X. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses tema 7. märtsil 2021 kartserisse paigutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 75 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. novembril 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
1.X. (kaebaja) esitas 9. märtsil 2021 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja põhjendab, et ta paigutati õigusvastaselt 7. märtsil 2021 viieks ööpäevaks kartserisse.
2.Tartu Vangla jättis 10. mai 2021. a otsusega nr 1-13/42-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole vangla kaebaja kartserisse paigutamisel õigusvastaselt tegutsenud ning kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju tekitanud. Vangla märgib lisaks, et kuigi kaebaja ei märgi otsesõnu, milline riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud mittevaraline kahju talle tekkis, võib kahjunõudes märgitud asjaoludest järeldada, et kaebaja peab temale osaks saanud kohtlemist väärikust alandavaks ning tema kahjunõue vaadatakse läbi väärikust alandava kohtlemise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõudena.
3.Kaebaja esitas 10. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja leiab, et vangla kahjustas tema tervist ja alandas tema väärikust ning tekitas seeläbi mittevaralist kahju summas 5000 eurot.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 12. mail 2021 vastusena kohtunõudele kaebuse asjaoludega seonduvad dokumendid.
5.Tartu Halduskohus vabastas 13. mai 2021. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamisega ning märkis, et osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega on kaebus riigilõivuvaba. Kohtu hinnangul asus vangla ekslikult seisukohale, et kahjunõudes tugines kaebaja üksnes inimväärikuse alandamise alusele RVastS § 9 mõttes. Kaebaja on kahjunõudes otsesõnu viidanud ka tervisekahju tekkimisele, seega oleks vangla pidanud lisaks väärikuse alandamisele käsitlema kahjunõude alusena ka kaebaja võimalikku tervise kahjustamist. Kohus luges seetõttu kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks, võttis kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Ühtlasi palus kohus kaebajal kirjalikult selgitada, millises summas 5000 eurost nõuab ta kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega, millises summas seoses tervise kahjustamisega ja milles talle tekkinud tervisekahju täpselt seisneb. Samuti palus kohus olemasolu korral esitada tervisekahju kinnitavad tõendid.
6.Vastustaja esitas 10. juunil 2021 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.Kohus määras 24. augusti 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
8.1.Kaebaja paigutati 7. märtsil 2021 ilma arsti konsultatsioonita viieks ööpäevaks kartserisse. Psüühikahäirega isiku suhtes ei tohi üksikvangistust üldse kohaldada. Psüühikahäirega isik on eriti haavatavas seisundis ning tema kartserisse paigutamine ei ole Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) praktikat ning Mandela reeglit nr 45 arvestades põhjendatud. Tervishoiutöötajate aktiivsele tegevuskohustusele on viidanud ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) (üldraport (2011) punkt 63)
3-21-1003
ja seda kinnitab ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatri ametijuhend. Vangla meditsiiniosakonda peab teavitama igast kinnipeetavast, keda üksikvangistusse paigutatakse, et meditsiiniosakonna personal saaks kinnipeetava üle vaadata. Piisava arstliku kontrolli puudumine muudab üksikvangistuses hoidmise õigusvastaseks. Kontrollikohustust tuleb eriti järgida psüühiliste häiretega kinnipeetavate, sh kaebaja puhul. Kaebajale ei selgitatud kartserikaristuse täitmisele pööramisel, millise käskkirja alusel seda tehakse.
8.2.Vangla seisukoht, et enne üksikvangistuse täitmisele pööramist ei ole vajalik kinnipeetava terviseseisundit kontrollida on vastuolus rahvusvahelistes lepingutes ja Eesti õigusaktides sätestatuga. Vangla rikub järjepidevalt psüühikahäiretega kinnipeetavate kartserisse paigutamisega kinnipeetavate õigusi.
8.3.Vangla kahjustas kaebaja tervist ja alandas inimväärikust. Kaebajal on tuvastatud düssotsiaalne isiksushäire ning hüperaktiivsus, mis raskendab kinnises ruumis viibimist ning muudab kaebaja ebastabiilseks. Kaebaja soovis ametnikelt teavet, kas meditsiiniosakond on andnud loa tema kartserisse paigutamiseks, arvestades, et kaebaja kuulub riskirühma ning on psüühikahäirega. Ametnikud vastasid kaebajale, et nad ei tea ning kui kaebaja palus talle kutsuda meedik, siis sellest keelduti. Tartu Vangla pani toime rikkumise, kuna psüühikahäiretega isiku üksikvangistusse suunamine peab olema arstide poolt kaalutletud. Kaebaja ei ole aga viimase kuue kuu jooksul saanud psühholoogi vastuvõtule. Ebaõige on vangla väide, et kaebaja terviseseisundit kontrollis meditsiiniosakonna juhataja tervisekaardi põhjal. Tervishoiutöötaja ei vaadanud kaebajat vahetult enne kartserisse paigutamist üle.
8.4.Kartserikaristuse kandmisel tekkis kaebajal psühhoos, mistõttu anti talle täiendavaid ravimeid. Kartserisse paigutamise järgselt kaotas kaebaja 7. märtsil 2021 enda sõnul enesekontrolli ja tagus rusikatega seinu. Psühhoosis kinnipeetava puhul oleks vangla pidanud kohe reageerima, arsti juurde kaebajat ei suunatud. Alles 11. märtsil 2021 vaatas õde kaebaja üle. Vangla tekitas kaebajale teadlikult psühhoosi, mis väljendus enesekontrolli kaotamises ja see päädis enesevigastuse tekitamisega, vangla ei osutanud piisavat meditsiinilist abi. Kartserisse paigutamisega seadis vangla kaebaja tervise ohtu. Lisaks muudab piisava arstliku kontrolli puudumine üksikvangistuses hoidmise õigusvastaseks. Meditsiiniosakonna spetsialist-psühhiaatri ametijuhendist tulenevalt on meedikul kohustus kontrollida üksikvangistuse määramisel ja täideviimisel kinnipeetava vaimset seisundit, seda aga antud juhul ei tehtud.
8.5.Vangla tekitas kaebajale mittevaralist kahju ning põhjendatud on mõlema õigushüve kahjustamise eest kahjuhüvitise välja mõistmine kokku summas 5000 eurot. Raske on piiritleda, kui suure osa nõutavast hüvitisest moodustavad täpselt tervisekahjustuse tekitamine ja inimväärikuse alandamine, sest need alused täiendavad üksteist.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Vahetult enne ja pärast vaidlusaluse kartserikaristuse kandmist viibis kaebaja tavakambris. Seega ei ole alust ajalises mõttes pidada kaebaja kartseris viibimise kestust ülemääraseks.
9.2.EIK-i kohtupraktikast tulenevalt ei ole distsiplinaarkaristusena kinnipeetava kartserisse paigutamine iseenesest alandav kohtlemine. Kaebaja viidatud Mandela reeglid ning teised rahvusvahelised dokumendid ei oma liikmesriikide suhtes otsest õigusjõudu ning on soovitusliku iseloomuga.
9.3.Kehtivast seadusandlusest ei tulene otsesõnu keeldu psüühikahäiretega isiku kartserisse paigutamiseks, samuti ei näe kehtiv õigus ette kohustust korraldada psüühikahäiretega kinnipeetavale enne kartserisse paigutamist psühhiaatri või arsti konsultatsioon. Tartu Vanglas kooskõlastatakse siiski meditsiiniosakonna juhatajaga iga kinnipeetava kartserisse paigutamine, sõltumata kartserikaristuse pikkusest. Tartu Vangla meditsiinosakonna juhataja on kaebajale 24. märtsil 2021 antud vastuses nr 2-3/544-2 kinnitanud, et kooskõlastas kaebaja kartserisse paigutamise ning arvestas kooskõlastuse andmisel tema psüühilise seisundiga ja
3-21-1003
kartseris viibimise lühiajalisusega. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et tervishoiutöötajaga ei ole kaebaja kartserisse paigutamist kooskõlastatud. Arstiga kooskõlastatult kartserisse paigutamine märgiti ära ka vangla otsuses nr 1-13/42-2, sellele pole kaebaja halduskohtusse esitatud kaebuses vastuväiteid esitanud.
9.4.Haldusmenetluses ei ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist. Tervisekaardi andmetel pole kaebajal psühhoosi diagnoositud. Psühhoos on vaimse tegevuse häire, mille puhul mõtlemine, tegelikkuse tajumine, kohanemis- ja suhtlemisvõime on nii oluliselt häiritud, et inimene ei suuda tulemuslikult tegutseda. Kaebaja on kinnitanud enesekontrolli kaotamist, kuid see ei ole iseenesest veel psüühikahäire. Tervise kahjustumiseks saab pidada püsivaid või nähtavaid muutusi isiku tervislikus seisundis, mitte igasugust ebameeldivat olukorda või meeleolulangust. Kaebaja ei ole esitanud ega viidanud ühelegi tõendile, mis tema väiteid psühhoosi tekkimise kohta kinnitaksid. Kahjulike tagajärgede saabumist ei saa järeldada üksnes kaebaja väidete pinnalt. Järelevalvet teostanud ametnikud ei tuvastanud kaebuses väidetud enesevigastusi. Vigastatud ja veriste kehaosade avastamisel oleks ametnikud koheselt kutsunud meediku abi osutama ning juhtum oleks fikseeritud. Psühhoosi tekkimist ei tõenda kaebajale täiendava ravimi väljastamise kohta tehtud märge. Kaebaja tervisekaardi andmetel oli valvurilt saadud teabe kohaselt kaebaja 7. märtsil 2021 väga ärev, kuri, sest teda kui isiksusehäiretega inimest on paigutatud kartserisse ja ta lubas kaebuse esitada. Kaebajale anti ärevuse maandamiseks rahustit. Tervisekaardi kanne viitab kaebaja pahameelele ning ärritusele, aga mitte psühhoosile.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on, kas vastustaja on kartserikaristuse täitmisele pööramisega tekitanud kaebajale mittevaralist kahju seoses inimväärikuse alandamisega ning tervisekahju tekitamisega. Kaebaja hinnangul oli viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine tema terviseseisundit arvestades õigusvastane ning sellega tekitati kaebajale rahaliselt hüvitatav mittevaraline kahju.
11.Kaebaja nõuab eelnimetatud õigushüvede rikkumise eest kogumina hüvitist summas 5000 eurot ega oska nende suurust täpselt piiritleda, sest need on tema hinnangul omavahel seotud. Kuna kaebaja on nõudnud kaebuses märgitud hüvitist kogumina ega ole täpselt piiritlenud inimväärikuse alandamisega ning tervisekahju tekitamisega nõutavat kahjuhüvitise ulatust, siis tuleb kohtu hinnangul käsitleda nende osakaalu võrdselt ehk teisisõnu kaebaja nõutavast 5000 eurost pool on seotud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahjuga ning teine pool tervisekahjuga. Samast ulatusest lähtub kohus hiljem ka menetluskulude jagamisel.
12.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Seega kuulub mittevaralise
3-21-1003
kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu tehti avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale määrati distsiplinaarkorras 5 ööpäeva kartserit, mis pöörati 7. märtsil 2021 täitmisele. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebajal on tuvastatud düssotsiaalne isiksusehäire (F60.2) ning vangla oli nimetatud asjaolust kartserikaristuse täitmisele pööramisel teadlik.
14.Kaebaja hinnangul välistas tema terviseseisund kartserisse paigutamise. Püühikahäiretega isikuid ei tohi üldse üksikvangistuse iseloomuga tingimustes hoida, vastupidine tegevus ei ühti siseriiklike ega ka rahvusvaheliste õigusnormidega. Kartserisse paigutamise ja seal hoidmisega alandati kaebaja inimväärikust. Lisaks on kaebaja seisukohal, et arst tema kartserisse paigutamist ei kooskõlastanud ning kartserikaristuse kandmisel ei jälginud vangla nõuetekohaselt tema terviseseisundit. Kaebaja viitab ka asjaolule, et kartseris olles avaldus tal psühhoos, mille tekkimises on süüdi vangla ja seeläbi on tekitatud kaebajale lisaks tervisekahju.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga, et ainuüksi psüühikahäire ilmnemine välistab iseenesest kinnipeetava kartserisse paigutamise. Kohtule ei ole teada ühtegi õigusakti, milles oleks kehtestatud kartserikaristuse kohaldamise absoluutne keeld juhul, kui kinnipeetaval esineb psüühikahäire.
15.1.Distsiplinaarkaristuse täideviimist reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 65, mis näeb ette distsiplinaarkaristuse täideviimise tähtajad, kuid ei reguleeri täpsemalt vangla toiminguid distsiplinaarkaristuse täideviimise otsustamisel ja ellu viimisel. VangS § 651 omakorda sätestab üldised reeglid kartserisse paigutamisele ning kartseritingimustele. Vangistusseaduse alusel antud justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ei täpsusta samuti distsiplinaarkaristuse täideviimise otsustamisele tehtavaid toiminguid, määrates vaid kindlaks kartseris lubatud esemed (§ 60) ja kartserisse paigutamise korra (§ 100). Eelnimetatud normidest ega ka teistest vangistust reguleerivatest õigusnormidest ei tulene psüühikahäirega kinnipeetavale kartserikaristuse määramise ning selle täitmisele pööramise keeldu. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ning VangS § 53 lg 1 kohaselt on kinnipeetavatele tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Nimetatud normidest tulenevalt lasub vanglal kohustus hinnata kinnipeetava tervislikku seisundit ka kartserikaristuse täideviimisel. Kui isiku terviseseisundi tõttu on kartserikaristuse kui üksikvangistuse kohaldamine konkreetsel ajahetkel vastunäidustatud ning meetme kohaldamine võib isiku tervislikku seisundit oluliselt mõjutada, siis ei ole kartserikaristuse täideviimine sel hetkel lubatav. Samuti võivad kinnipeetava terviseseisundis toimuvad muutused kartserikaristuse kandmise ajal tingida vajaduse kartserikaristuse täitmise peatamiseks.
15.2.Kaebaja on viidanud psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamise lubamatuse kontekstis ka ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2015. a resolutsiooniga nr A/RES/70/175 kehtestatud soovitusliku iseloomuga kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreegel (nn Mandela reeglid)1 nr-le 45 ning EIK praktikale, samuti CPT raportitele. Kohus möönab, et EIK praktikast
tulenevalt on psüühikahäirega isik kartserikaristuse täideviimisel haavatavamas seisundis, kuid EIK praktika ega eelnimetatud soovitusliku iseloomuga rahvusvahelised dokumendid ei välista kartserikaristuse määramist ning rakendamist ka psüühikahäirega kinnipeetavate puhul. Mandela reegel nr 45 kohaselt peaks olema keelatud määramata ajaks üksikvangistus ning üksikvangistus vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul juhul, kui kinnipeetava olukord peaks sellise meetme kohaldamisel halvenema. Seega nimetatud norm ei keela kartserikaristuse kohaldamist psüühikahäirega kinnipeetavale, kuid distsiplinaarkaristuse täideviimise otsustamisel tuleb arvestada selle mõju kinnipeetava terviseseisundile. EIK praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 3, kuid selle rakendamisel tuleb muu hulgas arvestada selle mõjuga kinnipeetava seisundile (vt nt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr A.T vs Eesti). Ka CPT raportitest ei tulene seisukohta, et psüühikahäiretega isiku puhul on igal juhul kartserikaristuse täideviimine lubamatu.
15.3.Seega on kohus kokkuvõtlikult seisukohal, et kartserikaristuse täideviimine ei ole õigusvastane ainuüksi seetõttu, et kinnipeetaval on tuvastatud psüühikahäire.
16.Kaebaja on seisukohal, et vangla ei ole kartserikaristuse täideviimise eelselt kaebaja terviseseisundit hinnanud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vangla on esitanud kohtule dokumendi, millest nähtub, et meditsiiniosakonna juhataja on kooskõlastanud kaebaja kartserisse paigutamise ning selle raames on arvestatud kaebaja terviseseisundiga. Nimetatud asjaolu on meditsiiniosakonna juhataja selgitanud kaebajale 24. märtsi 2021. a vastuses (tl 27). Kohtul ei ole alust kahelda nimetatud vastuses kajastatud teabe tõele vastavuses. Kartserikaristuse täideviimiseks kooskõlastuse andmine ei eelda vältimatult kaebaja füüsilist ülevaatamist, tervishoiutöötaja võib tugineda ka kaebaja tervisekaardile märgitud teabele. Seega ei ole asjaolu, et kaebajat enne kartserisse paigutamist füüsiliselt üle ei vaadatud, õigusvastane.
17.Kaebajal on tuvastatud düssotsiaalne isiksusehäire (F60.2). Nimetatud isiksushäiret iseloomustavad tugevad vastuolud inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on muu hulgas iseloomulik kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes, tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ja sotsiaalsete reeglite eiramine, madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi, madal võimekus tunda süüd ja õppida kogemustest, samuti märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja enda tegevusi õigustada. Lisaks kaasneb tihti kõrge ärrituvus.2 Eeltoodust nähtub, et normaalse sotsiaalse sättumusega isikuga võrreldes on kaebajal oma terviseseisundist tulenevalt tõenäoliselt sisemised kontrollimehhanismid enam häirunud ning tema ärrituvus on tavapäraselt suurem. Kohtu hinnangul ei ole kaebajal tuvastatud isiksushäire siiski kartserikaristuse täitmisele pööramist välistav asjaolu. Nimetatud käitumisjooned ei piirdu kuidagi spetsiifiliselt vaid kartserikaristuse kandmisega, vaid on iseloomulikud kaebaja käitumisele ka nn tavaolukorras viibides. Düssotsiaalne isiksushäire ei põhjusta kaebajal tahtest olenematut ohustavat käitumist, kaebaja on vastustaja vastusest ning lisadest nähtuvalt saanud ravimeid häirega toimetulekuks, sh kartserikaristuse kandmise ajal. Ka kaebaja viidatud hüperaktiivsus ei ole selline psüühikahäire, mis välistaks iseenesest kartserikaristuse täideviimise. Häiretega kaasnevat impulsiivsus ja ärevust on võimalik õige raviga maandada ning ravi osutamine on võimalik ka kartserikaristuse kandmise ajal.
18.Vangla vastuse lisast 2 nähtub, et kaebaja terviseseisundit on ajavahemikul 7. märts kuni 12. märts 2021 tervishoiutöötajate poolt jälgitud, kaebajale on väljastatud ravimeid ning tema
seisundit on hinnatud (vt tl 28). Seega ei vasta tõele kaebaja seisukoht, et kartseris viibides ei ole vanglaametnikud tema tervislikku seisundit jälginud ning kaebajale pole vajalikke meditsiiniteenuseid osutatud. Asjaolu, et kaebaja hinnangul ei ole ta endale sobival ajal saanud psühholoogi vastuvõtule ei tingi samuti kartserikaristuse kandmise õigusvastasust. Vangla vastuse lisadest nähtub, et kaebaja on saanud isiksusehäirega seonduvalt meditsiinilisi konsultatsioone. Kartseris viibides ravimite saamine ei tähenda, et kaebajat ei tohtinud kartseris hoida. Kui ravimitega on võimalik isiku tervislikku seisundit kontrolli all hoida, siis ei ole kartserirežiimil hoidmine õigusvastane. Kohtuasja materjalidest ei viita miski sellele, et kaebaja terviseseisund välistas kartserikaristuse täideviimise. Arvestades, et vaidlusalune kartserikaristus oli lühiajaline (viis ööpäeva) ei saa ka sel ajal psühholoogi vastuvõtule mittesaamine tingida kartserikaristuse õigusvastasust. Täidetud kartserikaristuse lühikest pikkust arvestades, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja terviseseisund selle aja jooksul sedavõrd halvenes, et kartserikaristuse täitmine tulnuks peatada.
19.Kaebaja on tervisekahjuga seonduvalt viidanud kartserikaristuse kandmise ajal väidetavalt tekkinud psühhoosile, mis väljendus osaliselt rusikatega kartserikambri seinte tagumises. Selle väite tõendamiseks ei ole kaebaja esitanud ühtegi arvestatavat tõendit. Üksnes sellekohane väide ei ole kaebaja terviseseisundi halvenemise kinnituseks piisav. Vastustaja vastuse lisa 2 ei kinnita, et kaebajal oleks tuvastatud kartserikaristuse kandmise ajal kaebuses välja toodud vigastusi. Vangla on vastuses kaebusele märkinud, et kartserikaristuse täideviimise ajal ei ole fikseeritud kaebaja väidet kinnitavat intsidenti ega kaasnenud vigastusi. Usutav on ka vangla seisukoht, et kui kaebaja väide vastaks tõele, siis oleks vanglaametnikud kaasnenud vigastusi näinud ning kaebaja saanud vajalikku meditsiinilist abi. Asjaolu, et kaebaja ärrituvus võis suureneda seoses kartserikaristuse kandmisega ei anna alust käsitleda kartserikaristuse täitmist veel õigusvastasena. Miski ei kinnita, et kaebaja ei olnud kartserikaristuse kandmise ajal võimeline juhtima oma tegevust. Ainuüksi vangla tegevusest tingituna oma frustratsiooni väljendamine keeleliselt või siis kaebaja enda väitel osaliselt ka füüsiliselt ei ole käsitatav vangla õigusvastase tegevusena. Isegi kui nõustuda kaebaja väitega rusikaga kambriseinte tagumises ning enda vigastamises ei nähtu haldusasja materjalidest asjaolusid, mis kinnitaksid vangla vastutust väidetavast psühhoosist tingitud kehavigastuste tekkimise eest.
20.Kohtuasja materjalid ei viita ka sellele, et kaebaja polnud talle määratud distsiplinaarkaristusest ja selle täitmisele pööramisest teadlik. Vangla vastusest kahjunõudele nähtub, et kaebaja vaidlustas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaide korras vanglas, mille vangla jättis rahuldamata. Seega pidi kaebaja teadlik olema endale määratud distsiplinaarkaristusest. Ebausutav on, et vangla ei teavitanud isikut kartserisse paigutades, millist distsiplinaarkaristust täidetakse.
21.Seega on kohus seisukohal, et vangla tegevus kaebaja kartserisse paigutamisel ja kartserikaristuse kandmise ajal ei ole õigusvastane. Kartserikaristuse täideviimisega ei ole vangla alandanud kaebaja inimväärikust ega põhjustanud tervisekahju. Lisaks, arvestades kartseris viibimise kestust ning asjaolu, et kaebaja ei viibinud vahetult enne kartserikaristuse täideviimist ega ka pärast kartserirežiimil, ei saanud karterikaristuse täideviimine kahjustada kaebaja vaimset tervist määral, mis kvalifitseeruks sellise inimväärikuse alandamise või tervisekahjustusena RVastS § 9 lg 1 mõttes, mis saaks üldse tekitada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju.
22.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks
3-21-1003
välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebaja menetluskuluks on riigilõiv. Väidetava tervisekahju tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvaba. Inimväärikuse alandamisega seotud kahjunõude esitamisel pidi kaebaja RLS § 60 lg 2 alusel tasuma riigilõivu 75 eurot (3% 2500st), mille tasumise kohustusest kohus kaebaja 13. mai 2021. a määrusega vabastas. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb riigilõiv 75 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.