Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-684
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 vastuse nr 15.2-15/168-2 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.06.2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-684 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 07.02.2019 taotluse sünnijärgse kodakondsuse saamiseks. XX selgitas, et tema vanavanaema BB (hiljem abielludes TT ja LL) sündis 1893. a-l Eestis, elas siin 1920. a-ni ja lahkus 1920. a-l salaja Venemaale. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist oli riigipiir suletud ja BB ei saanud Eestisse tagasi pöörduda. XX vanaema LL sündis 1922. a-l Venemaal Vologdas. BB ja LL pöördusid Eestisse tagasi 1949. a-l. LL-l oli kaks last, kellest üks – YY – on avaldaja isa. BB-l oli Eesti kodakondsus tulenevalt Eesti Vabariigi Maanõukogu 26.11.1918 määrusest „Eesti demokraatilise Wabariigi kodakondsuse kohta“ (26.11.1918 määrus). Kuna avaldaja on BB alaneja sugulane, on ka tema sünnijärgne Eesti kodanik. Taotlusele olid lisatud tõendid, mis XX hinnangul kinnitavad BB elamist Eestis kuni 1920. a-ni.
2.PPA 06.03.2019 vastuse nr 15.2-15/168-2 järgi ei tõenda esitatud dokumendid, et BB oleks olnud Eesti kodanik. PPA selgitas, et Eesti kodanikke hakati esmakordselt määratlema maanõukogu 26.11.1918 määruse alusel. Määruse kohaselt tunnistati Eesti kodanikeks kõik isikud, kes vastasid kolmele nõudele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides; 2) olid kuni 24.02.1918 endise Vene riigi alamad; 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Seega määratleti Eesti kodanikena üksnes isikud, kes vastasid kõigile kolmele 26.11.1918 määruses nimetatud tingimusele. Seejuures pidi isik 26.11.1918 määruse jõustumise ajal reaalselt Eesti Vabariigis elama ning väga oluline tingimus oli ka see, et isik pidi ise soovima, et teda määratletakse Eesti kodanikuna. Seega, kui isik vastas 26.11.1918 määruses loetletud Eesti kodanikuna määratlemise tingimustele ja ta ka ise soovis Eesti kodanik olla, siis pidi ta taotlema Eesti kodaniku isikutunnistuse. Kui isik seda ei teinud ja lahkus Eestist end Eesti kodanikuna määratlemata, ei lugenud Eesti riik teda oma kodanikuks. PPA märkis, kui avaldaja soovib jätkuvalt tõendada, et BB oli Eesti kodanik, tuleb esitada dokumendid, mis kinnitavad tema määratlemist Eesti kodanikuna (st, et temale oli välja antud Eesti kodaniku isikut tõendav dokument). Selle tõendi saamiseks saab pöörduda Eesti Rahvusarhiivi poole.
3.XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada PPA 06.03.2020 vastus, tunnistada BB Eesti kodanikuks ja taastada kaebaja õigus sünnijärgsele kodakondsusele. PPA on 06.03.2019 otsusega õigusvastaselt keeldunud kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest. Tõendid kinnitavad veenvalt, et kaebaja vanaema BB elas 1920. a-ni Eestis. 1920. a-l läks BB Venemaale ega saanud enam naasta, sest piir oli suletud. Eestisse jäi BB laps V, kes elas Eestis 1944. a-ni. 26.11.2018 määrus ei näinud ette mingeid täiendavaid protseduure kodakondsuse omandamiseks, sh isikutunnistuse taotlemist. Kõik selles määruses nimetatud isikud omandasid Eesti kodakondsuse automaatselt määruse alusel alates 26.11.1918 (või hiljemalt alates määruse avaldamisest 04.12.1918). Avaldus tuli kirjutada kodakondsusest loobumiseks ja selleks pidi saama Eesti valitsuse nõusoleku (26.11.1918 määruse p 4). Järelikult sai ka BB automaatselt Eesti kodakondsuse. BB ei ole Eesti kodakondsusest kunagi loobunud ja Eesti riik ei ole teinud otsust BB kodakondsusest väljumise kohta. Isikutunnistusi hakati väljastama alles Vabariigi Valitsuse 24.10.1919 määruse alusel, mis avaldati 19.11.1919. PPA loogika järgi ei saanudki ajavahemikul 04.12.1918–19.11.2019 olla Eesti kodanikke, sest kellelegi ei olnud väljastatud isikutunnistusi. 24.10.2019 määrus ei sätesta seost isikutunnistuse ja kodakondsuse vahel, vaid isikutunnistused pidid olema kõigil üle 15 aasta vanustel Eesti elanikel, kui nad viibisid kodust kaugemal kui 30 versta. Enne uute isikutunnistuste väljastamist kasutati mh Tsaari-Venemaal välja antud isikutunnistusi. Seega ei saa PPA seisukohad olla õiguspärased. PPA on kaebajalt 2(4)
3-19-684 alusetult nõudnud täiendavate tõendite esitamist, et tunnustada teda sünnijärgse Eesti kodanikuna. PPA õigusvastase otsuse tõttu ei saa kaebaja kasutada oma Eesti ja Euroopa Liidu kodaniku õigusi (nt vaba juurdepääs teise liikmesriigi tööjõurutule, liikumisvabadus jne).
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. PPA 06.03.2019 vastus ei ole haldusakt. PPA selgitas sellega Eesti kodanike määratlemise põhimõtteid, kuid ei keeldunud kaebajat Eesti kodanikuna tunnustamast. Selgitused on sisult õiged. Kaebajale on praegu väljastatud Eesti elamisloakaart kehtivusega 04.01.2023 ja välismaalase pass kehtivusega 04.01.2028. Kaebaja ei ole esitanud taotlust Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse saamiseks ega ka Eesti Rahvusarhiivi tõendit BB kuulumise kohta Eesti kodakondsusesse. Avaldusele lisatud tõendid seda ei kinnita. Jääb arusaamatuks, miks kaebaja keeldub rahvusarhiivi poole pöördumast. Kui kaebaja soovib Eesti kodakondsust, tuleb tal esitada taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks koos asjakohaste tõenditega. Kui kaebaja ei ole kunagi Eesti sünnijärgne kodanik olnud, siis ei saa seda ka taastada.
5.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 10.06.2020 otsusega rahuldamata. Asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas määratleda PPA 06.03.2019 vastust haldusakti, toimingu või menetlustoiminguna. Kaebaja ei ole PPA-le veel esitanud taotlust Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse saamiseks, vaid on alles alustanud asjaajamist, et tõendada oma sünnijärgset kodakondsust oma vanavanaema BB kaudu kooskõlas kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 pga 1. PPA ei ole teinud kaebaja Eesti kodakondsusega seonduvalt mingit keelduva sisuga otsustust, vaid on jaganud kaebajale selgitusi. Selgitused ja juhised täiendavate tõendite kogumiseks on asjakohased. Praegu ei ole kaebaja esitanud dokumente, millest nähtuks, et BB oli määratletud Eesti kodanikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Halduskohus ei hinnanud kaebaja väidet, et BB tuleks lugeda Eesti kodanikuks 26.11.1918 määruse alusel, mistõttu on kaebaja omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Kaebaja ei heitnud PPA-le ette rikkumisi isikut tõendavate dokumentide väljastamisel. PPA on alusetult nõudnud kindla dokumendi (Eesti Rahvusarhiivi tõendi) esitamist, millest nähtuks BB kuulumine Eesti kodakondsusesse. Haldusmenetluse seaduse (HMS) järgi võib kaebaja tõendada seda mistahes viisil. Kaebaja õigus sünnijärgsele kodakondsusele ei sõltu sellest, kas ta on esitanud taotluse isikut tõendavate dokumentide saamiseks. PPA 06.03.2019 vastus on haldusakt, sest kaebaja pöördus PPA poole BB Eesti kodakondsuse tunnustamise ja kaebajale sünnijärgse kodakondsuse andmise taotlusega, kuid PPA keeldus sellest. Isikut tõendavate dokumentide mittetaotlemine ei võta kaebajalt õigust saada sünnijärgne Eesti kodakondsus.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tegi 26.03.2021 määruses kaebajale ettepaneku muuta kaebust ja asendada PPA 06.03.2019 vastuse nr 15.2-15/168-2 tühistamise nõue nõudega tuvastada, et kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik, või esitada selline tuvastamisnõue alternatiivsena. Ringkonnakohus leidis, et senine kaebuse nõue ei vii kaebajat sihile, sest PPA 06.03.2019 vastus ei ole haldusakt, vaid toiming ning seda ei saa tühistada. Samuti kohustas ringkonnakohus kaebajat esitama
3(4)
3-19-684 hiljemalt 12.04.2021 Eesti Rahvusarhiivi 19.06.2019 arhiiviteatises nr 7-3/19/2017 nimetatud dokumendid, sest ringkonnakohtul ei olnud võimalik teatise linke avada ja tõenditega tutvuda. Sama määrusega määras ringkonnakohus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja teavitas menetlusosalisi kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajast (14.05.2021 kell 15.00).
9.Katsed toimetada 26.03.2021 määrus kaebajale kätte ebaõnnestusid. Kohus teavitas kaebajat 11.05.2021 e-kirjaga, et loeb määruse HKMS § 72 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 3141 lg 1 alusel kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest. Kui kaebaja ei vasta kohtule varem, loetakse määrus seega kättetoimetatuks 14.05.2021 kell 23.59. Ringkonnakohus teavitas 12.05.2021 e-kirjaga kaebajat, et muudab kohtuotsuse avalikuks teatavakstegemise aega ja määrab uueks ajaks 26.05.2021. Ringkonnakohus luges selle e-kirja kättesaaduks 18.05.2021.
10.Kaebaja ei ole ringkonnakohtule vastanud. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kaebaja ei soovi kaebust muuta ega täiendavaid tõendeid esitada. Seega tuleb apellatsioonkaebus lahendada seniste seisukohtade ja tõendite põhjal.
11.Kaebaja esitas PPA-le taotluse sünnijärgse Eesti kodakondsuse saamiseks. PPA leidis 06.03.2019 vastuses, et kaebaja esitatud tõendid ei kinnita kaebaja sünnijärgset kodakondsust, ning selgitas, millistel tingimustel saab kaebaja lugeda sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Kaebaja soovib kaebuses PPA 06.03.2019 vastuse tühistamist ja sünnijärgse Eesti kodakondsuse taastamist.
12.Ringkonnakohus jääb 26.03.2021 määruses võetud seisukohale, et PPA 06.03.2019 vastust ei saa käsitada haldusaktina, millega PPA on keeldunud kaebajale sünnijärgse kodakondsuse omistamisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt nt Riigikohtu 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 12). Ringkonnakohus on senises praktikas leidnud, et Eesti kodakondsuse sünnijärgse omandamise kohta ei pea andma haldusakti. Sünnijärgne kodakondsus tuleneb vahetult seadusest ja omandatakse automaatselt (KodS § 2 lg 1 p 1, § 5 lg 1, vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus nr 3-18-1244 ja 14.04.2020 otsus nr 3-19-1238). KodS ei näe ette eraldi menetlust sünnijärgse Eesti kodakondsuse taotlemiseks ja omistamiseks. PPA hindab Eesti kodakondsusse kuulumist nt Eesti kodaniku passi väljastamise menetluses. Praegusel juhul on kaebaja selgelt öelnud, et ta ei esitanud PPA-le taotlust Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse väljastamiseks, vaid üksnes sünnijärgse Eesti kodakondsuse saamiseks.
13.PPA 06.03.2019 vastust saab käsitada toiminguna (HMS § 106 lg 1). Toimingu peale ei ole halduskohtus tühistamiskaebuse esitamine lubatud (HKMS § 37 lg 2 p 1). Järelikult ei aita PPA 06.03.2019 vastuse tühistamise ega ka sünnijärgse kodakondsuse taastamise nõue kaebajal oma eesmärki saavutada. Kohus ei saa kaebaja nõusolekuta kaebuse nõuet muuta.
14.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.