X ja Y kaebus Märjamaa Vallavalitsuse 18.08.2020 kande tegemisest keeldumise otsuse nr 3-4.10/2673 ja Siseministeeriumi 22.09.2020 vaideotsuse nr 10-11/91-1 tühistamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja Y Vastustaja I – Märjamaa vald, volitatud esindaja Fredy Bogomolov Vastustaja II – Siseministeerium, volitatud esindaja Monika Silvet Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium, volitatud esindaja Helen Tralla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.06.2021. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja Y sündis 30.07.2020 assisteerimata kodusünnitusel tütar. Sünni juures viibisid lapse vanemad ja sünnitoetaja. Järgmisel päeval tegi koduvisiidi perearst, kes veendus ema ja lapse tervislikus seisundis ja väljastas sünniakti. Märjamaa Vallavalitsus keeldus 18.08.2020 otsusega nr 3-4.10/2673 X 30.07.2020 sündinud tütre sünni registreerimisest. Otsuse kohaselt väljastas meditsiinilise sünnitõendi vastavat tegevusluba mitteomav tervishoiuasutus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 40 lg 1 p 5 kohaselt peab perearstil olema tegevusluba iseseisvalt ämmaemandusabi (sh kodusünnitusabi) osutamiseks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabi teenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“ (edaspidi sotsiaalministri määrus nr 44) § 4 lg 2 p 6 annab kodusünnitusabi ämmaemandale õiguse sünnitõend väljastada. Terviseameti tegevuslubade registriandmetel on tõendi väljastanud tervishoiuasutuse tegevusvaldkonnaks üldarstiabi, iseseisvalt ämmaemandusabi osutamiseks tegevusluba puudub. 1(11)
2.X esitas 23.08.2020 Siseministeeriumile vaide, mille ministeerium jättis 22.09.2020 vaideotsusega nr 10-11/91-1 rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused:
1.Perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 24 lõike 2 kohaselt kantakse lapse sugu, sünniaeg ja isikukood rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Kui tervishoiuteenuse osutaja tõendil ei ole lapse isikukoodi, antakse lapsele isikukood sünni registreerimise käigus (siseministri 3. jaanuari 2019. a määruse nr 1,,Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ (edaspidi siseministri määrus nr 1) § 6 lõige 2). TTKS § 3 lõikest 2 tulenevalt võib tervishoiutöötaja osutada tervishoiuteenuseid omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta on talle väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötaja registreerimise kohta. Seaduse § 40 lõige 3 kehtestab teatud teenustele ka tegevusloanõude, mis võimaldab osutada tegevusloas nimetatud tervishoiuteenuseid tegevusloas märgitud tegevuskohas.
2.Telliskivi Perearstikeskuse OÜ-le on antud tegevusluba üldarstiabi andmiseks. Teenuste loetelus ei ole nimetatud kodusünnitusabi teenust ega iseseisva ämmaemandusabi osutamist. Telliskivi Perearstikeskusele väljastatud tegevusloaga on hõlmatud ka meditsiinilisele sünnitõendile allakirjutanud arst, kelle erialaks on märgitud peremeditsiin. Üldarstiabi osutamise tegevusluba ei hõlma õigust osutada iseseisvat ämmaemandusabi, selleks tuleb TTKS § 262 lõike 1 ja § 40 lõike 1 punkti 5 kohaselt taotleda eraldi tegevusluba.
3.Assisteeritud kodusünnituse korral saab meditsiinilise sünnitõendi anda vaid ämmaemand, kellel on iseseisva ämmaemandusabi osutamiseks tegevusluba (sotsiaalministri määruse nr 44 § 4 lõige 2 punkt 7). Assisteerimata kodusünnituse korral peab sünnitanud naise ja vastsündinud lapse viivitamatult pärast sünnitust läbi vaatama sünnitusabi osutav haigla. Perearstil ei ole kodusünnituse korral meditsiinilise sünnitõendi andmise pädevust. See, et perearstil võib olla kompetents ja tegevusloast tulenev õigus vaadata üle vastsündinud laps ja sooritada günekoloogilisi protseduure, ei anna talle pädevust meditsiinilise sünnitõendi väljastamiseks, sest pädevus peab tulenema õigusaktist, mitte väljaõppest või kogemusest.
4.Siseministeerium vestles vaidemenetluse käigus ka sünnitõendi väljastanud perearstiga. Selgus, et perearst ei viibinud ise kõnealuse sünnituse juures. Perearst külastas perekonda järgmisel päeval pärast sünnitust. Seega ei ole perearst ise vahetult kogenud, et sündinud laps on meditsiinilisel sünnitõendil märgitud naise laps, samuti ei saa ta tõendada sünniaega. Perearst märkis lapse sünniaja tõendile ema ja isa ütluste alusel. Kui tervishoiutöötaja ei ole sünni juures viibinud, ei saa ta sündi tõendada. Kui tegemist on assisteerimata kodusünnitusega ning ema ei pöördu lapsega koheselt pärast sünnitust tervishoiuteenuse osutaja poole, siis ei ole tervishoiutöötajal võimalik tõendada, et ta on vastsündinud lapse ema.
5.Kuna sünni registreerimisega luuakse rahvastikuregistris õiguslikult siduv suhe lapse ja tema vanemate vahel, samuti määratakse kindlaks muud olulised andmed (lapse sünniaeg, hooldusõigused jne), on määrava tähtsusega, et sünni registreerimine toimuks nõuetekohaste alusdokumentide alusel. Seetõttu peab perekonnaseisuametnik kodusünnituse korral veenduma, et meditsiinilisele sünnitõendile on andmed kantud vastavalt õigusaktide nõuetele ning et tõendi on välja andnud vajalikku tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja. Perekonnaseisuametnik vastutab rahvastikuregistri kande õigsuse eest ning ei tohi registreerida lapse sündi meditsiinilise sünnitõendi alusel, mida ei ole välja andnud vastavat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja.
6.Siseministri määruse nr 1 § 6 lg 1 ei näe ette isikukoodi moodustamiseks meditsiinilise sünnitõendi esitamist. Isikukood antakse lapsele sünni registreerimise kui perekonnaseisutoimingu tegemise käigus. Kuna antud juhul sündi ei registreeritud, puudus alus ka isikukoodi andmiseks.
7.Siseministeerium nõustub, et lapse sünniga seotud toetuste ja hüvitiste määramisel võidakse aluseks võtta rahvastikuregistri andmed ning sünni registreerimata jätmine võib seega riivata vanema õigusi. Samas peab vanem assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustades uurima ja kaaluma ka sellise valikuga kaasnevaid kohustusi, sealhulgas vajadust pöörduda lapse põlvemise tuvastamiseks kohtu poole. Vaides toodud argument, et vaide esitaja esimese lapse sünd sarnastes oludes ja 2(11)
sarnase meditsiinilise sünnitõendi alusel sai kohalikus omavalitsuses registreeritud, ei anna alust nõuda ametnikult samasugust käitumist ka praegu.
8.Lapse sünni registreerimata jätmine ei võta temalt ära sünniga saadud kodakondsust. Siseministeerium juhindub kõikide kodusünnituste juures samadest nõuetest – assisteeritud kodusünnituse korral võib meditsiinilise sünnitõendi anda vastava tegevusloaga ämmaemand, assisteerimata kodusünnituste korral peab naise ja vastsündinu viivitamatult pärast sünnitust läbi vaatama sünnitushaiglas. Kui see ei ole võimalik, tuleb pöörduda põlvnemise tuvastamise nõudega kohtusse. Seega koheldakse vaide esitajat võrdselt teiste samas olukorras olijatega.
9.Lapse heaolu ja õiguste tagamise kohustus on ka vanematel, kes peavad oma tegevustes lähtuma Eesti Vabariigi õigusaktidest. Isiku veendumuste ja vabaduste realiseerimisel võivad kohalduda piirangud. Oma veendumustele kindlaksjäämine ei vabasta isikut õiguse järgimise kohustusest. Kui isik ei soovi, et tema lapse sünni juures viibiks vastavat tegevusluba omav ämmemand või ei soovita vahetult pärast sünnitust tagada naise ja lapse läbivaatust haiglas, peab arvestama, et lapse põlvnemist saab sel juhul tuvastada vaid kohus.
3.X esitas 19.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 22.09.2020 vaideotsuse nr 10-11/91-1 tühistamiseks, Märjamaa vallavalitsuse kohustaiseks kaebaja 30.07.2020 sündinud tütre sündi registreerima ning varalise kahju summas 189,16 eurot ja mittevaralise kahju summas 7500 eurot hüvitamiseks. Kaebajad esitasid enne halduskohtusse pöördumist maakohtusse avalduse lapse põlvnemise tuvastamiseks. Pärnu Maakohtu 29. oktoobri 2020. a määrusega nr 2-20-13839 on lapse põlvnemine Y tuvastatud ja kohtumäärusega kanti Y lapse emana sünniakti. Kaebaja täpsustas 20.11.2020 ja 07.12.2020 kaebuse nõudeid ning 07.12.2020 esitas kaebuse ka lapse ema Y. Kohus võttis 09.12.2020 menetlusse X ja Y kaebuse Märjamaa Vallavalitsuse 18.08.2020 kande tegemisest keeldumise otsuse nr 3-4.10/2673 ja Siseministeeriumi 22.09.2020 vaideotsuse nr 10-11/911 tühistamiseks ning varalise kahju summas 189,16 eurot ja mittevaralise kahju summas 7500 eurot hüvitamiseks kahe kaebaja peale kokku.
4.Kaebuse põhjendused:
1.Vald põhjendas sünni registreerimisest keeldumist sellega, et sünniakt ei ole kehtiv. Kaebaja 2018. aasta detsembris kodus sündinud tütre sünd samadel asjaoludel registreeriti. Valla põhjenduste kohaselt ei olnud ka 2018. aastal sündinud tütre sünniakt kehtiv, kuid sellest kaebajat ei teavitatud.
2.Ämmaemandusteenust ei ole osutatud. Tegemist ei olnud ka kodusünnitusega, vaid assisteerimata kodusünnitusega, millele ei kohaldu sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 § 4 lg 1. Perearst ei osutanud ämmaemandusteenust. Võttes arvesse, et lapse ema on antud perearsti nimistusse kuuluv ja seaduse järgi kuulub ka sündinud laps automaatselt vanemaga samasse nimistusse ning perearstil on väljaõpe vaadata üle vastsündinud ning sooritada günekoloogilisi protseduure, siis täitis perearst lihtsalt oma ametist tulenevaid kohustusi, milleks on tal ka kehtiv tegevusluba olemas.
3.Kehtetu sünniakt ei ole isikukoodide moodustamise ja andmise korra määruse § 6 lg 1 alusel põhjus sünni registreerimisest keeldumiseks.
4.Ilma DNA testi ja maakohtusse tuvastushagi esitamata ei saa kaebajad assisteerimata kodusünnituse korral tõendada, et laps on nende tütar. Seda olenemata olemasolevast dokumentatsioonist ja perearsti tunnistusest. Samas saab 24 tunni jooksul haiglasse pöördudes õde või ämmaemand sündi tõendada, aga perearst ei saa. Kaebuse peamine eesmärk on, et kohus selgitaks välja kas „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“ määruse selline tõlgendamine on vastuolus teiste seaduste ja põhiseadusega. Praegu leiab siseministeerium, et vanem peaks sõitma lapsega kohe peale sünnitust haiglasse, isegi kui arstiabi ei ole vaja, ühegi teise arsti tunnistust ei loeta pädevaks. Teiseks võimaluseks jäetakse kohtu poole pöördumine, mis aga tekitab noorele perele asjatuid kulusid, samuti on aeganõudev ning selle vältel ei ole perel võimalik riigist lahkuda, imikul arstiabi saada ja tema isikut tuvastada. See seab ohtu lapse tervise, sest ilma isikukoodita teda me3(11)
ditsiinisüsteemi jaoks ei eksisteeri. Kaebajate last ei kohelda ei kohelda võrdselt teiste lastega, kelle vanemad on otsustanud sünnitada haiglas.
5.Lapse sünni registreerimisest keeldumisega rikutakse ka ema õigust saada riiklikult tagatud hüvesid nagu sünnitoetus, vanemapalk ja hambaravihüvitis.
6.Lapse sünni registreerimata jätmise tõttu on kaebajatele tekkinud varaline kahju. Kaebajad pidid lapse põlvnemise tõendamiseks pöörduma kohtusse, tasudes tuvastushagi eest riigilõivu 40 eurot, DNA testi eest 144 eurot ja tehes kulutusi elukohast Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti sõitmiseks 35,16 eurot. Kokku on kaebajad teinud lapse põlvnemise tõendamiseks kulutusi 189,16 eurot.
7.Mittemateriaalne kahju seisneb vaimse tervise kahjustamises ja vabaduse piiramises. Kõigest sellest tulenevalt kannatas ema pideva hirmu all, kartes, et põhimõtteliselt võidakse laps iga hetk ära võtta väitega, et tegemist ei ole tegelikult tema lapsega, ning tal ei oleks mingit võimalust vastupidist tõendada. Samuti oli pidev hirm, et kui lapsega peaks midagi juhtuma, siis kaebajatel ei ole ühtegi dokumenti (haiglas tehakse kõik toimingud isikukoodi alusel, selle puudumine oleks tõsiseks probleemiks). Samuti kadus turvatunne, et riik tagab iga inimese õigused. Selle asemel selgus, et riik tõlgendab seadusi nii nagu talle kasulikum on, aga mitte kodanike huvides. Kõik see põhjustas kaebajatele kui lapsevanematele palju stressi ja selle asemel, et nautida värske ilmakodaniku sündi tuli kaebajatel mure, hirmu, ahastuse ja abituse käes vaevelda. Dokumentide puudumine välistas igasuguse reisimise. See piiras kaebajate vabadust.
5.Märjamaa vald vaidleb kaebusele vastu. Olukorras, kus sünnitõendi on väljastanud tervishoiutöötaja, kellel ei ole selleks pädevust, peab perekonnaseisuametnik sünni registreerimisest selle tõendi alusel keelduma.
6.Siseministeerium jääb vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde ja vaidleb kaebusele vastu. Kohtumenetluses esitas Siseministeerium ka järgnevad seisukohad:
1.Meditsiinilise sünnitõendi väljastamisega osutab tervishoiutöötaja avalik-õiguslikku ülesannet, tõend ei fikseeri tervishoiuteenuse osutamist. Meditsiiniline sünnitõend koosneb piiratud andmetest ja see koostatakse teise eesmärgi täitmiseks – kande tegemiseks rahvastikuregistrisse. Meditsiiniline sünnitõend on eelhaldusakt, mis on välja antud pädeva tervishoiuteenuse osutaja poolt ning mis on aluseks kande tegemisele rahvastikuregistris. Seega kohaldatakse meditsiinilise sünnitõendi kui eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid.
2.Perekonnaseisuametnikul on õigus ja kohustus kontrollida kande tegemise aluseks olevate dokumentide õiguspärasust. PKTS § 6 lõige 1 sätestab, et perekonnaseisukande tegemiseks esitatakse seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. Perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks võib perekonnaseisuametnik rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet. Seega ametnik saab kande teha vaid dokumendi alusel, mis on antud pädeva haldusorgani poolt, mis tõendab vastavat asjaolu ja vajadusel saab ametnik asjaolu kindlaks tegemiseks rakendada uurimispõhimõtet.
3.Isikukoodi moodustab rahvastikuregistri volitatud töötleja (siseministri määruse nr 1 § 2 lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi, annab Eestis sündinud lapse meditsiinilisele sünnitõendile isikukoodi (siseministri määruse nr 1 § 5 lg 1). Nimetatud sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus teiste õigusnormidega ja seletuskirjaga. Isikukoodi moodustamiseks peab isikukoodi taotlev asutus esitama rahvastikuregistri volitatud töötlejale kindlaksmääratud andmed ning nende andmete vastu jagab volitatud töötleja asutusele isikukoodi. Isikukoodi andmisega seotud suhtlus asutuse ja volitatud töötleja vahel käib reeglina X-tee vahendusel. Tänasel päeval on haiglatel, kes osutavad ka sünnitusabi, x-tee võimekus olemas ja nii on võimalik koheselt sündinud lapsele isikukoodi taotleda. Kodusünnitusabi osutavatel ämmaemandatel reeglina sellist tehnilist valmisolekut ei ole ja seega on ette nähtud, et kodusünnituse puhul annab lapsele isikukoodi sünni registreerimise menetluse käigus perekonnaseisuametnik (siseministri määruse nr 1 § 6 lg 2).
4.Meditsiinilise sünnitõendi andmise pädevuse reguleerimisel on lähtutud loogikast, et sünnitusabi osutamise pädevusega isik saab vormistada ühtlasi ka meditsiinilise sünnitõendi, kuna sünnitusabi 4(11)
osutamisel vormistatavatel dokumentidel toodud andmed (sünnitusabi dokumenteeritakse nagu kõikide tervishoiuteenuste osutamised vastavalt TTKS-i §-le 42) on aluseks meditsiinilisele sünnitõendile kantavatele andmetele. On mõistlik, et kui keegi on volitatud mingit menetlust läbi viima või teenust osutama, siis on tal ka õigus selle kohta seisukohti, tõendeid ja dokumente väljastada. Menetluslik protsess, kus asja otsustab või selle asja kohta väljastab tõendeid seesama asutus või isik, kes asja ka uuris, on efektiivne, kulutõhus, mõistlik ja otstarbekas.
5.Kuigi regulatsioonil on suunav iseloom, on püütud vastu tulla inimeste soovile sünnitada kodus ja vabamas õhkkonnas. Assisteeritud kodusünnitusega on loodud selleks kesktee. Nõue, et kodusünnituse juures peab viibima tegevusloaga ämmaemand, kelle ülesandeks on väljastada ka meditsiiniline sünnitõend, ei kanna inimeste jaoks karistuslikku iseloomu. Samas on juba sünnitust assisteeriva ämmaemanda kasutamine ka muuks kui pelgalt meditsiiniliseks tegevuseks igati põhjendatud ja mõistlik. Kui inimene oma veendumuste tõttu ei taha järgida riigi soovitusi ning ei taha kutsuda sünnituse juurde tegevusloaga ämmaemandat, ei ole siiski selline valik välistatud ning sellele valikule ei järgne karistust. See, et inimene peab järgnevas asjaajamises olema ise aktiivsem ja läbima samme, mida teised tegema ei pea, on tema valikute tulemus. Kohtusse pöördumise nõue emaduse tuvastamiseks ei ole kantud riigi soovist kedagi karistada.
1.Kodusünnitusabiteenuse reguleerimise eesmärgiks on tagada sihtrühmale, kes soovib valida kodus sünnitamise, legaalne professionaalne abi raseduse jooksul sünnituse planeerimisel, sünnituse käigus ja peale sünnitust, et vähendada riske naisele ja vastsündinud lapsele. Teisalt anda ämmaemandatele õiguslik alus pakkuda oma teenust planeeritud kodusünnitusel teenuse võimalikult ohutuks osutamiseks ning kehtestada reeglid teenuse osutajatele. Määruse tasemel sätestatud nõuded ja tingimused on ette nähtud selleks, et kodusünnitus toimuks võimalikult turvaliselt nii emale kui lapsele ja ämmaemanda abi oleks kättesaadav.
2.Meditsiiniline sünnitõend tõendab lapse sündi ning vastsündinud lapse põlvnemist sünnitanud naisest. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) §-dest 82 ja 83 on õiguslikult oluline tuvastada, et laps on sündinud sellest emast. Seega arvestades meditsiinilise sünnitõendi õiguslikku tähendust, on oluline, et tõendi väljastaks tervishoiutöötaja, kes on viibinud sünnituse juures. Selleks, et sünnitus oleks nii lapsele kui tema emale võimalikult ohutu ja väheste riskidega, siis ei saa meditsiinilist sünnitõendit väljastada iga tervishoiutöötaja, kes sünnituse juures viibib, vaid tõendi väljastamise õigus on tervishoiuteenuse osutajal, kes osutab sünnitusabi (sh kodusünnitusabi).
3.Eraldiseisvat regulatsiooni meditsiinilise sünnitõendi väljastamise, menetluse ja tõendi vormi osas kehtestatud ei ole. Assisteeritud kodusünnituse puhul vormistab ja väljastab meditsiinilise sünnitõendi kodusünnitusabi osutanud ämmaemand sotsiaalministri määruse nr 44 § 4 lõike 2 punkti 7 alusel. Kui sünnitus toimub haiglas, siis vormistab meditsiinilise sünnitõendi siseministri määruse nr 1 § 5 lõike 1 alusel tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi.
4.Perearsti sünnitõendi väljastamise pädevuse piiramise eesmärk on soodustada, et sünnituse (sh kodusünnituse) juures viibiks pädev tervishoiuteenuse osutaja, kes kontrollib pidevalt naise ja vastsündinud lapse terviseseisundit ning ühtlasi teeb kindlaks ja saab tõendada lapse põlvemise sünnitanud naisest väljastades meditsiinilise sünnitõendi. Teisalt on oluline ka meditsiinilise sünnitõendi õiguslik tähendus – tõend tõendab lapse sündi ja lapse põlvnemist sünnitanud naisest. Meditsiinilise sünnitõendi väljastamise pädevus on antud sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutavale tervishoiutöötajale. Perearstil on õigus rasedust jälgida. Sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) võib osutada vastavat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja. Perearst kui juriidilisest isikust üldarstiabi osutaja saab taotleda sellist tegevusluba, kui asutuses töötab ämmaemand.
5.Tervishoiutöötaja peab olema veendunud, et sündinud laps on sünnitanud naise oma. transpordivahendis või ka haiglas otsese pädeva tervishoiutöötaja juures viibimiseta toimunud sünnituse väljutusperioodi järgselt ei saa tekkida kahtlust, kas tegu on selle sünnitaja lapsega. Lapse põlvnemise tuvastamise periood on pärast sünnitust suhteliselt lühike ning see on võimalik vaid koheselt sünnituse väljutusperioodi järgselt, kui on võimalik ema ja last omavahel füüsiliselt seostada. See tähendab, et sünd on kas äsja toimunud, laps veel nabaväädi kaudu emaga ja veel sündimata plat5(11)
sentaga seotud või on see läbi lõigatud või on platsenta sündinud ning veel olemas ja on tuvastatav nabaväädi lõige. Seega sünnituste puhul, mis on näiteks aset leidnud kodus vahetult enne tervishoiutöötaja saabumist või autos teel haiglasse, eeldataksegi, et sünnitanud naine jõuab kiirelt tervishoiutöötajate hoole alla, kelle poolt nii laps kui ka ema ja eeltoodud füüsilised tõendid üle vaadatakse, tehakse vajalikud protseduurid, andmed dokumenteeritakse ning vormistatakse vajalikud dokumendid, sh ka meditsiiniline sünnitõend. Kui tegemist on assisteerimata kodusünnitusega, kuhu naine ei ole soovinud juurde tegevusloa alusel tegutsevat tervishoiutöötajat, vaid pöördub hiljem tervishoiuteenuse osutaja poole lihtsalt meditsiinilise sünnitõendi saamiseks, siis ei tohi tervishoiuteenuse osutaja eeltoodud põhjustel seda väljastada ning naine peab emaduse ja lapse põlvnemise tuvastamiseks pöörduma kohtusse.
6.Assisteeritud kodusünnituse korral moodustab isikukoodi perekonnaseisuametnik siseministri määruse nr 1 § 6 lg 2 alusel. Eelnimetatud säte on määruse § 5 lg 1, mille kohaselt annab meditsiinilisele sünnitõendile isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kellel on sünnitusabi teenuse osutamiseks tegevusluba, suhtes erisäte.
7.Meditsiinilise sünnitõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine, vaid sellega asub tervishoiuteenuse osutaja n.ö haldusorgani kingadesse ning tuvastab uue õigusvõimelise isiku (vastsündinu) ja tolle põlvnemissuhte emast. Sisuliselt on meditsiinilise sünnitõendi väljastamine sünnitusabi raames sooritatav tegevus. Seega on ka igati loogiline, et tervishoiuteenuse osutaja, kes osutab sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) annab tõendi, mis tõendab, et sünnitus leidis aset. Ka ei oleks sünnitanud naise jaoks vähem koormavam, kui ta peaks meditsiinilise sünnitõendi väljastamist taotlema kelleltki kolmandalt.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus peab esmalt vajalikuks selgitada Märjamaa valla ja Siseministeeriumi vahelist vastutuse jaotust. PKTS § 52 näeb ette Siseministeeriumi õiguse teha kohalike omavalitsuste üle haldusjärelevalvet. Haldusjärelevalve tulemuseks võib olla nii perekonnaseisuametniku eksamile suunamine (PKTS § 52 lg 3) kui ka sunniraha määramine (VVS § 751 lg 4). Samas ei vabane kohalik omavalitsus haldusaktide andmisel või toimingute tegemisel vastutusest ega saa tugineda tegevuse õiguspärasuse kontrolli korral üksnes asjaolule, et tegemist oli haldusjärelevalve teostaja suunise või isegi ettekirjutusega. Kohus möönab, et siinkohal võib sattuda kohalik omavalitsus kahe vastandliku suunise või huvi vahele, kus talt soovivad erinevat toimimist ühelt poolt füüsiline isik, kes võib pöörduda õiguste kaitseks kohtusse; teiselt poolt haldusjärelevalve teostaja, kes võib rakendada sunniraha. Kokkuvõttes peab kohalik omavalitsus perekonnaseisutoimingute tegijaina veenduma, et ta kohaldab seadust õigesti ning vajadusel tuleb vaidlustada mittenõustumisel haldusjärelevalve tegija haldusakti ja sunniraha rakendamine.
9.PKTS § 6 lg 1 sätestab, et perekonnaseisukande tegemiseks esitatakse seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. Perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks võib perekonnaseisuametnik rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet. Käesolevas on ennekõike vaidluse all, kas KOVil oli lubatud või kas KOV oli lausa kohustatud tegema sünnikande meditsiinilise sünnitõendi nr 1/2020 alusel (20.11.2020 lisa) ehk kas meditsiiniline sünnitõend tõendab sünni fakti. Kohus märgib, et sünni registreerimisega tekib lisaks sünni registreerimisele ka juriidiline seos vanemate ja lapse vahel, mis muudab ka lapse hooldusõiguse teostamise ja lapse seadusliku esindamise lihtsamaks (PKTS § 22). Teiselt poolt tekib lapse registrisse kandmise ajast nähtav seos lapse ja riigi vahel, mis võib olla mitmete teenuste osutamise aluseks (konsulaarteenused välismaal, isiku tuvastamine riigipiiri ületamisel, muu meditsiiniline abi lisaks vältimatule abile).
6(11)
Kohus peab vajalikuks määratleda meditsiinilise sünnitõendi olemuse. Tulenevalt PKTS § 6 lg 1 sõnastusest on tegemist tõendi, mitte eelhaldusaktiga (vrdl Riigikohtu 04.12.2019 lahend nr 3-18-1273), kuivõrd haldusorgan ei ole tõendiga vältimatult seotud, vaid peab rakendama ka uurimispõhimõtet. Lisaks ei ole meditsiiniline sünnitõend tervishoiuteenuse osutamise osa, vaid sellega tuvastatakse lapse ema, kuivõrd selleks on naine, kes on lapse sünnitanud (PKS § 83). Sellest tulenevad olulised muud juriidilised järelmid, nt sünnijärgne kodakondsus (PS § 8), isadus tulenevalt abielust lapse emaga (§ 84 lg 1 p 1) jne.
10.Meditsiinilist sünnitõendit on õigusaktides järgnevalt reguleeritud: - RRS § 36 p 1 - Kui isiku andmed rahvastikuregistrist puuduvad, kantakse rahvastikuregistri subjekti staatuse ettevalmistamisel rahvastikuregistrisse isiku kohta vähemalt järgmised andmed ja dokumendid: vastsündinu kohta käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud andmed, punktis 15 nimetatud isiku ema andmed ja meditsiinilise sünnitõendi andmed. - PKTS § 23 lg 3 - Digitaalallkirjaga kinnitatult esitatakse avaldus turvalises veebikeskkonnas juhul, kui Eesti tervishoiuteenuse osutaja on meditsiinilise sünnitõendi andmed rahvastikuregistrile edastanud. - Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimuste ja korra1 (edaspidi ämmaemandusabiteenuste ja kodusünnitusabi määrus) § 4 lg 2 p 7 - Kodusünnitusabi raames sooritatavad tegevused on dokumenteerimine vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel sätestatule ning meditsiinilise sünnitõendi vormistamine ja väljastamine. - Isikukoodide moodustamise ja andmise korra2: o § 5 lg 1 - Eestis sündinud lapse meditsiinilisele sünnitõendile isikukoodi märkimiseks annab lapsele isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. o § 5 lg 3 - Isikukood on lapsele antud, kui tervishoiuteenuse osutaja on meditsiinilise sünnitõendi andmed kandnud rahvastikuregistrisse. o § 6 lg 2 - Kui Eestis sündinud isikule ei ole isikukoodi meditsiinilise sünnitõendi koostamisel andnud sünnitusabi andev tervishoiuteenuse osutaja, annab perekonnaseisuasutus isikukoodi sünni registreerimisel. Kohus sedastab, et meditsiinilise sünnitõendi reguleerimine on lünklik ega moodusta ühtset ja selget tervikut. Meditsiinilist sünnitõendit reguleeritakse n.ö möödaminnes muude küsimuste raames. Täpsemalt on reguleerimata, kes on pädev meditsiinilist sünnitõendit väljastama ja kuidas see täpsemalt toimub. Isikukoodide moodustamise ja andmise kord sätestab küll isikukoodide andmise korra ja võimaldab tõlgendades järeldada, mis on olnud õiguslooja mõte, aga pädevus on selgelt piiritlemata. Normide sõnastusest ei tule üheselt järeldust, mida ministeeriumid on käesolevas asjas järjekindlalt selgitanud, et meditsiinilise sünnitõendi saab väljastada haigla (kelle vastavat pädevust normid ei kajasta), kuid meditsiinilist sünnitõendit, ei saaks väljastada nt kiirabitöötaja meditsiinitöötajana, kes võis ise vahetult sünni juures viibida (vt sotsiaalministeeriumi 13.01.2021 p 3, 22.02.2021 vastus kohtumääruse punktile 4, 24.03.2021 p 3). Kohus märgib, et isikukoodide moodustamise ja andmise korra reguleerimisesemeks ei ole üldse meditsiinilise sünnitõendiga seonduva põhjalikum sätestamine, küll aga võiks norme ühe võimalusena tõlgendada nii, et meditsiinilise sünnitõendi väljastab tervishoiuteenuse osutada, kes andis sünnitusabi; sõltumata sellest, kas tal oli sünnitusabi osutamiseks pädevus või luba. Ministeeriumid on siinkohal tuginenud küll määruse seletuskirjale, kuid seletuskirjaga ei saa selgesõnalist normi kitsendada ning vastav kitsendus peab sisalduma normis endas. Kuigi meditsiinilise sünnitõendi väljastamine on haldusmenetlus, mitte tervishoiuteenuse osutamine, on sünnitõendi andmine isikukoodide moodustamise ja andmise korra § 5 lg 1 ja § 6 lg 2 kohaselt seotud sünnitusabi osutamisega. Kaebajate laps sündis 30.07.2020 kell 15.05 (kaebuse 20.11.2020
Sotsiaalministri 02.07.2014 määrus nr 44 - https://www.riigiteataja.ee/akt/109072014023 Siseministri 03.01.2019 määrus nr 1 - https://www.riigiteataja.ee/akt/124032021015
7(11)
täiendus). Meditsiiniline sünnitõend on väljastatud 03.08.2020 ehk neli päeva hiljem. Sünniloo kohaselt (kaebuse lisa) viibisid sünnituse juures lapse isa ja sünnitoetaja. Kaebajad ei ole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu ka, et nad oleksid pöördunud vahetult pärast sünnitust haiglasse. Kohus märgib, et on võimalik, et laps sünnib ettekavatsematult kodus või teel sünnitama, sh transpordivahendis. Küll aga on vastustajad selgitanud, et sel juhul on võimalik vahetult pärast sündi veel tuvastada lapse põlvnemine konkreetsest naisest. Kohus leiab, et sellises olukorras osutatakse naisele ka veel sünnitusabi, mille osaks on ka vahetult sünnitusjärgne kontroll, mh sünnitusteede revisioon ja vajaduse korral sünnitusteede terviklikkuse taastamine; päramiste terviklikkuse ja verekaotuse hindamine ning vastsündinu seisundi hindamine, esmane läbivaatus ja hooldus (vt ämmaemandusabiteenuste ja kodusünnitusabi määruse § 4 lg 3 p-d 10-12). Seega ei pruugi vahetult sünni juures mitteviibimine välistada meditsiinilise sünnitõendi väljastamist, kui tervishoiuteenuse osutaja osutab sünnitusjärgset abi. Siinkohal ei ole ka oluline, kas teistele peredele on sarnases olukorras hiljem haiglasse pöördumisel meditsiiniline sünnitõend väljastatud, sest võimalik ebaõige halduspraktika ei tekita kaebajatele õigustatud ootust, et seda ka nende suhtes jätkatakse. Määrav on üksnes see, kas kaebajate lapse registreerimata jätmine on toimunud õiguspäraselt. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all ka konkurents piiratud ressursi üle (nt toetuse piiratud eelarve vms), mis võiks vajada võrdse kohtlemise kontrollimist. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebajale oleks mõni meditsiinitöötaja sünnitusabi osutanud, sj teinud ka eelmisel lõigus toodud sünnitusjärgseid toiminguid. Sealjuures ei saa ajalisest vahest tulenevalt lugeda enam sünnitusabi osaks 4 päeva hiljem meditsiinilise sünnitõendi väljastamist. Seega on täitmata meditsiinilise sünnitõendi üks eelduseid ehk see, et sünnitõendi väljastaks sünnitusabi osutanud meditsiinitöötaja. Vastav põhjendus puudub küll haldusaktist, kuid kuivõrd tegemist on õigusaktidest tuleneva nõudega, ei saanuks vastustaja ka seetõttu kaebajate last registreerida, kuna tal ei ole selleks kaalutlusõigust. Seetõttu ei too selle põhjenduse puudumine kaasa ka haldusakti tühistamist (vt HMS § 58). Sealjuures võib vastustaja mitme välistava põhjenduse korral tugineda haldusaktis vaid ühele.
11.Vald on otsuses tuginenud sellele, et perearstil ei ole pädevust sünnitusabi osutamiseks ja seetõttu ka meditsiinilise sünnitõendi väljastamiseks. Asjas ei ole vaidlust valla otsuses toodud asjaolude üle – Terviseameti tegevuslubade registriandmetel on tõendi väljastanud tervishoiuasutuse tegevusvaldkonnaks üldarstiabi ja iseseisvalt ämmaemandusabi osutamiseks tegevusluba puudub3. Küll aga ei ole üheselt selge, kus on piir üldarstiabi ja eriarstiabi, sh ämmaemandusabi vahel. Nimetatud küsimuse tekitas haldusorgani väide, et perearstil on õigus üldarstiabi korras jälgida ka normaalset rasedust, mis kuulub aga ambulatoorse ämmaemandusabi teenuste alla (ämmaemandusabiteenuste ja kodusünnitusabi määrus § 3 lg 1 p 2) (sotsiaalministeeriumi 13.01.2021 p 2). Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 7 lg 1 kohaselt on üldarstiabi on ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad perearst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendi4 § 3 lg 1 kohaselt osutab perearst üldarstiabi oma pädevuse piires. TTKS § 20 lg 1 kohaselt on eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad ning erialade ja erialade lisapädevuste loetelu on kehtestatud eraldi määrusega5. Pädevuse piiritlemine üksnes tegutsemisega „pädevuse piires“ ja arsti nimetuse või tegevusloaga võib tekitada piiritlemisprobleeme, nagu on toodud ka eelnevas lõigus. Käesolevas asjas tuleb aga arvestada, et tegemist oli kodusünnitusega, mille nõudeid on lisaks üld- ja eriarstiabi piiritlemisele täiendavalt õiguslooja poolt kitsendatud. Kodusünnituse toiminguid võib
https://mveeb.sm.ee/ctrl/ee/Tegevusload/index/0/L03239/0/0/0/0/0/0/0/1/2 Sotsiaalministri 06.10.2010 määrus nr 2 - https://www.riigiteataja.ee/akt/106012021014
teha üksnes ämmaemand (ämmaemandusabiteenuste ja kodusünnitusabi määruse § 4 lg 1), kellel on dokumentaalselt tõendatud sünnitusabi praktilise töö kogemus sünnitusabi osutaja juures vähemalt 150 sünnituse vastuvõtmisena viimase viie aasta jooksul või sellele vastav kutsekvalifikatsiooni tase; läbitud vastavat eriala esindava erialaühenduse tunnustatud vastsündinu elustamise teoreetiline ja praktiline koolitus vähemalt seitsme tunni ulatuses üks kord aastas; ning läbitud vastavat eriala esindava erialaühenduse tunnustatud täiskasvanu elustamise teoreetiline ja praktiline koolitus vähemalt kuue tunni ulatuses üks kord iga kahe aasta tagant (sama määruse § 5 lg 1). Kohtule ei nähtu eelviidatud Terviseameti andmebaasi kandest, et meditsiinilise sünnitõendi väljastanud perearst oleks arvel ka ämmaemandana. Seega kuna perearst ei osutanud sünnitusabi ning tal ei olnud ka pädevust seda osutada, ei saanud perearst väljastada ka meditsiinilist sünnitõendit. Ka siis, kui lugeda vallavalitsuse keelduvat otsust selles osas lakooniliseks, sisalduvad põhjalikumad põhjendused Siseministeeriumi vaideotsuses (kaebuse lisa „Vaideotsus“), mida on võimalik ka haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel järgida (HKMS § 165 lg 2). Kuna kaebaja esitatud tõend ei tõendanud pädevusnõuete rikkumise tõttu sünni asjaolusid, ei olnud vastustajal võimalik sünni registreerimisel tõendile tugineda.
12.PKTS § 6 lg 1 näeb ette ka uurimispõhimõtte ehk haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Vastustajad ei ole käesoleval juhul kogunud täiendavalt tõendeid põlvnemise tuvastamiseks, vaid on suunanud kaebajat neid tõendeid tsiviilkohtumenetluses ise koguma. HMS § 5 lg kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 38 lg 1 sätestab, et haldusorganil on õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohus leiab, et käesoleva asja eripära arvestades oli vastustajal võimalik nii registreerimisest keelduda kui ka suunata kaebajaid tõendeid esitama. Põlvnemise tuvastamiseks on lisaks meditsiinilise sünnitõendi alusel registreerimisele ette nähtud ka kohtulik erikord (PKS § 82 ja TsMS § 579 jj). Olukorras, kus põlvnemise kindlaks tegemiseks on sätestatud eraldi kord, ei ole põlvnemist võimalik tuvastada muude vabalt valitud tõenditega ja haldusorgan on seotud seadusandja tahtega. TsMS § 582 lg 4 sätestab, et kohus saadab põlvnemise või vanema kande ebaõigsuse tuvastamise määruse pärast selle jõustumist perekonnaseisuasutusele. Määrus on aluseks muudatuste tegemiseks lapse perekonnaseisuandmetes. See tähendab, et kui kohus on kohtulahendiga põlvnemise tuvastanud, ei pea isik enam uuesti esitama avaldust perekonnaseisuasutusele, vaid asutus teeb toimingud ise kohtumääruse alusel. Seega ei olnud keeldumine kaebajatele koormavam kui tõendite esitamiseks kohustamine, kuivõrd kummalgi juhul pidid kaebajad pöörduma avaldusega maakohtusse. Põlvnemise kohtulahendiga tuvastamisel tehti ka ilma kaebajaid täiendavalt koormamata või neilt avaldust küsimata registrikanne. Eeltoodust tulenevalt on sünni registreerimise kandest keeldumine õiguspärane ning kaebajate taotlus nii keelduva otsuse kui ka vaideotsuse tühistamiseks jäävad rahuldamata.
13.Kaebaja on taotlenud ka kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise üldjuhu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1). Kahju hüvitamiseks üldjuhu alusel on seega eelduseks vastustaja tegevuse õigusvastasus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et keeldumine oli õiguspärane, sj oli õiguspärane tugineda perearsti pädevuse puudumisele. Asjaolu, et vald ei hinnanud eraldi, kas perearst siiski vahetult sünnitusabi osutas, mis on üks võimalik õigusaktidest tulenev tõlgendus meditsiinilise sünnitõendi väljastamisel, ei saanud ka tekitada kaebajatele varalist ega mittevaralist kahju, sest tegemist on üksnes täiendava põhjendu9(11)
sega. Kohtule ei nähtu ka asjast esitatud argumentidest, sh kuna selle põhjenduse tõi välja vaideorgan, et kui vald oleks selle põhjenduse esitanud, ei oleks kaebajad halduskohtusse pöördunud. Seetõttu puudub põhjuslik seos täiendava argumendi puudumisel ja kaebajatel tekkinud kahju või käesolevas asjas kantud menetluskulude vahel. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise eeldused.
14.RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kohus rõhutab, et nimetatud norm võimaldab üksnes varalise, kuid mitte mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebajatel on tekkinud täiendavad kulutused seoses põlvnemise tuvastamise kohtumenetlusega, s.o riigilõiv ja ekspertiisikulud, mis on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tsiviilasjas 2-20-13839 124 eurot (10 eurot riigilõivuna ja 114 eurot ekspertiisitasuna). Kohus leiab, et puudub vahetu põhjuslik seos varalise kahju ja õiguspärase haldusakti vahel. Ka siis, kui möönda põhjuslikku seost, ei ole tegemist lapsevanema põhiõiguseid erakordselt piirava haldusaktiga. Erakordne piiravus tähendab seda, et isiku põhiõigustesse sekkutakse sedavõrd intensiivselt, et haldustegevuse negatiivseid tagajärgi ei ole õiglane jätta üksnes isiku kanda. Kaebajate õiguste riive, sh õigus pereelu puutumatusele ei tulenenud riigi aktiivsest sekkumisest ega valikuvariantideta keeldumisest, vaid kaebajate valikutest. Nagu nähtub sünniloost, algas sünnitegevus piisavalt vara (kaebuse lisa „Sünnilugu_Q“) ehk tegemist oli teadliku valikuga sünnitada kodus ilma meditsiinitöötaja juuresolekuta. Kaebajatel oli võimalik valida ka kodusünnitus ämmaemanda juuresolekul, kui on täidetud kodusünnituse tingimused; haiglas sünnitamine või ka vahetult pärast sünnitust haiglasse pöördumine, kus tehakse ka vajalikud sünnitusjärgsed toimingud. Erinevate valikute tegemisel võib olla ka erinev varaline kulu. Olukorras, kus kaebajad on loobunud (ravikindlustuse olemasolul) tasuta või soodsamast variandist, ei tähenda see, et riik peab tagama mistahes muu samade väheste kuludega menetluse. Seetõttu ei ole haldusaktiga kaebajate põhiõiguseid erakordselt piiratud ja kahjunõude rahuldamise aluseks puudub alus.
15.Kaebajate väited on suunatud ka laiemalt õigustloovate aktide vastu, millega on kodusünnitus reguleeritud. Kohus rõhutab, et käesolevas asjas on oluline üksnes meditsiinilise sünnitõendi väljastamise küsimus, mitte laiemalt kodusünnituse faktiline kättesaadavus või selle muud tingimused. RVastS § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Käesoleval juhul on riik loonud mitmeid alternatiive lapse põlvnemise tuvastamiseks, milleks on meditsiinilise sünnitõendi väljastamine haiglas või ka ämmaemanda juuresolekul kodusünnitusel. Sealjuures on ka ministeeriumid selgitanud, et meditsiinilise sünnitõendi väljastamine on võimalik ka siis, kui sünd ei toimu küll haiglas, kuid pere pöördub sinna mõistliku aja jooksul ja tegemist on veel sünnitusabi või selle jätkuga. Täiendavalt on riik loonud kohtumenetluse lapse põlvnemise tuvastamiseks. Olukorras, kus riik on juba loonud tsiviilmenetluse vastava asjaolu tuvastamiseks, ei pea riik looma veel täiendavat haldusmenetlust, kui selleks ei ole tungivat vajadust. Isik võib kuuluda RVastS § 14 lg 1 mõttes eriliselt kannatanud isikute rühma, kui alternatiivne menetlus on erakordselt kulukas või aeganõudev. Kontrollinud tsiviilasja nr 2-20-13839 andmeid, nähtub sellest, et kohtumenetlus kestis kokku 37 päeva, millest 6 päeva oli kaebajatele antud ekspertiisikulude tasumiseks ning 27 päeva oli vajalik ekspertiisiks. Seega kohtulik menetlus võttis täiendavalt aega 4 päeva. PKTS § 22 lg 3 kohaselt registreerib perekonnaseisuasutus sünni seitsme tööpäeva jooksul sünni registreerimise avalduse saamise päevast arvates. Seega ei ületanud kohtulik menetlus 10(11)
PKTSis toodud tähtaegu ning kohus ei pea võimalikuks ka sedastada, et haldusmenetluses oleks võimalik ekspertiisi kiiremini läbi viia.
16.Võib tõstatada küsimuse, kas seadusandja pidanuks ette nägema põlvnemise tuvastamiseks laiema tõendite ringi. PKS § 83 kohaselt on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud. Riik on andnud lapse sünni konkreetsest naisest tõendamise pädevuse sünnitusabi osutavale meditsiinitöötajale. Vaidlust ei ole käesolevas asjas, et ükski meditsiinitöötaja ei viibinud lapse sünni juures, mis tähendab, et mistahes meditsiinitöötaja meditsiiniline sünnitõend ei saa lapse sündi kaebajast tõendada. Seetõttu ei analüüsi ka kohus, kas meditsiinilise sünnitõendi väljastamise pädevusega meditsiinitöötajate ringi on ebamõistlikult kitsendatud, sest see ei ole meditsiinitöötaja puudumise tõttu sünni juurest põhjuslikus seoses kaebajatele tekkinud väidetava kahjuga. Euroopa Inimõiguste Kohus6 on leidnud, et riigivõimul on ulatuslik kaalumisruum kujundamaks kodusünnituse regulatsiooni. Selles küsimuses ei ole Euroopa-ülest konsensust ning tegemist on keeruka tasakaaluküsimusega, mis hõlmab nii tervishoiupoliitikat kui ka riigi vahendite kasutamist. Ühelt poolt tuleb kaaluda ema õigust eraelu privaatsusele ja teiselt poolt riigi huvi kaitsmaks lapse ja ema tervist ja ohutust sünnituse kestel ja järel. Riigivõim peab jälgima tervisekaitse ja teaduse alaseid arenguid, arvestades täies ulatuses naise õiguseid. Kodusünnitust piiravad mh nõuded ämmaemandale (ämmaemandusabiteenuste loetelu ja kodusünnitusabi osutamise tingimused ja korra § 5 lg 1), naise tervislik seisund ja kodu kaugus lähimast sünnitusabi osutavast haiglast (§ 5 lg 2). Kohus leiab, et on üldteada asjaolu, et vaatamata sünnitusele kui loomupärasele protsessile, võib see kätkeda ohtu nii emale kui ka lapsele. Nimetatud piirangud on kehtestatud nii vastsündinu kui ka naise elu ja tervise kaitseks. Arvestades võimalikku riski saab ka kodusünnituse teenuse osutamine olla üksnes vabatahtlik ka ämmaemanda vaatepunktist.
17.Täiendavalt tuleb arvestada ka lapse õigustega, et tema vanemad oleksid õigesti tuvastatud, mis võib tähendada, et inimkaubanduse vms välistamiseks ei saa olla usaldusväärsed üksnes sama pere ütlused. Teiseks on sageli võimalik põlvnemist tuvastada DNA ekspertiisiga, milleks on sätestatud eraldi kord ja millest ka lähtuti. Kaebajad ei ole toonud välja ühtegi muud võimalikku tõendit, mille alusel oleks olnud võimalik lapse põlvnemist kaebajatest tõsikindlalt tuvastada. Seadusandja välistus, et lapse põlvnemist emast ei ole võimalik omaks võtta (vrdl PKS § 87), ei ole vastuolus ka inimkaubanduse vastase võitlusega, kuivõrd inimkaubanduse osaks on ka kauplemine imikute ja väikelastega adopteerimise eesmärgil7. Sealjuures on kriminaalkorras karistatav ebaseaduslik asendusemadus (KarS § 132), võõra lapse hõivamine (§ 172), lapse müümine ja ostmine (§ 173) ja perekondliku kuuluvuse muutmine (§ 174). Eeltoodu ei tähenda kohtu etteheidet ega kahtlust, et kaebajad tegelevad inimkaubandusega. Kohus selgitab üksnes tõendamiskorra karmust tulenevalt eesmärgist, milliseid õigushüvesid, eelkõige lapse õigust kuuluda oma bioloogilisesse perekonda selle rangusega tagada soovitakse. Lihtsam kord võib võimaldada kuritarvitusi, mille korral jääksid ennekõike kannatajaks vastsündinud lapsed.
18.Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud otsused on õiguspärased ning täitmata on varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ja tegemist on nende põhiülesannete raamesse jääva vaidlusega, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
EIK Suurkogu 15.11.2016 otsus nr 28859/11 ja 28473/12 - Dubská ja Krejzová vs Tšehhi https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2016/ET/1-2016-267-ET-F1-1.PDF lk 7
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.