Sergei Arslanovi kaebus Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkirja nr 6-2/726 tühistamiseks Kaebaja – Sergei Arslanov Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sergei Arslanovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 3. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/726 kinnipeetav Sergei Arslanovi süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) p 8.2.2 rikkumises ning karistas kinnipeetavat noomitusega (dtl-d 13-16). Käskkirjas selgitati, et kinnipeetav S. Arslanovi kambri läbiotsimisel leiti ja võeti ära musta värvi spordijalanõud NIKE ja mustad plätud Adidas. Kontrollides isiku varade nimekirja ilmnes, et S. Arslanovile ei kuulu leitud jalanõud. Spordijalanõud NIKE tunnistas enda omaks Aleksandr Tjagovski ning Adidas plätud Aleksandr Demtšihhin. S. Arslanov küll ei kasutanud võõraid jalanõusid kambris olles, kuid hoidis neid kambri tualettruumis ega teavitanud.
2.S. Arslanov esitas 10. detsembril 2020 vaide Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkirja nr 6-2/726 kehtetuks tunnistamiseks (dtl 11), mille Tartu Vangla jättis 16. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/659-2 rahuldamata (dtl-d 9-10). Vaideotsuses põhjendati, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine tuvastati vanglaametniku ettekande ja kinnipeetavate omakäeliste selgitusega. Menetlusmaterjalidest ei nähtu, et vaide esitaja oleks distsiplinaarmenetluse käigus kordagi oma süüd võõraste jalanõude osas eitanud. Mis puutub ettekandes välja toodud käekella tükkidesse ja liigsetesse küünetangidesse, siis see osa ei mänginud karistuse määramisel rolli, vaid jäeti süü tuvastamisel kõrvale. Karistus määrati võõraste jalanõude kambris hoidmise eest.
3.S. Arslanov esitas 17. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
3.detsembri 2020. a käskkirja nr 6-2/726 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas S. Arslanov taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 1).
4.Tartu Halduskohus vabastas 23. detsembri 2020. a määrusega S. Arslanovi riigilõivu tasumise kohustusest, võttis S. Arslanovi kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (dtl-d 42-43).
5.S. Arslanov esitas 28. detsembril 2020 täiendava seisukoha (dtl 46).
6.Tartu Vangla esitas 20. jaanuaril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 53-54) ning 5. veebruaril 2021 täiendavad selgitused (dtl-d 63-64).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkirja nr 6-2/726 tühistamist, põhjendades, et kaebaja käekell on töökorras ning kaebajal on kahed küünetangid. Leitud küünetangid olid kaebaja kambrikaaslase kapi peal.
8.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb vaideotsuses nr 1-11/659-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning vastuses kaebusele ja kohtule esitatud 5. veebruari 2021. a vastuses selgitas vastustaja täiendavalt järgmist. 1) Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus teistele kinnipeetavatele kuuluvate jalatsite enda juures hoidmise eest ning kaebaja pole seda ka kordagi eitanud. Kaebaja vaides ning kohtule esitatud kaebuses esitatud väide, et teda karistati ka läbiotsimisel leitud käekella tükkide ning üleliigsete küünetangide eest, pole aga õige ja seda on kaebajale ka selgitatud.
3-20-2542
2) Kuna võõrad jalanõud, mis ei kuulunud S. Arslanovile, olid läbiotsimise ajal kambris ja kinnipeetav sel ajal neid ei kasutanud, kuid hoidis, sai rikkumine sellega tuvastatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkirja nr 6-2/726 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2 rikkumise eest ning määras talle karistuseks noomituse. Kaebaja on kohtult palunud üle vaadata vaidlusalune käskkiri ning esitanud etteheiteid seonduvalt käskkirjas mainitud käekella ja küünetangidega.
10.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et S. Arslanovi kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
12.Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 105 lg-te 21 ja 3 alusel on vangla direktoril õigus kehtestada vangla kodukord. Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2 näeb ette, et kinnipeetaval on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a kambrikaaslase loal vaadata kambris tema televiisorit või kasutada tema veekeetjat või keeduspiraali). Tartu Vangla kodukorra seletuskirjas on kodukorra p 8.2.2 kohta selgitatud, et justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju või vanglasse saabudes kaasas olnud asju, sellest tulenevalt on igasugune muu viis esemete enda valdusesse saamiseks keelatud. Seega on keelatud teiste esemete omamine ja
3-20-2542 ka omandamine ja ka kasutusse andmine, mis tuli antud keeluga täpsustada. Sellised sätted vähendavad võimalust, et tugevamad kinnipeetavad nõrgematelt esemeid ära võtavad, kuna hilisema kontrolli käigus tuleb see välja ning esemed võetaks ära.
13.Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat selle eest, et ta hoidis oma kambris talle mittekuuluvaid jalanõusid. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et läbiotsimise käigus avastatud ja ära võetud spordijalatsid NIKE ja mustad plätud ADIDAS ei kuulunud kaebajale ega tema kambrikaaslasele. Samuti ei ole vaidlust sellest, et spordijalanõud NIKE kuulusid kinnipeetav A. Tjagovskile, kes andis oma jalatsid S. Arslanovile viimase palvel, et käia spordisaalis, ning mustad plätud kuulusid kinnipeetav A. Demtšikkinile, kes unustas need kambrisse, kui teda kaebaja juurest ümber paigutati. Eeltoodud asjaolud on tõendatud
6.novembril 2020 koostatud ettekandega nr 6-38/3641 (dtl 21), A. Tjagovski ja A. Demtšikkini poolt 1. detsembril 2020 antud selgitustega (dtl-d 27, 23, 60, 62), kaebaja 19. novembri 2020. a avaldusega nr 6-24/6768-2 (dtl 29) ning kaebaja, A. Demtšikkini ja A. Tjagovski isiklike varade nimekirjadega (dtl-d 31-33, 35-37).
14.Võttes arvesse, et Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2 järgi on kinnipeetaval keelatud teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud asjade omandamine, laenamine ja ajutiseks kasutamiseks võtmine, kusjuures Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2 eesmärk on selle seletuskirjast tulenevalt keelata kinnipeetaval teiste isikute asjade enda juures hoidmine, nõustub kohus vanglaga ning leiab, et kaebaja on toime pannud talle etteheidetava teo, kui laenas spordijalanõud NIKE ja hoidis enda juures oma endise kambrikaaslase plätusid ADIDAS, ning sellega rikkunud Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2.
15.Seonduvalt kohtule esitatud selgitustega käskkirjas mainitud käekella tükkide ja küünetangide osas märgib kohus, et Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/726 ei karistatud kaebajat läbiotsimisel leitud käekella tükkide ning üleliigsete küünetangide eest. Seepärast puudub kohtul vajadus võtta seisukoht seoses kaebuses mainitud esemete leidmisega.
16.Vaatamata sellele, et kohtule on teada, et kaebaja on Tartu Vanglas keeldunud vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvumisest (dtl 70), leiab kohus, et kuna kaebaja viibis enne Tartu Vanglasse ümberpaigutamist Viru Vanglas ja arvestades Tartu Vanglas viibimise aega, peab kaebaja olema teadlik VSKE-st tulenevast kohustusest ja õigusest hoida enda juures üksnes endale kuuluvaid asju ning sellise kohustuse eiramine näol on tegemist süülise käitumisega.
17.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vangla on karistanud kaebajat noomitusega, mis on VangS §-s 63 sätestatud karistustest leebeim. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Leebeima karistuse rakendamine on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
18.Käskkirjas ei esine selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest (dtl 25), selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi (dtl-d 20, 25), tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida
3-20-2542 kaebaja on ka 19. novembri 2020. a avalduse esitamisega sisuliselt ka teinud. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.
19.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 3. detsembri 2020. a käskkiri nr 6-2/726 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
20.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 23. detsembri 2020. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.