X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsusele, millega keelduti e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud xx xx xxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Triinu Hiob ja vandeadvokaadi abi Siiri Traat-McClelland Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triin Randoja
Menetlustoiming
Kaebetähtaja ennistamata jätmine ja menetluse lõpetamine, juurdepääsupiirangu kohaldamine ja menetluse osaliselt kinniseks kuulutamine
RESOLUTSIOON
1.Lugeda X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2020 otsuse nr 15.3-24/532-1 ja 24.11.2020 teate nr 15.3-24/532-2 tühistamise ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes esitatuks kaebetähtaja rikkumisega.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus juurdepääsupiirangu kohaldamiseks ning menetluse kinniseks kuulutamiseks osaliselt, keelates kaebajal ja tema esindajatel tutvuda Politsei- ja Piirivalveameti 23.04.2021 menetlusdokumendi nr 1.22/129-3 punktiga 3 ja selle lisaga (täies ulatuses), milleks on Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2020 otsus nr 15.3-24/532-1. Kuulutada menetlus selles osas kinniseks. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Taani kodanik X esitas septembris 2020 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmiseks.
2.PPA keeldus 24.11.2020 otsusega nr 15.3-24/532-1 (edaspidi 24.11.2020 otsus) X eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest. Selle kohta saatis PPA 24.11.2020 X e-kirja koos teatega nr 15.3-24/532-2 (edaspidi 24.11.2020 teade), milles märgiti, et isiku taotluse suhtes on tehtud 24.11.2020 keelduv otsus isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 206 lg 2 punkti 1 alusel (isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut).
3.X advokaat esitas 08.02.2021 PPA-le teabenõude otsuse kohta, mis langetati X e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise taotluse osas. PPA keeldus 11.02.2021 kirjaga nr 15.324/8-2 isikule põhistatud keelduvat otsust väljastamast ITDS § 207 lg 3 punkti 4 ja avaliku teabe seaduse (edaspidi AvTS) § 35 lg 1 punkti 51 alusel. Advokaat esitas 16.02.2021 uue teabenõude, milles nõudis endale X suhtes tehtud keelduva otsuse ning asjassepuutuvate materjalide edastamist, kuid PPA keeldus 22.02.2021 vastusega nr 15.3-24/8-4 teabe väljastamisest.
4.X (edaspidi kaebaja) esitas 15.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA keelduva otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks teha isiku taotluse suhtes uus otsus ja väljastada talle eresidendi digitaalne isikutunnistus. Samuti taotles kaebaja PPA-lt keelduva otsuse ning asjassepuutuvate materjalide väljanõudmist. Kaebaja märkis, et sai alles PPA 12.02.2021 vastusest teada, et tema suhtes on langetatud otsus, mille kohaselt talle keelduti e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest, kuid ka teadasaamise järgselt pole PPA talle nimetatud otsust edastanud, vaid keeldus sellest. Ehkki kaebaja pole haldusakti saanud, arvestab ta 30-päevast kaebetähtaega alates 12.02.2021.
5.Halduskohus võttis 18.03.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning PPA vastas sellele 23.04.2021. Koos vastusega kaebusele esitas PPA taotluse menetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks (menetlusdokument nr 1.2-2/129-3, edaspidi juurdepääsupiirangu taotlus) osas, mis puudutab juurdepääsupiirangu taotlust ja kohtule esitatud 24.11.2020 keelduvat otsust. Samuti taotles PPA asja menetluse lõpetamist seoses kaebetähtaja ületamisega, põhjendades taotluseid järgnevalt:
5.1.Kaebusest jääb mulje, nagu poleks PPA ja kaebaja vahel olnud mingisugust kontakti ajavahemikul september 2020 (pärast PPA küsimustele vastamist) kuni 08.02.2021. Tegelikult oli kaebaja ja PPA vahel kogu menetluse kestel tihe ja aktiivne kirjavahetus, mis päädis 24.11.2020 kaebaja teavitamisega e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsusest. PPA saatis 24.11.2020 kaebaja e-posti aadressile xxxxxxxxx, mille vahendusel oli toimunud ka kogu eelnev suhtlus, ITDS § 207 lg-s 4 sätestatud nõuetele vastava teatise (vt teatise kohaletoimetamise kohta ka PPA meiliserveri kinnitust).
5.2.Samuti pole eluliselt usutav kaebaja väide, et talle pole PPA otsust saadetud ega teatatud otsuse sisust, arvestades, et kõik eelnevad PPA kirjad on kaebaja kätte saanud, mida kinnitavad tema vastused PPA-le. PPA 18.09.2020 e-posti teel esitatud küsimustele vastas kaebaja 24.09.2020. Lisaks, 28.09.2020 palus PPA kaebajal esitada tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse, mille osas kaebaja küsis tähtaja pikendamist 02.10.2020, 09.10.2020 ja 28.10.2020 ning mida PPA talle 02.10.2020, 09.10.2020 ja 29.10.2020 vastustes ka võimaldas. Ehkki kaebaja teatas 03.11.2020, et esitab nõutud kohtuotsuse, siis vastas PPA talle 06.11.2020,
et ei leidnud kirja juurest kohtuotsust, misjärel saatis kaebaja samal kuupäeval vastuseks PPA e-kirjale lõpuks nõutud kohtuotsuse.
5.3.Kui mingil põhjusel peaks siiski tõele vastama, et kaebaja ei saanud PPA 24.11.2020 e-kirja kätte, siis peaks kaebaja seda tõendama või vähemalt usutavalt selgitama, mis võis olla põhjus, et just see PPA e-kiri jäi kätte saamata, kuigi kõik eelnevad e-kirjad oli kaebaja kätte saanud. Vastustaja hinnangul oleks kaebaja poolt esitatavaks kohaseks tõendiks tema e-posti serveri väljavõte 24.11.2020 aadressile xxxxxxx saabunud e-kirjade kohta. Kuna vastustajal ei ole serverile ligipääsu, tuleks tõend esitada kaebajal endal.
5.4.Kaebajal tulnuks esitada vaie või kaebus hiljemalt 28.12.2020. Isegi, kui eeldada, et kaebaja ei pruukinud 24.11.2020 kohe PPA teatega tutvuda, ja pidada teatavat viivitust mõistlikuks ja lubatavaks, siis halduskohtusse pöördumist alles 15.03.2021 ei saa pidada põhjendatuks. Kui kaebaja ei suuda esitada PPA tõendeid ümberlükkavaid tõendeid või põhistusi, tuleks asja menetlus lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu.
5.5.Kaebaja õigust tutvuda juurdepääsupiirangu taotluse ja PPA 24.11.2020 otsusega tuleks piirata halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 punkti 1 alusel avaliku korra tagamiseks, täpsemalt asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Vastustaja taotlust toetavad AvTS § 35 lg 1 punkt 51, ITDS § 207 lg 3 punkt 4, § 207 lg-d 4 ja 5.
6.Kohus andis 18.05.2021 kohtunõudega kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus.
7.Kaebaja leidis 27.05.2021 vastuses, et kaebuse esitamisel pole kaebetähtaega ületatud, kuid kui kohus leiab vastupidist, siis tuleks kaebetähtaeg ennistada.
7.1.Kaebetähtaeg ei hakanud kulgema 24.11.2020, vaid 12.02.2021. Kaebaja ei ole haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 27 lg 2 punkti 2 järgi kinnitanud e-posti teel PPA otsuse kättesaamist. PPA pole väitnud, et kaebaja kinnitas otsuse kättesaamist. PPA esitas serveri kinnituse, kuid puudub info, kas otsus jõudis 24.11.2020 kaebajani. Kohus esitas 18.05.2021 kohtunõudes põhjendused sellest, miks lugeda haldusakt kättetoimetatuks 24.11.2020, kuid neist ükski pole kooskõlas HMS § 27 lg 2 punktiga 2.
7.2.Järeldus, et kaebetähtaeg hakkas kulgema 24.11.2020, on ka vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu praktikaga, mille kohaselt saab füüsilisele isikule e-kirja teel saadetud dokumendi lugeda kättetoimetatuks üksnes juhul, kui füüsilisest isikust adressaat on kinnitanud dokumendi kättesaamist. Vastava kinnituse olemasolu peab tõendama haldusorgan.
7.3.Kaebaja esindaja ei kinnitanud 08.02.2021 teabenõudes, et kaebaja teadis PPA keelduvast otsusest. Sellist teksti teabenõudes ei sisaldu.
7.4.Kaebaja pöördus PPA poole mõistliku aja jooksul. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-19-09 oli tegemist juhtumiga, mil isik nõudis haldusakti välja kolm aastat pärast haldusakti andmist ja pöördus seejärel 30 päeva jooksul kohtusse. Kaebaja pöördus PPA poole teabenõudega kõigest mõned kuud pärast viimast kontakti PPA-ga. Kuna kaebaja viimane kontakt PPA-ga oli 06.11.2020 ning tema taotluse menetlustähtaeg oli 30 päeva, siis ei pidanud kaebaja otsust ootama enne kui 07.12.2020. Igal juhul ei pidanud kaebaja otsust ootama juba 24.11.2020. Kaks kuud alates 07.12.2020 kuni 08.02.2021 on mõistlik aeg, kuna kaebaja on juriidilise hariduseta välismaalane, kes ei osanud hinnata PPA tegevuse kooskõla Eesti õigusaktidega ega oodata PPA otsust kindlal ajal. Siseministri 18.12.2015 määrus, mille alusel on taotluse menetlusajaks
30 päeva, pole isegi tõlgitud inglise keelde. Kaebaja ei teadnud pärast 06.11.2020, et PPA-l on olemas kogu informatsioon otsuse tegemiseks. Alles kahe kuu pärast tekkis kaebajal PPA tegevuse osas kahtlus ning selle kontrollimiseks kaasas ta õigusabi osutaja. Kaebajal kui välismaalasel võtab ka õigusabi osutaja leidmine ning lepingu sõlmimine aega.
7.5.Kaebetähtaja ennistamise taotlust põhjendavad subjektiivsed asjaolud, kuivõrd kaebaja on juriidilise hariduseta välismaalane, kes ei oska hinnata PPA tegevuse kooskõla õigusaktidega. Kaebaja ei tea haldusaktide vaidlustamise tähtaegu Eestis ning osad õigusaktid pole isegi inglise keelde tõlgitud. Vaidlustamist raskendab see, et PPA ei saatnud kaebajale keelduvat otsust. Kaebaja ei pidanud aru saama, et kaebetähtaega loetakse e-kirja postitamisest, millega isegi ei saadetud talle PPA otsust. Õigusabi osutaja leidmine, lepingu sõlmimine ning õigusabi osutaja töö nõuavad aega. Õigusabi osutaja leidmine ja esmase juriidilise analüüsi teostamine 2,5 kuu jooksul on mõistlik. Eduka vaidlustuse esitamiseks pidas kaebaja esmalt vajalikuks PPA keelduva otsuse väljanõudmist. Riigikohus on leidnud, et mõjuvaks põhjuseks, mis õigustab kaebetähtaja ennistamist, saab olla see, et isik ei saa aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamise algusmomendist.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2 ehk kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele (vt HKMS § 152 lg 1 punkt 2).
9.Kohus selgitab esmalt, et ehkki kaebus on kaebuses märgitu pinnalt menetlusse võetud üldises nõudes tühistada PPA keelduv otsus ning kohustada PPA-d tegema kaebaja taotluse osas uus otsus, siis moodustavad vaidlustatava haldusakti PPA 24.11.2020 otsus nr 15.324/532-1 ja 24.11.2020 teade nr 15.3-24/532-2 kokku (vt ka Tallinna Halduskohtu 18.10.2019 otsus nr 3-19-1094, punkt 23). PPA 24.11.2020 teade on ITDS § 207 lg 4 nõuetele vastav dokument, mis edastatakse e-residendi digitaalset isikutunnistust taotlenud isikule, ning PPA 24.11.2020 otsus on esitatud kohtule selleks, et kontrollida PPA faktilisi põhjendusi ja kaalutlusi. Kuna taotlejale edastatakse just ITDS § 207 lg 4 järgne teade, siis tuleb ka kaebetähtaja järgimise hindamisel arvestada nimetatud teatega. ITDS § 1 lg 2 ja HMS § 62 lg 5 kohaselt tuli soodustava haldusakti andmisest keeldumine kaebajale teatavaks teha kättetoimetamisega.
10.Vaidlust ei ole selles, et PPA saatis 24.11.2020 teate kaebajale ainult e-posti aadressile xxxxx ning muid kättetoimetamise võimalusi pole kasutatud. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja pole PPA-le kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist. Kinnitus PPA serverist ei asenda kaebaja kättesaamiskinnitust. Seega kohus nõustub kaebajaga, et talle ei ole HMS § 27 lg 2 punkti 2 järgi PPA 24.11.2020 teadet elektrooniliselt kätte toimetatud ning puuduvad ka muud alused, mille alusel lugeda teadet kättetoimetatuks. Kaebajaga tuleb nõustuda, et kaebetähtaeg 30 päeva ei hakanud kulgema PPA 24.11.2020 e-kirja saatmisest arvestades ning kaebaja ei pidanud kaebust esitama 28.12.2020 (HKMS § 46 lg-d 1 ja 2, § 67 lg 4).
11.HKMS § 46 lg 7 kohaselt, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Riigikohus on 16.06.2021 määruses (punkt 19) nr 3-20-999 enda praktikat kokku võttes selgitanud, et kui
haldusakti pole isikule teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (määruse nr 3-3-1-52-00 punkt 2, nr 3-3-1-19-09 punkt 16 ja nr 3-3-1-25-09 punkt 11). Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (määrused nr 3-3-1-23-07, punkt 10 ja nr 3-3-1-3-13, punkt 16 ning otsus nr 3-3-1-82-07, punkt 15). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7, vt ka määrused nr 3-3-1-25-09, punkt 13 ja nr 3-3-1-3-13, punkt 16). Riigikohus on haldusakti väljanõudmise mõistlikuks ajaks pidanud umbes üht kuud (määrus nr 3-3-1-23-07, punkt 12) ning leidnud ka, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (määrus nr 3-3-1-19-09, punkt 19).
12.Kuna praegusel juhul puuduvad kindlad tõendid, et kaebajale tehti PPA 24.11.2020 teade teatavaks, sh on selge, et seaduse nõuetele vastavat kättetoimetamist ei toimunud, tuleb kohtul hinnata kaebetähtaja järgimist eeltoodud kohtupraktika ja HKMS § 46 lg 7 alusel.
13.Kohus leiab, et kaebaja viivitas ebamõistlikult kaua PPA poole pöördumisega ning sellest tulenevalt ka tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamisega, mistõttu on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades.
13.1.Puudub vaidlus, et kaebaja esitas PPA-le taotluse e-residendi digitaalse isikutunnistuse saamiseks septembris 2020 ning lisaks on PPA tõendanud, et taotlusega seoses toimus aktiivne e-kirjavahetus taotluse puuduste kõrvaldamiseks, mille käigus PPA kirjutas kaebajale 18.09.2020, 28.09.2021, 02.10.2020, 09.10.2020, 29.10.2020 ja 06.11.2020 ning kaebaja PPA-le 24.09.2020, 02.10.2020, 09.10.2020, 28.10.2020, 03.11.2020 ja 06.11.2020 (PPA 23.04.2021 vastuse lisad 4 ja 5). Suhtlus kaebajaga toimus e-posti aadressi xxxxx teel. Ekirjavahetus alates 28.09.2020 puudutas kaebaja suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse edastamist PPA-le ning pärast korduvaid tähtaja pikendamisi sai kohtuotsus edastatud 06.11.2020. Seejärel 24.11.2020 edastati kaebajale 24.11.2020 teade keelduva otsuse tegemise kohta. Kaebaja ja PPA vahel puudus suhtlus kuni 08.02.2021, mil kaebaja pöördus esindaja vahendusel teabenõudega tema septembris 2020 esitatud taotluse osas PPA poole.
13.2.Nagu kohus juba 18.05.2021 kohtunõudes märkis, siis on siseministri 18.12.2015 määruse nr 77 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu, väljastamise kord ning väljaandmise tähtajad“ (edaspidi määrus nr 77) § 34 lg-s 7 sätestatud, et PPA otsustab e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise või keeldub selle väljaandmisest 30 päeva jooksul taotluse menetlusse võtmise või taotluses esinenud puuduste kõrvaldamise päevast arvates või siseministri käskkirja andmise päevast arvates. Samas sõnastuses kehtis viidatud norm ka kaebaja taotluse menetlemise ajal. Kohus ei nõustu kaebajaga, et välismaalasena ei pea ta teadma, millal Eesti õigusaktide alusel PPA otsust oodata. Kaebaja kui välismaalane otsustas endale taotleda Eesti riigi poolt võimaldatava hüvena e-residendi digitaalset isikutunnistust. Kui kaebaja oli võimeline PPA-le taotluse esitama, siis on ka mõistlik eeldada, et isik viib ennast vähemalt minimaalses ulatuses kurssi taotluse menetlemise protsessiga ning et Eestis e-residendina äri tegemist planeeriv isik on huvitatud
sellest, kui kiiresti võib oodata PPA otsust. Isegi kui nõustuda, et juriidiliste teadmisteta välismaalasel on keeruline Riigi Teatajast eestikeelset määrust nr 77 üles leida ja sellest aru saada, siis on PPA veebilehe kaudu kättesaadav ka vastav inglisekeelne teave, et taotluse menetlemiseks kulub kuni 30 päeva.1 Kuigi kaebaja pole täpsustanud ning asja materjalidest ei nähtu kaebaja septembris 2020 esitatud taotlust ja selle esitamise viisi, siis ilmselt esitas kaebaja taotluse PPA veebilehe kaudu ning on mõistlik, et taotluse esitamise võimaluse otsimisel uurib isik ka selle infoga koos esitatud menetlustähtaja infot. Isegi kui kaebaja ei esitanud taotlust PPA veebilehe kaudu, siis oli menetluse info seal ikkagi inglisekeelsena kättesaadav. Pole usutav ega loomulik, et isik taotleb Eestis e-residentsust, olles sellega seotud protsessist täielikus teadmatuses.
13.3.Kaebaja kõrvaldas taotluse puuduse, mille üle peeti PPA-ga e-kirjavahetust üle ühe kuu, 06.11.2020, kusjuures selle aja jooksul PPA ühtegi muud kõrvaldamist vajavat puudust esile ei toonud. Seega võis kaebaja PPA otsust oodata 30 päeva pärast ehk hiljemalt 07.12.2020. Kaebaja tugineb küll sellele, et ta ei teadnud, et 06.11.2020 järgselt oli PPA-l olemas kogu info taotluse kohta otsuse tegemiseks, kuid sellisel juhul, kui ta ootas PPA-lt veel võimalikke täiendavaid küsimusi, pidi ta järelikult oma e-kirju kontrollima, et teada saada, kas PPA toob täiendavalt esile puudusi tema taotluses, kuivõrd muid suhtluskanaleid poolte vahel ei kasutatud. Seega pidi kaebaja nägema ka PPA 24.11.2020 e-kirja, milles selgelt märgiti, et taotluse suhtes tehti keelduv otsus ja manuses olevas 24.11.2020 teates oli korrektselt kirjas ka edasikaebekord. Halduskohtule 27.05.2021 esitatud alternatiivses ennistamise taotluses kaebaja selgitas: „4.3.3. Vaidlustamist raskendab, et PPA ei saatnud X kohtueelselt X taotluse osas langetatud haldusotsust. X ei ole haldusotsust senini saanud. Juriidilise hariduseta füüsiline isik, eriti välismaalane, ei saa mõista, et kohus hakkab kaebetähtaega arvestama alates PPA poolt ekirja postitamisest, milles informeeritakse, et PPA on otsuse teinud, kuid otsust ennast ei saadetagi.“ Sellest nähtub, et kaebaja tegelikult ei eita, et sai PPA 24.11.2020 e-kirja, kuid pidas teate vaidlustamist ilma täielike põhjendusteta, mis sisaldusid otsuses nr 15.3-24/532-1, raskendatuks. Ehkki kohus möönab, et 08.02.2021 teabenõudes kaebaja esindaja otseselt ei tunnistanud kaebaja teadmist keelduvast otsusest, siis koosmõjus kaebaja positsiooniga, et epostiga edastatud põhjendusteta keelduva otsuse vaidlustamine oli raskendatud, ilmneb, et teabenõude eesmärgiks oli saada põhjenduste ja kaalutlustega keelduv otsus, millele PPA 24.11.2020 teates viidati. Igal juhul, olenemata sellest, kas kaebaja ootas PPA-lt täiendavaid küsimusi või enda taotluse lahendust, on arusaamatu ja ebausutav, et kaebaja ühtäkki enam epostkasti ei vaadanud ja PPA 24.11.2020 teadet ei näinud. Kaebaja otseselt ei kinnitagi, et ta nimetatud e-kirja koos teatega ei saanud, vaid käsitleb jätkuvalt „haldusotsust“, mida PPA talle teabenõude esitamisel ei väljastanud. Isegi, kui on olemas võimalus, et just PPA 24.11.2020 ekiri ei jõudnud kaebaja e-postkasti, ehkki kõik eelnevad PPA e-kirjad olid sinna jõudnud, siis on ikkagi arusaamatu, miks isik ootab kuni 08.02.2021, pöördudes õigusabi osutaja vahendusel teabenõudega PPA poole, selle asemel, et küsida esmalt nt isikult, kellega ta e-kirjade teel suhtles, kui kaugel on tema taotluse menetlus, kas otsus seisab veel mingi puuduoleva teabe taga vms. Kaebaja käitumine näitab kohtu hinnangul, et ta oli 24.11.2020 teate kaudu keelduvast otsusest teadlik juba õigusabi osutaja otsimise ja 08.02.2021 teabenõude esitamise ajal, kuigi kaebuses sellest vaikitakse.
13.4.Eeltoodut kokku võttes kohus möönab, et kuigi asjaolusid arvestades on usutav, et kaebaja sai PPA keelduvast otsusest teada juba novembris 2020, siis tõendite puudumisel pole võimalik vastavat kuupäeva kindlalt määratleda. Vaatamata sellele on kohus seisukohal, et kaebaja pidi
https://www.politsei.ee/en/instructions/e-resident-s-digital-id leheküljel link e-Residency website, samuti alapealkiri Procedural time limit.
soodustava haldusakti taotlejana ise alates 07.12.2020 enda taotluse lahenduse vastu huvi tundma ning sellest kuu aja jooksul (vrd Riigikohtu määrus nr 3-3-1-23-07, punkt 12) PPA-lt menetluse tulemuse kohta küsima ja haldusakti välja nõudma (sh 24.11.2020 teate, kui ta seda tõesti e-kirja teel ei saanud), misjärel olnuks tal aega 30 päeva vaide esitamiseks või kohtusse pöördumiseks. Kaebaja pöördus aga teabenõudega PPA poole kaks kuud hiljem sellest, kui tal pidi tekkima küsimus, mis on tema taotluse menetlusest saanud, mis kohtu hinnangul on praegusel juhul ebamõistlik, arvestades ka poolte varasemat tihedat suhtlust. Kohtu 18.05.2021 kohtunõudes viidatud Riigikohtu määruses 3-3-1-19-09 (punkt 19), millele tuginemisele kaebaja vastu vaidles, nõudis soodustava haldusakti taotleja tõepoolest haldusaktid välja rohkem kui kolm aastat pärast haldusaktide andmist ning seda pidas Riigikohus ebamõistlikuks. Eelnevast ei tulene, et kaks kuud kestnud ootamist ei võiks pidada samuti ebamõistlikuks. Konkreetselt praeguse juhtumi asjaolusid arvestades viivitas kaebaja PPA poole ning seega ka kohtusse pöördumisega ebamõistlikult kaua. Õigusabi osutaja kaasamine ei muuda kohtu arvates viivitust mõistlikuks, sest PPA-lt enda taotluse menetluse kohta küsimine ei eelda juriidilisi teadmisi. Seega kuna kaebaja viivitas juba PPA poole pöördumisega ebamõistlikult kaua, ei muuda kaebust tähtaegseks see, et kohtusse pöörduti 30 päeva jooksul PPA 12.02.2021 keelduvast teabenõude vastusest arvates. Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine
14.Seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamine eeldab, et menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Kohtupraktikas on mõjuvateks põhjusteks peetud olulised ja kestvad objektiivsed takistused, mis välistavad kaebeõiguse kasutamise (nt Riigikohtu 21.06.2013 määruse nr 3-3-1-30-13 punkt 12; 19.04.2006 määruse nr 3-3-1-2606 punkt 12). Üldjuhul on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks peetud nt haigust, ettenägematut liiklustakistust, lähedase surma vms. Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Üksnes erandjuhtudel on tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna tulnud kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes, kuid seejuures on märgitud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemusest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt nt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, punkt 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, punkt 17). Kui õiguslikes küsimustes kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (samuti viidatud määruse nr 3-3-1-75-08 punkt 17).
15.Kaebaja pole väitnud ühegi objektiivse takistuse esinemist, vaid tugineb subjektiivsetele asjaoludele, et kaebaja kui juriidilise hariduseta välismaalane ei oska hinnata PPA tegevuse kooskõla õigusaktidega ega pea mõistma, et kaebetähtaega arvestatakse PPA e-kirja saatmisest, milles ei sisaldunud keelduvat otsust. Kaebaja sõnul oli tal mõistlik nõuda PPA-lt haldusakti ja kaasata õigusabi osutaja, mis omakorda võttis aega.
16.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja välja toodud subjektiivsed asjaolud sellised, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist. Kaebajal ei pea olema eriteadmisi ega ka eesti keele oskust, et leida e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlemise menetluse ja menetlustähtaja kohta infot, mis on kättesaadav ka lihtsas inglise keeles, nagu kohus eespool viitas. Kohtu hinnangul on mõistlik ja elementaarne, et kui välismaalane Eestis e-residendi digitaalset isikutunnistust taotleb, siis teda huvitab ning ta uurib välja ka menetlustähtaja. Õigusabi osutaja kaudu teabenõude korras PPA-lt taotluse lahenduse küsimine (sh selleks aja kulutamine) oli ebamõistlik, kui kaebaja
saanuks lihtsalt pöörduda e-kirja teel kasvõi asja menetlenud ametniku poole, kellega varem tihedalt suheldi. Kohus möönab, et PPA poolt vastuseks kaebaja teabenõuetele 2021. aasta veebruaris põhjendusi sisaldava 24.11.2020 otsuse väljastamisest keeldumine on juriidiline probleem, mille lahendamisse õigusabi osutaja kaasamine võib olla vajalik, kuid vastav probleem ilmnes alles veebruaris 2021, st pärast PPA poole pöördumist, ning see ei saanud takistada kaebajal küsimast oma taotluse suhtes tehtud otsust juba perioodil 07.12.2020– 07.01.2021. Jääb arusaamatuks, et kui ühest küljest kaebaja väidab, et ei teadnud keelduvast otsusest, siis miks otsiti õigusabi osutajat ja mille osas teostati juriidilist analüüsi, kui kaebaja taotluse osas puudus väidetavalt igasugune teave, mida analüüsida. Kohus kordab uuesti, et kaebaja põhjendusest, et ta ei pidanud aru saama kaebetähtaja kulgemisest PPA e-kirja postitamise järgi, kui e-kirjaga ei saadetud talle isegi keelduvat otsust, nähtub teisalt jällegi, et kaebaja sai PPA e-kirja koos 24.11.2020 teatega, milles sisaldus ka vaidlustamisviide. Kui kaebaja poleks e-kirja saanud, siis ta ei tooks põhjendusi, miks ta selle alusel vaidluse algatamise vajadusest aru ei saanud, vaid selgitaks, et ta pole saanud ei informatsiooni keelduva otsuse tegemise kohta (ehk 24.11.2020 teadet) ega ka põhjendatud otsust, mida ta teabenõudega PPA-lt esindaja vahendusel küsis. Kui kaebajale jäigi teate alusel selgusetuks, kas ja kuidas teates viidatud otsust vaidlustada, siis pidanuks ta kohe kasutama professionaalset abi, mitte jääma ootama. Kohus nõustub kaebajaga, et Riigikohus on pidanud võimalikuks käsitada HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuva põhjusena kogenematusest tingitud eksimust, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (21.06.2013 määruse nr 3-3-1-30-13 punkt 12), kuid PPA 24.11.2020 e-kirjas ja teates on selgelt viidatud keelduva otsuse tegemisele ja teates esitatud ka selle vaidlustamise kord, mistõttu ei saanud kaebuse esitamise vajadus (või põhjendatud haldusakti väljanõudmise vajadus) ning kaebetähtaja arvestamine jääda arusaamatuks. Kui see siiski nii oli, pidanuks kaebaja kasutama professionaalset abi ka selles küsimuses. Teisalt, kui kaebaja ikkagi väidab, et ta ei saanud PPA 24.11.2020 e-kirja, siis polnuks juriidiliselt keeruline küsida PPA-lt taotluse menetluse kohta ilma professionaalse abita või kui kaebaja pidas seda vajalikuks, pöörduda õigusabi osutaja poole kiiremini ehk taotluse menetlustähtaja möödumise järgselt.
17.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud ning kaebaja taotlus jääb rahuldamata. Menetluse lõpetamine
18.Kuna kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele, siis lõpetab kohus asja menetluse (HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 punkt 2). Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 punkt 2).
19.Kuna kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 alusel, tuleb kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot talle tagastada (HKMS § 104 lg 5 punkt 4). Kaebajal tuleb viivitamatult kohtule teatada, millisele arveldusarvele riigilõiv tagastada, kuivõrd kaebaja nimel on riigilõivu tasunud NJORD Advokaadibüroo OÜ (vt ka HKMS § 104 lg 8). Juurdepääsupiirangu taotluse lahendamine
20.PPA esitas 23.04.2021 kohtule vastuse kaebusele koos lisadega ning samuti eraldi menetlusdokumendi nr 1.2-2/129-3, milles taotles menetluse osaliselt kinniseks kuulutamist osas, mis puudutab menetlusdokumenti nr 1.2-2/129-3 ennast ja selle lisana esitatud 24.11.2020 otsust nr 15.3-24/532-1.
21.HKMS § 88 lg-st 1 tulenevalt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 kohaselt võib seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel (sh avaliku korra tagamiseks - HKMS § 79 lg 1 punkt 1) ning tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 3 kohaselt tuleb menetlusosalisel võimaldada tutvuda toimikus olevate ja selle juurde kuuluvate menetlusdokumentidega maksimaalses ulatuses ning tutvumisloa andmisest keeldutakse vaid minimaalses ulatuses, mis on toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik. Menetlusosalise toimikule juurdepääsu õiguse piiramisel piiratakse tema põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (põhiseaduse § 24 lg 2). Juurdepääsu tõenditele võib piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Riigikohtu 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, punktid 23–24; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-8-17, punkt 19; 15.05.2014 määrus nr 3-3-1-36-14, punktid 6 ja 8; Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2019 määrus asjas nr 3-19-206).
22.Kohus leiab, et PPA taotlus tuleb rahuldada osaliselt, piirates täielikult kaebaja ja tema esindajate õigust tutvuda PPA 24.11.2020 otsusega nr 15.3-24/532-1 ning osaliselt õigust tutvuda PPA 23.04.2021 menetlusdokumendiga nr 1.2-2/129-3. Kaebaja ja tema esindajate eest tuleb varjata viidatud menetlusdokumendi punkti 3.
22.1.PPA on põhjendanud, et vastavalt AvTS § 35 lg 1 punktile 51 on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe politsei tegevuse meetodite ja taktika kohta, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist. AvTS § 43 sätestab, et teabevaldaja peab rakendama halduslikke ja tehnilisi abinõusid, et teave, mille kohta kehtib juurdepääsupiirang, ei satuks juurdepääsuõiguseta isikute kätte. Keeldumise aluseks olevate asjaolude avalikustamine menetlusosalisele annaks informatsiooni PPA e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotluse menetlemise läbiviimise meetodite ja taktika kohta. Otsuse põhjenduste avalikustamisel PPA taustakontrolli põhimõtete ilmsikstulek võimaldaks e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlejatel, sh kuritegelike motiividega isikutel, oma andmeid varjata või moonutada. See võib omakorda kaasa tuua e-residendi digi-ID väärkasutamise mh avalikku korda ohustavatel eesmärkidel. Menetlustaktika on e-residentsuse menetlustes olulise tähtsusega, mistõttu on põhjendatud PPA vajadus hoida teavet avalikkuse eest varjatuna.
22.2.ITDS § 207 lg 3 punkti 4 järgi ei ole menetlusosalisel ja muul isikul õigust tutvuda eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluse käigus ning pärast otsuse jõustumist asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga, kui see võib ohustada avaliku korra kaitset. Kuigi viidatud juurdepääsupiirang haldusmenetluse materjalidele ei ole automaatselt aluseks kaebaja õiguste piiramiseks kohtumenetluses, on tegemist siiski asjaoluga, mis juurdepääsupiirangu kohaldamist toetab (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2019 määrus nr 3-19-206, punkt 15). Lisaks nõustub kohus PPA-ga, et ka ITDS § 207 lg-d 4 ja 5 toetavad järeldust, et kaebajale ja tema esindajatele ei tohiks võimaldada tutvumist PPA 24.11.2020 otsusega, sest seadusandja on soovinud vastavate kaalutluste ja põhjenduste varjamist nii haldus- kui vaidemenetluses. Ka kohtumenetluses pole alust leida, et huvi teabe varjamiseks avaliku korra kaitse eesmärgil oleks kadunud või muutunud vähem kaalukaks võrreldes kaebaja õigustega. Pealegi vastavalt kohtu nõudmisele esitas PPA 23.04.2021 vastuses kaebusele põhimotiivid, miks kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keelduti ehk ka kaebaja õigused on piisavas ulatuses tagatud.
22.3.Eelnevast tulenevalt on põhjendatud piirata kaebaja ja tema esindajate õigust tutvuda PPA 24.11.2020 otsusega nr 15.3-24/532-1, kuna sellest on väljaloetav teave politsei tegevuse meetodite ja taktika kohta, mille avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist. Samal põhjusel piirab kohus kaebaja ja tema esindajate õigust tutvuda PPA 23.04.2021 menetlusdokumendi nr 1.2-2/129-3 punktiga 3, kuivõrd juurdepääsupiirangu taotlemise tarbeks on PPA esitanud detailsemaid põhjendusi meetodite ja taktika ning nende avalikustamise ohtude kohta. Muus osas ei pea kohus menetlusdokumendi varjamist põhjendatuks, sest see sisaldab üldiseid põhjendusi ja viiteid õigusnormidele ning seaduseelnõu seletuskirjadele, mis on niikuinii kättesaadavad. Kohtu poolt põhjendatud ulatuses on õigustatud piirata kaebaja ja tema esindajate tutvumisõigust avaliku korra tagamise eesmärgil ning selles osas tuleb menetlus ka kinniseks kuulutada (HKMS § 88 lg 2, § 79 lg 1 punkt 1).
23.Juurdepääsupiiranguta osas avaldab kohus PPA 23.04.2021 menetlusdokumendi nr 1.22/129-3 pärast määruse resolutsiooni punkti 5 jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.