Kahjuteatise ebaõigsust ei saa järeldada sellest, et see esitati 1,5 kuud peale sündmust. Videod kajastavad toimunut täpselt sündmuse hetkel. Halduskohus tugines otsuses veel kaebaja 15.01.2021 seisukoha p-dele 2.1.2 ja 2.1.3. Kaebaja väidab seal, et videotel on näha mingi harukarbi laadne detail, mida kaebaja sõidukil ei ole, samuti olevat erinevad tuulesuunajate kujud. Kaebaja väited on põhjendamatud. Videol 1, millele kaebaja tugineb, on selgelt näha nii sõiduki number kui ka sõidukit juhtinud isiku nimi. Kaebaja ei väida, et need oleksid valed. Esitatud foto on jällegi nii hägune, et sellest ei ole võimalik midagi järeldada. Samuti pole videote järgi võimalik tuvastada väidetavaid vastuolusid seoses poolhaagise tendi olukorraga. Video 2 filmib kokkupõrke hetkel väga lähedalt, mistõttu on pilt tume ja ebamäärane. Kahju tekitamist ei saa välistada vaid põhjusel, et video 2 salvestis võiks kaebaja hinnangul enne kokkupõrke hetke olla pikem. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja pole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
10.Kuivõrd kindlustusjuhtum leidis aset hüvitamisotsuses kajastatud viisil, on LKF 15.04.2020 makseteatis nr X01200283 õiguspärane. Kaebaja ei ole väitnud, et tema sõidukil ei tekkinud automaatset liikluskindlustust või kaebaja pole kindlustuskohustusega isik. Vastustaja on õigesti väitnud, et omavastutusele ei laiene LKindlS § 57 p 3, mis reguleerib tagasinõuet. See säte reguleerib tagasinõude esitamist sõidukijuhi vastu, mitte kindlustuskohustusega isiku vastu. Vastavalt LKindlS § 64 lg-le 1 on automaatse liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi korral omavastutus fikseeritud summa, s.o 640 eurot kindlustusjuhtumi kohta.
11.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Uuesti tuleb jagada ka menetluskulud (HKMS § 109 lg 4), mis jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebajalt tuleb vastustaja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot. Muude kulude hüvitamist pole vastustaja taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.