X kaebus Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 ja Justiitsministeeriumi 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustajad – Tartu Vangla, Justiitsministeerium Kaebuse tagastamine Menetlusabi taotluste lahendamine
Menetlusosalised Menetlustoimingud
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasjast nr 3-21-314 käesoleva asja juurde Tartu Vangla direktori
10.novembri 2020. a käskkiri nr 1-1/139; 29. detsembri 2020. a käskkiri nr 1-1/154; Tartu Vangla 22. veebruari 2021. a vastus nr 1-10/52-4 ja Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a otsus nr 1-11/18-2.
2.Tagastada X kaebus.
3.Jätta X taotlus riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
5.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.Tartu Vangla direktori 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/139 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, osakondade lukustamine ja päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja kokkusaamiste korralduse peatamise jätkamine“ seati Tartu Vanglas seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga kinnipeetavatele mitmeid piiranguid. Tartu Vangla direktori
7.detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 otsustati piirangute kohaldamist jätkata.
3-21-550
2.Tartu Vangla direktori 29. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/154 „COVID-19 diagnoosiga ja lähikontaktsete vangide jalutuskäikude peatamine“ otsustati mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende vangide jalutuskäigud nende eneseisolatsiooni ajaks, kelle COVID-19 haigust põhjustava viiruse test on olnud positiivne ning kes on olnud COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud isikuga lähikontaktsed (käskkirja punkti 1 alapunktid 1.1 ja 1.2). Käskkirja punktis 1 sätestatut kohaldati tagasiulatuvalt alates 21. detsembrist 2020 (käskkirja punkt 2).
3.Kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale vaide (registreeritud vanglas 30.12.2020 nr-ga 1-11/6791), milles palus teha kindlaks Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastasus ja tühistada see. X leidis, et käskkiri on õigusvastane, sest selle alusel on teda ja teisi kinnipeetavaid jäetud ilma võimalusest teha jalutuskäike värskes õhus ja pesta end vähemalt üks kord nädalas duši all. Käskkiri peatab kinnipeetava arvates Tartu Vangla kodukorraga kinnitatud päevakavajärgsed tegevused, seega ka loendused, kinnipeetavate toitlustamise, uurimistoimingud, kohtumised kaitsjatega jne. See on ohuks Eesti õiguskorrale. Lisaks on käskkirjas palju loogikaja kirjavigu.
4.Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a kirjaga nr 1-11/679-2 edastati X vaie käskkirja nr 1-1/148 peale lahendamiseks Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 10. veebruari 2021. a vaideotsusega nr 11-7/246-2 X vaide rahuldamata.
5.X esitas 14. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist ning lisaks Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 1-11/679-2 tühistamist. Kaebaja viitab sellele, et temale teadaolevalt on Tartu Vangla direktor koroonapiirangutega seonduvalt välja andnud veel käskkirjad nr 1-1/1 ja nr 1-1/2, mida talle ei ole väljastatud ja seda mitte ka teabenõude korras. Kaebaja märgib, et ilmselt ei soovi vangla talle neid käskkirju väljastada, sest ta tõenäoliselt vaidlustaks need. Kaebaja soovib, et kohus nõuaks need materjalid vanglalt välja, et ta saaks oma kaebust täiendada. Kaebuse põhjendustena märgib X järgmist: „Alates 21.12.2020 ei võimaldatud mulle igapäevaseid jalutuskäike värskes õhus, käia vähemalt 1 kord nädalas duši all, tutvuda arvutis õigusaktide ja kohtulahenditega jne“. Kaebaja märgib, et vanglaametnikud on neid piiranguid põhjendanud pikka aega just käskkirjaga nr 1-1/148. Kaebaja märgib veel, et põhjenduste kirjutamine jääb tal poolikuks, sest tal on paberipuudus ja vangla ei müü talle rohkem paberit, kuigi kodukorra järgi oleks tal õigus seda rohkem osta. Kaebaja palub anda talle riigi õigusabi korras advokaat, sest probleeme Tartu Vangla tegevusega on väga palju, tervis on tal halb ning paberit vaiete ja kaebuste kirjutamiseks on väga vähe. Paljud vaided ja kaebused on jäänud paberipuuduse ja halva tervise tõttu kirjutamata. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumisest ja taotleb kohtulahendi avaldamisel oma nime asendamist tähemärgiga.
6.Vastuseks kohtunõudele väljastas Tartu Vangla 17. märtsil 2021 kohtule kaebuses nimetatud dokumendid (sh Tartu Vangla direktori 07.01.2021. a käskkirjad nr 1-1/1 ja 1-1/2) ja täiendavalt käesoleval aastal vanglas piirangute kohaldamise kohta antud käskkirjad. Lisaks selgitas Tartu Vangla 22. märtsi 2021. a vastuses kohtunõudele, et ka piirangute ajal saavad kinnipeetavad üldjuhul (v.a isolatsioonis ning kaitsevisolatsioonis olevad kinnipeetavad) õigusaktidega ning kohtupraktikaga tutvuda vanglas selleks kohaldatud arvutites. Kinnipeetav peab oma soovist, tutvuda õigusaktidega, teavitama vanglaametnikku (valvurit, inspektor-kontaktisikut, inspektorit), kes registreerib kinnipeetava arvutiklassi. Isolatsiooni ning kaitsevisolatsiooni paigutatud kinnipeetavatele väljastatakse õigusakte ning kohtulahendeid paberkandjal. Selleks tuleb kinnipeetaval suuliselt või kirjalikult teavitada valvureid, inspektorit või inspektor-kontaktisikut.
3-21-550
KOHTU SEISUKOHT
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 punktide 1 ja 3 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme ja kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Lisaks sätestab HKMS § 120 lg 1 p 8, et kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
8.Kaebaja on kaebuses konkreetselt välja toonud järgmised nõuded: 1) Tartu Vangla direktori
7.detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastaseks tunnistamine ja tühistamine ning 2) Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 1-11/679-2 tühistamine. Kohus märgib, et haldusakti tühistamise nõude lahendamisel võetakse seisukoht selle akti õigusvastasuse osas, mistõttu ei käsita kohus eraldiseisva nõudena Tartu Vangla direktori
7.detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet. See nõue on hõlmatud sama käskkirja tühistamisnõudega. Lisaks tuleb ilmselgeks eksimuseks pidada nõuet Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 1-11/679-2 tühistamiseks, sest sellist numbrit kandis Tartu Vangla kiri, millega kaebaja vaie edastati Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Justiitsministeeriumi vaideotsus koostati 10. veebruaril 2021 ning see kannab numbrit 11-7/246-2. Seega on kaebaja ilmselgelt soovinud Justiitsministeeriumi 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamist.
9.Kohus on seisukohal, et kaebus Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 ja Justiitsministeeriumi 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamise nõuetes tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel.
9.1.Kaebaja toob Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 vaidlustamise põhjusena välja, et alates 21. detsembrist 2020 piiras see käskkiri tema igapäevaseid jalutuskäike, vähemalt üks kord nädalas duši kasutamise võimalust ning arvutis õigusaktidega ning kohtulahenditega tutvumise võimalust. Kuna kaebaja konkreetselt muid piiranguid, mida käskkirja alusel rakendati, välja ei too, siis lähtub kohus sellest, et kaebaja vaidlustab käskkirja eeltoodud kolmel põhjusel. Ka vanglale edastatud vaides (registreeritud vanglas 30.12.2020 nr-ga 1-11/6791) on kaebaja konkreetselt välja toonud vaid jalutuskäikude ja duši kasutamise piirangud. Kuigi kaebaja viitab vaides ka päevakavajärgsete tegevuste piiramisele (sh toitlustamise piiramisele), ei kinnita kaebaja millegagi selliste tegevuste tegelikku ärajäämist ning kaebaja ei väidagi, et selliseid piiranguid oleks tõepoolest kohaldatud. Kohtu hinnangul on tegemist kaebaja liialdatud järeldusega nagu tähendaks päevakavajärgsete tegevuste piiramine ka kõigi eluks vajalike (nt toitlustamine) või õiguste kaitseks (suhtlemine kaitsjaga, uurimistoimingud) tegevuste ärajätmist.
9.2.Kohus märgib, et Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei piiratud kinnipeetavate (sh kaebaja) igapäevaseid jalutuskäike ega duši ning arvuti kasutamise võimalusi. Haldusasjas nr 3-21-314 halduskohtule edastatud dokumentidest nähtub, et kaebaja jalutamisvõimalust piirati alates 21. detsembrist 2020 Tartu Vangla 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, mida kohaldati tagasiulatuvalt alates 21. detsembrist 2020. Piirang puudutas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunuid ja nende lähikontaktseid. Tartu Vangla on haldusasjas nr 3-21-314 kohtule 22. veebruaril 2021 edastatud vastuses nr 110/52-4 kinnitanud, et X jalutamist piirati 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, sest tema kambrikaaslasel oli kontakt COVID-19 positiivse ametnikuga ning ta loeti lähikontaktseks. Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a otsusest nr 1-11/18-2 nähtub, et jalutuskäikudele saatmine taastati 2. jaanuarist 2021 ja alates sellest ajast oli Xl võimalik uuesti jalutada. Seega ei piiratud alates 21. detsembrist 2020 kaebaja jalutuskäike Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a
3-21-550
käskkirja nr 1-1/148 alusel, vaid hoopis Tartu Vangla 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 alusel tagasiulatuvalt. Järelikult ei riku vaidlusalune Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkiri nr 1-1/148 kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 55 lõikest 2 tulenevat õigust igapäevasele jalutuskäigule. Põhjendatud ei ole ka käesoleva asja raames suunata kaebajat vaidlustama Tartu Vangla 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154, sest haldusasjas nr 3-21-314 on kohus seda juba teinud ning kohtumenetluses ei saa olla üheaegselt mitut kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 3, § 121 lg 1 p 3).
9.3.Vaidlusaluse Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole piiratud ka kaebaja VangS § 50 lõikes 2 tulenevat õigust pesemisvõimalusele vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a kirjast nr 1-11/679-2 nähtub, et kaebajale on võimaldatud ka piirangute ajal kord nädalas duši kasutamist. Kaebaja nimetatud duši kasutamise võimaluse puudumine (15. – 24. detsembril 2020) oli põhjustatud Tartu Vangla töötajal tuvastatud positiivse koroonatesti tõttu kinnipeetavate ja töötajate masstestimise korraldamisest, mille tõttu plaanipärased tegevused, sh pesemas käimise võimaldamine, olid ajutiselt häiritud.
9.4.Vaidlusaluse Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole piiratud ka kaebaja VangS § 311 tulenevat arvuti kasutamise õigust. Tartu Vangla on 22. märtsi 2021. a vastuses kohtunõudele selgitanud, et üldjuhul on saanud kinnipeetavad ka piirangute ajal kasutada arvutit, tutvumaks õigusaktide ja kohtupraktikaga. Vaid isolatsiooni ja kaitsevisolatsiooni paigutatud kinnipeetavatele on õigusakte ja kohtulahendeid väljastatud paberkandjal nende päringute alusel (Tartu Vangla 22. märtsi 2021. a selgitus; tl 35).
9.5.Eelnevast nähtub, et kaebaja poolt välja toodud piiranguid ei ole kas üldse kohaldatud või ei ole neid kohaldatud selle käskkirja alusel, mida kaebaja on käesolevas asjas soovinud vaidlustada. Kohtu hinnangul tuleb seega asuda seisukohale, et Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole kaebaja õigusi kaebuses toodud asjaoludel rikutud. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
9.6.Kohus leiab, et kaebus Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 tühistamise nõudes tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Samal alusel tuleb tagastada ka kaebus Justiitsministeeriumi 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamise nõudes, sest HKMS § 45 lg 4 piirab vaideotsuse eraldiseisva vaidlustamise võimalusi ning kohtule ei nähtu, et vaideotsus rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt vaide esemest (Tartu Vangla 7. detsembri 2020. a käskkiri nr 1-1/148).
10.Kaebaja on kaebuses konkreetselt välja toonud vaid nõuded, mis puudutavad Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 ja Justiitsministeeriumi 10. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 vaidlustamist. Kohus on leidnud, et kaebaja poolt nimetatud piiranguid ei ole kas üldse kohaldatud või ei ole neid kohaldatud käskkirja nr 1-1/148 alusel. Eelnevast tulenevalt võib kohtu hinnangul kaebaja tahteks käesolevas asjas olla ka vangla tegevuse vaidlustamine, mis puudutab duši kasutamise mittevõimaldamist ja arvuti kasutamise mittevõimaldamist. Samuti on kaebaja viidanud sellele, et tal ei ole võimalik osta vangla kauplusest nii palju paberit, kui tal on vaja. Kohus ei pea aga vajalikuks jätta kaebust nõuete täpsustamise eesmärgil käiguta. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
10.1.Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei võimaldata duši all pesemist vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla ei ole piiranud kinnipeetavate pesemisvõimalusi Tartu Vangla direktori käskkirjadega, mis puudutavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist koroonaviiruse
3-21-550
levikuga seonduvalt. Kaebajal võis jääda duši all käimata ajavahemikul 15. detsember 2020 kuni 24. detsember 2020, kui vanglaametniku positiivse koroonatesti tõttu korraldati vanglas masstestimist ja pesemas käimine oli häiritud (vt Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a kiri nr 111/679-2; tl 21-22). Tegemist oli mõnepäevase viivitusega ja pesemisvõimalus taastus. Kohtu hinnangul on ainukeseks nõudeks, millega kaebaja saaks praegusel juhul otse kohtusse pöörduda, vangla tegevuse (pesemisvõimaluse tagamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamise nõue (HKMS § 37 lg 2 p 6). Siiski puuduks kaebajal sellise nõude esitamiseks kaebeõigus, sest vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. See ei saaks hoida ära ootamatutes olukordades tekkivat pesemisvõimaluse viibimist, mida võib esineda ka väljaspool kinnipidamisasutust. Seega selline tuvastamiskaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohane nõue duši kasutamise võimatuse korral oleks kohustamisnõue, mille puhul tuleks aga läbida kohutuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 5. Samuti ei ole välistatud kahju hüvitamise nõu pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (VangS § 11 lg 8).
10.2.Tartu Vangla on kinnitanud, et ka koroonaviiruse levikuga seoses Tartu Vanglas kohaldatud piirangute ajal on kinnipeetavatel olnud võimalik kasutada arvutit vastavalt VangS §-s 311 sätestatule. Kaebaja ei ole välja toonud olukorda või olukordi, kus tal oleks takistatud arvuti kasutamist. Isegi kui selline olukord on üksikjuhtudel esinenud, siis leiab kohus, et tegemist oleks olnud kaebaja õiguste väheintensiivse riivega. Tartu Vangla 22. märtsi 2021. a vastusest kohtunõudele nähtub, et isolatsioonis või kaitsevisolatsioonis olevatele kinnipeetavale tagatakse õigusaktide ja kohtupraktikaga tutvumise võimalus paberkandjal. VangS § 311 näeb küll ette ka võimaluse tutvuda Riigikogu veebilehe ja õiguskantsleri veebilehega, kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega, kui nende veebilehtede külastamine lükkub edasi nt isolatsioonis olemise tõttu ja ajutise alternatiivina on pakutud võimalust saada teavet paberkandjal. VangS §-s 311 ei ole ka sätestatud, kui tihti peab kinnipeetavale olema tagatud arvuti ja interneti kasutamise võimalus. Sellised arvuti kasutamise piirangud ei ole kohtu hinnangul ka õigusvastased, sest ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise vajadus kaalub üles isiku huvi kasutada arvutit tavapärasel sagedusel. Seega, kui kaebaja eesmärk peaks olema vaidlustada vangla tegevust talle arvuti kasutamise õiguse mittetagamisel, tuleks selline kaebus kohtu hinnangul tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
10.3.Kaebaja on viidanud kaebuses ka sellele, et tal ei ole piisavalt paberit vaiete ja kaebuste esitamiseks ning vangla ei võimalda paberi ostmist talle vajalikus kogused. Kohus märgib, et kaebaja on juba haldusasjas nr 3-21-192 pöördunud kohtu poole kaebusega, milles muu hulgas on palunud kohustada Tartu Vanglat müüma talle A4 formaadis paberi pakke. Viidatud haldusasjas tehtud lõpplahend ei ole veel jõustunud, mis tähendab seda, et kaebus on veel kohtu menetluses ja kaebajal ei oleks sama nõudega samal alusel võimalik kaebust esitada (HKMS § 43 lg 1 p 3). Selline kaebus kuuluks tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel.
11.Kaebusest jääb ebaselgeks, kas Tartu Vangla käskkirjade nr 1-1/1 ja nr 1-1/2 väljanõudmist taotledes on kaebaja soovinud esitada iseseisvat kohustamisnõuet või on tegemist tõendite väljanõudmise taotlusega. Tartu Vangla 5. märtsi 2021. a vastustest kaebaja teabenõudele nr 25/198-2 (tl 11) selgub, et nii 7. jaanuari 2021. a käskkiri nr 1-1/2 kui ka 7. jaanuari 2021. a käskkiri nr 1-1/1 on kaebajale kambrisse väljastatud 8. jaanuaril 2021 ning nii sellisel taotlusel kui ka kaebuse nõudel puudub nüüdseks eesmärk.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ega suuna kaebajat kohtule esitatud kaebust muutma.
13.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus sisuliselt läbi vaadata kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3-21-550
14.X on kaebuses esitanud riigi õigusabi taotluse. Kohus märgib, et riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS §-s 7 on sätestatud alused, millal riigi õigusabi ei anta. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Arvestades seda, et kaebajal on varasemast ajast olemas halduskohtusse pöördumise kogemus ning ka varasemalt ei ole peetud vajalikus talle riigi õigusabi korras esindaja määramist (nt haldusasjad nr 3-21-192, nr 3-20-2492), leiab kohus, et kaebaja on võimeline halduskohtumenetluses end ise esindama. Halduskohtumenetluses ei ole esindaja olemasolu esmatähtis, sest kohtul on selgitamiskohustus ning kohus juhindub uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Lisaks, arvestades seda, et kohus tagastab kaebuse, on asjaoludest tulenevalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks kohtumenetluses ka ilmselt vähene. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata.
15.Kaebaja taotlusel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.