Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

X kui seadusliku aluseta riigis viibija peeti 12.05.2021 Tartu Vanglast vabanemisel VSS alusel 48 tunniks kinni. X vaidlustas PPA 06.10.2020 otsuse täies ulatuses Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-20-2018). Kohtuotsus asjas pole veel tehtud. Haldusasjas nr 3-20-2018 toimus 05.05.2021 kohtuistung ning seal esitas kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Tartu Halduskohus rahuldas 06.05.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas PPA-l isiku väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-2018. Kaevatava otsuse kehtivust ei peatatud. PPA edastas 10.05.2021 Eesti Vabariigi Välisministeeriumile taotluse edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile Xi suhtes tehtud dokumenteerimistaotlus, kuivõrd isik vabaneb vanglast 12.05.2021 ning talle on koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Samal päeval taotleti halduskohtult isiku kinnipidamiseks luba, kuid kohus andis selle üksnes tähtajaga kuni 17.05.2021. PPA hinnangul esineb Xi suhtes VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud kinnipidamise alus. VSS § 68 esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlaks tegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus ha nr 3-3-1-9316). Põgenemisohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud võtta aluseks ka isiku viibimisalust puudutavaid otsuseid erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus ha nr 3-3-1-24-17) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus 3-3-1-1-14). VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Vaidlust ei ole selles, et X on kriminaalkorras karistatud 11 korral, lisaks väärteokorras 31 korral. Kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, on PPA seisukohal, et varasemalt isiku poolt korduvalt toimepandud kuriteod näitavad isiku valmidust seaduse rikkumiseks. PPA hinnangul näitab isiku suhtumist ja meelsust ka isiku seisukoht elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses, kus isik leidis, et ta ei soovi oma käitumist õigustada ning kahetseb toimepandud kuritegusid, kuid juhib tähelepanu sellele, et toimepandud teod ei ole kaasa toonud raskeid tagajärgi ega põhjustanud suurt kahju. Isiku selline varasem käitumine ja seisukoht, annavad PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le kättesaadav tulevikus lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. Arvestades seda, et isikul on korduvalt olnud võimalus asuda seaduskuulekale teele ning tema suhtes on varasemalt kohaldatud ka käitumiskontrolli, mille ajal pani isik toime uue kuriteo, näitab see PPA hinnangul isiku suhtumist ning sellest tulenevalt ka võimalust, et isik võib eelseisvast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Tartu Vangla 27.04.2021 teatisest isiku vabanemise kohta nähtub, et X ei ole motiveeritud ühtegi dokumenti enda väljasaatmiseks taotlema, mis annab PPA-le aluse arvata, et isik ei soovi vabatahtlikult täita talle pandud lahkumiskohustust. Siinkohal peab PPA oluliseks märkida, et 15.12.2020 on Tartu Vangla edastanud PPA-le Xi toimetuleku taotluse, mis eraldatakse väljasaadetavatele, kes teevad lahkumiskohustuse täitmisel koostööd ametivõimudega, sh aitavad kaasa enda dokumenteerimisele. Arvestades seda, et Tartu Vangla 27.04.2021 teatisest nähtub, et isik ei soovi ühtegi dokumenti taotleda, näitab see PPA-le, et isik teeb PPA-ga väljasaatmise osas valikuliselt koostööd ja PPA-l pole alust arvata, et vabaduses viibides ei hakka isik võimalikust lahkumiskohustusest kõrvale hoiduma ja end näiteks siseriiklikult varjama.

2(6)

Tartu Halduskohtu 06.05.2021 määrus, millega keelati isiku väljasaatmine kuni haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, ei välista tema kinnipidamist. Seda eriti olukorras, kus PPA hinnangul esineb isiku suhtes põgenemisoht ning puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav. Ka halduskohus leidis oma 06.05.2021 määruses haldusasjas nr 3-20-2018, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei mõjuta PPA poolt avalikes huvides muude haldussunni meetmete kohaldamist, kui selleks peaks esinema vajadus ja alus. Lisaks eeltoodule esinevad PPA hinnangul VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 264 lg 1 p 3 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sh aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Käesoleval juhul on PPA-l alus arvata, et X ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust, kuivõrd on vanglale teada andnud, et ei soovi endale ühtegi dokumenti taotleda. Arvestades seda, et isik ei tee oma väljasaatmisel ametivõimudega koostööd, ei ole PPA-l võimalik tema väljasaatmist võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul (VSS § 18 lg 1). PPA edastas 10.05.2021 Eesti Vabariigi Välisministeeriumile taotluse edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile Xi suhtes tehtud dokumenteerimistaotlus, kuivõrd isik vabaneb vanglast 12.05.2021 ning talle on koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu kohaselt on tagasivõtulepingule vastamise tähtaeg 25 kalendripäeva, mis tähendab, et isikule väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimine võtab aega. Siinkohal peab PPA oluliseks märkida, et Xil on olnud vanglas viibides piisavalt aega endale vajalike dokumentide hankimiseks, kuivõrd otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas tehti 06.10.2020. Samuti ei saanud isikul olla automaatset ootus selles, et peale vangistusest vabanemist tekib tal õigus Eestisse jääda kuni eelnimetatud PPA otsuse osas käiva kohtumenetluse lõppemiseni, kuivõrd tema esialgse õiguskaitse taotlus on varasemalt kahel korral rahuldamata jäetud. Sellest tulenevalt pidi X PPA hinnangul aru saama, et tema võimalik väljasaatmine peale vangistust on üsnagi tõenäoline. Kõike eeltoodud arvestades on PPA seisukohal, et isik ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust ning VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise eeldused on täidetud. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega ning see ei hõlma endas ainuüksi võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 29.01.2015 määruses nr 3-3-1-48-14 p-s 17 leidnud, et põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata, saab takistada vaid liikumisvabaduse piiramisega. PPA hinnangul ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS § 10-s sätestatud leebemaid järelevalvemeeteid. Kuigi PPA 06.10.2020.a otsusest nr 15.3-3.4/590-2 nähtub, et isikul on Eestis ema, õde ja vend, samuti on isikul alaealine laps esimesest abielust ning abikaasa, kellega abielluti vangistuse ajal, kuid kellega ei ole varasemalt koos elatud, ei vähenda ainuüksi perekonna ja lähedaste olemasolu isikust tulenevat põgenemisohtu. Perekonna olemasolu ei ole motiveerinud isikut varasemalt kuritegelikust eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alus arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks määratud elukohas elamine (abikaasa elukohas) isiku kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta.

kehtivusaja (pass, ID) lõppemisel uusi dokument, kuid VF-i passi taotlemise osas öeldi talle, et Tartus saatkonda ei ole ja siin ei hakka keegi sellega tegelema. Isik selgitas, et 5. detsembril suri tema alaealiste laste ema ning sellega seoses on tal laste ees suurem vastutus, mida ta tahab kanda, toetada lapsi ja hakata nendega spetsialisti juuresolekul kohtuma. Lapsed elavad tema endise kaaslase mehe perekonnas. Vabaduses asuks isik elama oma Eesti kodanikust abikaasa juures Valgas ja läheks seal tööle, kuna tal on endise tööandjaga kontaktid. Elamisloa vaidlusega soovib käia vajadusel läbi kõik kohtuastmed ning kui pikaajaline elamisluba jääb kehtetuks, siis taotleb kindlasti tähtajalist elamisluba. Kui tööle ei saa viibimisaluse puudumise tõttu minna siis saavad seni teda toetada ema, õde ja abikaasa. Abikaasal on tema lastega kontakt, kuna nad on vahel tema juures olnud. Lähedastega on kogu aeg suhelnud, ema ja õega viimati eile ja abikaasaga paar päeva tagasi.

KOHTU SEISUKOHT

suhelnud ja tegelikult kindlaks teinud motivatsiooni olemasolu või puudumise. VF-i passi olemasolu iseenesest pole piisav isiku väljasaatmiseks ning see on isikule endale teada, mistõttu valetamisest saadav kasu puudub. Seega kõnealusele alusele tuginemine taotluses pole põhjendatud. Ühe aluse ära langemine aga ei pea tähendama, et taotlus muul alusel põhjendatud poleks. 9.2 Kohus siiski ei nõustu PPA-ga ka põgenemisohu prognoosi osas ega pea isikult vabaduse võtmist antud juhtumi asjaoludel proportsionaalseks meetmeks. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 68 p 4 ja § 15 lg 2 p 1 rakenduspraktikas normile antud tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb hinnata kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus asjas nr 320-1268). Kohtule jääb arusaamatuks Tartu Halduskohtu poolt isiku kinnipidamiseks loa andmine 5 päevaks, arvestades, et isiku dokumenteerimine Venemaaga sõlmitud tagasivõtulepingu järgi võib juba iseenesest aega võtta kuni 25 päeva. Tallinna Halduskohus pole aga seotud teise kohtu hinnanguga, mh põgenemisohu prognoosi ja meetme proportsionaalsuse osas. Leian, et X puhul pole kinnipidamise jätkamine õiguspärane. PPA poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-48-14 (põgenemisohu hindamise selgitamise kohta) asjaolud erinevad oluliselt käesolevast juhtumist ning sellele viitamine on seetõttu asjakohatu. Nagu Riigikohus on viidatud lahendis mh märkinud tuleb igal üksikjuhtumil hinnata leebemate meetmete kohaldamise võimalikkust selle juhtumi asjaoludest lähtuvalt. Väide, et vabaduse võtmine tagab kõige kindlamalt isiku kättesaadavuse lahkumiskohustuse sunniviisiliseks täitmiseks on iseenesest õige, kuid vaid sellise järeldusega ei saa põhistada kohaldatava meetme proportsionaalsust. Isik on 1980. aastal Eesti Vabariigis (Narvas) sündinud ning valdava osa elust siin elanud; siin elavad tema lähedased (ema, õde, vend) ning tema kaks alaealist last, keda ta vanglas viibimise ajal küll kasvatanud pole. Samas isik väitis kohtule 13.05.2021 istungil, et on valmis lapsi toetama ja nendega suhteid taastama, arvestades mh asjaolu, et laste ema suri möödunud aasta lõpus. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest nähtub mh, et isik on vangistuses olles abiellunud Eesti kodanikuga, kellega vangistuse ajal on regulaarselt kohtunud. Abikaasa juurde asuks ta enda kinnitusel elama ka vabadusse saades. Samuti väidab X, et tema abikaasa on olnud kontaktis lastega, kes on viibinud tema juures. Elukoht ja sidemed Venemaal puuduvad. X on vaidlustanud pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse koos sissesõidukeeluga, mistõttu on ilmne, et isik ei soovi asuda elama enda kodakondsusjärgsesse riiki (selline meelsus ei saa olla kuidagi üllatav), millega tal väidetavalt igasugune muu side peale kodakondsuse puudub. Isikule ei saa ette heita oma õiguse kaitseks kohtusse pöördumist ega soovi viibida enda kohtuasja arutamise juures. PPA viitamine esialgse õiguskaitse määrustele, milles keeldudi esmasest õiguskaitsest ajal kui isik viibis vangistuses, on asjakohatu. Vangistuses viibimise ajal puudu isikul esialgse õiguskaitse vajadus. PPA seisukoht, et isikul ei saanud olla õiguspärast ootust saada esialgne õiguskaitse, mis tema väljasaatmise peatab, on õige, kuid kohtupraktika põhjal võib esialgse õiguskaitse andmist pidada siiski pigem tõenäoliseks. Kohtupraktika põhjal võib pidada tõenäoliseks ka seda, et isiku kaebus pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ei pruugi olla edukas (perspektiivitus pole samas ka ilmselge), kuid välistada ei saa lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas PPA otsuse 5(6)

tühistamist ning tulenevalt Riigikohtu lahenditest asjades 3-17-1545 ja 3-18-89 on tal võimalik taotleda tähtajalist elamisluba. PPA 06.10.2020 otsuse kohaselt on 11.02.2020 vangla riskihindamise põhjal isik avalikkusele ohtlik, kuid uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on keskmine. Samas need asjaolud pole VSS kohaldatavate sätete alusel tähtsust omavad, kuna kohus ei hinda vanglasse tagasisattumise tõenäosust. PPA tugineb käesolevas taotluses VSS-s toodud kinnipidamise aluste osas arvamusele, et kui isik on retsidiivse käitumisega ja korduvalt kuritegusid toime pannud, siis see näitab tema vähest õiguskuulekust, millest järeldab PPA omakorda, et vabaduses hakkab isik väljasaatmisest kõrvale hoidma, vähemalt siseriiklikult ennast varjates. Kohus sellise ohuprognoosiga ei nõustu. Esiteks, võib arvata, et isiku Eestis viibimise tagab Tartu Halduskohtu 06.05.2021 määrus, millega keelati isiku väljasaatmine (üheski muus riigis tal viibimiseks alust pole) kuni haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ja isiku vajadus oma õigusi kohtus kaitsta, mh olla kohal kohtuistungil (apellatsiooniastmes), kus tema joaks eluliselt ülitähtsat küsimust otsustatakse. Teiseks, on isikul Eestis perekond ja lähedased, sh Eesti kodanikust abikaasa, kelle juures ta saab elada ja kes teda majanduslikult toetavad (seda tegid ema ja õde mh ka isiku vangistuses oleku ajal). Kolmandaks, pikaajalise elamisloa osas PPA otsuse kehtima jäämisel on isikul viimane ja ainus võimalus Eestisse jääda, kui ta taotleb tähtajalist elamisluba. Selleks peab ta olema PPA-le kättesaadav. Kuna Eesti kohtusüsteem on teatavasti kolmeastmeline, siis Tartu Halduskohtu 06.05.2021 määruse alusel saab kaebaja Eestisse jääda kuni kaebevõimalused on ammendunud ning selleks võib kuluda kuni aasta või isegi enam. Pärast seda (eeldusel, et otsus on kaebaja jaoks pikaajalise elamisloa osas negatiivne) on isik soovinud esitada tähtajalise elamisloa taotluse, mis võib olla edukas, aga juhul kui pole, siis järgneb uus kohtumenetlus koos võimalusega taotleda esialgset õiguskaitset. Arvestades eeltoodud prognoosi isiku väljasaatmise (lahkumiskohustuse täitmisele sundimise) teostatavuse osas, tuleb asuda seisukohale, et juba praegusel hetkel saab öelda, et tema kinnipidamine kõiki asjaolusid (eriti perekondlikke) arvestades pole proportsionaalne. Teisisõnu, isiku väljasaatmine ei muutu reaalseks niipea. PPA-l on võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid, mida VSS § 10 kohaldada lubab.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.