Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
16. detsember 2016. a, Tallinn, kohtu kantselei kaudu 2-16-2800
Tsiviilasja number Tsiviilasi
HK hagi KK vastu üürisuhte tuvastamiseks KK ja V-RE hagi HK vastu valduse saamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 9. septembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
HK apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant: HK (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Madis Truber Vastustajad: KK (isikukood XXXXXXXXXXX) ja VRE (isikukood XXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Tiia Raudmägi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata menetlusosaliste 25. novembri 2016 taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2016 otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta osaliselt otsuse põhjendusi asendades maakohtu otsuse põhjendava osa punkti 6.1 kuuenda ja kaheksanda lõigu käesoleva otsuse punktiga 18. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta apellandi HK kanda. Rahuldada vastustaja KK taotlus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Mõista apellandilt HK (isikukood XXXXXXXXXX) vastustaja KK (isikukood XXXXXXXXXX) kasuks välja 277,20 eurot ja sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda
kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
POOLTE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.HK (apellant) esitas 20. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi KK (vastustaja I) vastu üürisuhte tuvastamiseks. Apellant palus tuvastada, et tema ja vastustaja I vahel on alates oktoobrist 2010 kehtiv üürleping, mille ese on Tallinnas aadressil XXX asuv korteriomand (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX, edaspidi vastavalt kas „vaidlusalune korteriomand“ või selle reaalosana „korter“). Hagi alusena tõi apellant esile järgmised asjaolud: alates 1976. aastast elasid apellant ja vastustaja I koos oma emaga V-RE (vastustaja II) ühiselt korteris. Vastustaja I lahkus korterist 1987. aastal, suvel 2010 viis ta vastustaja II oma koju Rae külla ja 2013. aastal hooldekodusse; apellant on korteris kogu aeg elanud; alates 2002. aastast olid pooled vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikud järgmiselt: apellandile ja vastustajale I kuulus kummalegi 1/6 suurune mõtteline osa ning vastustajale II kuulus 2/3 suurune mõtteline osa; täitemenetluses nr 007/2010/76042 toimunud apellandi kaasomandi osa võõrandamisel enampakkumisel ostis vastustaja I apellandi kaasomandi osa, mille tulemusel alates
8.novembrist 2010 kuulub vastustajale I vaidlusaluse korteri kaasomandist 2/6; apellandil on vastustajaga I alates 2010. aasta sügisest üürileping. Üürilepingu pooled leppisid kokku, et apellant tasub vaidlusaluse korteriomandi kommunaalmaksete võla ja võib seal elada, kui kulutused tasub. Kokku lepiti tähtajalises üürilepingus kuni vastustaja II surma ja pärandi avanemiseni. Vastustaja I ei ole üürilepingut üles öelnud; üürisuhte olemasolu kinnitab vastustaja I vaikiv nõusolek, et apellant elab korteris, tasub selle kommunaalkulud ja üüri. Apellant tasus korteriga seotud kulud nii enne suulise üürilepingu sõlmimist kui ka pärast seda. Lisaks tasus ta 30. detsembril 2010 kommunaalteenuste võla 2 537, 50 krooni (162, 18 eurot); aastatel 2010 – 2014 tagas apellant korteri heas korras säilimise, investeeris korteri remonti ning säilitas kinnisvara väärtuse. Teised kaasomanikud ei ole korteri väärtuse säilimisse investeeringuid teinud; alates maist 2014 kuni veebruarini 2015 täitis apellant vastustaja I finantskohustusi, sest tasus vastustaja I eest vastustaja II ülalpidamiseks hooldekodus 3 000 eurot; seoses tõsise haigestumisega 2009. aasta suvel on apellant 80% ulatuses töövõimetu ja tema ainus regulaarne sissetulek on töövõimetuspension, mis seab väljatõstmise toimumisel apellandi lootusetusse olukorda, kuna tal puuduvad rahalised vahendid eluaseme üürimiseks turutingimustel.
2 (8)
Menetluse kestel täiendas apellant hagi alust väitega, et üürilepingu ese oli üksnes 2/6 suurune osa korteriomandist, mistõttu oli apellandil ka kohustus tasuda kõrvalkuludest 33%. Kuna ta aga kandis kõik kõrvalkulud, siis ülejäänud 67% ongi üür ehk tasu korteri osa kasutamise eest.
2.Vastustaja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: apellandil puudub õiguslik alus vaidlusaluse korteriomandi kasutamiseks; suulist ega kirjalikku üürilepingut pooled vaidlusaluse korteriomandi vastustajale I kuuluva osa osas ei ole sõlminud; vastustaja I ei ole sõlminud üürilepingut apellandiga ka vastustaja II eestkostjana ning vastustajal I puudub igasugune muu kokkulepe apellandiga vaidlusaluse korteriomandi kasutamiseks; apellant kandis korteri kasutajana sellega seotud otsesed kulud, kuid ei ole maksnud üüri kummalegi kaasomanikule; vastustajal I puudub apellandiga ka kokkulepe korteri tasuta kasutamise osas; vastustaja I on korduvalt nõudnud endale valduse üleandmist, kuid apellant ei ole vastustaja I nõuetele reageerinud.
3.Vastustajad esitasid 18. aprillil 2016 Harju Maakohtule vastuhagina pealkirjastatud hagiavalduse apellandi vastu vaidlusaluse korteriomandi väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Vastuhagis lähtusid vastustajad samasugusest omandisuhtest ja tegelikust kasutusest, mille esitas apellant algselt oma hagi alusena. Kuna apellandil puudub korteri valdamiseks õiguslik alus ja poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut korteriomandi valdamiseks, siis võivad vastustajad omanikena nõuda korteriomandi välja apellandi valdusest.
4.Apellant vaidles vastustajate hagile vastu ning jäi selle juurde, et tema ja vastustaja I vahel on sõlmitud tähtajaline üürileping. Täiendavalt leidis apellant, et vastustajal I puudub sisuline vajadus vaidlusaluse korteriomandi müügiks ja selle vabastamise nõudmiseks. Vastustajale I kuulub lisaks vaidlusaluse korteriomandi mõttelisele osale Harjumaal, Maardus, YYY asuvast kinnistust (registriosa nr YYYYYYYY) 2/6 suurune mõtteline osa ja CCC kinnistu Rae vallas, Rae külas (registriosa nr CCCCCCC), kus ta ka elab. Vastustajale II kuulub lisaks vaidlusaluse korteriomandi mõttelisele osale Maardus, YYY asuvast kinnistust 2/3 suurune mõtteline osas ja BBB kinnistust Harjumaal, Rae vallas, Rae külas (registriosa nr BBBBBBB) 2/4 suurune mõtteline osa. Seega ei ole vajalik vaidlusaluse korteriomandi müük, et tagada vastustaja II heaolu ja tema hoolduskulude kandmine hooldekodus.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus jättis apellandi hagi rahuldamata ja rahuldas vastustajate hagi. Samuti tühistas maakohus hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus apellandi kanda ja määras kindlaks vastustajale I hüvitatava summa.
6.Maakohus tuvastas, et vaidlusalune korteriomand kuulub kaasomanikena vastustajale I (2/6 suurune mõtteline osa) ja vastustajale II (2/3 suurune mõtteline osa). Apellant oli sama korteriomandi kaasomanik kuni 8. novembrini 2010, aga kasutab käesoleva ajani korterit oma elukohana.
7.Maakohus ei nõustunud apellandiga nagu oleks tema ja vastustaja I vahel sõlmitud korteri üürileping. Seda järeldust põhjendas maakohus järgmiselt. Üürileping on vormivaba, st ka muus kui kirjalikus vormis sõlmitud eluruumi üürileping võib olla kehtiv. Suulise üürilepingu puhul kannab üürnik (käesoleval juhul apellant) lepingu 3 (8)
olemasolu tõendamise riski. Üürileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi tasuline kestvusleping ja tulenevalt VÕS § 292 lg-st 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud). Korteri kommunaalkulude ja elektriarvete tasumine ega korteri remonti investeerimine ei tõenda üürilepingu olemasolu, kuna lähtuvalt VÕS §-st 271 lasub üürnikul tasu (üüri) maksmise kohustus. Üüri tasumist ei ole apellant väitnud ega esitanud ka tõendeid üüri tasumise kohta. Tasuta kasutamist eristab tasulistest lepingutest asjaolu, et kasutaja ei võlgne kasutusse andjale asja kasutamise eest midagi. Kui kasutajal mingite kulutuste kandmise kohutus siiski lasub, ei muuda see lepingut tasuliseks, kuna vastavalt VÕS § 391 peab kasutamiseks antud eseme säilimiseks vajalikud kulud kandma kasutaja. Lepingut ei muuda tasuliseks ka kokkulepe, mille kohaselt tasub kasutaja talle eseme kasutamisel osutatud teenuste eest ise. Üürilepingu olemasolu ei tõenda see, et apellant kasutab korterit alalise elukohana ega ka asjaolu, et ta täitis alates maist 2014 kostja finantskohustusi (tasus vastustaja II ülalpidamise eest hooldekodus). Apellant ei esitanud tõendeid korteri remonti investeerimise kohta. Muude kohustuste väidetav täitmine ega ka kommunaalteenuste võla tasumine ei tõenda üürilepingu olemasolu. Hagi rahuldamise aluseks ei saa olla ka asjaolu, et apellant on kasutanud vaidlusalust korterit oma peamise elukohana ning majanduslikust olukorrast ja invaliidsusest tulenevalt ei ole tal võimalik korterit turutingimustel üürida. Nimetatu ei kinnita üürilepingu olemasolu.
8.Vastustajate hagi käsitles maakohus vastuhagina ning rahuldas selles esitatud valduse saamise (vindikatsiooni-) nõude asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-te 1 ja 2 alusel järgmistel kaalutlustel. Täidetud on vindikatsiooninõude esmane eeldus, sest vastustajad on vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikud. Apellant on korteri valdaja, kes AÕS § 83 lg 1 kohaselt võiks asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut korteri valdamiseks. Maakohus tuvastas apellandi nõude lahendamisel, et poolte vahel ei ole sõlmitud üürilepingut ja muudele õiguslikele alustele apellant korteri valdamiseks ei tugine. Ka kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et apellant kasuks oleks kantud kinnistusraamatusse mõni AÕS § 5 lg 1 kohane piiratud asjaõigus, mis annaks talle õiguse korterit vallata. Sellest järeldas maakohus, et apellant valdab korterit õigusliku aluseta. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et vastustajate tegelik elukoht on mujal ega ka see, milleks nad korterit vajavad.
9.Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas maakohus 23. veebruari 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Apellant esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse mõlema hagi osas tühistada ja teha vastupidised otsused: apellandi nõue rahuldada ja vastustajate nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks vaidlustab apellant maakohtu järelduse, et tema ja vastustaja I vahel puudub eluruumi üürileping. Apellandi väitel on nende vahel suuline üürileping vaidlusalusest korteriomandist 2/6 suuruse osa üürimiseks. Tulenevalt sellest, et üüriti ainult 2/6 korterist, oli apellandil kohustus tasuda kõrvalkuludest 33%. Kuna ta aga kandis kõik kõrvalkulud, siis ülejäänud 67% ongi üür ehk tasu korteri osa kasutamise eest. 4 (8)
Teiseks ei nõustu apellant maakohtuga nagu nähtuks poolte varasematest e-kirjadest, et apellandil puudub õiguslik alus korteris viibimiseks. Kuigi 10. aprilli 2011 ja 19. juuni 2012 e-kirjades sisaldub ettepanek korter välja osta, ei välista see veel suulise üürilepingu olemasolu. Apellandi hinnangul viitab vastustaja I tegelikule tahtele see, et vaatamata formaalselt esitatud nõuetele, on ta oma tegudega aktsepteerinud, et apellant katab tema kulud korteri ülalpidamiseks. Vastustaja I ei ole esitanud apellandile ühtegi nõuet üüri maksmiseks, mis viitab sellele, et aktsepteerib üüri muul viisil tasumist muul viisil (kommunaalkulude ja vastustaja II ülalpidamiskulu kandmine). Kolmandaks leiab apellant, et tegemist on perekonnasisese varalise vaidlusega, mille lahendamisel tuleb arvesse võtta ka perekonnaseaduse (PKS) § 96. Vastustajal I kui vastustaja II eestkostjal ei ole eelistatud seisundit ülalpidamiskohustust omava apellandi ees. Vastustaja I on asunud üürisuhet eitama ilmse sooviga korteriomand realiseerida, milleks puudub vajadus ja võõrandamine ei oleks kooskõlas eestkostetava vastustaja II huvidega (PKS § 183 lg 1). Apellant eeldab, et vastustaja II tegelik tahe on korteriomand säilitada, et jätta see apellandi pojale. Neljas väide käsitleb vastustajate hagi apellandi vastu. Apellandi väitel on ta sõlminud üürilepingu vastustajaga I (vt vastavalt esimene väide) ja vaidlus ei puuduta vastustaja II õigusi. Apellant ei valda ega ei kasuta vastustaja II kaasomandi osa ja seetõttu puudub vastustajal II nõue apellandi vastu. Viies väide seondub otseselt esimese väitega ja selle kohaselt ei ole apellandi valdus korteri 2/6 suurusele osale ebaseaduslik. Seega ei oleks maakohus tohtinud vastustajate nõuet AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldada.
11.Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu põhjendusi vastustajate hagi lahendamise osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13.Menetlusosalised esitasid koos 25. novembri 2016 taotlustega täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus jätab taotlused rahuldamata, mida põhjendab järgmiselt. Apellant soovib esitada tema ja vastustaja I kirjavahetuse 2016. aasta oktoobrist, mis kajastab sel ajal toimunud kompromissläbirääkimisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda need kirjad ühtegi vaidlusalust asjaolu ja apellant ei ole neid sidunud konkreetselt apellatsioonkaebuse ühegi väitega. Seetõttu jäävad apellandi taotlused TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata. Vastustajad soovivad esitada apellandi ja vastustaja I vahelise e-kirjavahetuse 24.–
25.augustist 2012. Sellega soovivad nad tõendada 2012. aasta suvel korteri vabastamise nõude esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on selle asjaolu kohta piisavaks tõendiks maakohtu menetluses juba esitatud 19. juuni 2012 e-kiri (I kd tl 69), mille kättesaamist ei ole apellant kahtluse alla seadnud. Järelikult tuleb jätta vastustajata täiendav taotlus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata.
14.Enne apellatsioonkaebuse lahendamist märgib ringkonnakohus veel, et maakohus käsitles vastustajate ühist hagi ekslikult vastuhagina. Tulenevalt TsMS § 373 lg-st 1 on üksnes kostjal õigus esitada oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi). Teistel isikutel, sh menetlusse kaasatud kolmandal isikul ei ole võimalust vastuhagi esitamiseks. Samas võimaldab TsMS § 374 hagide liitmist, mida maakohus on asja lahendamisel sisuliselt teinud. 5 (8)
Menetlusosalised ei ole nõuete koos menetlemisele vastuväiteid esitanud ja asjaoludest tulenevalt on see iseenesest ka mõistlik, samuti ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise (vt Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 56; 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 20 teine lõik; 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13, p 14 teine lõik).
15.Apellandi nõude rahuldamata jätmise osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse esimesele kolmele väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant järgib apellatsioonkaebuse esimese väitega oma põhimõttelist käsitlust, et tema ja vastustaja I vahel on sõlmitud suuline üürileping. Väidetava lepingu poolte konkreetseid tahteavaldusi ei ole apellant esile toonud ega tõendanud. Samas on võimalik üürilepingu sõlmimine ka kaudsete tahteavalduste vahetamise teel (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-06, p 10 neljas lõik). Siiski on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi vajalik, et lepingupoole teost peab saama järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kui vastustajad ka talusid teatava aja vältel apellandipoolset korteri kasutamist, siis ei saa sellest järeldada tahet tuua kaasa üürilepingu kui tasulise lepingu sõlmimisele suunatud tagajärg. Apellant ei ole tõendanud oma esimeses väites märgitut nagu oleks tema ja vastustaja I vahelise väidetava üürilepingu ese ainult 1/3 suurune osa korterist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et apellandi valduses on kogu korter. Apellatsioonkaebuse teine väide ei ole edukas, sest rajaneb valdavalt seisukohal, millised asjaolud ei välista üürilepingu tuvastamist. Apellandi nõude rahuldamiseks ei ole piisav üksnes leida kinnitust sellele, et üürileping tema ja vastustaja I vahel ei ole välistatud, vaid tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest pidi apellant tõendama üürilepingu sõlmimise. Maakohus tuvastas õigesti, et üürilepingu sõlmimist kinnitavaid tõendeid ei ole esitatud. Siinjuures hindas maakohus üürilepingu tuvastamata jätmisel õigesti ka vastustaja I e-kirju. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi kolmanda väitega, et PKS §-de 96 ja 183 kohaldamisel tuleks teha maakohtu otsusest erinev otsus. Isikute perekondlikud suhted ei välista nende vahel võlaõiguslike lepingute sõlmimist ega ka vastavate lepingute puudumisele tuginemist.
16.Vastustajate nõude lahendamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, aga peab vajalikuks muuta osaliselt põhjendusi. Vaidlust ei ole selles, et vastustajad on vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikud. Maakohus tuvastas sisuliselt õigesti, et apellant on (kogu) korteri valdaja. Vastustajate nõude lahendamisel kohaldas maakohus põhjendatult AÕS §-de 80 ja 83 sätteid. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
17.Vaidlustatud otsuse põhjendava osa p 6.1 kuuendas ja kaheksandas lõigus sedastas maakohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut korteriomandi valduse kohta. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Maakohus lähtus menetluslikult sellest, et keegi menetlusosalistest ei ole väitnud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist ja eelkõige hageja tugines ka pärast kohtu vastavate selgituste esitamist ikka jätkuvalt ainult üürilepingule. Samas on pooled toonud esile asjaolud, mis viitavad selgelt tasuta kasutamise lepingu sõlmimisele (vt pikemalt järgmine p 18). Kohus ei ole poolte õigussuhte kvalifitseerimisel seotud sellega, millise õigusliku sisu pooled ise lepingule annavad, vaid peab lähtuma esile toodud ja vaidluse korral tõendatud asjaoludest (vt viimati selle kohta Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 11 teine lõik, aga ka nt 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 17 esimene lõik). Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p 5.1 neljandas lõigus, et kohaldamisele kuuluvad tasuta kasutamise lepingu sätted. Lisaks on maakohus vaidlustatud otsuse põhjendava osa 6 (8)
p 5.1 viiendas ja kuuendas lõigus sisuliselt märkinud asjaolud ja käsitluse, mis viitavad tasuta kasutamise lepingule. Asudes vastustajate nõude lahendamisel seisukohale, et ka selline õigussuhe poolte vahel puudub, lahendas maakohus vaidluse vastuoluliselt, millega rikkus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-16, p 13 neljas lõik).
18.VÕS § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Isikute vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimise tuvastamiseks on seega piisav, et kasutusse andja andis eseme kasutada ega nõudnud selle kasutamise eest tasu, kusjuures tema teost peab nähtuma tahe olla sellise kasutusõigusega teatava aja vältel lepinguliselt seotud. Ringkonnakohus tuvastab, et ka pärast 13. oktoobri 2010 enampakkumist (I kd tl 9–11) jäi apellant vaidlusaluse korteriomandi valdajaks. Viidatud enampakkumise aktist ei nähtu, et vastustaja I ostjana oleks nõudnud valduse vabastamist. Seejärel jätkasid apellant ja tema kaudu menetlusväline isik korteriomandiga seotud kulude kandmist, tehes seda nii 2010. ja 2011. aastal kui ka 2012. esimesel poolel (I kd tl 16–18, 23-26). Vastustaja I 24. märtsi 2011 e-kirjast nähtub, et tal ei olnud vastuväiteid apellandi elamisele korteris ja ta möönis apellandi elukoha muutmist tulevikus ilma selleks konkreetset tähtaega määramata (I kd tl 68). Alles
19.juunil 2012 saatis vastustaja I apellandile e-kirja, milles selgelt avaldas soovi senine kasutussuhe lõpetada (I kd tl 69). Seega oli pooltel kokkulepe, et apellant võib vaidlusalust korteriomandit kasutada ja vastustajad omanikena selle eest tasu ei nõudnud. Korteriomand on küllaltki olulise väärtusega varaese ja selle teise isiku kasutusse jätmisel pikema aja vältel tuleb eeldada kasutusse andja (või jätja) tahet olla sellise kasutussuhtega seotud. Tõendamist ei leidnud apellandi väide, et kokkulepe oli tähtajaline ja seotud vastustaja II eluajaga. Järelikult oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu tasuta kasutamise leping. Nimetatud asjaoludest ei saa ka järeldada, et tasuta kasutamise leping oleks sõlmitud kindla eesmärgiga. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese sama paragrahvi teise lõike järgi tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Eeltoodu kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust (Riigikohtu 4. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-70-12, p 10 kolmas lõik). Vastustaja I 19. juuni 2012 e-kirja (I kd tl 69) tuleb käsitleda tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldusena. Sellest nähtub piisava selgusega tahe korteriomandi valduse saamiseks. TsÜS § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Ringkonnakohus leiab, et kui asja kasutusse andja on tähtajatu kasutuslepingu puhul asunud asja tagasi nõudma, siis on vähemalt tasuta kasutamise lepingu puhul ühtlasi väljendatud ka tahe lepingu ülesütlemiseks. Apellant ei vaidlustanud viidatud e-kirja kättesaamist. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, st piisav on ühe kaasomaniku tahteavaldus. Lisaks on õige vastustajate käsitlus, et kuna vaidlustamata asjaoludel on vastustaja I vastustaja II eeskostja, siis sai ta esitada ühise tahteavalduse nende mõlema eest. 7 (8)
Kuna vastustajatel oli õigus tasuta kasutamise leping üles öelda ja vastavalt VÕS § 195 lg 2 esimesele lausele vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, siis lõppes korteriomandi tasuta kasutamise õigus 19. juuni 2012 e-kirjas määratud tähtpäeval ehk 1. juulil 2012. Pärast seda kuupäeva puudus apellandil õigus korteriomandit vallata ja vindikatsiooninõue tuleb rahuldada maakohtu esitatud põhjendustel, millega ringkonnakohus eespool p-s 16 nõustus. Eelneva põhjal ei ole edukad apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide ega apellandi varem maakohtus esitatud väited, millega ta vaidles vastustajate nõudele vastu. Muu hulgas ei pea tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldus vastama neile nõuetele, mille seadus näeb ette üürilepingu ülesütlemiseks. Kõnealuse nõude on maakohus lõppjärelduses õigesti rahuldanud.
19.Hagi tagamise tühistamise osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, sest apellandi hagi jääb rahuldamata. Maakohus on TsMS § 386 lg 4 alusel apellandi hagi tagamise õigesti tühistanud.
20.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti apellandi kanda. Nii sel kui ka TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad tema kanda lisaks apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha vastustajate menetluskulude nimekirjade järgi ja neist esitas nimekirja ainult vastustaja I. Tema menetluskulude nimekirja järgi moodustuvad apellatsioonimenetluse kulud õigusabikulust 3,3 t eest tasumääraga 84 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohus leiab, et nii vastustaja I esindaja tasumäär kui ka tema toimingud ja ajakulu (apellatsioonivastuse koostamine 1,3 t, 11. novembri 2016 määrusega tutvumine ja selle põhjal 25. novembri 2016 seisukoha koostamine kokku 2 t) on vajalikud ja põhjendatud. Vastustaja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb apellandilt vastustaja I kasuks välja mõista 277,20 eurot ( = 3,3 × 84) eurot. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja vastustaja I taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.