Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 otsustuse (vastuse) nr 15.2-15/168-2 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.06.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 07.02.2019 Siseministeeriumile avalduse Eesti Vabariigi sünnijärgse kodakondsuse saamiseks. Avaldaja leidis, et ta on Eesti kodaniku Y otsejoones sugulane ning tal on õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Avaldusele olid lisatud tõendid, millega avaldaja soovis tõendada Y Eestis sündimist ja Eestis elamist kuni 1920. aastani.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) vastas Siseministeeriumile edastatud pöördumisele 06.03.2019 kirjaga nr 15.2-15/168-2, leides, et Xi esitatud selgituste ja lisatud dokumentidega ei ole tõendatud, et Y oli Eesti kodanik. PPA selgitas, et kui kaebaja soovib seda tõendada, tuleb tal esitada dokumendid, mis kinnitavad, et isikule oli väljastatud Eesti kodaniku isikut tõendav dokument ning et andmeid selle kohta saab küsida Eesti Rahvusarhiivist.
3.X esitas 12.04.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 vastuse nr 15.2-15/168-2 tühistamiseks, taotledes ühtlasi ka oma vanavanaema Y Eesti kodanikuks tunnistamist ja taastada oma õigus sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. Kaebaja oli esitanud ka
taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. 15 euro suurune riigilõiv oli kaebuselt tasutud. 02.07.2019 esitas kaebaja kohtule veel täiendavaid selgitusi ja tõendeid.
4.Tartu Halduskohus andis 06.08.2019 määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tallinna Halduskohtule. Määruses selgitati, et vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg 2 antakse asi üle pärast määruse jõustumist. Tallinna Halduskohtule on edastatud haldusasi seisuga 30.08.2019.
5.Tallinna Halduskohtu 30.09.2019 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kaebajale jäeti võimalus täpsustada oma positsiooni ning seejuures ühtlasi ka selgitada kas ta kavatseb Politsei- ja Piirivalveametile täiendavaid dokumente esitada või kas taoliste täiendavate dokumentide esitamine, mida vastustaja eeldatavalt aktsepteerima peaks, oleks kaebaja arvates üldse võimalik ja kas ta peab vaidlustatavat otsustust selliseks, millega on sünnijärgse kodakondsuse omandamise aktsepteerimisest lõplikult keeldutud või mitte. Veel märkis kohus, et sellest (eelnimetatust) omakorda peaks sõltuma kas kaebaja jääb 06.03.2019 otsustuse (vastuse) vaidlustamise juurde kindlaks või loobub sellest ning kavatseb (kõigepealt) taotleda näiteks seda, et Politsei- ja Piirivalveamet võtaks täiendavalt esitatavate dokumentide pinnalt vastu uue otsustuse, mis on vormistatud selgelt haldusaktina ja mida on võimalik (vajaduse korral) ka vaidlustada. Mis puutus tähtaja ennistamise taotlusesse, siis selgitas kohus, et olukorras, kus kaebaja sai 06.03.2019 otsustuse digitaalse allkirja vastu kätte ja tutvus sellega 14.03.2019, oleks kaebus tähtaegne ning kaebetähtaja ennistamist ei ole vaja taotleda.
6.X vastas määrusele 14.10.2019, tehes ka mitmeid etteheiteid seonduvalt kaebuse käiguta jätmise määruses tõstatatud küsimustega. Selles osas on kaebajale vastatud kaebuse menetlusse võtmise määruse punktis 9. Sisuliste küsimuste osas selgitas kaebaja, et ta ei kavatse Politsei- ja Piirivalveametile (enam) täiendavaid dokumente esitada, sest varasemalt esitatu pidi olema piisav ning vastustaja sellekohane nõue oli õigusvastane ja põhjendamatu. X soovis kaebuse täies ulatuses läbivaatamist.
7.Tallinna Halduskohtu 04.11.2019 määrusega võeti Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 otsustuse tühistamise nõudes menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 04.12.2019.
8.Tallinna Halduskohtu 17.04.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja leiab, et 06.03.2019 otsus nr 15.2-15/168-2 on õigusvastane ja põhjendamatu. Keeldumise põhjendusena on vastustaja märkinud, et kodakondsuse õiguse saamiseks oleks isik pidanud Eesti võimuorganitele esitama avalduse isikut tõendava tunnistuse saamiseks. Samas Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 1919 määrus isikutunnistuste kohta (edaspidi määrus) avaldati 19.11.1919 s.o 11 kuud pärast kodakondsuse määruse avaldamist. Kui järgida vastustaja loogikat, siis ajavahemikul 04.12.1918 kuni l9.11.1919 ei saanudki Eestis olla Eesti kodanik, sest isikutunnistusi hakati välja andma alles pärast määruse ilmumist. Kaebaja vanavanaema Y sa Eesti kodanikuks 04.12.1918 seaduslikult, kodakondsuse määruse punkti 1 alusel, aasta enne Eesti isikutunnistuste määruse ilmumist. Kaebaja on esitanud vastustajale Maanõukogu 26. novembri 1918 kodakondsuse määruse kohase ammendava nimekirja tõenditest sünniga omandatud kodakondsuse õiguse olemasolu kohta. PPA täiendavad nõuded Y ja Xi aadressil ei ole seadusega
kooskõlas. Kaebaja ei kavatse esitada PPA-le täiendavaid Y isikut tõendavaid dokumente, sest selline nõue on õigusvastane ja põhjendamatu.
10.Täiendavas 09.12.2019 seisukohas leiab kaebaja, et 06.03.2019 otsustus nr 15.2-15/168-2 on keelduv haldusakt. Kaebaja palub jätta kohtul vastustaja vastuse punktides 2.1, 2.2 ja 2.3 toodu seonduvalt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotlemise ning Eesti Rahvusarhiivi tõendite esitamise temaatikaga tähelepanuta, kuna see rikub õiguskindluse põhimõtet.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja leiab, et PPA vastus pöördumisele ei ole haldusakt, samuti ei ole PPA vastus õigusvastane, kuna PPA on andnud kaebajale selgitusi, mis on ilmselgelt õiguspärased, mitte ei ole keeldunud kaebajat Eesti kodanikuna tunnistamast.
12.Kaebaja ei ole esitanud taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks, samuti ei ole kaebaja PPA-le esitatud Eesti Rahvusarhiivist tõendit tema esivanema kuuluvuse kohta Eesti kodakondsusesse. Pöördumise juurde lisatud kirikuraamatute koopiad ja teiste nn tõendite alusel ei ole tõendatud, et kaebaja esivanem oli Eesti kodanik. Vastustajale jääb arusaamatuks, mis põhjusel keeldub kaebaja Eesti Rahvusarhiivi poolt pöördumast. Kaebajal on hetkel Eesti elamisloakaart kehtivusega kuni 04.01.2023 ning välismaalase pass kehtivusega 04.01.2028. Kaebaja ei ole hetkel esitanud taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks. PPA on selgitanud, et kui kaebaja on veendunud ja soovib jätkuvalt tõendada, et tema esivanem oli Eesti kodanik ja seeläbi soovib ka kaebaja Eesti kodakondsust, siis tuleb esitada taotlus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks koos vastavate dokumentidega. Kui varasemalt ei ole kaebajal Eesti kodakondsust olnud, siis ei ole võimalik seda ka taastada. Kodakondsust on võimalik taastada ainult juhul, kui tal oleks varasemalt Eesti kodakondsus olnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 otsustust (vastus) nr 15.2-15/168-2 ja taotletud selle tühistamist. Xi seisukoht väljendub selles, et eelnimetatud keelduva sisuga otsustuse puhul oli tegemist haldusaktiga ja kuna kaebaja märkis, et ei kavatse Politsei- ja Piirivalveametile enam täiendavalt Y isikut puudutavaid dokumente esitada, pidades sellekohast nõuet põhjendamatuks, siis on see positsioon mõistetav. Vastustaja omakorda märgib, et vaidlustatav vastus peaks olema käsitatav toiminguna. Kokkuvõttes see aga siiski väga tähenduslik ei ole, sest ei takista vaidluse lahendamist. Kaebaja jaoks keelduva otsustusena tõlgendatava vastuse sisu õiguspärasuse küsimust on võimalik hinnata olenemata sellest ka tegemist on haldusaktiga, eelhaldusaktiga või toiminguga.
14.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2019 otsustuse sisulist tähendust ja seda olenemata sellest kas see peaks olema tõlgendatav keelduva haldusaktina, eelhaldusaktina või selgitava toiminguna, millest pidi kaebaja jaoks järelduma, et selleks ajahetkeks esitatud materjali pinnalt ei saanud asuda veel esikohale, et Y oleks olnud määratletud Eesti kodanikuna või et kaebaja oleks omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Põhiline, millele eelnimetatud vastuses on viidatud ja mida vastustaja on pidanud taolistes situatsioonides oluliseks, oli küsimus sellest kas isik oli ka ise soovinud Eesti kodanikuna määratlemist ja kas ta oli taotlenud Eesti kodaniku isikutunnistust. Seetõttu selgitas vastustaja vaidlustatud otsustuses või kirjas, et kui
kaebaja soovib tõendada, et Y oli Eesti kodanik, peab ta esitama seda kinnitavad dokumendid ja et neid andmeid saab küsida Eesti Rahvusarhiivist.
15.Vastustaja nõue või selgitus vajadusest pöörduda Eesti Rahvusarhiivi on iseenesest valdkonda reguleerivate õigusaktide nõuetega kooskõlas. Vastavalt kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p 1 on võimalik kodakondsuse omandamine sünniga kui lapse sündimise ajal on vähemalt üks vanematest Eesti kodakondsuses. Kaebaja on alustanud asjaajamist, et tõendada kõigepealt oma vanavanaema Y kuulumist Eesti kodakondsusesse ja seeläbi ka enda kodakondsusesse kuulumist. Siseministri 18.12.2015 määruse nr 77 paragrahvi 13 lõike 1 kohaselt peab Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, lisama taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Vastustaja on märkinud, et kaebajal on välismaalase pass kehtivusega kuni 04.01.2028 ja et taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks ei ole kaebaja (veel) esitanud. See väide või selgitus on haldusasja materjaliga ühtlasi ka kooskõlas, sest vastavalt 18.12.2015 vastu võetud siseministri määruse nr 77 paragrahvidele 24 ja 26 peab taotlus vastama teatavatele kindlatele nõuetele ning haldusasja materjali põhjal ei saa järeldada, et selline vormikohane taotlus oleks olnud esitatud. Nimetatud määruse § 34 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet annab isikut tõendava dokumendi välja või keeldub nimetatud toimingu sooritamisest 30 päeva jooksul taotluse menetlusse võtmise või taotluses esinenud puuduste kõrvaldamise päevast arvates. Nähtuvalt haldusasja materjalist aga eelnimetatud menetlusjärku veel jõutud ei oldud ja seega ei ole olemas ka keelduvat haldusakti. Selles mõttes on vaidlustatav vastus käsitatav pigem selgitava sisuga toiminguna, kuid kaebaja on pidanud neid selgitusi põhjendamatuteks märkides, et ei kavatse Politsei- ja Piirivalveametile rohkem enam mingisugust lisamaterjali esitada, mistõttu oli see tema jaoks võrreldav sisulise keeldumisega ehk keelduva haldusaktiga või siis eelhaldusaktiga. Olenemata aga eelnevalt nimetatud protsessuaalse tähendusega aspektist pidi Politsei- ja Piirivalveamet kaebaja Eesti Vabariigi kodakondsusesse kuulumise tuvastama ning 06.03.2019 vastuses esitatud seisukohta vajadusest esitada lisadokumente ning soovitusega pöörduda Eesti Rahvusarhiivi, ei saa kuidagi õigusvastaseks ega põhjendamatuks pidada. Praegu ei ole haldusasja materjalide juures sellist dokumenti, millest nähtuks, et Y oli määratletud Eesti kodanikuna. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud otsustuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks alust, mistõttu jääb kaebus rahuldamata.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.