3-24-983 S.W kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse peale Kaebaja S.W, esindaja Oksana Smirnova Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. mai 2025. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 2. märtsil 2026
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 5. mai 2025. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt S.W (ik XXX) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 450 eurot.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ja isikukood tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. aprillil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Aserbaidžaani kodanikule S.W oli tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtivusega 28. november 2022 – 27. november 2023. Varasemalt on S.W-l olnud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel Eestis perioodidel 28. november 2018 – 27. november 2020, 28. november 2020 – 27. november 2022.
2.S.W esitas 22. septembril 2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse abikaasa juurde elama asumiseks.
3.PPA keeldus 25. märtsi 2024. a otsusega nr 15.3-3.1/762-1 S.W tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 124 lg 2 p 2 alusel. PPA märkis otsuses kokkuvõtlikult järgmist: 1) S.W on aastast 2018 korduvalt toime pannud liiklusalaseid väärtegusid: 24. detsembril 2019 ja 6. jaanuaril 2020 tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine; 23. juulil 2020 lubatud sõidukiiruse ületamine; 12. septembril 2021 liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine; 4. juunil 2022 lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h; 21. novembril 2022 tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine; 5. jaanuaril 2023 ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal (liiklusseaduse (LS) § 221 lg 1 järgi); 7. märtsil 2023 (LS § 227 lg 1 järgi) lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h; 2. augustil 2023 LS § 227 lg 2 ja § 207 lg 1 rikkumine (lubatud sõidukiiruse ületamine ja tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine); 13. augustil 2023 lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h (LS § 227 lg 1 alusel); 2) PPA hoiatas S.W-d nii otsuses nr 1052325523/TEP, millega pikendati tema elamisluba ajavahemikuks 28. november 2020 – 27. november 2022, ning 6. septembri 2022. a tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses, et elamisluba ei pikendata, kui taotleja rikub jätkuvalt õiguskorda. Vaatamata eeltoodule on S.W liiklusseaduse rikkumist jätkanud. Tema seaduskuulekaks muutumise tõenäosus on nullilähedane. Kogu Eestis viibimise (ehk 5 aasta) jooksul on taotlejale tehtud kokku 10 mõjutustrahvi, kuid see pole mõjutanud taotlejat õiguskuulekalt käituma; 3) kuigi kõik trahvid on õigeaegselt tasutud, see ei vabanda LS-i korduvat rikkumist; 4) viimase elamisloa kehtivuse ajal (29. november 2022 – 27. november 2023) rikkus taotleja LS-i neli korda. 5. jaanuari 2023 rikkumine (ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal) on pandud toime tööpäeval ja koolivaheajal, mil võisid ülekäiguradadel liikuda ka õpilased. 7. märtsil 2023 kl 08.12 ületas taotleja sõidukiirust 15 km/h kohas, mille lähedal asub õppeasutus ning sellel kellaajal on tavaline, et kooli lähedal on õpilased. 2. augusti 2023 rikkumise korral juhtis taotleja sõidukit 83+/-3 km/h teelõigul, kus suurim lubatud kiirus on 50 km/h. Sõiduk ei olnud läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tegemist oli Peterburi teel kl 16:57 toime pandud liiklusseaduse rikkumisega ja kiirust ületati vähemalt 30 km/h. Tegemist oli tööpäevaga ja liiklus oli nii Tallinna kesklinnas kui ka Tallinna lähistel eriti pingeline. Taotleja mootorsõiduki tehnoülevaatus kehtis kuni märtsini 2023. Isik osales liikluses neli kuud potentsiaalselt ohtliku sõidukiga. 24. detsembril 2019 juhtis isik mootorsõidukit, mis 8. mail 2019 ei läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Isik kasutas kaheksa kuud sõidukit, millel ei olnud korras pidurisüsteem ja tuled, helkurid ja elektriseadmed. 21. novembril 2022 juhtis taotleja mootorsõidukit, millel tehnoülevaatus kehtis kuni 2022. a septembrini. Isik jätab süstemaatiliselt tehnoülevaatuse õigeks ajaks tegemata, mis ohustab nii tema enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervist. 13. augustil 2023 kell 01.42 Sõpruse pst 40 teelõigul ületas isik lubatud sõidukiirust 16 km/h; 5) taotleja süstemaatiliseks muutunud rikkumised ohustavad teiste inimeste elu ja tervist ning ta kujutab ohtu avalikule korrale. PPA on taotlejat vähemalt aastast 2020 korduvalt hoiatanud 2(9)
3-24-983 ja kahel korral pikendanud elamisluba lühemaks ajaks tingimusega, et taotleja enam seadust ei riku. Taotleja töötab taksojuhina, kes käsitseb suurema ohu allikat ning vastutab oma klientide tervise ja turvalisuse eest. Riik ei pea võimaldama välismaalastel, kes ei täida seadusi ja panevad toime süütegusid, Eestis viibida. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Arvestades taotleja senist käitumist, ei ole tõsikindlalt veendumust, et taotleja suudab tulevikus seaduskuulekalt käituda. Kuivõrd isik näitab oma käitumisega, et ta ei austa Eesti seadusi ja ühiskonnakorraldust, kujutab ta ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes; 6) taotlejal elab Eestis Eesti kodanikust abikaasa ja Eesti kodanikust alaealine laps. Taotleja ja kutsuja olid abielu sõlmimise hetkel teadlikud üksteise kodakondsustest ja täisealiste inimestena võimelised hindama võimalikke raskusi. Taotleja selgituste järgi maksab ta kodulaenu. Kinnistusraamatu järgi kuulub korter taotlejale ja tema abikaasale. Mõlema abikaasa ja alaealise lapse elukohaks on registreeritud sama korter. Taotleja käitumine ning süstemaatiline liiklusseaduse rikkumine ja sellest tulenev oht avalikule korrale kaalub üles taotleja pereelu.
4.PPA kohustas 2. mai 2024. a ettekirjutusega nr 1052278615 S.W Eestist lahkuma ning kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega üks aasta. PPA märkis otsuses kokkuvõtlikult, et: 1) isikul puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus; 2) isiku puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, millest tulenevalt oleks võimalik jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Arvestades sissesõidukeeluga kaasnevat pereelu riivet, on vajalik lühendada sissesõidukeelu kestust kahe aasta võrra.
5.S.W esitas halduskohtule kaebuse PPA 25. märtsi 2024. a otsuse ja 2. mai 2024. a ettekirjutuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajal on Eestis perekond ja ta maksab korterilaenu. Kaebaja õpib eesti keelt. Kaebajal on rikkumiste pärast kahju. Kaebaja pole üheksa kuud trahvi saanud; 2) lahkumisettekirjutus ei sisalda kaalutlusi, miks kohaldati sissesõidukeeldu. PPA pole arvestanud tagajärgi perekonnale.
6.PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA võttis arvesse, et kaebajal elab Eestis abikaasa ja laps, kuid kaebaja süstemaatiline LSi rikkumine ja sellest tulenev oht avalikule korrale ning nii kaebaja enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale, kaalub üles kaebaja subjektiivse soovi elada pereelu Eestis. Kaebajale on kaks korda tähtajalist elamisluba pikendatud tingimusel, et ta lõpetab seaduserikkumised. Kaebaja on lubanud käituda seaduskuulekalt, kuid ei ole seda jätkuvalt teinud; 2) kaebaja põhjendused seaduse rikkumiste kohta ei muuda rikkumisi olematuks ega vabandatavaks. Kaebaja rikkumised on muutunud tihendamaks ning asjaolu, et kaebaja on valmis taksosõidu teenust pakkudes seadma ohtu muu hulgas ka kooli lähedal liikuvate laste elu ja tervise, on eriti taunimisväärne; 3) lahkumisettekirjutus tehti, kuna isikul puudub riigis viibimiseks seaduslik alus; 4) sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks puuduvad humaansed kaalutlused.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 5. mai 2025. a otsusega kaebuse ning tühistas 25. märtsi 2024. a otsuse ja 2. mai 2024. a ettekirjutuse. Halduskohus kohustas PPA-d kaebaja elamisloa pikendamise taotlust uuesti lahendama. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 3(9)
3-24-983 1) kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumisel nii VMS § 124 lg 1 p 1 kui ka p 5 alusel on PPA põhjendustes kesksel kohal kaebaja toime pandud süüteod ja nende eest määratud karistused. Taotleja viimase elamisloa kehtivuse perioodil on kaebajat karistatud väärteo korras 2. augustil 2023 toime pandud LS § 227 lg 2 ja § 207 lg 1 rikkumise eest ning määratud rahatrahv 320 eurot. Politsei menetluse infosüsteemist nähtuvalt on taotlejale määratud mõjutustrahvid 5. jaanuaril 2023 (ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal – 40 eurot), 7. märtsil 2023 (lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h – 70 eurot) ja 13. augustil 2023 (lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h – 80 eurot). Ka varasemate elamislubade kehtivusperioodil pani kaebaja toime liiklusrikkumisi; 2) kaebaja toime pandud väärtegude raskus ega laad pole sellised, et on vaja välistada tema viibimine Eestis VMS § 124 lg 1 p 5 alusel, mistõttu ei saanud PPA kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumisel tugineda nimetatud sättele (vt RKHKo 3-19-92, p 21); 3) PPA sisustas kaebajast lähtuva ohu (VMS § 124 lg 1 p 1) meelevaldselt ja võttis arvesse lubamatuid asjaolusid. PPA tugines varasematele liiklusrikkumistele, mis olid toime pandud perioodil 28. november 2018 – 27. november 2022 (kokku 6 juhtumit). PPA tugines osaliselt arhiivi kantud karistusandmetele ka perioodi 28. november 2022 – 27. november 2023 puudutava karistatuse osas. Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale (RKHKo 3-19-92, p 24). Kaebaja tasus kõik trahvid. Eeldatavasti olid seega otsuste andmise aja seisuga vähemalt kuue esimese teo karistused kustutatud ja arhiivi kantud. Kuivõrd perioodi 28. november 2022 – 27. november 2023 puudutavate rikkumiste osas on märgitud, et kaebajale määratud mõjutustrahv 5. jaanuari 2023 rikkumise eest (ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal) tasuti, pidid olema andmed ka selle karistuse kohta arhiivi kantud. Kustunud väärteo andmetele tuginemine ei ole lubatav, kuivõrd seadusandja tahet ei saa kehtiva karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 4 kujunemislugu ja teiste samas normis nimetatud arhiivi juurdepääsu aluseid võrreldes sedavõrd laialt käsitleda ning seadusandja ei ole soovinud anda juurdepääsu ka karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluste andmetele (vt TlnHKo 3-21-242, p 9). Seega on oluline osa kaalutluste kogumist ära langenud ning seega vajab haldusakt uuesti kaalumist ja põhjendamist. Kaebaja rikkumiste raskust ja laadi pole piisavalt hinnatud. Kaebaja on pannud toime samaliigiliste rikkumiste vaates (foori keelava tulega ristmikule sõit, sõidukiiruse ületamine) väiksema raskusastmega väärteod, ent PPA ei ole seda arvesse võtnud. Nimelt on juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule sõitmine oluliselt väiksema hukkamõistuga kui sama teo toime panemine liiklusohu tekitamisega. Kaebajale etteheidetav tegu ei tekitanud liiklusohtu. Ka kiiruse ületamised jäävad madalama sanktsioonimääraga rikkumiste hulka (LS § 227 lg 1 vrd lg 2, lg 3 ja lg 4). Seega ei anna sedalaadi rikkumiste süstemaatiline toimepanek alust pidada kaebaja väärtegusid sedavõrd raskeks, et õigustaks rasket riivet kaebaja perekonnaelu põhiõigusele. Ei saa järeldada, et kaebaja kujutab endast sellist ohtu avalikule korrale, mis kaaluks perekonnapõhiõiguse üles. Seega ei saanud PPA kaebaja elamisloa pikendamisest keelduda ka VMS 124 lg 1 p 4 alusel; 4) kuna antud juhul on tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjena tehtud kaebajale lahkumisettekirjutus, riivab tähtajalise elamisloa andmata jätmine oluliselt kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust. PPA ei ole riivet kaebaja era- ja perekonnaelule vaidlustatud otsuses hinnanud. PPA on küll täheldanud, et oht avalikule korrale on kaalukam kaebaja perekonnaelu riivest, kuid sisuliselt ei ole riivet kaalunud. Üksnes perekonnaelu olemasolu tuvastamine ja jaatamine ning kaebajast lähtuva ohu kaalukamana sedastamine ei võrdu erinevate huvide sisulise kaalumisega; 5) lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata 4(9)
3-24-983 ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis elamise õiguse üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. Vaidlustatud otsuses on PPA direktiivi 2003/86 nõudeid eirates jätnud peresuhted vajalikul määral hindamata. Siinsel juhul ei ole PPA kaalunud lapse heaolu ja parimaid huve ning tagajärgi, mis kaasnevad lapsele kaebaja riigist välja saatmisel. PPA pole võtnud arvesse lapse vajadusi ega pere majanduslikku sõltuvust kaebajast, ehkki on tuvastanud, et kaebaja käib tööl ja tasub kodulaenu (ehk kaebaja abikaasa ja tema laps sõltuvad majanduslikult kaebaja sissetulekust). Ühtlasi ei nähtu mistahes kaalutlusi selle kohta, kas ja millised ning kui tugevad on kaebaja ja tema perekonnaliikmete ühiskondlikud, kultuurilised ja perekondlikud sidemed sihtkohariigis. Nii ei ole käsitletud võimalike tagajärgi kaebaja lapsele olukorras kui laps jääb Eestisse või lahkub sihtriiki koos kaebajaga; 6) kuna elamisloa pikendamisest keeldumise otsus kuulub tühistamisele, on ka lahkumisettekirjutus tehtud ennatlikult.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PPA taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. PPA esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) halduskohus lähtus valedest algandmetest. Kaebajat karistati kahel korral rahatrahviga väärteokorras ning kaheksal korral on määratud mõjutustrahv; 2) kaebajale on korduvalt liiklusalaste süütegude eest määratud trahve ja see pole mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma. Kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Korduvuse fakt võimaldab järeldada ohtu (RKKKo 3-1-1-122-13, p 11). Rikkumiste sagedus on muutunud tihedamaks. Tõenäoline on, et kaebaja jätkab teiste isikute elu ja tervise suhtes mitteaustavat ja -hoolivat käitumist ka lähitulevikus. Üldohtlike liiklusrikkumiste tõttu on alus keelduda kaebaja elamisloa pikendamisest. Rikkumiste olulisust ei vähenda ega ole muul viisil kergendavaks asjaoluks ka see, et kaebaja on trahvid tasunud, kuivõrd trahvide tasumine on seaduskuuleka isiku normaalse käitumise osaks (vt TlnHKo 3-23-2998, p 7); 3) PPA tohtis arvesse võtta arhiveeritud karistusi. KarRS § 20 lg 1 p 4 annab PPA-le õiguse kasutada VMS-s sätestatud menetlustes ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (vt TrtRngKo 3-22-1201, p 11.2). Arhiveeritud andmed tõendasid kaebaja minevikus toime pandud tegusid ja need teod olid ohuprognoosi aluseks; 4) liiklusstatistikale pole PPA kaalumisel tähendust omistanud; 5) kaebaja mõlemad väärteokaristused on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel ning 2. augustil 2023 toime pandud rikkumise eest on kaebajale määratud trahv 80 trahviühikut (320 eurot). Maksimumkaristusmäär LS § 227 lg 2 rikkumise eest on 100 trahviühikut. Seega on kaebajale määratud 80 trahviühikut maksimumilähedane. Sõidukiiruse ületamine vahemikus 21–40 km/ h ei ole vähetähtis õigusrikkumine ning sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved (RKKKo 3-1-1-6-17 ja TlnRngKo 3-21-338); 6) PPA pole kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel tuginenud VMS § 124 lg 1 p-le 4; 7) õige pole juhinduda Riigikohtu lahenditest 3-19-92 ja 3-3-1-2-16, sest kaebaja pole pikaajaline elanik ega pikaajalise elamisloa alusel riigis elanud (vt TlnRngKo 3-18-1797, p 31); 8) kaebaja õigus perekonnaelu kaitsele pole absoluutne. Avaliku korra kaitse kaalus üles kaebaja perekonnaelu; 9) PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest ka VMS § 124 lg 2 p 2 alusel. Selles osas ei ole halduskohus seisukohta võtnud, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et 5(9)
3-24-983 halduskohus on sellega arvestanud otsuse tegemisel. Kuna kaebaja on korduvalt rikkunud liiklusseaduses kehtestutud reegleid, on selge, et kaebaja on rikkunud VMS §-s 11 sätestatud kohustust järgida Eesti õigusakte ja austada Eesti ühiskonna korraldust.
9.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) mõjutustrahvide alusel ei saa tuletada korduvuse fakti. Tegemist pole süstemaatiliste rikkumistega; 2) kaebaja on korduvalt avaldanud kahetsust. Ta pole kuritegusid sooritanud; 3) kaebajast lähtuvat ohtu on hinnatud puudulikult. Arvesse on võetud liiklusstatistikat; 4) halduskohus on hinnanud VMS § 124 lg 2 p 2 kohaldamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust alljärgnevatel põhjendustel.
11.PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest kolmel, s.o VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning VMS § 124 lg 2 p 2 alusel.
12.Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda või välismaalast on karistatud süüteo eest (VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5). Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest ning mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse. Esimese sätte sõnastus seostab elamisloa andmisest keeldumise kaebaja käitumisest lähtuva ohuga avalikule korrale. Teise sätte sõnastuse järgi võib elamisloa andmisest keeldumist põhjendada üksnes isiku karistamise faktiga, temast lähtuvat ohtu ei ole vaja tuvastada. VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (RKHKo 3-19-92, p 21). Üksnes süüteo toimepanemise faktist siiski ei piisa elamisloa andmisest keeldumiseks, vaid tuleb ka hinnata süüteo raskust ja selle laadi (samas, p 22). Arvestada tuleb sellegagi, et VMS § 125 lg 1 p-de 2 ja 4 järgi on võimalik erandina anda tähtajaline elamisluba ka juhul, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud, ning kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. (TlnRngKo 3-21-242, p 9).
13.PPA toob vaidlustatud otsuses esile, et kaebaja rikkus 29. novembrist 2022 – 27. novembrini 2023 liiklusseadust neli korda: 1) kaebaja sõitis 5. jaanuaril 2023 kell 18.41 Sõpruse pst ja A. H. Tammsaare tee ristmikule foori keelava tule ajal (lühimenetluses määrati mõjutustrahv); 2) kaebaja ületas 7. märtsil 2023 Lõuka tn ja Lillevälja tn vahel kell 8.12 sõidukiirust 15 km/h (lühimenetluses määrati mõjutustrahv); 3) kaebaja ületas 2. augustil 2023 kell 16.57 Peterburi teel lubatud sõidukiirust vähemalt 30 km/h (lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, kaebaja sõitis 83+/-3 km/h) (karistati väärteokorras rahatrahviga). Lisaks toob PPA esile, et kaebaja osales nelja kuu jooksul liikluses, ilma et sõiduk oleks läbinud tehnoülevaatust; 4) kaebaja ületas 13. augustil 2023 kell 1.42 Tedre ja Räägu tänavate vahel lubatud sõidukiirust 16 km/h (lühimenetluses määrati mõjutustrahv).
6(9)
3-24-983
14.Küsimus on, kas PPA-l oli lubatud vaidlustatud otsuses tugineda nendele tegudele, mille eest oli kaebajale lühimenetluses määratud mõjutustrahvid (vt käesolev otsus, p 13). Väärteomenetluse alustamisel kohaldab kohtuväline menetleja seaduses sätestatud juhtudel lühimenetlust ja määrab väärteo tunnustega teo toimepannud isikule mõjutustrahvi (VTMS § 548 lg 1). Kaebaja ei eita talle etteheidetavate tegude toimepanemist. Samas lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ja sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel (VTMS § 548 lg 6). Viimati viidatu normi alusel ei ole ringkonnakohus varasemalt pidanud võimalikuks elamisloa andmise menetluses mõjutustrahvide arvesse võtmist, mis tähendab, et asjaolude kogumist tuleks välja arvata 8 mõjutustrahvi (vt TlnRngKo 3-21-242, p 10). Samas on Riigikohus märkinud, et mõjutustrahvidele pole õiguslikku alust tugineda süüteomenetluses ning VTMS § 548 lg 6 ei piira mõjutustrahvide arvestamist õigusjärelmite puhul, mis pole ette nähtud süüteo eest. Kuna elamisloast andmisest keeldumine pole süüteomenetluses kohaldatav õigusjärelm, siis viidatud Riigikohtu VTMS § 548 lg-le 6 antud tõlgenduse kohaselt poleks tähtajalise elamisloa andmises menetluses keelatud tugineda mõjutustrahvile. Hoolimata sellest, kas lähtuda ringkonnakohtu või Riigikohtu tõlgendusest VTMS § 54 8 lg-le 6, tuleks vaidlusalune PPA otsus tühistada nii või teisiti kaalumisvea tõttu.
15.Kolleegium nõustub PPA-ga, et kaebaja eespool viidatud tegude alusel on võimalik järeldada kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes. Avaliku korra osaks on ka liiklusseaduse need normid (s.o lubatud piirkiiruse ja tehnoülevaatuse kohustust peale panevad normid), mis on mõeldud üldise turvalisuse tagamiseks ja mille rikkumist kaebajale ette heidetakse. Isiku varasemat käitumist, sh toime pandud rikkumiste ajalist vahet, saab võtta arvesse, et hinnata isiku tõenäolist käitumist tulevikus, s.o, kas esineb tõenäosus, et ta tulevikus jätkab liiklusnormide rikkumist (vrd RKKKo 1-15-1446, p-d 15 ja 16). PPA võttis arvesse asjaolu, et varasemate trahvide määramine ei suunanud kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Kaebaja rikkus liiklusseadust tähtajalise elamisloa esimesel kehtivusperioodil 28. november 2018 – 27. november 2020 kolm korda ja teisel kehtivusperioodil 15. detsember 2020 – 27. november 2022 samuti kolm korda. Kaebajat varasemalt hoiatati, et rikkumiste toimepanemiste tagajärjeks võib olla see, et edaspidi tähtajalist elamisluba ei pikendata. Kuigi kaebaja varasemalt teadis, et liiklusseaduse normide rikkumine võib evida negatiivset tagajärge tähtajalise elamisloa pikendamise menetluses, siis sellest hoolimata jätkas ta nende normide rikkumist ja pani toime neli rikkumist.
16.Kuna kaebajat karistati 2. augustil 2023 väärteokorras LS § 227 lg 2 ja LS § 209 lg 1 rikkumise eest 320 euroga, siis on täidetud ka VMS § 124 lg 1 p 5 eeldus.
17.Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (VMS § 12 lg 1 ja HMS § 4 lg 2).
18.Kaalumisel tuleb arvestada toime pandud liiklusalaste süütegude laadi ja raskust, kuna selles väljendub kaitsmist vääriva õigushüve ehk avaliku korra kaalukus.
19.Kaebaja on rikkunud liiklusseaduses sätestatud norme: 1) tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud ja liikluskindlustuseta mootorsõiduki juhtimine; 2) lubatud sõidukiiruse korduvalt ületamine (mootorsõiduki juhtimine kõige raskemal juhul 50 km/h mõjualas 80+/3 km/h ning ülejäänud juhtudel sõidukiiruse ületamine 15 km/h ja 16 km/h võrra) ning 3) ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal. Isik on üles näidanud ohtlikku käitumist suurema 7(9)
3-24-983 ohu allikat ehk mootorsõidukit kasutades ja põhjustanud abstraktse ohuolukorra. Samas pole ta oma käitumisega vahetult rünnanud teise isiku õigushüve (nt tervis või elu).
20.Valdavalt on kaebaja suhtes kohaldatud lühimenetlusi ja talle määrati mõjutustrahvid. Näiteks käesoleva otsuse punktis 13 nimetatud lühimenetlustes määrati kaebajale mõjutustrahvid 40, 70 ja 80 eurot. Menetleja otsustas väärteokorras rahatrahviga karistamise kasuks kahel korral, nt ühel juhtumil LS § 227 lg 2 ja § 207 lg 1 rikkumise eest 320 eurot. Lubatud sõidukiiruse ületamisel kuni 20 kilomeetrit tunnis võis karistada rahatrahviga kuni 30 trahviühikut ning 21–40 kilomeetrit tunnis kuni 100 trahviühikut (LS § 227 lg 1) ning tegude toimepanemise ajal kehtinud normide kohaselt oli üheks trahviühiku suuruseks 4 eurot (vt karistusseadustiku (KarS) v.r § 47 lg 1). Määratud rahatrahvid olid keskmisest karistusest kõrgemad. Samas pole kaebaja toime pannud sellist liiklusalast rikkumist, mida oleks kvalifitseeritud mootorsõiduki ohutu liiklemise või käitumiseeskirjade rikkumisega seotud süüteona, mille eest oleks lisakaristusena kohaldatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (vt KarS § 481 ja § 50). Nimetatu lubab järeldada, et toime pandud rikkumised ei kujutanud oma kaalult väga tõsist ohtu avalikule korrale.
21.PPA pole välja toonud seda, et liiklusseaduse rikkumine oleks mõnel konkreetsel juhul kaasa toonud ohu (kas siis hooletusest, raskest hooletusest või tahtlikult) kindla isiku õigushüvele (s.o nt tervisele või elule). PPA on ohtu avalikule korrale jaatanud abstraktsel tasandil.
22.Teiselt poolt tuleb arvestada tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega kaasnevat mõju kaebajale, sh tema õigusele elada Eestis koos abikaasa ja lapsega perekonnaelu (VMS § 12 lg 1 ja HMS § 4 lg 2).
23.Õige on PPA seisukoht, et tähtajalise elamisloa alusel riigis viibimisel ei ole kaebaja positsioon nii tugev kui nt pikaajalise elaniku elamisloa alusel (vt nt RKHKo 3-17-1545 ja 318-89). Samas ei tähenda see seda, et PPA-l oli selles asjas ulatuslik kaalumisruum, keeldumaks kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest (vrd RKHKo 3-16-2436, p 17).
24.Kaebaja on taotlenud tähtajalist elamisluba, viibimaks Eesti kodanikust abikaasa juures. Abielu sõlmiti 14. augustil 2018 ning alates 28. novembrist 2018 oli kaebajal elamisluba abikaasa juures elamiseks. Elamisloa kehtivuse ajal sündis kaebaja ja tema abikaasa perekonda 2021. a-l laps, kes on samuti Eesti kodanik. PPA nõustub sellega, et kaebajal, tema abikaasal ja lapsel on ühised majanduslikud, sotsiaalsed ja isiklikud sidemed. Koos omatakse eluaset ja makstakse tagasi laenu ning elatakse perekonnaelu. Seega tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega sekkutakse väga intensiivselt kaebaja perekonnaellu.
25.Ühtlasi tuleb märkida, et PPA pole lapse huve tegelikult hinnanud ega kindlaks määranud, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2 ja § 6). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu 10. mai 2017. a otsus asjas nr C-133/15). Arvestades seda, et kaebajal on täielik hooldusõigus lapse üle, lapse elukoht on Eestis ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ja tema lapse vahelist tegelikku sõltuvussuhet iseloomustavad asjaolud oleksid välja selgitatud, ei ole PPA lapse huve ka korrektselt hinnanud ega kindlaks määranud. Hindamata on see, kui realistlikuks saab pidada abikaasa ja lapse kolimist välismaale ja kuidas see neid mõjutaks.
8(9)
3-24-983
26.Arvestades kaebaja toime pandud liiklusseaduse normide rikkumise raskust ja laadi ning sellest tulenevat ohtu avalikule korrale, samuti kaebaja Eestis viibimise kestust (s.o 2018. a-st) ja seda, et tal on Eestis Eesti kodanikest abikaasa ja laps, kellega on tugevad sideme, siis üksnes vaidlustatud PPA otsuses toodud asjaoludel ei saa tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist pidada perekonnaelu riive seisukohalt proportsionaalseks õiguslikuks tagajärjeks.
27.Eespool viidatud asjaolud kvalifitseeris PPA veel täiendavalt VMS § 124 lg 2 p 2 koosseisu alla, milleks oli see, et kaebaja rikkus liiklusseaduse norme ehk Eesti õigusakte.
28.Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane rikkus VMS §-s 11 sätestatud kohustust, s.o ta ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, ei austa põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (VMS § 124 lg 2 p 2).
29.Ringkonnakohtu hinnangul pole VMS § 123 lg 2 p 2 eeldus praegusel juhul täidetud. Viidatud normis tuleb Eesti õigusaktide all mõelda neid õigusakte, mille ülesandeks on kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 81 SE teise lugemise seletuskiri, lk 9-10 ja 12). Viidatud normi mõtteks on tagada, et välismaalane järgiks ja austaks neid õigusnorme, mis kaitsevad Eesti väärtusruumi ja ühiskonna korraldust. Kui välismaalane rikub selliseid õigusakte, mis kaitsevad eespool nimetatud kaalukaid väärtusi, siis annab see PPA-le aluse keelduda tähtajalise elamisloa andmisest. Praegusel juhul liiklusseaduse normide rikkumine neid kaalukaid väärtusi ei rikkunud ega ohustanud. Liiklusseaduse normide rikkumine on hõlmatud kas VMS § 124 lg 1 p-ga 1 või p-ga 5.
30.Kaebaja kandis apellatsiooniastmes õigusabikulu 450 eurot. Toimikuga ja materjalidega tutvumiseks ning kohtuistungil osalemiseks kulus kaebajal 4,5 tundi. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.