X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2020 otsuse nr 15.33.2/309-1 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (isikukood xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja Sergei Razguljajev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2020 otsus nr 15.3-3.2/309-1 ja kohustada Politseija Piirivalveametit vaatama kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus püsivalt Eestisse elama asumiseks uuesti läbi.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. Jätta poole muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.07.2021. a.
X esitas 08.05.2020 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA 26.11.2020 otsusega nr 15.3-3.2/3091 (dtl 62 jj) keelduti tähtajalise elamisloa andmisest. - Elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase viibimine Eestis võib ohustada avalikku korda (VMS § 124 lg 1 p 1). Taotlejat on karistatud 07.02.2019 ja 20.09.2019 vastavalt muu liiklusnõude rikkumise ja sõidukiiruse ületamise eest 17 km/h võrra rahatrahvidega. Trahv on tasutud ja karistus otsuse tegemise aja seisuga kustunud. Kaebajat karistatud 11.09.2020 otsusega nr xxxxxx rahalise karistusega, kuna kaebaja juhtis mootorsõidukit joobeseisundis (mõõtetulemus 1,21 mg/l). Rahaline karistus on tasumata ja karistus on kehtiv. Neist tegudest on näha korduv ja süstemaatiline seaduserikkumine, millega taotleja on rikkunud Eesti avalikku korda ja ohustanud inimeste elu ja tervist. PPA peab kaitsma Eesti inimeste turvalisust. Auto juhtimist alkoholijoobes ei saa tolereerida. 1(5)
- Elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest (VMS § 124 lg 1 p 5). PPA ei pea võimaldama Eestis viibida inimestel, kes ei täida Eesti seaduseid ja panevad toime süütegusid. Taotlejat on korduvalt karistatud süüteo eest, sh ta ei muuda oma käitumist. - Elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, sh oma varasema tegevuse kohta (VMS § 124 lg 2 p 1). Kaebajale on elamisluba antud või pikendatud eelnevalt 4 korral. Taotleja ei ole ühelgi korral märkinud, et ta oli perioodil 1994.-1998. a lepingulises ajateenistuses. Taotleja selgitused ja vabandused ei ole asjakohased ega usutavad. Taotleja on neljal korral vastanud eitavad küsimusele, kas ta on teeninud mõne muu riigi relvajõududes, sh kaadrisõjaväelasena, luure- või julgeolekuteenistuses, või osalete/olete osalenud sõjaväelistes operatsioonides väljaspool Eestit. Seega on taotleja korduvalt ka teadlikult esitanud valeandmeid. - PPA andmetel elab taotleja alaealine laps, ema ja isa Ukrainas ning vend Venemaal. Taotleja lahutas Eestis abielu 13.04.2020 ning ta ei ela Eestis perekonnaelu VMSi mõttes. Seega ei rikuta tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega taotleja põhiõigust perekonnaelule.
2.X esitas 01.02.2021 kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2020 otsuse nr 15.3-3.2/309-1 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Põhjendused:
1.PPA on tuginenud ammu toimunud rikkumistele, mille eest on karistus kantud ja mis on kustunud. Seega ei ole nendele rikkumistele viitamine korrektne. Kohtuotsusega on määratud karistuse tasumine osaliselt, mida kaebaja igakuiselt teeb. Kaebaja tegevuses ei leitud raskendavaid asjaolusid ning lisaks arvestati puhtsüdamlikku kahetsust. Puuduvad andmed, et kaebaja sooritab edaspidi väärtegusid, mistõttu puudub ka võimalus järeldada, et kaebaja on ohtlik. Kaebaja ei ole uusi süütegusid sooritanud.
2.Kaebaja töötas Ukraina armees praporšikuna, mis vastab veeblile. Tegemist ei ole kaadriohvitseri ametiga, vaid nagu tehase majapidamisjuhi või laohalduriga. Praporšik ei ole kaadriohvitser, vaid ainuke mees, kes teenib armees lepingu alusel. Ukraina ja Eesti vahel on sõbralikud suhted.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
1.Välismaalase seadusekuulekust ei saa hinnata nö rikkumise suurusega. Iga seaduse rikkumine on rikkumine. Seadusandja ei ole ette näinud erisust nö väikeste rikkumiste tolereerimiseks. Ka ei ole piirkiiruse ületamine 17 km/h võrra väike rikkumine. Sellise teoga seadis kaebaja ohtu kaalukad õigushüved.
2.PPA lähtus juba kustunud karistustest kaebaja käitumisele hinnangu andmisel, mitte tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel. Arhiveeritud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ja tema eelnevat käitumist. Väärtegude kohta on andmed olemas vaid PPA elektroonilises andmebaasis, mistõttu ei ole võimalik dokumente esitada.
3.Ka kohtuotsusega tuvastatud kuriteo näol ei ole tegemist väikese rikkumisega. Ka rahatrahvi ositi tasumine ei tähenda, et isikust tulenev oht oleks väiksem. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine on üks ohtlikemaid liiklusseaduse rikkumisi. Kaebaja süüteod on muutunud ajas raskemaks. Ka ühest teost piisab kaebajale elamisloa andmisest keeldumiseks.
4.Ankeeti allkirjastades kinnitas kaebaja, et ankeedis märgitud andmed vastavad tõele. Kaebajal oli kohustus kontrollida enne taotluse allkirjastamist, kas esitatud andmed vastavad tõele. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et ta ei teeni/ega ole teeninud mõne muu riigi (välja arvatud Eesti) relvajõududes, sh kaadrisõjaväelasena, luure- või julgeolekuteenistuses või osale/ega ole osalenud sõjaväelistes operatsioonides väljaspool Eestit. Sama kinnitas kaebaja ka viimases taotluses, kuid lepinguline ajateenistus tuleb välja taotluse lisast. PPA ei ole keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest mitte sõjaväeteenistuses osalemise tõttu, vaid valeandmete esitamise tõttu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et vaidlustatud otsuse kaalutluste kogumis esineb sedavõrd suuri kaalumisvigu, et ka ekslike kaalutluste ärajätmisel ei ole kohtumenetluses võimalik ilma kahtluseta välistada teistsuguse 2(5)
haldusakti andmine. Eeltoodu ei tingi aga vastustajale definitiivse ettekirjutuse tegemist. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ning uuesti läbivaatamisel ei ole välistatud, et vastustaja jõuab õiguspäraselt kaaludes sama tulemuseni.
5.VMS § 124 lg 2 p 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas oma varasema tegevuse kohta, viisa, elamisloa või tööloa taotlemisel või elamisloa või tööloa pikendamise taotlemisel. Kuigi tegemist normi sõnastuse kohaselt justkui imperatiivse ja kaalumist mittevõimaldava normiga, tuleb arvestada, et sama alus võimaldab erandina elamisloa andmist (§ 125 lg 1 p 1). Samuti tuleb normi kohaldamisel sisustada määratlemata õigusmõiste „menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta“, mis omakorda võimaldab kaalumist, millised asjaolud omavad menetluses tähtsust. Riigikohus on 22.07.2017 otsuses nr 3-3-1-4-17 leidnud (küll toetuse saamise vaidluses), et igasugused valeandmed ei saa kaasa tuua keelduvat otsust (p 18). Vastustaja ei ole sisustanud, miks need valeandmed omaksid elamisloa andmise menetluses tähtsust. Kohus oletab, et kaebaja eluloo korrektsete andmete ilmnemisel tuleks VMS § 124 lg 2 p 5 ja § 125 lg 1 p 5 alusel kaaluda, kas elamisloa andmine on lubatav olukorras, kus isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Siiski tuleb haldusaktis ära näidata, miks oleks see konkreetne andmestik kaebaja suhtes oluline. Kohus peab tõenäoliseks, et eristatakse riike, kes kuuluvad koos Eestiga NATOsse riikidest, kellega samaväärne koostöö puudub. Sealjuures võib aluseks olla ka välisriigi tolleaegsete poliitiliste jõudude n.ö sõbralikkus või siis ka Eestis toimetatava luuretegevuse oht. Kokkuvõttes on küsimus selles, kas välisriigi (endise) kaadrisõjaväelase viibimine Eestis vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1). Kohus selgitab, et tegemist on abstraktsete ohtudega, mida kohus ei omista asjas kaebajale. Seega eelduslikult erineb vastustaja hinnang valeandmete esitamisele tõenäoliselt sõltuvalt sellest, kas isik oli näiteks Ukraina, Venemaa, Valgevene, USA, Saksamaa, Soome, Läti või Rootsi tegevteenistuses, samuti sõltuvalt isiku auastmest või lepingulise teenistuse sisust. Kuivõrd vastustaja ei ole sisustanud, miks peaks valeandmete esitamine omama haldusmenetluse tulemuse osas tähtsust, ei saa kohus ka seda ise oma oletuste alusel sisustada. Seega tuleb vastustajal uuesti sisustada tähtsust omavad asjaolud, mille kohta on esitatud valeandmed. Sealjuures võib olla otstarbekas koos sellega ka sisustada, kas esineb VMS § 124 lg 2 p-s 5 ja § 125 lg 1 p-s 5 toodud asjaolu koos kaalutud lõppjäreldusega.
6.Kohus nõustub vastustajaga aga osas, et valeandmete esitamine on haldusmenetluses tõendatud. Ka siis, kui pidada ühekordset eksimust võimalikuks, ei saa pidada usutavaks sama eksimust vähemalt 4 korral (dtl 257, 267, 269, 274). Elamisloa taotlust allkirjastades kinnitab isik sealsete andmete õigsust. Sealjuures on kaebaja viimase eitava taotluse täitnud vene keeles (dtl 165) ning samal leheküljel on tehtud käsikirjalisi parandusi, millest nähtub, et kaebaja vaatas esitatavad andmed ise üle. Seega sai tegemist olla üksnes teadliku eitamise või raske hooletuse, mitte inimliku eksimusega.
7.Vastustaja selgitused kohtumenetluses koostoimes haldusakti napi põhjendusega tekitavad kohtus kahtlust, kas kõiki asjaolusid kaebaja süütegude ja temast lähtuva ohu osas on korrektselt kaalutud. Vastustaja on esmalt kohtumenetluses leidnud, et välismaalase seadusekuulekust ei saa hinnata n.ö rikkumise suurusega. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Vastustajale on antud VMS § 124 lg 1 p 5 (välismaalast on karistatud süüteo eest) kohaldamisel kaalutlusõigus. Kui kõik süüteod oleksid võrdsed, puuduks seadusandjal igasugune vajadus kehtestada VMS § 124 lg 1 kaalutlusõigust sisaldavana. Mh on süütegude osas antud kaalutlusõigus ka erandina tähtajalise elamisloa andmiseks (VMS § 125 lg 1 p-d 2-4), mis ilmestavad, et elamisluba on võimalik anda nii tegude korral, mille osas karistatus ei ole kustunud, kui ka tegude korral, mis on vähemohtlikud kui riigivastane kuritegu või kuritegu, mille eest on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta. Kohus leiab, et PS §-st 11 ja 3(5)
HMS § 3 lg-st 2 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte alusel on ilmselge, et elamisloa andmisel tuleb erinevalt kohelda isikuid, kes on kas varastanud ühe kohukese, ületanud kiirust või tekitanud kellelegi üliraskeid kehavigastusi. Juba ainuüksi sellise selgituse esitamine kohtumenetluses seab kahtluse alla, kas vastustaja on endal kaalumisõiguse olemasolu mh süüteo raskuse osas möönnud. Teiseks nähtub haldusaktis toodud tegude kirjeldusest, et kui kahe esimese teo osas on karistus kantud (trahv tasutud) ja arhiivist kustutatud, on kuriteo (joobes juhtimine) osas märgitud, et rahaline karistus on tasumata. Eeltoodu tekitab lugejas mulje, et tegemist on raskendava asjaoluga, kuivõrd kaebaja ei täida talle määratud karistusi. Nagu nähtub aga kohtuotsusest (dtl 12) määrati kaebajale karistus kandmisele ositi. Kaebaja esitatud konto väljavõttest omakorda nähtub, et kaebaja on talle määratud osi ajakava kohaselt tasunud (viitenumber 99920400003170, tasumised 11.10., 09.11 ja 10.12.2020; dtl 28-30). Seega võib olla õige märge, et karistus ei ole veel kustunud, kuid haldusaktist ei tohi olla võimalik teha järeldust, et kaebaja ei ole talle määratud karistust tähtaegselt täitmas ja/või hoiab karistuse kandmisest kõrvale, millest saaks veelkord omakorda järeldada, vastavalt PPA tuginetud järgmisele keeldumise alusele, et kaebaja ei soovi järgida Eesti õiguskorda (dtl 64, teine lõik). Karistuse tähtaegse täitmise pinnalt seda järeldust teha ei saa ning tegemist on eksitava kaalutlusega.
8.Kohus on seadnud kahtluse alla ka tuginemise varasematele väärteokaristustele. Sh puudub väärtegude toimepanemise kohta tõendusmaterjal ulatuses, nagu seda on haldusaktis (dtl 63) kirjeldatud (vt dtl 275 ja vastustaja 20.05.2021 vastuse punkt 3). Üks süüteomenetluse põhimõtetest on, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi tema elu. Mida raskem on tegu, seda kauem võib aga olla nii riigil võimalik teole tugineda kui ka kaasinimestel teo asjaolude ja mõistetud karistusandmetega tutvuda. KarRS § 24 lg 1 sätestab karistusandmete registrist kustutamise ja arhiivi kandmise ajad, mis on väärteo korral rahatrahvi tasumisest üks aasta (p 1). Käesolevas asjas tuleneb juba haldusaktist, et selle andmise aja seisuga olid kahe esimese teo karistused kustutatud ja arhiivi kantud. KarRS § 20 lg 1 määratleb, kellel on õigus saada arhiiviandmetele juurdepääs. Ennekõike on tegemist olukorraga, kus tuleb kontrollida, kas isik on varem toime pannud riigivastaseid kuritegusid, laste enesemääramise vastaseid tegusid; isik soovib astuda avalikku teenistusse või eriteenistusse; isik soovib relvaluba; vajalik on tõkestada rahapesu või terrorismi või muud sarnast. Kokkuvõttes kogumis on arhiiviandmetele juurdepääs reeglina tagatud juhul, kui kaalul on olulised huvid ning vaatamata karistuse kustumisele on oluline kindlaks teha, et isik ei oleks toime pannud kuritegu. KarRS § 20 lg 1 p 4 sätestab, et registri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada politseiasutusel välismaalaste seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. KarRS § 5 lg 2 p 1 sätestab, et viidatud menetluste läbiviimisel on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus.
9.Vastav norm lisati kehtiva KarRS eelkäija (kehtis kuni 31.12.20111) § 22 lg 1 p-na 21 Kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seadusega2 (jõustunud 08.07.2006). Vastav seadusemuudatus tõukus3 Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-56-03, kus Riigikohus leidis, et ilma õigusliku aluseta ei ole võimalik saada karistusregistri andmeid kriminaalkorras karistamise kohta kuriteo eest. Tutvudes muudatuse seletuskirjaga, nähtub sellest seadusandja tahe ja arusaam ennekõike, et arhiiviandmetele võib tugineda üksnes kuritegude osas. Eeltoodule viitavad seisukohad:
Vt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/46c775c0-5fc5-3ca5-a8fe1b84078ad1e8/Kodakondsuse%20seaduse,%20karistusregistri%20seaduse%20ja%20sellest%20tulenevalt%20rii gil%C3%B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus seletuskiri algteksti lõpus
4(5)
- Eelnõuga muudetakse karistusregistriseadust ja sätestatakse, et karistusregistrist kustutatud ja karistusregistri arhiivi kantud andmetel on sama seaduse § 22 lõike 1 punktis 21 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel (lk 8). - On selge, et tähtsust ei oma mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta. Nendel andmetel on eelkõige isikut iseloomustav funktsioon (lk 9). Kohus peab oluliseks ka märkida, et normi vastuvõtmise ajal sätestas VMS, et elamisloa andmine on välistatud isikule, kes on toime pannud kuriteo4. VMS uue redaktsiooni vastuvõtmisel on kuritegu asendunud laiema mõistega süütegu, hõlmates seega ka väärtegusid. Seaduse menetlemisel ei ole sellist laiendamist põhjendatud5. Seega on seadusandja algne, 2006. aastal väljendatud tahe võimaldada kontrollida karistusregistri arhiivi kantud kuritegude toimepanemist laienenud kõigi süütegude toimepanemise kontrollimisele tähtajatult. Kohus leiab, et seadusandja tahet ei saa kehtiva KarRS § 20 lg 1 p 4 kujunemislugu ja teiste samas normis nimetatud arhiivi juurdepääsu aluseid võrreldes sedavõrd laialt käsitleda ning seadusandja ei ole soovinud anda juurdepääsu ka karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluste andmetele. Eeltoodu tugineb ka sellele, et KarRS § 20 lg 1 muud alused on valdavalt seotud kustunud kuritegude tuvastamisega (erandiks nt RSVS § 32 lg 2 p 4, mis puudutab riigisaladusele juurdepääsu). Kohus ei nõustu ka vastustajaga, et väärteoandmed oleksid käesolevas asjas üksnes iseloomustavad, mitte elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Haldusaktis on tuginetud väärteokorras karistatud tegudele nii avaliku korra ohustamise kui ka süüteo eest karistatuse osas, mis on haldusakti õiguslikeks alusteks. Kohtu seisukohta ei kummuta Riigikohtu praktika, kus on kajastatud välismaalaste varasemaid väärteo korras karistamisi. Riigikohtu 18.11.2020 otsuses nr 3-19-92 on kirjeldatud väärtegude „üle kasvamist“ kuriteoks, mille koosseisuliseks tunnuseks on varasem väärtegude toimepanemine; ehk sel juhul nähtub varasem väärtegude toimepanemine otseselt kuriteo kvalifitseerimisest. Kohtulahendites nr 3-16-2123, 3-16-2088, 3-16-2436, 3-17-1545 ja 3-18-89 on isikud toime pannud lisaks ka mitmeid kuritegusid (karistatus kuritegude eest 4-10 korda) ning lisaks puudub teave, kas isik on väärteokaristused ära kandnud, mistõttu ei pruugi olla väärteokaristused neis asjades ka kustunud.
10.Kokkuvõttes leiab kohus, et tuginedes seadusandja tahtele karistusregistri arhiivi andmetele juurdepääsul, ei ole kustunud väärteo andmetele tuginemine lubatav. Eeltoodu ei pruugi välistada, et kaebajale on võimalik keelduda ka üksnes joobes juhtimise eest elamisloa andmisest, kuid oluline osa kaalutluste kogumist on ära langenud ning seega vajab haldusakt uuesti kaalumist ja põhjendamist. Samuti vajab täiendavat põhjendamist, miks omasid valeandmed käesolevas asjas elamisloa taotluse lahendamisel tähtsust. Siinkohal võib vastustajal olla võimalik kaaluda ka elamisloa andmisest keeldumise ja erandlikult selle võimaldamise alusena asjaolu, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Tegemist on võimalike uute kaalutluste ja põhjenduste kogumiga, mida kohus ei tohi haldusorgani asemel kohtumenetluses ise luua.
11.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole kaebaja taotlenud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot ja jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin