Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1980 XX, CC, YY ja QQ kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 28.08.2020 otsuste nr 7002010015-1, 7002010016-1, 7002010017-1 ja 7002010018-1 tühistamiseks Kaebaja I – XX Kaebaja II – CC Kaebaja III – YY Kaebaja IV – QQ, kaebajate ühine esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX, CC, YY ja QQ ning Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX, CC, YY ja QQ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata osas, milles halduskohus jättis kaebajate kaebused rahuldamata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsuse resolutsiooni punktis 5 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ning keelata Politsei- ja Piirivalveameti 28.08.2020 otsuste nr 7002010015-1, 7002010016-1, 7002010017-1 ja 7002010018-1 resolutsiooni punkti 2 (st lahkumisettekirjutuste) sundtäitmine kuni lõpplahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Esialgse õiguskaitse abinõu muutmine jõustub kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest või juhul, kui QQ käib koolis, siis alates 2020/2021. õppeaasta suvise koolivaheaja algusest.
4.Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse menetluskulud osas, milles neile on antud menetlusabi, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3-20-1980
5.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed ja sünniajad ning päritoluriik ja selle kohanimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.06.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.W kodanik XX (kaebaja I), tema abikaasa CC (kaebaja II) ning nende lapsed YY (kaebaja III) ja QQ (kaebaja IV) lahkusid W-st Saksamaale 2019. a juulis Eesti väljastatud Schengeni viisa alusel. Nad esitasid Saksamaal 09.09.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebajad anti Eestile üle 23.01.2020 ja nad esitasid siin rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 28.08.2020 otsustega nr 7002010015-1 (kaebaja I), 7002010016-1 (kaebaja II), 7002010017-1 (kaebaja III) ja 7002010018-1 (kaebaja IV) rahvusvahelise kaitse taotlused välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 p-de 2 ja 4 järgi põhjendamatuks ja lükkas need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1); tegi kaebajatele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1–3 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Kaebaja I selgitas 07.05.2020, et tema isa oli ohvitser range režiimiga vanglas ja kui sealsed kinnipeetavad vabanesid, said nad riigiametites kõrged ametikohad ning hakkasid kaebaja I isa tagakiusama. Lõpuks leidsid nad isa üles ning 2012. a jaanuarist juunini oli isa samas vanglas kinnipeetav. Isa suri 2012. a sügisel. Seejärel hakati uurima kaebaja I kohta, oli väljapressimisi, kaebajat I ja tema perekonda ähvardati. 2015. a septembris peeti kaebaja I kaheks kuuks kinni, teda peksti ja öeldi, et temaga käitutakse nii, nagu tema isa käitus vangidega. Lunaraha tasumise järel pääses kaebaja I vabadusse. 2015. a lõpus kolis kaebaja I perega B-st XXX asuvasse MMM. Seal elas kaebaja I rahulikult, kuni 2016. a-l teavitati kohalikku politseid, et kaebaja I on terrorismi ja ekstremismi pärast tagaotsitav. Politseijaoskonnas töötav sugulane hoiatas kaebajat I, mille järel kaebaja I asus end varjama. See kestis 2019. a-ni, kuni kaebaja I lahkus päritoluriigist. Neid kaebaja I ütlusi arvestades on tema tagakiusajaks riigivõim ning tagakiusamise aluseks kuulumine sotsiaalsesse gruppi (kaebaja I perekond). Kaebaja I 07.05.2020 ütlused on vastuolus 24.01.2020 ütlustega, mille ta andis pärast Saksamaalt 2(11)
3-20-1980 üleandmist (nt osas, millal isa vangi pandi ja suri, kus ja millal kaebajat I peksti, millal hakati kaebajat I jälitama). Samuti on 07.05.2020 ütlustes palju sisemisi vastuolusid. Muu hulgas ei saa seetõttu lugeda tõendatuks, et kaebaja I isa töötas vanglas, teda vahistati ja kaebajal I oli oma isa tõttu probleeme. Ütlused kaebajat jälitavate isikute kohta on samuti pinnapealsed ja vastuolulised. MMM-s aset leidnud sündmuste kohta antud ütlused on vastuolus kaebaja I pereliikmete seletustega. Kaebaja I abikaasa sai probleemideta töötada meditsiinisüsteemis ja lapsed koolis käia. Väited ekstremistide ja terroristide nimekirjas olemisest ei ole ka usutavad, sest kaebaja I sai MMM-s pikka aega rahulikult elada, hiljem legaalselt taotleda reisidokumendid ja päritoluriigist lahkuda. Eelnevast järeldub, et kaebaja I on tõenäoliselt andnud PPA-le teadvalt ebaõigeid ütlusi rahvusvahelise kaitse seisukohalt oluliste asjaolude kohta (VRKS § 201 p 2). Teiseks väitis kaebaja I tagakiusamist põhjusel, et ta on W idaosas asuvast MMM-st pärinev ismaeliit. Päritoluriigi teabe kohaselt ei ole kaebaja I taustaga isikul takistusi päritoluriiki tagasi pöörduda. W rahvastikust 90% on islamiusku, enamik neist Hanafi koolkonna sunniidid. Umbes 4% on šiiitidest ismaeliidid, kellest suurem osa elab riigi idaosas MMM autonoomses oblastis. Varem toetas riigivõim tuliselt ilmalikku riigikorda, kuid alates 2018. a-st otsustas president uue usupoliitika kasuks, mille kohaselt on eriline roll Hanafi koolkonnal. See seab ohtu mh ismaeliitide kogukonna. Demograafiline ja sotsiaalpoliitiline olukord riigi idaosas on keeruline. Pamiirid, kes moodustavad enamiku MMM autonoomise oblasti elanikest, on ajalooliselt vaadanud šiiitliku Iraani poole. Riigi keskvõim on aga püüdnud ismaeliite lõimida W ühiskonda, et nad ei langeks Iraani või Afganistani mõju alla. Lõimimisel on saavutatud mõningast edu, kuna nõukogude pärandi tõttu ei ole ismaeliidid igapäevaelus kuigi usklikud. Usukonfliktide arv on siiski võrdlemisi väike. Usuküsimused ei lähe kohalikele eriti korda. XXX ismaeliitide kogukonna suhtes esineb diskrimineerimist, neile omistatakse stereotüüpe ja nende suhtes ollaks eelarvamuslikud, kuna nende usupraktikad on teistsugused. Samas ei ole olukord nii tõsine, et kvalifitseeruda usuliseks tagakiusamiseks. Seega on teinud kaebaja I selles osas selgelt valesid või ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriigi teabega ja muudab seetõttu ebausutavaks kaebaja I väited sellest, et ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele (VRKS § 201 p 4). Kaebajat I ei saa tunnustada ka täiendava kaitse saajana. Päritoluriigis ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu oleks tal ohtlik sinna naasta. Kaebaja I 06.07.2020 kirjalikud seisukohad ei muuda PPA järeldusi, sest kaebaja I kirjeldab peamiselt üldist olukorda W-s, mitte isiklikke asjaolusid. Kaebaja I on allkirjaga kinnitanud vestluse protokollis kirjapandu õigsust. Vastuolusid ei saa õigustada kaebaja I väsimusega. Kaebajale I tuleb teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu pikkusega viis aastat. Kaebaja I on varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Tema rahvusvahelise kaitse taotlus oli selgelt põhjendamatu ning ta esitas selles teadvalt valeandmeid. Tema seletused on ebatõenäolised ja vastuolus päritoluriigi teabega. Kaebaja I suhtes esineb põgenemisoht, sest ta on mõista andnud, et ei soovi lahkuda päritoluriiki, vaid Saksamaale, kus elab tema õde. Puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud põhjused, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise või sissesõidukeelu kohaldamise. Side Eestiga puudub, kuid side päritoluriigiga on alles. W naasmine ei ole kaebaja I jaoks ohtlik. Kaebajate II, III ja IV põhjused rahvusvahelise kaitse saamiseks tulenesid kaebajaga I seotud põhjustest. Nende ütlused on samuti üldsõnalised ja vastuolulised ning neist ei saa järeldada perekonna tagakiusamist. Kaebaja IV on alaealine (sündinud XX.XX.XXXX), kuid siiski piisavalt vana, et osata taotluse asjaolude kohta sisulisi ütlusi anda. Kaebaja IV parimates huvides on olla koos oma perekonnaga. Kaebaja III on noor naine (sündinud XX.XX.XXXX), kuid keskharidusega täisealise isikuna peaks oskama selgitada, mida ta päritoluriigis kardab. 3(11)
3-20-1980 Teatud stress ja ärevus PPA-le ütlusi andes on tavapärane, kuid see ei selgita seletuste detailide vähesust ja ebajärjekindlust. Nende taotlused tuleb jätta rahuldamata ning neile tuleb teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada nende suhtes sissesõidukeeldu samadel põhjustel, mis kaebaja I puhul.
3.XX, CC, YY ja QQ esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 28.08.2020 otsuste tühistamiseks (haldusasjad nr 3-20-1980 ja 3-20-1982), mille halduskohus liitis ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-20-1980. Kaebajad põgenesid päritoluriigist, sest kaebaja I isa töötas vanglas kõrgel ametikohal. Pole täpselt teada, mis vanglas juhtus, kuid pärast kaebaja I isa surma 2012. a-l on hakatud kaebajaid jälitama ja neid soovitakse tappa. Tegemist on veritasuga. Kaebaja I isal võis tekkida konflikte kinnipeetavatega, sh võis keegi vanglas surma saada. Veritasu kandub edasi põlvest põlve. PPA järeldas ekslikult, et kaebajad ei ole usaldusväärsed. Kaebajad saavad anda vajadusel täiendavaid selgitusi kohtuistungil. Kaebaja I ei andnud tahtlikult valeütlusi, vaid võis ärevuse tõttu asju segi ajada. Kuna tema tagakiusajaks oli politsei, siis ta kartis ka PPA ametnikke. Vastuvõetav pole PPA järeldus, et ebausaldusväärsed on ka alaealine kaebaja IV ja väga noor kaebaja III. Nemad ei ole mingeid viisaasju ajanud ega lennupileteid ostnud, vaid olid oma vanematega kaasas, sõltumata enda tahtest. Nad ei ole oma isa peksmist vms vägivallategusid ise pealt näinud, vaid rääkisid seda, mida on oma vanematelt kuulnud. Vanematega juhtunu tõttu kartsid ka lapsed politseid. PPA sai valesti aru kaebajate selgitusest, et nad kuulusid opositsiooni. Kaebajad pidasid silmas, et nad ei kuulu võimulolevasse klanni, sest tavamõistes poliitilist opositsiooni Ws praktiliselt polegi. Demograafiline ja sotsiaalpoliitiline olukord päritoluriigi idaosas on keeruline ja seda möönab ka PPA. Seega tagasipöördumisel kiusataks kaebajaid taga „vale“ klanni liikmetena. Kaebajaid kiusatakse tagasi ka nende usu tõttu. Kaebajate elukohas oli ismaeliitide kogukond, kus inimesed hoidsid kokku ja teatasid, kui sunniidid saabusid kedagi otsima – see võimaldas otsitaval isikul nende eest peitu minna. Kaebajate III ja IV suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on arusaamatu. Kaebaja IV oli alealine ja kaebaja III on väga noor neiu. Nad olid mõlemad oma vanemate mõju all ning neil puudus sõnaõigus päritoluriigist lahkumise osas. On alusetu neile ette heita tahtlikku valeandmete esitamist. Neid asjaolusid ei ole PPA arvesse võtnud.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud põhjenduste juurde. Kaebuses toodud uusi väiteid arvestades kontrollis PPA täiendavalt veritasuga seonduvat. Päritoluriigi teabe järgi ei ole see viimasel aastakümnel probleemiks olnud. Veritasu väited pole usutavad ka põhjusel, et kaebaja I suhtes oleks selle täideviimine olnud võimalik juba ammu. Kaebajate väitel peksti kaebajat I pärast tema isa surma ühel korral ja pärast kinnipidamist vabastati vanglast süüdistust esitamata. Pealegi oli kaebajatel võimalik probleemideta taotleda dokumente ja seaduslikult riigist lahkuda. Kaebajad ei viidanud haldusmenetluses veritasule. Kaebajate usulisel põhjusel tagakiusamine ei ole usutav. Nad olid ismaeliidid ka enne kaebaja I isa surma ja siis ei olnud neil oma usu tõttu probleeme. Päritoluriigi teave ei kinnita samuti ismaeliitide tagakiusamist. Kaebajate III ja IV suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud. Nad põiklesid seletuste andmisest kõrvale, mis tekitab kahtluse, et nende seletused ei ole tõesed. Seega on ka nemad varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Kaebajad on noored, kuid pidid oma tegudest aru saama.
5.Tallinna Halduskohus tühistas 04.12.2020 otsusega kaebaja IV suhtes 28.08.2020 otsuse nr 7002010018-1 p-s 3 kohaldatud sissesõidukeelu ja jättis muus osas tema kaebuse 4(11)
3-20-1980 rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebajate I, II ja III kaebused rahuldamata (resolutsiooni p 2); vabastas kaebajad esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust (resolutsiooni p 4); kohaldas esialgset õiguskaitset ning peatas 28.08.2020 otsuste p 1 kehtivuse kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni, lubades PPA-l alustada vajadusel isikute tagasisaatmiseks vajalike dokumentide taotlemist nende päritoluriigist enne kohtuotsuse jõustumist (resolutsiooni p 5). Rahvusvaheline kaitse Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2). Kaebajate tagakiusukartust tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel (kaebajate perekond), arvestades ka kaebajate usulist kuuluvust (ismaeliidid). Tagakiusajaks on politsei. Tagakius seisneb kaebajate väitel selles, et kaebaja I isa töötas vanglas ajal, kui osa praeguseid politseiametnikke olid seal kinnipeetavad. Pärast isa surma hakkasid endised vangid kaebajat I tülitama ja temalt majanduslikke hüvesid välja pressima. Ühel korral peeti kaebaja I kinni ja septembris-oktoobris 2015 viibis ta eeluurimisisolaatoris, kuigi ühtki ametlikku süüdistust talle ei esitatud. Pärast B-st MMM lahkumist väljendus tagakius selles, et kaebaja I kohta käidi politseijaoskonnas küsimas, samuti on kohalikule politseile väidetud tema kuulumist terroristide ja ekstremistide nimekirja. Kaebajat I koheldakse halvemini ka pamiiri päritolu ja ismaeliidi usu tõttu. Kaebajaga I seotud asjaolude tõttu on ohus terve perekond. Kaebajate I ja II seletused on vastuolulised ja ebajärjekindlad ega ole kooskõlas päritoluriigi teabega. PPA on seda haldusaktides piisavalt põhjendanud. Vastuolusid ja muid puudusi ei kõrvaldanud kohtuistungil antud seletused. Kaebajate üldine usaldusväärsus on madal. Kohtuistungil selgus, et kaebajad III ja IV ei ole tagakiusuga seostatavaid intsidente vahetult pealt näinud ja nende teadmised põhinevad vanemate selgitustel. Kaebaja II teab MMM-s elatud ajal (2015–2019) toimunud ähvardustest samuti vaid abikaasa seletuste põhjal. Ainsat nimeliselt teada olevat ähvardajat pole kaebaja II kunagi näinud. Kaebajate II, III ja IV seletuste järgi oli MMM-st lahkumise tegelikeks põhjusteks selle piirkonna sotsiaal-majanduslikud probleemid (pole ülikoole, arstiabi pole piisavalt kättesaadav, häid töökohti on vähe) ning üldine olukord päritoluriigis (demokraatia puudumine, korruptsioon, teatud ühiskonnagruppide diskrimineerimine, sõnavabaduse piiramine). Kaebajate I, II ja III osas on põhjendatult kohaldatud VRKS § 201 p 2 (teadvalt ebaõigete andmete ja seletuste andmine). Isegi kui kaebajale IV ei saa tema alaealisuse tõttu ette heita teadlike valeütluste andmist, sest ta oli oma vanemate mõju all, on vaidlustatud haldusakti resolutsioon ka tema suhtes igal juhul õige.Tema taotlus rahuvusvahelise kaitse saamiseks on põhjendamatu VRKS § 20 alusel. Kaebajate B-st lahkumise põhjus võis olla kaebajate usuline kuuluvus, kuid neile osaks saanud kohtlemine ei ületanud lävendit, mis õigustaks rahvusvahelise kaitse andmist, isegi kui solvajaks on võimuesindajad. Kaebaja II kinnitas kohtuistungil, et mošees käimisele ei tehtud takistusi. Kaebaja II töötas B-s ja MMM-s meditsiinisüsteemis, lapsed käisid koolis, kaebaja I töötas 15 aastat metallitehases ja viimases elukohas oli põllutööline. Kaebaja II selgituse järgi lahkus ta töölt omal algatusel. Isegi kui politseiametnikud tegelesid B-s väljapressimisega (nõudsid restoraniarvete maksmist või tasuta metallesemete valmistamist), pole need intsidendid piisavalt tõsised ja juhtusid ammu. MMM on ismaeliitide piirkond ja kaebajate sõnul on terve asula nende sugulased. Mis puudutab kaebajate pamiiri päritolu, siis PPA analüüsitud päritoluriigi teabe kohaselt esineb nende suhtes eelarvamusi ja diskrimineerimist, kuid olukord ei ole tõsine. Kaebajad ei ole välja toonud andmeid, millest saaks järeldada vastupidist. Üldine demokraatia defitsiit, inimõiguste piiramine või sotsiaalne ebavõrdsus päritoluriigis ei anna alust tunnustada kaebajaid pagulastena. Kohtumenetluses tõid kaebajad uue asjaoluna välja veritasu ohu. Kaebajate haldusmenetluses antud seletustes ei olnud viiteid veritasule. Veritasu põhineb väidetavalt kaebaja I isa tegevusel vanglaametnikuna. Kaebaja isa töötas vanglas 1993. a-ni. Enamik vange vabastati 1991. a-l. 5(11)
3-20-1980 Kaebaja I isa peeti kinni 2012. a-l ning pärast vabanemist ta suri samal aastal. Tagakiusajaks on kaebaja I isaga samal ajal vanglas viibinud isikud. Seega puudub konkreetne tapetu ja perekond, kes soovib veritasu. Järelikult pole PPA teinud viga, kui ei käsitlenud sotsiaalse grupina veritasu ohus perekonda. Kaebajate I ja II kultuurilist tausta ja haridustaset arvestades ei ole usutav, et veritasu ohu korral poleks nad osanud seda vestlustes välja tuua. Lisaks ei viidud väidetavat veritasu kaebaja I suhtes täide seitsme aasta jooksul pärast tema isa surma, mis seab samuti selle väite kahtluse alla. PPA on kohtumenetluses täiendavalt analüüsinud päritoluriigi teavet, mille kohaselt ei ole veritasu viimase aastakümne jooksul seal enam aktuaalne. Alaealise kaebaja IV osas on hinnatud taotlust ka lapse parimate huvide aspektist. Asjaoludest ei nähtu, et tema huvi oleks elada oma vanematest lahus. Kaebajad on haldusmenetluses vastanud jaatavalt küsimusele, kas nad mõistavad vene keelt piisavalt hästi ega ole taotlenud muukeelse tõlgi kaasamist. Ka kohtuistungil ei ilmnenud, et kaebajate vene keele oskus oleks faktiliste asjaolude väljatoomiseks ebapiisav. Kohtumenetluses said kaebajad õiguslike küsimuste selgitamiseks riigi õigusabi. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et vastuolud ja ebaselgused haldusmenetluses antud ütlustes on selgitatavad kaebajate puuduliku keeleoskusega. Puuduvad ka muud menetlusvead, mis annaks aluse otsuste tühistamiseks. Täiendava kaitse osas saab nõustuda PPA otsuste põhjendustega. Kaebajad ei ole toonud välja päritoluriigi teavet, mis PPA järeldused ümber lükkaks. Kui kaebaja I oleks tõepoolest olnud terroristide või ekstremistide nimekirjas, poleks tõenäoline, et neile väljastati reisidokumendid ja lubati riigist seaduslikult lahkuda. COVID-19 pandeemia ei takista kaebajate tagasisaatmist päritoluriiki, kuid arvestada tuleb vastavaid Euroopa Komisjoni juhiseid. Lahkumisettekirjutused Kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli haldusaktis toodud põhjustel õiguspärane. Kaebajale IV tehtud lahkumisettekirjutust ei ole kohane põhjendada valeandmete esitamisega, sest tegemist on alaealisega, kes ei pruukinud asjaoludest täpselt aru saada ning võis olla mõjutatud oma vanematest. Kaebajale IV lahkumisettekirjutuse tegemine on siiski õiguspärane, sest tema rahvusvahelise kaitse taotlus on alusetu ning tagada tuleb tema lahkumine koos oma perekonnaga. Päritoluriigis ei ähvarda kaebajaid oht nende elule või tervisele, samuti pole nende väljasaatmine vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) art-ga 3. Sissesõidukeeld Kaebajate I ja II suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane haldusaktides toodud põhjustel. Nad on varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Kaebaja III oli juba Schengeni viisa taotlemise ajal (02.07.2019) täisealine (sündinud X. a-l). Tal on oma vanematega võrdne haridustase. Täisealine peab vastutama oma tegude eest. Käsitus noorest naisest kui kaebajate kultuuris otsustusvõimetust isikust ei ole veenev. Haldusmenetluses antud seletustest nähtuvalt oli kaebajal III arusaam päritoluriigis valitsevast olukorrast ning ta oskas oma seisukohti põhjendada. Pigem on usutav, et kaebaja III andis teadvalt valeütlusi, nagu tema vanemadki. MMM jäämine ei olnud välistatud, kui kaebajal III elas seal palju sugulasi. Kaebaja IV suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tuleb tühistada. Tegemist on 17-aastase isikuga. Kuigi põhimõtteliselt on vanema kui 13-aastase isiku suhtes võimalik sissesõidukeeldu kohaldada, peab see olema väga veenvalt põhjendatud, mh tuleb kaaluda, kas alaealisel oli võimalus reisida vanematest eraldi või oli ta neist sõltuv; kas vanemad võisid mõjutada alaealist teatud viisil seletusi andma ja kas alaealine oli piisavalt küps, et anda enda seletuste 6(11)
3-20-1980 tõepärasusele iseseisev hinnang. Sellist kaalumist kaebaja IV suhtes tehtud haldusaktist ei nähtu. Esialgne õiguskaitse Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohtu otsuse tegemise järel ei ole neil enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatust (sh võimalust elada majutuskeskuses) ning nad võib riigist välja saata. Kaebajad saaksid elada kodutute varjupaigas, kuid see ei oleks kooskõlas alaealise kaebaja IV parimate huvidega, nagu ka kaebaja IV eraldamine perekonnast ja suunamine asenduskodu teenusele. Kaebajale IV tuleb säilitada tuttav elukeskkond ja võimalus käia koolis ning elada koos oma perekonnaga. Puuduvad andmed, et kaebajate päritoluriik teeks takistusi kaebajate naasmisele aja järel, mis eeldatavasti kulub kohtuvaidluse lõppemiseni. Avalikku huvi arvestades võib PPA teha vajadusel toiminguid kaebajatele lahkumiseks vajalike dokumentide hankimiseks, kuid päritoluriigi poole pöördudes ei tohi viidata, et tegemist on varjupaigataotlejatega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX, CC, YY ja QQ esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu otsus tühistada osas, milles nende kaebus jäeti rahuldamata, ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ei pea otsuses kõiki vaidlustatud haldusakti põhjendusi kordama, kuid pole aru saada, millised järeldused on kohtu enda omad. PPA ja halduskohus on hinnanud kaebajate päritoluriigi kultuurilist ja poliitilist olukorda ning kaebajate ütluste usutavust n-ö läänelike standardite alusel. Samamoodi on kallutatud ka igasugused raportid, millele on vaidlustatud haldusaktides tuginetud ja mille kohus on kriitikavabalt üle võtnud. Kui kaebajad päritoluriiki naastes tapetakse, ei kajastuks see üheski raportis, sest nad ei kuulu n-ö valitsevasse klanni. Kaebajad selgitasid selgelt ja loogiliselt, mida nad kardavad ja miks nad ei saa kodumaale naasta. Kuna kaebajate tagakiusajaks olid politseiametnikud, ei saa eeldada, et kaebajad usaldavad automaatselt Eesti politseiametnikke, kes neid küsitlesid. Arvestada tuleb, et kaebajad olid ütlusi andes erutunud ja võisid detaile segi ajada ka inimlikust eksimusest. Igal juhul polnud tegemist tahtliku valeütluste andmisega. Kohtu järeldus, et ismaeliitide kohtlemine mitteusklike või sunniitide poolt ei ületa tagakiusamise lävendit, on vale. Tegemist on ismaeliitide vastu suunatud igapäevase ja väljakannatamatu hoiaku ja tegevusega. Veritasu ohtu on kaebajad samuti piisavalt põhjendanud. Kaebaja III osas oleks pidanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas arvestama, et tegemist on väga noore neiuga, kes päritoluriigi tavasid arvestades oli oma perekonna mõju all. Formaalne täisealisus on läänelik arusaam ega mängi praeguse asja lahendamisel mingit rolli.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varem avaldatud seisukohtade juurde.
8.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 04.12.2020 otsuse resolutsiooni p 5. Kaebajatele ei oleks pidanud säilitama varjupaigataotlejate staatust. Halduskohus möönis, et tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajatega. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab kaebajatel süsteemi kuritarvitamist jätkata olukorras, kus nende kaebus on perspektiivitu. Ka ebaseaduslikult Eestis viibival isikul oleks võimalik koolikohustust täita. Kaebajad oleks saanud ööbida kodutute varjupaigas. Riigis ebaseaduslikult viibivate isikutena oleks neil olnud kohustus viivitamata Eestist lahkuda. Kaebajatel puuduvad reisidokumendid. Kui kaebajad on varjupaigataotleja staatuses, ei ole PPA-l lubatud dokumentide saamiseks vms põhjusel päritoluriigi poole pöörduda ega kaebajate tagasisaatmist korraldada. Eestil ja Euroopa Liidul 7(11)
3-20-1980 puudub Wga koostööleping riigis ebaseaduslikult viibivate isikute tagasivõtmise kohta, seega ei ole võimalik prognoosida, kui kaua kaebajate dokumenteerimine ja nende väljasaatmise ettevalmistamine aega võtaks. Senine praktika näitab, et kolmanda riigi saatkond soovib dokumente soovivaid isikuid saatkonnas kohapeal küsitleda. Kaebajate suhtes ei saa praegu kohaldada ka mingeid järelevalvemeetmeid, mis tagaksid lahkumisettekirjutuse täitmist.
9.XX, CC, YY ja QQ palusid jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebajate dokumenteerimisega alustamine on PPA õigus, mitte kohustus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebajate (I) ja seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse (II) ning jaotab menetluskulud (III). I
11.Kaebajate apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Kaebajatel ei ole alust saada rahvusvahelist kaitset. Kaebajatele kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine ning kaebajate I, II ja III suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on samuti õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
12.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (sh usk või kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
13.Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
14.Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset. Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).
15.VRKS § 201 järgi loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega (s.o asjaoludega, mille puhul saab isiku kvalifitseerida rahvusvahelise kaitse saajaks) või see on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb vähemalt üks nimetatud paragrahvis loetletud üheksast alusest, sh kui taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt 8(11)
3-20-1980 jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente (p 2) või taotleja on teinud selgelt valesid või selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega ja see muudab selgelt ebausutavaks tema väited seoses sellega, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele (p 4). VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
16.Kaebajate taotlus nende tunnistamiseks pagulasena (VRKS § 4 lg 1) põhineb esiteks asjaolul, et kaebaja I isa oli kõrge vanglaametnik ja endised kinnipeetavad hakkasid vanglast vabanedes taga kiusama esmalt kaebaja I isa ning isa surma järel kaebajat I, mille tõttu on ohus kogu perekond. Selles osas on kaebajate väiteid õigesti hinnatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel. Kaebajate ütlused nende tagakiusamisest sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu on aga üldsõnalised ja vastuolulised ega ole seetõttu usutavad. PPA on hinnanud iga kaebaja haldusmenetluses antud seletusi, kõrvutanud neid tema pereliikmete seletustega ja päritoluriigi teabega ning konkreetse kaebaja suhtes tehtud haldusaktis oma järeldusi põhjendanud. Halduskohus osutas, et nõustub vaidlustatud haldusaktide põhjendustega neid kõiki kordamata, mis on HKMS § 165 lg 2 järgi lubatav. Kohtuotsusest on võimalik aru saada, et kohus on osaliselt korranud haldusaktide põhjendusi ning hinnanud lisaks väiteid, mille kaebajad esitasid kaebuses ja kohtuistungil. Halduskohus on välja toonud, miks ei ole usutav, et endised kinnipeetavad, kellest on praegu saanud politseiametnikud, kiusavad kaebaja I isa tegevuse tõttu kaebajate perekonda taga. Järelikult ei saa kartus politseiametnike ees ka mõistlikult selgitada kaebajate haldusmenetluses antud seletuste vastuolulisust ja üldsõnalisust, eriti kuna kaebajad on sama üldsõnaliseks jäänud ka kohtumenetluses. Kaebajate ütlustes on vastuolusid ja üldsõnalisust liialt palju, et pidada seda ka pelgalt inimlikuks eksituseks. Kaebajad heidavad apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt ette rahvusvaheliste raportite kriitikavaba kasutamist, kuid ei ole toonud välja ühtki muud päritoluriigi teabe allikat, mis kinnitaks nende seisukohti ja annaks ringkonnakohtule aluse PPA ja halduskohtu järelduste ümberhindamiseks.
17.Asja lõpplahendust ei muudaks see, kui möönda, et kaebajad III ja IV olid oma vanuse või soo tõttu kaebajatest I ja II sõltuvad ning andsid PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluses seletusi vastavalt vanematelt saadud juhistele. Sellisel juhul ei saaks kaebajatele III ja IV ette heita varjupaigamenetluses teadvalt valeütluste andmist, kuid kuna nende sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu tagakiusamise põhjused seonduvad otseselt kaebajast I tulenevate asjaoludega, mis ei ole leidnud kinnitust, ei saaks kaebajaid III ja IV ikkagi tunnustada pagulastena. Nende taotlused tuleks ikkagi VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata.
18.Teiseks hindas halduskohus, kas kaebajaid saaks lugeda pagulasteks seetõttu, et nad on ismaeliidid, keda kiusatakse päritoluriigis taga nende usu tõttu. Halduskohtuga saab nõustuda, et kaebajaid võidi päritoluriigis nende usu tõttu halvemini kohelda, kuid see ei ületanud oma olemuselt või korduvuselt künnist, mis annaks aluse lugeda see usuliseks tagakiusamiseks VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebajate endi seletused ega ka päritoluriigi teave ei kinnita apellatsioonkaebuse vastupidist üldsõnalist väidet.
19.Kaebajate väidetest või päritoluriigi teabest ei selgu asjaolusid, mis annaksid kaebajatele alust saada täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Selles osas ei ole apellatsioonimenetluses sisulisi uusi väiteid esitatud.
20.Kaebajatele tehti VSS § 7 lg 1 ja § 72 lg 2 p-de 1–3 alusel kohe sundtäidetavad lahkumisettekirjutused. Halduskohus leidis õigesti, tuginedes mh vaidlustatud haldusaktide põhjendustele, et ühegi kaebaja suhtes tehtud ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust. Kui kaebaja III noore naisena oli tõepoolest oma vanemate mõju all – mida halduskohus möönis kaebaja IV puhul –, on tema rahvusvahelise kaitse taotlus siiski põhjendamatu ja tema Eestist lahkumiseks kohustamine koos oma perekonnaga seetõttu õiguspärane. 9(11)
3-20-1980
21.PPA kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel kõigi kaebajate suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Nimetatud sättest tuleneb, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
22.Kaebaja IV suhtes kohaldatud sissesõidukeelu on halduskohus tühistanud ja selles osas on kohtuotsus jõustunud. Kaebajate I, II ja III suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane. Muu hulgas on kohtuotsuses piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud, miks on sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne ka kaebaja III suhtes. Halduskohus ei ole piirdunud formaalse viitega kaebaja III täisealisusele, vaid on arvestanud ka tema haridustaset, haldusmenetluses antud seletuste sisu ja sellest järelduvat arusaamisvõimet ning võimalust jääda päritoluriiki, kus elas mitmeid kaebajate sugulasi. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et W kultuuris on 21-aastane vallaline naine üldiselt sellisel määral oma vanemate võimu all, et tal puudub iseseisva otsustamise õigus. Toimikust ei nähtu ka, et kaebaja III vanematel, eeskätt isal, oleks selliseid äärmuslikke usualaseid või muid vaateid, mille tõttu võiks välistada kaebaja III võimaluse ise oma elu üle otsustada.
23.Eelneva põhjal jäävad kaebajate apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 vaidlustatud osas muutmata. II
24.PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
25.Halduskohus jättis kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused rahuldamata. Kuna see on lõplik otsus VRKS § 31 lg 1 p 1 tähenduses, lõppes sellega kaebajate rahvusvahelise kaitse taotleja staatus koos sellest tulenevate õigustega (VRKS § 10 lg 2). Halduskohus kohaldas otsuse resolutsiooni p-s 5 esialgset õiguskaitset, peatades vaidlustatud haldusaktide p 1 (s.o kaebajate rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise otsuste) kehtivuse kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni, lubades PPA-l siiski vajadusel teha kaebajate väljasaatmise ettevalmistamiseks vajalikke toiminguid (taotleda päritoluriigist kaebajate tagasisaatmiseks vajalikke dokumente). PPA vaidlustas esialgse õiguskaitse kohaldamise apellatsioonkaebusega, mitte ei esitanud eraldi taotlust esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Seega ei pidanud vastustaja vajalikuks esialgse õiguskaitse taotluse viivitamatut lahendamist (vt Riigikohtu 11.11.2019 määruse nr 3-19-681 p-d 11–13).
26.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuses toodud põhjendused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks olid kohtuotsuse tegemise ajal põhjendatud. Halduskohus analüüsis senist kohtupraktikat, sh Riigikohtu 13.11.2020 määrust nr 3-20-349, kuid leidis, et eeskätt alaealise kaebaja IV parimatest huvidest lähtuvalt (tuttav elukeskkond varjupaigataotlejate majutuskeskuses, võimalus täita koolikohustust, perekonnast eraldamise ebamõistlikkus) tuleks tervele perekonnale säilitada kohtumenetluse ajaks rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Kohus arvestas, et puuduvad andmed kaebajate päritoluriiki tagasisaatmise võimatuse kohta, kui nad on sealt teatud aja eemal viibinud.
27.Praeguseks on olukord mõnevõrra muutunud ja seda tuleb arvestada huvide kaalumisel. Ringkonnakohus on asja sisuliselt läbi vaadanud, hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid ning jätnud kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja IV on saanud täisealiseks ja 2020/2021. kooliaasta õppetegevus on lõppemas. PPA on selgitanud, et Wga puudub välisleping riigis ebaseaduslike isikute tagasivõtmise kohta, mistõttu pole teada, kui pikalt võib kaebajatele reisidokumentide taotlemine aega võtta ja milliseid protseduure tuleb selleks läbida. 10(11)
3-20-1980 PPA peab senise praktika pinnalt võimalikuks, et päritoluriigi saatkonna esindajad soovivad kaebajatega enne neile dokumentide väljastamist vahetult vestelda. PPA toob välja, et päritoluriigile kaebajaid puudutavate asjaolude avaldamine ajal, kui kaebajad on jätkuvalt käsitatavad varjupaigataotlejatena, läheks vastuollu varjupaigamenetluse konfidentsiaalsuse põhimõttega. Neid asjaolusid arvestades on praegu kaebajate huvid muutunud vähem kaalukaks, kuid avalik huvi seevastu kaalukamaks.
28.Eeltoodut arvestades muudab ringkonnakohus halduskohtu otsusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu selliselt, et vaidlustatud haldusaktide p 1 kehtivuse peatamise asemel tuleb keelata kõigi kaebajate suhtes lahkumisettekirjutuste sundtäitmine. Sellega kaotavad kaebajad rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse, kuid neid ei tohi Eestist välja saata enne käesolevas kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumist.
29.Esialgse õiguskaitse kohaldamine muudetud viisil jõustub alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, v.a juhul, kui kaebaja IV käib jätkuvalt Eestis koolis. Kui kaebaja IV käib koolis, siis jõustub esialgse õiguskaitse muutmine alates 2020/2021. a õppeaasta suvise koolivaheaja algusest (HKMS § 252 lg 3). Seega kui kaebaja IV käib koolis, siis suvise koolivaheaja alguseni säilib kõigil kaebajatel rahvusvahelise kaitse taotleja staatus koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. III
30.Kaebajad on saanud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, samuti riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
31.Kaebajate eraelu kaitseks tuleb asendada avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed ja sünniajad ning kaebajate päritoluriik ja selle kohanimed (X, MMM) tähemärkidega.
(digitaalselt allkirjastatud)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.